Tere, pressel tere Tallinn, kuidas kärab? Jube vaikne on, ei kära midagi. Tere, minu nimi, nibu, krustak. Tere, mina olen Jim Ashilevi ja te kuulate saadet popkulturistid. Jap ja Eno ega midagi. Kas, kas raadiosaated on traditsiooniliselt sellised asjad, kus räägitakse või või võib ka vaikida? Ei no oleneb raadiosaatest on ka väga palju neid, kus lihtsalt lastakse muusikat, kuigi ma arvan, et meie puhul nagu meie kuulajad seda on rääkinud ja, ja, ja nagu me ka vist ise oleme selles, et paika pannud, et noh, meie puhul see nagu väga ei töötaks, et neid ma ei, ma ei taha, siin sõna tahetakse kasutada, sellepärast et ma ei ole nagu 100 protsenti kindel, kui palju inimesed tahavad meid kuulata. Aga, aga pigem jah, nagu meie saadet ikkagi kuulatakse selleks, et meid kuulata, mitte muusikat kuulata. Aga kuhu mahub siin tehtes vanasõna? Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Kas see on miski, mida raadios ei saagi siis rakendada? Võib-olla mingi siukse nagu kunstiteose või eksperimendina. Mängime Jon heitši, neli, 33 või, või midagi sarnast, et lihtsalt laseme natuke aega vaikust eetrisse, aga. No ütleme nii, et sellest ei saaks kindlasti populaarset saadet. Aga miks sa nii kindel oled, selles, miks sa ütled, et sellest kindlasti ei saaks populaarset saadet ajastul, kus me oleme ümbritsetud mürast. Sa ütled kindlasti ei saaks populaarset saadet sellest saatest, kus keegi midagi ei räägi. Miks sa nii kindel oled, selles? Kui see saade suudaks nagu ümbritsevat müra kuidagi ära võtta, et siis ta oleks kindlasti populaarne, aga kuna ta, kuna ainuke, mis ta saab teha, on lihtsalt, mitte uut müra juurde panna siis põhimõtteliselt see saade on selline, kus sellised lülitad raadio välja või ei pane oma nutitelefonis Bootkesti rakenduses. Kas popkultuurist võiks kõik, mida parasjagu tuulata tahad käima? Mürasummutavad kõrvaklapid töötavad ju kuidagi niimoodi, et nad mängivad erinevate sagedustega, mis kuulajat ümbritsevad ja natukene nullivad ära mõningaid sagedusi ja jätavad alles mõned teised sagedused. Et muusika kuulamine oleks maksimaalselt nauditav. Kas pole nii? Jah, mürasummutavad klapid üldiselt salvestavad või noh, põhimõtteliselt salvestavad, et nad võtavad seda heli, mis sind ümbritseb ja, ja keeravad vastandfaasi ja saadavad selle sulle kõrvaklappidesse, ehk siis põhimõtteliselt, kui, kui me teame, kuidas lained töötavad, siis nad nagu nullivad selle heli ära. Aga, aga noh, ütleme raadiosaate puhul oleks probleem selles, et me peaksime justkui siis salvestama kõik või kõiki, kes kuulavad ümbritsevat heli ja seda siis vastandfaasis eetrisse saatma ja siis siis ka see efekt oleks, oleks siis ikkagi paremini toimiv, kui inimesed kuuleksid seda kõrvaklappidest. Lihtsam on lihtsalt inimesel muretseda omale aktiivse müra summutamiseks, klapid, kui, kui oleks toot. Ta raadiosaadet, mis inimestel müra eemaldab, ma ma ei näe, nagu sellel ikkagi ma ei taha, nagu ma saan aru, et sa, sa püüad siin kuidagi jõuda mingisuguse optimismi või, või mingisugusegi võimalusena, kuidas me saaksime oma saadet nii Riibrändida, et me ei peaks. Sest noh, see on, on väsitav. Aga, aga jah, ma nagu ei näe sellele ikkagi väga suur turgu, kui, siis tõesti ainult mingisuguse üksiku Mingisuguse performent sinna ja siis ka ma usun, et enamus inimesed lihtsalt leiaksid midagi muud oma oma ajaga teha, kui lihtsalt kuulata ühte saadet, mis sisaldab vaid vaikust. Et ta selle võimalikkuse nii põhjalikult kahtluse alla sead ainult tekitab minus juurde seda tahet, et proovida ikkagi seda kuidagi saavutada. Ja ma arvan, et siin on vaja võtta selline geenius, visionääri hoiak. Ehk siis tuleb vaadata, mida tegi Steve Jobs, ta marssis sisse, ütles, et tehke ära, see asi, siis tuli järgmine päev tagasi, küsis, mis te siis tegite, ma tean, et täpselt tsitaadid, sest et ma tean täpselt, mismoodi ta rääkis. Ja, ja siis, kui talle näidati, mida nad tegid, siis ta viskas selle asja nendele tehnikutele uuesti näkku ja ütles, et see ei kõlba, tehke paremini ja siis tuli järgmisel päeval tagasi ja, ja nii edasi, kuni lõpuks oli valmis Aifoun. Ja ma arvan, et seda saadet saab ka täpselt niimoodi teha, et ma hakkan lihtsalt eraldi marssima, raadio kahte sisse löön Kristo Rajasaare peatoimetaja kabineti ukse näiteks jalaga lahti karjunud tee ärase. Siis ta küsib, mida siis ma ütlen, et sa peaksid ise aru saama, millest ma räägin. Siis tulen järgmisel päeval tagasi, küsin, et kas on tehtud, lähen näiteks produtsendi juurde. Lähen sirtsu juurde või Monika juurde, näiteks Marguse juurde. Küsin, kas on tehtud. Kui küsida, et mis asi on tehtud, vestlen jalaga näiteks laua ümber või midagi sellist. Võtan jope, lähen ära, onju. Tulen järgmisel päeval, noh, saad aru, mida mõtlen, saad aru, kuidas see protsess käiks? No ma saan aru, et sa, sa püüad olla võimalikult ebameeldiv teiste vastu ja loodad, et sellest sünnib innovatsioon, mis okei stiilis. Steve Jobsi stiilis Iside Steve Jobsi puhul see way way vaieldavalt siis toimis. Aga ma ei. Kui ma olen positiivne, kas see vestlus lõpeb ära? Ja mu kallis sõber, see vestlus on lõppenud. Okei väge. Aga Steve Jobs oli problemaatiline inimene, kas polnud? Ma ei ole ikkagi lugenud seda raamatut, mis Valter Aizeczon Steve Jobsi kirjutas, mis ilmselt annab kõige parema ülevaate sellest, kui meeldiv kaldkriips ebameeldiv ta oli, aga ma olen lugenud. Ma olen lugenud näiteks Piczarist kirjutatud raamatut Credit Inc, mille kirjutas siis üks mikseri loojatest kes ka töötu Steve Jobsi ka väga lähedalt koos, sellepärast et Pikksaar oli firma, mida rahastas milleni, mida, nagu hoidis elus põhimõttelist Steve Jobs esialgu ja ta oli seal üks kolmest kolmest omanikust. Ja Ma olen vaadanud mitut dokumentaalfilmi Steve Jobsi seda ühte väga head mängufilmi. Mul ei ole üht ükski nendest uutest filmidest nii palju meeldinud, et seda nagu päriselt lõpuni vaadata küll, aga kunagi tehti selline väga lahe film nagu barretused Silicon Valley. Kus siis räägiti noorest stiivitšopsist noorest Steve Wozniacki, kes siis lõid koos Apple'i ja noorest pill Keitsist ja Steve Palmerist, kes siis? Vaata, seal oli üks kolmasel. Mulle kahjuks ei tule tema nimi meelde, kes oli ka siis üks Microsofti nagu kaasasutajatest ja räägib nagu sellest, kuidas nad nii omavahel võitlesid kuga võitlesid selle süsteemi vastu ja tõesti kõikide nende kogemuste põhjal kõikide nende lugude põhjal. Mulle ei ole kordagi jäänud muljet, Steve Jobs oleks olnud väga meeldiv inimene, kellega aega veeta. No see, milleni ma jõuda tahtsin, oligi just nimelt see imelik vastuolu, millega me paratamatult elame, kui me fänname näiteks Apple'it või Apple'i tooteid. Ühest küljest on Apple fännide poolt ikkagi tuliselt armastatud bränd ja teisalt see levinud narratiiv Steve Jobsi kohta ikkagi kordab muudkui seda ebameeldiva inimese aspekti ja need kaks asja käivad käsikäes. See ülimugav ülimeeldiv mõningate inimeste jaoks bränd ja siis üliebamugav visionäär seal eesotsas, keda töötajad kartsid ja ja kelle nõudlikkus ühest küljest 500 ettevõtet astronoomiliste kõrgustesse ja samas tekitas paljudes töötajates ilmselt palju stressi, kurbust ja viha ja muid sarnaseid emotsioone. Ja ma ei tahtnud tegelikult üldse Apple'ist pikemalt rääkida, vaid tahtsin selle sissejuhatusega jõuda muusikuteni või muusikani. Sest me oleme praeguseks vägagi harjunud juba sellega, et üsna väikeste vahedega jõuab meediasse üha uusi lugusid erinevatest popstaaridest muusikutest, kes on jälle millegi väga halvaga hakkama saanud. Ja need halvad uudised tulevad isegi postuumselt neile kaela. Näiteks Michael Jacksonist on noh, ma ei tea, on erinevatel ekraanidel ringlemas üks problemaatiline dokfilm, mis käsitleb seda pedofiilia müüti või mitte, müüti, mis on Jacksonit ikka saatnud ja see dokfilm on problemaatiline just nimelt sellepärast mõningatele inimestele, et seal justnagu ikkagi rõhutakse sellele. See, selle müüdi paikapidavusele siis, et, et see olegi müüt, vaid vaid reaalselt olidki noored ohvrid kelle elu on nüüd rikutud, sellepärast et nad Jacksoniga omal ajal kokku puutusid. Ma ei ole seda dokfilmi näinud, see on kõik jällegi see jutt lihtsalt, mida ma olen selle doki kohta kuulnud. Aga neid kuulujutte pedofiilia teemal levis ennegi. Et, et see on, see on kõik see kumu, mis on Jacksonit siukse varjuna saatnud ja neid muusikuid on veel kelle puhul arutletakse ikka nii ja naapidi, et kas nüüd, kus me teame, et näiteks Archelli ikkagi on paljudele inimestele liiga teinud. Või noh, teame me teame, et teda on süüdistatud selles paljude inimeste poolt, eks ole. Et mida siis teha tema muusikalise pärandiga ikkagi, mida sellega teha. Ja Spotify eemaldas Archelli muusika vahepeal oma pleilistidest sai siis selle eest ka sõimata fännidelt, kuni lõpuks ikkagi olid nad sunnitud siis muusika tagasi panema Spotify's ja see tõstatas huvitava küsimuse, millest ka Pitchorgis ajakirjanik Chation kriin kirjutas arti kli haudi Villev Music meid Payprabla määrik Arist ehk siis kuidas me edasi elame selle muusikaga, mille on loonud problemaatilised muusikud ja see on noh, see on nagu huvitav küsimus. Sest siin ei ole mingit ühte õiget vastust ja, ja, ja need vastused võivad ka muutuda nii-öelda case by case või sõltuvalt olukorrast või sõltuvalt artistist. Aga kuidas sa selle suhtes tunned, Ivo, kas sa oled kunagi hakanud suhtuma mõne artisti muusikasse kuidagi teisiti, kui ühtäkki on sattunud su lugemislauale mingisugune artikkel, mis näiteks paljastab mingisuguse räpase saladuse selle artisti minevikust või, või, või, või olevikust? Muutnud oma muusika kuulamise eelistusi lähtuvalt sellest, mida sa artistide kohta teada saad. Ja korduvalt, aga ma ei saaks öelda, et, et see on olnud väga selline püsiv see on selles suhtes väga huvitav teema. Ma ei tea, kas ma olen siin saates või sulle niimoodi omavahel rääkinud seda, aga ma olin meeletu, meeletu suur Michael Jacksoni fänn kunagi enne seda, kui ma hakkasin metal heidiks, olin ma väga-väga suur Michael Jacksoni fänn, mul oli mitu temaga tihti ma mäletan siis just see oli umbes see aeg, kui ma ikka jaksan, ka Eestis käis ja tal oli see suur history suur käimas ja, ja tuli välja. Nii, mul olid tema need tavalised helikassetid selle history kogumiku omad ja ka videokassett, kus olid siis peal tema tema need siis kõige muide tuntumat muusikavideot. Kui ma õigesti mäletan, jaa. Mis võis olla kui ta, kui ta Tallinnas käis, mis aasta see võis olla, kas oli 96? Ma mäletan, et ma olin judolaagris sel hetkel Käärikul poistega, kõik olid kiilakaks ajanud, ennast kogunesid õhtul pärast trenne kogunesid ühe niisuguse kineskoopteleri ümber, et vaadata aagast, videolõikusid sellest kontserdist, kus siis pool Eestit oli kohal. Ma hakkasin just küsimata, miks te kiilakad selleks ajaks või noh, sellepärast olid, aga loomulikult see ei olnud üldse sellega seotud trite kiilakad, sest olite seal laagris, eks ole, et seal seal Ja kiilakad on sellepärast, et Jackson tuli Eestisse. Mage. Seal ühes oleks veider. Ja seetõttu mul ongi väga keeruline mäletada täpselt, mis, mis, mis see kõik oli, aga mäletan jah, et Michael Jackson oli minu jaoks oluline, mul oli isegi mingeid raamatuid tema kohta ja, ja ma mäletan, väga popp oli tol hetkel üritada pida siis seda muul folkimist, et sa nagu justkui kõnniks edasi aga liigud tagasi kõik siuksed asjad. Mingil hetkel siis ma hakkasin nagu rohkem raskemat muusikat kuulama paar aastat hiljem ja siis mul see Michael Jacksoni faas nagu sai läbi, aga aga Jackson on olnud nagu kogu aeg, vaata, me siin üks hetk, vist eelmine saade lausa rääkisime sellest ka, et et need asjad, mida sa kuulad nagu teismelisena mängivad lapsepõlves teismelisena sinu elus väga olulist rolli, nagu jäävad sinuga kuidagi terveks eluks kaasa. Ja Michael Jackson on kindlasti selline artist, kelle puhul noh see see, mis temaga nagu karjääri lõpupoole toimus, oli, oli väga kurb jälgida ja, ja, ja väga raske varasemadki pedofiiliasüüdistused, kus mõlemal korral teda ei mõistetud süüdi ja ühel korral oli see süüdistamine ka nii läbipaistvalt võlts. Nii vähemalt nii palju, kui ma olen aru saanud selle kohta lugedes, kus, kus selle süüdistava lapse isa siis rääki olid mingid salvestused, kus ta räägib sellest, kuidas nad petavad Jacksonit ja, ja võtavatelt, et kogu raha käest ära, noh, kõik siuksed asjad. Ja noh, loomulikult tema, tema surm ja, ja kogu see Kambek tuur ja muud asjad, et seda oli nagu väga kurb jälgida. Ja pärast tema surma siis ma kuidagi jäin teda jälle rohkem kuulama. Just seetõttu, et oli, oli jälle inimestel rohkem kuidagi meelel tuli mitu albumit välja, kus tänapäeva artistid siis temaga koos kuidagi neid tema avaldamata lugusid produtseeris ja nii edasi. Ja nüüd siis see living, neurolend, mille puhul ma ei olnud nagu väga täpselt jälginudki, mis, mis toimub, aga. Ma olin nagu paarist kohast näinud, et järsku nüüd on tulemas mingisugune uus dokumentaalfilm sellest, et tõesti ikkagi nüüd on väga tõsised süüdistused. Ja ma lugesin ekspressist Siim Nestori kirjutatud artiklit, et pealkirjaga Michael Jackson oli pedofiil küsimärk. Et on see nüüd lõplikult selge küsimärk kust ta siis sellest filmist räägib ja, ja mul ei ole nagu mitte mingit soovi seda dokumentaalfilm ise vaadata, et väidetavalt see sisu on küllaltki võigas ja ja väga detailne ja väga pikk. Aga, aga tänava kõndisin kaubamajas või toidupoes ja seal hakkas mängima Michael Jackson'i laul. Ja mul oli seda raske kuulata, mul oli noh, just nagu selles mõttes, et et vaata, see muusika nüüd toob tagasi või meenutab neid mõtteid, mis, mis temaga kaasas käib, käivad vist noh, praegu selle dokumentaali tõttu ja kõikide nende muude asjaolude tõttu, mis teda terve karjääri teine, teine pool nagu põlati teatud mõttes ja ja seda ongi kuidagi väga keeruline on sellest nagu mööda astuda. Noh, keeruline on nendele asjadele mitte mõelda ja, ja need ei ole meeldivad asjad ja seetõttu see muusika kuulamine muutubki keerulisemaks. Mul on üks ka niimoodi juhtunud, näiteks, et. Minu üks lemmikumaid bände ajaloos on Ayron veider ja Nad esinesid üks kord testil, mis on Ozzy Osbournei korraldatud festival ja miskipärast ma ei tea, mis seal täpselt juhtus, ma ei mäleta enam, kas seda üldse selgitati osi ja Sharon Osbourne tema naine kuidagi nagu väga mõnitasid Airan Meidenit seal ja kuidagi ei lasknud neil esineda, lülitasid seal vist nagu elektrivälja nende ajal ja mingi mingi tüli oli seal. Ja pärast seda oli mul väga keeruline Ozzy Osbourne'i tõsiselt võtta, tema muusikat kuulata, sellepärast et noh, oli juhtunud nagu selline tüli ja kuigi see võib tunduda nagu hästi, ma ei tea, lapsik või sisutühi. Aga vaata, see toob meelde mingi positiivse emotsiooni ja, ja üldiselt ma ei kuula muusikat, sellepärast et ma tahan mõelda negatiivsetele asjadele. See on ka seotud sellega olnud, et kui, kui mõni artist on teinud enesetapu oma karjääris siis vahel on mul ka ka nende muusikat raske kuulata, sest see, see, see toob minule kaaslasele väga kurva lõpu. Noh, seal selle artistile näiteks välistasin Chanci puhul nende nende loomingut vahel kuulata on selles suhtes isegi keeruline ja vahel ma teadlikult väldin seda. Väga hea vastus. Väga pikk, vastas. Aga sellest ei saagi lühemalt rääkida. Ja see on huvitav, et stuudio poole liikudes stuudio poole jalutades ma arvasin, et see teema ei ole nii keeruline või ma suutsin enda jaoks kuidagi tekitada mingisuguse pettekujutelma, et see on mõnes mõttes isegi pseudoprobleeme, kunst on ikkagi ju lõppude lõpuks eraldiseisev asi, see ei ole seotud kellegi eraeluga, see ei ole seotud ideoloogiatega. Kui mingisugune kunstiteos on suurteos, siis ta on seda sõltumata sellest, mis selle teose ümber kõik toimus. Ma jalutades mõtlesin kuidagi nii. Aga siis ma tõin selle teema endale nagu ihule lähemale ja püüdsin mõelda niimoodi, aga kui näiteks mu enda elus on keegi, kes on mulle väga liiga teinud ja on siis järgmisel hetkel saanud väga kuulsaks tänu oma talendile siis kas ma läheksin ta kontserdile või kas ma suudaksin talle kaasa elada teda hukka mõistmata? Ja mulle tundub, et väga lihtsalt ei saa. Noh, loomulikult sõltub kõik sellest, et kui andestav inimene suudab ise olla, eks ole. Kokkuvõttes ikkagi andestuse jõud on suur. Ja ei ole ju juhus, et religioonis mängib andestus nii suurt rolli. Noh, et Jeesus pöörab, eks ole, teise põse, kui, kui talle vastu nägu virutatakse ja, ja me teame, kuidas budismis andestusse suhtutakse. Ja üldse kõige kuidagi kui tähtis on lasta kõigel olla on olla, mis on no ühesõnaga, kohmakas kokkuvõte sellest kreedost või, või suhtumisest, aga, aga noh, sa saad aru, mida ma mõtlen, eks ole. Ja, ja, ja kui ma jõudsin sellest abstraktsest näitest veel ihule lähemale nii-öelda, kui mõtlesin konkreetselt, et aga kas minu elus on olnud mõni selline juhtum, siis, siis praegu siin istudes mulle tuli meelde, et on küll ma, ma, ma tean, ühe väga tuntud Eesti muusiku kohta midagi no ikka nagu üsna häirivat ja halba. Ja, ja ma tean, et see on tõsi ja ma tean, ma tean, mis juhtus ja ma tean, et, et seda ei teata. Ja, ja kuna mul ei olnud, aga kuna mul isiklikult on see, see, see info nagu see info on minu sees, ma, ma tean neid asju, siis algusest peale on mul olnud keeruline elada tal täiel rinnal kaasa, samas kui jällegi sellisel refleksi tasandil ma saan aru, et see on kaasahaarav, mida ta teeb et, et ta tõmbab mindki käima, kui ma teda kuulan. Ja, ja, ja ta on andekas ja ta on erakordne. Aga, aga, aga alati jääb sinna juurde see, see, see mõru maik. Et ma ei saa nagu 100 protsenti nagu vabalt, et kuidagi lasta ennast 100 protsenti vabaks ja kuidagi nagu täiel rinnal seda nautida. Ja, ja see ongi mingi probleem, mis on minu sees. Ma saan aru, et see ei ole, see ei ole üldse mingisugune probleem, millega kuidagi laiem üldsus tegeleks, sest et see ei olegi mingisugune ins, mis oleks kuidagi nagu kunagi kuskil avalikus tatud on ju, et see on niisugune nagu eraeluline teema ja, ja sellest teavad ainult need, kes sellest teadma. Kes selles, kes seda teada said, on ju. Aga aga, ühesõnaga, kui ma jõudsin siin sinuga vesteldes selle isikliku näite, niisiis ma sain aru, et et see, mida ma jalutades mõtlesin, oli mõnes mõttes niisugune. See oligi sedalaadi pealiskaudsus mida võib jääda uskuma kui seni seni, kuni see teema ei puuduta sind isiklikult. Ja Michael Jackson'i puhul näiteks ongi täpselt see tegur juures et ma ei ole kunagi kannatanud Jackson'i tegude pärast. Minu jaoks on ta esindanud alati muusikalise geniaalsuse, sellist nagu tipp tippvõimalikust. Ta on Ta on, ta on, ta on lihtsalt nagu otsas, otsast ääreni, otsast ääreni läbi ja lõhki. Geniaalne, fantastiline ja, ja omas vallas ületamatu, ületamatu senine loominguline nähtus. Ja, ja just just seetõttu, et ma ei ole pidanud ise kannatama ja et need jutud tema võimalike halbade tegude kohta tulevad kuskilt väga kaugelt. Need ei ole isegi jutud, mida ma olen kuulnud näiteks kelleltki oma lähedaselt. Kui kasvõi ütleme sina mulle mingil hetkel usaldaksid mingisuguse jubeda saladuse. Ma ei tea, Jackson tegi sulle midagi halba, kui ta oli viieaastane saad aru, siis, siis hakkaks midagi muutuma, aga seni, kuni see info tuleb Nagu läbi mitme kihi filtreeritult minuni saad aru, ta tuleb läbi sellise väga pikka ta tuleb väga pika telefonimängu kaudu minuni. Et ma lõpuks loen mingisuguseid artikleid võib-olla veebist, mille puhul ma ei jõua isegi teha mingit tausta, kontrollijat, et kas see, keda intervjueeriti rääkis tõtt mis võis olla tema motivatsioon üldse seda juttu rääkida, tulla selle jutuga avalikkuse ette. Ühesõnaga, mul ei ole aega hakata detektiiviks, onju ja siis on lihtsalt minu enda selline välkotsuse küsimus. Et kas ma nüüd usun seda artiklit või mitte, kas ma mõtlen seda tõsiselt või mitte, kas ma lasen sel püsida endaga kaasas edaspidi või mitte? Ühesõnaga, mul on see valikuvabadus on kuidagi kergem, kui, kui ta oleks, siis kui ma oleksin tõsiselt nagu isiklikult olnud puudutatud või riivatud nendest võimalikest väär kohtlemis. Aga kuhu siit siis jõuda. Kas Spotify peaks eemaldama Jackson'i Archeli muusika oma arhiividest, kas, kas me peaksime? Tegema vigade parandusi ja tagantjärele kustutama ära justkui problemaatilised artistid. Või on problemaatilisus lihtsalt, et miski, mis saab eksisteerida sellest loomingust eraldiseisvalt. Kuidas sa tunned? Mul oleks ääretult kurb mõelda sellele, et, et meid ei saaks enam kuulda või et tulevased põlve põlvkonnad ei kuuleks enam Michael Jackson'i muusikat näiteks, sest mina samamoodi nagu sina arvan, et see on ääretult ääretult, et hea see looming, mis, mis, mis ta oma karjääri jooksul tegi. Ja, ja noh, nendel hetkedel, kui ma ei mõtle nendele tegudele, mis ta tegi, ma samamoodi naudin seda, seda väga. Archeli puhul mul isiklikult ei ole ei sooja ega külma, kas ta on kuskil kättesaadav või mitte, sest ma ei ole teda vist reaalselt kunagi kuulanud, vaata, kas ta oli. Kas see oli see mees, kes, kes räpis midagi kapis olemisest. Trakt klooselt ei olda. Võimalik lihtsalt tuleb meelde. Kelly on see mees, kelle kohta Genka on laulnud, et Archelli tahab teid täis pissida. Okei, see, see on ka minust nagu mööda läinud. Laulust Mu väiksed ponid. Ja ma olen vist kunagi Youtube'is seda seda vähemalt esimest peatükki siis sellest loost kuulanud ja see oli väga absurdne. Aga kindlasti on arg helli fänne, kellele tema looming väga korda läheb ja kes on väga kurvad, kui nad seda seda kuulata ei saa. Ja kui ma ennist ütlesin, et see on mind mõjutanud, siis tegelikult see ongi huvitav, et see mõju on teatud mõttes selline ajutine, et nendel hetkedel, kui see teema on kõige põletavam välja näiteks dokumentaalfilm Michael Jacksonist, kui keegi süüdistab Archeli ja, ja, ja tal on väga head tõendid selleks ja sellest räägitakse meedias kui üks, ma ei tea, minu lemmikartist on kuidagi minu teisele lemmikartistile liiga teinud, kõik see nagu väga värske ja, ja toob need mõtted kuidagi väga tugevalt esile. Siis mul ongi raske seda muusikat nautida, seda on raske kuulata, sest need on need, et mis, mis mind takistavad. Tavaliselt kui, kui see nagu teema ära vaibub siis ma jällegi saan seda, seda muusikat kuulate nautida, ma usun poole aasta pärast ma ikka jaksan, kuulates vähemalt niimoodi, et ta kuskil poes taustaks mängib, siis ma ei pruugi enam tähelegi panna seda, et et pool aastat tagasi oli selline selline olukord, aga teatud mõttes, kui me seda praegu räägin, siis häirib mind meeletult sellepärast et noh, tegelikult, kui inimesed on teinud ikkagi kohutavaid asju siis ei ole see õiglane nende ohvrid, et suhteliselt me nagu päriselt unustame seda. See kuidagi tundub ääretult ebaõiglane. See tundub ääretult nagu vältimatu tuga noh, selles suhtes, et ega ega see, et sa nüüd lõpetad raadiotes või Spotifys mingi artisti, muusika mängimist, ega see ei muuda seda, mis oli nende loomingu mõju ei muuda näiteks seda positiivset mõju, mis, mis nende loomingul inimestele oli. Ja, ja ega sinna nagu ei saagi väga midagi teha ja siis see küsimus ongi selles, et kas sina isiklikult suudad sellest kuidagi üle olla. Sest see on sinule väga kauge või sa ei suuda, ega siin ma ei tea, kas siin ongi mingit selget ühest vastust Michael Jackson'i puhul ega ei ega ei pruugi me teada saadagi selle kohta, kas kas ta, kas ta üldse nagu tegi neid asju, milles teda süüdistatakse, tänaseks on ta surnud. Teda on mitu korda elus uuritud nendel teemadel, et kas ta on lapsi ahistanud, tema kodu on vähemalt ühe korra täiesti nagu otsast lõpuni läbi uuritud FBI agentide poolt ta on, ta on nagu ta on olnud sellel teemal nii tähelepanu keskmes. Et tundub nagu isegi raske uskuda, aga noh, samas nagu ma siin loen Siim Nestori artiklit ja Siim Nestor ise on väga suur Michael Jacksoni fänn ja ütles samamoodi, et ta on siin noh, nagu ka lugenud nende fännide-poolseid vastulauseid jätma Ikelduseksani vennapoeg on alustanud dokumentaalfilmi tegemist, mis siis peaks tõestama, et need, need süüdistused on alusetud ja, ja noh, ütleme ka varasemalt on tõendatud, et need süüdistused noh, mingid teised süüdistused on alusetud olnud, et noh, siin noh, kas me saame tegelikult kunagi teada, kas, kas Michael Jackson saab päriselt kunagi täiesti puhtaks sellest kõigest, mis, mis tema karjääris on tal kaasas käinud taagana? Noh, ma ei usu ta, ta jääb Läti selliseks väga kahtlaseks, väga veidraks muusikuks, kes noh, ometigi kogu selle kõrval noh, oli täielik pop muusikageenius ja aga noh, samas ikkagi teada saada midagi ebameeldivat oma iidoli kohta on ääretult, ääretult ebameeldiv. Kui sa saad teada, et ta oli. Ta lihtsalt juba seegi, et ta ei olnud tore inimene, vahel võib, võib võib ära rikkuda sinu ettekujutus temast ja, ja muuta keerulisemaks tema loomingu nautimist. Tihtilugu nüüd just eriti viimasel ajal, kui, kui võib-olla niisugune maailmas on konservatiivne poliitika laiemalt levima hakanud hakanud siis vähemalt näiteks mõnede Ameerika muusikute puhul, et noh, pole ime, et, et võib-olla mingi rikkam Ameerika rokkar, kes on täna juba oma kuuekümnendates või seitsmekümnendates arvab, et konservatiivsus või konservatiivne poliitika näge ja tahab seda toetada, noh see, see ei ole üllatus, aga samas kui näiteks sinu jaoks on, on see selle poliitika esindajad ebameeldivad ja sa näed näiteks siis oma oma iidolit neid toetamas näiteks Ameerika kontekstis on ju, on ju mitmeid selliseid muusikuid kaasa arvatud ka mõni mõni noorem populaarne muusika oma toetust praegusele presidendile avalikus avaldanud ja see tõesti muudab, et ma arvan väga paljude arusaamu sellest artistist ja muudab nad ka mingis mõttes võib olla vastumeelsemaks teistele jällegi siis positiivsemaks. Mul ei tuled sa räppar meelde, kellest me kogu aeg räägime, Kanye Kanye ma ütlesin, et nooremad või nähenetega nüüdisaegsemad artistid, kanjalise mees, kellest ma rääkisin, kes siin käis trumpiga kohvitamas. Tegid kui sa räägid nii nagu sa seda räägitegi minus jällegi tahe kaitsta artiste või Kaita, isegi mitte artiste endid, mitte artiste kaitsta vaid kaitsta Loomingu suveräänsust. Sest minu ideaalis minu ideaalmaailmas eksisteerib ikkagi looming. Eraldi looming on eraldi. Looming seisab lahus ideoloogiatest moraalist, poliitikast kõigest sellest, sest loomingu sees on omaette maailm. Looming on ju kokkuvõttes mingis mõttes selline tekitatud maailm, mille või selline virtuaalmaailm, mille me laseme endasse või millesse. Siseneme ise selleks, et mõelda elu üle järele või selleks, et näha, uurida, avastada elu ja elu tunnetamise juures mingisuguseid uusi nüansse, mingeid uusi vaatenurki, tahkusid maitseid, mingeid uusi võimalusi. Ja selles mõttes on looming alati just nagu jah, selline selline mudel, selline selline maailm maailma sees, kus me saame proovida elu niimoodi, et me oleme korraks justkui nagu elust endast väljaspool. Kui sa saad aru, mida ma mõtlen, näiteks kui lugeda Dostojevski kuritööd ja karistust siis on just nagu mingisugune mõtteharjutus, et kuidas käia läbi Ühe inimese mõttekäik, mis võib ühel hetkel viia selleni, et ühe vanaproua mahalöömine on õigustatud. Kui, kui seda teeb inimene, kes on selles olukorras milles Raskolnikov siis on. Et kas need siin on? See on hästi imelik, selline abituks tegev arutelu, sest et nii nagu me ju tahame, et artistid, autorid, kunstnikud oleksid kodanikena normaalsed inimesed arvestavad empaatilised ja, ja, ja, ja head inimesed Siis siis niimoodi tekib ka aeg-ajalt kiusatus ühiskonnas rakendada sedasama nõuet raamatutegelastele, eks ole, me oleme seda omaenda lähiajaloost nüüd näinud, eks ole, üldsegi mitte ammu aega tagasi käidi kohut sellepärast, et väljamõeldud tegelased tegid halbu asju ühes Kaur Kenderi teoses. Et, et see on nagu väga niisugune ja, ja kui seal selle kaasuse puhul oli just nagu kõigil selge, et, et noh, et see on nüüd absurdne arutelu juba, et me räägime siin välja mõeldud tegelastest, mõistame kohut väljamõeldud tegelaste üle põhimõtteliselt siis siis kas, kas äkki autoritel peaks ikkagi olema selles autoripositsioonis vabadus selles mõttes olla kodanikuna, kes iganes. See on natukene selline provokatiivne küsimus ka. Et kui ma tahan siin nagu eriti provokatiivseks minna, siis halva inimese musternäidis jällegi lähiajaloost nii võib öelda veel on ju Hitler, kel, kes teatavasti oli ka selline kunstisoonega tundlik kui inimene, eks ole. Et näiteks kui, kui mõned Hitleri maalid oleksid kuidagi jäänud väga sügavalt kunstiajalukku, kui, kui ütle mõni mõni Hitleri maal oleks Luubris seina peal ja see oleks selline hinnaline kunstiteos siis kuidas me peaksime sellesse ikkagi suhtuma, kas me peaksime selle maali põlema panema? Kuigi see maal on nii imeline ja tekitab hingeliigutust miljonites inimestes kas, kas see maal saab eksisteerida autorist lahus olevana? Kas see, kas see maal on suveräänne maailm maailma sees, mis ei tohiks saada riivatud autori eraeluliste või, või ametialastest kuritegudest? Teatud mõttes ma tahaksin sinuga nõustuda selles osas et noh, vähemalt enamus loomingut, ma, ma nüüd ei oska Hitleri maalide kohta peaaegu midagi öelda, mul on tunne, et jällegi vähemalt isiklikul tasemel ma ei suudaks seda teost nautida, sest see tooks mulle meelde kõik need kõik need koletud teod. Aga, aga noh, ütleme tegelikkuses me ju ei tea enamasti seda, mida, mida need autorid kes meile meie lemmikloomingut pakuvad, et millised inimesed nad tegelikult on, kui sa oled tavaline Apple'i fänn? Noh, ma ei, mõtlesin mingi superfänn, kes on läbi lugenud kõik teosed, mis, mis Apple'i kohta kunagi kirjutatud on või kes iganädalaselt nagu mina olemata siiski Apple'i fänn, kuulab vähemalt kahte, peamiselt ainult Apple'ist rääkivat podcasti. Et noh, et, et tegelikult sa ju ei tea, mida, milline inimene oli Steve Jobs isegi nendest raamatutest sa, sa kuuled neid mahlakaid palasid, aga tegelikult Sa ei tea, milline inimene ta oli. Samamoodi artistide puhul noh, jällegi isiklikest pettumusest rääkides. John Lennon ei ole terve oma elu olnud mingi püha ta, ta on teinud väga palju vigu oma elus. Ja, ja ta oli samas mingil ajahetkel väga suur iidol minule ja ma tõesti isegi olin pahane paljude asjade peale, kui ma, kui ma teada sain mis, missuguseid ebameeldivusi ta oma elus oli näiteks oma esimese naisega, kuidas ta käitus ja, ja nii edasi ja nii edasi. Jah, teatud mõttes ka igasugused sellised superstaarid, keda me Idoliseerime ei ole normaalses ei ela nagu normaalset elu. Nad ei puutu kokku normaalse stressitasemega, nad ei puutu kokku normaalsete probleemidega, nad ei, neil on väga raske tihtilugu selle, selle ebanormaalsusega, mis nende ümber toimub, seetõttu, et nad on nii edu, aga tegelikult nad on nii kuulsad üldse hakkama saada. Ja, ja seetõttu võivad nad teha väga palju asju, mida me, mida me hukka mõistame, sellepärast et noh, neil on vaimselt väga keeruline, väga raske. Ja noh, lõpptulemusena ma usun, et on väga-väga suur osa nagu loomingut. Mis lõpuks, kui sa nagu tahad, et sa kuuleksid ainult meeldivate inimeste loomingut siis võib-olla või, või naudiksid võtame veel laiemalt, et siis võib-olla seda loomingut nagu ei jäägi väga palju maailma alles, sest kõik on vigasid täis inimesed, kes kes lihtsalt noh, lõpuks kõik teevad vigu. Täpselt, ja siit me jõuamegi küsimuseni, et kust jookseb piir kust maalt alates on inimene liiga ränk mölakas, et tema kunsti ja tema loomingut austada ja, ja kus on veel see 0,1 moment, kust, kust maalt veel saab öelda, et okei, ta on täpselt seal joone all. Aga kuna ta, kuna tal on see üks kuritegu veel tegemata siis ma praegu veel saan kuulata teda, saan osta tema saan osta tema teoseid ja, ja käia teda kontserditel kuulamas. See on täielik hall ala ja ma saan aru, et siin ei ole mingit ühte universaalset rusikareeglit mida saaks rakendada edaspidi või mida saaks appi võtta. Igal juhul tuleb siin lähtuda üksikjuhtumitest ja enne üks oluline asi, mida sa ütlesid, oli see, et kas kas nende artistide toetamine, kelle puhul me teame, et nende teod on olnud problemaatilised. Et kas nende toetamine ei ole mitte nende ohvritele? Kas sellega me ei tee nende ohvrite elu veel raskemaks, kas sellega me ei anna justkui võimu juurde kurjategijale ja kas me sellega mitte ei võta ära toetust ohvritele, see on seesama küsimus, mille tõstatas ka Chation kriin oma Pitchorgi artiklis. Ja selle küsimuse puhul, isegi kui ma võtan selle oma isikliku isiklikust elust pärineva, näita, millest ma niimoodi häguselt ümber nurga rääkisin. Minu seisukoht on, et et ei, see, kui kui sa kuulad mingit problemaatiliste artisti, siis sellega ei tee sa nagu uutmoodi liiga tema ohvrile või ohvritele. Et minu peas on, on need asjad ikkagi täiesti kuidagi eraldi selles mõttes, et on, on need on need õudsed asjad, mida inimesed üksteisega teevad oma oma eraelus ja, ja võib-olla ka professionaalses elus. Ja siis on ikkagi see see kunst, mis kuidagi ikkagi on nagu eraldiseisev. Kas see on isegi? Sul on õigus, me, me, me lõpuks ei teagi. Meid, me, me, me ei teagi lõpuks tõde selles mõttes, et ma ei ütle, et tõde ei ole olemas. Ma lihtsalt ütlen, et tõeni on väga raske jõuda. Ja eriti puudutab see inimesi, kes asuvad meist kaugel. Nii, nii, nii füüsiliselt kui ka ma ei tea mentaalselt, et kui, kui, kui need inimesed ei ole meie lähikonnast, kui need inimesed ei ole näiteks meie perekonnast või sõpruskonnast, kelle puhul me teame sajaprotsendilise kindlusega, mida nad on teinud või ei ole noh, teatud puhkudel, eks ole. Siis rääkides mingitest artistidest, kellest me oleme harjunud lihtsalt nägema mingisuguseid uudisnupukese. Me ei tea nende kohta tegelikult mitte midagi ja siis lõpuks ongi see kõik ainult usu küsimus. Sihuke aju Antsude liiv magas, usun või ei usu, on ju mingisugust juttu? Magas usun lõpuks, et Simson oli süütu, mida, muide ei usu selle põhjal, mida ma olen näinud ja lugenud või siis, või siis on asjalood minu jaoks teisiti. Ja, ja lõpuks ongi. Lõpuks ongi lihtsalt küsimus selles, et, et kas ma suudan seda muusikat edasi kuulata, kas, kas ma suudan, kas see annab olla, kas sa annad mulle rohkem, kui see mult võtab või mitte? Ühesõnaga. Nojah, ma kujutan ette hoolimata sellest, et noh, nagu kui hall salaon ja kuhu sa seda joont tõmbad, et näiteks pedofiilia jääb kindlasti teisele poole joont tihtilugu. Ja seetõttu võib-olla noh, nagu selliste väga-väga selgete karmide kuritegude puhul on, on nagu väga lihtne seda hukkamõistu teha ja ja, ja kuidagi nagu väga selgeks need asjad endale mõelda ja siis muidugi kui lihtsalt inimene niisama möla kasvõi või ebameeldiv või käitub kuidagi halvasti või noh, et teatud puhkudel isegi nagu justkui eeldame seda mingitelt artistidelt, et noh, et ikka õige räppar või õige rokimees või kes iganes, et noh, et see nagu ongi äge nende puhul Aga see ei pruugi isegi olla, vabandust, et ma vahele segan, aga see ei pruugi isegi olla äge. Nende puhul neid asju saabki võta ju täiesti eraldi, see on ju täiesti võimalik teada, et keegi on ilge mölakas. Samas kui tema looming on vägev. Ja ma ütlen, et, et mida, mida lähemal son su enda ihule lõpuks. Seda, seda nagu keerulisemaks see tehe muutub. Aga seni, kuni kuskil laulab Jackson ei, ei tunne ma isiklikult, et mu lapsepõlv oleks kuidagi olnud ära rikutud tema poolt ja isegi kui on maailmas palju inimesi, kes seda väidavad, kes, kes väidavad, et nende puhul läks teisiti, siis loomulikult kui see vastab tõele, on see kohutav ja, ja ma tunnen kaasa ja see on õõvastav ja nii edasi. Aga seni, kuni ma ei saa seda teada sajaprotsendilise kindlusega ei olegi mul võimalik langetada seda lõplikku otsust. Ja seniks jääb see muusika täielikult, et ikkagi lahku nendest süüdistustest. See muusika elab oma elu. Ja sellega ma ei ütle üldsegi seda, et pedofiilia on mingisugune suvaline asi, millest võib kerge südamega mööda vaadata, üldsegi mitte. Ma lihtsalt ütlen, et need on minu peas täiesti erinevast erinevas kategoorias, erinevas lahtris asetsevad. See on ilmselt suuresti nii ka minul sest noh, nagu ma väitsin varem, et, et noh, nagu mul toimub sasi nagu ajutiselt. Et noh, et kui tuleb välja mingisugune suur probleem ja see on hetkel aktiivne, siis mul on peaaegu võimatu seda artisti loomingut kuulata, ilmatuma, sellele mõtleks, ja kui see on ebameeldiv asi, noh, jällegi muusika kui meelelahutus, ma ei taha ilmtingimata ta seda, et kui ma panen muusika mängima, et see tekitab mus halbu tundeid, see paneb mõtlema mind kannatavatele lastele või naistele või meestele või kellel iganes, et noh, ma, ma nagu ei taha seda mõtteprotsessi oma peas aktiveerida. Mida kaugemale see jääb, seda, seda harvemini see ette tuleb ja mingil hetkel ma ilmselt saan jälle nautida seda muusikat, ilma et see minus neid mõtteid üldse esile tooks või noh, näiteks ma unustan ära, mul ei ole keeruline biitlite muusikat kuulata asjade pärast, mida John Lennon või ükskõik milline biitlite liige kunagi tegi. Noh, mingi hetk, asjad ongi lihtsalt ajaloos mingi hetk. See on lihtsalt nii minevik, et, et ta on minust kauge ja ilmselt see on ka paljuski see, mida, mida nagu sina püüdsid rääkida, et noh, et need, need kui need asjad on meist kauged, siis nad lihtsalt ongi nii ja ja ma arvan, et see on kuidagi väga individuaalne ka, et kellel on lihtsam loojate loomingut nagu üksteisest erinevana hoida, noh siis ega lõpptulemusena seal ju mingit probleemi ei olegi. Kui looming ise oleks see, mis teistele liiga teeb, siis, siis võiks ju vaielda, et see on halb, aga kui, kui, kui looming ise toob inimestele rõõmu, siis hoolimata loojast selle nautimisele nagu ei olekski justkui mitte midagi viga. Ta ta eksisteeribki eraldi. Aga ma ei tea, minul on nagu suuresti probleem selles ikkagi, et see tont miitiarhiros vaata et ära kohtumedalitega on kuidagi lihtsam. 100 protsenti nõus 100 protsenti nõus, ja see olevat üleüldse intelligentse inimese tunnus, kui ta suudab oma peas hoida korraga vastukäivaid ideid ja niimoodi edasi elada. Elame meiegi edasi, aitäh, et kuulasite. Üldsegi mitte problemaatilised popkulturistid on tagasi järgmisel nädalal ja saadet jääb lõpetama Anna Kaneelina, kes on välja andnud võrratu albumi omanimelise albumi. Me laseme siit pala apelfi. Ärge siis pahandusi tehke.