Täna on Kaja loodimisel õigusteaduste doktor, notar Priidu Pärna, tere tulemast saatesse. Tere päevast, mina olen Kaja Kärner. Õieti Priidu Pärna, te olete meie kuulajale ju, võiks öelda isegi, et vana tuttav, sest et päevatee saates igal laupäeval te annate kuulajatele juriidilist nõu. Küsin, kas tema lapsepõlvest mäletate igaõhtust saadet teist ja teile, kus ka anti kas üle kahe nädala juriidilist nõu ja kus mul on jäänud meelde niisugune nimede kolmik, mis alati seal saates käis, et peer Kasmann, Bernhard Jakobson ja luule käis, tuleb teil, mida kirjutajad? Aitäh, ja see saate pealkiri tuleb kindlasti tuttav ette ja olen seda saadet ka tõenäoliselt kuulnud. Ja mulle nüüd hiljem juba eakamad inimesed on, on ka neid samu nimesid maininud, et te olete justkui Bergasmanni ära Jakobsoni töö üle võtnud, et ma küll ausalt öelda, neid ei mäleta. Ta, aga tõenäoliselt selline traditsioon Eesti raadios on, on olnud, et tõesti minu saated päevade ees või saateminutid on kestnud juba 13 aastat, et aeg läheb, läheb väga-väga kiiresti. Mulle endale lapsepõlvest meenub pigem Eesti televisioonist saade poolt ja vastu, mida tegi Kalle Mihkelson, mis oli nagu siis ka õigus ja, ja krimiteemadel selline saade, et praegu on erakanalites saateformaadid väga populaarsed, aga seal jooksis taga ju Eesti Eesti televisioonis ja seal oli ka õigusküsimusi, mida, mida sai lahatud päeva teisse ma pidin tulema tõesti esinema ühe korra, et ma olin notarikandidaat ja notarite kotta helistati, öeldi, et kas keegi tuleks, räägiks päevade saates Testabentidest ja ja Kinkest ja siis mind sinna saatesse nii-öelda notarite koja pealt lükati, aga sellest siis kujunes välja selline pikem, pikem koostajate tänaseks kestnud, ma arvan, üks 13 aastat. No igal juhul tahan öelda, et niikaua kui ühiskonnas kehtivad seadused nii kaua leib, juristi laualt ei lõppe, aga läheme põhiteema juurde ja selleks on nädala pärast kätte jõudev isadepäev ja see on niisugune päev, kus alati kiidame oma tublisid, väga hoolivaid ja hästi hakkama saavaid isasid. Aga mind on intrigeerinud üks teie ettekanne tänavu kevadest ühel konverentsil, kus muude teemade hulgast jäi mulle meelde niisugune sõnum, tsiteerin mälu järgi. Eesti mees ei tea, kui palju tal lapsi on, see kõlab väga üllatavalt, aga ma saan aru, et see järeldus tuleneb teie igapäevatööst, milles on asi? See väide tegelikult on ju natukene provokatiivne, kui sa lähed konverentsile esinema, et sa tahad jõuda auditooriumini ja olla olla mõjus, et kindlasti ma ei tahtnud väita, et kõik Eesti mehed ei tea, kui palju neil on lapsi, aga tõenäoliselt on ka eesti mehi, kes tõesti ei tea, palju neil lapsi täpselt täpselt on või pigem nad ei ole selles võib-olla veendunud, et inimese pika eluaja jooksul on tal olnud erinevaid seksuaalseid suhteid. Ja need on olnud lühiajalised. Ja inimeste eluteed on läinud lahku ja osades inimestes ei ole seda kindlust, et kas sellest romantilisest hetkest või romantilisest ööst ei ole sündinud äkki mõnda last, kes elab eesti teises otsas või või elab ka näiteks hoopis mõnes teises riigis, kui suhted tegelikult selle paari või nende inimeste vahel on katkenud. Et pigem ma nagu pidasin seda silmas ja, ja tõesti, ma olen seda tajunud või neid olukordi näinud, kui notar teeb testamenti, kui inimene teeb testamendi, siis ei arutanud, mis on tema motivatsioon. Miks ta just seda testamenti sellisel kujule sellele inimesele teeb, olles nagu veendunud, et kas ta nüüd lahendab oma seda pärimisküsimust õigelt ja korrektselt ja kas ta kellelegi suhtes ei ole ülekohta et siis on jäänud mulje, et inimene tõesti määrab oma maavara kellelegi konkreetsele lähisugulasele ja kui ta seda testamenti selle isiku kasuks ei tee, siis tema surma korral võiksid tulla pärima jõuga tema veresugulastest lapsed, kellest pole kellelgil siiamaani üldse aimu olnud. Ja praktikas ka Eestis on neid kaasusi olemas, kus pärast inimese surma pere alustab pärimisasja abikaasa lapsed, kõik on elanud õnnelikus pere suhtes, aga siis tulevad välja veel lapsed, kelle olemasolust oli teadlik võib-olla siis ainult näiteks pereisa. Ja tullakse siis ka veresugulust pidi pärima võrdselt teistega ja see olla päris päris šokeeriv. Ja tõesti mõni ei tea, kas tal võis sellest ühe või suhtest ka laps sündida või, või mitte. Et siis testamendiga määrates pärijate ringi, sa saad olla kindel, et tegelikult väljapool testamenti enam siis need lapsed pärima tulla ei saa. Sest testamendijärgne pärimine alati nagu eelistatud seadusjärgsele pärimisele. Ühesõnaga, mees, kui ta teeb oma testamendi ametlikust suhtest sündinud laste kasuks välistab võimalikud tülid pärast tema surma, mis võivad tulla nende vahel, kes oma isadust hakkavad hiljem tõestama selle mehe isadust, kas see lahendab kõik probleemid või tekitab uusi probleeme. No ega ta kõiki probleeme selles mõttes ei lahenda, et kui see laps nii-öelda mahasalatud laps või eemalolev laps, kellest teistelt pole nagu infot olnud või veidi teadmiste olemasolust, et kui ta on alaealine, siis seadus ikkagi ütleb, et kui sa teed testamendiga vara näiteks oma nii-öelda ametlikele lastele ja kes kõik on sünniakti korras ja isadus sünniakti kantud kui see nii-öelda salaja hoitud laps on alaealine, siis testamendi ikkagi päästa, et sellel nii-öelda salajas hoitud lapsel on õigus pärida sundosa ta päriks siis pool sellest, mida ta muidu oleks pärinud, kui testamenti poleks, poleks tehtud. Tänase sundosa pärimine tähendab seda, et see päris ei astu sinna pärijate ringi, pärijateks saavad ikkagi need isikud, kes on testamendis pärijatena määratud näiteks ma ei tea, Teedu lapsed Miina ja Mart aga siis nii-öelda Pille, kes oli kuskil salajas ja on alaealine, siis tema saaks nende pärijate suhtes teatud rahalise hüvitise nõude ta võiks siis pärijatelt nõuda rahalist kompensatsiooni selle poole väärtuse ulatuses pidada muidu ametlikult veresugulasest lapsena oleks oleks pärinud, et sundosa nõuded jäävad ikkagi õhku, kui on tegemist alaealisega, kes ei pärandist ilma. Ja teine külg on ikkagi see emotsionaalne külg ka, et kui on kuskil see nii-öelda bioloogiline laps ja ta jääb sellest pärandist ilma, siis ta ikkagi jätab minu arvates mõru mõru maitse sellele asjale juurde, et inimene, kes muidu peaks pärima, siis ikkagi pärandist osa ei, ei saa. Isenesest testament ongi selline instrument, vahend, millega siis saab kõiki neid küsimusi läbi mõelda, et kui sul on nii-öelda ametlikult perekonnas kasvanud lapsed, sa võid teil tõesti pärijateks määrata. Aga kui sul on laps kõrvalsuhtest, kõik need, kes mahasalatud, kellest pole olnud kellelgil aimu, et sa võid testamendiga jätta talle siiski mingisuguse hüve või rahasumma midagi ka temale, et siis ta ei saa otseselt nüüd pärijaks, vaid ta saab ikkagi pärandi hulgast mingisuguse hüve ja ta ei jää nii-öelda kõigest ilma testamendi tonni kuni inimese surmani nii-öelda saladuses, et keegi neid ei näe. Testamendi avadest, tuleb ka pärijatele sealt välja sageli üllatusi, et ahaa, näed, et isal oli veel lapsed, on nendele ka jätnud midagi. Te olete ju nii pikaajaline notar ja tõstamentidega nii kaua tegelenud, kas teil tuleb praktikast meelde mõni niisugune juhus, kus isa on otsustanud elus tehtud vea parandada sellega? Ta pärandab kogu oma vara või suurema osa oma vara oma bioloogilisele lapsele, kellele ta eluajal pole suutnud tähelepanu ja, ja materiaalset kindlustust suunata Ta või, või sinna panustada. Kas nii on läinud ja kas eemal elanud isa viimane soov võetakse vastu või, või on laps olnud nii uhke, et on ka sellest loobunud? Selliseid juhtumeid on tõesti väga, väga üksikuid, et need on olnud need juhtumid, kus sellel isal siis endal tegelikult siis ametlikust abielust bioloogilisi lapsi pole, pole olnud ja ja samas see nii-öelda eemal olev laps ka tema sünniaktis ta isana ei kajastu, et et siis on määratud seda nii-öelda mitteametlikku last tõesti pärijaks koos koos oma ametliku abikaasaga, kellega mul lapsi ei olnud. Või siis mõned üksikud juhud ka tõesti, kus on määratudki pärand sellel eemal olevale lapsele, kelle isana ta sünniaktist tegelikult ei kajastu et siis tõesti seda ebaõiglust kompenseerida või hüvitada, et eks ta on olnud siis selle lisa nii-öelda südametunnistuse peal see olukord, et tema eluajal ei ole ta temaga suhelnud ja, ja tema haridusse ja käekäiku panustanud, et eks viimaste tahteavaldust ehk testamenti tehes inimene mõtleb ka, mõnes mõttes oma elule järgi ja ja tahab lahkuda teispoolses teatud tõenäoliselt rahulolek kui tundega, et püüab siis elu jooksul tehtud vigu korrigeerida, et neid olukordi on väga-väga üksikuid testi testamendi avades ja seda asja lahendades informeerides pärijaid selles testamendis üllatus ikkagi ikkagi tuleb, et noh, on ka selliseid testamendi, kus mees ja naine on abielus ja kui naine tuleb pärimisasja algatama, siis selgub, et mees on jätnud testamendiga kogu oma vara hoopis oma naistuttavale. Ka selliseid kurbi, dramaatilisi olukordi tuleb meie töös ette avapõhiseaduse järgi. Pärimisõigus on põhiseaduses tagatud igaühe pärimisõiguse atesteerimisvabadus vabadus teha, testament ise, määrata, kes on tema järeltulijad, et see on üks inimeste põhiõigustest. Et noh, ajalooliselt on seda pärimisõigust ka ju piiratud seadustega, et kas pärandaks üle ainult kõige vanemale pojale, et vältida seal vara killustamist või jäi siis vara seal lesknaise valitseda kuni tema elu lõpuni, et Eestis selles mõttes on pärimi sõidus suhteliselt liberaalne. Ta annab õiguse testamendiga muuta oma seadusjärgsete pärijate ringi päris päris vabalt ja ainukene piirang ehk siis on tõesti see nii-öelda sund sundosa nõue, mis võib sul tekkida, kui isa jätab näiteks pärandist ilma alaealised lapsed või ka abikaasa pidada reaalselt ülal pidas, et siis nad võivad ikkagi pärand saada teatud hüvitised, et see on siin ainuke piirang, siis mis selle disteerimis vabaduse suhtes Eestis kehtib? Te selles samas kevadises ettekandes ütlete, et testament tehakse rohkem kui varem, sest vara tundub olevat rohkem kui varem. Kas see tähendab ka seda, et kohtusse pöördumisi testamendi vaidlustamiseks on rohkem kui enne? Seda küll, et Eestis tehakse aastas tsirka 7000 testamenti, mis polegi ju nii nii vähe ja kui testament on rohkem, siis järelikult ka jah, loogiliselt on vaidlusi rohkem sellel teemal, aga mida siis eelkõige kohtus vaidlustatakse need nii-öelda kodusetestamendid ehk omakäelise testamendi või siis tunnistajate juuresolekul tehtud Testamendid, sest kui on tehtud notariaalne testament, notar on kontrollinud inimese tervislikku seisundit ja tema adekvaatsust ja oma teovõimet ja selgitanud talle erinevaid asjaolusid. Väga raske on kohtus vaidlustada notariaalset testamenti. Ja mina püüan ka testamenti panna, siis suunan inimeste, paneksin teatud motivatsioonikirjad, miks ta nii otsustas, et pärijad ei saa ju pärast ema käest küsida, et et isa, miks sa mulle midagi ei jätnud ja, ja miks sa kõik jätsid Maida teisele vennale või õele. Et siis suunan inimest nagu testamendis avama natuke neid tiiv, et miks ma nii otsustasin, et kas keegi oli siis juba eluajal saanud piisavalt rahalist toetust või oli saanud näiteks hea hariduse? Jällegi nüüd isa või ema püüab siis testamenti tehes teatud seda võrdsust tagada ja arvestades seda, mida nad juba eluajal on, on saanud, aga jah, kohtus vaidlustatakse üsna tihti just neid kodus tehtud testament, kuna seal on lihtsam seada kahtluse alla see, et inimene ei olnud adekvaatne või teovõimeline või tema suhtes avaldati survet või? Ta polegi seda ise seda testamenti kirjutanud, et need asjad lähevad rohkem kohtusse, kodusid, testamenti, meile tuleb täitsa täitsa imelistel moodidel, et küloneid kirjutatud postkaartide taha ja on neid isegi kirjutatud nendele kollastele märkmepaberitele. Et siis on notaril nagu tõlgendamise küsimus ja otsustamise koht, et kas seda testamendis arvesse võtta või mitte ja pärijatele peabki jääma teatud aeg, et nad võiksid kohtusse pöörduda, pärimismenetluse peatada ja siis seda testamenti vaidlustada. Ja veel üks asi, millele te olete oma ettekandes tähelepanu juhtinud, on see, et Eestis suhteliselt vähe oma alles jääb, paraannetatakse kas mõnele heategevusfondile, lastekliinikule, kogudusele, mis näiteks välismaal ja mitte ainult väliseestlaste hulgas on palju enam kasutusel olev vorm ja just nimelt sellepärast, et mitte tekitada tülisid järeltulevate põlvede liikmete vahel. See on tõesti tõesti nii, et meie ühiskonna küpsuse aste või ka see varaline jõukus pole võib-olla sinnamaani veel jõudnud, et inimesed mõtleksid sellele, et, et midagi anda ühiskonnale tagasi just heategevusele suunatud annetuste kaudu. Et paljud on ju saanud koolihariduse riigi poolt ja on ühiskonnas olnud edukad edasijõudnud. Mujal maailmas on tõesti see see hetk, et et jätta siis oma sellest pärandipotist heategevuseks, kas kirikule, kus sa oled koguduse liige või koolile, kus sa oled käinud ja meile tuleb ka välismaalt annetusi? Isegi on tulnud kooli katuse remondiks, kus inimene kunagi enne 1009 neljakümnete aastate koolis käis, et see on jällegi hea põhjus sellest rääkida, inimesi üles kutsuda, seda tegema, et kui sul ei ole võib-olla lähisugulasi ja sul vara natukest on et selle asemel, et jätta seda mõnele sõbrannale või hästi kaugele sugulasele, et võiks selle jätta heategevuse eesmärgil mõnele fondile või lastekodule et siis seda teha rahaks ja sellest rahast teha uusi hea tegusi. Et hiljuti just jooksis läbi uudis, et keegi oli jätnud oma korterikaitsepolitseile, et selliseid olukordi ja asju tuleb ette, et kus inimesed on ka näiteks erakondadel oma oma vahendeid jätnud. Nende poliitilised vaated on kattunud testamentide tegemise arvu kasvu taga on tõesti see, et inimeste varanduslik olukord Eestis on ju hakanud paranema ja seda vara, mis siis lahkunust järgi jääb, on, on rohkem ja testament, mina ütlen alati, on selline vastutustunde küsimus, et inimene, kes teeb testamendi, käitub vastutustundlikult, kui tal on palju järeltulijaid ta jätta seda vaidlust vara jagamise osas ei jäta mitte näiteks lastele või järeltulijatele endale vaid annab nendele ette teatud juhtnöörid ja suunised. Ja, ja see on tegelikult vastutustundlik käitumine. Eriti juhul, kui sul on lapsi erinevatest suhetest. Et sul on mitmes abiga kaasa ja sul on mitmetes suhetes pärit lapsed. Ja kui nad kõik seadusjärgse pärimise korras need saaksid sinna kokku vara pärijatena, siis need suhted ei ole seal ei pruugi olla kindlasti väga head ja selle vara jagamise käigus tekivad uued vaidlused testamenti tehes ja neid suhteid korraldades. Inimene käitub vastutustundlikult minu arvates osad ütlevad, nemad on jällegi ebausklikud, et nad ei julge testamenti sellepärast teha, et et see on justkui nagu halb enne, et päevad ongi. Ongi loetud, aga, aga ma arvan, et nii ei ei tule sellesse asja küll suhtuda. Ja paneme siinkohal selle pärimise ja testamentide tegemise teema kõrvale, sest tänane saatekülaline, notar Priidu Pärna on isiksusena niivõrd huvitav, et oleks tore lähemalt tuttavaks saada inimesega, kes igal laupäeval meie päevade saates juriidilist nõu annab. Kas Priidu Pärna langesid sellesse põlvkonda, kes läks Tartu Ülikooli juristiks õppima eeskätt advokaadiks? See oli nüüd küll provokatiivne provokatiivne väide et ma ei läinud õigusteaduskonda õppima, et advokaadiks saada, aga selles mõttes on õige väide, et paljud, kes minu kursuse lõpetasid 1009 94. aastal, et väga paljud läksid advokaatideks ja pankrotihalduriteks ja, ja nii edasi ja nad on olnud edukad. Aga 1989, kui, kui ülikooli sai astutud, et see oli ju tegelikult selline muutuste aeg, oli suur muutuste aeg ja, ja iseseisvus ei olnud. Ei olnud mägede taga ja elukutsevalikut tuli teha. Ja minu plaanid olid Märjamaa keskkoolis olid ka sinna ja tänna, et küll ma tahtsin saada arstiks, külma, tahtsin saada metsameheks ja küll ma tahtsin saada näitlejaks ja aga see ühiskonna muutust tuli nagu peale ja see tekitas huvi Eesti oma riigi ja riikluse vastu, et hakkasid ilmuma lood seal Pätsist ja Laido närist ja piibust ja uluotsast ja ma märkasin, et nad kõik tegelikult olid peaaegu kõik olid lõpetanud õigusteaduskonna, et kas siis Peterburi ülikoolis või mujal, aga nad olid õigusharidusega need, kes Eesti vabariigi lõid ja määrasid selle kulgu ja aeg, eks riik polegi paljuski selline õiguslik keha. Et see tekitas nagu minus huvi õigusteaduse vastu ja Tartusse maa sisse sain, kuna keskkoolis oli hõbemedal all ja piisas ainult kirjandi hästi kirjutamisest, õnnestus sinna Tartu ülikooli sisse saada, aga noh, ambitsioonid olid minul tollel ajal palju väiksemad, et ma arvasin, et kui ma ülikooli lõpetan, et siis ma ei saa mitte advokaadiks, vaid ma tahtsin saada vallasekretäriks, et mul oli selline tunne, et ma tahaksin saada selliseks kontoriametnikuks, kes vaatab, et asjad oleksid kõik korras ja ja tegelikult seda ma täna ka notariga kokkuvõttes teen, et mu selline esialgne ambitsioon on realiseerunud, aga ülikooli ajal muidugi üheksanda aasta alguses, siis hakkasid sündmused väga-väga kiirelt arenema ja, ja kassas ka silmaringe tulid välja uued väljakutsed, kui hästi mäletan näiteks seda 15. mai Toompea ründamist, et me olime siis tollel ajal ülikooli ühiselamus Tiigi tänaval, et siis kutsuti Toompeale inimesi Savisaare poolt, et siis isegi osad inimesed meie teaduskonnas meie ühiselamust läksid Tiigi tänava lõpus oleva raudteejaamas rongi peale ja sõitsid lausa Tartust rongiga Tallinnasse liialda toopet vabastama, et inimestes seda entusiasmi ja pealehakkamist oli tollel ajal ikkagi väga-väga palju, et rahvas hoidis ühte. Täna enam siis selliseid nii-öelda ühtehoidvaid eesmärke meil tõenäoliselt nii palju ei ei, ei ole kahjuks. Kaks kõige meeldejäävamad õppejõud ülikooliajast. Üks oli professor järvelaid, kes on kõigile ju teada ja tuntud õigusajaloo, professor ja ja avara silmaringiga õpetlane ja arvamusliider ja kirjutaja. Tema õpetas eesti õiguse ajalugu, et mul oli ennem ka ajaloo vastu suur huvi ja üks variant oli testiga lugu õppima. Aga tema suust on mulle jäänud just meelde üheksate aastate algusest üks lause, kus tema ütles, et teate, noored, et suuraegu ajab suuri inimesi. See ongi praegu teie, Sanced kätte on jõudnud suuraeg. Ja kui te olete ise tublid tegijad, et siis te saatega suurteks suurteks inimesteks Suur-Raekoja suuri inimesed. Et noh, igal ajal ei ole võimalik sul teha neid asju, mida sa võib-olla südames tahaks. 90. aastate algus, kui Eesti riik sai taas vabaks, võeti uuesti looma Eesti riiki ja seadusi ja ohuõigussüsteem, mis tegelikult tõesti meie põlvkond, selle võimaluse sai tudengid täna juba asuda tööle, ministeeriumitesse, hakata seadusi kirjutama oma tarkusest, nii palju kui seda seda oli, et et see lause mulle mulle meelde jäänud. Et kasutage seda võimalust, et see on teile ajalooline šanss olla nende sündmuste juures nii nagu oli noor generatsioon juriste Eesti riigi sünni juures 1918. 1000 seitsmeteistkümnendal aastal ja teine õppejõud, kes mulle on meelde jäänud meelde jäänud erinevaid, aga kuna kahte paluti nimetada, siis ma nimetaksin professor Taageperat. Kuna tema ju tuli siis tollel ajal ju väljapoolt Ameerika ühendriikidest ja luges siis politoloogia kursusi juristidele ja ka teistele sotsiaalteaduste üliõpilastele. Ja lihtsalt ema, selline lähenemine lääneõppejõuna 90.-te aastate alguses õpetamise metoodikale, et see oli lihtsalt niivõrd teistsugune värskendav nii-öelda õhusõõm tollases Tartu Ülikoolis, kus alles hakati sellest tardumusest ärkama. Mäletan, professor Taagepera esinemisstiil oli hoopis erinev sellest, mis Tartu Ülikooli traditsioonidega õppejõududele esineda puldi taga, et tema istus nagu laua peale ja pani jala üle põlve ja ja hakkas rääkima ma Hunti meetoditest, kuidas Eesti valimissüsteemi peaks, peaks muutma. Et see oli murranguline aeg ka ülikoolis, tõesti, et väga raske liiga dollastel õppejõududel õpetada. Nõukogude õigus, kui sa nägid, et kõik on nagu nagu muutuses ja sageli õpitigi kehtivat õigust ja eelnõusid, mida välja töötada loeti sinna kõrvale juurde, et eks ta oli selline segane ja, ja muutuste aeg ja suurte väljakutsete aeg kõigile jääks, kes tegi valiku, kes läks advokatuuri ja tahtis saada vallakirjutajaks vallakirjutajaks tollel hetkel ei saanud, et minul avanes juhuse läbi võimalus hakata osalema Eesti uute seaduste väljatöötamisel ja minna tööle justiitsministeeriumisse. Te olite saanud napilt kolmekümneaastaseks kui elu pakkustile võimaluse astuda iseseisvuse taastanud Eesti kõige pikema karjääriga kantsleri, see on siis Mihkel Oviiri kingadesse. See oli suur väljakutse justiitsministeeriumis. See oli, see oli mõnes mõttes jah suur väljakutse. Kuna ma tolleks hetkeks olin juba aastaid ministeeriumis töödanud, siis ma tundsin ennast tollel hetkel ka juba suhteliselt turvaliselt, ma nagu seda valdkonda valdkonda tundsin, aga noored olid tollel ajal kõike, et kui me ministeeriumisse Läksime, siis siis me läksime sinna parasjagu peaaegu ühel ajal Juhan Partsiga, kes oli SAISis asekantsleriks sobiv, kutsus ta asekantsleriks ja mina sain siis asekantsleriks, 95. aastal hakkasin korraldama siis õigusloomet ja seaduseelnõude väljatöötamist, aga ministeeriumi palgale me saime juba siis, kui olime tudengid, et seda alati Euroopas. Kolleegid, kui täna täna räägid või ka tollal oli see nagu selline uskumatu, et kuidas saavad õigusteaduskonna tudengid töötada justiitsministeerium ise välja töötada seadus ja see tundub ka endale täna selline natukene kummaline, isegi naljakas, aga lihtsalt olukord oli selline, et midagi polnud muud teha, et lihtsalt tagantjärgi mõtlen seda, et et noored inimesed on ju tegelikult ju kogenematud ja, ja teadmised on kindlasti piiratud selles eas, et seda siis kompenseeris selline julgus või hulljulgus. Täna küll niukseid otsuseid ei julgeks teha, kuna täna sa lihtsalt tead, et sa vajad otsuste langetamisest palju rohkem informatsiooni, teadmisi, analüüsi, et tollel hetkel sa ei osanudki midagi karta, et sa võid ka midagi valesti valesti teha. Aga eks nüüd on palju rohkem kaotada, kui oled vale otsuse teinud. Just et on rohkem kaotada, et noh, nagu seda Laari valitsust on nimetatud, et see oli selline õnnelike optimistide valitsus, et enam-vähem suur osa otsuseid ja valikuid läks ju õieti ja mina asusin ka tööle justiitsministeeriumisse, kui Kaido Kama oli justiitsminister, et temast siiamaani peetakse lugu kui nii-öelda selle õigussüsteemi ja, ja õiguspoliitika nagu õigetele radadele panijat, et kuigi ta ise juriidilise haridusega ei olnud siis võeti aluseks ikkagi ennem 1940 Eestis kehtinud õiguskord ja need traditsioonid ja ei mindud seda teed. Nii nagu paljudes Ida-Euroopa riikides, kus hakati looma mingisugust segu Nõukogude õigusest ja mingitest uutest elementidest. Siim Kallas tagasi ka esinedes tõi välja selle, et mis on olnud Eesti edu põhjused, et ikkagi on ka rõhutanud, et mitte ainult majandusreformid, vaid ka õigusreformid, mis on loonud selle ühiskonna toimimisele, nagu selged alused on olnud Eesti edu võtmeks ja tõenäoliselt tuleb olla rahul, et ka endal on mingi panus sinna antud. Nii et kantsleri ameti vastuvõtmine pärast pikki aastaid õigusloomes ja ka Euroopa Liidu läbirääkimiste laua taga aastaid olles oli juba suhteliselt lihtne. Mul oli ka päris mitu head aastat varem võimalus asuda ka teise ministeeriumi kantsleri koha peale ja ma sellest kohast loobusin, kui ma arvasin, et ma ei ei ole selleks veel küps. Aga justiitsministeeriumi kantsleri koha peale asudes arvasin, et ma saan sellega hakkama. Jah, aga te ei jäänud selle koha peale just eriti kauaks. Kas te pettusite selles ametis? Ma ei saa öelda, et ma selles ametis siin pigem oli küsimus selles, et minu karjäär justiitsministeeriumis oli kujunenud juba väga pikaks epa tervikuna olin töötanud selles süsteemis 13 aastat, kui ma ministeeriumist lõpuks lahkusin. Ja mida ütles ka Mihkel Oviir mulle. Et mida kõrgemale sa nagu astud selles administratiivses hierarhias, seda vähem sa tegeled tegelikult sisuliste küsimustega ja seda väiksemaks jäävad sinu professionaalsed teadmised õigusteadlasena. Et kui sa oled ministeeriumi kantsler, siis tegelikult oled ju administraator tor, kes enam otseselt ühtegi valdkonda sisuliselt ei juhi, vaid see on delegeeritud siin asekantslerid ja osakonnajuhatajate tasandile, et sa veedad suure osa päevast sellega, et sa suunasid kirju allapoole ja pärast vaatasid neid kirju üle, mis sulle tulid väljasaatmiseks ette ja osalesid kogu aeg nõupidamistel, nõupidamistel. Kantsleri töö ei ole enam õigusalane töö. Kantsleri institutsioone riigis on üldse muutunud, et me mäletame siiamaani seda kantslerite põlvkonda, kus olid seal Mihkel Oviir ja Margus Leivo ja 1000 rutt Martin, et nad olid avaliku elu tegelased, et kui täna hakata tänaval inimestelt küsima, et et nimetatud, kes on siseministeeriumi kantsler või kes on haridusministeeriumi kantsler ja nii edasi, et tegelikult kantslereid ei teata ega tun. Ta, mis mõnes mõttes on ju hea, et nad ongi selle ministeeriumi administratiivsed juhid, tublid riigiametnikud ja lasevad ikkagi särada ja seisukohti välja öelda ja vastutust võtta poliitikutel, et kantsleri amet on muutunud ja ma tundsin, et tollel hetkel, kus õigusloomereformid olid saanud ühele poole Eesti on ühinenud ka Euroopa Liiduga ja minuse olemine justiitsministeeriumis oli kestnud juba 13 aastat. Ja ka minu ja ministri vaated teatud asjadele alati langenud. Et siis ma tundsin, et nüüd on veel hetk päästa oma nii-öelda professiooni ja asuda tööle päris õigusküsimustega, milleks ma olen ju ennast ülikoolis ette valmistanud, kaitsnud magistrikraadi ja nüüd notariaadi, olles ka doktorikraadi. Et täna ma saan tegeleda sellega, mida ma olen reaalselt ikkagi õppinud ja tunnen selles valdkonnas ennast hästi kui ka hiljem notariaadi raames on tulnud pakkumisi tagasi pöörduda riigiametisse juhtivatele kohtadele. Olen praegu jäänud siiski truuks sellele valitud valitud teele. Ma olen ise ka mõelnud, et milline klassikaline juristi amet mulle kõige rohkem sobiks, et kas see on advokaat, kes peaks tõesti seisma konkreetse isiku õiguste eest nagu emalõvi ja teda kaitsma või kohtunik, kes siis peaks kaaluma erinevate osapoolte huve ja õigusi, et minul on seal meeldinud just notari amet, mis on ka hästi pika ajalooga õiguse elukutsed juba Vanas-Roomas olid notarid. Ja mulle selle notari ameti puhul meeldib just see, et sa oled sõltumatu ametiisik. Sa ise otsustad õiguse kohaldamise üle nii nagu kohtunike. Ja keegi ei saa sulle sinu töö viise ja meetodeid ette kirjutada peale seaduse. Aga samas ma ei ole ühe poole esindaja nii nagu advokaat, et ma pean tehinguid tõestades, kui mul laua taga on ostja müüja, ma pean kaitsema mõlema osapoole huve võrdselt jagama nendele selgitusi ja õigusabi. Selline sõltumatuse ja erapooletuse foon mulle selle notari ameti puhul istub ja sellepärast selline valik sai ka tehtud. Mõnes mõttes sarnaneb ta natuke ka vallakirjutaja ametiga, mis oli minu võib-olla unistus. Kui ma ülikooli õigusteadust õppima läksin. Aga te saate kandideerida riigikohtunikuks, juhul kui see mõte peaks teil tekkima. Ja ma saan kandideerida riigikohtunikuks ja seda üldiselt tolereeritakse või see peakski nii olema, et õiguse elukutsete vahel oleks rohkem liikumist ja seda me ka näeme. Advokaadid kandideerivad kohtunikuametisse ja on hea meel tõdeda, et kohtuniku amet läheb järjest tõstiivsemaks ja ja palganumbrid on seal ka kasvanud. Mis on igati normaalne. Et mina tegin tõesti selle valiku 90.-te aastate alguses minna tööle riigiasutusse, kuna see mulle tundus palju põnevam ja palju huvitavam kui mina, näiteks advokatuuri, nagu tegid paljud minu kaasüliõpilased, kus tõesti palgatase oli 19 aasta alguses palju, palju kõrgem kui riigiamet, siis aga noh, tagantjärgi vaadates ei ole mitte kellelegi neist vastu sellist kogemust, et sa said osaleda Eesti õigussüsteemi loomisel tegelikult riigile, selle vundamendi ehitamisel Eesti ühinemisläbirääkimistel Euroopa Liiduga, see on olnud selline väga huvitav pagas, mida kaasa võtta ja lastele ja lastelastele rääkida ja, ja nüüd on minu aeg natuke otsesest riigi valitsemisest eemale hoida ja tegeleda siis oma nii-öelda eraPraxisega. Mida te arvate sellest väitest, et Tallinnas Lubja tänava uues kohtumajas rikutakse võimude lahususe printsiipi, kui Harju maakohus ja prokuratuur on ühe katuse all ja advokatuur on mures, et kohtunikud läbides ühe menetluspoolega tihedamini kui teisega, et otsus võib-olla rohkem riigi poole kaldu kull kui inimese poole. Ma esiteks, ma usun nende isikute professionaalsusesse. Ma mõtlen siin kohtunikke ja prokuröre, et et nad ei lase sellel nii-öelda sõbra suhtel kindlasti esile tõusta ja kerkida, sest kõik on andnud ametivande tähendab ta truuks Eesti põhiseadusele ja täita oma ametiülesandeid ausalt ja eetiliselt. Noh, need inimesed saavad Kuu omavahel niikuinii, advokaadid, prokurörid, kohtunikud erinevate ürituste raames ja see seetõttu kohtumõistmine oleks nagu rohkem mõjutatud, et nad prokurörid ühes majas on sedama tegelikult ei usu, uskudes nende inimeste professionaalsusesse. Aga mina siiski isiklikult ei oleks prokuratuuri ja kohut ühte majja paigutanud, nad tegelikult ei ole koos, et see maja on eri eri tiibade ja struktuuridega, aga ma ei oleks seda siiski teinud. See on tehtud muidugi nendel kaalutlustel, et see süsteem oleks maksumaksjale odav ja logistiliselt mugav, aga õigusemõistmise puhul tõesti on väga oluline see põhimõte, et õigusemõistmine mitte üksnes ei ei pea olema aus ja sõltumatu ja läbipaistev vaid ta peab ka väljaspoole nii näima. Ja kui nüüd räägitakse neid samu jutte, mida te siin esile tõite, et seal prokurörid ja kohtunikud kuidagi väga lähedalt läbi käivad ja suitsunurgas suitsu teevad, jagus kohvikus kohvi, joovad, et, et kui see hakkab seda õigusemõistmise ausust, erapooletust nagu väljapoole kahjustama, häirima, siis ei tule lugeda seda lahendust heaks lahenduseks. Jah, sest et kõik eesti juristid, olgu nad tööl, advokaadi, prokuröri või kohtunikuna, nad on kõik Tartu Ülikooli kasvandikud, sageli on nad ka kursusekaaslased, kes protsessi eri menetlusosalisena kohtukulli ees kokku saavad, nii et niisugune kahtluseiva mulle siiski jääb. Aga läheme nüüd teie järgmise teema juurde, et te olete Eesti omanike keskliidu esimees ja omandireformi ajal see organisatsioon sai loodud selleks, et omanikke, kes sai vara tagasi, et nende huve paremini kaitsta, see reform on meil nüüd läbi, teil on uued väljakutsed, vaatasid, millega omanike keskliit praegu tegeleb. Kas pealkiri jäi mulle meelde, on see, et elektrihinna kolmekümneprotsendine tõus hirmutab sadu tuhandeid kodutarbijaid või siis see, et Rail Balticu vastne uus seadus lihtsustab raudtee-ehituse alla ja kõrvale jäävate maade sundvõõrandamist. Nii et see tegevus selles organisatsioonis, mida te juhite, on viimaste aastatega väga palju muutunud. Vastab tõele, et Eesti omanike keskliit on loodud juba aastal 1994 ja siis ta oli Eesti õigusjärgsete omanike liit ja, ja meie reformide käigus on Eestisse tekkinud väga suuromanike klass. Et Eesti ühiskond on väga omandikeskne ja meil üürikortereid ju praktiliselt ei, ei ole olnud, et kõik korterid said omale omanikud läbi eluruumide erastamise ja maade tagastamise erastamise omanike klass on väga-väga suur ja kui algselt tõesti oli, keskendu sellele, et varast tagasi saada, siis täna sa pead keskenduma sellele, et omanike huve kaitsta. Ja minu jaoks on ta üks selline tegevus põhitöö kõrvalt, millest keegi tasu ei maksa, et võib-olla see on minu sellises loovus, et ma ei saa keskenduda ainult üksi oma asjadele, vaid vaid sa tahad olla ikkagi aktiivsemalt sees ühiskonna asjadest, ma selle nii-öelda vabakonna heaks tegutsemisega kompenseerinud siis oma sellist ambitsiooni seista avalike asjade ees. Ja täna omanike mured on jah seotud sellega, et kulud kasvavad, aktsiisid, lõivud ja siin tuleb, tuleb häält teha, et kui ma rääkisin sellest elektri hinnatõusust tulenevat turu kõikumisest, siis ka meie üks ettepanek oli. Et siis seda peaks tasakaalustama nagu elektriaktsiisi vähendamisega võrgutasude vähendamisega, et noh, me näeme, et elektriaktsiisi teema on nüüd siin valimiste kontekstis laual ja elektrilevi ongi tulnud heade uudistega, et järgmisel aastal näiteks võrgutasusid tsirka kaheksa protsendi ulatuses vähendada. Et omanikud peavad või nagu kõiki ühiskonna grupid peavad olema oma õiguste eest ise väljas ja häälekad. Ja täna teine suur osa ongi siis seotud seadusloomega, et seadusloomevanker on meil väga intensiivne ja vohav ja selle käigus tuleb järjest uusi ja uusi kitsendusi ja piiranguid omanike suhtes, olgu nad siis looduskaitselised või muinsuskaitselised praegustest riigikogu menetleb uut muinsuskaitseseadust. Seadusloomes on hästi palju neid momente, kus Eesti omanike keskliit on võtnud omale ülesandeks omanike huve defineerida ja ja olla aga partneriks siis ministeeriumitele ja riigikogule, et need seaduselahendused oleksid õiglased ja, ja optimaalsed ja mitte ülemäära kitsendavad ja meie elu ülemäära mitte liiga keerukaks tegevad, et elu on läinud kahjuks vaadates tagasi sellele õigusloomeprotsessile siin 25 aasta vaatevinklis. Mis ma selles olen osalenud, et elu on läinud liiga liiga keeruliseks ja normatiivne palast on liiga suur, et liiga palju piiranguid ja norme, et ma loodan, et uus riigikogu leiab jõudu seda seadusloomevankrit natukene pidurdada. Kui me räägime veel hetkeks sellest maade sundvõõrandamiseks, olgu siis riigipiiri farmeerimiseks või Rail Balticu alla ja kõrvale jäävate maade sundvõõrandamisest, no see on nagu vääramatu jõud, et ega seal ei ei ole mõtet vaielda või on No väga ei ole selles mõttes, et vana tõde õigusteaduses demokraatlikus riigikorralduses, et ühel hetkel ikkagi see avalik huvi on tugevam kui ühe konkreetse indiviidi erahuvi. Ja me tegelikult näeme, et ega erahuvid on, on ka inimesed ise oma huvidest väga aktiivselt seisavad, et kas või seesama tselluloositehase näide või siin Rail Balticu vastased aktsioonid, et seda on selles mõttes hea näha, et inimesed seisavad oma huvide eest. Aga noh, väikeses riigis, kus me peame täitma kõiki nagu riigi ülesanded, et et meil on vaja avada prügilaid, ehitada vanglaid ja meil peavad olema süstlavahetuspunktid ja nii edasi, et nad peavad kuskile ju ära mahtuma, et ühel hetkel see avalik huvi hakkab seda erahuvi murdma ja ja ka Rail Baltic eitus või riigipiiri väljaehitus, et kokkuvõttes kui neid maid on omandada vaja, siis need maad tuleb omandada ja sunniviisiliselt, et nad ka lõpuks ära võtta. Küsimus on lihtsalt selles, et omanik peab saama selle õiglase hüvitise. Ta peab saama ka valuraha selle eest, kuna ta seda vabatahtlikult ei loovutanud, kui ta jääb ilma oma isakodust või esivanemate talu maadest. Et see ei ole lihtsalt see, mida talle peaks hüvitama riigipiiri näidete puhul. Võib-olla mõnede eurode naguna, selle turuväärtus ei ole nii kõrge, vaid et ta peaks saama ikka korraliku valuuta raha ka selle eest. Et selles mõttes oleme siin seadusloome protsessis omanike, ma arvan, päris hästi suutnud esindada, et see uus avalikes huvides kinnisomandi omandamise seadus neid lisavõimalusi siis omanikele hüvitist maksta on ilusti ette nähtud. Kui me veel hetkeks peatume sellele, et te olete juba alates aastast 2014 valitud Tallinna linnavolikogu Isamaa fraktsiooni liikmeks volikokku, siis miks teil on seda vaja? Ma arvan, et muss on see mingisugune poliitiku geen või pisik on olnud sees sellest samast ajast, kui ma ülikooli läksin, et see huvi riigi avalike asjade vastu on pärit sealtsamast kaheksanda aastate lõpust ja 90.-te aastate algusest. Ja kui ma ülikooli lõpetasin, noh, ma ka ei läinud näiteks advokaadiks, ei hakanud mõtlema sellele, kuidas oma jõukust kasvatada ja muidugi inimeste huve kaitsta. See ei ole kindlasti advokaadi amet, on auväärne ja lugupeetud amet, aga noh, ka siis mind tõmbas rohkem sinna riigi ülesehituse juurde. Ja üheksanda aasta alguses, Ma kusjuures olin valitud ka, olles Tartu ülikooli teise kursuse tudeng Eesti Kongressi saadikuks, et ma arvan, et ma olin Eesti Kongressi kõige noorem liige. Ja tollel ajal ei rahvapoliitikasse kaasatus ikka hästi hästi-hästi suur ja mäletan, sain Harju- ja Raplamaal kandideerides 1943 häält, mis oli üliõpilase kohta väga suur number. Et ma olin juba üheksate aastate alguses nendesse protsesside kaasatud riigiametis olles, ma ei tegelenud poliitiliste küsimustega sellisel määral ja nüüd, kus ma olen notari ametis, mis on selline sisuline tööinimeste õigus murede lahendamisel. Siiski tunnen vajadust tegeleda teatud kompensatsiooniga, noh. Et ma enam ei ole riigiametis avalike asjadega eelkõige siis on see tegutseme läbi Eesti omanike keskliidu, aga ka Tallinna linnavolikogus, ma saan tegelikult seista paljuski nendesamade omanike küsimuste ja murede murede eest, kuna omanike mured on sageli kommunaalmured, on vesi, prügi, kanalisatsioon, jäätmed, kõik need, mis ka näiteks Tallinnas on tekitanud probleeme saan nendel asjadel silma peal hoida. Nii et see on olnud mulle üks selline väljund olla ikkagi ühe jalaga tegev avalikes avalikes huvides. Mul ei ole poliitiliselt väga kõrgeid kõrgeid poliitilisi ambitsioone aga kohalikul tasandil ma olen ka sellest tegevusest inimeste huvide esindamisest saanud naudingut. Aga vahest kas hõivata? No see kuulub poliitiku elukutse juurde. Nüüd avalikest huvidest läheme erahuvidesse isadepäeva nädala pärast. Mida eluks esmavajalikku, te olete oma isa käest õppinud? Ja me kõik oleme ju oma vanematelt nii emalt kui isalt saanud eluteele väga palju olulist, et kodu ja kool on ikka need, mis on meid mõjutanud ja meie valikuid mõjutanud. Ja mina olen pärit väiksest kohast Märjamaa lähedal on selline koht nagu Varbola on, nii et mul õnnestus käia algkoolis ja põhikoolis väikeses koolis. See kool oli hoopis Kodila põhikool, mis on Rapla külje all. See väike kool mõjutas minu eluteed ja pani aluse minu haridusele. Ja me elasime ka maal, et isa ja ema kindlasti õpetasid. Kuidas tuleb suhtuda töö tegemisse? Praegu, vaadates oma laste pealt ja üldse nooremat põlvkonda, et töö tegemise harjumus ja pühendumine mingitele eesmärkidele on natukene teistmoodi ja, ja võetakse natukene kergemalt, kui võib-olla meie põlvkonnal oli maal olles, sa pidid tegema majapidamises kodus päris palju füüsilist tööd, puutuli ära lõhkuda, hein tuli suvel ära teha peedide kaalikat tuli ära kõblata. Hästi palju pidi tegema tööd ja see töö tegemise harjumus on üks igati hea harjumus. Sellest olen tänulik vanematele, et kui sul on oma eesmärgid ja selle nimel tööd, siis sa ka saavutad ja jõuad elus elus edasi. Seda teadmist olen püüdnud süstida ka oma oma lastesse. Aga tänane põlvkond noori on ikkagi hoopis hoopis teine, et töö tegemise asemel eelistatakse Telefonis suhtlemist ja füüsiline töö tegemine on jäänud linnalastele päris võõraks, millest on, on kahju, et et kardan, et see töö tegemise harjumus on meis, mis kadumas. Kui ma räägin oma isast, siis minul on temaga väga huvitav. Varasest noorusest olnud seedub et Taali meiega andis populaarne näärivana ja, ja selles mõttes ma käisin väikse lapsena kohtusin oma isaga nääripidudel, ilma et oleksin teadnudki, et ta on minu isa, et mul on ka üks väga huvitav pilt, kus me oleme minu isa kui näärivana dollareid näärivanud ees koos oma tulevase abikaasaga, kes on samast kohast pärit, et me siis koos olime minu isa, kui näärivana ees lugesime, seal salmime, olime vist mingi kolme, nelja, viie aastased. Tollel hetkel ei teadnud, et minu kõrval on minu, minu abikaasa. Et mul on selline väga huvitav fotosüüdistus 70.-te aastate keskpaigast. Mu isa oli ka kolmandat põlve priitahtlik pritsimees ehk tuletõrjuja. Selles mõttes mäletan lapsepõlvest oli väga huvitav temaga kaasas käia, tulda tõrjumas ja sõitmas tuletõrje autoga sireenide hulgamisel, et vahest kui ma jäin üksi autosse, aga isa oli kuskil eemal, et panin kõik tuled ja sireenid põlema ja lasin autoakud tühjaks, et isa tuli, siis ta oli väga pahane, et poiss, sa oled siin jälle tule tervet mänginud. Näiteks lapsepõlvest jäävad ikkagi meelde sellised meeldivad seigad, aga vanematel jah, ma olen tänulik. Ta on õpetanud mind austama tööd ja seda mitte siis mitte pelgama. Kas te mõtlete ka selle peale, mida teie pojad tulevikus oma lapsepõlvest mäletavad? Kui nüüd aus olla, siis sellise vaatenurga alt maa poole sellele asjale lähenenud, et, et mida nemad kunagi tulevikus peaksid mõtlema. Heina ei pea tegema Einar. Just eks oma kogemuse ja oma elu põhjal olen ma püüdnud neid, et samamoodi seadma elus mingisuguseid eesmärke ja, ja selle nimel pühenduma ja lapsepõlves või noorus eas olen ka öelnud, et proovige erinevaid erinevaid asju, et tehke erinevaid spordialasid, tehke erinevate hobidega, et tundke sellest lapsepõlvest ka rõõmu. Õppimisega on nii, et kui sa istud ainult kogu aeg toas raamatut, aga et see pole ka päris see, et tundke ka lapsepõlves elust rõõme, aga, aga mingid sihid ja ja piirid peaksid, peaksid olema ja olen üritanud ka neid sellest töötegemisest ja ja eesmärkidele pühendumisest huvituma panna, aga tundub, et see tänapäeval on palju, palju raskem, kui, kui oli minu põlvkonnal. Eks tänapäeva noorte võimalused on ka palju suuremad ja laiemad, et kas või juba reisimise võimalused ja silmaringi avardamiseks võimalused, et seitsmekümneil aastatel ja kui sa said käia suve jooksul korra Saaremaal ja ja korra Lõuna-Eestis ja, ja kõik olid kõik, olid õnnelikud. Tänapäeval ka noorte võimalused silmaringi avardada ja maailma tunnetada on palju, palju avaramad selles avaras maailmas leida, nagu seda oma teed, mida sa tahad käia ja mida sa tahad saavutada? See ei ole enam sugugi nii lihtne. Nii Priidu Pärna oleme kuulnud teie igapäevatööst ja kuulnud ka ühe keskikka jõudnud mehe kujunemisteed, kes on nüüd olnud need inimesed, mis on olnud need asjaolud ja mis on olnud mõjutajatt teie enesetee valikul, seda kõike oli väga huvitav kuulata, nii et aitäh teile intervjuu eest ja mis siis muud kui Me kohtume taas mõnel järgmisel laupäeval päevade saates juriidilise nõuanderubriigis. Tänase saate panid kokku saatejuht Kaja Kärner ja helioperaator Vivika Ludvig. Tuleval laupäeval juba uus saatekülaline Niiet kuulmiseni.