Teatriva. Tere tänased teatrivahid, Lea Tormis, Valle-Sten Maiste ja Madis Kolk räägivad Ingomar vihmari lavastaja keelest. Ingomar Vihmar on hetkel Pärnu Endla peanäitejuht. Ta on lõpetanud 1992. aastal lavakunstikooli olles siis samas lennus Jaanus Rohumaa, Üllar Saaremäe, Piret raugi ja, ja paljude teiste ka minu jaoks on Ingomar Vihmar väga noh nagu natukene tabamatu lavastaja. Ta ei ole nagu saladust teinud oma teatavatest esoteerilistest huvidest või, või mingitest vaimsetest praktikatest. Ma olen nii vihmari peanäitejuhi tegevuses kui ka tema lavastajatöödes nagu pigem täheldanud mingisugust sellist Flow või voo nautimist ja ma ei oska öelda, kas see on hea või halb. Mul on jäänud mulje, et näitlejatel on temaga hea koos teha. Ta nägu laseb avaneda lisaks kõigele muule. Ta on tohutult staažikas lavastaja, ta on teatriliidu andmetel toonud välja 62 lavastust. Et ma loodan, et me jõuame nendest kõigist rääkida, sest et siin on ka mitmeid väga huvitav tavaid dramaturgilisi maale toomisi on teada. Ta on hästi palju toonud Eesti lavadele Soome dramaturgi. Samuti väärivad märkimist tema Tennessee Williamsi või Jinjonili lavastused. Samas on ta nii Eesti Draamateatris kui Endlas teinud lavastusi, mille kohta ütleme, professionaalne teatrivaataja, ütleb, et see on see, mis tuleb ära teha. Vaatamata kogu sellele klektikale ei olema tajunud Ingomar Vihmar puhul sellist sisemist loomingulist konflikti või või et võib-olla seesama see flow või voog nagu kannab ja sisaldab endas kõike Teema Endla suure saali lavastused, mitte praegu kallis rai kuunilt ja Hugo Raudsepa vedelvorst on Endla viimase hooaja kõige publiku menukam mad lavastused. Et vähe sellest, et Vihma rajab sellist sõnumi asja suudab ta samal ajal olla ka turunduslikult. Edukas. Aga et selleks, et tema lavastajakäekirjale kuidagi nagu jälile saada, et Lea, sina, kes sa oled olnud tema õppejõud äkki sa teed sissejuhatuse Ingo mari esimestesse sammudesse? Ära kunagi ütle, et ma olen olnud nende õppejõud, sellepärast et inimene, kes loeb loenguid, mida näitlejad mitte alati ja ei viitsi kuulata, aga, aga peavad ei ole selles mõttes õppejõud, nagu on need eriala õppejõud, aga muidugi olen ma olnud kogu aeg seal koolis, ma olin näinud kõiki eksami etendusi ja proove ja asju, nii et selles mõttes mul on mingi pilt temast küll koolis, see oli nüüd niisugune huvitav lend, mis sattus väga raskesse ja väga põnevasse aeg kaitsest. See lend õppis 1988, lõpetas 1992. No ise teate, mis aastal need olid. Aga nüüd see lend, kui ma olen takka meelde tuletada, tema neid õnneks on nad iseennast natukene dokumenteerinud. Nemad ei olnud nagu nii väga seotud ei nendega, kes mingeid vanu aegu tagasi igatsesid, see on ka loomulik. Aga ei ka nendega, kes nüüd läksid sel ajal kunstiinimestest poliitikasse ja loomeliitude pleenum, mille igale poole sellistesse kohtadesse vaid Nad nagu olevat olnud selle niisugused skeptilised natukene ja ja vaadanud, ja neid huvitasid rohkem nähtavasti isiklikud inimeste suhtes, et ja, ja muud sellised üldinimlikumad asjad niisugune mulje jääb, aga muidugi peaks nende endi käest küsima, kuidas praegu neile tundub. Kuigi nad olid Komissarovi õpilased, kes oli ju väga aktiivne ikka poliitiliselt, et siis esialgu nagu see nii väga silma ei torganud, siin juba nimetati, kes on kõik seal koos õppinud, tuleb vast aja jooksul ise välja. Ja ma mõtlen just oma esimest mulje dingo Marist. Nii palju kui seda on võimalik meenutada. Täiu kuulun nende hulka, kes olid kursusel niisugust juhtivad või kellest oleks võinud arvata, et temast saab lavastaja. Aga selle eest, nad olid ju kõik algselt vastuvõtud võetud näitlejatena, kuigi Katri ja siis Jaanus Rohumaa ikkagi selle mõttega, et joonest lavastajad saavad ja nemad olidki nagu niisugused vedavad kujud, seal nad mängisid kõikvõimalikke asju juba neil oli niivõrd palju diplomilavastusi, nagu harva on olnud mõnel lennul ja miks mulle Ingomar jäi alguses meelde, ta mängis igasuguseid kõikvõimalikke rolle nii diplomilavastustes kui ka hiljem. Need rollid olid väga erinevad omavahel ja ta tuli õieti kõigega toimeni, nagu ma mäletan, sest ta mänginud nišillerit kui ka näiteks vanamees, Tšehhovi kaja, kas ja kõikvõimalikke erinevaid asju, kaasa arvatud need, mida nad ise tegid, igasugused kompositsioonid, luuletustest ja, ja kõigest muust pirandellos on ta mänginud, mida Roman Baskin nendega lavastas diplomilavastusena ja miks ma ei oskakski öelda täiend mulle meelde kui mingi eriti hea näitleja eeldustega inimene. Aga ta jäi meelde sellega, kui ma nüüd püüan mitte tagantjärele vaid just taastada seda esimest selleaegset muljet. Ta oli teistmoodi kui teised. Ta oli teistmoodi ja ta äratas millegagi huvi, mida ma siis ei osanud öelda, millega. Aga ma hakkasin teda võib-olla rohkem jälgima kui mõnda teist, kes seal ka tegi ehk paremaidki rolle. Miks ma ei tea ilmselt see kogu tema hilisem aura võib-olla tuginebki sellele, sest siis ei saanud täpselt aru, esoteerikat ma ei armasta, seda sõna ma ei kasutaks, aga ma tean ja et tal hiljem oli mitmesuguseid praktikaid ja asju, no miks mitte ütlema, kui kedagi miski aitab, olgu see mis tahes, kas elus või loomingus, siis peab ta sellega tegelema, peaasi, et see aitab teda. Mul ei ole see tähtis, mulle on tähtis tulemus ja kui nüüd katsuda ainult mõnda alglavastust nimetada, näiteks mis ta tegi ise see väike diplomilavast, mille nad tegid koos Katriga. Selle nimi oli koolem. Kui keegi teab seda niisugust fantastilist, natukene õudset vana romaani tammuliseid kodus vist kuskil olemas. Aga miks see on niisugune nimi oli, sest selle materjal oli nimelt Tuglas ja vanad testament. Ja see näitab ka seda, mida nad noored üldse tegid. Nad tegid väga palju igasuguseid huvitavaid kompositsioone peale nende päris näidendite, mida nad mängisid. Sest suveunenägu oli üks nende diplomilavastus ja, ja Katri Kaasik tegi väikse Ei, Olfiibseni. Komissarov tegi peale selle suveunenäo veel limonaadi, Joe, mis oli selline muusikali paroodia ja kus nad kõik kaasa tekitincover kaasa arvatud. Ja Tuglas oli ilmselt tõrges jahingu marile kuidagimoodi lähedaseks. Sest juba mõne aasta pärast, kui ta tegi järgmise ei, ta tegi vahepeal veel mingeid lavastusi, aga ühe niisuguse lavastusega Tuglase ainetel mille nimi oli Hei, Rütsiaani. Ja seal on kõik see, mis tal on praegu siiamaani. Kui ma nüüd meelde tuletan, ta varasemaid tabas, tähendab kõigepealt need, niisugused aeglaselt kulgevad elupildid siis esialgu ta ei teinud helikujundust, selles mõttes veel ise oleks lavale läinud ja seal plaate keerutanud või midagi muud sellist teinud, seda ei olnud aga ilmselt laulud ja helid, mida kasutati ta ikka algusest peale. Valis ise ja, ja rütm oli tema lavastuste, vaatamata selle aeglusele ja jääb mõni mõningane venimusele, mida ette heideti. Tee oli alati olemas mingi kontrastide ja, ja karakterite ja mingi rütm tekkis ikka või tahtsin ma seda näha. Sageli olid nad fragmentaarset, nii nagu see Tuglase põhjal tehtud Ki lavastused, kus oli mitmest Tuglase novellist kokku teatud asju ja veel midagi sinna juurde pandud. Neis oli koos nii melanhoolia kui huumor, minu meelest need omadused vist on tal hiljem ka säilinud, kuigi ma ei ole väga palju ju näinud kõike. Igatahes tal oli tähtis mingi inimese tunne Tartus. Ja inimese lavaline olemine oli talle väga tähtis juba enne, kui tekkisid mingid esoteerilised asjad, lihtsalt see, kuidas seal laval olla, kuidas inimene ennast seal hästi tunneb kust see oli mingi? Sa kasutasid sõna voog, see oli mingi mälestustevoog ja see on üldse talle omane. Sealt koorub välja mingi inimlike mälestustevoog, kuitahes ka fragmentaarne, see ei oleks, mida ta teeb. Kui nüüd hilisematest võtta, mõni, mis mulle on meelde jäänud, kui tuli sõita, kuhugi ma juba enam ei jaksanud ja mul on selles mõttes palju nägemata. Ka enne, kui ta Endlasse läks, tekitas draamat, vaata siis vot need Soome asju on ta tõesti palju teinud ja Soome muusikatunde palju kuulanud ja ja jälginud, ja see on tal üks oluline teema, aga mulle väga istus lavastus, mille nimi oli laulud halli mere ääres. Ja, ja kus oli kõik see olemas, ta oli ju ka lõpuks rakendada haarne, seal olid niisugused erinevad karakterid, erinevate tüüpide lood, aga sellest kõigest võt tuligi välja, see mingisugune oli merelaine või ma ei tea, mis voog. Aga mingi kogu seda lugu väga erinevate vast isegi võiks öelda sketšidest koosnevat lugu soometüüpidest igasugustest. Ikkagi kandis mingi nagu ühtne hoovus, mida tõesti jah, temaga on see häda nagu hea teatriga sageli tagunud sõnastamatu võib püüda siit ja sealt kuidagi külge hakata, aga aga õiget sõnastust ei leia. Igatahes mulle on meelde jäänud Kersti Kreismann, kes mängis mingid vanaprouad, kes läks külma merre ujuma. See oli kusagil ees laval, niimoodi draamateatri suurel laval toimus. Ja, ja see oli kuidagi väga hästi tehtud ja kõik tema suhted kõigi nende meestüüpidega, kes enamasti olid koomilisevõitu. Aga mõnikord hakkas neist kahju, see on jäänud meelde. Aga nüüd tema autorid, noh, kõik teavad juba, et Martin algus, kellega ta on koos teinud palju asju ja arvatavasti sellest räägitega. Aga muide, see, milleni mina nüüd tahan jõuda, see on Kivirähki Rühka siis Kivirähk oli tal ka mitmel korral kuidagi niimoodi. Sest ta on teinud väga erinevaid lavastusi, näiteks ta Kivirähkist teinud ka ühe vabaõhuetenduse Viinistul nad mängisid mitmed mitmeid asju. Keiserlik kokk, kus jälle oli kadugas sees otsapidi nii, et tal on kõikvõimalikke asju ja Kivirähk nähtavasti oma niisuguse sooja huumoriga ja, ja huviga inimeste vastu vist kuidagi haakub temaga või sobib talle. Mulle tundub. Ja nüüd ma jõuakski selleni, et kui hakkas lähenema Eesti kutseline teater 100, nüüd me elasime nii palju selle 100 sees, et see juba hakkas hirmsasti ära tüütama. Aga tookord oli päris huvitav, et siis tähistati Eesti kutseline teater 102006. Ja, ja tehti selleks ka eraldi lavastusi, räägiti kõigist, sellest teati minevikust ja muust. Ja siis kirjutas Kivirähk niisuguse näidendi Adolf Rühka lühikene elu, kus juba pealkirjas on sees, eks ole, kõik üldse neid, niisuguseid tellisi haakumisi paljude asjadega nad ju armastavad mõlemad. Nii et no lühikene elu jah, aga teatavasti elu on lühike, aga kunst on pikk, nagu see ladina sentents ütleb, ja ju ta seda ka silmas pidas. Ja see oli tal valmis juba mõni aasta varem, kui see esietendus. Ja Kivirähk on üldse, mida võib-olla kõik ei tea või ei mäleta, väga palju tunu suvi teatriajaloo vastu mingit tema esimesed kirjutised olidki sellest nähtavasti õppimise aegadel. Ta tegeles näiteks selle kõige hullema nõukogude aegse teatriajalooga ja nende inimestega. Ja kunagi ta lubas mulle, et ta teeb neist näidendi ja küllap ta kunagi veel teeb. Liblikas. Liblikas on teine asi, liblika, nii ma kohe jõuan, sest et kõik, kes Rühkast räägivad, Rühkat loevad, peavad lugema ka liblikad. See on sama teema. Ja siit nüüd algabki see, et selle juubeli künnisel ja juubeli ajal võib-olla esmakordselt hakati niimoodi tõsisemalt mõtlema selle peale et nii vira, teater kui siis ka see õnnetu Rühka, kes ka otsapidi sinna piira teatuse korraks satuse, kes kirjutas ikkagi esimese eesti teatriraamat, eks ole. Lühike näitekunstiajalugu nemad olid ju kogu aeg olnud ja ma ei ole kindel, et ma ise seda pattu pole teinud, nad olid niisuguse nalja objekt, kõik see Viira teatri ilu, näitlused ja kõik see muu selle üle irvitati ja naerdi tagantjärele hiljem. Ja üldse, kui hakati mängima neid vanu näidendeid, siis neid ju enamasti mängiti selleks et nalja teha, mõtle imelikult, nad olid Koidula aed, mehed ju mängisid naiste rolle ja siis fondiga mehed mängima, seal tehakse siiamaani, ma ei ole kõikenäinud, aga mulle tundub, et nüüd on natukene see asi läinud siiski nii-öelda ambivalentse makseni, ainult Frostaks selliseks naerutamiseks ehk neid vanu tükke. Aga neid on väga palju tehtud selleks, et lihtsalt näidata, et vot kui targad meie oleme ja et kui rumala seal olid, nemad olid ja midagi nad ei osanud ja, ja selle üle sai naerda. Ja samasugune oli see suhtumine sellesse Rühka raamat tusse. Kavalehe peal on isegi siin toodud ära need kõige rohkem tsiteeritud sealt nalja pärast, kuidas käib eestlane ja kuidas käib venelane ja kuidas siis õpetas mismoodi näitleja laval peab neid mängima. Ja selle üle on palju nalja tehtud tänu Ingo Normeti-le, kes äkki võttis kätte ja kirjutas sellest, võrdles mingisuguste muude asjadega, muide teate aegadega, kus on ka niisuguseid asju tehtud. Üldse hakati seda natuke teistmoodi vaatama, läheb ajaloolises perspektiivis ja selles, mis oli, mida ta taotles ja mis siis, see tuli välja väga koomiline ja selle üle on hea naerda. Aga ta taotles mingeid asju. Ta oli nii, et no ja see aeg oli omamoodi huvitav ja sellest võiks keegi teinegi veel midagi kirjutada, aga Kivirähk tabas selle ajastu hõngu. Ja see on palju tähtsam, kui see faktoloogia tabamine. Loomulikult Menning tegi maha selle õnnetu Rühka raamatu, Rühka suri 20 kolmeaastaselt veel üks selles reas, kes on diisikusse surnud noorena ja siiski midagi jõudis ta teha. Aga selle perioodika sai, läbis naiivse püha lihtsameelsuseni naiivse teatisi näituseaeg ja nagu ikka midagi juurde võites, nagu oli siis hilisem Menningu teater juba kutseline, läks midagi kaotsi, midagi sellest vanaaegsest, naiivide alistlikust, aatelisusest ja kustumatust, innukusest ja sellest tões ja vaimus, siirusest ja usust, milleta teatri mängu ehtsust ei ole ju kunagi midagi. Just nimelt on Kivirähki nii liblikas kui selles loos kinni püüdnud selle ajastu olemusest. Ja siin ma nüüd ütleks küll, et Kivirähk kuidas tükk aega, vist isegi mitu aastat, kuni Ingomar saab seda lavastavalt. Ta pidi teadma ette, et Ingomar sobib selle peale. Sest see ei olnud kohe, Ingomar olid muud tööd ees ja ta ei saanud ja teatris ei saanud seda kava võtta. Ta suutis tabada seda, mis iseloomustab seda varasemat periood ja ilma milleta ei oleks olnud mingit kutselist teatrit. Seda, mis on praegu esimesel lugemisel võite vaadata, olid hoopis teised näitlejad peaosades, juhul kui te ei mäleta seda, nagu Draamateatris on hiljemgi tehtud, tehakse kõigepealt esimene lugemine aasta alguses ja seal näiteks oli Rühka osas oli Mait Malmsten, kes kahtlemata on väga hea näitleja ja tõesti suutnud imeliselt igasuguseid erinevaid rolle kehastada. Rühka puhul ei olnud oluline see, et kas ta tabab teda ka välissest, keegi ei teadnud, milline see Rühka väliselt oli ja vist Kivirähk, kes tuhnis läbi kõik arhiivid ja istus kaua muuseumis, ei leidnud ühtki fotot, nii et, et see jääb ainult kujutuslikuks. Aga asi pole ju selles, vaid see, et veel neljandal kursusel õppiv Risto kübar. Nad tabasid ära, et tema sobib sinna. Ja, ja juba kui see oli kevadel vist esimene lugemine ja kui siis aasta lõpus vist detsembrikuus isegi see lavastus välja tuli, siis oli peaosas juba Risto kübaras. Ja ka tema puhul on väga oluline vaadata seda, milles ta alustas ja kui täpselt ta sinna sobis. Ta oli tõesti niisugune õmblukene ja ülitundlik. No sellest pole mõtet praegu rääkida, aga ta oli üks neist, kelle puhul kooli ajal alati kardetakse, et kas tal närv vastu peab. Näitlejakutse on ikkagi niisugune asi, mis võib väga inimesele mõjuda ja meil oli juhuseid, kus mõni ei saanudki enam hiljem nagu jalgu alla. Nii et et tema, selle ülitundlikkuse ja olemuse puhul oli see hirm, aga õnneks ei ei õigustunud see hirm, tagantjärelemenüüd teame. Aga sinna rollis õppis ta väga hästi ja tema selja taga. Ja seal on keegi juba kasutanud seda võrdlust Vilde tabamata imega ja muidugi see ongi nii, et selle õnnetu Rühka, nagu ta oli kirjutatud, nüüd siis Kivirähkil tema selja taga on terve rida. Neid Eesti esimese põlve haritlasi Leosale kindlasti oli nagu mingi koondkuju, kelle puhul ei teagi, kui andekad nad üldse olid või kas nad olidki andekad. Aga kes tahtsid tulla metsast välja nii-öelda ja teadvustasid isenesest, on kilde sõnadesse, leivakott nii vaimselt kui ka füüsiliselt leiva Kotmisel kaasata oli, et see oli liiga vilets. Ja, ja niisuguseid on meie teatri ja kultuuriajaloos neid inimesi palju. Tšehhovi oli üks kuju, kes ütles, inimene, kes tahtis. Aga kes midagi ei saanud, teostatud sellest, mis ta tahtis, aga mina rõhutaks seda, et ta tahtis. Sest tahe on teatris väga oluline asi. Muidugi tahetud, kasuta aga halvaks ja kõik, noh, see on teada, seda me praegu ei räägi, aga kui näitlejal ei ole tahet tahtejõudu, siis ta kuhugi ei jõua. Ja Rühka lihtsalt oli liiga noor. Teda on võrreldud Kibuspuu sele Saalepiga, juhul kui keegi on seda näinud. Selle karjatusega, andke mulle aega, andke mulle aega, et ma tõest. Ja no rühmale ei antud niigi palju aega tagasi, 23 aastane kuidas oli, ja seda raamatut ilmus pärast tema surma. See lavastus oligi, ta oli selles mõttes nagu noh, niisugune kon, geniaalne, ütleks ma. Et ta tõi väga palju neid teemasid sisse. Ja ta oli kohati naljakas, kohati kurb. Ja seal oli ka võite vaadelda ka teisel aastal niimoodi, mis võtmes või kuidas tema näitlejad mängivad. Sest see lavastus oli nüüd niimoodi tehtud, isegi heideti ette, et ta on eklektiline. Aga see oli väga loogiline, need, kes esindasid seda maailmavaadet, mida Rühka ei sallinud, seda nii-öelda raha pärast millegi tegemist ja, ja kuhugi trügimist. Neid oli ka üsna paksude värvidega ja koomiliselt tehtud, oli seal siis proua, keda mängis Ülle Kaljuste või, või oli seal siis üks niisugune kolleeg, keda mängis Taavi Teplenkov, kes võttis üle nagu rõhkale määrata pruudi, kellel oli kolm kivimaja kaasas ja ajast, aga ainult seda elu materiaalset poolt, ühesõnaga nemad olid tehtud natukene teises võtmes, kui oli Rühka ja seal oli veel üks väga ilus, niisugune, jälle üks varajaselt hääbunud inimene, kellest oleks võinud vist palju saada seda mängs meestel pohla, kellel olid tema populaarsemad rollid, kõik veel tegemata sel ajal. See oli diisikus haige neiu, kes ise rääkis, et ma ei tunne millegi vastu huvi, et ma istuks ainult kodus ja ei kõlba millekski ja nii, aga kes oli samal ajal kohutavalt tähelepanelik, kes märg, kas kõiki asju ja temaga koos tuli sinna sisse see mardika putukateema, mis jälle omakorda haakub võib-olla kaskaga, kui, kui tahaks niimoodi mõelda, aga see pole tähtis. Et ta jälgis kõike. Ta jälgis putukaid ja kõike ja üks putukas, kes ronis ta haigevoodi kõrval mööda seina. Ta jälgis teda ja lootis, et ta jõuab sinna kuskile kõrgele. Aga see putukas komistas, kus voodi all tolmu sisse, kus oli veel palju temasuguseid, no missugust kujundit on võib-olla liiga otse ütlevad, aga, aga sinna need sobisid. Sinna nad sobisid hästi ja kui putukas tuleb kohe meelde, liblikas sihvlikas on ju õnnelikum, sest tal on vähemalt tiivad, natukene saab lennata, aga putukas kukubki sinna tolmu sisse, sinna ta jääb. No vot, sellised asjad, mis tulid välja vihmanni lavastuses ja nüüd, et mitte kuulajaid hulluks ajada siis pikemalt selleks ei räägi. Aga ikkagi ma tahaks ühte teemat veel puhtalt, see on just nimelt see asjaarmastaja likkuse ilusam Küllik. See, mis peaks säilima ka selles niinimetatud kutselises või elukutselised või kinni maksta vas teatris või muidu ei ole sel teatril mõtet. See on just nimelt see vaimustus ja tahtmine teha siiras usk sellesse, mis sa teed ja seda kehastasid selles Kivirähki näidendis korstnapühkijad, kes tegid ainult pisikesi rolle seal vira lavastustes ja nende hiilge roll oli elevant, mida nad tegid kahekesi, eks ole, üks juhtis siis ta pea poolte teine juhtis saba poolt ja see kõik tuli ka lavale, muide, nad mängisid draama väiksel laval, kunstnik oli Pille Jänes ja see kõik oli ilusti niimoodi vajaduse piirides teostatud, et siiski mingi kujund sellest Wiiralt teatrist. Ja need mehed olid just niisugused, neid on igas teatris ja need on igast jäätis siiamaani, nad ei pea olema asjaarmastajad, vaid need on need, kes igal juhul tulevad ja tahavad teha, kelle jaoks Nende elu, kuigi neil on teine elu veel peale selle kus nad teenivad raha ja teevad nii-öelda eluks vajalikke asju. Ja kuna neid mängisid Ivo Uukkivi ja siis Aleksander Eelmaa, siis ise ütleb juba, kuidas, kuidas nad olid mängitud, Need olid jumalikud kujud selles mõttes. Et nad olid väga täpselt, nad olid ka naljakad, aga nende puhul ei olnud ei olnud seda naljakat, kust rõhutatud ja see ilmselt ka oli vihma Reek niisugune teema. Et see nende siiras usk otse oligi midagi, mida tahaks toetada. Väga ilus oli lõpplahendus, mida ei ole näidendis, mis ilmselt oli, oli vihmaril endal kui Rühka, kes oli oma õnnetu pruudi käest saanud Disikuse ja jäänud haigeks ja veel haigena püüdnud teha ühe viimase lavastuse enam mitte Viira teatris, vaid kusagil mujal. Ja needsamad mehed siis kahekesi küsisid, et kas seal näitemängus, mis sa teed, on ka elevandi, et olemas ja ta ütles, et selle võib sinna panna, et see on niisugune näite mängisime, saab elevanti panna, sest vira ei kasutanud enam elementi ja see oli neil hirmus õnnetus ja solvang, et nad ei saanud enam mängida. Ja nüüd, kui see näidend lõpeb, siis seal on laval on voodis pikali surev Rühka ja taga on üks õhukene, niisugune kardin nagu niikuinii see oli varemgi seal ja tasakesi ja aeglaselt kõnnib sealt kardina tagant läbi elevant. See oli nii ilus, oli kõik kuidagi, ta ei olnud sentimentaalne, vaid see oli kuidagi. On mingid mõisted, ma ei tea, mingi õilissugune tunne mis sinna jäi selle selle tulemusena teatris ja sellega oli tabatud mingi kange ajaloofenomeni fluidumi c mahu sõnades, aga vot selles surmas stseenis oli see hetkeks sees mingi põiming, kahjutundest, jätkentsakusest ja nukrast ülevusest, isegi kõik see oli ühekorraga sõnastamatu. Ja ma arvan, et see ongi üks asi, mis on vihmarle väga omane diaatriva. Jah, et äkki saab siit hakata jälitama ka seda vihmari mingisugust üldisemat lavastaja sõnumit, et et kui mina vaatan tema kuutekümmet kaht lavastust, et ma noh, tahaksin ka siit hästi palju asju välja tuua. Kõigepealt sedasama Rühka teema, millest sa pikalt rääkisid. Aga juba tema varasemal loomeperioodil see soome dramaturgia tutvustamine, mis, mis ei ole ju lihtsalt nagu soome noh, Soome ei ole asi iseeneses, vaid see nagu spetsiifiline kuidagi natukene aeglaselt ja kaasa tunduvalt inimestest rääkimise võiti, mis kogu tema, selle Timoga, Muka ja ja lea kleemola näidendite ka kaasa tuli. Aga samuti hiljem ta on nüüd jõudnud ju päris sellise psühholoogilise realismi klassika nii, eks ju. Jinoniil ja, ja Tennessee Williams. Et ma ei tea valla, äkki sa oskad seda kuidagi nagu mingisugusesse filosoofilisemasse konteksti asetada, aga mina pean ütlema, et ma ei ole küll väga nagu vihmari. Noh. Ma ei ole tema nagu esimene fänn või mulle natukene jääb tema laad kaugeks. Aga mis mulle alati tema lavastustes meeldib. Esiteks, ta on väga musikaalne, tema see muusikaline kuulmine ta kindlasti ei loo lavastust niimoodi, et ta ehitab üles mingisuguse reži ja siis ta mõtleb sinna juurde, et mis võiks seda kujundada, et ma nagu, nagu tajun tema puhul et tal see muusikaline mõtlemine käib sellega paralleelselt kaasas ja ja noh, mõnikord võib see noh kui, kui ma kuulen, ütleme, triimu vöök, siis seda, et, et saab kokku seltskond põhimõtteliselt naksitrall, kes hakkavad kanepit ja kokaiini tarbima ja budismist rääkima ja sinna juurde lastakse Sven Grünbergi napsi, trollide multikast ka muusikat. Noh, et siis seda võib võtta nii nagu semiootikut pidi kui ka puhtemotsionaalselt või samamoodi, kui ma vaatan vedelvorsti, mille see läbiv muusikaline motiiv on torsi, tõsi küll, töötlusena Laitsmaifier tähendab see, see on mingi asi, mis peab nagu seal all kuidagi emotsionaalselt töötama ja noh, võib-olla ma teen nagu lavastajatele liiga, et ma natuke liiga lahmivalt üldistan, kui ma ütlen, et enamasti tahab lavastaja oma lavastusega sõnastada positiivset programmi. Et, et kui ma kadunud Kalju Komissarovi lavastustes, ma, ma ei tea, ma tihtipeale tundsin ennast süüdi. Kuna ma ei ole nii tiline nagu Kalju Komissarov oma lavastusega nagu selle sihi seadis või ma ei ole nii hea armastaja, nagu ütleb üks teine lavastaja või ühesõnaga, et et kui lavastajad tundub tihtipeale ikkagi noh, et mis, mis on su lavastuse sõnum või, või mis on su lavastuse sotsiaalne üldistus. Et ma ei tea, kas ma lähen, väga ropp? Kui ma ütlen, et Ingomar Vihmar noh ja teisalt, eks ju, me, me tegelikult ootame ju teatrist seda empaatiavõimet, seda, seda kaasatundmist, seda, et me oleksime kuidagi kaasas, et me suudaksime samastuda ja kehastuda. Et kas ma väga eksin, kui ma ütlen, et Ingomar Vihmar oma lavastustega korjab üles neid natukene jobusid, noh, minusuguseid, kes ma tegelikult ei suuda eriti ühegi ideaaliga nagu samastuda. Aga Vihmar lavastab oma lavastustes sisse mingi sellise müra, mis meie teadvusse nagu kasvõi argipäevas kas või autoga sõites meie pähe tekib mingisugune prügi. Me hakkame seda nagu läbi hääldama ja see hakkab meid nagu natukene juhtima ja, ja sellest tekib mingisugune mõistmisvõime, teinekord võib juhtuda niimoodi, et me saame õhtul sõbraga kokku ja sellesama prügi või müra pealt me nagu kõnetama teineteist. Aa noh jah, ma sain aru, mis sa ütlesid, et kui ma vaatan Ingo mari väga aukartust äratavat seda lavastuste nimekirja, et siis ma tahaksin nagu öelda, et noh, ta oli Maakroreymen Hilli maaletooja, eks ju, ülimalt sotsiaalne väga terav dramaturgia seal nullindatel alguses Soome teema on tal väga-väga tähtis olnud. Samas ta on ka hästi palju nagu just seda Eesti autorite loomingut nagu noh, Mulle tundub, et ka ise natukene tagant torkinud või see koostöö Martin Algusega või teades natukene nende sõprust või, või koostööd. Aga et, et samas mulle alati tundub, et Ingomar tegeleb selliste pseudoprobleemidega, millega üks õige mees ei tegele või et ma mäletan, kui ta kunagi 15 aastat tagasi lavastas, see ei ole võib-olla nii hea näide praegu see ei olnud väga õnnestunud sketšisari. Aga kui Ingomar 15 aastat tagasi lavastas huumori Saadet Jan Uuspõllu show siis ta nagu, nagu põhjenduseks ütles, et see peab olema nii absurdne või nii. Nii mitte, naljakas, et see muutub juba naljakaks ja võib-olla see, see ei ole nagu väga hea näide tema loomebiograafiast üldse välja tuua. Aga mulle teinekord tundub, et see, mida need klassikud Panso ja karusoo ja Reet Neymar on öelnud, et et kuule, seened küll, sügab parema käega vasakut kõrva, et mulle tundub, et Ingomar Vihmar mõnikord mõnuga sügab parema käega vasakut kõrva, näiteks mulle tohutult meeldis tema raikuuni ukse komöödia mitte praegu, kallis, mis, nagu ma loen, statistikast, on juba teist aastat Endla kõige menukam lavastus. Et tähendab, et ühelt poolt on täidetud kõik need uksekomöödia nõudmised, kiirus, tempo, telefon peab helisema täpselt sel ajal, kui armuke läheb kapiukse taha. Aga Vihmar ei rahuldu sellega, vaid ta on tahtnud sinna taha panna psühholoogia mis tundub nagu ülearune, aga ta päriselt ka ta mitte lihtsalt ei. Et noh, et kui me tahame lihtsalt nagu reikuuni uksekomöödiast saada selle naeruelamuse, et saame siukse intensiivse nagu kuidas öelda. Nojah, et see elamus elamus toimub intensiivselt. Aga see jobu vise autist või, või see, kellega mina ise tihtipeale samastun, tähendab Ingomar Vihmar tahab seda tüüpi inimesi rikkusesse tuua. Ta tahab reikuuni komöödia kaudu rõhutada, et nende inimeste lugu ei ole mingisugune naeruks pandud lugu vaid, et see on päris lugu, et see meie naerame. Meile võib see naljakas olla, aga nendele inimestele on see tragöödia et isegi nagu natukene metatasandil rõhutada, sellist väikese inimese mingisugust, ma ei tea elu sisu või elu ülevust, et valle, et kui me, ma tea triibu üksi kaudu jõuame lausa nagu selliste müstiliste üldistusteni või teades natukene ka Ingo Marie enda sellist selliseid vaimseid suundumusi, et kas sa näed siin nagu äkki mingit head, filosoofilist üldistust, et mis selle, tema, tema dramaturgiliselt valikud ja resiilised, et kuidagi ära sõnastakse kokku võtaks. Et sina rõhutasid, et Ingomar ei ole sulle võib-olla see esimene lavastaja või, või kõige suurem lemmiklavastaja, siis siis minu jaoks on ta küll seda olnud ja ütleme jah, et tegelikult meil praegu nagu saatekeskme moodustas Rühkast rääkimine, siis kummaline, et minu jaoks algas nagu Rühkast selline see periood, mis mul Ingomar Vihmar juures ei meeldinud, et, et see oli selline draamateater tri, natuke kerglane ja, ja üsna palju nagu selline väikekodanlik periood sünga mari töös, et enne Rühka juurde jõudmist jah, tegelikult Ingomar noh, ikka juba aastaid üks viis-kuus aastat ennem kui see õnnetu rõhk rõhka tuli, ta tegeles makreymenhilliga nagu õigustatult ütlesid ja lisaks sellele ta oli veel ju ka Von Krahli teater tri alguse juures siiski üks neid lavastajaid, kes tegelikult Ta ütleme siis sellel perioodil, kui Von Krahli just hakkas tõusma, muidugi Peeter Jalakas, üsna eklektiline. Ta oli otsinud juba üks viis-kuus aastat ennem kui Ingomar jõudis Von Krahli teatrisse. Aga jah, minu jaoks just nagu sellise Von Krahli palge kujundamise juures oli Ingomar Vihmar ja väga suur osa, sest Ingomar tuli sellel ajal enam-vähem muidugi siin võib-olla nüüd paariaastane nihe, aga ta tuli sellel ajal, kui Von Krahli teatrisse tekkis püsitropp, siis Juhan Ulfsaki ja Tiina Tauraite ja Erki Lauriga Taavi Eelmaa tulid natuke hiljem. Ja selle püsitrupiga tegi Ingomar Von Krahlis minu jaoks kaks väga olulist lavastust, kolmandad tegi veel, kus siis näitlejad olid teised. Aga üks oli siis tõepoolest nagu Maakreymen Hilli mõned teravad Polar hoidid. Ja samamoodi teine lavastus oli siis Soome dramaturgi põhjal tehtud tavalised inimesed ja ütleme siis nii, et just nagu Juhan Ulfsak ja Tiina Tauraite ja Erki Laur. Kuna ma olin siis veel noor ja, ja nad mingis mõttes sellisel erksalt nagu Von Krahli läitlejatena minu mällu jäid just Ingomar Vihmar lavastustes, kolmas Von Krahli teatris tehtud lavastus oli siis taksojuhid soome ainese pealt, et see oli, oli jah minu jaoks nagu start, et kus ma nagu tohutult suure hinga mar vihmari nagu talendi austajana, hakkasin tema lavastusi jälgima ja sinna juurde tuli siis kahega Ugala shopping. Faking k Maakreemjanhilli pealt tehtud lavastus, mis siis praeguse pärimusmuusika meka või, või templi varemete all keldris lavastatud on ka kindlasti, noh ma arvan ikkagi 100 100 minusse sügavaima jälje vajutanud lavastuse seas üldse, et see, ütleme nii Von Krahli Teatris kui seal Shopping ja Fucking oli olemas üks joon, mis hinga varris on olnud läbi kogu loometeed, see joon on nagu selline isiklik, kus ühesõnaga, et ta lõhub nagu ära. Esiteks sellise dramaturgia tehislikkuse ja teiseks ka nagu teatraalse esitlus nagu maneerlikkuse või ta ei mänginud mingisugust Stanislavski või mingisugust nagu maneerivaid. Ta üritab leida, ta on ka ise intervjuudes seda öelnud, et ta üritab nagu teha lavastuse niivõrd isiklikuks, et see ei mõjuks enam nagu mingisuguseid teatri või näitemänguna. Ja samasugune paatos oli tegelikult ka Von Krahli teatril juba vähemasti püsitrupi algusest peale. Et, et see on nagu üks joon, selline, selline väga sügav isiklik, kus aga teine püsiteema Ingomar eff Marial on enam-vähem seesama teema, millest ka Madis rääkis, silla nimetasid seda jobud nagu sina ise, ma ei tea, mida sa selle mõelda mõtlesid või et minu meelest ei ole need inimesed, keda Ingomar Vihmar oma lavastustes näitab kuidagi jobud, vaid väga, väga armsad friigid või just sellises sellises seltskonnas nagu tahakski viibida ja, ja samamoodi oled sina, Madis, imetore inimene. Et aga tõepoolest, et ta nakku noh, esitab nagu frii kasvõi natuke selliseid inimesi, kes on sellises modernsus või automatiseeritud ühiskonnas siis natukene nagu noh, kuidas ütelda, hingeliselt katki või hingeliselt peidetud või võib-olla nad nagu vajaksid sellist pinnapealse maailma ja rebimise seksikultuse kõrval nagu ka midagi sellist tugevamat ja siduvamat ja ühendavamat ja, ja see on olnud nendest varastest maak kreemjanhilli tükkidest peale siis kuni tegelikult selle repertuaari ini, mida ta praegu siis Endlas nagu teeb ja see iseloomustab ju tegelikult ka seda noh, ütleme siis Jaak Rähesoo eestindatud modernismi klassikat, mida tõepoolest siis ka vihmaran mingil hetkel väga nagu pühendunult tegema hakanud, et kõik need Williams id ja ja on iilid ja see point, et noh, see on ka selline modern ja sisemiselt lõhki inimene. Aga no meil on kirjade aeg täis. Ma arvan, et, et kui meil ikkagi on saade vihmarist siis tuleb rääkida kahest, vähemasti lavastusest, mille ta tegi siis Tartu uues teatris ja ühes lavastusest, mis haakub väga tugevalt Nende kahe Tartu uue teatri tehtud lavastusega, mille ta tegi Draamateatris ja mida ma pean võib-olla ainsaks üks eriti tugevaks lavastuseks, mis ta Draamateatris üldse tegi, need on siis keskea rõõmud ja sebra, mis on Tartu uue teatrilavastused ja samuti sebra alises Martin alguse tükke, samuti Martin alguse tüki õitseng Draamateatris, et minu nägemuses on, on ikkagi jah, draamateatritükkidest kõige kõige tugevam see õitseng ja noh, siit tuleb siis nagu kolmas teema, sisuline teema, mis vihmaril ikkagi oluline on selline kuidas ütelda siis moodsad urbaniseerunud paarid ja paarisuhted ja, ja selline noh, kuidas ütelda jah, nagu armastuse, armastuse või iha valemit paika saamise teemaga. Sellise teemaga tegeleb mustmiljon, inimest siin maailmas ka kodu keset linna võib-olla tegeleb selle teemaga, et see, see ise ei ole võib-olla midagi nii tähelepanu väärset. Aga Vihmar jah, siis tõepoolest vähemasti sellest lavastusest keskea rõõmud peale on ta hakanud katsetama täiesti hullumeelse asjaga asjaga, mis on siis improvisatsiooniline teater totaalselt sõnaga kus võib-olla mingisugused siiski pidev punktid on, aga ta naguniivõrd tohutult suure osa annab improvisatsiooni lets, mõned vaatajad lausa välja vihastab ja mõnedele vaatajatele keskija rõõmudega puudu jäi mulje, et kaks ja pool tundi nende ära võetud ja näitlejad oh, kuidas ütelda, on palgal ja sellepärast laipasid lavale, aga aga et nad ei olnud siiski nagu nagu lavastust ära linnud ja, ja nagu kuritarvitasid lihtsalt vaataja aega, et aga tegelikult Ingo mari lähenemisviis oli selline ta siis tõepoolest üritas anda ainult kätte, et ütleme siis mingisuguse helistiku või tundetooni või ta on hiljem ka seda nagu muusikaga proovinud teha, et ta arvab, et meie sellises pidetuse modernses maailmas sõltub nagu väga väikestest detailidest. Ühesõnaga, sinu järgmine samm sõltub sellest, millise eelmised tõuke sa oled saanud ja, ja see on kõik nagu hästi selline juhuslik aatomite mängija, millised aatomitest põrkuvad ja mis suunas nad 11 liikuma panevad, see on tohutu juhus ja Ingomar on vormiliselt siis jah, eksperimenteerinud selliselt, et ta üritab muusika abil nagu anda Te lihtsalt tundetooni, et seal ei olegi mingisugust valmis dramaturgiat ei ole valmis struktuur ja ei ole seda, kuhu tuleb välja jõuda, vaid ta mingisuguse märksõna peale laseb lihtsalt improvisatsioonidel kerida. Ja, ja selles mõttes on Ingomar noh, kindlasti ka üks Eesti tri viimase veerandsaja kõige võimsamaid avangard lavastajaid ja noh, aeg on meil nüüd täis, mida ikka öelda seda, et kõikide nende erinevate tahkude läbikäimisega on ta kogunud väga aukartust äratava pagasi väga aukartust äratava sellise vormi, vormi valdamise pagasi ja minu meelest praegu ta tõepoolest Endlat juhib ja lavastab seal nagu nagu küps jumal, ühesõnaga kõik õnnestub. Tal käes kas tema puhul võib kuidagi vaata me siin ka need, eriti veel valimiste eel kuuleme erinevate erakondade, neid kultuuriprogramme ja ja noh, kui hakatakse kunstist rääkima, siis, siis paratamatult jääb hambusse see, et noh, teatri rahastamine on korraldatud kuidagi paremini korrektsemalt kui nii mõnegi muu kunstivaldkonna asi, aga teisalt tekib see küsimus, et mis see teatriülesanne on, kas teatriülesanne on teenindada publikut või, või luua avangardkunsti, et kas Ingo Mari puhul natukene isegi ka vihma riigikogu selles loomebiograafias näen nagu hästi seinast seina asju, et et pidi on jube raske üldse nagu mingit ühisnimetajat sellele leida. Ja teisalt just ma ei näe nagu vihmari loomingus seda suure tähega autorit kes ütleb, kus on tõde. Ja samas ma ei näe ka nagu seda, kes lõhub ühiskondlikke struktuure. Et äkki siin tema puhul ongi noh, jätta nii edukalt on suutnud olla ka ühe riiklikult rahastatud teatri peanäitejuht. Et kas äkki see ei olegi mõnes mõttes teatri ülesanne, et kas mitte vihmari režiis ei, ei tulegi välja see, mida ma ise noh, tema puhul nagu hindan, et Ta ei teeninda publikut selles mõttes, et ta ei paku publikule seda allapoole vööd madalale instinktile suunatud mingit sama esmasamastumist. Teisalt Ta ei jutlusta, ta ei ütle, kus on tõde. Küll aga ta nagu tahaks ikkagi selle voo või flow juurde korraks tagasi jõuda, et et ta nagu võtab endaga kaasa kõik need alandatud ja solvatud või, või, või ta nägu ta nägu ei välista mitte kedagi enda publikust. Mina isiklikult näiteks tunnen küll tihtipeale peamiselt meediat jälgides, aga, aga mõnel määral ka teatris, et minu suhtes ollakse arrogantne ja ma ei kõlba sellele vaibale. Mida see lavastaja mulle praegu räägib. Aga näiteks vihmari teatris ma tunnen ennast alati kutsutu ja oodatuna, kuigi ta teeb, looritab selle mingisuguse lolli nalja ja mingisuguse imeliku lauluga. Aga Ta nägu kaasab sind enda maailma, et ma ei tea, kas see on teatri puhul väärtus omaette ja, ja kas see on tema reži omapära, aga aga midagi sellist olen temaga lavastustel tajunud. Ma ei oska muud kommenteerida, ma arvan, et seda oleme me kõik kolm täna erinevas kontekstis nimetanud, et temas on mingisugust heatahtlikkust ja, ja ma arvan, et see heatahtlikkus on üks neid tahke, mis kutsuvad, et kõik kaasa, et kui inimene on nagu ühest küljest nagu andekas etta oskab vormiliselt luues stiili, ta on ikkagi väga hea stiliseerijani oma muusikalise kujunduse kui ka vormikasutuse poolest ja tal on väga noh, seal seal ta toetab soome dramaturgia, tal on väga ise korralikud tegelaskujud ja lisaks sellele ollakse ka veel heatahtlik, siis ma arvan, et suur osa inimesi leiab mingisuguse samastumis võimaluse, et see ma arvan ka, et ta on, on, on väga selline lavastaja, kes ühest küljest on intellektuaalidele huvitav, aga teisest küljest ka kõigile avatud või et ka kõige kõige erinevate ootustega publik leiab sealt midagi või leiab sealt oma Heatahtlikkusest on ju kõige rohkem praegu puudu. Täna rääkisime Pärnu Endla peanäitejuhi lavastaja ja näitleja Ingomar vihmari teatrikeelest. Teatrivahid olid Lea Tormis, Valle-Sten Maiste ja Madis Kolk. Helipuldis oli Maristombach. Kohtumiseni kahe nädala pärast. Teatrina.