Teatriva. Tere tänased teatrivahid Meelis Oidsalu vallas, Sten Maiste ja Madis Kolk on tulnud kokku selleks, et anda väike ülevaade Eesti teatri sõltumatutest, vabadru pidest, Väike-truppidest, mis on loodud väljaspool riiklikku institutsionaalset süsteemi või noh, tõsi küll, siin on nagu erandeid, tänagi räägime näiteks Paide teatrist, mis on mis on ju ikkagi otsapidi riiklik ettevõtmine, aga pigem jah, et keskendume pigem sellistele truppidele kus on tegevateks noored, värskelt teatrikoolid lõpetanud lavajõud, kes siis kas siis omal valikul või mingitel muudel põhjustel ei ole läinud suurte teatrite rüppe, vaid loonud oma trupid. Harilikult me nagu lugejakirjade rubriik, keegi ei pea, aga alati on tore tagasisidet saada ja selles mõttes tahaksin siin paari läheb tähelepanelikult lugejale niimoodi aitäh öelda ja natukene ka rahustada, et siin Facebookis üks meie püsikuulaja kirjutas pärast stsenograafiateemalist saadet, et no teatrit kiitmast nad ei väsi, aga kellele tehakse teatrit rahvale meile ei meeldinud. No teater, et tahan öelda, et just see tänane teema annab võimaluse nii-öelda noh, mis siin salata, tuleb enesekriitiliselt öelda, et eks mitte ainult meil vaid ka võib-olla kriitikonnal tervikuna kippus igasuguse kaasaegse teatri mõõdupuuks tihtipeale olema. No et kas no tegi seda, no tegi teist. Ega selle stsenograafia saateski ju loomulikult Ene-Liis Semper-ist mööda vaadata ei saa, küll aga vaadates nüüd rõõmuga neid truppen, kellest täna juttu tuleb. Julgen küll öelda, et kaasaegsetest suundumustest eesti teatrist saab rääkida ka ilma nootan ja teine lugejakiri või lihtsalt väike tervitus kolleeg tantsumehele, kes blogis heitis ette, et olen viimasel ajal liikunud liiga sellesse suunda, et keskendume mingile ühele teemale, võtame selle fookusse ja siis räägimegi terve saade ainult ühest asjast. Kuigi võiks rääkida rohkem üksiklavastustest, et kuigi me täna keskendume ka ühele teemale, niisiis sellised indi, teatrid püüame nendest teatritest rääkida viimaste üksiklavastuste kaudu. Aga alustame siis, kui me räägime nüüd nendest truppidest, kes siin viimase 10 aasta jooksul on kas siis manifesteerin valt või, või mingisuguse elulise paratamatuse tõttu jäänud riigiteatrite ukse taha, siis kindlasti üks esimesi selliseid olulisi teerajajaid selles oli kabaree risoom 2009. aastal. Kes siis moodustati TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikooli seitsmenda lennu lõpetanute baasilt. Tuletan meelde, et aasta varem 2008 tuss suureks sündmuseks Tartu uue teatri avalavastus Ensbil, aga jah, see perekond, põllud ja teater on need juba natukene nagu teine ettevõtmine, et et räägime siis ikkagi nendest värsketest diplomeeritud kooli lõpetajatest, kabaree, risoom, siis 2009. aastal, Nende selline teatav manifest, lavastus oli siis muki munad, et võib-olla need, võib-olla saame tänases saateski vaadata seda, et kas nende noortetruppidele, manifesteerivatest avalavastustest saab välja lugeda mingit sõnumit ja kas nad on oma sõnumis suhtes kuhugi suundunud, oma sõnumit reetnud või edasi arendanud. Sellises kabaree risoom, 2011. aastal moodustus kino teater. Seal on küll rohkem tegijaid Paul Piik, Alari Rammo, aga lisaks neile põhituumik, kus see kuuluvat Paavo Piik, Diana Leesalu, Hendrik Kalmet olid pärit siis muusika ja teatriakadeemia lavakunstikooli 25.-st lennust ja noh, mäletatavasti see kino teater nagu alguses tegutseski natukene kuidagi. Võib-olla ma eksin, aga vähemalt minule, kui vaatajale jäi, jäi natukene mulje kui sellisest linnateatri filiaalist või linnateatri noortesektsioonist. Nüüd on nad siis otsustavalt sealt lahku löönud ja noh, eks nad olid ka alguses sellest lahus, aga lihtsalt kuvand Nüganeni õpilaste nihukesest, katsetuslikust, laboratooriumist alguses võis tekkida. Samal aastal hakkas Viljandi kultuuriakadeemias 10. lend 2013. aastal, ehk siis oma õpingute poole peal moodustas kursus, kes siis ilmselt tundis juba kooliajal, et neid seob midagi enamat kui teatriõpe, et nad tahavad jääda, kui ka pärast kooli lõpetamist moodustasid nad teatri must kast MTÜna ja 2014. aasta jaanuaris alustasid nad siis Genialistide klubis oma päris sellist etendustegevust esimeseks ettevõtmiseks, siis monolavastuste sari must kast on võib-olla nendest seni nimetatutest oma tegevuse, tiheduse või intensiivsuse poolest ilmselt kõige produktiivsem ja noh, kui me siin räägime sellest, et kas manifest midagi tähendab või, või mis on mingi ühe teatri esteetiline suundumus, siis nende puhul on võib-olla kõige raskem leida mingit ühisnimetajat, aga nad ongi ka selgelt selline. Aga erinevate mõtlejate, erinevate kunstnike kooslused 2000 seitsmeteistkümnendal aastal, kui oli möödunud üks aasta lavakunstikooli 27. lennu lõpetamisest, mille juhendajad olid siis Katariina Unt ja Peeter Raudsep siis osa selle lennu lõpetajatest moodustas 2000 seitsmeteistkümnendal aastal teatricelm juhtfiguuriks Karl Koppelmaa, autor, dramaturg ja, ja lavastaja. Ja päris uus ettevõtmine. Miks ma neid õppejõude mainin, et ka siin on noh, ka nende viljandi baasil tekkinud truppide puhul on huvitav vaadata, kas või juba seda Kalju Komissarovi ajast pärinev nuut teatavat teatrieetikat, mis noh et võib siis vaadata, kas see on edasi kandunud või tekitanud mingisugust sellist opositsioonilist meelsust, aga samamoodi minu arust nii kelmi kui eriti Paide teatri puhul, keda ma siis mainin selle nimekirja viimaseks paideteater moodustatud siis aastal 2018. Paide teater moodustus siis 28. lennu tudengite baasil nende selliseks keskseks ideegeneraatoriks Jan teevet. Vaatasin just värskelt Nende manifest lavastust kaitseala. Tahaks küll öelda, et ma näen seal natukene seda Anne Türnpu ja Mart Koldits, sa pedagoogikavilju või, või ütleme seda mingisugust suundumust, seda, seda kompassi või majakat, mida nii palju, kui ma tekstide ja vestluste põhjal olen aru saanud, Türnpu Koldits neile andnud on, mis ei tähenda sugugi mitte seda, et nad oleksid kuidagi Türnpu ja Koldid, sa enda käekirja järgi teeksid asju, aga mingi hoiak ja suhtumine, ühesõnaga selline ring, ma tea, jätsin ma kedagi olulist äkki vahele või, või kuidas teile tundub, et kas me nüüd kas või nende näidete pealt, et saame rääkida mingisugusest sellisest, ka esteetilise sotsiaalses mõttes, mingisugusest uute noorte teatrite sellisest manifesteeru vast suunast, mis on tulnud meie keskpärast institutsionaalsest rikastama. Ja üks võimalus ja seda kogu seda liikumist vaadata. Ja liigirikkust on lihtsalt nentida, et on mingi hulk näitlejaid ja tegijaid, kes olemasoleva nii-öelda professionaalse teatriinstitutsiooni sisse ja siis teevad mingeid väga nunnusid, aga siiski saamatuid asju kuskil perifeerias, et ma arvan, nende kõigi puhul üsna mitmegi ettevõtmise puhul nentida, tegemist on sellise pigem lustliku tudengiteatriga kui millegagi, mis, mis midagi uut kuidagi manifesteeriks või isegi oleks alternatiivne, sellepärast et ka meie riigiteadetes olema ausad, on piisavalt eetrit selleks, et teha ka mingisuguseid katsetuslikemaid asju ka täiesti etableerunud truppide ja koosseisudega, et mulle, kui sind nüüd kiuslik algatuseks ära olla, et pärast siis vaimustuda seda enam, et mulle tundub, et see on lihtsalt märk sellest teatriinstitutsiooni tohutust vohamisest, et ma käisin ka siin hiljuti vaatamas teater Kelm lavastuste Ave, Maria, Kanuti Gildi saali väikses saalis. Ja ma pidin nentima, et see kõik on nii kuratlikult armas, kogu see kogemus, et see teater ise on tehtud taotluslikult sellises eesmärgistatult nii-öelda kohmakas ja veidi saamatus mitmes jääks esile kõigest, sellest teatrikogemusest tõuseks esile selline puhas loomislusti ja mängulõbu aga selliste üritustega kipub olema see asi, et nad ikkagi kokkuvõttes võivad siis ka jääda tervikuna lapsikuks ja lapsikus on miski, mida mingis mahustuseerituna on võimalik nautida ka esteetilise kvaliteedi na. Aga kui see kipub olema selliseks läbivaks, eks, nagu ta selle Ave Maria puhul oli kus ei, dramaturgiliselt ega lavastuslikult see asi väga koos ei püsinud ja need Andres Puustusmaa ja, ja Lauli Otsar esitatud isa ja tütar vahepealsel lihtsalt teater jäi korraks seisma või kunst katkes ja nad lihtsalt iitsitasid sõbralikult oma teksti andes seal lava peal. See neljas sein kukkus täiesti ära. Et siis ma siis ma küll mõtlesin, et see kõik on ülitore, aga te, inimesed olete ju käinud koolis õppinud seda asja, et miks nagu see võiks vahelduseks välja paista, et, et noh, mingis mõttes, kui õelutseda, siis võiks öelda, et kõik need asjad, millest me siin praegu räägime tähendab lihtsalt üle. Ja kuna Eesti riigis eriti teatri puhul puudub miski, nägi poliitika ei ole kääre piisavalt suuri käsi, mis võtaks üles neid kääre ja lõikaks kuskilt otsast siis vähemaks seda institutsiooni, mis põõsastikuna meie kultuurivälja katab siis noh, seda tulebki äkki nautida siis Mikitalikult sellise lihtsalt loodusliku fenomeni na et kultuuriprotsessid ei pruugi ju kõik olla nii kangesti kunstlikud, seal on ka väga palju bioloogiat kenasti taga. Eks iga asja kaasnevad omad head ja vead, et see on tõenäoliselt terve Eesti kultuuripoliitika suundumus, et ei ole nagu sellist kvaliteedisõela, vaid suhteliselt nagu sellise pisku peale väga väikese toetuse peal lastakse vohada tohutul mitmekesisusel, et see puudutab nii kultuuri, kirjandust kui kirjandust, kui me võrdleme noh, kas või nõukogude ajaga, on need numbrid kasvanud kümneid, vaid vaid mitmeid ja mitmeid kümneid kordi, teatri puhul on, on jah, suur küsimus, et ma olen ka alati nagu mõelnud, et võimalik kui need vabatrupid nagu konkureeriksid kuskile suurteatrite black boksides, et siis oleks seal võib olla kvaliteeti tugevam, aga nende iseolemine võimaldab noh, jällegi rohkem sellist loomingulist vabadust ja, ja me näeme, nüüd me näeme, millised nad ise on või kuidas nad ise mõtlevad, et seda ei suuna siis keegi aastakümneid institutsioonis juba noh, kuidas ütelda, ära sammaldunud tegelane ja nad on ka kõik noh, tajunud oma mõõtu, et nende saalide suurused varieeruvad vastavalt siis ette võetud materjal lille ja kummaline on, et siiski selles publiku hulgas, mida nad eeldavad, nagu leiavad ka oma publiku ja ja Ena, mida aeg edasi, seda rohkem olen ma mõelnud, et las nad siis olla või et kas me võidaksime sellest, kui võib-olla oleks meil noh, 150 asemel 60 lavastus, et aastas ja kvaliteet oleks nendel kõikidel noh, selles mõttes garanteeritud või oluliselt garanteerituma ka kindlasti mingisugused mõtted ja mingisugused suundumused jääksid sündimata ja kõikide nende teatrite puhul mina olen leidnud asju, millele ma nagu soovin kaasa elada või et selles mõttes mulle tundub, et kõikidel nendel teatritel on mingisugune oma oma eripära ja selle eripära juures ei puudu huvitavus ja viimasena tahaksin öelda seda, et sellist tüüpi teatrivorm võimaldab, kuigi sa, Madis nautisid näiteks musta kasti puhul, et see pilt on kirju või et neil ei ole nagu sellist ühtset suundumust, aga aga seda tüüpi teatrivorm võimaldab nagu noh, teha sellist kuraatori kontseptsiooni teatrite repertuaariteater sageli ongi kutsutud ja seatud olema demokraatlik ja küsimus ongi. Me näeme seda nende konkreetsete näidete puhul, et noh, kabaree risoomi puhul ma isegi võib-olla ostaks selle ära just see nende nii-öelda lavakujunduslik lava kunstiline pool ja see tehnoloogiline küll väga lõutec versioonis tehnoloogiline teater, aga siiski mingit lähenemist nad ikkagi katsetavad seal süsteemselt ka kinoteatri puhul ma ütleks, et nad ikkagi noh, kuna nad teevad sellist pool dokumentaalset teatrit. Et siis noh, kogu see nende etendus, olukorraga mängimine, kuidas nad kaasavad päris inimesi laval lähed tegema päris tegevusi, nii nagu käis näiteks raju elus seal ju mingid metsamehed käisid saagimas mootorsaagidega lava peal ja seda vaadata etendusena ka nende puhul võib öelda, et on ikkagi mingi ühiskonnakriitiline, aga vormiline suundumus musta kasti ma olen näinud nendelt ühte lavastust kaliigula vabandust, kahtega liigula ja siis teine oli see, mis sai auhinnapeks mõisatöölise kahju, nad ei tee tõesti kellelegi, ma arvan, ükski neist teatritest, aga noh, et me ei saa rääkida, et see kogu see indie asi ka või see, mida Madisson kasutas terminit indi, teater. Kose indi eeldab mingit hoiakut, et mulle tundub, et nad on indid rohkem nii-öelda muu võimaluse puudumise tõttu või et neil oleks mingi teadlik indi hoiak, kui selline teatrivaht. Noh, praegu võib jääda mulje, nagu me kuidagi süüdistaksime neid noori ainuüksi, aga tegelikult nagu saate alguses saigi öeldud, et me ei räägi täna veel kümnetest ja kümnetest sellistest vabadust pedest, mis on juba proffide staažikate näitlejate poolt kokku pandud, mille puhul võib-olla nagu veel rohkem või noh, üldse mul on nagu juba väga tihti see tunne, et küsimus ei ole vabakutselised või riigiteatrid või kes, et üleüldse nagu seda teatrit on nii palju ja, ja selle eristumise asemel kiputakse olemasolevat dubleerima. Et see ei puuduta nüüd ainult neid noori, et võib-olla nendes noortes ma ikkagi tahaksin otsida just neid manifesteerivaid, mingisuguseid algeid, mis musta kasti puutuvad. Jah, tõepoolest me me otsime neid esteetilisi eristumisi aga näiteks tõsi küll, Tallinn ja Tartu ei ole nii erinevad või tähendab, Eesti on nii väike, et me ei saa rääkida mingist metropoliteest ja tohututes äärealadest. Aga midagi Tallinna ja Tartu noore publiku hoiakutes on ikkagi nii palju erinevat, küll Tartu noorele on väga suur sündmus see, et seal tegutsevad Tartu uus teater, must kast, kuigi noh, ma ütleks ka, et kunstiliselt ma teinekord ei ütleks, et et Vanemuine mõjub kuidagi tagurlikumalt kui Tartu indi trupid. Aga, aga see, et see mingisugune tark noore intellektuaalid, opositsioon Vanemuise kui kombinaatteatri suhtes ja siis igasugused sellised välgatused, mis selle kõrvale või vastu tekivad, on nagu kuidagi juba nagu sotsiaalse sündmusena väärtused oma. Aga tõepoolest, ma üritan vältida seda, et ma tahaksin kuidagi laua tagant või pliiatsiga joonistades institutsioone ümber kujundada või öelda, kes tohib teatrit teha või kes mitte või millised teatrid tuleks välja vahetada või nii, aga vahel tekib küll ka nende vanemate. Me räägime praegu pea asjalikelt noortest, aga tegelikult mitte ainult noortest, vaid ikka vabandust, korra pean ikka, no teatrit veel mainima. Kui tahta olla selline reglementeeriv kultuurikorraldaja, siis olen tabanud ennast küll mõttelt, et me räägime siin vajadusest teatripilti rikastada ja uusi gruppe sünnib juurde, aga tegelikult on sisuliselt ilma peal ripakil kaks tipptasemel trupi. No teatritrupi, Von Krahli teatritrupp ja samas on kindlasti teatrites tegijaid, kes võib-olla võiksid teinekord siirduda telemuudele aladele, et selles mõttes vastastikune tõmbumine ja tõukumine rikastumine ei toimu, jah, mitte ainult niimoodi keskmest serva ja põlvkondi pidi. Lihtsalt märkuse korras mõtet laiendada, sest minu arust ongi mõnevõrra kahju, kui see uuenemine toimubki, siis kuskil seal Kanuti Gildi tagaruumides Draamateatris ei toimu mingisugust uuenda, sest ma käisin vaatamas seda toompere lavastust armastus Krimmis. Ja siis tabasin ennast mõttelt, et Raimo Pass on seal, Toompere, Malmsten, näitlejad, et kõik on, vaatan neid laval ja ma isegi ei hakka vaevuma sellega ennast, et ma peaks neid kuidagi tegelasteks. Nad on praktiliselt kõikides suure saali lavastustes laval kogu aeg, nad teevad oma asju juba aastaid tuntud headuses, ütleme, nende nahk ripub nende kontidelt, kui nüüd piltlikult väljenduda, et ma vaatasin hiljuti sellist filmi nagu mulle väga meeldib mehed mustas ja seal on algusstseenis, räägib siis kahest Ameerika salaagendist, kes võitlevad tulnukatega seal alguses seenis maandute hädamaandumise, üks tulnukate laev ühe farmeri tagahoovis ja siis nad kaaperdavad selle farmeri naise teadmata, siis tapavad selle farmeri ja kaaperdavad tema naha koevad demonaa, siis farmer tuleb naise juurde tuppa ja siis naine vaatab talle pikalt otsa ja ütleb, et kuule, sul nahk ripub kontide küljest, et need rollid juba ammu ripuvad täpselt samamoodi nende Draamateatri näitlejate kontide küljest, nii nagu sellel tulnukal ripusse farmeri nahk. Et see uuenemine võikski toimuda kuidagi seal nende institutsioonide südames, et minna siis tõesti astu komparteisse ja muuda seda rezhiimi. Miksa hingitseb seal kuskil ja siis kraabid Kultuuriministeeriumi ust, teeme nüüd teate treid juurde, et peaks just seda olemasolevat institutsionaalset raamistikku raputama seestpoolt. Jah, vaata, kui me ka poliitikamaastikul ootame neid uusi tulijaid ja oleme sunnitud tõdema, et kõik nad varem või ühel või teisel keskrutem, kes aeglasemalt, partei istuvad ka ise noh, minu jaoks näiteks tahtmata praegu midagi kunsti kohta öelda, aga puht nagu institutsionaalselt minu jaoks see must kast on selles mõttes tõepoolest nagu huvitav fenomen, et, et noored inimesed tahtsid teha nagu omad appi tahtsid nagu mõttekaasluse alusel hakata asju tegema. Ma imetlen seda töökust ja seda, kuidas nad on jaksanud, aga et kas neil oli tõesti huvi ehitada üles sellist uut institutsiooni, kus on midagi lastele, midagi suveks midagi klassi. Kas ma ei taha seda kuidagi nagu öelda, et nii on vale, aga ma just ka nagu olen mõelnud. Et kas see manifest seisnes ka selles või kas see oli algusest peale plaanis või, või tuldi algul kui ikkagi mingi muu mõttega ja nüüd nagu elu surub peale ja, ja ka Tartu uus teater on jõudnud selleni, et oma uue majani, mis on suurepärane ja me võime rääkida kremli ööbikutest kui suurepärasest integratsiooniprojektist, aga ka sisuliselt see ajutrust seal teatris kannab juba oma õlul suuremat koormat kui et samasugust koormat, mida me riigiteatritele ette heidame, et näed, et nad peavad tegelema selliste asjadega ja siis ei saa tegeleda oma kunsti. Ja ma tahaksin nüüd vastu vaielda nimelisele, kui, kui sulle alustaks siis võib-olla meeli, sest noh tõepoolest, ega ma jagan seda visiooni nagu põhimõtteliselt, et tore oleks, kui nagu Draamateatris oleks näha, kuidas ütelda pidevat värskust. Eesmärk ei ole ju kellegile noh, kuidas ütelda, see meeldiks kõigile. Aga no mida sa nagu reaalsuses tähendaks sellise institutsiooni muut mine, mis on harjunud noh, kõikvõimaliku oma repertuaari poliitik ka võimaliku publikkusegmendiga liikuma juba. Noh, ma ei tea, võib-olla 25 aastat on see masinavärk läinud ühes suunas, nüüd on seal küll noor juht koos publikuga lõpuni hauas. Ja nii ta tundub, aga noh, selles mõttes kujutame ette, nüüd tuleb see peks mõisatallis, mis tegelikult, et isegi mingis mõttes ütleme siis niimoodi, et teatriprofessionaalide hulgas paljude jaoks oli väga õlgu kehitama panev lavastus nii oma vormi või kui võib-olla küpsuse poolest, aga hiljem siiski selgus, et väga mitmed küsitlused, sealhulgas ka teater, muusika, kino, ankeet paigutasid selle hoo pildi absoluutsesse tippu. Ja kui nüüd see lavastus oleks tulnud draamateatrisse, tähendab see selle avastas selle tegijad oleksid seal veel kiiremini jõudnud selle lõpuni, millest Meelis rääkis, et ühes lõpuni, kui see praegune suundumus oma noh, kuidas ütelda väliste iseärasuste tõttu ta lihtsalt ei oleks nagu sellises keskkonnas mitte et ta poleks seal ellu jäänud, vaid täna ei saanudki seal sündida, sest et seal on nagu, kuidas ütelda, kogu see mõtlemisviis lastelavastust. Pühapäeval kell kaks oleks mingisuguse eksperimentaalse lastelavastuse pähe läinud ja nii teda ju ka veidral kombel Ast žürii, kuidas ütelda, siis ka tunnustas. Aga jah, ma ikkagi rõhuksin sellesama madise teater, muusika, kino, ankeedi peale seal kriitikonna, selline üldisem konsensus pani selle lavastuse vastuse siiski tavapärast täiskasvanud kunsti teatri tippu ja ka minu meelest ta kuulus sinna, et lihtsalt tahan öelda, et see ei ole. Et loomulikult oleks tore, kui draamateater uueneks pidevalt, aga see ei ole nii lihtne, jäävad sellises vormis on võimalik, et sünnib midagi, millel on tähendus ja väärtus ja nüüd ongi küsimus selles, et Madis viskas üles veidi provokatiivsel selle vust, kast nagu ei erineks ütleme pärasest repertuaariteatrist, et seal on nagu suvetükk ja lastetükk ja ja klassika, minu arvasse must kass on lihtsalt mingisuguse tõesti, nagu sa ütlesid, suure teatriinstitutsiooni kordumine paroodiana. No ütleme nii, et minu meelest kõiki neid teatreid, kellest me siin oleme praegu rääkinud, neid iseloomustab üks niisugune kummaline kontekst, kus nad on sündinud. Nad teevad nagu sellist, kuidas ütelda postdramaatilist teatrit, ilma et see oleks probleem. Vaata kummaline on see Tõnni, Von Krahli teater, Baltoscandal, Kanuti gild kui ka no-teater. Kui nemad hakkasid tegema, alustasid oma otsinguid, siis tegelikult nad pidid kogu aeg kuidas ütelda, Nad olid kogu aeg ellujäämisvõistluses ja pidevas enesetõestamis vaevas seda konteksti on võib-olla tänapäeval siin keerukas esile manada, kui te tahate vastu vaielda, siis ma võin ka tuua mingisuguseid meenutusi selles osas, aga noh, nad olid kogu aeg teatripildi, mingisugused marginaalijad, keda kuigivõrd ei tunnustatud, jutt käis sellest, et sead rolle ei ole, ei ole järjepidevat näitleja arengut, selles mõttes tapetakse andekaid ja näiteks Buratino Nüganen oma Bratiinat lavastades nimetas ekraaniga teatrit lollidemaaks ja vot see oli selline kontekst, kus tehti seda, vaat mingil ajal ka no-teater ta tegi, kuigi ro teatrist ei tohtinud rääkida, aga noor teater, kuidas ütelda, võib, ütles enda jaoks ta ruumi iga lavastusega välja ta iga lavastusega siis laiendast samamoodi ta põhuteatrit tehes, nagu otsise laiendas selle teatrivõimalusi, mis iseloomustab seda skeenet niinimetatud indi või hitte, indi, millest me täna räägime. Ja ta iseloomustab minu arvates kaks asja, üks asi on see, et need on nagu noored, kelle jaoks tegelikult selline postdramaatiline lähenemine on noh, kuidas ütelda, normaalsus see on nagu see, et Eesti on taas vabanud, ei tea mitte midagi sellest, et tuli kommunismiga võidelda või, või et seal seal ei ole seda vastast, Nad lihtsalt nad ongi läinud, nii tehakse see on neile meeldinud, aga nad on ju olnud, ma segan vahele olnud ju väga tekstipõhised, nii kino, teater kui kelm, kui ka no ütleme nii, et meil on olla ainult kabaree ravi kohta võib seda öelda, et nemad on sellest tekstilisusest taandada. Kindlasti on postdramaatilise teatri üks kõige põhilisemaid tunnusmärke see, et ei võeta ette siis valmis draamateksti, vaid kuidas ütelda mingisugusest aktuaalsusest lähtuvalt. Tekst sünnib Kastrupi koostöös kellelegi tehtuna, nagu noh, koha peal või situatsioonist ja kui me nüüd vaatame nende teatrite lavastusi siis on seal ikkagi vähemalt pool, on, on sedasorti lavastused samamoodi. Kui vaatame kas või musta kasti lavastuse alguse prohvet või peks mõisatallis, kui ka paljud-paljud teised, siis nendes lavastustes on ikkagi noh, ütleme siis keha lisusel oluliselt suurem roll, kui me oleme harjunud seda ja näeme tänapäeva noh, ütleme repertuaariteatris keskelt läbi nende teatrite jaoks ei ole see lihtsalt ütleme siis selles mõttes selline küsimus, et nad peaksid sellest vaidlema, aga sellega ma küll ei ole päri, et need oleksid tavapärased tekstipõhised või sellised klassikalised psühholoogilised draamateatrile, et nad ikkagi kõik on minu arusaam on küll see, et võib-olla kelm kõige vähem, aga ülejäänud samamoodi ka see kaitseala, see oli ikkagi nagu postdramaatiline teater, mis mängis kõikide lavavahenditega ja kus tekst ei olnud sugugi mitte valmis traumat turg ja vaid pigem mingist noh, kuidas ütelda, situatsioonitõukes sündinud mõte. Kui üldisemalt vaadata, siis ma seda Paide osas ma ei oska midagi öelda, ma ei ole näinud neid, aga aga kui lihtsalt vaadata nii-öelda taset nende nimetatute seas, siis noh, keda võib tingimatult pidada ikkagi pigem profession. Reaalse teatri esindajaks on kino teater, ülejäänute puhul jääb küll kohati tunne, et noh, et sama hästi võiks seda teha siis mõni muide üliõpilasteater või kooliteater neid lavastusi. Ja võib-olla oleksid ka siis nagu ootused paremini hallatud teatrivaht. Võib-olla olekski nüüd hea eelnevat abstraktset sissejuhatust kanaliseerida siis mõningate konkreetsete lavastuste juurde. Meelis, sa mainisid, et neid teatreid omavahel võrreldes Kinoteater jätab sellise professionaalse teatri mulje teiste puhul on seda raskem öelda, et võib-olla see kinoteatri Gesamtkunstwerk ja Paide teatrikaitseala. Et võib-olla nende võrdlus on ka mingi selline võimalus püüda aru seal ma ei väida, et ma Endast põlvkond nooremate soove ja asju nagu niimoodi tajun, täpselt et ka mina olen ikkagi see Von Krahli põlvkond ja, ja oled nagu just kaasa elanud ka neid muudatusi, et kasvõi seal üheksakümnendatel, kui Krahlis tehti selliseid selliste esteetiliste ümber lülituste teatrit ja nüüd hiljem, siis tuleb ka sellesse sellisesse vormimängu selline suurem psühhologism sisse, see esteetika võib välises mõttes olla endiselt selline trikitsev, aga sellele on sugenenud sisse mingisugune isiklik vaade või, või mingisugune see läbielamise tasand. Ma kuidagi nagu otsin selliseid asju ka tänapäeva, sest uuemast avangardist ma ei tea, kas me saame nüüd nende troppide puhul rääkida avangard teatrist, aga ikkagi kelmist tahaks eraldi rääkida. Kelmi Ave Maria on minu jaoks väga sümpaatne soov just nimelt nagu selle teise ringi või teise kandi pealt läheneda sellisele psühholoogilisele teatrile, mis seal on sees mingisugune tekstiline mäng või ta ei kaeva neid inimtundeid ja psüühikat välja sellise sentimentaalse mingisuguse esmatasandi impulsi pealt, vaid justkui ka nagu läbi sõnamängu peaks see psühholoogia sinna taha tulema, aga räägime sellest marjast ja keldrist pikemalt küll, aga miks on kuidagi just manifesti mõttes huvitav panna kõrvuti Kinoteatri Gesamtkunstwerk ja Paide teatrikaitseala? Mõlemad esitavad meile teatud mõttes teatri manuaali, kino teater? Ma ei tea, kas ma mäletan õigesti, Kinoteater alustas oma tegevust ikkagi pigem sellises tändab teatrina, seal on head koomikud ja selline huumorivõti ja eks saadab nende tegemisi ka muudes asjades. Aga see Gesamtkunstwerk oli iseenesest ambitsioonikas ettevõtmine või mulle nagu tegelikult see tekst nendest esimestest hetkedest alates, kus seal anti lubadus mängida vaata et ajudega ja pimedas saalis vihjati võimalusele inimeste helidega piinata või kogu see, see dramaturgia analüüs seal alguses, et kus peab keegi laval paiknema, et asi mõjuks nii või teisiti. See oli väga huvipakkuv mu jaoks, nagu võib-olla see lavastus viskas kõik need otsad õhku, aga, aga jättis nad kuidagi kokku sõlmimata või lõpuni arutamata, et seal oli lõpuks lihtsalt jah selline mitte eriti kuhugi jõudev ideede rägastik. Nende hoiak oli see nagu valgustada läbi teatri toimimise seaduspärasid, näidata neid publikule ja ja sama tegi ka ju paideteater oma kaitsealasid. Võib-olla see on soovmõtlemine, aga ma tajusin mingit teatavat hoiaku erinevust tegelikult, kui ma taas kriitiline olla, et Paide teatri puhul kaitseala nad ise on seda nimetanud nagu avalavastuseks ja nad lavastuse jooksul vähemalt kahel korral kasutasid sõna manifest selle kohta. Kui nüüd tahta olla sihuke norivat kriitiline, siis ma tahaks öelda, et kui see oli nüüd manifest, et selle lavastusega nad näitasid tegelikult nagu kõik lavalised seaduspärasused tõid nagu meile silme, et nad nagu näitasid meile kõike, mida nad teavad, et võib-olla oleks natuke rohkem tahtnud näha seda, mida nad veel ei tea. Aga selle manifesti ka nad nagu minu jaoks järgmine samm saaks olla see, nüüd tuleb see paideteater kinni panna, sest et nad juba näitasid teatri ammendumise ära, aga ma pigem tahan sellest loota just seda, et selle esimese teatrit tühistava lavastusega löödi nii-öelda plats puhtaks hakata tõesti ehitama midagi täiesti uut. Aga kui ma nüüd võrdlen Gesamtkunstwerk ja kaitseala veel mingisuguse hoiaku poole pealt, siis mis erinevus mulle vähemalt tundus, et tekkis lihtsalt kunstvärk, esitas lavalt ikkagi ühesuunaliselt tõde selles lavastuses ja selles tekstis oli nagu hästi palju eruditsiooni. Nad rääkisid asjadest, mida haritud inimene teab ja esitasid seda kui tõde niimoodi ühesuunaliselt lavalt alla. Ja samas minul kui publiku liikmel tekib tahtmine niimoodi kaasa noogutada, et ja muidugi, ja muidugi ma ei ole teist lollim, ma tean ka, kuidas see käib. Aga samas esteetika või see võttestik oli ikkagi nagu selline näit tav või sümboliseeriv. Seal oli vaja näidata kaasaegset tantsu või piina pauschi ja siis seda piina pauschi nagu sümboliseeriti või markeeriti, seal oli mingil põhjusel vaja. Eks igipopp b lavale edendada ja siis seda kuidagi markeeriti või sümboliseeriti ja seda tehti nagu sellise kõiketeadja positsioonilt, et meie ütleme teile, publik, kuidas illusioone luuakse teatris. Aga minul kui publikul nagu ei, ei lastud tajuda, seda päriselt korraks lubati ja kohe tõmmati mul see võimalus sellele mõjule pääseda nagu ära. Et selles mõttes mulle noh, ja, ja siis ja siis Kuidas sulle see sander, rebase muskulatuur ja proportsioonid ja kaduvväike rasvaprotsent tõesti mõjunud Gesamtkunstwerk poolt muidugi tekitas kadedust, aga soovitan kõikidel omasoohuvilistel kindlasti külastada seda lavastust, seal on nimelt viimane stseen, on, kus siis kõik näitlejad on tingitud tud kehadega kujutamas erinevaid klassikalisi skulptuure ja siis Sander Rebane on vaatamist väärt. Taaveti noh, aga jah, vabandust, jätka. Aga just nimelt, et nii nagu see Taavet seal postamendi peal nii toimis, minul, aga lõpuks see lavastus ja kaitseala, vastupidi kus me istusime kõik laval koos trupiga ja ma ütlen kohe mulle tegelikult ei meeldi selline teatrivorm, kus sind sunnitakse lavale ja tehakse mängu osaks. Aga jällegi ma pean ütlema, et see on ka mingisugune suhtumise vahe või mõningatel juhtudel miks see mulle ei meeldi, on see millegipärast teatril on vaja. Ma ei tea, kas on vaja, aga mul jääb mulje, et mõnikord on teatril vaja publikul kuidagi jalad alt ära lüüa, et on vaja olla mõnitav või panna vaataja mingisse ebameeldivasse olukorda ja siis põhjendada seda sellega, et sellega kaotatakse piirid ja avatakse taju väravad. Kuigi tegelikult lüüakse need lukku muide, kaitsealas isegi sellest nagu tunduski, et igav mida kaitsealas kasutati, seda tehti alati teadlikult ja ka mida, mida seal too mõni konkreetne näide nende seal tehti. Aga noh, just nimelt see, et kui nemad nii-öelda publikut kaasasid, küsisid küsimusi, sundisid vastama. Ma ei tundnud, et seda tehti nagu üleolekuga või neil oli mingisugune see, see, mida ma sain publikuna tajuda, ma sain mõju mõjuda lasta. Oli oli see, et, et nad ei õpetanud ja nad olid selles mõttes see lavastus ei olnud võib-olla selline sajaprotsendiline lihvitud teemant aga isegi need nii-öelda nõrgad või, või haavatavad kohad olid mulle tundub neil sisse lavastatud, võimaldamaks neil näidata, et nad on sama abitud ja saamatud kui teie praegu ja me oleme nagu selles jamas koos või et see oli, tajusin mingisugust respekti publiku suhtes. Kusjuures löödi kõikidele jalaka tagurlik ütelda publik ja näitlejad, et üksteisele vastakuti, et siis sellega lükati kümneid sellesse ühisesse hädas, aga tõsi, ma olen ka sinuga nõus, et isegi teinekord ei ole paitus nii meeldiv, kui see jalaga tagumikku löömine. Selles lavastuses Gesamtkunstwerk. Dekodeeris või parodeeris siis näit teatriklišeesid või seaduspärasusi ja nagu loodusseadusi. Et siis tegelikult ju see paideteater läks ju sealt nagu edasi või minu arust nemad võtsid pulkadeks lahti kogu selle kaasaegse etenduskunsti ja, ja selle maailma, mis tekitas just sellise erutava tunde, et kui te olete nüüd kõik nagu läbi valgustanud, et kas siis järgmine samm on tegelikult teatri sulgemine või tuleksid midagi täiesti uudset aga ka nendes numbrites, et kui ma Gesamtkunstwerk puhul ikkagi näen seda vajadust nagu vaadata alt üles ja suhestuda koodidega, mis ütlevad mulle, et lava ja saal on eri maailmad ja näitlejad tulid meelde need linnateatri omaaegsed improtükid Kuuba pärast või või mis väga vaatamata oma teravmeelsusele ja toredusele jõuavad lõpuks ikkagi sellise näitleja pühitsemiseni või selleni, et näitleja versus mupo ametnik ka kaitsealas tsiteeriti Tšehhovi tsiteeriti väga paljusid teisi klassikuid ja moodsaid kultuuritegelasi, aga samal ajal loodi ka kohe nagu mingisugune ühispind läbi juttu sellest, et kuidas Ita Ever on kukkunud Paide teatri laval lavaauku ja tähendab need fraasid ei pruugi võib-olla kanda sellist tähendust nagu mu jutust praegu jääb mulje. Aga see oli minu jaoks mingisugune sellise atmosfääri loomise mingisugune asi, millest ma lugesin välja nende hoiaku kott või samamoodi tegelikult ju iga järgmise stseeniga mõnes mõttes tühistati eelmine, kuna Gesamtkunstwerk is vaatan sellist sidusat struktuuri, kus ma nagu iga eelmise stseeni teadmise võtan järgmise kaasa ja siis eeldan sellist maja ehitamist, mis siis minu jaoks lõpuks jäi nagu ilma katuseta siis tegelikult kaitseala oli juba nagu struktuuri mõttes, kuna need stseenid olidki jaotatud puhtalt kvantitatiivselt, kellaaja järgi juppideks ja kui jäi pooleli, siis jäi pooleli, et juba see rütmistas seda lavastust, aga ka see teadmine, et noh, kokku oli see kõik paroodiline pillerkaar, selline tohutu postmodernistlik imiteerimine ja nii edasi ja nii edasi. Aga kui ma seal vaatan, kas või seda, aga mis see teadmine ikkagi siis sa räägid pool tundi mingis teadmises, mis, mis oli niisugune see, et mis sai lasta tekkida sellel mõju ja kohalolutundel, ma toon näite, kas või see Ursel tilga tantsustseen Arvo Pärdi saatel. Ursel tilk, eks tudeng Paide lavastuses Paide lavastuses, jah, kes siis on ühtlasi ka käis ju teatavasti oma õpingute ajal õppimas ka Jan Fabre juures. Kui ma võrdlen kasvõi seda markeeritud ja illustreeritud piina pauschi tantsustseeni Kinoteatri kinoteatri lavastuses ja Paide teatri Ursel tilga tantsustseeni, siis ma nagu tajun jah, mõlemas parodeeritakse, aga kino teater näitab meile midagi, mida nad tegelikult ei ole kogenud, nad näitavad meile distantsilt mingit asja, mida nad hakkavad siis nagu konstrueerima ja Paide teatris. Ma nägin, et mitte ainult see stseen, vaid ka kõikides teistes stseenides näitlejad räägivad millestki, mida nad kogevad ja koheses stseen lõppeb. See tühistatakse, orase parodeeritakse ära, aga sellel hetkel ei teki seda võimumängu või seda, et keegi on, kellest, ehkki üle keegi on millestki üle mingid kultuurikoodid on väärtuslikumad, mingid on vähem väärtuslikumad. Kunst Verkis ju ka ei tekitatud mingit hierarhiat, kuidas sul Madis koolis hinded olid, kas õpetajatega ehitasid neile ette didaktilisest? Kuidas, kas sul on mingi üldisem probleem? Lavastuses, millest Madis nüüd juba on väga pikalt rääkinud, seal oli ka üks väga mõjuv lõpus. Sa räägid Paide teatrikaitsealast, kuidas, kuidas ütelda nõukogudeaegsetel partei olekutel aplaus ei vaibunud ja seda siis üritati nagu publiku aplausi peal nagu näitlikustada, aga ma arvan ka, et Madison veidi liiale läinud selle lavastuses manifesti nägemisega seepärast et tegemist oli siiski nende iseseisvalt tehtud nagu esimese lavastusega, mis põhines suuresti noh, ütleme siis sellisel näitleja tundide tüüdi meisterlikkusele, aga, aga loomulikult. Ta on suurepärane see, et paides üldse teater on ja teiseks, et Paide teater julgeb kaalustada mitte Niskamäe või vanade ja noortega või millegi selle laadsega, vaid tõepoolest suhteliselt siiski keeruka vorm ja, ja segase sisuga sisuka lavastusega. Aga jah, et ma arvan küll, et see võrdlusnaga nüüd kino teater ja Paide teatri puhul ei ole päris samades kaalukategooriates, sest kuigi Kinoteater alustas tõepoolest standard laadisin, millest nad ei olegi tänini loobunud nende koostöös musta kastiga detailide heitlus näitab, seda standab plaadi tänase valimiskampaania raames ju suurepäraselt, siis siiski Kinoteatri repertuaaripärandis on ikkagi väga suur hulk. Väga noh, kuidas ütelda tõsise sisuga ja õnnestunud lavastusi, kui me räägime siin õpetaja kui rehabiliteerimisest, siis samamoodi pornograafia mõju rivast ei taost, mis oli fantastiline, lavastas samamoodi murru vangla nõukogude aegse ja uue aja alguse aegse mentaalses uurimine, et neil on nagu väga hästi see nagu tasakaalustatud, et on mingisugused lavastused, kus nad siis teevad nagu suuremas saalis ja natuke sellises populaarsemais vormis, aga samamoodi nendele stand-up komöödia ettevõtmistel ei ole puudunud sisu, aga selle kõrval nad ikkagi on teinud väga noh, selliseid missiooniga ja sügavaid asju ja see, see jälg on minu meelest järjepidev ja ükskõik, kas Gesamtkunstwerk tuli välja või ei tulnud välja, et see kindlasti lisaks meelis helitud keha ilule oli selles lavastuses huvitavaid küsimusi, kas ta nüüd tuli liiga dotseerivalt välja või mitte, see on iseasi. Ja enam-vähem sama tahaksin tegelikult ikkagi öelda kelmi kohta, et tüdrukust Kelvi nagu kõige suurem probleem on see, et, et Karl Koppel ma võib-olla on võtnud endale liiga suure koorma. Ta lavastab liiga tihti ja talle sellel lavastamise ambitsiooni juures on veel ka ise siis kirjutamise ambitsioon, et ta väga suure osa oma lavastustes ta on selle näidendi siis nii-ütelda ise teinud, et, et ja, ja siis ma olen ka nagu meelisega päri, et tal on nagu nunnud, aga aga saamatada või et selles mõttes kindlasti Meelis oma hinnangus ei eksinud, aga et võimalik saamatust tuleb ühest küljest sellest kvantiteedist, teiseks rahalistest võimalustest. Aga nüüd sisulised ambitsioonid, ühesõnaga Need lavastused on kõik võinud draamat on kõik olnud ühest küljest filosoofilised, neis on olnud väga huvitavaid, selliseid filosoofilisi või ka kultuuriloolisi küsimus, et kui me räägime ka sellest viimasest av marjast, siis minu meelest ka täpselt sinna Gesamtkunstwerk Paide teatrikaitsealaga nagu ühte lahtrisse just selles küsimuses, et mis on kunstis võimalikke, mida kunstiinimesega teeb, et selle lavastuse üks temaatika oli ju ka see, et kui palju on neid Vladimir Proppis teada siis muinasjutumustreid, et kui palju on loo jutustamise võimalusi üldse ja kuidas need loojutustuse võimalused siis inimeste mentaalsust mõjutavad, et need isa ja tütar, kes elasid, siis eks suletusest nad tegelikult olid ennast lasknud mõjutada lugudest. Nad olid teineteisele jutustanud, muinasjutt, väga põles, see mõte iseenesest tohutult meeldis, et üritada seda siis sellise Vladimir Troppi loojutustuse struktoralismi läbinnaku sellele tähendust anda, aga ma olen ka nõus, et see ei tulnud välja või seal oli tohutult palju nagu intrigeerivat, seal oli palju rohkem nagu sellist kultuurilooliste filosoofiliste eruditsiooni, kui ma kohta on keskmisest sellises repertuaariteatridraamas, aga eks ta lõpuks jäi selliseks, nagu ta jäi. Et võib-olla, mida ma tahaksingi kelmile soovitada, et tehke mõnda asja kauem, tehke iga asja nagu viimastest Pliftwige nagu Uku Uusberg iga nüanssi ja et see keerukas on üldiselt tähelepanu alla pääseda, et me siin ka nagu räägime väga uljalt nende teatrite. Olgu, anname nendele teatritele ja kõik, me oleme siin näinud võib-olla mõnda lavastust, et sellise väikese teatri nakku enesetõestamine on, on tegelikult väga keerukas ja selles mõttes mina tahaksin olla nagu sellisel positsioonil, et pigem noh, nendele võimalust anda ja käia kogu aeg ja ikka lood Ta ja otsida ja leida ja vot see ongi see, et kui mõni asi tuleb paremini välja, aga vot seda suurem, enamik ei näinud. Ja vot noh, linnateatri iga uuslavastuse vaatavad kõik käraga mustas kastis ja keldris vaadatakse ainult iga viies kui. Et mina käisin vaatamas jäneseurgu linnateatris, kuidagi sattusin viimasel ajal ja ma ütlen, et see, see Ave Maria kelmiteatris on tõeline šedööver selle jäneseuru osas, mis põhineb väga heal dramaturgia erinevalt sellest haavama Riiast. Aga sa saad aru, et inimesed, kes tulevad lavale seal linnateatri lavastuses tulevad tööle lihtsalt etendusele, Sul on näitlejanna laval, kes räägib lapse kaotamisest. Ja no ma saan aru, et ta isegi võib-olla ei ole tõsiseltprooviprotsessi käigus mõtelnud selle probleemi peale ja vot selline asi, et kui on eelistada ekas vilumus, eks ole, või siis sihuke tõeline huvi selle asja vastu, mida sa seal etendad, siis ma valin kindlasti viimase. Aga noh, selle Ave Maria puhul oligi kõige intrigeerivama oli see idee, et seal taheti luua kuidagi selline usutav segu sotsiaalsest hüper realismist ühelt poolt ja siis sellisest maagilisest realismist, et seal taheti luua selline õli, realistlikkus ja peenes resolutsioonis nii-öelda olustik, mida siis juhivad kuidagi mingid üleloomulikud, muinasjutulised reeglid, et see oli super hea idee. Aga see idee oli seal odaval ebaSiivas, kuna tal lihtsalt oli liiga vähe hilpe seljas, et tõesti polda võetud aega selleks, et enne lavale tulekut ennast korralikult riidesse panna ja, ja noh, see on sedasorti alastus, mis aga pikalt ei võlu, erinevalt sellest Sander Rebase Muskilisest kehast, mis oli osa, ma ütlen väga huvitavast stseenist, et kui seda Gesamtkunstwerk iiasin madise skepsist. Ma saan aru, miks selle lavastuse titaktilisus sulle närvidele käib? Sa võib-olla teisiti aru selle lavastuse eelinfos, mina sain kohe aru, et see ongi loeng-lavastus, nii nagu Paavo Piigi asjad väga tihti on loeng, lavastused, sa lähedki sinna ja vaatad kenasti näitlikustatud Henri Bergsondliku analüüsi kunsti masinlikust küljest, ehk siis see, et kuidas iga kunstielamuse jaga katarsise taga võib olla mingi väga lihtne masinlik reegel ABC karuaabits nii-öelda, mida siis vallates suudabki tekitada neid justkui imesid, mida publik siis tajub mingite erakordsete sündmustena täiesti vaimsete geniaalsuste helkidena. Et minu arust tõusis Gesamtkunstwerk väga selgelt sihukse loeng labasse tasemelt paaris stseenis üllatuslikult ise väärtuslikuks kunstiks. Üks oli Se, Ingmar Bergmanni stseenid ühest abielust, kus oli tegelikult võetud täiesti ju kaelamurdev ülesanne seletada samal ajal mida sa teed, et mõjule pääseda ja samal ajal ka kuidagi mingil tasandil ikkagi lõpuks pääseda mõjule, et sa jälgid neid tegelasi, samal ajal kui neil seda näitlejat, kes seletab, kuidas ta seda tegelast parasjagu esitab. Kui isegi hetkeks sai hetk täiesti, oli minul nii nagu Jaak Allikulgi, kes seda päevalehes arvustas, ma nii ülistav ei oleks selle lavastuse puhul aga, aga sel hetkel ma küll mõtlesin, et kurat mehed vist nagu tõesti valdate kunsti lisaks sellele te räägite mulle ausalt kui lihtne see on tekitada mingisuguseid afektiseisundit ja ma ise sain publikuna targemaks, publiku esindajana targemaks sellest, mis nagu teatris tervikuna toimub, et jah, selles plaanis ma arvan, Kinoteatri jällegi suutis hom sellist praktilist joont säilitada, seal areneda ja üllatada. Selle lavastusele küll soovitaks minna seda, seda vaatama, isegi kui see tervik. Ma olen nõus, oli kuidagi ebaühtlane ja noh, kokku tervikuna sealt mingit sõnumit võib-olla välja ei loe, et kui sa siin räägid sellest maja ehitamise protsessis, mulle meenutas see pigem maja, mida nägime viimati filmis Lars von Trieri filmis Hausta Jack pilt, ehk siis kuidas iga vaatuse pildiga tapeti tee ära nii-öelda üks osa sellest kunstielamusest näidati, kuidas see on tehtud. Ja siis pärast selles filmis teadupärast siis sarimõrvar tapab inimesi, viib nad külmutuskambrisse ja nendest inimestest, kuna õigesse asendisse külmutatud ehitab maja sealsamas külmutuskambri sees, et kinoteatri lavastus Gesamtkunstwerk tegi mõnes mõttes sama, tapeti ära mingisugused usutavused. Ja siis üritati nendest ehitada maja, aga seda tervikut jah, ma nagunii veenvalt näinud, kui see, kui see sarimõrvar suutis seal von Trieri filmis seda teha. Ja ja seal olid ka suurepärased rollid, iseäranis Teele Pärn ja ikka tuleb seda vaatama. Selle kelmi kohta tahtsin veel öelda, et võimalik ilmselt me olime ka erinevatel etendustel ja ega ma selles mõttes, kuidas nii nagu ka Paide teatri puhul tunnistan, et tegemist on veel nagu lõpetamata tervikutega, aga see, mida ma nagu siis otsin või noh, me siin üritame ka aru saada, kas uute gruppide loomine, mis on selle siis ikkagi kriitiline põhjendus, et võib-olla ma ka siin lähtun natukene mõnikord mingit idealismist või soovmõtlemisest, aga nii nagu ma Paide teatri puhul nagu enda arvates tajusin seda mingit väga teadlikku hoiakut, mis loob mingisuguseid teistsuguse psühholoogilise häälestuse, kui need korduvalt ja korduvalt nähtud näitlejate naljad kõikvõimalikel Panso pidudel ja, ja muudes eeskavades, et siis ma tegelikult ka selle Ave Maria puhul ei, et seda mitte nagu abituse või alastusena, vaid mulle tundus, et et kogu see ülimalt laetud tähendustega, mida te juba mainisite. Et seda tüüpi tekst, millel on veel selline mingi eksistentsi realismi traditsiooni hõng küljes ja siis selle esituslaad, mis oli nagu selline äärmiselt nagu nullstiil. Noh, ma ei tea, mina naudin sellist, sellist kino psühhologismi, et see ei läinud selle deklaratiivsusega kaasa, vaid tõepoolest tõi selle kuidagi sinna argitasandile. Minu jaoks oli see kuidagi võluv ja just nimelt nagu mulle mõjusse teadliku otsusena, mitte abitusena, aga ma tahtsin nende puhul veel tähelepanu juhtida. Mõni aeg tagasi, kui me seda stsenograafia saadet tegime, siis lipsas ka korra läbi võrdlus alvis Hermanisega, kes kasutab kohati maalitud pindu, kohati ülimat naturalismi, et ja rääkisime ka sellest, et kas stsenograafia peavad looma stsenograafia diplomiga inimesed või teised tahtsin lihtsalt tähelepanu juhtida, et kelmi püsikunstnikud on ju Karoliina Kull ja Johannes Valdma, kes on lõpetanud Eesti kunstiakadeemia installatsiooni ja skulptuuri alal. Aga et nende, see visuaalne käekiri on ka nagu üks osa sellest kelmi lavalisest identiteedist. Tänases teatrivahis rääkisid Meelis Oidsalu, Valle-Sten Maiste ja Madis Kolk. Teater kelmi, Paide teatri ja kinoteatri viimastest lavastustest. Helipuldis oli Maristombach. Kohtumiseni kahe nädala pärast. Teatrina.