Tere, eesti keel on rahvusvaheline rahvus, keel. Nii väitis Uppsala Ülikooli professor Raimo Raag oma ettekandes eesti keele aasta avakonverentsil Tallinnas. Raimo Raag on üle 40 aasta õpetanud uksealas eesti keelt ja eestlaste eesti keelest. Meie rahvusvahelisest rahvuskeelest on juttu ka tema Eesti riigi 100.-ks aastapäevaks ilmunud raamatus Välis-Eesti 100 aastat. Mina olen saatejuht Piret Kriivan ja minu saatekaaslane on Raimo Raag. Keelesaade. Raamat Välis-Eesti 100 aastat algab sõnadega, kui 1918. aastal kuulutati välja iseseisev Eesti riik siis tekkis kohe ka teine Eesti Välis-Eesti. Kui me Eestis arutleme aeg-ajalt ikka, et kes on õige eestlane, kas kõige esimene ja kõige olulisem tunnus või tingimus on see, et ta räägib eesti keeles, siis kuidas väliseestlastega on, kes on õige väliseestlane? Vot see on nüüd niisugune küsimus, et ta ei oska kohe vastata. Selge on see, et Eesti identiteedi alus on keel. Ja välisEestis on ikka aeg-ajalt selle üle arutletud, et kas peab tingimata eestlus toimima ainult eesti keeles. Ja üldiselt on jäädud nagu mingisugusele niisuguse pragmaatilisele seisukohal, et võib küll. Ja mis nüüd puutub selle raamatu esimesse lausesse, et Eesti riigi tekkimisega 1900 18 tekkis tema kõrvale ka väliseesti? Enne omariiklust olid tohutult palju väljarändajad Eestist, Eestist, väljarändajaid või Venemaal elasid ja ka Ameerika Ühendriikides. Ja eks nemad moodustasid ju ka oma kogukonna Eestlasi on ju üle ilma, oli enne 1900 kaheksateistkümnendat aastat ja, ja on praegu ka üle ilma, nii nagu juba kuulus kirjanik Ernest Hemingway kirjutas igas sadamas olla üks eestlane. Jah, vahel tuleb jah, seltskonnas jutuks, et vaatamata oma väiksusele ja üha väheneva arvule siis jätkub eestlasi igasse planet maanurka ja siis tuuakse ikka esile kuulsa kirjanikuga Hemingway või talle omistatud ütlused igas maailma sadamalinnas võib kohata eestlast või et igas maailma sadamas võib kohata Ta vähemalt ühte eestlast, kaks varianti nagu sellest. See ütlus pärineb Hemingway romaanist tühed nud. See ilmus 1937. aastal ja hiljem siis eesti keeles pealkirja all, kellel on ja kellel ei ole või kellel pole vabandust aastal 2001 Mart Kanguri tõlkes? Jaa, selles Hemingway teoses ja loomulikult siis ka tõlkes eestikeelses tõlkes on terve lõik, mis räägib eestlastest ja selle viimane lause kõlab Mart Kanguri tõlkes, siis niimoodi igast käidavamast lõunamerejahisadamast võite te leida vähemalt kaks päikesest põlenud ja soolast pleegitatud juustega eestlast. Sellele tsitaadile on muidugi reaalne taust, sest aastal 1930 ületasid vennad Ahto ja Kõu Valter väikesel abi muuturitu purjekal nimega Ahto. Atlandi ookeani purjetasid Käsmust majamisse. Päris pikk tee, eks ole. Ja hiljem kordas Ahto Valter seda oma Atlandi üllatust veel viiel korral. Ja Valteri ja tema kaaslaste Need Atlandi ületused äratasid tähelepanu mitte ainult Eestis, vaid ka Ameerikas ja ühte saabumist Miamisse on jäädvustatud filmilindile, mis on Youtube'ist vaadata. Ja on tõenäone, et siis 1900 kolmekümnendatel aastatel Floridas Miami lähistel kiirestis elanud Hemingway võis eestlasi isegi seal isiklikult kohal või vähemalt neist ajalehtedest lugeda. See Ahto ja Kõu Valteri juhtum on mõneski mõttes õpetlik selle pärast esiteks näitab see, kuidas võib tekkida kirjandusteosest või silmapaistvalt isikut lähtuv palju kasutatav väljend eestlentsa. Ning kuidas see rahvasuus võib muutuda. Lausest igast käidavamast lõunamere sadamast on saanud iga maailma sadamalinn ja kirjaniku sõnastatud lauseosa võite te leida vähemalt kaks päikesest põlenud ja soolast pleegitatud juustega eestlast. Lihtsustub nii, et järele jääb, võib kohata eestlast või võib kohata Ta vähemalt ühte eestlast. Need märkused, nüüd on siis asja nii-öelda filoloogiline küll, kuidas tekib ja muundub, muutub lendsõna. Aga see Ahto ja Kõu valt tõri juhtum viib meid otsapidi laiema teema juurde ja nimelt siis väliseestluse juurde. Sellepärast et ahtumaltarist sai 1900 kolmekümnendatel aastatel väliseestlane Ta abiellus, ameeriklanna aga jäi sinna. Töötas purjespordiarendajana ja oli vist ka merendusinspektor. Kuna aga vanem vend Kõu Valter jäi esialgu vähemalt Eestisse. Ta sõitis algul kaubalaeva tüürimehena merd. Põgenes oma perega laevaga üle Läänemere. Laeva pommitati ja seda tuli keset Läänemerd remontida. Aga pärale nad jõudsid Rootsi ikkagi. Seejärel ta rootsi jäänud, ta kippus ikka sinna venna juurde Miamisse Floridasse. Nii et ta ületas Atlandi veel korra. Loomulikult. See on nüüd väike kinni sellest, et vaatamata siis rahvaarvu väiksusele võib eestlasi kohata kui mitte igas maailma sadamalinnas siis ikkagi praktiliselt üle kogu maailma. Ja sellest räägibki see minu äsjailmunud raamat Välis-Eesti 100 aastat. Eesti keele riigikeele aasta avakonverentsil rõhutati palju seda, et eesti keel tegelikult ongi ju üleilmne keel ja rahvusvaheline keel. Rahvusvaheliseks sai ta juba enne Eesti iseseisvumist. Ja kaugelt enne isegi ja eesti keel sai rahvusvaheliseks ise enne kui eestikeelse rahvuskeeleks. Ja nimelt. Ja see toimus loengusarja raames, mis oli pühendatud grammatilist võrdlustele soome keele võrdlus sugulaskeeltega ja selles käsitleti soome keele grammatilisi nähtusi võrrelduna grammatiliste nähtustega saami ja ungari ja eesti keeles. Õppejõud oli mees nimega Karl Niklas Glikman. Esimene Helsingi Ülikooli esimene soome keele lektor üldse ja kuidas ta eesti keelt Ja teiseks, et ta lähtus August Wilhelm Hupel 1780. aastal ilmunud eesti keele grammatikast ja Johan Heinrich roosamplanteri ajakirjas vaid reegel, sulge noorem, Kentnestele istmeshows. Bluff selles ilmunud. Aga kuna nüüd Kekman lähtus esiteks loengusari 1833 34 ja kuna ta lähtus nii vanadest allikatest, siis see toimus juba enne Eesti rahvus, kelle tegelikult aga kindlasti tuleb Kekmani muidugi muidugi talle tunnustust avaldada selle eest. Järgmisest sammust, kui me ei tea, kes hulitama kuulajad kui palju neid üldse oli, aga paremini informeeritud olema juba järgmisest sammust ja siis peame ajaliselt päris pika sammu tegema ja nimelt sajandi vahetuseni 1000 901902. Ja geograafiliselt ka laiendama geograaf, areaali. Natukese natukese lääne poole ja nemad Uppsalas Rootsi. Uppsala ülikoolis toimus õppeaastal 1000 901902 esimene ainult eesti keelele pühendatud loengus oli see õpetus toimus kord nädalas. Vältasid tunni, kella kahest kolmeni, kui täpne olla toimus ülikooli peahoones. Ja kuulajaid oli esimesel korral kuus. See loengusari osutus niivõrd populaarseks, et õppejõud koos siis oma üliõpilastega otsustasid, et nad jätkavad kevadsemestril ka nii, et sealt kursus, kogu kursus vältas terve aasta. Õppeaasta õppejõuks oli noor rootslane nime 33 aastane, kaal väänad, lik lund kellest sai hiljem esimene soome Uppsala ülikooli soome-ugri keelte professor. Kordas oma sõda Dust kahel korral 1006 ja 1911. Ma olen mõelnud, et kas on juhus just viie aastaste vahedega, aga mul ei ole vastust. Miks rootslasi eesti keel huvitas? 120 aastat tagasi? Ikka huvitas kuulajate hulgas oli igasuguseid inimesi, päris palju oli millegipärast kirikuõpetaja tulutsi kirikuõpetajad, kes siis juures eesti keelt lõppesid, aga oli ka haridustegelasi, oli teadlasi, kultuuritegelasi igasuguseid. Üks puhas, nii-öelda jutumärkides puhas, siis teadlane oli mees nimega kiideon Tanel kes oli tegelikult Skandinaviska. Ta ei olnud sõnu, ugristika, ka nii-öelda otsest tegevust, otsest seost. Aga tema kirjutas oma doktoriväitekirja kaitses Uppsalas hiljem oma doktoriväitekirja teemal rannarootslaste Noarootsi murrakust. Et Eesti suund täiesti olemas. Teine mees, kelle üle võib juba natuke uhkust tunda oli Iisak koliin. Temast sai üsna kuulus raamatuloolane Ingulaabli uuri Andoli rahvusvaheliselt tunnustatud ja ta tema ametikoht oli kuninglik raamatukogu Stockholmis mille. Tas oma hilisemas tegevuses huvi Eesti vastu on, ta kirjutas väga põhjaliku käsitluse Eesti akadeemia Gustav jaanale Tartu ülikoolile esimesest raamatuannetusest, mis Akadeemia Gustav ringkonnale. Ta uuris välja, mis raamatut need oli, mida seal kingiti ja selgitas välja nende hilisema saatuse. Märgilisel aastal see, ma olen väga veendunud, et see ei ole juhus nimelt 1932. Juubeliaasta Tartu ülikooli juubeliaasta ju. Aga see oli esimene raamatuannetus siis Tartu Ülikooli raamatukuul. Kolmas mees oli. See oli neid uhke nimi väga. Ma ei tea, kuidas sõbrad ja peredega hüüdsid, aga tema otseselt nii väga Eestiga ei tegelenud, aga temast sai raamatukogu ja igal juhul jääb ta suri noorelt, tegelikult kaanid, teisalt tuli juba 1923. Ta. Ei heida talle midagi ette. Oleks ülekohtune kõige omapärasema saatusega kuulaja kõlvanud Riclondil volitudeks 11. Teoses räägib ta sellest, kuidas ta tartus disOsamaksisklitest lugemisringidest ja vasakkaunis vasakpoolne. Ja kuna ta sidus ennast enam lastega, siis läks tal jalgealune tsaaririigis tuliseks. Ta tegutses mõnda aega viiburis maas, jõudu teatrirežissöörina, aga siis pidas õigeks tsaaririigist lahkuda. Põgenes Rootsi, kas eesti keelt õppima ja just temalt hakkas eesti keelt õppima. Algul muuseas õppis ta vene filoloogiat ja täiesti selge, tema emakeel oli vene keel. Või kuidas ma nüüd tegelikult ütleb tema emakeel võib-olla oli rootsi keel ja tema isakeel oli vene keel. See ta oli maos õudu teatri režissöör olnud ja ta oli väga huvitatud teatrist, teatrit, tegevusest ja üliõpilasena, siis ta oli Uppsalas vägagi aktiivne oma üliõpilasteatrit. Ta korraldas neid etendusi ja, ja nii et see tõeline kultuuri tegelema. Selles mõttes. Aga oma seda poliitilist huvi ta ka jätnud ilmselt, sest tema vastu tundis huvi Rootsi kaitsepolitsei. Pahasid juhtumeid ei olnud kaitsepolitseiga ta oli küll kaudselt seotud, aga hoopis mitte süüdlasena maid niimoodi ühes ühes mõrvas mis toimusid seal pagulasvenelaste hulgas Stockholmis aga 1929. aastal, siis ta lahkus koos oma naise ja nende tütrega nõukogude liitu. Tead mitmuse osastava moodustamise kallale ja lugesid virulast ja Postimehe lisalehte ja võrdlesid põhja ja lõunaeestikeelset tõlget uue testamendi põhja ja lõunaeestikeelset tõlget. Aga päris õppetool või elektoraat, see moodustati ikkagi Helsingis. Esimene eesti keelevälist elektoraat moodustatud Helsingis, soomlased väga rõhutasid, nad on kogu aeg seda väga rõhutanud, et lektor peaks olema sünnipärane siis selle elektoraadi keele kõneleja emakeelena kõneleja, nii et esimeseks lektoriks oli 1923, Helsingisse oli Villem Grünthal meile kõigile tuntud luuletaja Villem Grünthal-Ridala talvine õhtu õhtu jaoks siis lemmik lemmiklugudes ja Grünthal. Talle ja see on päris huvitav, siis laienes seal huvi eesti keele vastu niivõrd, et näitlect ulatoloodi mujalgi. Turus hakati õpetama eesti keelt 1933. See oli ilmselt vahepalaga jaa, elektoraadi loomiseni seal vist ei jõutud, aga Pariisis 1001 30 viisakat eesti keelt õpetama elektoraat looditud üks, 38. Ja see õppejõud oli jällegi eestlane, kirjandusteadlane Aleksander nospel, kes algul töötas palka saamata. Seda rektoraati pidast aastani 1946 Sistoli Doctureerunud kirjandusteaduse alal ja otsustas Euroopast lahkuda. Sõitis samme või sõidus Ameerika ühendriikidesse. Järgmine elektoraat. Ta on samal aastal 1938, nimelt Stockholmis Stockholmi erakõrgkool. Praegune ülikool lõi eesti keele elektoraadi ja selle täitjaks. Esimeseks täitjaks sai menda Jaanson kes oli sündinud. Kui tuli teine maailmasõda, siis oli neli Electuraati päris kindlalt, ma ei tea, kuidas Ungariga loodame, tegelikult seal loodi kaal elektoraat muuseas. Aga sugulasrahvaga kõige segasemad lood ikka ikka. Ma olen lugenud, et või on väidetud. Aga otsin, otsin, otsin ja kinnitus sellele saama alles 1900 kolmekümnendatel. Siis kui Eesti ja Ungari vahel on vahetusleping. Nii et vahetatakse õppejõude, vahetatakse üliõpilasi ja esimene mulle teadaolev eesti keelt õpetanud. Dustus olid 1009 35 36. Tema järel võttis üle ajutiselt üheksa meistriks õpetuse üle vahetus stipendiaat üliõpilane Felix Oinas. Ja temast saigi siis, kui 1938 loodi korraline elektoraat Budapesti. Siis saigi Felix Oinas selle täitjaks, aga uinas lahkus 1009 40. Arvata võib, et alanud sõja tõttu. Nii et enne sõda oli jah tõesti maailmas või ütleme Euroopas neli Eesti väljaspool Eestit asuvad niisugust lektori kohta. Pärast teist maailmasõda, siis läks asi lahti. Laienes veelgi kogu ja suuresti tänu tänu Sis pagulastele põgenikele nende hulgas leidus küllalt palju haridustegelasi ja palju teadlasi. Nii et loodi õppejõukohade õpetus toimub Rootsis Lundis, näiteks Soomes Jyväskyläs mitmel pool Saksamaal. Ainult et siis Pariisist, kes niisugune 13 aastane paus, kui Aleksandr aspan sealt lahkus, enne kui Vahur linnust võttis, selle õpetuse üle kuuekümnendatel eesti keele õpetus laienes ka Põhja-Ameerikasse, eesti keelt hakati siis õpetama jällegi tänu pagulaste lastele Ameerika Ühendriikides, Indiana osariigis, pruumingtonis Indiana Ülikoolis kus siiamaani õpetatakse eesti keelt. See oli nii-öelda pagulaste panus, siis laienes veelgi laialdase Euroopast kaugemale mitte ainult Euroopas, vaid roopast kaugemale. Ja tuli siis Eesti taasiseseisvumine. Et Soomes on see eesti keele õpetus olnud välisõpetus ikkagi olnud teatud eriseisundis ja seda tänu sellele. Kõik üliõpilased Soomes, kes Soomes õppisid soome keelt, pidid kohustuslikus korras eesti keelt. See kuulus soome keele aine kaasa. Seesama nõue kehtis muuseas ka Uppsalas kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel. Ja isegi siis ka vastupidi, et eesti keelt Uppsalas põhiainena õppiv üliõpilane pidi kohustuslikus korras soome keelt õppima. Asjal see soomeugri taustaks soome-ugri värk ikka soome-ugri värk täpselt. Ja üldse on see, see laienemine ongi suuresti mitte ainult, aga suuresti seotud just nimelt seal ugristika, soome-ugri keelte, keeleteaduse õpetamisega ja Soomes loodi, hakati õpetama Helsingi lekturaadile lisaks sissepääskülas, tulus Oulus. Neljas linnas, neljas ülikoolis toimus õpetus ja 1900 kuuekümnendatel aastatel, kui sõlmiti Nõukogude Liidu ja Soome vaheline teaduslik-tehnilise koostöö leping ja siis oli seal ka väike satav sees, mis võimaldas saata lektoreid Eesti NSV-st. Soome ja väga paljud kolleegid on mu kolleegid, on ju Soomes õpetanud? Õpetavad siiamaani. Ka tänapäeval akadeemik Karl Pajusalu nimetas konverentsile, et eesti keele kõnelejate arv kasvab kiiremini kui rahvaarv. Et kasvab nende inimeste hulk, kes ei ole eestlased, õpivad eesti keelt. No meil siin Eestis vastupidi, eestlased õpivad inglise keeles. Et olukord on segasem, aga kas see on ka eesti keele jaoks, mõtlen just see, et eesti keele kõnelejate arv tegelikult kasvab, see on ikkagi ju hea. See on väga hea, loomulikult üldse tahaksin ma öelda niimoodi, et mitmekeelsus ja mitme keele oskamine on ainult kasuks, eriti väike naha puhul nagu eesti rahvas on ikkagi rahvaarvult ju väike rahvas. Mõnevõrra natuke, sa mõtled seda ainult inglise keele peale minna, on vale. Peab olema teiste keelte oskajaid samuti. Et kui ainult minnakse ühe ainsa võõrkeeleliini peale, vot see, ma arvan, on pikas perspektiivis kurjast. Sama mure on tegelikult ka Eurotsis. Olgu rootslaste eestlaste hulgas ja Rootsi Rootsis võeti vahetult pärast teist maailmasõda, kui ma aasta arvunud ütlen 1947, siis ma võin valetada, aga sealkandis võttis riigi vastu uue haridusseaduse. Ja seal sätestati inglise keel kohustuslikuks esimeseks võõrkeeles, kes kõikides Rootsi koolides see kehtis meil ka, näiteks kui ma õppisin kuuekümnendatel aastatel Stockholmi, kolis, meil on õppetöö, käis meil eesti keeles. Meil oli muidugi rootsi keele õpetaja, inglise keele õpetaja üks ja see sama isik, ta oli rootslane ja tema õpetus käis loomulikult rootsi keeles, aga neljandast klassist tuli kohustuslik esimene võõrkeel. Nii nagu mujal tol ajal üle kogu Rootsi inglise keelel. Et ikka on kohustuslike inglise keel, on kohustuslik, esimene võõrkeel, inglise keel ja ma leian, et see on vale. Kas on näha, et see otsus ümber mõeldakse? Mingeid liikumised on ja seda tänu Euroopa liidule. Euroopa liit ju tahab, et iga Euroopa Liidu kodanik peale oma emakeele valdaks vähemalt kahte võõrkeelt vähemalt kahte vähemalt kahte, ehk siis inglise keele kõrvale tuleb leida üks veel. Vähemalt üks veel täpselt täpselt. Ja seda ma tervitan, väga. Inglise keel on siis esimene ja võib-olla ka arusaadavatel põhjustel päris hea ikka inglise keelt osata, sellega selleta on raske maailmas hakkama saada, aga ainult inglise keele peale minna on, ma arvan, riskantne. Rootsi noored eestlased, missugune on nende eesti keele oskuse tase ja, ja missugune on nende tahtmine eesti keelt rääkida. Tahtmine eesti keelt, kui sellest otsast alustada tahtmine eesti keelt rääkida on kindlasti suur. Suurem kui vahel otse välja öeldakse. Sageli häbenetakse, seda ollakse ju teadlikud sellest, et et minu eesti keel ei ole päris sellel tasemel, nagu ta on mu eakaaslastele Eestis. Mul tuleb sõnadest puudu ja nii edasi ja nii edasi. Nii et on mingisugune nii, ütleme nagu häbenetakse seda. Ta ei osata päris nii hästi nagu vaja. Ja võib-olla isegi püüame, katsume, teeme nii hästi, kui suudame, aga ma ei suuda paremini. Ja kui siis võib-olla eesti sugulased tuttavad teevad märkusi keelekasutuse kohta siis aina süvendab seda sõda häbenemist ja, ja võib isegi tekkida selline olukord, kus siis inimene ütleb, et ei, ja siis minnaksegi inglise keele peale minnagi. Siis räägitakse sugulastega siin inglise keeles ja nõukogude ajal, muuseas. Üks näide, üks üliõpilane. Ta on päris kuulus teadlane, nüüdsel ajal. Aga ta tunnistame, mängisime temaga hiljem sain temaga tuttavaks niimoodi mitte perekondlikult, aga teistes seostes. Me mängisime sulgpalli koos. See oli pärast seda, kui ta oli õpingute lõpetanud Nauli doktorantuuris oma erialal. Ja ta käis Eestis oma eesti sugulaste juures ja kuna ta oli Rootsi sõjaväes sundaega õppides vene keelt õppinud, siis ta suhtlus siinsete sugulastega, kes tol ajal Nõukogude ajal inglise keelt ei osanud vene keeles. Selliseid juhtumeid on siis noh, see on nüüd ära, eks ole, aga ikkagi ma tahaks 100 muidugi öelda ka, et nagu üldistada ei maksa, on neid, kes räägivad päris hästi eesti keelt väga hästi. Ja seda muuseas praegu soodustab tegelikult praegune võimalus suhelda igasuguste sotsiaalmeediate kaudu. Ja nii et see on nüüd väga subjektiivne arvamus, aga mul on niisugune tunne, et. Üldistava jube raske üldistada tegelikult ei tohi, sellepärast et eesti keelt osatakse tõesti nullist kuni tipuni välja. Uuringut ei ole ju tehtud, uuringut ei ole tehtud, ma ütlen, ma ütlesin, subjektiivne, subjektiivne arvamus või võib siis natukese pidulikud tähelepanekuks. See, et see praegune võimalus suhelda sotsiaalmeedias ja ilmselt ka võimalus osa saada ka keeleõppest ja eestikeelsetest materjalidest ja see tähendab ka ju võimalust saada osa kaasaegsest eesti keelest ei ole seda ajalist ja riigipiiri ees ei aja ega riigipiiri. Ei ole täpselt, see on väga õige, väga õige diagnoos nii-öelda sellepärast et kui varem enne nende suhtlusvõrgustike ja nende võimaluste kui neid ei olnud enne sõda siis pidid Eestisse sõitma selleks. Eesti keel on üleilmne. Täpselt kui me nende 100 aasta peale mõtleme, siis mis on kõige olulisem minevikust tulevikku vaadata? Kõige tähtsam verstapost eesti keele arengus oli ikkagi see, kui eesti keel sai riigikeeleks. Kui seda poleks olnud, siis poleks praegu seal, kus me praegu oleme. See on absoluutselt kõige tähtsam sündmus kogu eesti keele eesti keele ajaloos. Saates oli Uppsala Ülikooli professor Raimo Raag. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan. Nädala pärast on saates Jaan Poska gümnaasiumi õpilased ja õpetajad, kes kutsuvad üles kasutama rohkem Eesti oma sõnu ingliskeelsed Nende sõnade asemel. Oma kampaaniast räägivad nad saates lähemalt Kuulmiseni nädala pärast.