Pakume kuulamiseks neli jutu rajamist kui rääkima hakkavad stsenarist Juhan Viiding, režissöör Kaljo Kiisk, laator JÜRI Sillart ja näitleja Tõnu Kark. Ükshaaval ja järgemööda küll. Aga siiski võib arvata jah, et jutt tuleb Nipernaadi, st. Nüüd on paljud seda juba näinud ja vaatajatel on oma arvamustegijate selgitustele kõrvale seada. Jutuohjad võtab nüüd oma kätte Liina Kirt. Kirjandusteadlane Harald Peep on kirjutanud 1928. aastal avalikkuse ette astunud Toomas Nipernaadi erines tugevasti meil sel ajal valitsevaks tõusnud realistlikkust romaani tüübist romaan novellides homsundlike vaga Bunde esindava kangelase ja kurb naljakatele luisk lugudele taanduva süžeega. Sellisena viitab ta pigem vastavale rahvusvahelisele traditsioonile. Loski lugude sõnamono nautiv ja psühholoogiliselt eksperimenteeriv Toomas Nipernaadi on Gailiti meeliskangelane. On kõrvaltvaataja intriigi käivitaja, kuid samas ka iroonikes ümbritsevat elugi novellipärasteks seiklusteks vormida püüab, eraldades teistele pisut naeruväärsete novellikangelaste endale ka, muheleb autor. Rolli. Raamatuna on tõesti August Gailiti Toomas Nipernaadi tulnud erinevatel aegadel erinevas vanuses küll vist iga eestlase ellu. Seda romaani novellides. Romantilisest unistajast armastab igaüks isemoodi. Igaühel on nagu oma Nipernaadi. Ja kui veel kord tsiteerida kirjandusteadlaste Aeralt Peepu, siis Toomas Nipernaadi oli teos kõigile, aga ehk just selle tõttu ka otsekui väljaspool aega ja ruumi seisev põgusalt elu pealispinda riivab fantaasiamäng. Lõbus muinasjutt täiskasvanuile, nende argimurede leevenduseks. Romaandum Nipernaadi astus avalikkuse ette 1928. aastal. Film Nipernaadi tuli ekraanile 1983. aastal. 55 aastat hiljem. Filmi Nipernaadi stsenaariumi kirjutas poeet Juhan Viiding, kellele see töö on esimeseks katsetuseks filmis esimene kohtumine August Gailiti Toomas Nipernaadi ka, millal see oli? Lugesin Nipernaadi suvel Wana kirjandusteadlase Daniel Palgi majas Peedul, ta on nimelt minu isa õemees, minu tädimees väga tunnustatud kirjandusteadlane omaaegne ja see oli eelpuberteedi eas. Ja mulle tundub, et teos Nipernaadi vahest ehk töötabki kõige võimsamalt väga noore inimese teadvuses. Jätab sinna jälje ja hiljem. Inimene võib seda muljet edasi kanda, nõnda edasi arendada. Küll aga ei usu maa, et Gailiti Nipernaadi kirjandusteosena. Praeguse maailma kirjanduse ja ka eesti kirjanduse taustal kujutaks endast erilist tähtteost seal andekas lahe suvelugemine, leidlik, osav, nutikas, poeetiline, vohav, erilisi filosoofilisi sügavusi sellest teosest otsima minna. Tundub, et ei maksa. Seda arvesse võttes oli mul rohkem julgust kui mõne keerulisema koega teose puhul selle mõnede novellide põhjal ka kino käsikirja kirjutada. Stsenaariumit kirjutama asudes, mis oli sinule romaanis kõige olulisem, see peamine Loodusteed. Tee. Nii jalaga katsutaval kui ka ühel teisel tasandil. Eesti paratamatu maastik kord kaunis, kord troostitu meile antud, seega paratamatu ja, ja selle rändava veidi juurtetu, kuid siiski midagi oma juurtest mäletava keskse kuju. Veider ja mulle mõnevõrra tuttav ja lähedane Ki. Ekstsentriline. Eluhoiak, milles pealispindset ja mõtestamatut on Kuhjaga pea ees uutesse suhetesse tormamine ja see, mida need suhted endaga kaasa toovad. Ja et Et see kõik osutub tagajärjed, siis osutuvad märksa märksa keerulisemateks, kui neid keskne tegelane Toomas Nipernaadi iial endale oskab ette kujutada. Küllalt noore linna kultuuri, ka rahvas ja väga iidse kultuuriga. Mis küll linna ei puuduta, nagu eestlane on selles vaimli seisundis nagu linn mitte just väga kaua ja väga massiliselt viibinuna. Igatseb Ma ikkagi midagi muud veel ja muud ka. Ja, ja olen kaugel linna ema vastandamisest pole kunagi seda mustvalge tehnikas kõnelenud ühe või teise kasuks. Aga küll, et lahti linnastumine on tulevikus ka siin päevakorda tõusmas. Ja tundliku, vaieldamatult märkamisvõimelise, kuid mitte süstemaatiliselt haritud kaugeltki mittetäieliku pool. Haritlasena, nagu mina olen, tundus mulle midagi kaagi Nipernaadi kujust väga lähedasena. Ja nimelt see, et keskne tegelane Nipernaadi kuulub seda tüüpi inimeste hulka. Kui inimesi üldse kuidagi väga-väga tinglikult jaotada võib ja saab kes alles siis on oma mõtte virvenduse verbaliseeri keerinud, saavad nad alles siis teada, mida nad mõtlesid või mida nad tundsid. On inimesi, kes mõtlevad valjult, on inimesi, kes selleks, et luua, et olla loovad, vajavad rohkem kui mõned teised oma ümber kuulajaid, rühma kaasloojaid. Ja kuna teatris just selliste kaasloominguliste suhetega IGA PÄEV kokku puutunud siis on see ka üks üks ühendav või põhjenduslik külg. Kaua töötasid romaaniga, miks langes valik seitsmest novellist just novellidele. Toomas Nipernaadi pärlipüüdja, kaks vedri lindu Paabukest Seeba kuninganna. Tundusid kõige keskendatumad ja kõige paremini omavahel ühte tervikut moodustavatena. Ja nii nagu kiisk on ütelnud. Sirbi ja vasara suures küsitluses Endel lingi. Vahendatuna. Siis mitte valisin vaid valisime, kuna minu osa piirdub vaid selle materjali organiseerimise, selle käsikirja kirjutamisega. Film on midagi siiski käsikirjast hoopis erinevad ja seda, et ta selliseks kujuneb, teadsin ma niikuinii. Ja mõistagi ta hoopis midagi muud kui raamat. Romaan. Need on sügavalt erinevad nähtused. Üks kirjutatud ammu, eks on, paks, ühte loeme üksi ja vaatame korduvalt võime lehitseda. Ühel ja samal ajal võime lugeda eestia lõpust. Filmi seansi jooksul seda võimalust ei ole, peab vaatama teise seansi uuesti. Ja ka ikka nii, et algusest lõpusoolas raamatut on võimalik põhimõtteliselt lugeda. Lause lauselt lõbust tagasi. Lihtsalt tundusid kõige rohkem ühe seeria lisse filmi sobivate Lawellidena. Palju muutus stsenaarium võtete käigus, mis tuli olulist juurde, mis langes ära. Midagi eriti olulist puht üleskirjutatuna ei tulnud ja midagi liiga olulist ka ei langenud ära. Küll aga tuli juurde kogu iseseisev ränne, häälelist pildiline tervik elavate inimeste kaasmaalaste mängituna, lavastatuna, kujundatuna. Üles võetuna. Ja see kuiv vaikne, liikumatu kirjasõna. Mingil määral oli selle aluseks nii või teisiti, kogu asi tuli tegelikult juurde. Filmi Nipernaadi lavastas Kaljo Kiisk, kelle režissööri biograafias on Nipernaadi 16. mängufilm mille all oli esimene kohtumine Gailiti romaaniga Toomas Nipernaadi. See oli 1947. aastal küllaltki hiljem ma olin juba see inimene. Õppisin Tallinna Polütehnilise Instituudi skeemi jäämäeteaduskonnas. Ja raamat pööraselt meeldis mulle muidugi eelkõige emotsionaalselt nagu tavalisele lugejale. Ja siis ta jäigi mulle kusagil nii käeulatus. Millal tuli mõte, et sellest raamatust võiks filmi teha? Oh, see tuli palju hiljem. Juba siis, kui ma Tallinnfilmis töötasin. Ja oma noh, õigemini esimesi filme tegin ma kunagi mõtlesin selle peale juba väga ettevaatamatult peale minekut, see oli juba 1961. aastal. Ja siis ilmuski nagu minu laua peal. Ma lehitsesin teda. Ausalt öeldes, ega ma ei osanud temaga ka midagi peale hakata. Ja vast ei oleks ka osanud. Ja nii taastast taastas ikka noh, oli mu silma ja käeulatuses, aga ju ma siis nüüd Sai nii julgeks ja otsustasin ta siis nagu ekraanile tuua. Mis võlus raamatus ja Toomas Nipernaadi kujus? Kui ma nii nagu ma juba esimesele küsimusele vastates ütlesin, et ma võtsin raamatut eelkõige emotsioon reaalselt väga-väga suure rõõmuga vastu ja eksi jättiski oma mulje. Ja ma ei hakkagi kohe siin midagi targemat vastust otsima, sellepärast mis on ilus, see on ilus Xn armasse on armas. Kus on hea viibide, seal on hea viibitsee, tähendab, sul on hea olla see maailm, kuhu Gailit mind koos Toomas Nipernaadi viis, tundus mulle järsku imeline maailm, kui kits on tavaline see, mis mind iga päev täna üldse eile, üleeile väikse lapsena, aga ta tundus mulle läbi selle väga imelise ja ja terve kuigi endale väga palju haiget tegev tegevinimese läbi tundus kõik see, see keskkond need puud eelkõige Need, need inimesed, kelle kupud tundus väga huvitav ilusatel. Ja vot see, see võluski mind, see võluski mind eelkõige sellepärast, et kui küsitaks, miks laul meeldib, kui viis on ilus, ma ei oska teda nii täpselt niisuguste muusikaliste terminitega ära seletada. Ajakirjaga minule meeldib lihtsalt viis ja ja sellepärast ka sellel Annemaasiku laul on viis eelkõige olemas. No vot Kena ja ilus asi südamele väga lähedane. Kogu filmi läbib Annemaasiku esituses laul Ernst Enno sõnadele. Juba, millal ja kuidas on leitud see laul filmi jaoks? See tuli üks paar aastat enne filmitöö algust Juhan Viidingut oli see lint ja ta mängis mulle selle ükskord ette. Ja peale selle kuulamist muidugi kohe oligi otsustatud, et see laul ja ainult see laul saab olema filmis võib-olla niisugune selline komponent, mis nüüd läks filmis väga määravaks. Aga tol ajal ju täitsa juhuslik niimoodi teele sattunud sattunud mõtte- ja fakt muutis asja veel konkreetsemaks, aga ju vist niimoodi loomingu juures peabki, peabki toimuma sellepärast, et kui kui kunstiinimene kui temalt küsitakse, et kuidas sa seda tegid ja kui ta pahatihti igale asjale suudab anda vastuse ja ütelda ammendavalt, et ma tegin selle niimodi, via tegin ainult minu arvates see ei olegi siis ei ole eriti kunstiga tegemisteks. Pahatihti lihtsalt ei oska vastata, ei teagi, ei tea, kuidas tuli, ta lihtsalt tuli niimoodi, aga need ongi need kõige ilusamad helgemad momendid. Keegi. Et ma hakkasin tundma järsku minu hinge läks suur suur kohv, et selle laulu alla minu hinges ja ma mängisin paljudele inimestele ette oma tuttavatele ja ma käisin maal kolhoosis ja ja, ja juba võte gruppi seal, kus enne kui see laul veel noh, ühesõnaga veel oma osa mängis, ma, ma siin lasin kuulata küll meie valgustajatele autojuhtidel abitöölistel ja kontrollisin nagu, et kas ma siiski minu esma esma otsus ei ole õige ta pahatihti me nagu jääme Esmo otsuse küüsi ja see on väga saatuslikuks võib saada ka seekord. Nähtavasti me tegime väga õiguvatus. Kas ei olnud soovi ise mängida, Toomas Nipernaadit? Kohe ei ole, ei ole see, see muidugi oli kunagi, kui ma lugesin, usun, et kes rõõmuga raamatu lehekülgi loeb ja, ja sellesse süveneb, see ise elab ka Nipernaadi teekonna üle igaüks oma nurga alt, aga järjest igasühes meil peabki olema Nipernaadi. Aga ei, minust mängijat enam ei ole kunagi, võib-olla ma oleksin ehk isegi isegi proovinud seda, olgugi et Gailit on andnud väga täpsega välise joonise oma Nipernaadi-le pik, Uivetanud sooneline käed, kui veskitiivad. Aga minu arvates. Kailt ligi õigesse vest, karakter peab ju välja joonistatud saama. Ja kui Kailitan pannutega kirjanikuks, siis on ta pannud kirjanikuks, sellepärast olles ise selle ala esindaja, tahtis ta nii suurepärase karakteri, hooned, kõik tema ideaalid ja tema pettumust, ühesõnaga tema elutee anda kirjanikule kui enda elukutse esindajale ja minul on isegi naljakas, kui kusagil kriitikast laiendit kark on maamehelik või niimoodi las ta olla, see võib olla ka antikvariaat või see võib olla kaltsukaup, mis võib olla ükskõik kes. Seepärast, et asi on just nimelt nipernadismi, aga mitte sellest, kas ta on kirjanik, maalikunst, kunstnik, igasühes meis on oma, igaüks otsib midagi ja eks me leiame ennast, püüame vähemalt leida. Filmi Nipernaadi operaator oli rezillart. Millal lugesid esimest korda Toomas Nipernaadit? See oli kuskil keskkooli viimastes klassides siis ta jättis mulle niisuguse täiesti nagu öeldakse, kustumatu jälje, väga, väga niisugune, kuidas öelda, epohhiloovisiksuse arenemisel ka jälle väga kõvasti öeldud, aga ta igaks ajaks mulle meelde. Ja kui aastaid tagasi kunagi oli kaljuga juttu sellel teemal, et tema tahab ka Nipernaadit teha, siis siis nagu langes kokkuse tahtmised. Sellepärast see on niisugune mütoloogia mingil määral või midagi sellesarnast. Kui nüüd konkreetselt juba hakkasite filmi Nipernaadi tegema mis oli sinu jaoks selles raamatus selles filmis kõige olulisem või noh, kõige tähtsamalt? Kõige tähtsam oli säilitada raamat, niipalju kui teda võimalik on, sellepärast et raamat on alati palju suurema mahuga. Tema mahud on muidugi natuke teiselaadsed kui filmi nii-öelda mahud, aga säilitada raamatuhõngu, säilitada just seda atmosfääri kõike seda raamatut maailma, mis, mis oli olemas. Kindlasti on muidugi teistsugune, igaüks võtab seda isemoodi vastu kuid tähendab just seda Igalühel inimesele oma konkreetses sellist nii-öelda nii nagu nii nagu meie nägime umbes ja teine asi, mis oli, oli see, et minu jaoks oli see püüdlus millegi tabamatu kätes raamatu järgi, tähendab see ongi nagu Nipernaadi põhiteema, minu jaoks oli see iga kord, vot nüüd nüüd nüüd nüüd nüüd ta on käes. Aga ikka ta libiseb tahes-tahtmata käest ära. See noh, nii-öelda Põhjamaade teema, kui suurte kategooriatega rääkida. Üks niisugune omapärane asi oli selle filmi juures, see, et tavaliselt teaksime segamini, filmitakse segamini üks jupp lõpust keskelt algusest jälle, aga ta on siin, jumal tänu, oli niimoodi, et novellid jooksid niimoodi aastaaegades ja ei saanud ühest novellist teise hüpata. Seoses sellega tekkis niisugune. Tähendab protsessis toimus ka mingisugune areng, noh, me elasime ikka rohkem materjali sisse ja siis tekkis selline huvitav huvitav moment. Kuna see on kõne, Nipernaadi maailm on niisugune eriline maailm ja algselt seal peaks olema nagu küllaltki palju värvi olema, et ta ei tohi, ole argine. Ja siis kuidagi tekkis noh, et kasutada palju värvi valguses. Irooniline deklaratsioonis igal pool. Aga vaat just selle arengu käigus äkki hakkas tekkima punane värv ja mida edasi, seda intensiivsemaks, intensiivsem, intensiivsemaks ta muutus. Ja nüüd alles hiljuti ma lugesin, ma ei mäleta, mis keelset artiklit värvide kohta sõlmitakse tõlki artiklis Öeldi, et punane värv, see pidi olema armastuse värv, tähendab puhtintuitiivselt langes kuskil nagu resonantsi. See asi, et mul on hea meel, et niisugune kokkulangemine oli olnud. Tehes filmi niikuinii lugesid raamatut uuesti. Milline on suhe raamatusse praeguses vanuses? No see on väga keeruline selles mõttes, et tolleaegne esmane niisugune löök või oli väga, väga suur ja need emotsioonid kuskilt kandusid. Ma lihtsalt püüdsin isegi neid emotsioone säilitada, seal olid pärast sisulise puhtame esmane vastuvõtt, esmane vastuvõtt on alati kõige niuksem, õigem ja võib-olla kõige sügavam. Kõik me oleme natukene Nipernaadi, kõik me tunneme ennast ära ja sellepärast ta tähendab vist on meile niimoodi läheneda, sellepärast tunneme kaasa või noh, kõigis meis on natuke Nipernaadit. Filmi Nipernaadi nimikangelast kehastab Tõnu Kark, kelle ekraani loomingust Toomas Nipernaadi on seitsmendaks filmirolliks. Millal lugesid esimest korda Gailiti romaani Toomas Nipernaadi ja millise mulje ta sulle jättis? Esimest korda ma lugesin seda raamatut kuskil keskkoolis. Ja siis teist korda lugesin enne filmimist, aga parem oleks, kui ei oleks üldse lugenud, sellepärast et film on siiski omaette kunstiteos ja huvitav on, kui ta ei hakka kordama raamatut. Aga õnneks ei korranud minu eest. Ma ei tea, ma ei osanud sellest veel aru saada, siis ma loen siin keskkoolis, mul oli ta siiski kuidagi seikluslik ja ma ei osanud seda hinge ellusse valusel näha ega leida. Aga kui sa hakkasid mängima Nipernaadit mis oli sinu jaoks selles kujus kõige tähtsam kõige peamine üldse, mis sind võlus selle tegelase kangelase. Käisin tema juures võlus mind muidugi kõik see olemas ja see inimene isiksus üldse. Aga kuidas ma teda tegema hakkasin, seda mina täpselt ei teagi, sest mina rolle niimoodi tegema, et mul ei ole täpselt mitte midagi alguses teada, mismoodi see roll pärast välja paistab, sellepärast et filmirolli lahendamine on üldse üks suur loterii, kuidas õnnestub, kuidas tahab režissöör, kuidas määrad näitavad, kuidas ise mängid. Aga mul siiamaani on see kuidagi väga automaatselt kõik välja kujunenud, lihtsalt hakanud mängima ja millegipärast pärast juhtub nii, et on õigesti ära mängitud. Missugune Nipernaadi joon sinule endale kõige rohkem meeldib? Tema tugev iseloom tema üksiolemise jaoks tarvilik jõud, mis tal on olemas, see ta oskab üksi kannatada ei ole viriseja mehine ja pealekauba ei näita oma valu teistele mitte kunagi välja. Seal üks suure inimese tunnusmärk minu meelest. Millisel kohal on sinu jaoks Nipernaadi selles rollide reas? Kindlasti üks esimesi sellepärast, et ma pean seda näitlejatööks, teised on niimoodi, et mängid rolli ära vastavalt, nii nagu sinust teda režissöör näeb ja eriti midagi tule ennast vallutada ei painutada, aga siin tuli mul lihtsalt sundida ennast mängima inimtüüpide eesti inimest. See ei olnud sugugi kerge. See oli küllalt raske. Aga mis kõige naljakam selle raskuse juures on see, et kõik siiski läks kuidagi väga kergelt ja valutult. Töö laabus väga hästi, režissööriga operaatoriga pahandusi riidest ei olnud, kõigil oli kõva pealehakkamine. Oli tahtmine see film hästi teha. See oli esimene koostöö Kaljo Kiisa ka. Ja majori Sillartiga grupp oli metskannikesed ajal sama, peaaegu. Kuidas sulle meeldib kost režissöör Kaljo Kiisa. Viimane koostöö meeldis mulle eriti. Sellepärast, et viimases koostöös oli tema juures eriti tunda seda niisugust soojust näitlejate vastu ja terve grupi vastu. Medali järeleandlik selles suhtes, kui näitleja midagi pakkuse tahtis teada, ei keelanud mul absoluutselt mitte midagi teha. Mida mina pakkusin välja. Nii roolilahenduse jaoks oli kõigiga Gruusia, vastupidi, aitas kaasa. Ja hea meeleolu oli tööd ees ja kõik na, kui alguses peale esimest kahte nädalat hakkasid tundma, et läheb õigesse ratta, läheb õigesse lühikese võtteperioodi, et asi peaks peaks õnnestuma. Kas sulle tundus kunagi võimalikuna, et sa võiksid Toomas Nipernaadit mängida? Ei, seda mul ei tundunud, mulle ei tundunud isegi siis tõenäoline, kui ma teada sain. Et tahetakse proovida selle rollivere, mis minust rääkida, mitte keegi ei arvanud seda, et mina võiksin seda mängida, neid ka vähe. Huvitaval kombel. Üks Taivokatest oli, et ma peaksin mängima, hakkame, Kaljo Kiisk, sellepärast et keegi ei uskunud, ütlesid niimoodi, et ei ole see õllet, kark võib mängida küll loll. Kinos, aga Nipernaadit mitte. Nipernaadi on teine inimene, aga siis ma olen kuulnud pärast, et need, kes olid algul väga vastu on käed püsti tõstnud ja ütlesid, et eksisid. Minul on, siis on muidugi hea meel kuulda, sellepärast et. Seal on diskinnitus sellele, et üks professionaal Sealne näitleja suudab mängida päris mitu rolli mitte ainult kogu aeg eluaeg iseennast. Nipernaadit on jah, igas inimeses natukene ja ühes rohkem, teises vähem. Minu meelest nyterna. Loomingulise hingega inimene ja mina püüdsin mängida just niisugust inimest, nagu see kirjanikust Nipernaadi oli. Minule endale see inimene Filmi Nipernaadi loojatega juhtis Liina Kirt. Vestlust saatis Ernst Enno sõnadele loodud Annemaasiku laul filmist Nipernaadi. Ka keskööni jäänud paarkümmend minutit laulab Anne Maasik. Laulud on lindistatud ühel augusti ööl-Läänemaal Tuudi külas, saatjaks Sirtsude sirin.