Ööülikool kui veel mõnda aega tagasi minu avalik nägu või iga inimese avalik kuvand seisnes põhiliselt selles, kuidas ta riietus sellisena ta paistis teistele inimestele välja siis nüüd juba ammu on ikkagi oluline see, milline on teie Facebooki konto. Koole. Filosoof Tõnu Viik kõneleb teemal internet ja inimene. Loeng on salvestatud külaülikoolis Valtu seltsimajas. Tere õhtust kõigile. Mul on hea meel siin olla ja mõtiskleda selle üle. Millised on interneti ja inimese vahelised suhted, kuidas inimene ennast selles seoses tunneb ja võib-olla küsida ka selle üle, et kas inimene selles seoses ka muutub? Seoses sellega, et me nüüd oleme kogu aeg peaaegu pidevalt siis võrgustunud ja võrgustatud aga mingis mõttes on seda küsimust, et kuidas internet ja inimene seotud on juba nagu hilja küsida, sest ega me ei ole selle seose alguses. Seos on juba toimunud. Me küsine, post, factum, me oleme juba seostatud. Proovige näiteks üheks nädalaks kodus internet välja lülitada. Seda olete kindlasti proovinud, proovige oma telefon koju unustada või proovige minna puhkusele. Nii et te ei ole seal puhkusel olles võrgus ja teil ei ole telefoni kaasas. Kas nii saab? Saab küll, aga me ei teeni. Miks me nii ei tee? Sellepärast et niisugune ärevus tuleb peale, ebakindlus võtab maad, äkki kuskil toimub midagi, äkki toimub kuskil midagi sellist, millega ma peaksin kindlasti kursis olema. Äkki mu lähedastega on midagi juhtunud? Äkki veel midagi? Me oleme justkui haavatud, kui me enam võrgus ei ole. Kui meil ei ole enam seda vahendit, mille kaudu informatsioon kogu aeg sisse jookseb. Ja kujutlegem ühiskonda, kus internet paariks päevaks välja lülitatakse. See oleks kaos. Kõik laguneks koost. Liiklus ei toimiks võib-olla isegi vett ei oleks võib-olla valgust elektrit. Paarkümmend aastat pärast interneti tekkimist pärast selle loomist oleme internetiga juba nii seotud, et enam teisiti ei saa. Mõned terminoloogiliselt täpsustused võib-olla siia juurde. Kui me räägime internetist, siis tegelikult peaksime silmas pidama neid miljardeid arvuteid, mis on omavahel ühendatud ja siis vahetavad elektroonilisi impulsse niisugune megataristu arvutite võrgust. Seda võiks vist kutsuda internäiteks. See, mida me tavaliselt internäiteks kutsume, on tegelikult ülemaailmne, veeb või see sisu, mis meieni jõuab ja mida me saame kogeda igal hetkel, kui me mõne kasutaja liigese kaudu sellesse internetti siseneme või seal sellega kontaktis oleme. Ja me ju näeme selles suhtluses, mida me toimetame nüüd sellelegi kantse arvutite võrgu kaudu on kõigepealt üks niisugune traditsiooniline osa, mis toimus enne ilmsi või päriselt või tegelikkuses. Ühesõnaga enne käisime ise poes või pangas või riigiasutuses või suhtlesime mõne teise inimesega, siis nüüd on osa sellistest kokkupuudetest kolinud üle interneti. Need on meil e-pangad, e-riik, e-teenused, e-kool, e-kataloogid, e-kaubamajad ja ringleme ja toimetame selles keskkonnas päris palju. Aga siis on veebis veel üks uus osa suhtlusest mis mitte ei asenda ega täienda seda traditsioonilist vana suhtlust, seda vana kokkupuudet teiste inimeste ja asutusega vaid on midagi, mis on päris uus midagi, mida võiks kutsuda sotsiaalmeediaks või sotsiaalseks veebiks. Mõnikord seda kutsutakse ka uueks meediaks. Ja need on siis niisugused võrgustunud kommunikatsiooniplatvormid, mida varem ei olnud ja mida ilma internetita ei oleks Facebookid, blogid, igasugused personaliseeritud veebilehed ja nii edasi. Kui veel mõnda aega tagasi minu avalik nägu, iga inimese avalik kuvand seisnes põhiliselt selles, kuidas ta riietus sellisena ta paistis teistele inimestele välja siis nüüd juba ammu on ikkagi oluline see, milline on teie Facebooki konto milline on teie blogi või mingisugune muu veebilehekülg, kuhu te postitad pilte endast, oma sündmusest, elu tähtsamatest hetkedest, kus te siis kujundate endast niisuguse pisut idealiseeritud pildi, mida me kutsume avatariks niisuguseks avalikuks persiooniks veel kujuks, kellega teised saavad suhestuda ja vaadata, kui tore elu teil on, millised saavutused teil on, kui armsad on teie kassid, koerad, maja ja lapsed ja nii edasi. Ühesõnaga meie avalik nägu on muutunud elektrooniliseks. Ja pange tähele, et see elektrooniline väljanägemine ei ole juba ammu ainult teistele. Me ei tee neid Instagrami pilte ja Facebooki lehekülge mitte mitte ainult sellepärast, et teistele positiivselt silma paista. Muidugi me taotleme alati teiste inimeste tunnustust. Me vajame teisi oma elus ka elu enne elektrit olid täpselt samad vajadused olla tunnustatud oluliste teiste ja lähedaste poolt. Lihtsalt Me saavutasime seda teiste vahenditega. See on universaalselt inimlik. Mis on muutunud, on see, et nüüd me teeme seda elektrooniliselt ja nüüd usume ka ise sellesse, et see meie avatar internetis on tegelikult osa meist võib-olla isegi parim osa meist. Kui te mõtlete näiteks oma fotokogu peale, mida me elektrooniliselt kogume läbi elu ja kus tavaliselt paistab päike ja me oleme kuskil eksootilistes kohtades ja naeratame sellised päris, mitte representatiivsete või ütleme, mitte tavalised hetked meie elust, mis moodustavad siis kõrvaltvaatajale teie elu sellise saavutuste või positiivsete külgede jada. Me ei tee seda ainult teistele, me teeme seda endale ka, meil on endal ka parem uskuda, et minu parem pool, minu parem, mina, minu parem nägu on see minu sotsiaalmeedia avatar, see, kes justkui natukenegi minu näoga vaatab tuhandete, võib-olla sadade tuhandete, võib-olla miljonite teiste potentsiaalsete vaatajate poole ja näitab, kui tublid, kui vaprad ja ilusad me oleme. Kui me mõtleme selle peale, et kui palju energiat me kulutame oma kuvandi loomisele internetis, kui palju energiat kulutavad kõik asutused, ettevõtted, ka riigiasutused, organisatsioonid, klubid sellele, et kujundada endale kaasaegne, korralik ja atraktiivne veebilehekülg, mis tuleb muuseas ja iga paari aasta tagant uuesti teha, sellepärast et kujundusnõuded ja tehnoloogilised platvormid kogu aeg muutuvad. Kui me mõtleme selle energiamahu peale, mis sinna läheb siis see tundub ületavat selle, mida me traditsiooniliselt kulutasime oma. Ma ei tea rõivastele või kodu kaunistamisele või niisugustele asjadele, millega teistele silma paista, või õigupoolest ta on veel üks ülesanne, ta tuleb sinna juurde. Ta on justkui lisaks kui me küsime, et miks kõik inimesed tegelevad sellega. No muidugi mitte päris kõik kõik ei tegele ka, on veel palju neid, kes on siiski oma avatari loomise suhtes internetis ükskõik, ma ei tea, kas siin saalis näiteks täna on selliseid, kellel ei ole Facebooki konto, vot või kes ei lae instagrami pilte üles või kas me saame käes või ühe inimese, kelle puhul kõik need kattuvad, et ei ole kodulehekülge, ei ole Facebooki kontot ja ei lae mingisuguses portaalis üles pilte. Kas niisugune inimene kaan kaks tükki, kolm, neli. Selliseid veel on meie hulgas, aga see ei ole enam tavaline ja me kolime siis oma suhtlemisega oma kontaktidega teistega aina rohkem võrgustikku. Miks me seda teeme? Mugavam Öeldakse tihti, miks me loome näiteks neid e-riigiportaal ja miks me maksame maksja sealtkaudu, miks me käime e-pangas, selle asemel, et minna pangakontorisse? Kiiremon? Mugavam on? Mis veel on? Odavam on, võidame aega. See kõik on nii, aga nendel asjaajamistel on veel üks iseloomuomadus. Nimelt Nad on tehnoloogiliselt kontrollitud mõlemalt poolt. Nii see, kuidas mina seal käitun, mul on menüüs ette antud variandid, kuidas käituda sisuliselt, milliseid liigutusi teha, milliseid küsimusi küsida. Ja ma saan tehnoloogiliselt kontrollitud vastuse sellele, mida ma küsisin. Kohtumine minu ja teise vahel on selline, et välistab igasuguse inimlikkuse juhuslikkuse ja sellega seoses ka siis ajakulu ja ootamatud lahendused. Me teame, mis me sealt saame, me läheme kindla peale välja. Väga sageli me mitte ei aja ju ainult asju elektrooniliste keskkondades. Väga sageli me kohtume inimestega veebiavarustes. Väga sageli on just nimelt esimene kohtumine kahe inimese vahel, saagu nad siis pärast kokku ja abiellugu või saagu nad sõpradeks või olgu nad keegi, kes leiavad sealt kolleegi. Väga sageli toimub selline esimene kohtumine just nimelt veebis. Näiteks teadustöös juhtub mul sageli, et ma kõigepealt loen mõne inimese artikleid, leian neid huvitavad olevat, siis ma vaatan tema veebilehte või tema akadeemia edu kontot, vaatan, milliseid artikleid tahan veel avaldatud, needsamad suhtlemisplatvormid võimaldavad meil sõnumeid vahetada ja nii see algab palju hiljem. Võib-olla aastaid hiljem näen ma seda inimest konverentsil Teittimis äppidest ma ei pea rääkimagi, siin on see veel ilmsem. Kõigepealt kohtume veebis ja siis võib-olla päriselus ka. Ja täpselt nagu vahekord panga või riigiasutusega, on ka sellised kohtumised kahe inimese vahel. Ühelt poolt elektrooniliselt vahendatud ja võimaldatud, see on väga tore, ma võin lugeda oma kolleegi, tõid Ladina-Ameerikast. Aga nad on ka tehnoloogiliselt kontrollitud, see on tehnoloogiliselt kontrollitud keskkond. See on tehnoloogiliselt kontrollitud olukord, kus ma võin oma vestluspartneri ikkagi iga kell välja lülitada. Kas ma võin nii pikalt, kui tahan, mõtelda, milline on see minu reaktsioon või minu eneseesitlus? Ja mida ma sellega saavutan, ma saavutan sellega selle minu inimlikkus või minu inimlik külg ei tule kuidagi läbi. See on varjul, võiks öelda. Ma suhtlen professionaalselt siis selles mõttes, et jätan endast mulje kui ainult seda ühte teaduse asja ajamast, mitte inimesest. Niisugune puhas filosoofiline avatar, keda huvitavad ainult need probleemid, mille ma siin selles vestluses tõstatasin. Korra selle inimese ja tehnoloogia suhte peale natukene laiemas kontekstis tunnistage üles, kui paljud teist siin on kübargid Ma mõtlen olendid, kelle bioloogiline keha on tehnoloogiliselt täiendatud, nii et te olete võimelised asjadeks, mida teie homo sapiens i bioloogiline keha ei võimalda. Ma arvan jällegi siin ei ole ühtegi inimest, kes võiks öelda, et tal sellist tehnoloogilist täiendust ei oleks. Me kõik kanname prille kella hoiame taskus nutitelefoni ja läbi selle omame võimeid, mida meil looduslikult kuidagi kaasa antud ei ole. Nimelt teada siis minuti täpsusega aega olla võimeline suhtlema inimestega, kes ei asu meie hääle hõike kaugusel ja nii edasi. See ei ole kuidagi halb ja mõnikord, kui üritatakse piiri viia läbi selle, et et nojah, aga et need osad Kell need prillid, see telefon, noh, et ma võin selle ju endal küljest ära võtta, kui me näiteks dushi alla lähen või magan. Võin küll, aga ilma nendeta see ei ole minu normaalne. Mina siiski, kui ma olen prillikandja, siis minu mina on koos nende prillidega. Ja teistpidi ka, kui mõelda seda asja, see, et mingisugused tehnoloogilised vidinad on minu kehast lahutatavad selles mõttes, et nad ei ole mulle kuidagi külge või sisseõmmeldud, see näitab mitte seda, et nad on kuidagi tehnoloogiliselt kehvad vaid seda, et nad on veel paremad, nad ei vaja isegi külge õmblemist selleks, et sümbioosis meiega toimida. Nii et selles mõttes oleme me kõik ikkagi küborgid ja juba väga ammu. Inimese ja tehnoloogia suhe algab sealt, kus inimene loomariigist eristuma hakkab. Paljud teised loomad, ka kasutavad tööriistu, paljude teiste loomade puhul toimuv õpitud käitumine paljudel loomadel, märgisüsteem, paljudelt putukakolooniate, näiteks sipelgatele on väga keeruline tööjaotus. Ja sealt me vist tuleme, kui me vaatame, mida võimaldasid kõige esimesed teadaolevad tehnoloogilised vahendid inimestele kivikirved, tule hoidmise tehnikad, rõivaste õmblemine, siis väga lühikese ajaga päris palju. Nii nagu sipelgate kolooniad, kelle tööjaotus võimaldab neil liigina olla ikkagi üliedukad ja vallutada väga suuri, maa-alasid tervet kontinenti. Nii võimaldasid needsamad asjad inimestel vallutada kogu maailm. Kõik kontinendid peale Antarktika. Juba järgmine ja päris hiljutine samm või teisendus. Põllumajanduse leiutamine muutis kogu pilti jällegi väga kardinaalselt. Tänu põllumajandusele jäädi paikseks, tekkis võimalus väga suurte kogukondadena koos elamiseks. Ja tekkis sedasorti tööjaotus, mis meid tänaseni saadab. Üks selle suure tööjaotuse tagajärgi on see, et tekkis üks väga kitsalt defineeritud hulk inimesi, kes tegelesid teadmistega. Teadus sai võimalikuks. Ja kui teadus sai võimalikuks, siis läks ainult mõni 1000 aastat, kui me oleme jõudnud ajastusse, mida kutsume antropos stseeniks, ajastusse, kus inimene on globaalne mängija, kindlasti kõikide imetajate hulgas. Kõikide elusolendite hulgas võib olla üldse kujundab ümber planeeti, nii et pole selge, kui palju neist imetajatest siia veel alles jääb. Sealhulgas inimene, inimene ise, kui teadus oli juba loodud, ei läinud kuigi kaua aega, kui toimus industrialiseerimine tootmise mehhaniseerimine ja kui selle kasuks pandi põlema veel fossiilkütused, no siis läks lahti siis muutus 100 aastaga planeedi pale. Tehnoloogilises mõttes siis niimoodi, et filosoof Martin Haide, kellel on üks mõiste, mida ta kutsub terminiga, kes tell seadistu on seda eesti keelde tõlgitud ja see tähendab siis tehnika ja looduse hoopis uut vahekorda. Kõige paremini on seda vist võimalik ette kujutada maantee näitel. Kui me vaatame niisugusi maanteed, mida ehitati rohkem kui 70 aastat tagasi enne betooni. Kuidas see maantee kulges, ta kulges mööda põlluserva või metsaserva. Ta liikus sinka-vonka selleks, et ära kasutada looduse lubavusi Nendest kohtadest, kust saaks tee läbi viia. Kui me vaatame kaasaegseid maanteesid, siis nad läbivad looduse hoopis teistmoodi, nad lõikavad looduse läbi. Nad seadistavad või raamivad looduse ära, nii et hoopis loodus peab kuidagi hakkama saama, sest nendes läbi lõigatud piirkondades selline seadistu käitub looduse suhtes hoopis teistmoodi kui varasem tehnoloogia, mis üritas ennast nagu looduse sisse või looduse lubatavatesse kohtadesse sobitada. Üks võimalus on otsida koobast, kus sul on natukenegi mugav olla niimoodi, et võib-olla lõkkesuits läheb sealt kuidagi välja ja sai lämbu ära. Ja teine asi on lasta dünamiidiga see mäekülg puruks ja ehitada sinna betoonkarkassil suur maja. Niisugune vahe on selle seadistul põhineva tehnoloogia ja varasema tehnoloogia vahel. Ja eelmise sajandi lõpus jõudsime me siis infotehnoloogilise seadisteni mis ongi internet ja Need. Miljardid teineteisega ühendatud arvutid teevad tõepoolest seda, et meie maailm kujuneb ringi. Väga paljud sfäärid meie elus kujuneb ringi ja vot nii nagu uut tüüpi maanteed maastiku suhtes. Nii nüüd ka need uut tüüpi info liikumise viisid kõikide nende vanade kokkutulemise ja inimeste kooskäimise ja, ja ühiste tegemiste viiside suhtes, nad lõikavad neid läbi, nad kujundavad neid ümber ja on vist päris ilmne, et Me kohtume tänapäeval teistega põhiliselt infotehnoloogiliselt väga suures osas ikkagi veebiavarustes, kus kordan veel kord, see kohtumine toimub täpsemalt siis mitte meie, eks ole, vaid nende meie avataride vahel need meie kaunimad ja ilusamad ninad on täiesti uus situatsioon selles, et minu avalik kuvand on eelkõige elektrooniline. Kui me mõtleme inimeseks olemise peale, siis siin on üks asi, mida silmas pidada ja mis alati igasuguse tehnoloogiaga või ilma tehnoloogiata meiega on, on see, et inimene on sotsiaalne loom. Meil on impulss olla teistega ühenduses, teisi mõista. Meie aju on disainitud selleks, et manageerida lähisuhteid. Me tuleme inimesena kogukondadest, mis olid, no tõenäoliselt sama suured kui inimahvide grupid tänapäeval on, mida võib looduses kohata, seal on mingi 30, halvemal juhul 100 isendit. Ja need 30 kuni 100 isendit saavad omavahelise suhtlusega hakkama, nad kehtestavad seal mingisuguseid hierarhiaid. Neil on seal mingisugused liidud, neil on enam-vähem samasugune poliitika nagu tänapäevalgi on koalitsioonid, kes toetavad ühte, mingitel tingimustel, et on teised, kes on selle koalitsiooni vastu. Seal on keeruline armuelu, kus on teatav kindel reeglistik, kes kellega käib, kellega seksib, kuidas see kõik toimub, on teatav armuelu, mis toimub selle ametliku reeglistiku varjus. Ja see kõik on päris sarnane. Ja need isendid ja meie aju sealt tulles on kujunenud selliseks, et me suudame kõiki niisugusi suhteid manageerida. Kui keegi ilmub karja ärevana, siis kõik võtavad sellest osa, kõik tahavad teada, mis on selle ärevuse põhjus. Seega me hoiame kätt pulsil. Nüüd jällegi ülemaailmne veeb, pakub selleks täiesti erakordselt võimsa uue relva, et me hoiame kas või oma nutitelefoni kaudu veel parem tahvli või arvuti kaudu kätt pulsil juba väga palju rohkematel asjadel. Kuidas meil Eestis siin ikka läheb, millised olid tänase päeva õnnetused, kes sõitis, kus maanteelt välja milline maja läks põlema, kus toimusid maavärinad. Milline poliitik, mida ütles, mida ütlevad lääneriikide poliitikud, mida eksperdid sellest arvavad, mida nad ütlevad? Ja nii edasi, see kõik sõidab meile sisse kogu aeg ja pidevalt. Kusjuures nagu öeldud, tulnud sellest niisugusest inimgrupist, kus on 30 kuni 100 liiget, meie aju on timmitud osutama tähelepanu kõigele uudsele igasugusele uudsele, informatsioonile. Uudsus on oluline aju innustus, signaal ja aju reageerib sellele vastavat ergutusainet eritamisega meie meie organismi. Seega uudse stiimuli ka kokku puutudes. Me vallandame endas energiat. Probleem on nüüd selles, et meil ei ole seda energiat lõputult, aga veebis olevad uudiseid on lõputult, nad ei saa kunagi otsa. Ja siis tekibki see konflikt, kus ma tegelikult olen juba väsinud, aga mu ajukeemia sunnib mind tagant ja ma teen veel ühe kliki ja vaatan veel sinna ka. Ja siis veel sinna ka. Ja siis veel kuhugi ja ikka sellepärast, et ajus vallandub teatud mõnureaktsioon, kui ma seda teen, ja see mõnureaktsioon on tegelikult vastuolus sellega, mida mu organism sellel hetkel vajab. Näiteks puhkust, kui see on nii. Ja niimoodi tekitame siis olukorra, kus levib selline nähtus nagu nutisõltuvus või infomaania midagi, mis järjest rohkem määratleb meie elu, mis on järjest rohkem meie igapäevase ärevuse põnevuse kõige niisuguse aluseks, midagi, mis iseloomustab väga suuresti meie uut põlvkonda. Sett generatsiooni noored on sellises sõltuvuses juba väga varasest lapsepõlvest peale. Ja me ei tea, kuhu see välja viib. Ei tea, kas see lõpeb neile halvasti, väga halvasti või ei muuda oluliselt nende elu. Aga ega me neid sealt internetist välja tuua ju ka ei jaksa, sest esiteks see segaks meilt endid internetis surfamist ja teiseks, see peab ikkagi üüratu jõud olema, mis ühe tänapäeva noore helendava ekraani eest kuidagi kõrvale tirib. Kuna tehnoloogia on aga uus, siis ei ole veel nutihügieen või tehnoloogilise hügieeni see osa nii kaugele arenenud, et me oskaksime ekraane mõistlikult kasutada. Eks mu tuttav rääkis, et ta teeb mõnikord nii, et jätab telefoni tööle ja kodus tal ka interneti ei ole. Ja kui ta juba niimoodi mõistlikul ajal koju jõuab, ütleme kuueks seitsmeks siis ütles ta mulle, et järgmisel hommikul ta juba kibeleb tagasi, sest tal on juba niisugune imelik tunne sees, et mis kõik vahepeal on toimunud. Ei tea, mis meilid vahepeal kõik tulnud on. Õhtut olevat veninud väga pikaks, et kui tal enne tundus, et õhtu jooksul nagu aega üldse ei olegi, ei jõua midagi teha, siis kas ta vist nädala pidas vastu selle eksperimendiga ta ei võtnud telefoni koju kaasa. Ta ütles, et need õhtud olid väljakannatamatult pikad. Ta ei osanud ajaga midagi peale hakata. Ja kui ta enne oli arvanud, et ta teeb ikkagi ühe puhkuse ka, kus ta ei võta telefoni kaasas. Ta ütles, et see kogemus oli liiga hirmutav, ta enam ei tee, seda, ta nüüd võtab ikkagi telefoni kaasa. Nii et me oleme kokku kasvanud. See on parem kui olla otseses ühenduses meie kehaga. Nutiseadmed on saavutanud niisuguse sideme meie vaimuga, et et meie küborgi loomus on siin leidnud täiesti uue ja erilise elu. Teemal internet ja inimene jätkab Tõnu Viik. Ma ütlesin ennist, et igasugune inimelu on alati põhinenud sellele, et me suhtleme, inimene on sotsiaalne loom, me suhtleme palju. Me kujundame oma minapilti läbi nende suhete, mis meil teistega on. Me kipume endast üldiselt arvama nii hästi kui positiivset tagasisidet me saame ja nii halvasti kui negatiivset tagasisidet me saame. See positiivne, negatiivne tagasiside. Neid ümbritsevatele inimestelt, lähedastelt, aga ka laiemalt keskkonnast on ülioluline faktor. Mis siis nüüd saab, kui need suhted on elektrooniliselt vahendatud. Ega nad väga palju teiseks ei muutu, ühesõnaga ikkagi nad mõjuvad, nii et positiivne tagasiside mõjub meile positiivselt ja negatiivne negatiivselt. Aga mis on teistmoodi, on see, et see suhtlus ei lõpe kunagi, seda ei saa kunagi välja lülitada, sest teised võisid juba laikida seda, mis mul oli, sinna üles pandud või siis mitte. Ja ma pean seda kogu aeg jälgima ja see on elu, mida elab meie uus põlvkond. See ei ole mitte nii, et nad lihtsalt ei viitsi sealt nutiseadme tagant ära tulla. Nad on kohustatud seda kogu aeg jälgima, sellepärast et nende sotsiaalne elu on väga nõudlik. Need grupeeringud, kes seal teenedest Ligivad, need seltskonnad, kes vahetavad mingisuguseid pilte, mida peetakse kuuliks. See kõik on 24, seitse ja selle kõigega tuleb kursis olla 24, seitse, et mitte maha jääda, et mitte olla tõrjutud, et olla teiste poolt tunnustatud. Seega see on päris raske koorem. Ja ma kardan, et me oleme oma noored päris üksi jätnud seda koormat kanda. Me ei oska neid aidata. Sest meil endal veel päris nii ei ole, siin on ju neid inimesi, kellel ei ole Facebooki kontot. Veel üks probleem, mis tekib suhtlemisega, on see, et eri tasandi suhtlused toimuvad samaaegselt. Kas teie käite niisugustel kohtumistel või koosolekutel või võib-olla isegi perepidudel, kus istutakse ruumis koos ühtede inimestega, aga samal ajal nutiseadme abil ollakse ühenduses teiste inimestega? Ma näen, et see on tuttav olukord. Minule on see väga tuttav. Ma pean organiseerima sageli igasuguseid koosolekuid, kutsuma inimesi kokku, et midagi arutada. Ja siis ma näen niisugusi pühendunult emaile saata vaid, või mingisuguseid muud sõnumeid, vahetuvaid inimesi. Päris imelik tunnen. Ma nagu võistlen, mitte ainult selle auditooriumi tähelepanu eest, eks ole, kes on siin vaid ma võistlen ka nendega, kes hüppavad erinevatest akendest välja nende arvutites või telefonis loengut pidades, üliõpilastele on mul sama ülesanne. Ma jällegi võistlen terve hulga igasuguste tähelepanu püüdjatega internetist. See on uus olukord, kus me suhtleme paralleelselt reaalsete virtuaalsete inimestega kus suhtlus on paralleelselt reaalne virtuaalne ja meil ei ole veel eetilisi norme sellise suhtluse pidamiseks. Me ei tea veel, kuidas seda teha. Üks on selge paluda kõikide nende koosolekute loengute ajal, et kuulge, lülitage lihtsalt oma nutiseadmed välja, nii nagu võib seda teha veel teatris või ööülikooli salvestusel. Järelikult tuleb selle eetika kujunemisega alles tegeleda. Mida me veel näeme? Me näeme uut tüüpi keele kujunemist tänu elektroonilisele suhtlusele. See ei ole õigupoolest uus fenomen, ka kirjakeele tekkimine tekitas, eks ole, terve hulga keelekasutuse stiile, mida suuline kõne ei võimaldanud. Nüüd elektrooniline suhtlus ja elektroonilised suhtlemisplatvormid võimaldavad jälle tervet hulka uusi kirjastiile, mida vanem meedia ei võimaldanud. Mootikonide ilmumine meie teksti, näiteks lühendatud sõnad, kirjavahemärkide, hoopis teistsugune kasutus, emailide etikett, me näeme, muutub päris kiiresti. Kui nad enne matkisid kirjade pöördumisi ja vorme, siis tänapäeval on nad sellest juba palju kaugemale liikunud. Nii et isegi kirjakeel muutub sellega koos ja sellele vastavalt. Ja võib-olla kõige huvitavam osa sellest arengust on pildi ja kirja segunemine. Ma olen ise ka teinekord leidnud, et see on päris hea viis kuidagi sugereerida mingisugust sekundaarset tähendustasandit. Näiteks seda, et ma siin olen irooniline või ma teen nalja. Nii et mingis mõttes võib-olla see rikastab isegi meie kirjakeelt, võib-olla kunagine mutikanid, osa tähestikust, ma ei tea. Aga on selge, et nad siia lisanduvad, on selge, et selliseid pildilised, lisandused, ikonograafilised, niisugused lisandused, meie kirjakeelde tulevad ja jällegi ilmselt on tulevikuülesanne tekitada nendele siis grammatika ja kasutusreeglid ja etikett ja nii edasi. Aga paar olulist nihet on veel, millele võiks mõelda. Üks on selle elektroonilises võrgus olemise niisugune tunne, et kogu info on kättesaadav, justkui tuleb ainult õigeid klikke teha, tuleb ainult teada, kust otsida ja, ja meie käsutuses on väga suurel hulgal informatsiooni. Ja see tõepoolest on nii. Ühesõnaga tõepoolest meil ei ole kunagi käeulatuses olnud nii palju informatsiooni, nagu meil praegu on ja see on suurepärane ja see võimaldab, ma arvan väga erilisi asju. Aga. Kui me oma internetikasutust vaatame, me analüüsime siis, eks ole, enamasti me seal infohankega ei tegele. Enamasti mitte meie ei ole aktiivsed selles osas, millele klikata, kuigi meil on valida päris mitme kliki vahel vaid ikkagi see veebileht kujundab selle päris selgelt, kuhu me klikkima ikkagi kõige provokatiivse pealkiri saab ikkagi rohkem klikke kui mingisugune muu pealkiri, ikka pildid saavad rohkem klikke kui sõnaliselt pealkirjad. Ja ikkagi on väga selgelt ja lihtsalt ennustada, milline pilt saab rohkem klikke, mis seal pildil peab olema selleks et teda kõige rohkem klikataks. See on see, mida me näeme ise ka, aga siis iseloomustab meie veebis kolamist veel niisugune nähtus nagu filtri mull. See on siis niisugune intellektuaalne või informaatiline isolatsioon, mis tekib selle tagajärjel, et otsingulehekülg või veebilehekülg, mida ma vaatan, pakub mulle niisugust informatsiooni, mis mulle meeldib. Me lihtsalt peame endale selgeks tegema, et internetis ringi kolamine ei ole samasugune tegevus informatsiooni otsimise mõttes nagu näiteks raamatukogus riiulite vahel kõndimine või kataloogist sirvimine. Sest kataloogi, kui te seda just kuidagi ei riku, ei kahjusta, ei jää mingisuguseid jälgi. Teie tegevusest ja kataloog ei uurideid. Aga igasugune otsingumootor veebis kobateid aluspesu läbi, samal ajal, kui ta seal ringi vaatad, see on kahepoolne protsess, teie otsite sealt midagi, tema otsib teist midagi selle info põhjal pakub ta siis teile infot, ühesõnaga infot, mis võiks teile meeldida lähtudes sellest, mida te olete varem otsinud lähtudes sellest, milliseid eelistusi teil võib-olla on, lähtudes oma muudest huvidest, isikuandmetest, vanusest, soost ja nii edasi. Selline filtri mulli fenomen haakub hästi ühe teise fenomeniga, mida tuntakse psühholoogias kui kinnitus, Kalle. Ja see on siis nimelt meie loomupärane omadus otsida ja märgata niisugust informatsiooni, mis juba toetab meie vaateid. Ühesõnaga me, kui meil on mingis küsimuses seisukoht siis me oleme ehitatud nii, et me enam-vähem ignoreerime seda informatsiooni, mis võiks seda seisukohta kummutada. Ja kinnistuma, klammerdume selle informatsiooni külge, mis seda seisukohta toetab. Me ei saa selle vastu midagi teha, see on psühholoogiline mehhanism. Ei, mõtlesin liiga palju, et me ei saa selle vastu midagi teha, me saame ikka selle vastu midagi teha, aga me harva teeme. Teadus, näiteks teaduslik metodoloogia on üles ehitatud niimoodi, et üritab seda kinnituskallet kuidagi vältida. Ja kui me need kokku panen need kaks asja filtri mulli ja kinnituskalde, siis ma saan ikkagi päris suletud maailma, mis tekib, kui ma oma arvates internetis ringi kolan. Ühesõnaga, see on niisugune labürint, kus ma kogu aeg käin mööda neid samu teid ise sellest aru saamata. Ja sellest läbimurdmine, selle mõistmine võtab energiat ja jõudu, mida mul on päris raske teha, kui ma kurnatuna üleväsinuna tegelikult juba vastan või reageerin oma nendele aju stiimulitele, mis lähtuvad millestki uudsest ja teen järjekordse kliki. Kui me võrdleme sellist filtri mulli ja kinnituskalde põhjal tekkinud maailma kogemust sellega, mis oli meil enne infotehnoloogilist revolutsiooni, siis ega see ei ole muidugi nagu öö ja päev, see ei ole nii, et üks on halb ja teine on hea, ühel on ühed head ja teisel on teised vead. Ja vastupidi. Eelkõige vist tuleb erinevus välja, kui me mõtleme selle peale, et mis enne infotehnoloogilist revolutsiooni hoidis hoidis meie jaoks asju koos asju ja inimesi koos. Nad olid kohad ütleme, nagu see koht siin siin on need inimesed ja ainult need siin on need seinad, need uksed, need asjad, asjaolud. Koht on niisugune asi, mis hoiab asju ja inimesi tema läheduses, nii heas kui halvas. Seda on siis väga raske ignoreerida. Kui minu lähedal on üks väga tore inimene, siis pakub selles kohas olemisele mulle väga palju tuge. Kui selles kohas on mingisugune väga ebameeldiv inimene, siis see tekitab minu selle koha kogemise ebameeldivaks. Ühesõnaga füüsiline koht, asukoht oma läheduse kaudu määras väga palju seda, millega me tegelesime nüüd väljununa niisugusele virtuaalsele väljale. Tundub, et asi on läinud palju avaramaks ja teatud mõttes ongi ta pakubki tõepoolest väga palju rohkemate asjade potentsiaalset kohalolu, kui seda vanasti ükski koht pakkus. Internetikataloogid on suuremad kui ühegi reaalse raamatukogu kataloogid. Seda küll. Aga reaalselt see olukord nii drastiliselt ei erine, sest nagu öeldud, me käime seal ringiratast enamus inimesi, kui vaadata nende veebikasutust, siis nad liiguvad päris vähese hulga ühtede ja samade veebikeskkondade vahel väikeses ringis üldsegi mitte väga palju avaramalt kui mingis konkreetses kohas, nii et võib-olla internetivõimalused on veel avamata. Võib-olla meie inimloomus ei lasegi neil kunagi avaneda. Võib-olla oleme me oma loomu tõttu ja noh, muidugi oleme me oma loomu tõttu nii piiratud, et me ei haara kunagi kõik, meil ei ole jumalikku mõistust, mis ühe hetkega haarab kõike. Meie mõistmine diskursiimne, selles mõttes vähemalt, et info jookseb siin niisuguse järgneva jadana midagi toimub paralleelselt, aga, aga seda on päris vähe. Me liigume ikkagi ühe infokillu pealt järgmise peale, sealt järgmise peale, sealt järgmise peale. Ja kui see kõik moodustab päris kitsa ringi, siis me ju väga kaugel selle asjaga veel ei olegi või kuidas? Vestlust jätkab Ülo Vooglaid. Enamasti arvatakse, et nutiseadmed on niisugused võluvitsad, mille kasutamisega seoses inimene läheb aina targemaks ja kiiresti ja alternatiivi polegi selles ja selles on tavaline niisugune arusaam. Aga kas võib juhtuda, et nutiseadmed toimuvad ka vastupidi, teevad üha rumalamaks ja need, kes aina toetuvad internetile teavad väga palju, oskavad üsna vähe aru, ei saa suurt midagi ja kujutavad ette, et nad oskavad ja teavad kõike. Maailm on nendes avatud, igas punktis on meri põlvini. Aga tegelikult on väga saamatud. See kujutlus on reaalsusega katastroofiliselt erinev ja kui see lõhe aina süveneb, kuhu see võib välja viia või on kogu see arutluskäike ekslik? Mulle tundub küll ka nii, et ega informatsiooni paljusus iseenesest ei ole tarkus ega palju teadmine ei ole veel oskus. Võime teada väga paljusid asju, väga paljusid üksikasju ja mitte osata tervikpilti kokku panna. Seda olukorda ei saa kindlasti tarkuseks sel juhul nimetada. Aga no mida üldse tähendab teada, ega see, kui mul on käeulatuses informatsioon, ei ole need minu teadmisega teinud veel midagi, ma arvan, et mida ülemaailmne veeb võimaldab meile, on tõepoolest informatsiooni toomine käeulatusse. Ta on seal, nagu ma ennist üritasin rääkida, siis me tegelikult teda kasutame niisuguse võimalusena päris harva seda on uuringud näidanud, et meie internetikäitumine või veebis käitumine kulutab päris vähe aega niisuguseks info otsimiseks. Sellest, et mul on informatsioon käeulatuses. See teeb mind sama palju targaks nagu see, et mul on hästi suur entsüklopeedia kodus riiulil, käeulatuses olemine ja tarkus on hoopis teine. Ma pean oskama selle informatsiooniga midagi peale hakata. Ja ma pean tahtma. Mul peab olema siis mingisugune mõte selle seostamiseks, selle analüüsimiseks selle testimiseks. Siis sünnivad oskused ja tarkused, et see on juba järgmine asi, nii et loota nüüd internetist või veebis teda, et see ongi tarkus, on sama, nagu oodata seda raamatu kuhjalt. Lugema tuleb hakata enne vähemalt. Eesti vabariik sai äsja 100 aastaseks vabariigi president, et kaljulaid pidas kõne ja ütles, et nüüd järgmise aastasaja põhiülesanne on et me säilitaksime iseseisvalt mõtlemise oskuse, kuidas säilitada iseseisvalt mõtlemise oskust internetiajastul. Kuidas säilitada iseseisva mõtlemise oskust internetiajastul? Oleks nii nagu vanastigi ise mõeldes. Selle peale lihtsalt tuleb ka eraldi aega võtta. Ja see tõenäoliselt vajab intellektuaalset ponnistust, püsivust. Võib-olla see viimane on nüüd niisugune tunnusjoon, mida, mida internetiajastu hästi ei või automaatselt meisi kultiveeri. Aga ega ükski elustiil varem ei ole seda kultiveerinud, seal. See on ikkagi alati olnud niisugune päris elitaarne valdkond. Mõtlemine muidugi. Internetist ja inimesest kõneles filosoof Tõnu Viik. Kõlas muusika ansamblilt Õunis. Raadio ööülikool tänab koostöö eest Vahur Tõnissoo ja külaülikooli saate panid kokku Külli tüli jälizette viltraadioteater 2018.