Minu nimi on Kaido Jaanson. Ja ma tegelen maailmaprobleemidega, ma ütleksin nii. Ka täna ma tahaksin mõtiskleda selle aja üle, milles me elame. Sõna termin tsivilisatsioon on viimastel nädalatel populaarne olnud populaarsemgi kui 93. aastal. Meil ameeriklane Samuel Huntington Ameerikas oma laineid löönud artikli avaldas. Ma ei hakka praegu Huntingtoni või tema oponentidega polemiseerima Ühte ründama, teisi kaitsma. Esmalt õiendaksin üksnes, et selle artikli keelisema raamatu ümber on tekkinud küllaldaselt müra. Müra, mille põhjuseks osalt kindlasti osaleda oli ka selle pilkupüüdev Pealkiri tsivilisatsioonide kokkupõrge. Müra ise on aga seisnud vähemalt järgmises. Esiteks ei mõelnud Huntington selle kokkupõrkega sugugi mingit üle ja läbi aegade ulatuvat nähtust või fenomeni universaalset protsessi. Huntington nägi selles paradigmat lähenemist, millega seletada maailma vastuolusid ühel teatud ajahetkel. Täpsemalt hetkel, mis ulatub, nagu ta ütles 20. sajandi lõpust. Sellest ütles Huntington et seda me veel ei tea. Huntington kai absolutiseerida seda paradigmat, tema lähenemine oli üks teiste seas teadlane ei saagi teisiti. Ükski teadlane ei saanud korraga mitut lõhenemist. Soovis guru olla andeta Eestiski üksnes need süüdistanud, kes tahavad ise kangesti kurde olla. Jättes praegu kõrvale need teised võimalikud seletused maailma ja selle arengute kohta. Väidaksin, et Sesevisatsioonide seletus võimaldab maailma selle arengut ja arenemisperspektiive vähemalt minu arvates üsna adekvaatselt seletada. Kõigepealt tooksin ühe näite. 48. aastal arutles inglane Arnold toime kindlasti üks 20. sajandi suurimaid tsivilisatsiooni ajaloolasi ja teoreetikuid kuhu võiks edaspidi kanduda maailma ajalootelg tarvas, et ju kusagile sinna kanti, kust teise aastatuhande keskpaiku oli suundunud löök Euraasia südamest, seal, kus praegu on taas pala lõunasse ehk siis Kesk-Aasiast kanna oru piirkonnast kust Timuri pojapojapoeg paevuru oli lähtunud 16. sajandi algul. 504. aastal vallutada kaabul Afganistani pealinn ja Seergi, tunginud 1521 Indiasse ja rajanud seal surma kolite dünastia. Nende oletada seda, et ajalootelg võib sinna liikuda ei olnudki võib-olla teab mis geniaalne 20. sajandi keskpaiku. Geniaalne oli selle ateistlikus sajandi keskpaika jätkates sellega, mille toimi, sõnastas sama hingetõmbega reageeriutus. Kui te tahate teada, mis tuleb, ärge uurige niivõrd majanduse ja poliitikat ajalugusid, uurige religioonide aja lõbusid. Võiks öelda, et see oli järeldus, mille ta tegi oma peamisest teosest 12 köitlelisest enam kui 3000 katnud ajaloo uurimisest. Tsivilisatsioon oli ka üks eestlase Aleksander Kesküla Leemeks sõnu. 1919. aasta mais pani endine Venemaa saadik neb jõuda kirja oma kaks ja pool aastat vähem kui 25 kuud varem toimunud vestluse Aleksander keskelama. Võib arvata, et aruandeid kirjutama harjunud diplomaadi mälu oli täpne. Tema poolt keskkülale omistatud tekstis esineb sõna tsivilisatsioon kolmel leheküljel viis korda. Ei varem ega hiljem. Diplomaat ise seda sõna ei armastanud Niva. Aasta varem. Juunis 1916 oli Aleksander Kesküla esitanud Šveitsis Lausanne'is toimunud rahvust Unioni konverentsile. Memorandumi, mis kandis pealkirja Eesti küsimus ja põhjelda. Küsimus. Kordussõnatüvi tsivilisatsioon vähemalt 27-l juhul seda 22-st leheküljest. Teise maailmasõja lõppedes kirjutanud keskküla pikki mõtisklusi sellest mida ta arvas teise maailmasõjajärgse maailmakorralduse kohta, näitas neid ja luges ette oma sõbrale ja õpilasena. Hilisemal Ei Eili Ülikooli politoloogia professorile praegusele emeriitprofessorile on Lentsile. Need memod olid seguk poliitikast, ajaloost, kultuurist, tington, tsivilisatsioonide konfliktist, Petleblins. Kokku on need memad ajaloole kaotsi läinud, aga see on teine lugu. Kesksel kohal keskküla mõtetes oli Läänemeri. Alustan sellest, et Skitseerin selle memorandumi, mida nimetasin põhiseisukohti memorandum kandis pealkirja Eesti küsimus ja Põhjala küsimus. Selle mema. Kolm esimest peatükki rääkisid kõik Läänemere üle valitsemise probleemist. Koseni, servi, vepslaste ja ilmeni Slavlastega rajanud eestlased üheksandal sajandil vene riigi. See riik oli oma loomult Läänemereriik. Alles hiljem siis kui Oleg viis Vene riigikeskme Kiievisse alanud Vene riigi teine periood Slaavi bütsantsi ajastu. Muide, ega see arutluskäik üllatav ei olegi, kui lugeda suurima Vene ajaloolase Bloczewski Venemaa ajalugu kirjutatud üle-eelmise sajandivahetuse paiku. Üsna tõenäoline, et Keskküla Moskvas olles priotzewski loenguid külastas ja kuulas. Nii olnud eestlased keskküla järgi ühed vene riigi rajajaid. 900 seitsmeteistkümnendal aastal uhkustas keskela, et eestlased rajavad Vene riiki korda. See paralleel mõlkus mul muide meeles ajal kui Tallinnas asutati Rafarine ja võeti vastu suveräänsusdeklaratsioon. Ent tagasi teise aastatuhande algus selle Läänemerre riigi lagunemisele järgnenud siin korralageduse aeg, mida keskele arvates võis vaadata kui Eesti ajaloo kangelasliku ajajärk ehk viikingiajastud. Majanduslikust küljest olnud viikingiajastu merel valitsenud anarhia mis Eestis jõudis haripunkti. Põlvkond hiljem kui Põhja-Euroopa lääneosas, tähendab Skandinaavias Kesk- ja Põhja-Euroopa lääneosa majanduslik areng nõudnud aga Läänemereturvalisust sesse põhja. Vahemeri keskküla saanud Läänemeri oli peamine lõik suurel kaubateel mis kulges varankide maalt kreeklaste juurde. Nii alanud esimene ajalooline võitlus ülemvõimu pärast Läänemerele. Selle võitluse ajalooline tähendus seisnes keskkülakäsitluse järgi selles et see pidi otsustama, kas Läänemeri saab igavesti saksa mereks ja põhja eurole OPA sulab Kesk-Euroopa arengusse või mitte. Teisisõnu selles Läänemerepiir konnas kohtusid Keskküla järgi kolm kultuuripiirkonda kultuuri regiooni nagu neid on nimetatud ja kujutatud tema poolt kujundatud praegu Stanfordis, Ameerika Ühendriikides asetsevate kaartidel. Üks neist piirkondadest Ida-Euroopast tuuri piirkond ehk Venemaa, teine Kesk-Euroopa kultuuripiirkond ja kolmas Põhja-Euroopa kultuuripiirkond. Viimane Põhja-Euroopa kultuuripiirkond kas Läänes Islandilt, osades ühelt poolt Taanist, Rootsist ja Norrast ning teiselt poolt Eestist ja Soomest ning ulatus idas karjalani. Tänapäeval võiks öelda, et see on põhjadimensiooni põhjaosa millest väljeiaid ainult Läänemere lõunapoolsemad alad, Läti, Leedu, Poola, kuid Läänemerest. Koopasse sesse võitlus lõppes, kes kelle arvates Kesk-Euroopa jaoks läbikukkumisega saksa edasitung takerdunud rasketes võitlustes. Eestlaste vastuvõtt Eesti kui Läänemerre võtit hoidva maa üle oli sakslastele pöörlase vaid ja võttis neilt jõuvallutuste jätkamiseks. See aga, et see võitlus lõppes Kesk-Euroopale läbikukkumisega. Soodustanud Kesküla arvates tsiteerin nii hästi Põhja-Euroopas, Bach kui ka Ida-Slaavi tsivilisatsioonide edasist sõltumatut arengut. Jüriöö ülestõus andnud keskkülakäsitluse kohaselt mässumeelsete eestlaste katse liituda poliitiliselt Soome, Rootsi riigiga mis leidnud sealtpoolt ka toetust. Kuid keskaegne Rootsi polnud veel piisavalt tuge, et energiliselt juhtida. Lääne-Euroopat ja vastustada Läänemere valitsemisel Kesk-Euroopat, arvas Kesküla. Seega oli Eesti territoorium tol ajal Vana-Liivimaaperioodil 13.-st 16. sajandini liidetud Kesk-Euroopa poliitilise süsteemiga. Saksa ordu lagunedes 16. sajandil eraldus Eesti Kesk-Euroopa poliitilisest süsteemist ja ühendas oma saatuse uuesti Põhja-Euroopaga leitudes vabatahtlikud, Rootsis meri ja Liivimaa ja Ingerimaa vallatati relva jõul ning selle tagajärjel oli kogu Eesti praegune territoorium ühendatud, sõnas keskküla 1916. aastal. Maailma ajaloo areenile ilmus põhja germaanlaste ja Doraanlaste Põhjala suur võim, mis järgmine päeval sekkus innukalt Euroopa tuleviku kujundamisse. Aegselt algas Eesti rahva jaoks ajajärk, mis tänaseni on jäänud tema mällu kuld ajastuna Colotas keskela. Nii ühinenud oluline osa Põhja-Euroopas past poliitiliselt oma ajaloolisele kohusele troo püüdnud Se Põhjala Survaim mille rahvuslikust koosseisust üle poole moodustanud turaanlased. See on soomeugrilased poliitiliselt haarata kogu põhja Euroopa kultuuriala kindlustades seda välisvaenlaste vastu ja arendades oma tsivilisatsiooni ning rahvusliku eripära. Kolmekümneaastases sõjas kaitses ta Põhja-Euroopat Kesk-Euroopa eest ning Euroopa tsivilisatsiooni arengut katoliikliku reaktsiooni vastu asudes idama piiril vastustamata põlvkondade vahel saartel ka tsiviliseeritud õhtumaad idas laabluse ning poliitiliselt esinenud Ida-Euroopa barbaarse Sorv, sest selle Põhjala suur võimul langus ei tulenenud mitte sisemisest nõrkusest või elujõu puudumisest. Üks tema võitluste viimaste võitluste ajalugu. See on põhjasõda ajaloo üks kangelaslikema, et lehekülgi, rõhutab Kesküla. Annad selle põhjala tema elujõu tähenduseks. Koosnedes külvaid neljast miljonist elanikust suutis Põhjala Survaim ligi 20 aasta vältel seista vastu vaenlaste hulgale kes avalikult või salaja töötasid tema hävingaks Liivimaa saksa feodaalaadel. Viimane jälg hurra maise Kesk-Euroopa võimust, Kesküla põhjalas, asetas aga oma klassi huvid kõrgemale huvidest ning reetis aineliste eeliste nimel Põhjala suurvõimu. Protestantliku usu ja Lääne tsivilisatsiooni. Põhjasõda oli seega keskeda käsitluse järgi ida- ja Kesk-Euroopa vandenõu Põhjala vastu. 21 aastat kestnud ebavõrdse võitluse otsustasid sellega kaasnevad katk, mõrtsukate reetmine. Nii väideti Põhjala. Tema poliitiline korraldus varises parimaks ja tema maailma ajalooline missioon ootabki tabel teostamist, korrutas keskel kes kella nägi oma eesmärki selle põhjala taastamises. See pidanuks algama riigist, mis esialgu koosneva jaoks Rootsist, Soomest ja Eestist. Ning tema memorandum Lausanne'is lõpes peatükiga, eesti rahvuslikud püüdlused ja Põhjala küsimus. See kuulutas, et kõik eesti rahvaklassid ja parteid on ühel meelel selles, et on saanud ajalooliseks paratamatusega vabastada maa. Rõhutud jääks pluateeritud, loovad jõud võõrvõimu orjusest, milles riviliseeritus on pealegi veel madalam kui rõhutad maa oma. Seepärast võitleb eesti rahvas aina innukamalt oma iseseisvumise ja omama endiste Rootsi provintside Eestimaa Liivimaa ja Ingerimaa vabastamise nimel. Memorandum lõpes sõnadega sellest Põhjala probleemi lahendusest, mis on ka maailma ajalooline probleem sõltub samas eestlasi Põhja-Euroopas tsivilisatsiooni olemasolu, nagu tema suuruski. Võitluses iseseisvumise eest võtab Eestile rahvas aga endale õiguse lüüa lahkumisõhuva streigist praegusel hetkel rohkem kui kunagi varem. Hei või eesti rahvas, loobuda sellest rahvaste loomalikust õiglusest rõhutas keskkella 16. aastal. Seda enam, et Venemaa poolt rõhutud rahvaste ja nende endiste impeeriumi siseste liitlaste ühendus ehk liit oli täielikult nurjunud. Esiteks Vene liberalism oli oma printsiibid reetnud ja käis alla vene demokraatia on võimetu ja mööda. Teiseks vene sotsialism mandub selle üks haru, eetisen Suur-Vene imperialismi hõlma ja toetab keemiliselt võõrrahvaste rõhumist. Need siis olid need sotsiaalreformismi tehkmentševikud, võib ära tunda. Ja kolmandaks, kes keda ütles vene sotsialismi, teine aru, kelles võis ära tunda bolševike olid pühendanud kõike muud välistavale majanduslikule radikalismile ja vaatasid parimal juhul osavõtmatult pealt vene riigi enamust moodustavate rahvaste umbes 100 miljoneid hinge metsikut rõhumist maavalitsusest Venemaa raames, mida, kus, kes, kellele need Ljuda ütles keskela, et eestlastel ei ole sellesse suurt usku ja nad kardavad, et ka Venemaa uus režiim saab olema rangelt natsionalistlik. Me kardame selletes bootilisi meetodeid, mis võivad tähendada meie kohaliku tsivilisatsiooni hävitamist. Ütlestlane Kleodovile. Nagu võib lugeda keskkellakirjast, mille ta kirjutas 18. aastal Rootsi peapiiskopile Nathan söder Ploomile oleks võinud saada või pidanud saama esimeseks, saamaks sellise põhjamaise ühtsuse loomise ehk taastamise teel. Ingerimaa Eesti, Soome ja Rootsi paladestantlike kirikute ühte grupeerimine Tseedeerin. Sellise põhjamaise kiriku ringkonna läbi võiks Gustav Adolfi protestantlik impeerium esialgu vähemalt kiriklikul alal taas nähtavale ilmuda. Nii kirjutas see Eesti ajaloos enamlased maine omandanud mees 31. mail 1918 Rootsi peapiiskopile tsiteeritud kirjas sõnad peapiiskop ära tähistanud. Kõik see oli aga veelgi osa veelgi ulatuslikumalt plaanist, nii nagu praegu refereerisin, kirjutas 34 35 aastane Aleksander Keskküla aastal 16 17 45 aastat hiljem. Kirjas, mille ta kirjutas oma tütrele enda 79. sünnipäeval 21. märtsil 1961 pani ta selle veelgi avaramasse konteksti. See esialgu Rootsist, Soomest ja Eestist koosnev riiklik ühtsus pidanuks konsolideeruma Läänemere võimul üks ja omandama suur võimupositsiooni põhjalas. Kõik see oleks keskkülakäsitluse järgi tähendanud Põhjasõjaeelse richelieu süsteemi varemeil tekkinud Euroopa riikide süsteemi lõhkumist selle Euroopa riikide süsteemi lõhkumist, mis koosnes kolmest sambast kolmest sur riigist Inglismaa, Venemaa ja Saksamaa ja oli muutunud maailmasüsteemiks. See Euroopa riikide süsteem oleks tulnud asendada uue moderniseeritud ressil süsteemiga komponendiks oleks taas tuge põhjana. Kõige sellega pidi kaasnema Venemaa impeeriumi ürituse purustamine, selle purustamine, mis oli ebaõnnestunud karguga 11. Napoleoni ema surve kahandamine õhtumaana ja ukrainlaste ja valgevenelaste vaimne ja keeleline eraldamine Moskva viitlikest venelastest Venemaa välja viskamine Euroopast koos või ilma tehninita. Rahvusriikide moodustamine Venemaa lääneprovintsides ja ulatuslik autonoomia on jah, vene Ida-Euroopa ülejäänud rahvastele kelle eraldamine Venemaast ei olnud geograafilistel põhjustel võimalik. Nii kirjeldas oma tulevikuplaani ja visiooni Aleksander Kesküla 1961. aastal, kui Moskva võim maailmas oli oma tippude lähedal. Mis see on, kui mitte kaasaegne maailmapilt? Kinnis. Kuid eemaldame keskkülast. 1979. aastal kirjutasid. Kolm norralast eesotsas prominentse politoloogi Johan Kaltongiga essee mis kandis pealkirja viimased 2500 aastat Lääne ajaloos ja mõned märkused järgmise 500 aasta kohta. Utreerides ja laiendades seda esseed, võiks öelda, et tsirka 500 aastaste vahemikega on Lääne tsivilisatsiooni raames ehk teisisõnu laade Aasias toimunud üsna põhjapanevad nihked või pöörded on alanud mingid uued protsessid, mille pikkust ajas on mõõdetud pikemate intervallidega kui üksnes kümnendid. Näiteks Klaistelise reformid Ateenas 508 aastat enne Kristust tähistasid demokraatia kui sellise kujunemise algust maailmas üldse ja Lääne tsivilisatsiooni sees. Mõned aastad enne meie ajaarvamise algust sündis Kristus elemendid, millest oli hakanud alanud kristluse kui maailma ujund. Usundi kujunemine oli ta tekkinud juba varem. Oli murrang Lääne tsivilisatsiooni sees viienda sajandi lõpul pärast Kristust ehk siis anna 476 lagunes suure rahvasterändamise hoopida Lääne-Rooma keisririik, Elenistliku tsivilisatsiooni jäänustest ja barbaarsetest German lastest hakkasid kujunema Lääne tsivilisatsiooni alused. Kümnenda sajandi teisel poolel, mil Poola ja Ungari võtsid ristiusu vastu Roomast. Kiieveroishapetsantsist kujunes lõhe lääne- ja idakristluse vahel. Ja nüüd siis natukene rohkem kui 500 aastat. Tänase 15. sajandi viimasel kolmandikul algas Lääne-Euroopa energiline tõus võrreldes maailma teiste regioonidele. Tsükleid on maailma arengu sekka otsitud vähemalt Budas Aristotelesest peale ja kui otsitud, siis ka leitud. Nagu kirjutas inglane toimpe 48. aastal, olin neile vana ja suurvaimudele ajalooprotsessi tsüklilisus nõnda endastmõistetav, et nad ei tundnud vajadust seda tõestatagi. Kõik see on kaugel parateadusest ja maailm pole süüdi, et Eesti ajaloolased selliste asjadega tegelenud ei ole. 83. aasta juhtis USA rahvusvaheliste suhete professor William Thomson Tähelepanu tsükletele 20. sajandi sees. Täpsemalt aastatel 1000 914938 ja 1961 toimunud rahvusvahelistele kriisidele. Kõiki neid kriise lahutasid 24 aastased vahemikud. Esimesega neist algas esimene maailmasõda. Teise paiku algas teine maailmasõda. Ja 62. aastal oli Kuuba kriis, mille kohta juba tol ajal öeldi, et maailm oli siis kolmandale maailmasõjale lähemal kui kunagi varem. Thompson ei piirdunud nende 24 aastaste perioodide väljatoomisega. Ta lahkas neid perioode sisemiselt ja sedastas, et kõik need perioodid jagunesid kolmeks Adaperioodiks mida iseloomustasid esimest alaperioodi, rahvusvaheline aktiivsus, teist suhteline vaikus ja kolmandat uus jõudude kogumise ajajärk. Esimesel perioodil oli selleks rahvusvahelise aktiivsuse alaperioodiks aastat 14 23 esimene maailmasõda ja selle järellainetused 23. aastani. Teine suhteline vaikus 24 kuni 29 ja kolmas uus jõudude kogumise alaperiood 29.-st 38. aastani, mis viis teise maailmasõjani. Teise maailmasõja järgi või teise maailmasõja ajal ja järge olin delt perioodid, nõnda 38 53 siis väike lühike vaikuse periood 54 55 ja 56 missis vis kuuba kriisini na kael. Mõnel teisel aastal algas uus 24 aastane tsükkel mis käis samasuguse lainetuse järgi mis käis samasuguse lainetuse järgi, kus 60.-te aastate teistpoolt netis Vietnami sõda, patesseni sõjad Ladina-Ameerikas ja mujal Lähis-Ida kriisid ja nõnda edasi. Suhtelise vaikusehetkele 70.-te aastate esimesel poolel järgnes aga nõndanimetatud teine film sõda. Kõike seda võiks 83. aastal öelda tagasivaates. Ühtlasi võis mõtelda, et midagi peab juhtuma 86. aasta paiku. Et siis peaks olema uus kriis ja sellele järgneks uus äge rahvusvahelise aktiivsuse alaperiood. Suurt kriisi ei andnud, vähemalt avaliku mitte kuidagi. Rahvusvahelise aktiivsuse alaperiood oli oma rahvusvaheliste suhete radikaalse ja suuremõõtmelise ümberkorraldamisega. Oli kindlasti see, mis 86. aastal järgmised viis-kuus aastat kaasa tõid. Kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni oli selline murrang maailma rahvusvahelist suhetes, mida ei põhjusta kaugeltki mitte iga sõda. Järgmine, 24 aastane tsükkel saab täis aastal 2010 1900 üheksakümnendail aastail, eelmisel kümnendil oli probleem, kas vaikuse näiteks kestab veel või anda lõppenud selle hetke lõppemist võis mõttes paigutada ühte küll teise aastasse. Usun, et kõik on minuga nõus, et nüüd on kindel, et see vaikusehetk on kindlasti läbi ja kindlasti käivoos jõudude kogumise alaperiood. Millal see täpselt algas, saame kõige paremini öelda, aga aastal 2010 on vana tõde, et öökull, tarkuse sümbol lendab pimedas siis, kui päev on lävi ja tarkus tuleb ikka tagantjärgi. Lõpetada, tahaksin aga prantslase Harnampradele sõnadega oma viimases pooleli jäänud teoses joonistas 85. aastal surnud Radele, keda on nimetatud ka 20. sajandi suuremaks suurimaks prantsuse aja loolaseks. Kena pildi sellest, kuidas moderniseerumisvaludes, sündivast Põhja-Aafrikast ja Lähis-Idast lahkuvad migrandid ja siirduvad euroga basse. Nagu muide omal ajal eurooplased siirdasid Ameerikas ja kuidas not noored immigrandid hakkavad mõistma, kuidas demokraatlik valimisõigus annab neile rohkem kui pöördumine koraani poole ja kuidas nad arstide, õpetajate, ärimeeste ja poliitikutena sulavad Lääne ühiskonda prodel joonistas selle pildi ja kas annaks jumal, et see oleks õigus? Bradele meenutus. Meie prantslased oleme ammu teinud lõpu ususõdadele ja siiski ei ole need sajandid, mis on möödunud nende sõdade lõppemisest kustutanud meie mälust nende julmust. Huntingtoni tsivilisatsioonide põrke ilmumiseni oli siis jäänud veel kümmekond aastat. Mõnikord olen ma mõelnud, et Hitler tegi palju paha. Ta on maailma sealhulgas ka läänemaailma jaoks Alptuse sümbol. Ajalooliste nähtuste. Üks Hitleri kui nähtuse tagajärge on kindlasti eurooplaste leebus, tolerantsus teistest rassidest, rahvustest tulijate migrantide suhtes. Probleem on, kas need, kes tulevad, jäävad nii leebeteks Jaanika tolerantsed ja suuremeelsed. Tsivilisatsioonide omavahelisest suhtlemisest mõtles kuuldavalt Politoloog Kaido Jaanson. Nädala pärast on stuudios geneetik Andres Metspalu.