Konstantin Türnpu valvur, koore juhatab Ants Üleoja. Need ovatsioonid tulid pärast seda, kui dirigent oli heitnud lillesülemi, mida ta hoidis kõigile lauljatele dirigendipuldi ees. Nii jättis Ants Üleoja siis selleks korraks oma lauljatega hüvasti. Kui jekti rest uuesti peate täitma, dirigendipulti. Uuesti tervitab jaguma. Rohkem ja rohkem hakkavad nüüd laulja dirigeerima idas pidu lõpetada. Sellega ongi segakooride esinemine läbi ja toimub kooride vahetus. Praegu Ants Üleoja Jüri varite kahekesi koos tervitavad lauljaid. Ja lauljad mõistagi neid. Need on ülevad Kordaläinud laulupeo lõpuhetked. Viimase lisapala segapaaride Tuljaku juhatasid Jery varite ja Ants Üleoja kahekesi üks vasaku, teine parema käega hoides omavahel teiste kätega käest kinni ja oli tunne, et lausa käepigistus sidus neid mõlemaid oma suure suure kooriga. Teiega jagab nüüd oma muljeid vabariigi aastapäeva pidustustest. Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee sekretär ja meie üldlaulupeo peakomisjoni presiidiumi esimees Vaino väljas. Siis oli nagu mõni hetk tagasi, kui me rahvatantsupeol kuulsime viigiga pidu hakkab, pidu hakkab. Pidu oli suur ja ülev. Ja nagu raadiokuulajad nüüd juba helitausta veenduda võib vaat hakata jõudma oma kulminatsioonini lõpuni. Pidu oli tore. Pidu oli selline, nagu ta oli oma kunstilisel tasemel kavandatud kavandatud tähistamaks Nõukogude Eesti 30 viiendat aastapäeva ja 30 aasta mõõdumis võidust suures isamaasõjas peas. See kajastus laulupeo repertuaaris esitamis laadis ja viisis, aga küllap kõige rohkem selles ühises lauljaid kuuljaid ühendavas meeleolus meeleolus, mida võiks ühe sõnaga kokku võtta. See oli vaba maa vaba laul oma helgest, tänapäevast, oma töös, oma mõtetest, homsele. Selles oli entusiasmi, elu, jaotavust, töörõõmu, laulurõõmu oli pidu, mis on igati vääriline minema meie laulupidude ajalukku. Ma nagu tarvitan vale sõnaühendit, et see oli pidu, pidu, nagu te kuulete, käib see sõna. Katkend oli vast tingitud sellest, et ma rääkisin juba neist vahetust muljest, mis oli. Peab ütlema veel ühte. Iga laulupidu on oma olemuselt kordumatu, igaüks annab midagi uut. Selline oli meie juubelilaulupidu, mis andis nagu läbilõike sajanditepikkusest sajandipikkusest, laulutraditsioonist. Uue laulu sajandi esimene laulupidu. Annab meile väga selge ülevaate sellest edasiminekust. Kuulajate arv on suurenenud, osavõtjate arv surra, kooride arv suurenenud, kuid mitte nende arvudes ei peitu asi vaid küllap ikkagi edasiminekus suuremas sügaviase ideelisuse ja kunstiküpsuse poole. Hetke mälu, katkendid, mis tahaks lihtsalt jagada. Pidu, mis praegu käib, annab iga hetkega veel juurde. Me saame aru ja tunnetame ja näeme, mida tähendab see pidu praegusel hetkel nendele kümnetele tuhandetele lauljatele. Kuid kui me mõtleme sellel peol, on kordumatu ja asendamatut vähendust kogu meie rahva elus? On kahtlemata. Ja küllap mõjub oma eelmise mõttega, ütlesin ka välja nimelt selle. See on pidu, mis annab igaühele, mis teeb igaühe meist rikkamaks meie seesmise hingekeele ilusamaks, mis annab jõudu homseks tööks. See on pidu, mis nagu ele majakas jääb kõigile meile kauaks meelde. Sest siit kaasa võetud kunstirõõm, loomisrõõm ja homse päeva taju seon see kõige tähtsam, mida pidu meile kõigile annab. Seda on isegi raske sõnadega väljendada, sest igaüks elab seda endas väga tõsiselt läbi. Ja igaüks avaldab seda õnne homses töös. Isemoodi. Bio üks joon, see on rahvaste sõpruse joon. Meie voodeesti väga impermatsionalistliku olemusega laulupeolt ei võta mitte kõik meie lauljad kaasa seda laulu Rõõmu milles avaldub meie rahva iseloom, vaid see läheb kaasa kõigisse liiduvabariikidesse, kust meil olid kallid külalised. See ühtlasi tegi meie peo palju rikkamaks. Sellepärast et see oli ka suur osasaamine meie vennasrahvaste kultuurides. Niiet laulupidu, lasnamäe veerult lendub väga kaugele, ta kandub tõesti Läänemerelt kuni Vaikse ookeanini kuni Kesk-Aasiani ja kaob kaugemale. Tänan teid väga.