Kas olete mõelnud sellele, et need kaks ja pool 1000 noort tuleva häälelist meest, kes neil muhedasti minema hakkasid on kõik omamoodi veteranid, täpsemalt nende koorile. Meeskoorilaul on Eesti laulupidude traditsiooni nurgakivi tugev ja kõikumatu, millele juba ligi sajand on ehitatud uhket avarat lauluhooned mille kõige kaunimaks korruseks on tänane pidupäev. Esimesel laulupeol laulsid ainult mehed, segakoor, eriti aga naiskoori hellad lüürilised. Helivärvid on suhteliselt noored Eesti üldlaulupidude ligi sajaaastases minevikuloos. Esimese laulupeo eel aastal 1869 manitses paruni ja kirikumeelne Jansen oma Perno Postimehes, et mingil juhul ei tohi laulupeole tuua segakooride naislauljaid. Segakoor oli juba olemas. Ta kirjutas, sest kuidas oleks võinud meeste ja naisterahvas igast nurgast kui ka ühe ainsa päeva peale, kui kutsuda saada ilma seal pahandust poleks ette tulnud, mis pidu pühitsemist oleks seganud ehk teda koguni keelanud pühitsemist? Muidugi oli see üks näiteid kodanik liberaalse ja demokraatliku suunavahelisest teravast võitlusest meie esimeste laulupidude ümber. Carl Robert Jakobson, kes vastupidi, tahtis näha laulupeos just mõisnike ja kirikuvastast pidu Eesti rahvusliku vaimujõudude pidupäeva kirjutas Sakalas. Naisterahvas on iga perekonnaelu hellem hing, mispärast ei pea siis ka tema laulupeost tegevalt osa võtma ja selle vaimustust perekonnas kandma. Kuid veel 30 aastat tagasi ulatus naiskooride lauljaskond vaevalt 1000-ni. Ja kordoli isegi kaalumisel nende väljajätmine laulupidudelt. Alles Nõukogude Eesti 1947. aasta üldlaulupidu näitas õieti esmakordselt, et tuhandete tublide laulu naistega ammugi veel segakooridega võib saavutada suurepäraseid kunstilisi tulemusi. Kõnelemata siis tänasest viiest 1000-st, mille laulu edu tunnistajaks mitte väga ammu olite. Te kuulsite ja mäletate, missuguse tuli see tänu. Võtsid täna naiskoorid rahvalt vastu oma suurepärase kontserdi eest. Mitte väiksema kui meeskoorid, kes äsja esinemise lõpetasid. Laulud nüüd lähevad, ärge unustage laulu, sellesse helide Vikerkaarde koovad suurel juubelipäeval oma võluvaid värve mehed, naised ja lauljate noor põlvkond, puhkpillimehed, kes praegu lavale kogunevad. Kogu mehe ikka astuv noor Nõukogude Eestimaa tahaks tõusta koos helidega kõrgele pilve piirile. Vaata üle kogu pidutseva maa. Aga lauluväljaku kõrgesse peatorni, kus peo algul süüdati elav laulu tuli. Me tõuseme juba sõna otseses mõttes. Õieti on ametivend oma väikese ultralühilainesaatjaga juba seal. Ja otsekohe proovime, mis tema pisikesest antennist meie suurde masti tuleb. 214 trepiastet on jäänud selja taha. Me oleme mitme meetri kõrgusel, tsirka 40, et maapinnast. Seda vastust võib uskuda, sest selle andis projekti peainsener seltsimees Karl Tallo. Eesti projektis projekteeritud ka laululava ehitus. Ja me oleme koos peainseneriga tõusnud laululava põhjatorni tippu. Praegu lõpetasid siin töö Tallinna kinostuudio operaatorid. Paremaid kaadreid laulupeofilmile oleks raske Tallinnast leida. Siit võib laululavale vaadata ülevalt alla. Ka laululava. Kõrge esikaar on meist madalamal, neli meetrit all, vaalu neli meetrit allpool. Tagant paistab Kadriorg oma rohelusega nagu peo peal kõik pargi, needki on näha. Lauluväljak ise meie all on väike ruuduline maleväljak igal ruudul 1000 värvilist täppi. Ja kui te vaatame edasi lauluväljaku kõrval asuva rahvamajanduse näituse maa-ala poole siis võib öelda, et kõik rahvamajandusse, näituse väljapanekut, kõik suuremad eksponaadid on siia paremini näha või selle näituse külastajatele 100 võib täiesti arvata. Vaade on hea. Lasnamäe kaldal asuvad majad, mis tänav seal Lasnamäe tänav on Narva maantee Vana-Narva maantee ja nende majade akendest me võime otse tuppa vaadata, sest need majad on ka meiega yhe kõrgusel. Ainult laulu ei ole siia hästi kuulda, sest kõik matab tugev, mehine, mis tuleb neist kahe meetri kaugusel lõõmavad laulupeo tuleb. Kes on tänasele tulevalvuriks? Tulevalvuriks on, tead, männiko. Brigadir oppi vaiksemaks jäigas tulikustes hetkeks vist ja vahetatakse ümber teise mootori peale. Meil on ette nähtud kaks mootoreid õlipumpade juures. Tulevalvuriks oli siis seltsimees popi popi männiku tehasest Männiku tehasest ja temal ei ole täna pidupäeva, vaid on seljas tööriided ja käed, õlised. Tubli mees, tubli mees. Seda peab ütlema tema. Isegi meie projekteerimise ajal, kui me laululava projekti koostasime, oli meil abiks oma nõu ja jõuga katsetuste juures teda tulekatsetuste juures ja tänu temale me näeme torni tipus tuld. Tema valvurid siin heidame veelkord viimase pilgu linnale. Teie maja peaksid paistma. Mina elan, nõmmel, seda maja muidugi näha ei ole, oma kodumaja üles ei leia, ei leia, aga projekteerimise instituudi Eesti projekt. Maja on siiski Katust paistab, katus on näha ja vaade on oivaline. On korrisuuri PR-mees, et naine on küsimus Cowin valdavasta tila. Algajale algatajale täiesti laistele käsku ülesse. Nii kõlab kui laululava suures torus on 1000 1500 pasunad aru. On teada, et laululava võimendab heli, võrrelduna heliga vabas õhus umbes 250 protsenti, nii et siis 1000 1500 asemeni kaks ja pool 1000 4000. Ka pillimehed tulevad kõnekooriga päris kenasti toime ja kannab ka vilja. Villem Reiman on orkestri ees. Orkester laulis autorid välja. Elsa Aarne ilmuti võtab vastu lilled ja tundub, et mõnigi 100-st paarisajast 1000-st pealtvaatajast on sellisel imestunud, et nii vägeva puhkpilliloa autoriks on naine. Helilooja tõuseb pulti, tänab tublisid pillimees. Pillimehed võtavad oma tubli 1000 pulti. Priorid Jaan Kääramise, Voldemar lemmiklillesülemid ja teevad ruumidele kooridele. Nii on tore minna läikivad, pasunad kaenlas ja kaasas lisaks noodimapile tore tunne et pillid on korralikult tühjaks kulutatud. Kunagi vanaisade aegu oli see meie küla kõige ärksamate meeste suur unistus. Kui vahel jälle seal Kiiu koolitoas laulsime ja orelit, viiulit mängisime, pakitasse soo südamel, et oleks ka meil siin ükski pasun, millega võiksime nagu suvisel õhtu ajal ja päeva saatusel mõnegi hea laulu akna pealt või väljas puude vilus mängida. Mets kostaks vastu. Leian oma mälestused kirja pannud ühe Põhja-Eesti vanima orkestri, Kuusalu pasunakoori asutaja, priimapillid saadi, aga see õppimise tarkus oli nõrk, vaevaline ja ühtegi inimest ei olnud meil omale ka Tallinnas saadaval. Kes oleks võinud esimest õpetust anda? Ei muud, kui võtsime kätte mina. Koolmeister Stein, tenor Horni Kiiust, Mikuri, Jaan Tomberg, Alt Horni ja Kuusalu köster süttes klarnetit Pistoni. Esimeseks hakatuseks. Läksime kohe katset tegema. Nüüd, nagu veendusime, on sellest nakatusest välja kasvanud tubli üritus, mille kõla võimales äsja tunda saime. Els Aarne, rahu, meri ei ole kerge ülesanne kutselistele pillikooridele. Pillimehed võivad rahumeeli pillid kotti panna. Nad on andnud oma tubli osa üldlaulupeo laulu mängu ja sõpruse kaare all. Nüüd aga, kuni lavale kogunevad vene koorid. Anname mikrofoni kolleegide kätte meie venekeelsete saadete toimetusest. Kaared liikoveljeegina kordetja liiget, jääberskesteni disker, väljutse. Laval on vene tooride rasva. Uued värvid sillerdab päikeses lava kestvuse täidab vene rahvarõivaste hellitusi. Seal on laiadespektide kõikjalt nisutaid haaratud rohelist, Kolga dünavaid avalikult kõigest ja kui saab ka nende laule. Veel rohkem. Aga äsja ehmatusest Volgast taganenud. Teost eesti Vainule ta jutustab oma keeli rahvaste suurest sõprusest Nõukogude maa pilvitu laotuse all. Eesti rahvale Mihkel Lüdigi töötluses rahvalt sõna kiigena. Est oskanud läbi pograbudge lüüdiga Kaczy. Vene korda ei läinud enam, see oli lille juba täis. Noh, sinna enam ei mahu, eksis neiut põde peale.