Kajalood alustab ja seekord me oleme Tartus põhjusele, et tänane saatekülaline on oma kodu rajanud Vana-Liivimaa-aladele. Tere tulemast saatesse Tõnis Mägi. Mina olen Kaja Kärner. Mis tundega te nyyd umbes kümmekond päeva enne oma ümmargust sünnipäeva siit Riia mäest üles tulite? Tartu on üsna raagus. Missugune pehme, udune vaip on laotunud üle Eesti, võtnud oma hõlma? Kuidas see sobib teile? Ja väga sobiv väga ja Tartu. Noh, mõnes mõttes minu kodulinn selles mõttes, et kui ma tulin 20 aastat tagasi mul, ma olin Tartus väga harva ikkagi käinud mõned korrad kunagi kaheksakümnendatel, eriti kui toimusid levimuusikafestivalid siin ja aga ma ei leidnud, kus seda, mida ma mida ma niitmas leian, minu jaoks on Tartu oluliseltki ütleme mõistlikum, toredam linn kui Tallinn, näiteks kui tohib niimoodi muidugi öelda, et jälle inimesed võivad solvuda, aga Tartu on rahulikum ja mulle see see aeg on siin teistsugune. Mulle see meeldib, see sobib mulle. Tartu sügis on väga ilus. Isegi siis, kui lehekuld hakkab juba toomemäelt Lahkumas isegi siis, no ta on ikkagi. See oli aja märk, eks ju, kui proovid olla selle ajaga kaasas käia, pean silmas olla kogu aeg olevikus selles päevas, kus sa elad sellest minutist, selles selles hetkes oled kogu sa oled selles hetkes, siis sa võtad seda. Seda muutumist ju väga-väga loomulikult. Ma kuulasin üle teie intervjuusid, mida te olete varem andnud raadiole ja televisioonile. Ja ma püüdsin aru saada sellest, kuidas te suhtute iseendasse. Jama hämmastusega märkasin, et et mitmeski intervjuus te keeldute nimetamast ennast heliloojaks. Te, ütlete, et te olete helidepüüdja. Ma läksin selle peale Eesti raadio fonoteegi Peeki, mulle otsiti välja kõik teie laulud, mis meil on salvestatud, neid on peaaegu 200, kui me ei räägi erinevaid esid dusi erinevatel plaatidel. Teil on üle 10 heliplaadi autoriplaadi välja antud, mõned on duubel, mõned on kolmikplaadid. Minu meelest te olete nii helilooja, kui üldse olla saab. Kas teil on raske olla üks helilooja paljude hulgast? Ei, ei, ei, see ei ole nii, see ei ole sugugi nii seda selgitada, võib-olla peaks, peaks niimoodi astuma minevikku natukene üldse vaatama, kuidas minu elukulg on olnud? Ma olen väikesest peale alates ütleme, nelja-aastasest poisist. Väidetavalt olin ma nelja aastane minu onu, minu onud ja ka minu ema, kes möödunud aastal siit maailmast lahkus rahuda põrmule, et väidavad seda ja ma ise isegi kuskilt nagu natukene mäletan, seda ma arvan, et ma mäletan mitte nii, et ma kujutan seda endale ette. Õppisin iseseisvalt lugema. Mulle näidati tihend ette. Mulle näidati, millised need tähed on ja ma hakkasin neid ise sellest rohkem enam keegi mindi, õpetajatest, öeldi, näed sõnade Tõnis, vaata detsembee täht ja nii edasi, eks ole. Ja ühel hetkel olid meil meriväljal, kus ma sündisin olid külalised ja siis ma tulin äkitselt sinna tuppa sisse, kus nad ümber ümber laua istusid ja vestlesid ja ja siis ma kummardasin niimoodi, võtsin. Võtsin raamatu ja siis lugesin neile ette. Kõik see oli. Paras šokk kõigile heas mõttes. Aga siis onu Felix, üks minu vanatädi elukaaslane tot pois poissi Kunnase raamat siia ja andis mulle lehe ajalehe noorte hääl Pravda ma Pravdat muidugi mitte, aga aga näed, loe siit. Ma lugesin sealt ka. Seega õppisin hästi kiiresti hästi-hästi noorelt, päris väiksest peale mõtlesin lugema ja siis, kui mul juba nii-öelda tähed olid selged ja ma suutsin lugeda siis oli vanatädil seal meriväljal oli, olin raamatuid, mis olid siis nii-öelda kodanliku eestiaegsed, eks ole, nagu öeldi kunagi. Jaa, jaa. Ma lugesin neid. Lugesin neid mingeid ajalehte, mis olid siis eestiaegsed, ajalehed, nii-öelda neid ja neid kriminaalromaane, mis seal taga pole kirjutatud. Ma käisin, ma lihtsalt lugesin, kogu aeg lugesin, mingil hetkel ma proovisin hakata kirjutama oma varesejalgadega, mis on siiani mulle jäänud väga. Minu käekiri ei ole väga ilus. Aga see pole üldse oluline praegu. Oluline on see, et ma püüdsin hakata ka ise kirjutama ja kokkuvõttes ma jah, muidugi, kui ma kooli läksin, siis ma õppisin seda paremini tegema. Aga miks ma seda kõike räägin, on see, et kõik minu, minu tegemisi ka hilisemad tegemised kannavad endas sedasama nelja-aastase Tõnise sellist indu või mingisugust sellist otsimisvaimu. Ja ja, ja seetõttu olen ma kõigis iseõppija. Ma ei ole kordagi käinud klaveritunnis või niimoodi, et ma oleksin õppinud klaverit mängima või kitarri omal ajal, kitarrid kitarri mängimine on lihtsam, seal omal ajal tuli välja. No kasvõi Uno Loobi kitarri õpik ja selle järgi õppida aga klaverit mängima niimoodi nagu Reitsiaals näiteks mängib klaverit medi üksikute akordidega akordid Ena. Ja seda ikka kõrva järgi. Ja sealt juba edasi ka esimesed katsetused panna mingid helid ritta ja siis öelda, et, et see on sinu enda laul. Ja siis öelda, et ma olen helilooja. Need asjad minu jaoks niimoodi ei käi, et ma no ühesõnaga on olemas niisugune akadeemiline suund, inimesed lähevad muusikakooli, lõpetavad muusikakooli ära, siis lähevad konservatooriumisse akadeemiasse nagu praegusel ajal öeldakse siis doktorantuuri või mis tahes ja ühesõnaga lõpetataks ja saadakse korralik tunnistus selle kohta, et sa oled õppinud. Need inimesed ikkagi ikkagi võivad, et näete, mul on tunnistus, et ma lähen, helilooja, aga samas ka näiteks kuidas ma saan ennast panna heliloojate tõeliste heliloojate kõrvale kirjutada oma nime kui me võtame ainult kas või Eesti heliloojad läbi aegade kõige suuremad, kuni Pärdini välja, eks ole. Ja sealt edasi muidugi veel Tõnu Kõrvitsad ja nii edasi, et, et kuidas ma saan ennast sinna, mitte kuidagi ma ei saa, sest et ühesõnaga ma olen ennast distantseerinud sellest, sellest mõttest, et ma üldse peaksin hakkama ennast kuidagi kuidagi nimetama või endale paguneid ise peale hakkama panema, et ma, ma olen jah, iseõppija, autodid, akt. Vivaldi ja Mozart olid samamoodi iseõppija. Johann Sebastian Bach õppis viiulimängu oma isalt ja orelimängu oma vennalt, nii et konservatoorium on väga moodne. Ei, ma tean, ma tean, ma tean, aga noh, see on, võtame selle ka nagu Eesti sellise Eestis tajutakse natuke teistmoodi, ma olen ju siiamaani ette heidetud mingeid asju, et et noh, et kuidas ta nüüd ta tegelikult õieti vot ei oska, kuidas ta kirjutab. Tõenäoliselt ikkagi nagu varastab. Hästi palju öeldud, aga tegelikult sellist asja mulle mulle vihjatud. Ja seetõttu las ta olla, nagu ta on, ma teen muusikat. Jumalale tänu, on see sõna otseses mõttes Jumalale tänu. On see, et ma, et ma seda siiani ja suudan teha ja suurelt osalt ka lustiga ikkagi see on see, mille üle ma tänan jumalat päriselt kohe. Ja, ja noh, nii on. Siis veel üks asi, mis võib-olla vajaks selgitamist selles suhtes, kuidas te iseendasse suhtute, on see, et raadiointervjuus Maian Kärmasele. Te olete öelnud niisuguse lause, et mulle käib minu oma hääl närvidele. Kusjuures teie hääl on see pärast me teid armastame selle sõnumi kõrval, mis teie lauludes on, hääl on see, mille järgi me teid ära tunneme, kui me teid parajasti kontserdilaval ei näe, kuulame raadiost või kuskilt plaadi pealt. See on teie kõige iseloomulikum omadus ja te ütlete, et see käib närvidele. Kas te saate sellest rääkida? Ei, ma võin rääkida kõigest, kõigest absoluutselt aga see on, see on nüüd küll nii, et, et see on nüüd minu, minu apsus või lapsus või mis tahes, et see on kuidagi emotsioonidega seotud, on, tõenäoliselt olin ma võib-olla kaks päeva tagasi olin, olin salvestanud mingit oma laulu ja ma ei olnud sellega üldse rahul ja see jäi minu alateadvusesse see kinni. Siis kui otse küsitakse midagi, et kuidas siis muidu ei maid, tegelikult oma hääl mul see ei meeldi. Aga sellega on nii ja naa, kusjuures ongi mingil hetkel tõesti, ma ei ole rahul. Ma elan rahul sellega, kuidas me seda laulnud olen ma rahul oma mingite nüanssidega ja ma olen niisugune natuke. No et olen väga, väga enesekriitiline ja seetõttu seetõttu see, see võis olla ikkagi väga tõelähedane sellel hetkel vähemalt kui ma Maianile seda ütlesin Inimesed mäletavad kontserte, kus võimendus on läinud korrast ära ja siis tuleb Tõnis Mägi ja laulab ilma võimenduseta saalitäis. Teil on nii võimas hääl, kas te olete selle nimel kunagi oma häälega tööd teinud? Ka, aga see on ka niimoodi, et ma olen ise sellega tegelenud, et ma olen ise otsinud see ise ise ise, see ei ole ju kõige noh, et ei ole väga soliidne rääkida kogu aeg iseendast paraku kujunevad, usute. Mind usutletakse, siis sa pead iseendast rääkima ega kesta. Ei, nii väga ikka, õpetab. Lähme jälle natuke tagasi, niimoodi on kõige parem, ma arvan, et minu üks suuri eeskuju see oli. Jah, kindlasti oli Elvis Presley aga oluliselt rohkem, aga ma olin rei Charles. Ja seda, mismoodi reetsiaalsed oma seda häält teeb. Vot seda ma proovisin küll nüüd ise oma aega külma, proovisin ühtemoodi ja teistmoodi. Ja ma sain ta, no selle mingisuguse. Kuidas paremini öelda, ma sain selle mingisuguse iseloomuliku Reitsiaalsel iseloomuliku, sellise kähina sain kätte. Ja, ja sealt edasi. Kuidagi vormus ja minu enda hääl. Aga see mingite eeskujude eeskujude kogum nii-öelda nii Reitsiaalse biitlitelt võib-olla kuskilt sealt ja proovisin, proovisin siis neid järgi teha, kas on järgi laulda, eks ole, proovida laulda nii nagu laulab reditsiaals, proovida laulda nii nagu laulab. House Felitsiana näiteks, mingil hetkel kabime muusik, muide minu esimene laul oli ju pimedale muusikule, eks ole, pühendus neile pimedatele muusikutele, Stevie Wonder muidugi. Aga jah, see on, noh, mõnes mõttes on see minu, minu aja ta nägu kõlatud tavavõi ta, kuidas ta hääl kõlab ei, kuidas see on see praegune nägu, kellatata nägu, kõlab tuttavalt jah, just nimelt, et siin on ka, et proovitakse ikkagi väga sarnane olla selle artistiga, keda siis järgi tehakse, aga jah, aga siis, kui ma alustasin, eks ma siis proovisin olla kõik korraga. Kui ma kuulan oma saatekülalisi rääkimas, siis mõnikord ma otsin arhiivist välja sama inimese esinemise aastakümnete tagant ja ma pean ütlema, et hääl peab ajale kõige rohkem kõige paremini vastu. Et hääl vananeb aeglasemalt kui nahk. Süda, liigesed, olete sama meelt. See on huvitav, see väga huvituma. Ma arvan, ikkagi, mul on ikkagi hääl muutunud väga kõvasti. Kui praegu kuulata näiteks nomis esimesed salvestised võisid olla. Ma tulin sõjaväest 69 72 70. 71 on avalikke lindistusi. Seal mul on ikka selge, kõrge, selge hääl, seda kahinat mul ei ole. Mäekõrgune õnne tipp, ta väriseb küll. Võib-olla ma ei oska ennast niimoodi niimoodi kuulata, võib-olla nagu teie. Ja see on üks, üks asi, mida ma ei suuda seletada, on et ega ma ei kuule ennast küll niimoodi, et ma olen kodus, ma kuulen, panen oma plaadi peale ja niimoodi ma muudkui kuulen ennast, kuidas ma laulan ja naudin seda. Ei, ei, mitte sugugi mitte ka näiteks plaatega. Kuidagi läksid nad iseenesest, läksin mingi teema peal, aga aga et kui ma neid uusi plaate või teinud või siis ma olen noh, nii-öelda laulatatud nende lauludega. Ma olen hommikust õhtuni nende kütkes selle uue muusika kütkes, mis ma just äsja olen loonud. Ja siis, kui see lõpuks võtan mingi paar kuud, umbes kui see kõik on valmis. No ma mõtlen koos salvestusega niimoodi, kui tekstid on kõik valmis ja ühesõnaga, kui ma olen selle endale nii-öelda liikmetesse laulnud, vaata ma oma hinge oma omada ja oma vaimu, selle loo, võin need kogu terve plaaditäie lugusid, siis on hetk, kui see plats valmis, siis ma ei kuule seda kordagi, ainult kuulan korraks ka seal mingeid vigu ei ole. Ja siis ma ei kuula seda plaati aastaid kindlasti kolm-neli aastat kindlasti, et ma ei julge kuulata, lihtsalt laskma erakonnast lahkuma, lasen endast lahti ja ma julgegi ulatav, arvan ise, et äkki leian sealt veel mingeid vigu, sest nagu juba varem ütlesin, ma olen väga enesekriitiline oma. Paljud asjad mulle tollele hetkel veel ei meeldi. Aga siis on üks kummaline asi on see, et kui läheb aegamööda mingi neli aastat, näiteks läheb mööda, siis nad enam ei mõju mulle nii halvasti, siis ma juba kuidagi olen taltunud või et täitsa tore on. Räägime nüüd nendest inimestest, kellega te oma elus olete kohtunud, on teil lummavaid hääli, millele ta ikka tagasi mõtlete või niisuguseid inimesi, kellega kohtumise järel te mõtlete, et küll on tore, et ma temaga kokku sain, et oli nii palju huvitavaid mõtteid? Ja muidugi on, muidugi ma olen õnnelik inimene. Et. Et elusaatus võib olla elu, on mind kokku viinud. Väga ütleks lausa nii, et väga õigete inimestega. Ma juba algselt nagu vihjasin, et ma olen nagu ise õppi olnud kogu aeg ja, ja ma kolis linn suhteliselt halb õpilane algusest, et kuna ma läksin esimesse klassi, siis ma juba oskasin lugeda, mul hakkas igav seal, eks ole. Ja nii edasi, et oleks tark tegu tõenäoliselt teise klassi panna, aga seda tollal ei tehtud. Et minu ümber on olnud. Enamasti on olnud naissoost isikut selles mõttes, et minu ema, vanaema, tädid, isa läks mu juurest hästi vara ära juurest ja seetõttu justkui seal mingisugune isakuju või, või mingi vanem mees, kelle käest küsida, kuidas asjad on ja mismoodi. Et ka see ühel hetkel tuli ja väga hea sõbrana. Väga ajasõbrana isegi võiks öelda Mikiveri st räägin. Mikk on olnud minu õpetaja, ma arvan, väga delikaatne. Ma kuulasin väga tähelepanelikult, mida ta mulle tegelikult räägib. Sest ta püüdis rääkida kuidagi allegooriat ega läbililled, nagu vanarahvas ütleb. Ja seal oli peidus tihtipeale midagi enamat kui pelk see pealtnäha see jutt oli. Ta rääkis mulle väga palju huvitavat, väga palju suunas mind. Kuni sinnani välja, et, et ühel hetkel ta ütles, et Tõnis, et mul on tunne, et sa võiksid teatris mängida. Ja nii ma tegin oma esimesed rollid Mikiveri lavastustes, Tšehhovi esimene, siis roll oli tuusembow. Täitsa uskumatu, mis kindlasti on üks selline inimene, kes, kes on vorminud, lausa võiks öelda, võib-olla jah. Miki lõi oma sõrmega vasta, vasta puulauda, et seda inimesel peab, selline inimesel peab olema puuhääl, siis ma tunnen tema sära. Et inimene peab olema puuhäälega, ta tahtis seda sellega öelda, et peab olema ehe ja õige hääl, et tal peab olema puuajal. Mul on see nii meeles, et kuidas ta seda niimoodi niimoodi tõesti inimesi tulebki? Tulebki võtta. Ja hiljem hiljem on tulnud terve rida väga ilusaid inimesi. No Riho Sibul näiteks, keda ma hindan. Väga hindan Tuksamite näiteks Jaak tuksumiti inimesena Kärt Johansoni muidugi oma oma naist, kes on ka väga palju muutnud, tegelikult need inimesed on mind muutnud, need inimesed on olnud mulle ja mu enda lapsed muidugi ka hästi olulised. Et ma võin nüüd küll seitsmekümneseks kohe saav Tõnis, võin öelda, et mul on olnud ikka mingi kuus elu küll kui mitte seitse häält. Et noh, iga kümnendi järgi nagu ei muutu eest, aga aga neid on neid muutusi väike Tõnishis, ütleme koolimine siis lõpetav, siis need esimesed armumised, sõjaväkke minek, seda, need on kõik erinevad ajad ju. Ma mõtlen, et võib-olla ma praegusel hetkel seitsmekümneseks saav. Ma ei tea, kas mul oleks huvitav istuda koos kolmekümneaastasel Tõnisega või seitsmeteistkümne aastase põliseid, ma arvan, et see oleks olnud üpris üpris ränk. Ma olin ikka hoopis teistsugune, siis. Mul on tõesti väga palju muutunud. Rääkides veel oma elamustest vabamalt. Ma küsin, kas ma vastasin teie küsimusele äravaid, te tahtsite veel midagi? Selle eelmise küsimusega seonduvalt see oli see, et hääled ja inimesed ja ma nüüd jagan oma muljeid, et mul on olnud õnn näha teed ja Mikk Mikiveri Enigma variatsioonides laval, mis on kahe mehe duell ja seal on väga tüse tekst. Ja seal nagu ei saagi aru, kuidas need rollid nagu vahetuvad ja teiseks, mis mul on etnud surematu elamuse, on see oratoorium tarkus. Seda ma nägin linnateatrilaval, kus olid üks hääl, mis mind eriliselt lummas ja see oli Aarne Üksküla. Kindlasti ka üks küla kindlasti Miku kõrval kindlasti. Praegu mõtlesin mikkustaga kindlasti Aarnega Aarna surmal ikka täielik šokk mulle. Kuigi ma teadsin, et ta. Kui ta hakkas jutustama, oli see neenetsi või mingi põhjarahvamuinasjutt seal oratooriumis Uku Masingu raamatust natuke monotoonselt häälel, just nagu loitsides. Tõsiselt, ma käisin ära seal saalis publiku hulgas. C5 täiesti ära sellest reaalsest maailmast, et niisuguseid asju juhtub. Oratoorium tarkus, mis nüüd on ka plaadi peale. Te valisite sinna tekste kuningas Saalomoni raamatutest Uku Masingust pleespaskaalist. See oli nagu 1000 aastane tarkuste kogu. Kas te võite öelda, mis on inimeseks olemise kõige tuum? Olles need tekstid läbi töötanud? Sisu, ja, ja, ja muidugi siin on, mul on raske seda öelda, selles mõttes, et need targad mehed on öelnud tegelikult kõik selle kõik selle ära. Minu arust on üks väga oluline on see, et inimene et see, tema ego ei tohi olla nii-öelda prevaleerib või et see mingisugune mina, mina, mina, mina mul on seda aastakümneid nagu juba tajunud või niimoodi on. No see on see, see jumalatunnetus või on see, millest mina tahaksin rääkida või või mis on minu sees olemas selline tunnetuslik külg. See on nagu see sisu, et jõuda. Me oleme niikuinii. Inimestena oleme ikkagi suhteliselt suhteliselt mannetud tegelased, et me peaksime saama iga päev ennast muuta paremaks iga päev muuta ennast paremaks. Selleks on olnud need targad mehed, kes on meil nii-öelda teerajajad olnud, et me saaksime aru, et me ei läheks valet teed pidi. Kas ma räägin midagi nüüd sellist, mis on vastustele või, või mul on siiski kokkuvõttes keeruline öelda. Ühte ja õiget ainukest vastust ei ole olemas, on vastus novembris 2018, nii, kuidas te seda tajute võttes kokku kõik need kogemused, mis seni on elu teile toonud, seda ma tulingi. Jaa, ei, muidugi ei, ma ma saan, aga sain aru, aga ma ütlengi, et seda on väga-väga keeruline, sest et piibel on minu jaoks väga oluline raamat, ma olen seda ollu loen, ma tean, miks ta on oluline, sest et et see on, see on see sõna. Nii nagu Johannese evangeelium, valgus oli sõna, sõna oli jumala juures ja sõna oli jumal selle järgi võtta, vaadata seda elu juba ainuüksi eesti keeles on, on näiteks sõnakuulmine selline, seal sa oled sõnakuulmatu, Sa oled sõnakuulmatu. Et mida see kõik tegelikult tähendab, see on üks suur asi ja sellest me, mitu saadet võiks teha, aga ikkagi kõike seda kõike seda ära ei räägi. See üks on veel targad mehed, kuidas nad saavad mingitest asjadest nonii, täpselt aru, et dalai-laama näiteks on, kirjutab, et neil on suuremad majad, aga väiksemad pered rohkem mugavust, aga vähem on aega, meil on teaduslikud kraadid, aga vähem on aru, rohkem teadmisi, aga vähemalt taju, paradoksid, eks ole, paradoksid kogumisega. Et see selline nagu teada andmine, et vaadake jälgiga, kuidas need asjad käivad. Et see on see inimene, kes nüüd märkab, kes märkab ja tajub, nagu ma lõpuks ütlesin, ta tajub, et see tajumine, see, see on justkui nagu kadunud täielikult inimestelt, mul on tunne, vaadatakse kogu aeg exceli tabeleid nii-öelda laias laastus, kuidas need need numbrid jooksevad, nii on õige aga see tajude sisemine taju nagu vormel ühe sõitja Räikkönen, seda on ta nimi, et selle käest küsiti, kuidas sest te sõidate, siis ütleb, et ma ei tea lihtsalt intuitiivselt, eks ole, instinktiivselt ma teen õige käigu, kui ma hakkaksin mõtlema, siis ma sõidaksin rajalt välja. Ja see on täpselt see, kuidas mina, mina tajun, asju, tajumine, see teadmine, et see on nii seletada, võimalik 1000 saadet teha nüüd ikkagi jääb ta sihukeseks natuke imelikuks, sest et seda ei püüa, seda ei suudab nähtavaks teha seda, seda ollust või mis siin on keeruline. Ei suuda panna kolme lausesse, ei ole võimalik. Kaja loodimisel on täna Tõnis Mägi. Räägime teie kõige viimasest laulust laastatud maa ja tuletame meelde üht varasemat laulu, see on Andres valguneni kirjutatud leelo tungla sõnadele. Las jääda, Vladimir mets, just. Kas nendel on tähenduslik side? Nendel kahel laulul? Ja väga-väga leelo tunglast hoopiski rääkida, siis on see leelo tungal, on ise, et võib-olla ta tajus jälle kuses tajumisest ka rääkida, et võib-olla ta ei taju, ma ei tea. No ma olen ta ka paaril korral sellest rääkinud tema laulutekstidest, üks laul on seesama, las jääda ükski metslindude jaoks alles, las jääda ükski mets nukrust jaoks alles, las jääda, ükski mets. Mis seal veel on? Tule praegu, aga teine laul on ju, see on laps, meie muld, see on laps, meie muld maha muld, mis meid toidab. Siis teine pool, et kui me siin praegu oma ei oska hoida, siis küll maailma kõikide asjade kohta me kunagi midagi öelda ei saa. Kui ma tollal selle 30 aastat tagasi laulsin rohkem kui 30 aastat 35 aastat tagasi. See tekst oli muidugi oluline, aga see, mis ta praegu on ikka. Ja nii Valgoneni tungla las jääda, ükski mets on no nii, nagu oleks eile või täna kirjutatud lugu väga täpne. Et prohvet mõtlen leelo tungal prohvetlik, väga prohvetlik. Ja see laastatud maa on Toomas Kiho Akadeemia peatoimetaja, tema, ma palusin, et ta kirjutaks mulle meeldivate luuletused. Tema ja siis Kärt Johansoniga kahe peale. Bert kohendas seda teksti, natuke oleks lauldama. Ja see samba aluse, see on seal valus tekst, aga, aga siin ma seisan ja teisiti ei saa, nagu Lutter ütles kunagi jah. Tuletan meelde, et Andres Valgoneni laul see algab siis sõnadega, et kuhu mõtled põgeneda hallist linnast, kuhu. Le püha puid veel tooma minna. Aastast 71 on see Eesti raadios teie poolt salvestab nii, sinna on suurusjärgus 50 aastat ja me oleme samas kohas oma mõtlemisega. Kas inimene ei õpi mitte kunagi? Miks? Vot ei tea, vat ei tea, see on hea küsimus ja miks ta, miks ta õpi teda ütleme kogu aeg oma piiblist jälle kui tohib, eks ole siis ei ole midagi uut siin päikese all, ütleb piibel, ütleb koguja raamat, mis on erakordselt. No ma kohe lausa soovita kogujad lugeda. Ja ei ole midagi uut siin päikese all. See muide oli ka minu tarkuses, oli üks küla, luges seda siin ei ole. Ei ole mitte midagi uut siin päikese all ja see kõik, mis on uus, see on kindlasti kunagi olnud. Inimesed teevad neid vigu kogu aeg uuesti uuesti uuesti. Ja seetõttu aeg-ajalt oleks justkui vaja selliseid laule laulda või öelda kõva häälega, et anda märku kohe. Oodake, oodake nüüd, kuhu te kihutate kõikaga? See oli eelmisel sügisel, kui ma palusin sellesse samasse saatesarja külla psühholoogi Tõnu Otsa põhjusel, et ta oli Eesti Rooma Klubi koduleheküljel avaldanud artikli sellest, et me oleme kaotanud, et niisugused mõisted nagu süütunne ja häbitunne ja ma palusin, et ta sellest natuke lähemalt räägiks ja ilma kuidagi oleksin vihjanud pühakirjale hakas. Tõnu Ots. Nad andis niisuguse kiirkursuse läbi vana testamendi maailma loomise viidetega uude testamenti etes, et piibli järgi on inimkonnale antud kolm karistust keeldudest üleastumise eest ja üks on siis nagu piibel ütleb paradiisist väljaajamine, teine on ülemaailmne veeuputus ja kolmas on Soodoma ja Gomorra põletamine ja inimkond mitte kunagi ei ole sellest õppinud. See ei ole nüüd küll Tõnu Otsa järeldus, sest ta läks sealt edasi teistele asjadele. Aga kas ei ole viidet, et inimesel ei ole antud õppida oma vigadest ja eksimustest? Et meil puudub see võime? Jah, see on nagu natuke nagu loomuses on tõesti see, et näiteks kui Mooses läks üles mäe otsa läks, ütles, et läheb, toob 10 käsku sealt ülevalt alla, eks ole, niimoodi hästi laias laastus ütleme siis, et vaadake, et hakkaks kummardama, kummardama, iidoleid, ütleb ta ja ei lähegi palju aega, kui inimesed juba loovad uue, mingisuguse iidoli, hakkavad teda kummardama. See on patt, eks ole, nagu öeldakse piiblis. Nii et see, et ikkagi kogu aeg tehakse sammu vigu. Huvitav jah, ma ei ole selle peale tulnud, see on praegu praegu tõesti õige õige küsimuse õige arusaamine teie poolt, mulle tundub, et see vist ongi nii tõesti. Te olete Tallinna linn on täis Andrea Bocelli kontserdikuulutusi, ta tuleb tuleva aasta augustis lauluväljakule kontserti andma ja siis pime muusik heatahtlik naeratus näol, vaatama plakatitelt. Siis ma vaatan teie kontserdikuulutusi, teil on ka kontserdid Tallinnas, Pärnus ja Tartus. Ja ma püüan aru saada, mis pilguga te vaatate mulle publikule Otsa sellel plakatil. Te olete väga tõsise näoga. Kas ma loen sealt etteheidet, et asjad on läinud nii, nagu nad võib-olla Eesti ühiskonnas poleks pidanud minema? Kas ma näen seal pettumust? Mida ma selles pilgus näen? Seal plakatil? Ja ma ei etteheidet, kindlasti mitte. Mis sa siin heidad? Kurb meel on, kurb meel on, et need asjad on niimoodi läinud, nagu nad on. Eks ole, meil on öeldud, et Eesti on iseseisev, sõltumatu demokraatlik vabariik kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, eks ju. Ja kui ikkagi kirjutatakse petitsioone ja kui ammu-ammu 2000 2004.-st aastast saadik on tajutav olnud, et midagi kisub käest ära. Ja tegelikult ikkagi kokkuvõttes põhiseadust ei täideta. Kui võtame konkreetse asja, põhiseadust ei täideta, tohutult bürokraatlik, lõpuks on läinud kogu see riik inimesed kümnete tuhandete kaupa kirjutavad petitsioone, see tegelikult keegi sellele tähelepanu ei pööra. Ja siis toimub see kõik, võtame Rail Baltica ja tselluloositehased ja ja kõik see metsade mahavõtmine ka haridus ja, ja meditsiin ja no asjad, kus on kõik igalt poolt nagu käriseb siis on sellepärast tohutult kurb, on tegelikult, jah. Ma ei tea, kas ma selle plakati peal nüüd tolm ilmtingimata tegin selle näod, ma elan neile anda mõista seda, aga eks me, eks see on mind vormin natuke küll selliseks tõsisemaks igal juhul, kui ma. Kui ma võib-olla tahaksin olla. Te tegite ümber oma kuulsa ärkamisaja hümni Koit viimase salmi lõpusõnad pidi ikka tõsine põhjus. Ja seal on, see oli 2004 ja huvitaval kombel on näiteks lihtsalt mind huvitas, kas ka märgati juba siis need džiibiluik oli, kirjutas oma esimese sellise ühe artikli, kus ta andis mõista, et, et midagi on viltu kuskil sealkandis 2005 2000, jah, ma arvan, et 2005 näiteks seal oli see ohumärk, oli juba siis tun, need on aastal 2018. Ega ei oskagi midagi öelda, et mis siis teha, eks ole, et mis me siis nüüd, mis me nüüd ette võtame, sest et mina ei ole poliitik sellisel juhul, kui, kui tahaks minna riigikokku või, või niimoodi või noh, kui mind valitakse, eks ole, siis ma peaksin oma muusiku noh, ütleme ikkagi elukutse kaks õla lausa peaksin selle kõrvale panema, ei hakka lugema tonnide viisi neid aruandeid ja, ja mis ei ole minu, minu maailma absoluutselt, nii et see, sestap mina ei kavatse poliitikasse astuda. Aga niisugune kanaarilinnuna või kuidas öeldakse niimoodi aeg-ajalt tõsta, tõsta häält, et seda ma lihtsalt seal minusse programmeeritud? Ma? Ma ei oska teistmoodi, on see on põhjus, miks ma miks ma midagi loon ka ju? Mitte sellepärast, et ma ainult sellepärast loon, et on, on halvasti ei sugugi mitte nii palju laulan kirjutatud armastusest oma armsatele inimestele. Aga kui ilmselgelt lihtsalt võetakse metsa, lageraie toimub igal pool ja kedagi ei huvita, siis ma ei saa teistmoodi. Et ma kirjutan loo nii nagu see laastatud maa on. Keegi küsis mu käest, et kes tellis sealt selle Loodonis? Mõtlesin, et ma olen teid keegi tellinud, ma ise ise maksin kinni selle kõik, et ma teen seda stuudiole. Oot, mis jutt see nüüd on, ära nüüd hakka seletama, mis sa tahad öelda, et sa maksad kinni kinni stuudio aja ja kõik, et kutsutud muusikud keegi, inimese mõjusus, ta, mitte mingi hinna eest. Aga, aga see on fakt ja nii on, sest et see, see peab, peab saama salvestatud, see peab saama ka ette kantud nii palju kui võimalik. Et äkki inimesed natukese natukese saavad, et äkki võtaks midagi ette. Ma jäin vaatama saadet plekktrumm siin oktoobrikuu lõpus. Te viitasite siin uuesti sellele 15000 maailmateadlase. Samamoodi võib öelda petitsioonile hoiatuskirjale, et kui kohe ei lõpetata kliima soojenemise põhjustatud raidprotsesse ja maailmamere täitmist plastikuga, siis inimkonnal enam elamisruumi ei jää. Seda ei kuulda. See on seesama jutt, et, et inimestel puudub võime oma vigadest paljugi. Tea seda üldse ka, kusjuures see on nii kummaline, siin siin oli möödunud aastal ma mäletan õieti Ta oli kas need oli 20 teadlast, ajakirjanikku, arsti ja kirjaniku maailmale, kes kirjutasid manifestis, ühesõnaga, et lõpetatakse see Euroopa Liidu föderaliseerumine lõpetatakse ära, et see teeb ainult halba, eks ole, meile, mitte ükski ajaleht meediaväljaanded, mitte keegi sellest ei rääkinud poolt sõnakestki seal hästi pikk, hästi põhjalik inimesed, väga autoriteetsed tegelased, kes on seda kirjutanud kõik, seal on kõik ükshaaval välja toodud, miks, miks see kõik albumis praegu toimub? Jah, aga jah, nii on. Praegusel hetkel on see kõik niimoodi. Suur lootus on inspee võiks selle kohta lootuses, et muutub midagi. No vastukaaluks räägime sellest, mis teile rõõmu valmistab tänases päevas. Rõõmu valmistab oma pere, hakkab ma hakkan e pealt oma perest pihta. Tohutud, toredad tüdrukud, tütred, neli tütart, kes kõik on, on oma tee leidnud, kes siis muusikas selgeks tantsu. Minu sõbrad, kellest mul on väga hea meel, see on, see on üks kõige kõige olulisem asi minu jaoks üldse on perekond. Ma kas ei saa aru, kui öeldakse, et see pere on, noh, võib-olla see polegi kõige olulisem. Minu jaoks on muusika muidugi muusika, mis aitab, aitab tajuda maailma kuidagi erinevalt, võib-olla kui et mina tajun maailma neljamõõtmeliselt siis pikkus, kõrgus, laius, eks ole, muide sügavus. Et minu jaoks on see sügavus, on üks selline mõõde mida näiteks ma tajun looduses käies tajunud näiteks värve, erinevaid värv, neid kombinatsioone rohkem kui kunagi varem, on üks põhjus, mul oli möödunud aasta üks üks operatsioon plekktrummis ka rääkisin sellest, et pärast seda on mul natukene läinud nii-öelda meeled rohkem avali, rohkem meel on ja tajub, tajub rohkem värve, rohkem toone. Ja mis muusikasse puutub, siis klassikalist muusikat ma kuulan palju? Jah, raadiot ka, ma proovin ikkagi klassikalist muusikat kuulata kõige rohkem. Muusika, milles on, milles on sügavus. Ja seda saab ainult aru niimoodi, kui see väga tähelepanelikult tajud, selle muusika, muusika kulgemist. Praegusel hetkel on, võiksin sellist asja rääkida, et et võib-olla natuke selgitada. Minu arust on see, et kus me praegu elame üldse maailmas on niimoodi, et kui võtame ainult klassikalise muusika näiteks noh, nii-öelda klassikalise muusika, Bach, Foree, eks ole Stravinski ja nii edasi, et siis väga tihti mitte see prevaleeriks, kõik see aga väga tihti on olnud metsikult hästi tehniliselt teostatud plaadimaterjal, mida ma olen kuulnud või noh, üksikud lood. Üks tuntumaid, Ta pianist hetkel on Langlang hiinlane heinapianist, kes mängib tehniliselt täitsa vapustavalt ja huvitaval kombel ma hääl hetkel lagu adusin, et mul on mul teda igav kuulata. Ja ma ei saanud tükk aega aru, et mis seal siis on ja minu lemmik on Glen kuud pianist. Kanada võiks ta kohta ikka öelda natuke veidrik oli ta lausa noh, omamoodi klaveri paganiini, eks ole, kui see ka kõlab kuidagi veidralt, aga noh, asi on vähemalt arusaadav. Mitte näpujooksus ei ole asi, vaid just nimelt sügavuses, mismoodi igal noodil on, on oma noh, ükski nootjale lihtsalt tühjalt mängitud niimoodi ära, et oleks selline. Et hästi kiiresti, hästi, tohutult rõõmsalt jälle vahvalt, aga see, võib-olla on keeruline seletus praegu üldse rääkida muusikast lihtsalt sõnadega. Aga ma seda niimoodi tajun kogu seda maailma, kus ma mõtlen mitte ainult muusikat, vaid ka, kui looduses käia või kui maale vaadata või mingit filme või teatrit vaadata. Ta raamatut muidugi lugeda. Et siis see, mis annab sellele sellele hinnangu, minu jaoks on see, et kas ta on sügav, ei ole. Ja see minu, ainult mina võib-olla tajun seda niimoodi keegi kõrval, kes istub, kuuleb, võib olla tema ei tunneta seda, nii nagu mina seepärast mõtlengi, et ma nagu nagu maailma neljamõõtmeliselt või oli see sega. See oli püüd panna sõnadesse seda, mida inimene südamega tunneb ja hingega. Ja sõna iga kord ei ole väga. Väga täpne sõna ei ole sõna edasiandmise võimalus ja viis, et sageli on muusika parem. Sõnaga on üldse see probleem, et sõna annaks väga. Eestlased ütlevad väga tihti, et mul jääb sõnadest puudu ja see on, see on nii täpne, see on nii täpselt öeldud, mul tihtipeale jääb sõnadest puudu, sest tegelikult tahaks nagu lihtsalt väljendada ennast, et ei läheks liiga keeruliseks. Ja siis sa takerdub mingite sõnade taha, et see eesti keel, eesti keel ja eesti meel, need on need asjad, mis on täitsa, et kui, kui see ära kaob siis Eestit Eestit enam ei ole. Ka see meelse sõna iseenesest, et see ei ole inglisekeelne maininud. Et seal midagi täitsa teistmoodi meelevald, meeleolu meeleldi meelega, eks ole, ja nii edasi meel, meel, meel, meel, mis ta on siis vaist ja kõik kokku. Et see on üks midagi väga erilist ja et me läbi oma eesti keele, selle, kuidas ta on vormunud, kuidas ta aegade jooksul on ta niimoodi vorminud välja selleks keeleks, mis ta on seal sees, on nii palju sellist kuidas öelda nüüd? Liiklusmärke lausa ma ütleksin, eks ole, kui sa lähed, sa näed, see on see kirjutatud, et meel või siis on näiteks, et et ah, mul on ükskõik, või ükskõiksus, mis tegelikult peaks tegema kaks sõna, ükskõiksus, aga mis enam ei tähenda seda, mis ta tegelikult praegu tähendab. Ja neid on, neid on terve rida selliseid sõnu, kui sa tähelepanelikult need kuulajad, räägid sa ühel hetkel kuidagi kaduda, et need annavad need sõnad ise kuni sinna välja, et ma ei tea, kas maailmas on teist, teist keelt, sellist, kus on nii taevatähed, kui kirjatähed on täpselt samasugused. Samamoodi kirjutatakse nii, et mis see siis on, kus me elame, üks on üks suur mingisugune kogu universum, et. Äkki üks mingisugune raamat hoopis? Mind on sel sügisel hakanud huvitama see, kuidas inimene suudab või ei suuda tajuda ära seda hetke, kui ta oma elus on õnnelik. Täiesti juhuslikult ma sattusin lugema ühte Anton Hansen Tammsaare mõttetera, kus ta ütleb umbes niisuguseid sõnadeta. Õnn on nii suur asi inimese elus, et ta ei saa sellest aru siis, kui see on parasjagu käes, vaid alles hiljem saab aru, et vaat siis ta oli õnnelik. Et samasugune asi on noorusega tervisega ja vahel ka armastusega. Teie olete elus aru saanud sellest hetkest nii, praegu nüüd olen õnnelik. Olen ja päriselt olen, ma olen, ma olen kirjutanud laulu, mille nimel hetk ja siinsamas selle peale on ka lugu olemas Vestlus Hermaniga plaadi peal. Ja see hetk on, tean. Ühesõnaga ma kõigepealt ütlen seda, et ma püüan elada olevikus. Ma püüan elada hetkes selles hetkes, kus ma olen ja siis sa saad kõige paremini. Sa tajud maailma kõige paremini minu jaoks vähemalt. Ja sa saad kohe aru kogu sellest tundeskaalast, mis sul on, et sa ei hakka mõtlema ka teile, mul oli parem, et homme võib-olla enam nii hea ei ole, nii kui sa hakkad nii-öelda laiendama või tõmbama nagu lõõtsa laiali ja siis see tähelepanu, seid, taipamine, see taipamine, see taju kaob ära. Et see on nagu hästi oluline. Kas niimoodi olla. Ja see hetk, see silmapilk, mis on eesti keeles jällegi täitsa vapustav sõna. See silmapilk, see hetk, see on, on minu arust üks, üks täitsa erakordselt oluline niisugune aja mõõde mida ei suuda nagu üldse seletada kedagi, eks ole, seal nagu jumalat sa ei suuda selleta, aga see hetk selles hetkes selles samas ajahetkes selles sekundi murdosas siis juhtub tihtipeale see, mis näed inimest, vaatad talle silma, käib mingi plõks, keegi ei suuda ära seletada, mis see on. Ja sa oled inimesega kuni elu lõpuni koos, eks ole seal sumba perekond või see, et sa sõidad autoga külmal vastikul ajal, jäine jäine tee. Ja sa teed sekundi murdosa jooksul teed ainuõige otsuse. Ja avariid ei toimu. Mul on olnud näiteks vennalise Reigo, nendest oli rekonenist, et et ta ei oska seletada, miks ta niimoodi sõidab. Et ma saan sellest aru, kuigi mul pole mingi auto juhtimisega, tema on ikka maailma number üks selles mõttes autojuht. Räägi jumala äge, et et see, see, mingisugune see taju, see kiirus, see, mis on selles samas hetkes ees, et see hetk on, on tihtipeale pärast hakkad mõtlema, sulle tundub, et see hetk oli pikem, muide suurem. Ja sellel hetkel sa saad aru, Sa oled lihtsalt, saad aru, paljud väitsid, et sa oled õnnelik, sa tunned seda, sa tunned neid asju väga täpselt, ära hakka endale neid välja Lähen maha, sest et sellel hetkel see on täpselt see, mis ta sellel hetkel on, seda sa tunnetad ja tajud kõige paremini just just sellel hetkel. Vot niimoodi lood. Teil on üks suurepärane tekst, mida te laulate rändame koos, naeratus suul, ükski seen ei ei piira meid. Tuul vaba taevatuul. Kas te tunnete praegu ka niisuguseid tundeid? Teate, Kaja, väga raske on iseendast rääkida, ausõna, väga rasva. Tean seda. Kuulan ennast praegu kõrvalt rääkides mõtlen jälle mina, jälle mina, mina, ma ei tahaks nagu kogu aeg korrutada mina minaga. Hea küll, aga ikkagi ma pean vastama, aga see asi on selles, et kui me mõtleme seda tagasi seda aega, mis ma nüüd olen kuningesimesest lugemisest, kui ma õppisin ise lugema ja ja need kõik need ajad, et siis ma olen tegelikult oma elu nagu niimoodi viinud ja kuidagi niimoodi läinud, et ma olen, ma olen sõltumatu. Ma olen sõl, too Matu, ma võin seda kinnitada ja see on minu arust üks väga suur õnn, õnn. Tegelikult ma olen oma aja peremees, oma aja peremees, oma oma tööde-tegemiste peremees, ma suudan vaadata neid asju niimoodi, et ma ei, ma tänan, seda ei tee ära, lihtsalt olen. Kui täna ma lihtsalt loen, ma käin, vaatas selle kontserdi, ma võtan vastu seda, ma tahan väga teha. Seda ma väga ei tea, ma ütlen teile homme eks siis ma ütlen, kas ma teen või ei tee. Selles mõttes ma, ma nii-öelda valdan, valdan oma oma aega ja valdan seda päris hästi, et ma arvan, et see on see, mis mind väga õnnelikuks teeb. Aga seal õnnelikkusega on ka see asi, et peab põhjus olema, et saad õnnelikuks, sa pead selle selle looma endale selle mitte nii, et ma tahan olla õnnelik seal. Õnn on minu jaoks nagu abstraktne, suhtled natukene. Aga kui sa tead, mida sa tegelikult soovid ja tahad, et ma tahan sinna minna, mul on tee sinna, siis sa hakkad seda nii-öelda hakkad looma endale seda, seda liikumisskeemi, kuidas sa minema hakkad selle oma oma sihi poole, sest et ikkagi kokkuvõttes mingile aeg arvasin ma veel mõned aastad tagasi, kui ma andsin intervjuud, et mul ei ole mingit sihti. Hiljem ma ikkagi võin öelda, et ma peaksin korrigeerima seda, seda vastust, et ei, ikkagi tegelikult on, mul on seesama siht olnudki, et ma olen sõltumatu. Et see on nagu minu mägi, mille poole ma lähen, vaatan seda punast tuld, seal praegu. Justkui lähen sinna ja. See punane tuli kustub kohe ära, mis tähendab salvestuse lõppemist. Väga tänan, et te võtsite vastu kutse tulla vikerraadiosaatesse ja mis muud, kui soovida ikka neid hetki silmapilke, mis on pikemad kui silma pilk, silmapilgutus. Et oleks õnne ja tervist. Ma väga tänan teid, aitäh, suur tänu kutsumast, aitäh. Leppisime kokku, et saate, lõpetab Tõnis Mägi üsna hiljuti salvestatud laul laastatud maa valust sündinud jalus, kuulata. Koduteel üksinda. Eijena metsa põlis. Vaenud. Ei enam jõgi voolasi. Laastatud maa. Meenub Liivia, ma karju ülema laastatud maa. Üheskoos kadude Kasena kadu. Üheskoos ka tõugude. Kas enam kodu on mingis Või songermaa? KT üksinda. Ei tunne seda, ma. Maga. Maga. Maha.