Nüüd me teeme, mitte kommunistliku partei keskkomitee sekretär Vaino väljas annab kätte mälestusmedalid üldjuhtidele. Neile pannakse ümber tea. Traditsioonilised tammepärjad. Senati tuuliku ülistuslaul Lazarevi sõnal juhatab arvatakse. Maestro Gustav Ernesaks on saanud nii palju lilli ja nüüd annab ta neid ka ise külalistele. Seal on fotograafid kõik kooskõlapoolse üks kõige pidulikum hetk praegu enne viimaseid laule. Maestro, mis on kõige rohkem? Viimased hetked sellel suurel peol. Kolmas dirigentide laud ja kõigil on tammepärjad, Gustav Ernesaks. Suru kõigi nende käpil vastastikku. Head sõnad ja siis selle laulupeo viimased pidulikud laulud. Arvo Ratassepp on taas dirigendipuldis. Külalised praegu lahkuvad Nemad on oma laulu laulnud jama aplausi liitnud meie suure peo ühisesse aplausi merre. Ja siin on ridamisi, igaühe käest võiks küsida, mis on teie kõige suurem elamus sellel peol. Heino Kaljuste. No minu kõige suurem elamus on, võiks selle ühesõnaga kogu see pidu algusest lõpuni seal üks, üks suur elamus. Ja kui me eelmisel, 69. aasta juubelilaulupeol mõtlesime, et ega paremat enam olla ei saa ega seal olema, kui see oli, siis peab ütlema, et nii oma mõõtmetelt kui ka ma ütleksin kvaliteedilt ületas see pidurist isegi eelneva, need üks suur elamus oli kogu selle pilu. Viiped külalistele, kes lahkuvad. Hääl on antud. Jääme kuuldele. Peterlikest südamesse ka keeleldana. Keelel on südames, on ilukeelel, on laulusõnad. Ja kahju, et pidu lõpeb. Oleme otse esimeses reas lauljate keskel, mis jääb südamesse sellest peost. Mis jääb südamesse sellest peost? Väga tore ja rõõmus tunne. Nii jäigi viimane sõna laule Juliale ja viimased sõnad laulule. Niiviisi lauljate kombel tänatakse ka maestro Gustav Ernesaks. Komis laulu kõlades Kall paga laululava jälle ühendaks omavahel sõlmitud käte kaudu leida näge lehvitavate käterätikute ja mütside meri. Lahkuda siiski rähke. Laulu laulsid kaasa ta kõik üldjuhid kard näoga kuulajate poole, bar oma lauljate poole. Viimase laulu ajal kustus nii laulupeotuli südametes ei kustu, see ei kustu iialgi, ei saa kustuda. Laulupidu on lõppemas, aga tuli peab uuesti laitma lööma uuel laulupeol. Nüüd peaksid laululavalt lakkuvatele kooridele adresseeritud läkituse sõnade järgi lauljad laiali minema nagu õhtused linnud õnnelikult väsinud töökotta põllule merele, loo lõhnade luhale. Aga nad ei taha veel laiali minna. Nad tahavad veel kord avaldada oma tänu oma juhtidele ja nagu koos veel kord vabastada, lahti lasta. See tunne, mis kõikidel hinged on, oli ülev ja rõõmus pidu. Praegu on rahvariietes lauljad valgetes laulja müttide mehed moodustanud sõõri nagu ringmängu ümberjuhtide. Nad tahavad kõiki üles leida, tänada joostakse aukülaliste ridadesse otsima veel juhte. Tuuakse neid teiste hulka laululava ette. Ja see on nüüd hetk, mida võib-olla alateadlikult on oodatud juba peo alguses. Millal suur laulukoor ja suur kuulajaskond ühte sulavad, nüüd ei ole enam seda vaherada lauljate ja kuulajate vahel, kuulajad on tulnud lauljateni, lauljad, andunud kuulajad, Nonii iga kooriliik kannab oma dirigenti ja kalevite marsi saatel sammutakse suurelt laulupeolt koju. Dirigente kantakse õlgadel, iga koor on üles leidnud oma koorijuhi, ka need võetakse õlgadele. Naiskoorid kannavad oma naiskoorijuht ja niisama vaprad mehed. Ja lakkamatult lakkamatut Se projektidega viitamine, rohelised, punased, sinised, kollased laulupeorätid. Samad värvid publiku hulgas. Ja õhtupäike, seda kõike kuldamas. Lugupeetud kuulajad, aeg on ümber, ka meie lõpetame oma ülekande selle marsiga siit lauluväljakult. Jätkem igaüks need kõige paremad tunded, mõtted ja elamused, mida nende päevade juukse kogunud oleme. Andkem neid endaga nii nagu laulu tul, kuni järgmise kohtumiseni siin. Laulupeol.