Tänases pooltunnis räägime kahest üsnagi tuntud nimest folkmuusikas. Need Joeli Felix ja Doc Watson. Kuigi Joeli Felixi võib tema repertuaari esinemisstiili pärast pidada Ameerika folklaulu esindajaks, on ta eelkõige siiski Euroopas tuntud. Kuulus laul, külapoisist, kes on küll vaene, kuid kellel raha asemel Jombaisi eeskujul on ka paljud naisfolklauljad pöördunud sotsiaalselt palju tähendavate laulude poole. Džauli Felixi repertuaarist moodustavad sellised laulud enamiku. Erilist tähelepanu on ta asutanud Tom Pakistani loomingule. Edasi kuulakem, temalt aga üht Newman laulu, milles samasugused ärevat sümbolit kui Bob Dylani parimaks poisiks peetaval. Raske vihm on tulemas. Joeli Felix eluloolised andmed on hämmastavalt sarnased Jomba esiomadele. Nad on sündinud ühel ja samal aastal 1941. Mõlemal on isa Mehhiko ja ema šoti päritoluga. Mõlemad mängivad suurepäraselt kitarri ja on õppinud näitlemist. Et aga Joeli Felix oma kuulsa kolleegi varju jääks, selles pole vist kahtlust. Ja eks siin olegi põhjus, miks see oli. 1962.-st aastast rändab Euroopa teedel põhielukohaga Londonis. Ränduri vaim ja julge elluvaatamine peegeldub ka tema laulu maneeris. Isegi meele harjumuslikult sentimentaalse laulud kõlavad tema suus rämedalt jõuliselt. Mida arvab sõjast Joeli Felix? Seda vestab ta Vassiljevi loos. Hanreid, meen. Kui sõtta läksid 100 meest ei pannud seda tähelegi. Kui neid oli 1000 olnud ikka veel Huljed, vaid mõni üksik tahtlas. Kui aga sõjamasin, haaras miljon meest oli juba paljudel hirm nahas. Uljus kadus, kardeti järgmist päeva. Ja kui lõpuks kisti sõtta terve inimkond, polnud kellelgi enam. Labori nüüd mõisteti, kuivõrd tuleb karta kasvõi 100 mehe sätta minekut? Ostke. Kindel koht Joeli Felixi repertuaaris on lääne intelligentsi seas populaarsel niinimetatud igatsus lauludel tühjad taskud kodust kaugel, varahommikul üksinda. Sellised sümbolid on neile lauludele tavalised eemalolek, sünnikohast, eluraskused, pettumused ja jääbki ainult üks hele laik. See on lapsepõlv, koduaeg enne arusaamist, mida tähendab enese müümine. Sellelt kitarrisoolot ongi mõnus üle minna tänase saate teisele esinejale kelleks on kitarrivirtuoos Doc Watson. Doc Watson on sündimisest saadik pime. Sellest hoolimata on temast saanud üks liidreid USA kolmele miljonile kitarrimängu harrastajale. Mitmetes õpikutes on ära toodud Watsoni kavalad nipid ja. Hiilgalt tehnike muuseas olgu lisatud, et kitarrimängust on ajapikku saanud nagu omaette väike teadus. Lisaks üldistele tarkuse raamatutele antakse välja õpikuid paremale käele eraldi ja nii edasi. Hobina Doc Watson mängib suupilli ja laulab. Mõlemad tulevad tal kuidagi rahvalikult välja. Järgnevalt mõlemast raskusest killuke. Ma tööl need. Tööle. Ameerika kuulsatest folkfestivalidest on ka Doc Watson agaralt osa võtnud. Tan koos mänginud paljude tuntud nimedega. Tema tugev kitarrikäsitlus annab sisule painduvust juurde ning lubab vormile vabamalt läheneda. Järgnevalt fragment laulust, mis meilgi tuntud tõlgitajaks takkuvaltson. Olles nüüd kuulnud mitmeid erikilde Tokvaatseni talendist paneme terviklikkuse huvides käima lindi ühe igivana inglise ballaadiga. Et veel kord kogeda, kuivõrd peene maitsega võib tõeline meister läheneda traagilisele armastusele.