Teatriva. Tere ja hilinenud uue aasta soovid ka teatrivahitegijate poolt. Tänased teatrivahid Hedi-Liis, Toome, Valle-Sten Maiste ja Madis Kolk räägivad vene lavastajast näitekirjanikust režissöörist stsenaristist näitlejast Ivan Võrbajevist. Kuna Võrbajev on viimasel ajal ka Eestis väga populaarseks dramaturgi saanud. Hetkel on mängukavas lausa kolm tema näidendit. Eelmise aasta lõpul esietendus Eesti Draamateatris Hendrik Toompere juuniori lavastatud päikesetriip. 2014.-st aastast. Juba mängitakse vene teatri ja Tartu uue teatri koostöölavastusena. Näidendit illusioonid ja eelmise aasta kevadel tõi Ingomar Vihmar Pärnu Endlas lavale Võrbajevi näidendi triimu jaoks. Kõiki neid kolme saab siis ka veel praegu vaadata. Ivan verbajev on selline keskealine vene kunstnik, ta on sündinud 1974. aastal Irkutskis ja lõpetanud sealse teatrikooli ja mõnda aega pärast seda teatrikooli lõpetamist töötas ta näitlejana Magadani teatris. 90.-te lõpul asutas ta ka Irkutskis teatristuudio prostranstva rõõm. Ja jätkas ka oma õpinguid Žukini nimelises kõrgemas teatrikoolis, kus ta sai siis lavastaja kutsel. Ta on töötanud ka õppejõuna ja võib-olla üks selliseid esimesi suuremaid näidendi tunnustusi tuli aastal 2003 kui Victor šakov lavastas teater dokis võrd Bajevi näidendi plik. Nüüd viimastel aastatel on Võrbajevist saanud selline noh, maailmakodanik või elab ta peamiselt Poolas, aga tegutseb mitmel pool Euroopas, ka tema näidendid on sellised. Kuidas öelda, ühelt poolt väljendub nendes selline selline väga sügav ja vertikaali suunatud vene hing, teisalt on tema tegelased hästi euroopalikud alates tegelaste nimedest kuni nende tegutsemiskontekstini, noh, sellest, kuidas ta seda lääne ja idamaist ja taevast oma loomingus ühendab, sellest, ma arvan, räägime Me täna suurema osa saatest, sest sest selline keskne ühendamise või terviku otsimise taotlus sellises üleüldises postmodernses fragmentaarsuses tundub olevat bajevit käivitav jõud. See, et ta nagu otsib sellist igavikulised ja, ja vaimset sihti maise maailma üle. See võib olla kuidagi või kuidagi huvitava kokku langevusena on enamik tema eesti lavastajaid, samuti oma oma režii suundumustelt või oma oma maailmavaatelt ühel või teisel määral, kas siis religioossed või vähemalt huvituvad erinevatest vaimsetest praktikatest, olgu see siis Lembit Peterson, kes on lavale toonud, et lausa kaks tema näidendit, telli tants ja joobnud. Ingomar Vihmar DreamWorks Peeter raudselt valentinipäev kui ka tema võiks öelda maaletooja Tamur Tohver. Tamur Tohver vist ongi esimene vähemalt kutselisest teatrisse. Võrbajevi lavastaja. Võrbajev kirjutas aastal 2001 näidendi valentinipäev ja juba kaks aastat hiljem tõlkis selle eesti keelde Erki Aule kakstuhatkolm, siis aga alles siis kuus aastat hiljem, 10 aastat tagasi, aastal 2009 tõi Tamur Tohver selle lavale, tõsi küll, kõige esimesena lavastas Tohver võrrebajevi hapnikku. Ja samal aastal järgnes sellele siis näidendite uned ja valentinipäeva põhjal lavastus, tulevik on möödas. Väikese orientiiri na loen veel üles kõik tema Eestis senini lavastatud näidendit 2014, siis jah, järgneski vene teatri ja Tartu uue teatri illusioonid, samal aastal kohe ka Theatrumi joobnud 2015 Theatrumis teeli tants 2017 Vene teatris valentinipäev ja 2018 Endlast riigikogu ööks ja Eesti Draamateatris päikesetriip. Aga läheme siis lavastustele lähemale või võib-olla pigem alustame ikkagi siis Repajevi sellisest looja ja mõtleja natuurist. Kui vaadata tema näidendite sisu siis ei saa öelda, et ta oleks kuidagi selline väga sotsiaalselt terav või, või noh, selles mõttes selline võitluslikult sotsiaalne dramaturg tema tegelaskõnele on küll omane selline noh, küllaltki vihane reljeefne kõnepruuk, aga selle kõnepruugi kaudu, pigem siis jah, nagu ületatakse neid piire, mis takistavad inimestel üksteisega kontakti saamast või siis seda enda enda jumaliku mina otsimast. See, et see rünnakunool, tema näidendites või tema küllaltki vihases sõnavaras ei ole küll enamasti poliitiline. Küll aga on ta nagu ühiskondliku mõtlejana avaldanud ka poliitilisi seisukohti, näiteks 2000 seitsmeteistkümnendal aastal pärast grilise rebreenikovi vangistamist kirjutas ta avaliku kirja, kus ta kutsus Vene kultuuritegelasi nagu üles Vastanduma ja oma meelsust avaldama Putini režiimi suhtes mainisin siin seda, et tema näidendites justkui ühinevad selline läänelik kaasaegne postmoderne pidetu inimene ja siis sügav vene hing. Vrepajev on nagu ise kommenteerinud seda vastuolu või noh, me teame ka mitmete vene nagu dissident, loojate puhul seda, et kuigi nad võib-olla vastanduvad sellele vene mingisugusele ideo loogilisele süsteemile, ei tähenda see seda, et nad ei võiks esindada mingisugust, et suurvene šovinism või, või mingisugust noh, ikkagi võib-olla Euroopa jaoks natukene võõrast mõttelaadi. Verbajevan ise nagu kommenteerinud seda vene hinge küsimust ka umbes nii, et. Ta nagu esindabki üritabki nagu mõlemat poolt esindada või tõlkida teineteist teineteise keelde, ta nagu väljendanud nõutust või valu, sellepärast et nii läänemaailm kui siis Venemaailm pigem nagu esitavad üksteisele väljakutseid ja sanktsioone ja ähvardusi. Aga kumbki ei tee tegelikult erilist sammu teineteise mõistmiseks, kuigi mõlemal juhul on see vajalik, et nii nagu läänel tuleb mõista seda venelase mõtteviisi, nii ka vastupidi. Ja samas ta on ise olnud kriitiline selle vene hinge suhtes, noh öeldakse, see on ka natukene nagu venelaste endi loodud müüt ja ja nad on oma näitekirjanduse ja, ja muu kirjanduspärandi tõttu natukene ise selle lõksu või vangi jäänud ja nagu loovad seda illusiooni taas ja taas. Aga Valle-Sten, kuidas sina oled tema neid poliitilisi avaldusi rohkem jälginud, et kuidas sulle tundub, mis, mis kontekstist ta neid esitab? No kindlasti jah, ta ei ole mitte mingisuguselgi määral suurvene šovinist, et tal on ka poolakast naine, mis võib-olla võimaldab tal sellist Venemaa naabruses elavate väiksemate rahvaste muresid nagu empaatilisemalt tajuda ja ta noh, tegelikult on ju selles samas Serebreenikovi vastu kirjutatud avalduses jah, ta mitte ainult ei kutsunud niivõrd vastanduma, vaid ta kutsus üles mitte kuidas siis ütelda, olema konformistlik, tähendab mitte mustama oma renomee lainet või ka hinge sellega, et sa teed nagu noh, koostööd kas või võttes vastu rahaga. Eks temal kui Euroopas lennukal tegelasel on ka kerge on öelda, et ärge võtke Putini raha, et eks teda populaarsena lavastatakse Venemaal niigi ja ta saab oma elatise ka mujalt. Aga lisaks sellele ta jah, nagu ka ütleb ju seda, et ülekohut on tehtud nagu baltlastele ja see on piinlik, et ei ole vabandatud sellessamas kirjas ja samuti ta ju ütleb väga huvitavalt, et vastandab venelasi ja sakslasi, et ühesõnaga, mis puudutab seda noh, suurvene šovinism ja ütleme, pärandi ülesehitamist teisele maailmasõjale, siis ta ütleb, et sakslased on väga eeskuju väärivalt teinud kõik, et edaspidi nagu natsism ja saksa rahvuslus või saksa jah, sakslase ei, tähendaks üht ja sedasama, siis nagu venelased ehitavad oma identiteedi pigem sellele kuidas ütelda, siis kommunistlikule suurele võidule. Aga jah, seal väga õigesti märkis, et seda, et ta paneb nagu need asjad, mis tegelikult on ju käinud vähemasti vene mõtlemises kogu aeg lahus, ühesõnaga selliste suurvene sügavust ja meeletust ja põhjani minekut on sealt nagu Slovofiilidest laenlastest peale nagu väga tugevalt läänele vastandatud. Ja noh, Dostojevski oli mulle natuke paev, meenutab Dostojevskil, mõningates episoodides läheb nagu samasuguse hullunud meeletuseni, et ta ütleb, et vot, kui ma ei ole aus kõige lihtsamatest asjadest, kui ma ei ole aus oma igapäevase leivaraha osas ja kui ma aus oma suhetest sõprade ja naistega, kuidas ma võin olla kindel, et minu pärast ei läinud juudid ahju, et see on noh, mõnes mõttes normaalsele inimesele veidi nagu vildakas mõttekäik, et no mis siin siis niipalju pistmist on see, et kui sa kedagi petad oma sõpru petad, et kas sa siis tingimata ajad ka juudid ahju, aga Dostojevski toob selliseid hulle paralleele ja võroPajev nagu ka toob nüüd paralleel, aga olles Dostojevski lõik nagu niisugune meele too venelane ta tõepoolest tegelikult üritab jah, nagu sedasama liita kokku sellise läänelik kui modernse või isegi ultramodernse ühiskonna, pinnapealsuse, lihtsuses, noobluse ja muude niisuguste asjadega, mida nagu Dostojevski ja ka praegune Venemaa mingis mõttes tahab nagu täiesti ära lõigata. Ta ütleb, meie sügavus on midagi hoopis teist, see, mis läänes on midagi hoopis teist ja see meie sügavus tegelikult peab päästma lääne ja anna meile identiteedi ja toe. Et paev on siin vastupidine, aga üks moment veel, mis jah võrra Bajevi puhul on, et ta tegelikult mingis mõttes on metafüüsiline autor, kelle puhul tõesti tekib küsimus, et mis siin üldse poliitikaga pistmist on, et enamasti tema lavastused on draamad, armudraamad, eraelu, draamat, mingisugused sellised, siis võib-olla parimal juhul mingi sõpruskonna sellised pidutsemised, kus on ainult nagu täiesti marginaalselt, mõnes kohas on mõned poliitilised märkused ja sageli isegi on need kuidagi kas jäävad lavastuses nagu tahaplaanile või kärbitakse sealt nagu kuidagi lohisev, anname üle arusena üldse välja, aga siin tuleb vaadata jah, et, et kus Võrbajev nagu pihta hakkab, et tema alustas selle niinimetatud vene uue draamalainega, kuhu kuulusid ka siis Novassilissigarev, kes meil siin raam lavastas teda ja veel väga populaarsed, need vennad Breznäkovid olid veel selles laines, seda lainet iseloomustas selline lageda maa peal tulek või et ütleme, see vene vaim oli täiesti nagu laastatud igas mõttes laastatud suur Nõukogude kommunismiehitus, eneseteadvus oli lagunenud ja samamoodi oli ikka Jeltsini aega andnud selle mustrit, kunagine imetlesid ameeriklasi vaatasid, et oi, nii lahedad tulid huvitavate T-särkidega, aga siis tulid Jeltsini ajal ameerika, palun kurid ja, ja see, mis toimus 10 aastat Venemaal oli nii õudne, et noh, vene vaim oli nagu täiesti tühi ja siis tekkis selline, kuidas ütelda, Vladislav Surkovi ilik vaimsus, mis oli nagu hull Tra küüniline tähendab selles mõttes, et mitte midagi ei saa enam tõsiselt võtta, mükski väärtuse väärtused olid Venemaal üleüldse juba nagu kahtlased asjad, sest ta alati nagu noh, mõned venelased ütlevad, et väärtustest rääkis kommunistlik režiim sellel ajal, kui ta tahab, mis ja surus porri omaenda inimesi, et alati, kui keegi hakkab millestki tõsisest rääkima, siis siis tekib juba nagu niisugune tunne, et sind tahetakse veelgi tugevamalt sellega pügada. Ja tekkis niisugune küüniline vaim ja enamasti venelased läksidki noh, sellist üks mõiste on, joob Stioop, mis on möla, mis on ainiti küüniline nagu mingit vene telelavastajaid umbes ma tahan ainult müüa. Mis toob klikke, ma müün seda valimatult ja mul ei ole mingisuguseid moraalseid piiranguid samamoodi nagu kuidas ütelda, Surkov ütleb poliitika eesmärk on ainult isikliku mõjuvõimu suurendamine, poliitikal ei ole ühtegi muud mõtet, ta igal pool kisendab sellist küünilisus ja võta, milles seisneb siis Võrbajevi poliitilisus, Võrbajev läheb nagu teist rada, ta ütleb, et selline nihilism on hukatuslik, tuleb hakata asju vaimselt kokku kleepima ja, ja noh, ütleme tema kuidas ütelda, poliitilisus seisnebki selles lihtsas mõttes, et saab kõigepealt pead olema eraelus isiksusena harmooniline, terviklik sellisena ka terve ja hästi toimetulev ja ta usub, et. Mulle meenub see film paabel, oli kunagi, et, et noh, see on niisugune liblika tiivalöök, löögi metafoorid, kõige pisemad asjad võivad omada väga suurt tähtsust, et kui maailmas on rohkem inimesi, kelle eraelu on korras, kes on igas väikeseski aktis, olgu suhtes plastpudelisse või või ma ei tea naftast eetilised, siis maailm paraneb üldiselt ja vot minu meelest Bajevi poliitilisus seisneb eeskätt selles, et ta ütleb, et tuleb hakata parandama inimese hinge armoonilisuses suunas, igas aspektis igas väikeses detailis ja kui minnakse seda teed ja see küünilisus, mis noh, Venemaal tõepoolest vahe. Võib-olla ei jõua siin neid näiteid tuua ka mina vähemasti usun sellesse. Ma ütleks võib-olla, et seal Postimehe tekitatud propagandamull, aga, aga nii palju kui mina seda Venemaad mina ei ole peale nõukogude aega seal enam käinud ei julge minna, aga nii palju kõrvalt vaatad, mulle tundub, et see küünilisus seal vohab, et paev ütleb, et seda tuleb hakata parandama ja seda tuleb hakata parandama iga inimese, kuidas ütelda enda hinges kõigepealt siis tema lähisuhetes ja siis paraneb ka maailm ja tal on igas lavastuses on tal see pisike vihje hukkunud juutidele, terroristidele, kes sõitsid läbi tornide, ühesõnaga ta see mõte on tal kogu aeg läbiv. Isiklik harmoonia viib ka suurte globaalprobleemide lahendusteni. Ja sa mainisid hinnaridu Babelit, mul on ka üks kuma sellevõrra Bajevi selle ühendust või, või harmooniat otsiva maailma peale, mõtlen siis minul tulevad teise, sellise Hollywoodi natuke esoteerilises režissööri pool hägis filmid meelde nagu kokkupõrge või just nimelt see, et kuidas kõik on kõigega seotud ja see lõpus fragmentidest joonistubki. Aga vaatame siis mõningaid, et kuidas see tema näidendites ja lavastustes väljendub, siin on just huvitav vaadata seda, et et ühelt poolt võrapajev on ka ise. Ta on nii näitekirjaniku, lavastaja ja esindades sellist noh, kaasaegset või ikkagi toimetades tänapäeva moodsas teatris võib teda ikkagi teatud määral nimetada avang artistiks või selliseks julge käekirjaga tõlgendajaks. Ja noh, on, on huvitav vaadata, kuidas nii erinevad lavastajad nagu näiteks Ingomar Vihmar ja Lembit Peterson on siis leidnud tema näidenditele seda lavakeelt aga just autorina on Võrbajev ise nagu väljendanud sellist ülimat autorikesksust või öelnud just nimelt seda, et talle see, mingisugune see vene vene koolkonna selline lavastaja metafoori kultus nagu üldse ei istu, et teatris on esmane autor ja lavastaja interpreet, aga lavastaja peab lavastama nii nagu autor on kirjutanud ja peab ka ütlema, et tal on ka üsna täpselt mõnikord ka lausa Remarkides edasi antud see mingisugune kas muusikaline või, või, või mingi muu meeleolu, mida ta seal laval just näha tahab. Tuleb halvasti mängida, see on rikka tema tema näidendite iseloomulik joon on see tuleb oskamatult lõõtspilli tirida. Aga jah, ta on kindlasti ka väga, et ühelt poolt noh, mida on võib-olla natuke ette heidetud siin Eestiski vast noh, siin oli küll enne tulnud, eks ju, need Tamur Tohvri lavastused ja tegelikult see vene teatri ja Tartu uue teatri koostöölavastus illusioonid tuli ka juba ju 2013 lõpp 2014, algus kahes teatris. Aga võib-olla sellise nagu laiema teatriüldsuse jaoks sellise suurema kõlapinna saavutas just nimelt et joobnud Theatrumis. Esiteks sellepärast et lavastuse tekst on, on võrdlemisi selline ütleme siis võib-olla Lembit Petersoni valikute suhtes üsna ebatüüpiline. Peterson on ka ise seda nagu kommenteerinud, et kuidas see sõnavara probleem ära põhjendada või õigemini, et kuidas tal sellega tegelikult probleemi ei tekkinud. Siin tuleb tunnustada muide ka Tiit Alte suurepäraseid tõlkeid. Mainisin siin juba, et hapnik ja valentinipäev on Erki Aule tõlgitud, aga sealt edasi on kiit Alte olnud üks tema põhilisi tõlkijaid. Triin Vokk, Steli tants. Joobnud Ilona Martson On tõlkinud illusioonid ja päikesetriibu on tõlkinud Margus Alver. Mis noh, jõuame väikse triibu, nii ka mulle nendest nimetatud, sest tundub päikesetriip kuidagi kõige nõrgema näidendina või kõige nagu ühe plaanilisemana. Aga ma just mõtlesin, et võib-olla on küsimus selles, et Alver, kes on samuti väga tundlik tõlkija tegelikult et äkki on tema, see tõlkekeel lihtsalt harjumatu, kui sa oled harjunud tiit Alte nende vastetega, et et ma valla Midagi lisada, ohvrite põhjal oli ikkagi väga huvitav fenomen tegelikult võimalik, et ma eksin, aga mulle tundub, et väikekodanliku publikule meeldib laval näha purjus inimesi ja, ja seetõttu see lavastus omandas sellise kultuslavastuse staatuse võib-olla ka publiku hulgas, keda Lembit Peterson kindlasti võib-olla pidas ka saladusi silmas, aga mis ei ole tema teatritegemise juures nagu esimene selgus, et näidata väike kodanlikul publikule joodikut. Aga jah, kuna seal oli ühest küljest nagu väga meisterlik selline ansamblimäng telleeriumis, siis ta tõmbas ka sedasorti publikut ligi. Ta näpust lõpuks tuli välja ikkagi sellise harmoonia ja sisemise kooskõla vajaduse, nagu esitlus, mida mõned kuidas ütelda liberaalsema vaimuga. Vaatajad on koguni jutluseks pidanud, et öelnud, et alguses kõlbeibutatakse publik joodikutega ligi, aga pärast Päris jutlus ära, nii et sul on noh, ühesõnaga jah, et saad nagu õpetajalt veel ka sellise mainitsuse kaelakodudele. See on huvitav jah, et eks ühelt poolt jah kuidagi see noh, eestlane juba iseenesest oma oma teatava kaasasündinud agnostitsismiga võib-olla natukene pelgab või tunneb mingisugust noh, hakkab natuke nihelema, kui hakatakse rääkima sellistest noh just nimelt neid väärtusloenguid pidama. Küsida võib-olla eetiliselt, kuidas tema oli DreamWorksi lavastusprotsessis ju ka osaline ja lausa lavalt ja ka sellel aastal nii-ütelda tekstis on tubli jutluse element vaieldamatult sees. Et kuidas sulle tundus nahni tegijana kui ka tead Tris inimesena, kuidas, kuidas publik ja kuidas tegijad selle jutluse komponendi vastu võtsid ja nii edasi. Pean esimese asjana mainima, et täiesti Ingomar kutsus osad nii-öelda admindaatiad sellel hetkel lavale tantsunumbrisse kaasa tegema ja minagi sellel hetkel Endla teatris töötasin siiamaani. Nendel etendustel käin, et tegelikult ongi kuni kevadeni veel viimased võimalused seda lavastust näha. Aga nagu üldiselt, et ma tean, et tuleb ka saade Ingomar Vihmar-ist, aga mulle üldiselt tundub, et DreamWorks mingis mõttes selle tekstina on nagu kõige Ingomar vihmarilikum tekst, mille ta võiks lavale tuua. Et just selle teema mõttes ka selle tõesti ülesehituse mõttes, mida Madis siin mainis, et väga mitmed inimesed on pärast küsinud, et kas tantsu ja laulu number oli Ingo mari enda lisandus sinna, et see tundub kuidagi väga loogiline, tema lavastus keelt vaadates ei seal Bajevi poolt sinna sisse kirjutatud. Mani tihedalt selle lavastusprotsessiga seotud ei olnud, aga ma tean küll seda, et nad kõige pikemad moraliseerivad monoloogid, mis on siis antud tegelaskujule Elizabeth keda kehastab Jekaterina Novosjolovi. Et selles lavastusprotsessis nähti väga palju vaeva, et nad monoloogid oleksid võimalikult neutraalsed, et sealt oleks maha võetud igasugune pateetika kuulajale teadmiseks, et need pikad monoloogid ühelt poolt olemaks mees tänapäevases ühiskonnas ja teiseks rääkides armastusest nagu tänapäevases ühiskonnas sellised pikatesti, metafüüsilised, isegi võib-olla New eitsilikud lähenemised nagu inimeseks olemisele, armastajaks olemisele. Et sellega nähti tõesti suurt vaeva, et, et mulle tundub ka, et Eestis on väga raske rääkida lavale armastusest, ilma et see muutuks kuidagi pateetiliseks. Kindlasti võrreldes esietendusega on see nagu läinud etendustega järjest paremaks. Ja ma arvan, et publik võtab seda väga erinevalt vastu, väga huvitav on see, et kui sa nüüd oled ise lavale, siis sa tõesti saad aru, kas publik on kaasas või mitte. Et vahel on väga huvitav, kuidas ikkagi mehed on väga keskendunud sellele, mis laval toimub. Ma tahaks kommentaari teha veel selle alguse natuke teema suhteliselt väikse triibu suhtes, et valle tegelikult juba vist aastalõpusaates tõi välja ka selle, et päikesetriip Eesti Draamateatri kohta on ka üsna ropp, mõeldes sellele võib-olla teatud konservatiivsele ja vanemasse pigem vanemas vanuserühmas olevale publikule. Aga mulle tundubki, mis, nagu minu jaoks ka neid Bajevi tekste iseloomustab, on teater, teraapilisus, mida ta seal laval pakub, et see puudutab tegelikult nii päikesetriipu kui ka DreamWorksi. Et Eesti Draamateater ka ise päikesetriibu puhul toob oma kodulehel välja, et see on võimalus teraapilise läbi elada, selliseid suhteprobleeme, mis kõigil inimestel on, aga mida see võib-olla koduseinte vahel ei, ei tahaks välja tuua, siis sa võid minna teatrisse need seal läbi elada, selle asemel et kodus oma abikaasaga siis sellistesse nagu dialoogides laskuda. Et selles mõttes mulle tundub, et kui sa alguses rääkisid sellest küünilisusest venelaste jaoks ja võib-olla rohkem poliitilisest küünilisuse, sest et mulle tundub, et see, mis Deparbajeviga Lääne inimesele dramaturg huvitavaks, see küünilisus tegelikult puudutab ka nagu lääne inimest võib-olla lihtsalt teise nurga alt, et sa, lääne inimese küünilisus peitub sellises nagu individualistlikud lähenemises, et et kuigi meil on justkui paigas väärtused, ma ei tea, inimõigused, õigus nagu kõigil on justkui nagu mingisugusel võrdsusel, siis me tegelikult näeme, et see igapäevaelus ei ole, ei ole nii lihtne väärtused, täpselt samamoodi on ka lääne ühiskonnas nagu võib-olla just praegu suure küsimärgi all, et et ka sellepärast tegelikult, et me nagu läheme sellega kaasa või, või see teraapilise, mida need lavastused pakuvad või need või need ka teemad või see või see kasemoraal, et võib-olla on isegi tore, et meile seda sealt lavalt teatud mõttes loetakse tegelikult südamega võib-olla nagu ka tahame sellest teatrist, kunstist hetkel, et keegi ütleks meile, mis on õige, et isegi kas me oleme sellega nõus või mitte, aga et me nagu tõstame käed üles, tahame sellist teatrit praegu vastu võtta. No mis ongi naljakas, et päikesetriip mis on vist suhteliselt viimane ka, kui nad 2015 vist on see algupärane, kirjutatud, et üks viimaseid Taevi tekste ja mis räägib ainitiselt ühe paari musta pesu nagu laotab laiali ühe paarikese musta pesu kell viis hommikul peale telleerse tööd siis tegelikult ene Paaverile antud intervjuus, mida mina lugesin draama tead, triajalehest ütleb võrrepaievet ka, see on poliitiline lavastas, ühesõnaga et näiliselt see räägib võib-olla paarisuhetest, aga ei mina ei, isegi selliseid paarisuhteid ei tea, et minul oma poolatarist abikaasa ja tütrega nimelised suhted, aga tegelikult see räägib lääne parlamentidest ja lääne ühiskonnast ja sellest, et me lihtsalt ei karjume teineteisest üle ja me ei ole võimelised teineteist kuulama, et noh, ma ei usu, et nüüd päris Hendrik Toompere Juniori lavastust vaadates, et saab mõtted kohe ma ei tea, ühe briti või Eesti parlamendile viia, et eks ta ikka on väga palju ka sellist pereteraapiat pakku lavastus, aga naljakas jah, et Võrbajev ise nagu tahaks, et ka selles lavastuses nähtaks mingisugust poliitilist allegooriat, et ta enne paberile ütleb intervjuus selle lause otse välja. Kusjuures ma tõesti ei tea, et kas Hendrik toompere juunior absoluutselt seda kuidagi arvesse võttis, kui ta pani lavale ühe eesti näitlejanna, ühe vene näitleja ja, ja kusjuures ka, et tegelikult kui Alveransele teksti täiesti siis vene keelest eesti keelde tõlkinud, et siis tegelikult teatris vahepeal ka Harriet toompere annab teksti vene keeles, mis minu meelest seda enam annab edasi selle loo mõtet, et inimesed küll räägivad omavahel, aga tegelikult ei saa üksteisest aru, et me näeme, et nad tegelikult mõlemad oskavad üksteise keelt, et ei ole ka see probleem, et üks räägib nii-öelda enda keeles ja teine selle teise inimese nii-öelda teist eestlane vene keelt ei oska, et siis minu jaoks ikkagi mingil põhjusel tekkisid seal nagu poliitilised allusioonid Eesti ühiskonnast, eestlastest, venelastest, kellega me ka oleme siin tegelikult nüüd juba nagu ütleme, varsti 80 aastat nagu ühel pinnal elanud ja me tegelikult ka nii-öelda suhelda mingis mõttes ei suuda, vaatamata sellele, et, et me tegelikult justkui räägime üksteise emakeelt väga paljuski, et väga paljud eestlased tegelikult räägivad vene keelt ja väga paljud venelased tegelikult räägivad eesti keelt. Et ma ei tea, kas oli toompere mõte, aga, aga seda võib sealt välja lugeda, ma küll ei, see ei olnud kindlasti esimene mõte, aga et seda võib näha. Just müra tahaksin väga minna selles tuules, mille tillis nüüd avastasin nagu edasi, et, et mulle tundub, et ma tahaksin kõigepealt ja öelda, et minu meelest Hendrik toompere juunior lavastusega fantastiliselt hakkama saanud, see on väga õnnestunud lavastus ja ma nautisin seda lavastust väga-väga. Sellele vaatamata ollakse smul lastele nagu etteheiteid ja just nagu selles plaanis, et tegelikult need asjad olid seal kõik olemas, et see ida ja lääne või nagu Vene sügavuse ja, ja lääne konformsuse, selline kui viimine ja kohalik selline integreerumise konflikt siin Eestis ja ja samuti teineteist ei kuula, noh poliitikas ja kõik need tasandid olid olemas, seda toetab ka isegi näitlejate valik ja muud niisugused asjad, aga ta jätab nagu kõik selle kuidagi noh, et võib-olla kuskil on ta nagu ei tee seda siiski, kuidas ütelda, väga selgelt tajutavaks sa pead selle sinna ise nagu sisse lugema, aga vaatamata sellele, et need asjad olid jäänud tegemata. Minu meelest see oli see lavastus nagu mingis mõttes oli igav Dinaku mõnes mõttes isegi lausa nagu praak, sest sina ütlesid, et, et seal oli kirjeldatud eesti ja vene keelt ja Harriet Tampere rääkis ka vene keeles ja nii edasi ja minu meelest väga palju teksti oli mingis keeles, ühesõnaga minu, kuigi see oli maalisaalis äärmiselt intiimne lavastus, võistlesin teises reas, kõik oleks pidanud kuulma, siis ma ei saanud paljudest repliikidest aru, need olid nagu sellises pudikeeles ja, ja minu meelest see pudikeel ei olnud nagu taotluslik. Aga vaatamata sellele, et noh, seal seal olid jah, isegi repliigid söödi ära, selles lavastuses oli jõud ja hoog sees ja tunda ja selles mõttes kuigi minu meelest see ei olnud ka isegi mitte Bajevipärane lavastus või vähemasti mitte selline võrd paju nagu mina olin harjunud ootama, siis see oli väga hea lavastus, igal juhul. Et mulle alati tundub, et kui me räägime sellisest intiimsest kahe näitleja lavastusest, et siis kindlasti see sõltub väga palju ripub ära palju etendusest, et kui on kaks näitlejat laval, siis noh, kõik peavad andma maksimumi selleks, et seal väga hästi toimiks. Et minule kuidagi jäi natuke puudu sellest kahe tegelase keemiast mulle tundub või mul oli raske uskuda, et nad on olnud. Ühel hetkel oma elus nagu väga ütleme, et nad on olnud nagu oma elus väga suured armastajad omavahel, et et mulle tundub, et ainult suure armastuse pealt saab minna sellisesse, mingis mõttes nagu suurde vihkamisse, millesse nad vähemalt selle nii-öelda selle mõne tunni jooksul, mis meile justkui nende elust esitatakse, on jõudnud, eks ole, et nad on jõudnud nagu, täiesti põhjama oma suhtega ja ja nii nagu me ütlesime, et bajevlikult ikkagi kõik lõppeb helgelt, et sellel suhtel me näeme, et on tulevikku, et selles mõttes natuke minu jaoks kuidagi see võib olla niihästi nende näitlejate keemia ei toimunud, mis tähendas ka seda, et see ei tulnud nii hästi minu jaoks üle üle rambi, aga et see võib lihtsalt ära rippuda sellest konkreetsest etendusest Mulle tundus, et selles peretüli seal natuke sellist teatraalsust ka sisemiselt, ühesõnaga ütleme siis nii, et pereliikmed mängisid ka teineteisele ja mina olen küll niisugusi peresid kohanud küll ma ei tea, võimalik, et seda mängitakse, no siis nagu kolmandale pilgule, et kas päris, kui sa nüüd kahekesi peretüli pead, et siis niisugust kometit teed nagu seal oli tehtud, raske öelda, aga ka ei tea jah nagu eks tõsi oli see, et lavastaja oli väga palju rahul, vot komöödiavõtmele ka mulle tundus, et nende seal taga ikkagi oli sellist sisemist soojust ka, et see ei olnud nagu selline, noh, see need ei olnud nagu ikkagi täiesti purustatud ja teineteist vihkavad hinged, vaid seal taga olise soojus olemas, aga lihtsalt selline üle domineerida, tahtmine teatrit teha, tahtmine ainult iseennast näha, nagu segased ajad. Aga jah. Ei, sellega ma olen täiesti nõus, et noh, et selles mõttes selle näiteülesandega nad said hakkama, et ma kogu aeg tegelikult nagu tundsin seda, et nad tegelikult tahavad nii-öelda üksteise poole või sellest väikese triibu külastada, et see lihtsalt on väga keeruline, aga et, et see on tegelikult seal nendes jätkuvalt olemas. Päikesetriip on tõesti need üks tema hilisemaid näidendeid, vähemalt neist, mis Eestis näha võib, et et võib olla ka see näidend, noh, mine tea, märgib tema loometeel mingisugust uut etappi, et te tõite välja selle näidendi sellise poliitilise olla koorilisused, kuhu ma nüüd tahan nagu jõuda see tajude olulisust tema näidendites või ütleme, see, et kuidas seda, tema moraali ja religiooni võitlust üldse nagu Sis küünilisele skeptiliselt publikule söödavaks teha, et et kindlasti on lavastajatel mingisugune selline lisavastutus, et kuidas tajud tööle panna ja ja Bajevi enda näidendeid lugedes on see taju aspekti hästi oluline, et, et selles mõttes nendega võrreldes päikese triibus, noh, ma ise ise pean küll ütlema, et et ma pean selle poliitilise allegooria sinna ikka nagu väga taha mõtlema, et kuigi see see näidend Mulle mõjus natukene siukse lünkliku või nõrgema poolsena, aga aga seal need mingid teatud kohad, kuigi võrrabajev ütleb, et, et see ei räägi tema elust ja ta saab oma naise ja tütrega suurepäraselt läbi, et et need mingid dialoogikohad on ikka nagunii nii ehedad või tähendab see ma ei räägi ainult nagu peresisestest köögitülidest, aga üldse inimestevahelistest tülidest nagu sõna-sõnalt need situatsioonid, et et ahah, sa räägid teistest, ei, ma ei rääkinud teistest, ma rääkisin sinust. Aga nüüd sa paned mulle sõnu suhu, ma ei öelnud seda ühesõnaga, et, et kuidas sul, kui sa ütled mingis pingelises situatsioonis mingi sõna, kuidas vaadatakse ümber ja tähendab, et seal tekkis nagu väga selline olmelist psühholoogiline konfliktisituatsioon ei tunne küll küll, aga ma pean ütlema, et ma selle allegooria pean sinna nagu juurde mõtlema, kuigi see on võib-olla nagu ehedamalt välja toodud kogu see dualism või see just nimelt see päikesetriip, see lõhe, mis jookseb erinevate rahvaste erinevate sugude keha ja vaimu vahel, näiteks et see on seal kuidagi nagu hästi ratsionaalne, et tema, võib-olla varasemates näidendites ma olen nagu tajunud just nagu vastupidi, see sõnum on natukene juba võib-olla meediumisse sisse kirjutatud ja ma mõtlen kasvõi selle joobnute peale, et jah, et tõepoolest seda on nimetatud siin eesti publiku seas selliseks jutlustavaks ja eks loomulikult peab iga lavastaja juba näitekirjanik mõtlema selle peale, kuidas seda takistust ületada. Ja Nazarbajev on ju ise selle näidendi sünniloo kohta öelnud. Ta vaatas kusagil Saksamaal hästi suures saalis, kas mingit Hamleti etendust vist ja siis tal tuli nagu mõte, et kuidas tuleb näidend kirjutada niimoodi, et see oleks nagu kuidagi hästi kuuldav hästi, jõuaks üle rambi, et selleks peaksid tegelased olema purjus. Aga siin selle purjusolekuga tekibki just nagu see, see taju filter või see lisa filt järve vahele üks üks asi, see, et Võrbajevil on hästi oluline see illusiooni teema või illusoorses, seda võiks võib-olla selle Triin burksi puhul nagu hiljem pikemalt avada, et et minu arust Vihmar on teinud sellest ju lausa nagu sellise kihi iseenesest mulle mulle endale tundub, et võroPajev nagu üritab ikkagi alati sellest illusiooni võrgust kuidagi siis sinna tõeni tungida. Et Vihmar DreamWorks siis on, on minu arust seda lausa lausa nagu võimendanud, aga see on väga-väga mänguline noh, kasvõi seesama asi, et valida selleks muusikali tantsulooks ööbing pöörlini säärast Snow Bismi slaidshowbisnis, et see on noh nagu niuke vihmarilik huumor ja samas nagu toob selle selle, selle muusikali liku absurdi, illusioonist, läbitungimatu see kuidagi nii ehedalt sulle nagu kätte, aga just et joobnud see purjus tegelaskond, et mul seal tuli just natukene see Võrjopaayeri selline ida ja lään ühendava kunstniku noh, see sõnum või missioon jõudis pärale. Võrbajev ei ole deklareerinud otseselt seda õige usklikust. Tähendab ta on jah, et, et ta, ta on küll sellest nagu rääkinud, aga ta on rääkinud ka väga paljudest muudest tema see usutunnistus on pigem niisugune New ethnic või selline selline tuleb igal juhul väga avati ja mitte mingisuguse kindla konfessiooniga ta ei taha ennast siduda küll. Jah, aga just see Kui lääne inimene mõtleb kristlusest, siis ta ikkagi enamasti mõtleb selle katoliikliku traditsiooni peale, mille puhul on ka seda, seda jumala sõna nagu mõtestatud niimoodi hästi natukene, võib-olla ratsionaalselt või, või natukene seda lääneliku inimese dualismi kuidagi rõhutavalt, mis siis on tinginud nüüd uusajal ja postmodernismi ajal selle tohutu jälle jälle pendli tagasipõrke, et kuidas seda dualismi siis igasuguste võimalike müstiliste ja muude tähistaja mängude abil siis nagu jälle jälle ületama hakata tegelikult nagu selle vene hinge seisukohast. See ortodoksi teoloogia iseenesest sisaldab rohkem seda müstikat või juba seal keskaegsest Gregorius Palamuse Ilu teoloogiast alates isegi katoliiklaste poolt, nagu algselt hermeetiliseks peetav õpetus Gregorius Palamusel, sellest, kuidas ikkagi inimene saab vahetult jumalat tunnetada, et mitte see logo, see ei ole mingisugune ratsionaalne konstruktsioon, vaid et jumalat ei saa küll tunnetada oma olemuses, küll aga läbi energia ja, ja kuidagi seda, seda vahetut tunnetust ja seda Teoosise või jumalik kustumise aspekti. Need Võrbajevi näidendid nagu näivad, rõhutavad ja samuti joobnutes, et see tegelased nagu püüdlevad tõe poole läbi takistuse, milleks on siis joobes mõistus ja takistatud Arcticulatsioon. See nagu natukene loob ka selliste müstilise tunnetuse taju ekvivalenti sellele jällegi ida kirikule omasest Apofaatilises bioloogiast, kus sa nagu sa ei saa jumalast rääkida nagu positiivselt, aga sa saad rääkida sellest selle kaudu, mida ta ei ole või ütleme, läbi pideva käpuli käimise, aga jälle ülestõusmise ja jälle käpuli käimise püüdled sa siis sinna vertikaali poole, et et mulle tundub, et, et joognutes on see taju reži Viljandisse juba nagu kontseptuaalselt sisse kirjutada. No et igalühel on oma oma religioon, eks ju, et sinul on siis katoliiklus, õigeusk, videol on lakkaan. Et ma olen nagu väga nagu seda meelt taju ja, ja üleüldse siis nagu ka fenomenoloogia on varbajevi puhul erakordselt. Aga samas ma olen nagu pigem sellele tahaksin küll nagu vastu vaielda, et ta mingisuguse tõe või ilmutuseni tahab jõuda. Mina usun küll, et, et selles mõttes ta liigub pigem lakkaanlikel radadel nagu alustada jah, mida tähendab see taju või fenomenoloogia olulisus siis siis Võrbajev jaoks on esmane dissõnaka tõeni jõudmisel nii-ütelda kujutlus, mis on inimese peas, et see on noh, Saartri puhul ka juba saan Konsaartri puhul Artur räägib nagu mina faktilisusest ja mina trantsententaalsusest ühesõnaga see tähendab siis. Kuid saartel lemmiknäide on see, kui keegi läheb puhvetis otsima Pauli ja ta siis tuleb puhvetist välja, küsitakse, et kas Anna oli ka puhvetis siis see, kes läks, Pauliatsime, ütleb Pauli ei olnud seal, aga mis Hannasse puutub, ta ei pannud üldse tähele, et ühesõnaga see, mis see kujutlus, millega me oleme siia maailma tulnud, selle kujutluse läbime seda maailmaga näeme. See on nagu verbajev jaoks esmatähtis ja tegelikult ta teeb ka nagu sellist, noh, kuidas ütelda, siis see kujutlustöö on nagu väga tähtis ja see mitte ainult Triin peaks siis ei ole vaid minu meelest absoluutselt kõikides lavastustes tähendab, illusioonides on see kujutlustöö, et kaks abielupaari, nendel on kõikidel vastastikused kiindumus, et igalühel on omad kujutlused kellegi suhtes, kuidas neid kujutlusi välja mängida, mida sa võid öelda oma partnerile, mida sa kujutled teised partneri suhtes ja et see kõik niimoodi välja tuleks, et noh, kuidas ütelda siis iha, võrrandid oleksid niimoodi tasakaalustatud, et hing haiget ei saa, et see on kõik nagu noh, seesama triin, vööks või kujutluste töö. Ühesõnaga, sa pead tegema sellist kujutluste tööd, et sa suudaksid siin maailmas niimoodi taimed olla maha harmoonia ja in haiget ei saa, et, et see on noh ütleme, see fenomen, analoogiline moment, et sa näed maailma läbi selle, kuidas sa maailma tajud, aga et maailma hästi tajuda, sa pead tegema kujutlustööd ja seesama asi on kujutlustöö, näiteks selles Vene Draamateatri mängukavast maha läinud Peeter Raudsepa valentinipäevast ka, kui seal oli üks varaseid näidendeid, mis võib-olla ka ei ole nii hästi õnnestunud, aga kaks naist, kelle mees on ennast ära tapnud, sellepärast et ta ei suuda olla vääriline armastaja ja need kaks naist teevad nagu sellist mälutööd, nad võitlevad mälu võitlusse, on nagu mingis mõttes selline mälu võitlus, nagu tehakse ka ajalooväljal riikide ja rahvuste puhul, nad võitlevad mälestuse eest, et suuta mälestus on see, mis nende elu üleval hoiab, aga mälestused, kujutlused, mehest, kujutlused sinu armastusest ja selle teise naisega armastusest ja nad võitlevad selle kujutluse nagu noh, kuidas ütelda õigesse paika saamise eest. Aga nüüd, mis puudutab seda tõeni jõudmist või seda, noh, ütleme siis ilmutuse roll, vaat siin ma tahaksin tulla küll puhtalt nagu lakkaanlikule tasandile, et tema jaoks ei ole nagu oluline mitte see, et sa tuleksid mingisuguse konfessiooniga välja vaid mulle tundub, et võrr paev usub nagu tüüpilist lakkaanlik, kui nagu saladuse moment või nagu seisak ütleb, et see on siin, mitte äratundmine, selleks et iha toimiks selleks, et maailmas asjad nagu õigesti toimiksid, peab säilima, mitte äratundmine. Ühesõnaga, sa ei tohi näha oma ihaobjekt liiga lähedalt, sa ei tohi teada, mida teine täpselt mõtled, sa ei tohi teada, kui paljudes sind armastab, seda ei tohi teada, mida ta täpselt sinus just armastab, sa pead jätma selle kujutluse tasandile, pead jätma selle natuke ähmaseks, sa pead jätma sinna saladused ja müstika ei tähenda nagu mitte mingisugust kindla konfessiooniga seotud müstitsismi vaid mulle tundub, et see on lihtne saladus, näiteks delfi tantsu Need, Ida müstikat, ma arvan, et ta ei otsi sealt mitte mingisugust Idaliku konkreetsust, vaid ta lihtsalt maandab need noh, kuidas ütelda, suhteprobleemid saladusse ja mulle tundub ka, illusioonide puhul on see saladuse tähtsus äärmisel S-il samamoodi ütleme päikesetriip on väga otseselt, kuidas ütelda müstitsism natsionalismi vastu, ühesõnaga vat nad üritavad oma peresuhet nagu lahendada ratsionaalselt viimast viiludeni läbi saagida. Paneme mõistusega nüüd paika, mis on selle taga tordaga, selle lõpetab hoopis teises toonis müstiline selline soigumine, mis minu meelest jällegi on natuke võib-olla ebaesil olevalt lavastatud, aga mille mõtteks on see, et ärme arutle kõike läbi, ärme tahad teada, mis meil peab olema, kes meie oleme, mis meie armastus on, jätame ruumi õhule ja saladusele, aga ma nagu oleksin pigem siin jääksid nagu oma religiooni ehklakaani juurde, et, et seal on olulisem kui see saladus, kui ütleme, siis mingisuguse ilmuma seaduslikku tõeni jõuda. Velnlast illusioonidest rääkides, et kui siin oli juttu, sellest triin pronksist tegelikult kahetseda ei ole ju eesti keelde tõlgitud, sellepärast et Me kõik teame, et DreamWorks ise. Et see on vihje tegelikult väga suurele Ameerika filmikompaniile, mis ju mingis mõttes ka mille eesmärk on toota illusioone. Meie kõigi jaoks igapäevaselt, mida võime vaatamine nendes illusioonis elada. Et eks seal on väga tugev ka mingis mõttes iroonia sellel tasandil, et kui me vaatame kas või nende tegelaste peale, kes seal triimulex, siis laval on sellised rikkad noored inimesed, kes peamiselt tegelevad narkootikumide tarbimise, joomise, samas mingisuguse budistlike praktikatega, mis tundub, et kas nad üldse neid õigesti teevad või kas nendele üldse mingisugune sisemine väärtus, et need on kõik, need ei ole lapsi, neil on omavahelised suhted sassis, kes on käinud, kellega abielus olnud, et see on ju tegelikult see, mida sa, Elizabeth või see nii-öelda teistsugune Deather, teine tuleb üldse nende jaoks lõhkuma, kes on kuidagi väga süüta, kes tuleb äkki mingisugust tõde sinna kuulutama. Et seal on ka see illusiooni vastandus sellele peategelasele Davidile, kelle eks ole naine on hiljuti surnud. Kellele seda Elizabethi pakutakse, kui justkui mingit uut naist, kelle, keda ta võiks armastama hakata, tegelikult ta jõuab iseendas lõpuks selgus selline, mis on armastus tänu sellele Elizabethile ja nad ei jää lõpus, kui, et et jah, see, need illusioonid on nagu väga olulised selles lavastuses nende lõhkumine ja uuesti ehitamine. Nojah, et kui madis, nagu sa alguses sõnastasin selle nii, et noh, et ta ei taha illusioonides elada, vaid ta tahab illusioonidest läbi nagu tõeni jõuda, siis mulle ikkagi tundub, et võrkpall veendumus on see, et me paratamatult elame illusioonides. Need illusioonid on nii või teistsugused, aga ta arvabki tulebki hea seista, nii-ütelda teistsugust või noh, et neid illusioone ei tule lasta suvaliselt lohistada, vaid et kuna me niikuinii elame illusioonides, siis tulebki illusioonid toimuv ise nagu nimel väga tugevat tööd teha, et, et see ei ole suvaline, missugused illusioonid, fantaasiat, kujutlused, uskumused meie peas tiirlevad vaid sellest tuleb nagu väga hoolt kanda ja muuhulgas ka selle eest hoolt kanda, et need uskumused oleksid moraalsed, ausad ka töötavad. Üks minule ta võrklaev on nagu väga ka David Lynchi selline režissöör David Lynci põhiteema on ju ka see, et fantaasia roll inimese elus, noh, tüüpiline David, Lintsilikke seen sellest, kuidas Nicolás Gates käib mööda tänavat, et tal on ussinahast jakk seljas, ta arvab, et ta on kõige kõvem mees linnas ja siis kõik tulevad talle vastu. Ja lõpuks siis ta ütleb kellelegi, et mingi faking vägats. Ja siis ta lüüakse pikali ja siis võlur Oz sosistab, et aga mõtle oma lapsele. Nicolás Keitš mõtleb hetkeks oma lapsele, tõuseb püsti, ütleb nendele, kes ta pikali leid, et ma vabandan ja käib mööda tänavat edasi ja ennem oli tänav hämar, igal pool ähvardasid ohud, kõik nügisid teda, tal oli paha olla ja siis ta vabandas, eitas oma ussina, eks nahkjakki kõrvale muutus toredaks viisakaks inimeseks ta peas ja tänaval päike tuli välja. Lintsilik seen muutus värviliseks, kõik muutus ilusaks ja mida Lints tahab öelda, kes tahab öelda, et tänav on täpselt samasugune. Tähendab see, mis muutus oli fantaasia ja peakangelase Gates'i pea see nõnda arvas, et on kõva jakiga löömamees ja tänav oli must ja maailm oli muiste. Nüüd ta ütles, et oi, ma olen viisakas, rahulik inimene, kes mõtleb oma lapse peale, jaga tänav muutus päikesepaisteliseks ja vot noh, mulle tundub, et võrr paev tahab midagi sarnast öelda. Mõtle järgi sellele, mis on sinu peas ja kui sa peas oma illusioonid, oma kujutlused, oma uskumused paika sead, siis ka maailm muutub ilusamaks. Ja just sellepärast mulle väga meeldib see Tartu uue teatri illusioonid, et seal avastus võtta, tegelikult seal on ju äärmiselt lihtne, et on 40 inimest, kes istuvad neljas reas, seal neli näitlejat, kes on paigutatud nende publiku istuvate inimeste vahele loevad oma teksti suurelt osad tegelikult paberi pealt maha. Aga me kõik istume peegli ees, et me kõik näeme ennast sellest peeglist. Seal tekibki see küsimus, et et kuna selle näidendi tegelased on justkui inimesed, kes on üle 80 aasta vanad, oma surivoodil hakkavad üksteisele oma viimaseid tundeid elu jutustama, ütlevad välja oma tunded abikaasa suhtes, aga samas tunnistavad ka kiindumust siis nagu vallastan, ennem ütles, et seal on juttu juttu kahest paarist ka selle tihti ühes paarisoleva inimese suhtes. Et see mingis mõttes me saame vaadata iseennast läbi selle peegli ja mõelda, et millised meie tahaksime olla või mida meie tahaksime öelda või tunda sellel hetkel, kui meie oleme 84 aastased ja, ja hakkame surema. Et see on minu meelest see peegli metafoori mõte selles selles lavastuses ja seesama lihtsalt tegelikult näitlejate poolt tekstiandmine mis ei ole kuidagi erakordselt lavastatud, mis on üsna monotoonne, et see samas selles monotoonsus aga peeglisse vaatamisest tegelikult tekib jällegi minu meelest teraapiline puhastumine mis ei ole kuidagi nagu halb või, või selline nagu peale surutud, aga et sul on võimalus seda selles lavastuses minu meelest kogeda. Ta ei taha meid juhatada nagu mingisuguse erilise ilmutuseni selle läbivaid, ta ütleb, et Te kunagi surete samamoodi teiste maha elatud elu ja mõelge, mõelge nüüd, iha võrrandit läbi teie kõigi elus on need samad lihtsad asjad, püsivi suhe, mingisugused väikesed, suvalised lihtsad armumised, see, mis seal lavastuses see, kui inimesed elavad 80 aastat, niisugused asjad juhtuvad ja ta selle lavastuse sõnum ongi see nagu eetilis väga õigesti ütles selle peeglite metafoori abil ka, et mõelge läbi, kuidas need momendid oma elus elada, nii et maha jääks ikkagi terve elu, et ta ei jääks ma niisugune elu, mida sa ei pea häbenema, mis ei tee valu ja, ja mis oleks noh, sinu ja teiste jaoks ilus, et kuidas need iha, võrrandid ja elu elu juhused niimoodi välja mängida ja eeskätt mõtet ja, ja nagu noh, kuidas öelda tõlgendustes, et sa tõlgendad kõike oma suhteid, et sa, kuidas ütelda, naeratad tänaval inimesele jalatus mööda, aga, ja järgmine asi on jällegi see, kuidas sa seda oma peast tõlget ja veel, kuidas sa seda siis 20 aastat hiljem tõlgendad ja vot ta ütlebki, Võrbajev ütleb meile, et ta ei taha meid juhatada mingi erilise ilmutuse nimetate, mõelge need asjad läbi ja, ja need asjad ei ole suvalised asjad, et kui neetud asjad lohisevad ja nad ei ole hea südamega läbi mõeldud, siis jääb elust maha väga palju mustust, mis nagu ma juba alguses ütlesin, lõpuks võib välja ka poliitilise ja geopoliitilise mustuseni ja nii edasi. Tänases teatrivahis rääkisime Ivan Võrbajevi näidendite lavastustest eesti teatrites keskendudes Ingomar vihmari lavastusele DreamWorks Lembit Petersoni lavastustele joobnud ja teeli tants Hendrik Toompere juuniori lavastusele päikesetriip ning Pavel soomlini illusioonidele. Saates olid Hedi-Liis Toome, Valle-Sten Maiste ja Madis Kolk helipuldis maris Tombak. Kohtumiseni kahe nädala pärast. Teatrina.