Tere kõikidele kuulajatele tänase saatetunni täidab lennunduslegendiks peetav ja rohkem kui 50 aasta pikkuse piloodikarjääri teinud samal ajal ka Eesti lennuakadeemia üks asutajaid ja auliikmeid. Rein Porro. Tere tulemast saatesse rõdul. Mina olen saatejuht Kaja Kärner sissejuhatuseks. Ma arvan, et meil tuleks rääkida Lennundusdünastiast nimega Porro. See hõlmab kolme põlvkonda ja algab teie isast. Ahjaa, on see tõsi küll, isa oli mul talupoeg sündinud kuristal Jõgeva lähedal kus ta õppis, kus ta koolis käis, ma täpselt ei tea. Kogu aeg mõtlesin, et ma kunagi küsin, täpsustan. Ja ühel hetkel oli ta läinud ja jäigi täpsustamata, paljud asjad nüüd ma pean arhivis käima. Ta oli Eesti kaitseväes, oli motoristiks praeguse mõiste järgi tehnik, lennukitehnik õues Tartu teine stafel, noh, ma ei tea, see on midagi eskadrilli taolist asja. Siis ta vahepeal oli telefunkynis tehases seal, Tartus, mis nõukogude ajal tootis lennukite mõõteriistu ja neid musti kastet. Ja kui sõda hakkas, siis ta läks õhujõududesse tagasi. Oli luht vahvas, Saksa õhuväes oli jällegi mehaanikuna ja kui siis sakslased hakkasid taganema, siis tema viimane lennuväli oli jõhvile nooli, kust nad sealt teenindasid need lennukid ja siis ta muidugi. Kuna ta ei võitnud Saksa eest, ei, Venemaa Est võitles Eesti eest siis nagu paljudki ta otsustas, et ta ei lähe ära kuskile, jääb Eestisse. Nüüd vahepeal ta saadeti Viljandisse purilennukooli, 33. aastal oli nii, et eskaadri komandör tuli ette, rivistasid kõik mehed üles, mehed kestab, lendab õppida, tema tahtis, kuna tal raha ei olnud, et lennukooli minna, siis see oli haruldane võimalus. Viljandis oli purilennukeskus tol ajal üks tugevamatest, kus. Sten Wolf von Ungern, midagi ma ei mäleta täpselt nime. Ungern-Sternberg täpselt täpselt nii. Ja tema siis oma rahadega korjas kokku eestist igast linnast kaks potentsiaalset õpilast, tema eesmärk oli arendada eralennundust ja lennusporti Eestis. Ta oli baltisakslane ja siis pani oma raad mängu, ta oli ostnud ja ehitanud ka seal Viljandis purilennukeid Saksamaalt ostis Kasportlenud kihklemi ja avas 33. võisid praktilised, esimene kursus on niukene, korralik kursus sügisel ja seal neid õpetati lendama ja ehitama lennukeid konstrueerima ehitama. See oli hästi lühike kursus praeguste mõistete järgi, see peaks olema vähemalt viis aastat õppimist ja pärastažeerimist. Aga seal oli nii, et vist oktoobris algasse? Jaa. Märtsi lõpus aprillis oli lõppenud juba näiteks talv ja nad said vägeva koolituse sealt ja siis ta tuli tagasi. Tartus sattus sinna veel neli inimest, aga sellest ei tulnud suurt asja niiviisi üle Eesti, sellepärast et sellise asjaga nagu lennundus sellega tegeleda peab olema päris tugev stardikapital seda muidugi noortel ei olnud. Aga ikkagi nad Tartu tööstuskoolist üürisid suured saali ja hakkasid ehitama, on pildid olemas, kus siis on see purjelenudki detailid seal, kuidas nad seda ehitavad ja kuidas siis kokku panevad Raadi lennuväljal ja siis mul vana, siis tegi esimese lennu ka nägu laia naeru täis, kui maandub, vaat näe risti pildivas, noh, sealt ilmselt see geenid ära rikuti. Ja siis 45. aastal, kui sõda lõppes, siis oli kuni 49. aastani natuke raske, lu. Olime tihti metsas. Haarangut käisid igal öösel, no mitte igavesele kama, poisikesena mäletan, et jube tihti külm külas koerad haukusid, naised karjusid, püstolid, plaksusid, püssid flaksusid. Hommikul oled jälle kokku, keda ära viidi, keda maha lasti ja nii edasi. Aga huvitav oli see, et tol ajal oli ikka niiviisi naabriordinaabrile vaenlane, nii nagu tänapäevanegi. Aga alati leidus keegi, kes sai teada, kuna tuleb haarang Anangi alguses kuskil üks umbes öösel või ja siis lõppes kuskil neli pool viis oli lõpppäevalgi, ei tehtud niisuguseid asju sellepärast, et inimesed olid, kes tööl, kes kuskil ilmselt öösel võeti magamise pealt. Aga alati tuldi ja vana hoiatati, tullakse, seeviase tullakse. Ja siis ta võttis meid käekõrvale ja läksime alla peitu nii-öelda metsa kuskile. Et selle dünastia ka pisut edasi minna, siis purilennundust on õppinud ka teie poeg Toomas. Siis mina nimega ei, Toomas Toomas porru on olemas, see on minu vanaonupojapoeg Jaan Viljandis v asjanduses, mingi asjapulk, üks kord juhuslikult ühe arsti juurest saime kokku, õde kutsus järsku kaks vest, tõusevad üles ja lähevad sealt siis arst ütleb, et kes teie olete, Torist porru. Ei, mina tahtsin, seda polnud, näitab pilu peale. Tuli välja, et toovas korra olevas selline mees ja mul on kaks poega, just see üks on Margus ja teine on Rene ja Vene noorem poeg, tema. Noh, ütleme, et tegeleb ka leidnud seda tänase päevani, aga ta ei lenda ta küll endast natukene. Ja see on tõsi. Teie elu läks edasi, nii et läksite õppima lenduriks. Kõigepealt isa püüti kinni 49. aastal siis konfiskeeriti meilt kõik ära, siis oli see vara, konfiskeeriti ära, riided konfiskeeriti ära. See mis seljas oli, see jäi, elasime maal lubatud alus enne Luunjat Luunja Tartu vahel. Selle talulisele maa sai mul vanaisa isa isa pätsil, et vabadussõjas tehtud tempude eest, mida noh, vanaema alati toonitas, et seda talu, ärge maha müügijat seal tempudest saadud naad. Ja siis elasime seal natukene aega, siis ema kolis ära linna, meiega olime seal. Elu oli vääretud kehv. 56. aasta jõuluõhtul tuliisa tagasi. Hruštšov andis poliitilistele, andis amnestia, ta sai 25 pluss viis noh, 30 aastat niiviisi. Ja ta isegi teatanud, noh ma saan aru, seitse poolastad ära olla, oli vaja kontrollida, kas naine niuke, tema naine veel eks ole, ja sellepärast ta tuli täiesti ootamatult 56. aastal koju. Enne seda pakuti talle Omskis kombainitehases tsehhiülema kohta meistri kohta, kuna tal oli mingi põllumajandusmasinate-alane haridus ka sealt kuskilt Eestias saadud, aga ma mõtlen, et jäigi küsimata kuna elasime suhteliselt lahus. Naatia tuli tagasi. Ja samal talvel ta kohtas linnas Ilmarambrit. Ilmar Ambla tütar on olnud kunagi lauljaks lauljanna. Hambre Merle, jah, täpselt nii, Ilmar haamred, kes oli Eesti õhujõudude piloot Eesti all, aga sõjaaeg oli ta vene poole peal, oli, aga lennata ei lastud, eestlaste saali lastud lennanud seal ainult üksainuke lendas. Ja siis tema oli pommide külgepanija lennukile. Aga kui ta tagasi tuli, siis Ilmar Amber sai Tartu lennuklubi ülemaks alma veeliini, seal ma pidin nagu klubi ja nägi siis mul isa ja sa oled tagasi, tead, ta teadis, et vana kinni. Ja et kuule, et mul on instruktorid vaja, tule mulle instruktoriks sinna lennuklubisse. No ta ütles, et kuule ma olen 52 Primiga teadet, kus, kus mina need, kes mul laseb lennata. Ole mureta, ma lähen uurin järgi, tead. No ja siis läks kaks nädalat mööda, tollal moblat ei olnud, eks ole, siis tuldi külla pudeliga niiviisi. Tuli külla, ütles, et nii NKVD, KGB mehed ütlesid, et purilennukiga üle piirilendajat lasta lendab, ta oli antud luba suusõnaline noh, ja siis töötas autoremonditehases, aga. Aga ta muidugi ei läinud tehasest äravaid, ta jäi ühiskondlikuks instruktoriks, seal oligi üksainuke palgaline koht, oli klubi kohta, eks ole. Ja edasi ta siis hakkas valmistuma nii-öelda isa piltide järgi, ma mäletan, ta oli seal mingis lennuväevormis ja Meie lennukipildid ja niuksed. NKVD konfiskeeris kõik pildid ära, rebiti lihtsalt alguses välja, praegu neid mul kuus või seitse albumi, kus on ainult need liimijäljed, on need kõik välja rebitud ja üksikud pildid jäi, mul isa alati kirjutas sinna pildi all, pilti ei ole, aga tekst on, kes seal olid, eks ole, noh, neid ei saa kasutada. Aga ma olen oma kirjatükis Neid pilte kasutanud, mis ma sealt sain naat, ja siis mina Tilpasin kaasa, ma olin hakanud juba neljandas klassis mudellendu tegema Tartu pioneeride majas Jüri Raidi juures, seal sai isegi võistlustel käidud, isegi Eesti meistriks paar korda tuldud ja aga noh, see oli niisugune poisslapse selline tegevus. Ja Tilpasin temaga kaasa lennuväljale. Tema läks linna peale, mina ka ja siis seal ma õppisin pealt vaadates nii-öelda õppisin teatud asju lennunduses, mida ma ei teadnud. Ma teadsin üldse. Aga Ma õppisin balansseerima, see oli niisugune asi, et kui tuul läks liiga kõvaks ja purilendurid, see oli ühekohaline purilennuk, prooviks teist leedu konstruktori tehtud, seal oli miski või noh, ütleme hunnik pioneeritraati kummiköis ja nii edasi. Siis nad tegid väikse söögipausi või kui oli tuul, oli kõva, et nad lennata ei saanud. Siis pandi mulle see purilennuk vastutuult, tal oli üksainukene ratas niiviisi. Ta pidi tasakaalus olema. Keegi tõstis tiiva üles, mõistasin sisse ja siis Kültööride või nende Kaltööridega Eleronidega balantseerisin, hoidsin niiviisi tuul vastu seal nagu lennuki öeldakse, eks ole. Ja siis tundide viisi võidi nii seal provotseerida, see oli mulle huvitav. Alguses ei püsinud hästi masinaga, juba järgmisel päeval püsis mingi tüüride töö, oli mul tuttav. Ja noh, eks ikkagi sai loetud ka neid raamatuid, aga tol ajal ei olnud eriti kirjandust. Üks ainukene raamatule eestikeelne oli Ülo Keeduse purilend. See oli mul peas algusest lõpuni oli paks raamat, aga jäi meelde hästi. Ja üritasin lugeda vene keeles, muidugi Venegite koolis õpetati, aga ma ei tahtnud teda õppida, aga lennukite pärast ma ikkagi üritasin lugeda. Muidugi ma ei saanud midagi aru. Aga mingeid siukseid ette kujutasime endale lõid. Samal see oli 57. aastal sama aasta 25 september. Mul tavalised kuupäevad meeles ei ole, aga selle kuupäeva leidsin isa paberitest, noh, ma olin seal aidanud näitmise kummikees, tõmmatakse purje ülesse siis kummi kukub ära, siis ta lendab seal sihukene lühikesest saja-kahesaja kolmesajameetrised, selliseid, et nii nagu kunagi vennad Fradid alustasid hüpetega ja kui oli juba kogenud mees, kohe instruktor seal lennates jõekohaline, siis instruktor Rooporiga maha pealt kavandas, mida teha, see oli omavad ja niisugune huvitav asi, praegu võiks niisugust asja arutada. Ja, ja siis kummiköis oli selline 30 meetrit umbes pikk, selle köie otsas oli siis kanepist köis ja siis purjegruppi auti kaheks. 10 kuni 15 meest ühe köie otsas, 10 15 meest teise otsas purjus maa külge kinnitatud, päästompan siin siis instruktor valmis, valmis, noh, kinnitatud ja nii edasi. Niisiis annab vastavalt kogemustele siis alates 10-st sammust kuni 40 sammuni sama marsse siis esimene, kes on siis loeb, üks nähakse nii, seal tõmmatakse pinge peale ja siis kõik vaatavad sinnapoole, sest et noh, purilennukid selga tulla laiali venivad nii sektorina ja siis annab start siis surud enda peasest kõvasti vastu, muidu oled silmanägemise ära. Sest saad momentaalne, start, katavus, start, mõtlesid päästenupud ja läksid üles. Muidugi sa vedukima ülesse ja siis kummiköis kukub ära, see on kohe tundetu, kukkus ära. Siis lükkad, planeeris nurga alla ja siis planeerid, mõõteriistu ei ole nii nagu lind. Silmaga vaatad suunda, sul on seal horisondi peal, on mingi puu või maja või mille peale siis lendad, eks ole siis kõrgust, vaatad umbes silma järgi, harjutatakse liike ja kiirust, määrad kõrvadega kohin, tuulekohin kõrvades on kuidas riistad. Me alati naersime, kellel suuremad kõrvad, seal vuhiseb rohkem, kel väiksemadki vähem rivis ja harjutati hoojooksust. Alguses pandi niukene liist tiiva peale. Reica nimetati no vene keeles ja see tekitas tiivad keeriseid, siis tekitas jõudu siis harjutati jooksmist, suunahoidmist, pedaalidega, hoiad suunda juhisega, hoiad siis lihtsalt galakutelt galaksele. Noh, kui ta muidugi kiirus ära kaob, siis ta võib diiva purjellerg on arvestatud, et tiibleb alati vastama naat ja mina siis tirisin, vaatas seda kummi kõik tagasi, seal oli otseses võimas raudrõngas poisikeserikka joone siis tollal ju 14 aastane. Siis oli seal ka üks Aeroflotil endal oli Karl Leppiman surnud. Seitse aastat tagasi mõtlesin endale karu deppima temalendazarblattis, seal sanitaarülesanded, aga vabal ajal tegeles purilennuga. Ja tema siis ütleb üks kord õhtul, see oli siis septembriõhtu 25.. Kuulas ara, põristas erri. Sul kuradi poiss on kogu aeg siin aidanud meid tüter suvi otsa teemial hoojooksu. Vainot, et kohe vanamees oli nõus ja klubiülem ka ja ja siis pandi see Reica sinna tiiva peal, et mul tõstejõudu tekiks. Aga keegi ei arvestanud, et minul oli ainult 40 kilo seda nii-öelda liha. Ja see purilennukil oli veel, õnnetuseks oli Palazziir olid, aga seda ei võetud ära, sest nohu jooksul. Ta võib-olla seal nii essis anti mulle pinge, ma ei mäletaks, oli 15 sammu või väike piinse anti, mina seda ei mäleta. Startisin nii nagu ette nähtud, mul oli kõik need liigutused, kõik olid selgeks õpitud, vaadates teisi. Hakkas siis jookseb masin, mina hoidsin suund, järsku vaatan maha, läheb eemale ja siis tõmbas küll natukene kangeks, et õhus mis nüüd saab? Noh, ma olin ka seda õppinud või tähendab, ma teadsin teoreetiliselt palju seda juhist ette tuleb anda, et ta nina alla keerata, et ta nüüd hakkaks planeerima ja nii edasi. Ja teine asi oli see, et isa mula varem juba oli, toonitan teiega hiljem, et purilennuk on nii tark masin. Et kui ise ei oska midagi teha, siis pane juhiseid neutraali. Küll ta näitab, mida teha. Noh, ma niiviisi tegin, siis hakkas maa lähenema, siis mul tuli, see oli noh, ütleme sekunditega siis see minuti kestnud tavaliselt kriitilises situatsioonis, ma olen oma elus kavanusele üks sekund, tundub teinekord tunnina sa jõuad selle sekundi jooksul hästi palju analüüsida, mõelda ja täpselt samuti on mul ka maa väheneb, vaat nüüd peaks välja joonduma ja siis võitsid natukese ühistage, jäin hiljaks või võtsin vähe, tulin kompsuga vastu maad, okei, jookseb ja siis ma läksin sahmu täis ja siis ma ei hoidnud seda kallakut nii hästi, kui oli vaja, selleks tiib maha tegi siis nii 360 kraadi tiiru. See midagi purjakil ei tee. Jube vaikus. Ja siis hakkas üks hirmus kotta, klobin sügisel kõik olid kirsasaabastes ja siis, kui see kamp seal oli kuskil ligi 40 inimest, kes jooksid silda siis esitati esimene sol elus. Ainult lendasid õppinud soolod. See oli täielik niukene. Õnnelik õnnetus, lennundusintsident, Klubi emale, ülalpoolmaratoni Ilmar oli hästi tõsise näoga. Ja siis ütleb vananevat koeralt. Sa räägi poisile natuke sellest lendamist rohkem kodus ja võtame selle Reica pealt ära, lastetab. Ja siis hakatigi niiviisi polümeetristest hüpetest ja järjest kõrgemale, kui ükskord juba siis sai vintsiga kõrgemale tõusnud. See oli alguses. Kõige esimene, esimene soololende pärast või te olete õppinud Moskvas tsiviillennundust ja olnud ligi 30 aastat. Piloot see kooli olnud Moskvas see ei olnud, see oli veel kaugemal idas, see oli Saasous, reasani oblast, sinna Moskvas teel oma 600 kilomeetrit, midagi ida poole. See on suur lennukool seal üle 1000 kursandid. Ja sinna ma läksin 61. aastal. Aga ma lendasin kogu aeg purilennukitega, no nii palju, kui vähegi võimalik oli, krutisime juba pilotasid, meil oli ka pilotasy purilennukid, meil olid juba nii-öelda kaasaegsed mõõtelistidega purilennukid. Me saime üsna ruttu niiviisi muidugi Tallinna klubi, noh nagu ikka. Tallinn-Tartut ei ole eriti soosinud kunagi ja, ja siin on see linnadevaheline, kätš käib alati, oli Tallinn Viljandi omal ajal, kui Parun seal kavandas, siis Tallinna üritas seda ära nullida. Ja siis oli, kui Tartu klubi hakkas natukenegi liigutama ennast, siis meile anti kõige vanem tehnika, see, mis enam tallinlasi kõlvadesse läks Tartusse. Noh, ütleme nii, ma otsustasin kunagi ammu Nõukogude ajal kirjutada memuaare ja hakkasin kirjutama. Ma olen paljudes kohtades elanud ja paljudes linnades oli üks avarii, kanalisatsiooni, avarii ja mul bassi naine oli viinud kõik need asjad keldrisse, kuna mind niikuinii kodus joonud. Ja kõik see lagunes läbi kõik mu head konspektid ja kõik läks hukka ka memory. Lõin käega, et ma enam ei kirjuta. Ja nüüd kaks aastat tagasi mõtlesin, et ikkagi on vaja, sest ma näen, kuivõrd valet kirjutatakse Eestis lennunduse kohta. Kui palju mahhinatsioone, kuidas aetaks riigi raha taskusse? See on ikkagi üle mõistuse ja ma mõtlesin, et ma kirjutan kõigist nimepidi nii palju, kui ma tean, kaevake kohtusse, kui tahavad. Mul muidugi tõendid ei ole ju, iga asja kohta mul dokument ei ole. On paljude asjade kohta dokumendid ka. Ja siis ma hakkasin uuesti kirjutama, jõudsin 33.-st aastast, hakkasin, jõudsin 68.-sse ja aasta otsa kirjutanud, kuna töö on nii intensiivne, et lihtsalt ei ole aega. Aga nüüd ma lõpetan ühe projekti ära ja siis hakkan jälle kirjutama, nii et 35 aastat olen kirjutanud need 50 veel kirjutada. Teil on kogunenud 20000 lennutundi. Kas see tähendab seda, et te olete lennanud kõikide tsiviillennunduses kasutusel olevate lennukitega lennukitüüpidega? Võtame selle Nõukogude tsiviljanud, eks ole, seal oli väga palju tüüpe Nõukogude tüüpidest, Ma olen lennanud ainult lennukoolis, oli õppelennuk, oli jah 18 A pilotte, selleni saime terve aasta, lendasime, saime ikka kõrgemat pilotaaži. Õppisin päris hästi seda masinat keerutama. Siis seal oli lõpulennukil, ei hakkaks teist, see oli niisugune neljakohaline sabarattaga 260 hobujõudu. Millega me siis tegime siin Eestis sanitaarlende jääluuret, metsaluuret, igasuguseid patrullimisi. Tartu Piirissaare reis oli regulaarreis, oli sellega, ta võttis piloodi ja kolm reisijat. Praegu on see 172, on, mis meil on ka ninarattaga tooli sabarattaga on meil õppelennukiks. Ja siis ma lendasin ilm 14-l, üks aastale, teine piloot, esimene aasta sedasama Carleppimanni teine piloot. Ja siis testi komandöriks 71 69, sügisel läksin jah kuskilt tellima, lõpetasin, lennuga oli 69, läksin viidi mind üle Tallinnasse ja saadeti ümberõppele kirograadi yli 14 peale, seal on kahe mootoriga kolm mootoriga masin. Lendas Kuressaare Kärdla liine, Leningradi Riia Vilnius-Minsk, Kaliningrad, Palanga sellised reisid ja hästi palju oli neid. Kaubareisil oli terve nõukogude liidu nii Kaug-Itta kui polaaraladele ja sealt siis tuli edasi 11, kuu pärast tehti minust instruktor. Oli kiirelt instruktorid vaja? Ma olin ka enne lennukooli, olin lennuklubis instruktori paberitega juba koolipoisina ja mul olid kursandid, olid 40 aastased, mina olin siis 17 16, juhid said esimesed instruktori kogemused, saime hakkama, ei olnud häda midagi. Alguses vaadati küll nii kõlastavalt poisike tulid nad siis, kui said aru, et nemad ei oska, mina oskan, siis oli, oli, suhtlesime hoopis teine. 60 aastaselt õppis riigi, siis tulin tagasi, see oli kolm kuud, oli hõbe, siis tehti instruktoriks. See oli siis 71, Ma sain komandöriks 72 iilibed instruktoriks. Ja ma lendasin kõigil muudel tüüpidel instruktorina, seal olid niukene, õigusolijat võis instruktoreid, konstruktorit, no lasta lennata. Ja siis järgmine oli Jak 40 74.-st aastast. Jakk 40. ma olin instruktor ja eskaadri komandöri asetäitja. Siis 76 mul õnnestus pääseda Leningradi lennuakadeemiasse, seal tsiviillennundusakadeemia, mida on lõpetanud statsionaaris ainult kaks eestlast. Kunnar Jürgenson, Kilingi-Nõmme noormees, 10 aastat enne mind lõpetas, siis oli ta veel vau, Vušeretson jidišit. Aga kui mina läksin, siis oli juba akadeemiast ümber registreeritud. Sinna pääseda oli iga Aerofloti lenduri unistus. Mina sattusin sinna täiesti, ma isegi alguses ei saanud pihta, kuidas ma sinna sain. Kõigepealt, ma tahtsin sinna minna, aga siis ma olin. Ilmnes 11 teine piloot, sina teisi pilooti ei võetud, tähendab, sinna võeti suurte lennuki teise piloodi küll, ütleme seal Tu 154 või 60. Aga see oli kamannifakultit fakuldet, mis õpetas välja ministeeriumi reservi inspektorite lennuvalitsuste ülema. Noh, juhtivkoosseisu pakult, et eesti keeles võiks öelda, ma olen harjunud rohkem neid asju vene keeles inglise keeles rääkima, siis eesti keeles on lennundusterminoloogia, mida paljud ei taha tunnistada ja see on juba tekkinud kolmekümnendatel aastatel. Ja tänu isale ma seda valdan ja me oleme ka terminoloogiakomisjonis, ma olen mitmes komisjonis olnud, oleme vaidlenud nende sõnade üle, aga hagi lingvistid on kõvad, kui nendega on raske vaielda. Aga ikkagi vahel võidame. Kõigepealt oli nii, ma tahtsin sinna minna, ühe teise Ukraina navigaatori, Ukrainast pärit Vladimir Slanczewski oli selline. Tahtsime minna, teda lasti, mind ei lastud ja see ütleme, kui negatiivse ümber fraseerida, see, mis minu 100 raporti peale oli kirjutatud lennuvalitsuse ülema asetäitja poolt. Tol ajal oli Litvinenko selline mitte eestisõbralik mees siis umbes nii, et ma nüüd viisakalt ütlen. Kuradile, sa oled meile vajalik oma kõrgharidusega umbes nii, no seal olid natukene teisiti kirjutatud. Korrektselt ära roni. Asi on selles, et ma ei rääkinud ühest asjast, kuidas ma lennukooli sain, minusugune rahvavaenlase poeg ei oleks tohtinud isegi vedurijuhiks saada. Aasi lennukooli, mind ei tahetud lasta ja ma lõin käega, mõtlesin, et noh, kuna nendel lennukitel, mis Eestis oli, võis rahulikult keskeriharidusega lennata, sest too lennukool, mida mina lõpetasin, oli kolmeaastane, kaks aastat 10 kuud ja see oli keskerima, sain sealt piloodi kvalifikatsiooni. Aga ma ei saanud kõrgharidust, ütleme nagu tehnikumi lõpetamine või midagi säärast, aga keskhariduspidi olema, et sinna saada. Kõrgharidusega oli niiviisi, et oli roheline tee ükskõik kui suurele lennukile ükskõik millisele ametikohale. Kui sul on erialane kõrgharidus kusagilt kultuuri instituudi lõpetasid, siis oli ka sul kõrgharidus ja sul oli roheline tee teatud lennukitele. Aga IL 86 peale komandöriks ei saanud kunagi. Sul pidi olema siis erialane kõrgharidus ehk lennundusalane kõrgharidus. Kiievi instituudi selline siis Riia instituut, Leningrad leheküljes oli ainult üks pagulased pilootidele ja sinna korjati üle liidu iga aasta 100 inimest. Vastavalt oli 100 inimest üle liidu Mongoolia sotsmaad, kõik Kuuba, Madagaskar, Ghana, Mali ja sinna Nõukogude Liidust võeti ainult 40 pilooti. Ja vot selle 40 piloodi sisse, see oli lootusetu unistus. Aga see sureb viimasena, eks ole. No ja siis lennusalga komandöriks oli Anatoli alis Zeitšikk. Valgevenelane rääkis päris head eesti keelt, õppis ära Eestis, eesti keele, võttis endale naiseks eestlannast Jordessi, ütles korrus, räägin, kui ma eesti keelt ei oska ja tema suhtlus ääretult positiivselt eestlastesse. Ta pani nii paljudele eestlastele käe kaitseks ette, kui hakati nülgima. Aga kuidas ma lennukooli sain? Kõigepealt ma pean seda jutustama, kuidas ma lennukooli sain. Ma tunnistasin oma isa, kellega ma ühes korteris surnuks. Ma mõtlesin tükk aega, et kuidas teha ja siis mul tuli meelde, et ma olen sõja sõjaaja produkt. 43. aastal ja selle aastakäigu noored, mul oli koolis ka sellised, eks ole, me olime ju klassis, olime kõik enam-vähem sõjakeid, suuremal osal olid vanemad kas surma saanud või hukkunud või valgis või nii edasi. Ja mõtlesin, et kui ma ütlen, et mul isa on hukkunud, keegi temast ei tea suurt midagi. Et vast läheb läbi. Poisikese selline võistlus kellelegi ei räägi, aga mõtlesin, et äkki vana kutsutakse välja või siis ma saan koos läbi ja temaga rääkisid. Ta mõtles tükk aega. Aga kirjuta siis. Mul ei ole selle vastu midagi, kui sa tahad lennata. Aga pea meeles, kui kinniminek on, siis mina enam ei lähe, sina lähed, ütles toovad, tunnistasin ta oma selles elulookirjelduses kirjutasingi siis, ema, kus ta töötas, siis kirjutasin, kus isa tööd muidugi, sellest Eesti ujudest olin vait. Kirjutasin telefunkynis sellest telefonivabrikus töötas selle kohta oli isegi pildid, kus ta seal on. Ja siis kirjutasin, et see aeg ei kaduma. Ei ole mingeid teateid, ei tea, kas sai hukka või on kuskil, et me ei tea midagi idast. Ja nüüd ma olin halb õpilane, ma ei tihka rääkida tervele Eestile, on kuidas ma keskkooli lõpetasin seal omade trik, vähesed usuvad seda. Mina olen kogenud ühte asja. Kui ma räägin tõtt, siis mind ei usuta, kui ma nõga kõik võtavad puhta kullana ja muidugi saavad siis karistatud, sellepärast et ta ilmselt usub mind ja läheb siis tegema seda, mida mina rääkisin. Ei, see on tõsi, aga ma ei käinud isegi koolis ei viitsinud käia. Mul oli see nii vastik ja, ja minu lõputunnistuse ülemustele kolmed. Aga seal medalimehed said sisse, Eestile eraldati palju aastaid Eestist üldse keegi ei saanud lennukooli. Ja siis 61. aastal viis kohta anti Eestile ja sinna viie sisse, nüüd 150-st, seal oli umbes 150 inimestel kandidaati, terve see lennujaama territoorium oli täis rahvast sinna sattuda. See oli ime. Mina ei käinud koolis, eks ole, aga kooli ära lõpetasin ja lõpetasin, nii et direktor vihkas mind ja karjus mu peale ja klassijuhataja oli vaimustuses ja nii edasi ja selle siin Eestis siis Eestis, Tartus ma ei viitsinud koolis käia, ma tegin festivali Bocki vanemad ideed, midagi mul oli tähtis lendamine. Siis ma mängisin hoki poisikesena ja käisin Rein Kirsipuu trennis, ratast sõitsid, see haigus on siiamaani, ma sõidan, kui vähegi aega on, sõidan, aga ma ei käi võistlustel, ei käi nendel rallidel ja krossidel ma sõidan oma lõbuks, aga tundide viisi, kui on vaja ja ka tempos naat ja siis niisugune asi oli, et kõik muu oli tähtsamat, kui see õppimine ja kümnendas klassis oli 11 klassi, oli keskkool. Ma sain aru, et mina neid lõpueksamid ära oli, kusjuures mul on elus vedanud ja mul on tõsiselt vedanud. Ja vedamine hakkas juba algkoolist peale. Algkoolis oli niiviisi, see oli selle vana Vanemuise vastas, tollal olid seitsme seitsmeklassiline algkool, oli, oli niiviisi neljandast klassist alates tuli anda eksamid, klassi lõpueksamid 100 viiendasid 100, kuuendase instituudi iga klassi, eks jõudsin mina neljandasse klassi, tegime eksameid ja sain vene keeles kahe suvetöö. Ema mul sõnagi vene keelt ei osanud. Isa oli kaugele jo tavaga ei osanud, tema oskas saksa keelt, oskas eesti keelt, ema oskas ladina keelt, oskas inglise keelt, oskas eesti keelt, mitte vene keelt, rumalaid sõnu oskas suhkrusabades salk, ta kuulis neid, mina õppisin kalad ära, kõik H ja P-tähe peal sõnad, kõik olid selged. Naad ema üritas siis mulle dikteerida suve, seal lõppes tavaliselt sellega, ta kukkus nutma, sest ta ei suutnud neid susisevaid häälikuid välja hääldada, mida ma ikkagi juba oskasin. Ja ma ütlesin, tead, ära näe vaeva, et küll ma selle ära kuidagi teedi, kui tee, no lähen uuesti neljandasse klassides, pole hullu, tead, rahune maha. Ja siis pinginaabriga kahekesi, Juuda kirjutas minu pealt maha, mõlemad saime ka, et siis läksime siis tegemas veerelt eksamit. Palju ma seal vigu tegin, ma ei tea, kolmed Me saime, saime siis viiendasse klassi. Aga kui tuli viies klass, siis tuli haridusreform ja muudeti eksamid ära. Seitsmendad seitsmendast klassist lõpueksamit teha. Hingasime kergendatult nii. Ja siis kui suli seitsmes klass oli jälle haridusreformvoodit algkoolis üldse eksamid ära. Ma ütlen, et niisuguse väikse õnnetähe all sündinud ja siis kui ma jõudsin keskkooli, siis ei olnud ühtegi eksamit, oli kõik ära muudetud, ainult lõpueksamit üheteistkümnendas klassis, 10. klassi ma saan aru, et ma seda ära tee. Rääkisin vanematele augu pähe, et ma lähen ära tööle lähen õhtukooli, sest ma uurisin järgi õhtukoolis neli päeva nädalas tuleb koolis käia iga õhtul ainult neli tundi ja neid jamasid aineid pole, on põhiained ainult peale selle. Kuna sa oled õppiv töölisnoor, eks ole, siis antakse sulle töö juurest nii, et minul oli viiepäevane töönädal juba ammu juba 61. aastal. Siis anti sulle veel üks vaba päev, ma võtsin selle kolmandast päevasest kolmapäeva õhtuti oli millendamine, võtsin siis selle kolmapäevase päeva, siis ma olin lennuväljal. Noh, selle lendamise ajal ma olen kogu aeg elanud seal natukese vere ära solkinud ja ja, ja nii edasi. Ühesõnaga ma pool aastat ei käinud ka seal õhtukoolis ma ei viitsinud ja mul oli juba otseselt valena kaasanisse. Ma ei teadnud, et ma saan lennukooli sellepärast, et kedagi mu tutvusringkonnast ei saanud ja Karl Leppiman tema rääkis, kui raske oli lennugalüsaadet eestlasi võetud ja ta suure surmaga sai seeneva Leppiman vadi arumäel. Ainukene oli leppima tsiviillendur, ülejäänud olid kõik sõjaväelendurid, kõik nad koos astusid kunagi neljakümnete aastate lõpus. Nad kuna Tartu remondis töötasin, kurkis tehti neid molotovi kassi ja neid ühtesid ja siis oli meil see suhtlus, oli niiviisi vene keelt ma ei osanud, aga midagi tantsisin ja seal oli aeroklubi haruklubis juba lennati reaktiivhävitajatega L 29 ja mina mõtlesin, et mis asja. Ma lähen parem sinna autotehasesse tööle ja ma sain aru, kolvi sõelata oli kindel plaan. Ja siis ma jätsin seal kooli, mina sinna lähedam külma seal kuidagi venekeelsele Rabursid. Aga ta oli väga enesekindlalt ja siis ükskord vanemad ei teadnud, et ma koolis ei käi. Vaata, riided olid seljas. Tahtsid minna trenni õhtul ja käib kell Dyndon ukse lahti, hirmakova venelanna oli klassijuhataja. Aga tema suhtus minusse ääretult positiivselt, sellepärast et tema mees oli Tartus pommitaja nelja mootori pommitaja komandör. Ja mina tegin purilendu, seda oli Edasis kirjutatud, eks ole. No vot, ja siis oli kohe niuke hingesuurustel. Kuhu sa lähed, mõtlesin trennile. Nojah, täna kooli ei ole, see oli kolonel. Ma mõtlesin, lähen teen trenni ja siis pärast õhtul hüppan sealt lennuväljalt läbi, saab lennata natukene. Ja miks sa koolis ei ole ja nii edasi, ja siis noh, tahad ma lähen ära ja ma kavatsen, et üldse ära lõpetada ja lõbusa, ühesõnaga rääkis mulle auku, siis ütles, et kui sa tahad, tuli ikkagi ei käi, me veame su läbi, see pani kellukese helisema, veavad läbi tore lugu. Ja siis ma läksin, õpetajad mindi kiusad, sest nad teadsid, mul isegi raamatuid ei ole. Kottigi, ma ei tea. Aga noh, mul on nagu. Ja siis ma tegin niiviisi, et tollal olid jällegi vedamine, raamatupoodides müüdi selliseid brošüüre, eksamipiletid müüdi lõpueksamipileteid keskkooli lõpueksamipileti seal 61. aasta müüdi selliseid kiste raamatuid, väiksed olid eri keeltes, keeleõppeks müüdi selliseid raamatuid ja meil oli saksa keele õpetaja oli siis, kui ma veel keskuses nato Cyberman tema ütles, et õpikud, need on jama, sealt võtab ainult grammatikat. Ostke niuksed, niuksed raamatut poest ja siis me lugesime neid tekste ja kui ma keskkooli ära lõpetasin, siis ma oskasin saksa keeles lugeda, rahulikult sain ajalehtedega hakkama, aga vene keel kuidagi hakanud külge naat. Siis ostsin endale eksamipiletid, ostsid iga aine kohta glade ja võtsin nii pilet number üks. Kirjutasin lühidalt aga põhjaliku vastuse koos ülesande selle näidislahendused ja nii edasi. Lugesid ühe korra läbi, siis päev läks mööda, lugesin tagantpoolt ettepoole läbi. Siis veel üks päev lasin mööda, ma natuke olin psühholoogilisi materjale lugenud ja kuskilt ma sellise metoodika olin välja lugenud endale ja siis lugesin veel korra läbi ühtäkki maa kujutasid igat valemit, igat teksti, täpselt millise lehekülje peal, millised nurgas on, nägemismälu oli mul päris hea, nüüd on ära kadunud, neiu tuleb vastu, tänaval naeratab. Mul ei tule nimi meelde. Aga hea küll, no ja siis niiviisi, ma tegin need kõik need eksamid ära, aga viimane eksam oli ajalugu. Minule see partei ajalugu ja kogu see värk ja need bluughierid ja, ja Trotski Leninlaid istunud ja seal Noteinid kongresside kuupäevi ja seda kõike seda värki. Ma sain esimese piletiga hakkama, esimene piletile väga lihtne, seal oli kolm küsimust, kahte ma mäletan siiamaani, aga ühte ma ei mäleta, kirjutasin nendel ära ja siis tuli üks sõbrapoiss mulle külla ja kutsus ühele sünnipäevale, mis kestis päris kaua. Ja siis tuli eksam. Ja ma teadsin, et ma kukun läbi. Teised ma tegin ära, ma sain neljad, kõik eksamid sain neljad ja tüdrukud hakkasid karjuma, sest me olime ainult kuus poissi klassis, ülejäänud olid kõik naisterahvad, kellel juba mitu last õhtukooli siis porru vastab nii korralik korrektselt ja lisaküsimustele. Miks te ei pane talle viit? Direktor ütles, et jah, me oleme üritanud teda püüda spikerdamiselt ta niivõrd osav, et me ei ole suutnud pihta saada, kuidas ta spikerdab, aga niiviisi koolis mitte käies ei suuda ükski inimene vastatud ja ta ei tulnud selle peale, et mul on kõik siin kahe kõrva vahel. Ei päris teeks. Ma ei mäleta kahjuks selle direktori divet ajal, eks ole, ja siis tüdrukud olid kokku leppinud klassijuhataja Katri skeem. Klassiõde toob mulle spikri. Nad teadsid, et ma ei ole õppinud, tüdrukud teadsid. Ja mina ütlesin teatavasti mingisid eemal, nad olid seal ukse taga, vahtisid sealt praost, kuhu piletid pannas. Mõtlesin mingi neid eemale, mina lähen esimesena, et on veel kirjutamata seadus, tollal oli kes esimesena tuleb? Mitte nimekirja järgi, vaid esimesel, tuleb, seisab ühe palli kõrgema hinde, tollal oli niisugune. Noh, siis äkki, kui kaasa on seal kolme, ma läksin selle peale välja ja tüdrukud ei mine. Hirmakova kokku, leppinud, mõtlesin. Mina lähen ise esimesena, lükkasin kõrval, läksin sinna. Piletihunnik oli seal hirmupuru seekord ei ole, meil on täna nimekirja alusel. Hakkas mulle mõistvat, ära roni, tead seal, ei, et me leppisime kokku seal ukse taga, et mina tulen esimesena, annate ühe palli rohkem? Jah. No vot, väga tore. Ja siis mõtlesin, pileti võtnud, misasja ma siin mõtlen, võtsin esimese ja siis ma oleks küll pikali kukkunud number üksainuke piletid on ajaloost teada. Kas inimesed usuvad sellist lugu? No need, kes mul klassikaaslased olid, need usuvad, teavad seda lugu. Meil on täna külas lennunduslegend Rein Porro ja nagu te mulle telefonis ütlesite, te töötate praegu niisuguse koormusega, et 24 tundi ööpäevas, seitse päeva nädalas ja 365 päeva aastas. Millega te praegu tegelete? Ütleme, ühest küljest on see õige, aga ma saan ike puhketa ei võta ka, kui ma tahan, ma lihtsalt reeglina ei taha neid võtta, ma puhkan ka töö juures, kõige suurem puhkus oli alati lennus, sellepärast et seal ma tundsin ennast mõnusalt, nii nagu rattad sisse on tõmmatud, oli kõik korras. Aga millega ma tegelen, ma olen selle eral lennukooli paki ravi ju üks loojatest. Kunagi, kui Eesti sai iseseisvaks enne seda me läksime ära pensionile meelega. See oli siis 90. aastal, märtsis lõpus läksime Sõrmus Mattiga pensionile ja meil oli teada juba, mis toimub ja kuidas toimub ja hakkasime seda Eesti lennundust üles ehitama. Ja siis oli vaja luua, kuna kaadrit ei olnud, eesti kaadrit, oli luua kaadrit vaja järelikult kooli või, ja ei olnud seadusandlust, kuna Nõukogude seadused, lennud, seadused enam ei kehtinud, Eestil omasid ei olnud. Arhiivist oleks võinud võtta ju mingeid vanu, 30.-te aastate omasid, need ei sobinud enam. Ja siis tuli võtta ikka ehk see rahvusvaheline tsiviilorganisatsioon tsiviillennundusorganisatsioon iga ja sealt nende ICAO Kuidas? Ma hakkasin mõtlema ja enam ei tule, eestikeelne sõna ei k kollektsiooni lisad, mis reglementeerivad kogu lennundust ning koolitust kui ehitust, kui lendamist ja nii edasi. Ja nende baasil hakkasime siis looma Eesti seadusandlust. Nii et ma olen korraga isegi kuni kuue koha peal tuli töötada ühe vahetevahel niiviisi 90 aastat alguses ja siis oli mul üks Soomest tuttav tekkinud, väga hea sõber siiamaani Paavo seira, kellega me suhtleme siiamaani, tema ostis mulle kogu Soome seadusandluse ja siis kolme tollal autot ei olnud, kolme või nelja Soome reisiga sai need suurtes kaustades need Tokko veelgi kära siia toodud ja siis me võtsime, tõlkisime neid. Ja mis meile hästi sobinud seal Põhja-Soomes näiteks meil polaaralasid ei ole see, mille hästi ei sobinud, no me siis natukene moderniseerisime ja tegime sellise Eesti lennunduseeskirjad, mis hiljem vaidlustati ära ja sellest oli palju pahandust. Aga need hakkasid toimima kohe ja siis lennukool organiseeritud alguses oli ta Harku nime all olid veel esimesed vene õppelennukid, Jak 52, Pilatuse lennukid ja need no lennundusklassi õpilased, kes esimesel kursus olid 89. aastal vastu võetud ja 90. lendama hakkasid siis nemad said jakk 52, said kõike piloote, elemente nii-öelda siis praegu nad lendavad voengute igasuguste masinate peal. Estonian Airis oli vahepeal ju meie lõpetanud oli 80 protsenti. Suurepärane. Aga see, kes kogu aeg lahingutega vaenlasi mul nõuka ajal. Ma olin nii-öelda personaalne Gratama, ei tohtinud piiri taha minna. Ma ei tohtinud seda teha. Rahvavaenlane, see tuli avalikuks minu, mida mujal? 71. aastal 61, ma võiksin lennukooli, 71. KGB kaevas välja ja siis läks mul märuliks, aga ei saadud enam, kuna ma olin juba üsna kaugele arenenud lennunduses ja igasuguste pädevustega ja siis öeldi, et Me oleme suvel väga palju raha raisanud, lenda edasi, aga me hoiame su silmadest peal, tead vot niiviisi läks, aga ma sain kuni pensionini rahulikult lennatud. Te väga suure töö teinud ära selles, et luua alguses nimetati Tartu lennukolledž, nüüd me nimetame seda Eestile ei jääks ja, ja samuti siis Eesti lennuametis tegeldes lennuohutusega. Aga mida ta praegu teeb? Praegu ma olen, kuna ma sain lennuametist kinga, ma seda ei varja, see ei ole üldse häbiasi. Võltssüüdistused oli minust vaja lahti saada, sellepärast et. Ma hakkasin neid, kellel ei olnud õigeid dokumente. Hakkasin neid päevavalgusele tooma tasakesi ja tahtsin luua korda, et oleks lennunduskord, vajas lõppude lõpuks noh, praegu on seal seitse jama, mis praegu toimub, naati ja siis tehti korruptsioonisüüdistus. Aga kantsler Priske oli ju selline, kes kohe nõudis minu vallandamist, eks ole. Õigemini, ta ei nõudnud vallandamist, vaid et ma kirjutaks omal soovil ma ei kirjutanud. Ja ma natukene konsulteerisin teadjate inimestega ja nad ütlesid, et kui sul mingit pattu ei ole, siis ära kirjutas, vallandavad, sa saad kohtusse anda ja nii ma tegin, andsin kohtusse kaheksa kuud, uurinud seda asja ja siis oli viietunnine kohtuistung ilma pausideta. Inimestelegi kõva, kannatas mula, kes kannatas lõppema. Oota aga oli kohtuistung, kus tunnistati mind õigeks elimineeriti need karistused, mis oli mulle seal määratud, määrati tagasi tööle. Ja siis ma paar kuud töötasin, need, mis mul pooleli jäid, kiireloomulised asjad tegin ära. Ja siis ma läksin ise oma soovil minema, sellepärast et noh, ütleme minu ümber teatud seltskond seal lennuametile ka selliseid inimesi, kes nad teadsid noh, minu suhtumist ja siis seltskond lõi sellise olukorra, et ma sain aru, et mul oli seal arvuti ja kõik oma kabinetis kabinetid, andi tagasi, aga mulle pandi teine arvuti niisugune pika toruga taguotsaga ja venekeelsete tähtedega klaviatuuriga. Anti mõista, tead. Vot, ja siis, Ma läheksin tagasi sinnasamasse lennukooli, mille ma lõin, mis oli alguses Arraku nimega, siis oli ta ergan ergo nelgi ja lõpuks pakki ravija pakki ravis on eralennukool, asub Tartus, Tallinna osakond on siis minu käe all siin Tallinnas. Ja ma olin tolles koolis kohe algusest peale lennutegevuse juhataja ehk ülemasetäitja lendude alal. Lendasin instruktorina kontrollpiloodina ja koolitasime neid, nokad on kõik meie koolitatud armees lendavad kõik meie koolitatud piirivalves on veel paar Nõukogude ajast veel paar rändurite, aga ülejäänud on kõik meie koolitatud siis üle maailmafirmades on v koolitatud, sest et Eestist aeti ära. Oli üks selges, ütles, et hävitan ära kõik Eesti piloodid ja ta on seda metoodiliselt teinud. Lendavat airBaltic saab hästi palju meie rahvast, Wizz Airis, ütleme nendes Eesti firmades, mis lendavad businesfirmad ja seal on ka, aga Nordica'st seal on üksikud, seal ei ole palju. Ja tarvidion närvičinis on palju, ka. Siis on raja naeris, lendavad meie poisid Saksamaal oli, vahepeal on käidud ka Malaisias ja Indoneesias lendamas kuid minnakse otsimise peale, siis juba vaadataks palga järgi. Eestis me koolitasime näo lennuklassi, õpilasi. Vaat nõo lennuklassi õpilastest vabatahtlikult ei ole ükski läinud välismaale tööle. Nende eesmärk oli Estonian Air korralik lennundus korralikult üles ehitada ja nendest ei ole vist Eestis praegu kedagi jäänud, kõik on läinud ära välismaale, sest et neid lihtsalt ei võetutena. Isegi Nordica ei võta, nad on käinud minu juures kurtmas, mul ei ole dokumente selle kohta, aga nad tulevad, ütlevad, et nii ja nii ja nii on asjad. No mõned on vist tagasi tulnud, seal osa poissi. Ahti hakk ükskord mulle helistas, et ta tuli Nordikased taksolennud, ära tüüdanud teile kodu säilitada, Nordica on rohkem kodus nii-öelda. Aga Ma ei ole eriti huvi tundnud, aga Bakeris ma olen praegu teooriakoolituse juhataja, kuna mind meditsiin võttis lendudelt maha. Tänu nende jamadele sain ma ühe haiguse, mis on sihika baasil, nüüd on mulle öelnud paar arsti, et see on psüühika baasil, muidu üritatakse seda geneetiliselt, aga mul geneetiliselt ei ole sellist asja nagu suhkrutõbi näiteks. Vot, ja ma sain seda viie päevaga. Omada pull lugu ja siis lennata ei lubata, siis vahepeal lennuametis oli arst Kersti nimeline, kes helistas mulle, ütles, et kuule, kas sa tahad ennast taastada, tead et on lubatud tegelikult dokumentide järgi rahvuslaste dokumente järgi võib lennata, aga selleks peab olema siis lennuameti vastutust, enamik peab võtma vastutuse ja tema võttis selle vastutuse ja siis ma tegin komisjoni esimese klassi järgi läbi kõik kõik parameetrid, okei, tänase päevani. Ja siis ma sain kaks aastat ist lennata. Noh, ma olen kontrollpiloodina, võtsin eksameid vastu ja siis tulid Euroopast muudatused, sest nii meil on ju see Euroopa seadusandluses esmane. Ainult üks asi on lennundusseadus on Eesti enda oma, ülejäänud on kõik Euroopast, sealt tuli jälle, et no või ei lubata, pärast sai teada, tehti jälle muudatus, et võib, siis oli juba Lenomid suusarst kersi läks ära, Soome uus arst, rääkisin temaga, kuid sellel arstil ei ole otsustusjulgust, tema ei andnud sellist nõusolekut ja ei lenda siis enda. Tegelikult ma ikka teinekord lenda kaasa, erapiloodid paluvad, kui on keerulised ilmastikutingimused või kuivanud. Ta ei ole niisugustes oludes eriti olnud, ütleb kulat äkistud kaasa, tead, ikkagi julgeb lennatud ja noh, ja siis ma nendega kaasa. Oot, aga seda Narva ja ma olen siis selle teooriakoolituse juhataja. Põhiliselt tegeleme siin Tallinnas erapilootide koolitusega, Tartus on meil see amet, pilootide koolitus, mis on kohe alates 90.-st olnud. Olen Tallinna osakonnas, aga seal on üks firma Bakeravio seal ma siis tegutsed võite külla tulnud, mul seal korralikud olemas, näete ilusaid lennukeid, huvitavaid lennukeid ja. Terve oma elu pühendanud lennundusele. Kas te olete õnnelik inimene, olete rahul sellega, kuidas elukäik on läinud. Üks päev hiljuti oli mul poisid, käivad aeg-ajalt polemiseerimas või noh, niiviisi filosokeerimas. Ja siis hakkasin arutama. Nahk esitati mulle samasugune küsimus, et kui mul oleks võimalik uuesti alustada. Ma teeks täpselt samuti sellepärast, et lendamine see on vaata nagu narkumaanile narkootikum. Kui teibaid korralikult on seda proovinud, siis enam lahti saa. Täpselt on lendamisega, nii. Ma enne juba ütlesin, et ma tunnen ennast kõige paremini õhus uisuväljal jalgratta peal jõus kolm asja, uusi, isegi paremini kui jalgratast jalgadel. Tabel. Ma olen huvisõitja rohkem, ma trennis käisin väga ammu, aga lennukad mulle käpas. Ja see on mulle alati meeldinud, on, kas ühe mootori, kahe mootoriga turbo prop või kolbmootoriga või reaktiivvahet ei ole õige, saab hakkama. Kas on mingi lennukitüüp, millega ta veel tahaksite proovida lendamist? Oi, neid on palju. Neid on palju, sellepärast et toodetakse lennukeid ääretult palju ja ääretult huvitavad on ja aga rohkem meeldib mulle sellised pilotasy, lennukid, hävituslennukit ma olen ise tsiviillendur, aga mul on alati olnud hävituslennukite vastu huvi. Ja kui ma nägin esimest korda olin lennukooli lõpetanud, nägin niisukese lennuki pilti Tšehhoslovakkias toodetud L 39 õppehävitaja ja vaatasin seda pilti ja ma mõtlesin, et kuri vaevalt selle lennuki peal ma tahaks lennata. Ja kui ma sain 50 aastaseks, siis järsku hollandlased saatsid mind ümberõppele Venemaale sõjaväebaasi keskusse eel 39.-le. Neil oli vaja, et ma lendaks aeg-ajalt nende jaoks Elgolonil 900. Aga tegelikult ma hakkasin natukese varem lenda veel 29., siin on see väga tore mees ja väga sõbralik mees, Raivo Susi, kes vahepeal pidi istuma kaks aastat Liphartavas lennundusärimees, tema taastab, tema mehed taastavad neid lennukeid, panevad nad uuesti lendama ja ma olin Raivole nii-öelda katsetajaks pea 20 aastat. Jah, kogu aeg. Ühesõnaga ma esimese lennu temal lennukite peal vist tegin 94. aastal veel 29. ja siis ma pessigi neid masinaid õhku. Alguses oli tal Ukraina, poisid olid siis võttis minu vabast ajast tegin, see ei olnud mul põhide põhitöö oli ikkagi lennukoolis ja siis ma neid Tartus katsetasin hiljem Tallinnas Tallinnas on nüüd siin kohe korralikud angaarid ja töö käib ja nii kaua, kuni mind maha kirjutati, siis ma veel olen aeg-ajalt kaasa lennanud, seal kahekohaline, siis üks lendab, teine fikseerib parameetreid. Siis Ma ei peagi pilooditunnistust omama, võin taga rahulikult istuda ja seda tööd teha seal ja neli silma, neli silma, neli kõrva, neli turvasest katselende üksinda teha on tulnud teha, aga on raske. Sa pead vahepeal juhised lahti laskma, sa pead fikseerima parameetreid seal. See, et lindi peale kirjutab, seal on üks asi. Aga sa pead ka oma silmaga, mis nägid ja võrdlema, aga samas tagakabiinis mõõteriistad. Nii sa ei näe, järelikult haiged Eesti inimesed ka taha kabiini. No ütleme nii, et muru tunne oli maha, kirjutati, aga kuidagi see mõru tunne on mööda läinud. Elame edasi. Aitäh Rain porra, see oli väga huvitav tund. Teil on olnud väga huvitava elu, millest mäel ainult killukese saime praegu kuulda. Aga jääme siis ootama teie memuaare. No ma üritan neid kirjutada, kuna valmis ei tea ja kas neid avaldatakse, seda ma ka ei tea. Sest kõik asjad, mis ma olen kirjutanud, ei ole avaldatud. Olen õpikuid kirjutanud, navigatsiooni õpiks, radionavigatsioonikohta on 410 lehekülge vastavate piltide ja kõik ei ole trükki läinud. Sellepärast et noh, mul ei ole sellist raha, et seda üldse finantseerida. Kelle poole pöörduda, kes tunneb huvi, õpilased, õpilastel ka pole veel seda raha, sulle nad ei ole veel teenima hakanud. Mõõteriistad õpikuid, siis olen raadioside ja siukseid asju seal seid, inglise-eesti, raadiosideõpikud ja me ikka teeme liivamüüriga kahekesi treemiaid, õpikuid, tema raamatuid. Me aitasime küll noh, ametlikult trükkida. Vilve Jürisson, väga tugev meteoroloog Tartus. Nüüd on ta hästi vana, juba ta enam ei tegele. Ta luges kah loenguid ja tema on kolm raamatut, meteoroloogilised kirjutanud väga õpikut, sellised ka tavainimesele lugeda, saada teada, mis asi see metroloogia on. Niisugune oli siis tänane kajaloodisaade, kus meil olid külas lennunduslegend Rein Porro, saatejuht oli Kaja Kärner ja uus saade eetris juba tuleval laupäeval. Kuulmiseni.