Üldjuht Heino Kaljuste. Pisikeste lauljate ja tuhandete kuulajate tänu. Nagu lastekoori kontserdi esimene osa on nüüd lõppenud. 7000 mudilast istuvad laululava Ast meile ütlemata hingekava kohaselt on nüüd sõna rahvapillimeestel. Kuigi pillilood on uued kandlega, olin alati kaasa võistlejate aegadega juba väga kaugetel aegadel, kui tänase lauluväljaku kohal küllap mühiseb, lai laas elasid siinmail kameetiline ammune kroonika pajatada kord juba 16. sajandil kogunenud Pirita kloostri juurde kirmest pidama üle 300 torupillimehed. Ja kui nad siis oma sõjapuiesmänguriistad vägevalt õhku täis tõmmanud. Kõlanud niisugune Rummenud jorn, nagu tollal kirjutati, et kloostrist tulnud püha talitus katkestatud pärast olnud kirikumeeste purjetamist laialdaselt oroviljonit patuasi, mis taevaväravast kuidagi läbi mahu. Jaaniku trall ja Rahva Lõbu. Võrumaa pillilugu tuleb ilmselt kordamiseni kordamisele. Autor Leiger on iva orkestri ees ja nuttis laste ridadest läbipääsuorkestri juurde. Nad on korraga laval. Nonii, kuu võetakse maha, nüüd ilmselt läheb uuesti lahti. 7000 nii tradil laulu valmis suud, see müts kõige helgema panevamaid, pilkane ja rõõmsal peol. Kui toredasti. Tulid eile läbi Tallinna palgeile õhin kuidas lapse meelib, trotsisid vihma ja kui toredad on nad praegu oma kontserti lõpetades. Kuulake, isad ja emad kõigis vabariigi nurkades, teil on toredat laululapsed. Me kooride kontsert on läbi, aga nüüd naudi lavale autor. Eeelloya testini. Nüüd on suur laululava nagu üks suur särasilmne mesitaru. Vaevalt rist sellest lastesaginas kostabki välja puhkpillimarss, mida laval nende lahkumise rütmis mängitakse. Lauluväljak aga saab iga minutiga värve juurde. Kui palju neid üldse võiks olla? Iga uued värvirikkad, grupid puhkevad õitsele Lasnamäe rohetaval nõlval. Õieti ei saagi enam sellest nõlvast kui rohetavast juttu teha. Sest kogu ulatuses kuni Lasnamäe veereni, kus jaanipäeviti jaanituld tehakse, kus pinkide read ammu lõppenud on istuvad maas inimesed ja see on üks kõige suurem kompliment uuele laululavale et seal keegi ei liigu. Nähtavasti on kuuldavus nii hea, et igast sõnast saadakse aruga kaugel noh, poole kilomeetri kaugusel Lasnamäenõlval. Ja jälle hõõguvad nagu punased tulvil Pärnu-Jaagupi seelik. Jälle sädelevad litrid neidude peaehteid. Jälle on siin Tarvastu karikakrad Ruhnu Ülased, koolivormimütside rukkilille siin all. Mis oleks, kui meiegi astusime üheks hetkeks mõnda värvi küllasesse kobarasse? Tundub, et meil on seal ühiseid tuttavaid. No ja siin ümberringi 100 muhu seelik kullerkupu vaid igaühel ees tillukene suure nii-öelda väikese Väinameresina. Aga selle imekauni õiekimbu keskel sedakorda mitte Juhan Smuul, Muhu mees, vaid Voldemar Panso kivikesed. Tere, head laulupidudest vastastikku. Tunnen kaasa, tööd on palju. Mehemoodi ja väljakult abi praegu. Ja vist õiges paigas, sest hiidlased, muhulased, saarlased, kihklane on seni meie kõige paremad abimehed olnud alati ka mul see, mis juhtus ja kas on võimalik juba nii alguses ühe lausega kokku võtta kõike seda, mis praegu hinge toidab ja lühidalt öelda on kõige raskem. Küll tundub, et ei oleks vaja paremat kontsentreeritumalt väljendit kui Juhan Smuuli muhulaste imelikud juhtumised siis ma jagan seda kindlasti kõik teised pidulised. Sind, määratus, voogavat rahvamurrust tunned üha selgemalt, et oled piisakenegi veres ja samaaegselt määratu nagu ookean. Väga tabav. Ja kuna keegi ei ole, mitte ei ütle, siis nähtavasti on kogu juturing nõus. Aga milles teil omavahel jutt käis, lihtsalt taastasime vanu mälestusi meie viimasest kohtumisest kuu aega tagasi, jaanipäeval Muhu saarel sidruni ja millega seoses see kohtumine toimus lihtsalt sel aastal? Konservatooriumi lavakunstikateedris ma lavastasin oma õpilastega. Juhan Smuuli muhulaste imelikud juhtumised lõputööna straadi montaaži, noh ja siis smulile meelisse tagada palusid, me kutsusime külla Muhu saarel, mängisime lette. Saaremaa laulupeol esineda, siis me viisime need jooned ühte algusesse, siis Lihulas, siis Muhus ja hiljem järgmine päev Saaremaa laulupeol Kuressaare lossi aias ja pakub siiamani jutuainet kui kohtute muulastega. Oi kindlasti ja ma pean ütlema, et mu viimasest reisides reise Muhumaal oli vast üks huvitavamaid omapärasemaid kauaks meeldejäävamaid. Ja mul on tunne see, kuivõrd tegu on otseselt laulupeo teemaga. Kas me mitte kogu oma suure kuulajaskonnaga ei kuulaks tallinlaste imelikke juhtumisi? Muhumaa lauluga? Muidugi terve, terve rei sisemist kesiseks, siis seitse päeva pärast liiga pikale. Aga kindlasti omapärasem sündmuseks on esinemine Muhumaal Koguva külas mererannas. Sest kindlasti me esineme muhulastega veel palju ja palju, mitmeid kordi, aga see jääb kordumatuks, etendus esineda just tori sünnipaigas oma, et nii kirjandusajalooline etendus. Ma mõtlen, et sellest kõigest piisab juba selleks, et ma võiksin rahumeeli torni tagasi minna ja mikrofoni teie hooleks jätta, tükiks ajaks ästit võetav, muidugi reisijaid, põnev, naljakas, nooruslik. Tundsin ennast ise ka peaaegu teatrikooliõpilasena. Esinemised olid üldiselt muljet lillede ja pealtvaatajatele kuid eriti nagu ma ütlesin, ma tahtsin rääkida esinemisest Koguva külas. Lavapõrandaks oli meil roheline muru. Lava kulissideks lõhnavad kadakad. Saali seinaks kiige ja kiviaed. Laeks põhjamaa valge suveöötaevas prossektoriks loojuv kuld, punane päike ja muusikaks lainete laul. Sissepääsuhinnaks, uudishimu ja soe süda. Iste pinkideks roheline muru ilma rõdude ja loosideta parkett demokraatlik nagu Sekspiri aegses teatris aukülaliste hulgas autor ja tema ristiisal. Harva on autorietendusel veel harvemini antakse etendus seal, kus elas ja kasvas autor. Ja veel harvemini juhtub seda, et pealtvaatajaid son LED kelledest. Autor kirjutas nõnda etenduse ajal õhtusel murul silmanurgast autorite publikut jälgides mõistad alles, kui muhulik on autor. Kui muhulikud on muhulased ise. Ja kui tugevalt on Smuuli juured oma kodumullas. Ja selles on tema jõud. Saarerahvanali on peeniatega, Tügavalt naerdakse teisi ja iseennast. Muhulaste imelikud juhtumised pakatab sellest peenest ja Tügavast saarerahva naljast. Palju on seal nii peent, et esimesel hetkel on võõral teda raske tabada. Sellepärast oli pagana huvitav näha, tooma Juhanit nagu Smuuli kodukülas kutsutakse omade keskel, kuidas nad kavalalt pihku naersid, vahel kelmikalt Baderosse otsa närisid, vahel laginal naerma pahvatas. See oli liha, nende lihaste veri, nende verest. Etendus lõpes aplaus mürises pooma Juhan loobiti õhku, päike merd ja tõrvas kännud merekaldast viskasid tund petrooleumi, galoputati kännu virna paketiga süüdati jaanituli ja miljon 500000 tulesädet kihutas suitsuga öötaevasse. Nüüd algas uus etendus, naturaalne ja ürgne laulude, tantsude, ringmängude, õllekannude ja õllejuttudega. Sealt on ammutanudki Smuul kindlasti ainet oma ristiisade lorilaulud, eks. Kas sa oled oma soomulga õigeks muljunud, küsib Nuka Ärnit mulle õllekapa ulatades. Temasse õllemeister ongi ja see hirmus vastutus olevat teda väga halliks teinud. Viienda kannu juures pihib ta mulle, et Koguva mehed olevat tigedad mehed ja tundvat ahvena hinge. Diletantlik küsimuse peale seletas, et ahvenal olla nii piinlik hingeelu, et vee võtab silmanurka. Ristiisadelt kuuleme täpsemaid andmeid Mare tüürimehel oreida. Ehk tegelikus elus Hildeckardi Tallinna sadamaks emmergu loo kohta kuuleme muid põrutavaid lugusid Mare jamistlik kooselust ja nendes surmast. Jälle õllekann, jälle hõõguvad sädemed jälle merilaul ja hõõguvad südamed. Noorus tantsib Saaremaa valssi. Sõnade autor Debora Vaarandi tantsid kaasa. Kell saab kaks seal ennast äraminekule. Miks nii vara keelitatakse jääma? Kell on juba kaks. Kas te heite kella peal rohkem numbreid ei olegi? Disidki paganat võtavad sõnade ütlemisega. Lähme Luka Ärniga kaelastiku. Ülle Kadakas nõmme. Ehan koidule antud suud. Sõnajalg õitses ära. Algjad ja murueide tütred, olendid magama pannud. Rakett käristama. Päästan võrust karjaaiavärava nuka ärni ülistab taevani, et olen nii suureks targaks kasvanud, olevat targem isegi kui nende lehm. Lehm võru lahti saavat, aga mina saan. Harry Maja trepil lasime pil kuivatatud soolakala. Seda Muhu mehe igapäevast leiba ja laula Märdi lemmiklaulu. Kapten seisis tagamastis suures kasti moodi kastis. Ärgneval pühendatud mull oma parima toa. Kased lõhnavad voodipäikeses. Kilgid laulavad, puhtad linad, Jäneda lõimelised lõhnavad kordumatut võlus Eesti talutoa ja heidad järgi. Seal nii uimast ja õnnis ja pidulik röögatus, etteulatuv serv varjab varahommikuse kah ja taeva. Lagi on tume, laia laualine, kirvetahuline rist Baltidega. Niisugune, mida talumajade juurest loetakse prostaks rikas individuaal-is või restoranisaalis sarmantseks ja stiilseks läbi ränkade värava hingedega ukse kosta Pärni norskamine. Meenub Mare tüürimees, kes mereklubis ütles võiduvale Ehaageeterlikule. Maga Zapatust. Esimene palun võtke käega ülemine putke keskele välja, üle need ülemised tegelikult üle käinud ega ei kujunenud. Teine, palun võtke käega. Paljude liikidega, mille keskmine väljund. Uus paljutuhandeline kooriliik ühendatud naiskoor telerelistub lavale üldjuhile Ado Velmet. Teil on veel ainult tõusta mitme meetri kõrguse dirigendipulti ja hääl anda. Kammertooni vaikne kumisemine liigub. See on nagu säde, mis paneb Loitma tohutu laulude tuleriida. Võib-olla jõuame teile meenutada siinkohal lookese meie koorilaulu sünniaegadest. Teatavasti sai meie mitmehäälne laul alguse 18. 19. sajandivahetusel. Kihelkonnakoolide laulukoolina. Näiteks on teada kanepikoor aastast 1804 või nagu vanasti öeldi ammu enne, kui prantsus Moskvas käis. 1800 neljakümnendad viiekümnendail aastail laulsid Põltsamaakooris juba pahtli endale küllalt nõudliku kava ja siis oli 1855 tänaseks 105 aastat tagasi. Asutati esimene koor Hiiumaal, siis tuleb müts maha võtta Kärdla kalevivabriku tööliste ees kel pärast 12 tunnist tööpäeva talumatult rasketes tingimustes jätkus jõudu kõndida tosin kilomeetreid laulukoori harjutusele, sest lähemalt ei leitud koorile ruumi. Jätkame seda lugu natuke hiljem. Sest Aado Velmet tõusis dirigendipulti, seda märgiti aplaus. Lisahiiglaste laulus kuuleneb pisut hiljem. Naiskooride üldjuht Lembit Berlin võtab vastu lilled. Aga enne kui pulti astub rehal Kristinget järgmiseks laulu seal anda, lõpetame loo sellest, mis juhtus iirlastega 105 aastat tagasi. Ka nemad tahtsid kord õigel häälel laul alustada. Kust aga seda häält võtta, eks saadeti siis üks lauljavabrikut tööline, hammelmann ratsahobusel 18 kilomeetri kaugusele Reigi kiriku oreli säält tooma. Noormees sai hääle kätte ülises seda kõik kaheksateistkümmet kilomeetriks sadulas. Kuni jõudis tagasi laulukoori juurde. Küll aga saanud sedapuhku alustatud õiget häälest. Ja olnud hoopis teine asi. Dirigendi põlvkon sel laulupeol hästi suur, aga ikka on tegemist, et kõik lilletoojad korraga sinna ära mahuksid. Kordan, Eri segakooride lauljad. Arro küttisele entsaks kauniks neegolhoosi. Eri segakooride ja puhkpilliorkestrite nädalal. Millal neid laol lauljate nobedad käed selle suure tamme lehitas? Pärjavalmid punusid aga valmis. Ta sai praegu ainukese naiskooride tänutähena üldjuhile. Jäige Miina härma jälgedel. Võidelge ilusa naiste laulu eest. Ja teen seda nii, nagu teevad pruunid ja vaprad naised. Soovin teile, et teil jätkub jõudu meie naiste edasi viia ja te võite öelda puhtast südamest. Saaled, puu, õhk, talgupäike, aitäh. Meil oli seal üsna tüüpiline Vana. Külaelanikele sõitmine. Alfred Karindi laulud, Tiina kolhoosi star. Seda laulu loeti lauljate ja juhtide poolt kõige raskemaks naiskoorilauluks tänasel laulupeol ja rõõm selle kordamineku üle. Küllap omakorda tiivustab. Meid kätkeb lakse, mis kutsuvad autorit välja. Ilmselt tahab probleegolhoosikarbiina veel kord laulupeole tulla.