Tere kõikidele kuulajatele. Meil on täna võimalus lähemalt tuttavaks saada väga tegusa naisega, kes jõuab hämmastavalt palju. Kes on lisaks doktorikraadile teoreetilises füüsikas läbinud kaks järeldoktorantuuri, keda tema teadlasetöö on viinud Saksamaale, Hispaaniasse, Itaaliasse, Šveitsi ja Taani kes on selle kõige kõrval ilmale toonud kolme ja poole aastaga neli last kelle töö on pälvinud rahvusvahelist tunnustust ja auhindu ja kes nüüd töötab Eestis keemilise ja bioloogilise Füüsika Instituudis. Tere tulemast saatesse füüsika, doktor Els Heinsalu. Tere ja aitäh kutsumast. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. ELS. Kas teie ööpäevas on 24 tunni asemel 25 ja 26 tundi? Ei, 24. Kas teil on kogu ärkveloleku aeg minuti pealt ära planeeritud, kuhu te peate jõudma, mida te peate tegema? Tegelikult mitte, ma arvan, et missugune minuti pealt ära planeeritud elu on rohkem, võib-olla poliitikutel, ärimeestel et minu elu kindlasti selline ei ole, pigem ma näen, et minu elu on võib-olla väga selline. Aga te tulete selle kõigega toime, mis te olete ette võtnud? Ja seda ei ole ju vähe seda, mis ma olen teinud, ju ma siis seda olen teinud. Ta müüs, tuletan ükskord, kui mul abikaasa Rooma linnas jalutas, kaks last olid süles siis tänapäeval üks inimene läks mööda, küsis, et kuidas sa sellega hakkama saad ja oma abikaasa vastaselt ma ei saagi. Et tegelikult Ta et minu puhul on ka see nagu niisugune see vastus, mis on õige vastus, aga aga eks me kõik teeme seda, mis me suudame ja nii, kuidas me suudame. No lisaks sellele, justkui oleks teil teadustööst pere, maa kohustustest vähe, te olete asutanud Eesti Noorte Teaduste Akadeemia Te olete praegusele presidendile ja muuseas ka keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi teadusnõukogu liige aga eeskätt noorte teadlaste käekäik on teile väga südamelähedane ja see on murettekitav. Ja te olete intervjuudes öelnud, et praegu on olukord ülikriitiline, miks? Olukord on ülikriitiline tegelikult olnud juba pikemat aega, ma arvan. Ja, ja praegult ta võib-olla see asi on, on läinud veelgi hullemaks, sest eks ole, kui me mõtleme teadusraha peale, siis see on vähenenud. Samas, kui ülejäänud elus on, on palgad tõusnud, elukallidus on tõusnud ja ja mida me näeme praegult, on, on see, et tegelikult väga paljud üheksakümnendatel oli väga suur lahkumine teadusest. Ja siis oli nagu mingisugune niisugune positiivsem periood. Aga praegult siin just ka, kuna Noorte Teaduste akadeemias ma suhtlen kõikide ülikoolide noorte teadlastega. Et seda niisugust kuidagi ütleme, et kurba või muretsevad meeleolu on natukene liiga palju saanud ja me näeme, kuidas väga paljud ta, ka edukate noored teadlased kas lahkuvad Eestist või, või siis teadusest. Et noh, võib öelda, et kui nad teadvusest lahkuvad, aga lähevad, taksin kuskile ettevõttesse tegema, et see on nagu võib-olla isegi positiivne, aga et kui nad lahkuvad Eestist, siis Eesti riiki tegelikult kaotab. Ja, ja kui me siin räägime kõrghariduse probleemist, teaduse kõrghariduse probleemid on omavahel väga tihedalt seotud. Et siis, kui nüüd vaadata sinna just kaugemasse tulevikku, siis tekib küsimus, eks ole, et et kuhu meie endi lapsed ülikooli lähevad, millises ühiskonnas meie lapsed elama hakkavad. Ja, ja ütleme ka siin, et viimaste päevade nädalate ka sündmustega seoses siis kui Eesti ühiskonnas minu meelest on viimasel ajal üldse väga palju nagu niisugust tunnet, et kellegi arvamus ei loe siis kui selline arvamus on nüüd tekkinud ka väga tugevasti teadlaste hulgas ja, ja ütleme siin ka nüüd selle teadusesse lubatud juurdetuleva rahaga seoses, et et kui teadlased asusid arutama, et kuidas me võiksime seda kõige paremal kõige efektiivsemalt ära kasutada. Ja siis, kui me ei ole veel nende aruteludega poole pealegi jõudnud, siis tuleb kuskilt Ta mingisugune komisjoni otsus, kuidas siis seda raha jaotada siis eks ole, et on teadlastel samamoodi see see pauk, et et meie arvamusega ega meie arutelud ei loe nagu mitte midagi, näeme lihtsalt ta aega raisanud. Ja ma arvan, et see on üks väga-väga halb asi, mis saab ühes ühiskonnas juhtuda. Et kui isegi teadlased tunnevad, et nende arvamus ei loe mitte midagi. Et see on nagu tegelikult olukord, puhu ma oleks lootnud, et me ei jõua. Aga fakt on see, et me oleme just täpselt seal. Me salvestame oma saadet just sel päeval, kui teadlased ja üliõpilased on kogunenud Tallinnas Stenbocki maja ette selleks et protestida teadusele lisaraha nõuda ja selle lisaraha asjus, mis on teadvusele juba eraldatud, meelde tuletada, et teadustööni ja teadlaste teadusasutuste nii jõuab ainult üks kümnendik sellest rahast sellest lisarahast, mis juba on teadusele eraldatud, et ülejäänud raha siis ministeeriumit kuidagiviisi teadus-arendustegevusele ja ettevõtlusele koostöös teadusega jagavad laiali, et see on siis kolmapäevase protesti eesmärk. Jah, et siin on kõlanud, eks ole, mõtted, et teadlased nagu võib-olla reageerivad üle, et tegelikult ju asi ei ole üldsegi hull, et ka sellest ministeeriumide kaudu jagatavast rahast ja, ja, ja ettevõtetele jagatavast rahast, et see tegelikult ta lõpuks peaks jõudma teadlastega, aga lihtsalt teiste meetmete teiste teede kaudu, kui niimoodi, nii nagu rohkem otse et ütleme, et kui me räägime, eks ole, teadusprojektidest, grantidesta baasfinantseerimisest, mis läheb ülikoolile niimoodi tulemuste põhjal tegelikult et see on nagu, et see raha, mis läheb otse teadlastele nii-öelda ja, ja siis kõik need ülejäänud oleks nagu kaudset teed pidi minema. Aga see probleem on just, eks ole selles, et Arko Olesk väga-väga vahva väljendi tõi, et et meil maja põleb, aga me kasutame vett kurkide kastmiseks. Et nojah, muidugi, eks ole, pärast saab need kurgid turule viia ja, ja siis nende eest võib-olla raha ja siis saab maja uuesti üles ehitada, aga aga kas see nüüd mõistlik tegutsemine on? Et kui meil tänasel päeval on olukord, kus teadlaste palgad on Eesti keskmisele palgale juba väga kõvasti jalgu, samas kus siin juba kooliõpetajate palgad on kõrgemad kui, kui ülikoolis õppejõudude palgad. Et see, see ei ole nagu normaalne olukord, kuhu me oleme jõudnud ja me peaksime, eks ole, kõigepealt need eksisteerivad probleemid nende olemasolevate meetmetega ära likvideerima ja siis me saame edasi minna kõige muuga. Ja ütleme paljudele teadlastele ka see väljend üldse see lisaraha väljend ei meeldi, sest tegelikult on ju tegemist, eks ole, juba väga ammu strateegias isegi juba kolmes strateegias antud lubadusega, et tegelikult Ta osa teadlased pigem kasvatavad väljendit, et sa oleks võla tasumine, mitte lisaraha, et lisaraha on ju nagu see, mis veel nagu juurde, eks ole, siis tuleks ka noh, eks, eks igal inimesel on oma oma vaatepunkt, aga jah, et mure on nagu see, et et kui meil varsti ei ole enam neid inimesi ülikoolides, kes teevad teadust ja seda teadmist edasi annavad, õpetavad meil uusi põlvkondasid, kes, eks ole lähevad ju ka nendesse ettevõtetesse töötama. Et siis see ei ole võib-olla kõige mõistlikum lahendus, mida siin praegu on välja pakutud. Täpsustame veel seda, et teadlased tunnevad, et nende arvamuse ja seisukohtadega ei ole arvestatud. 2000 seitsmeteistkümnendal aastal tuli avalikkuse ette teadlaste ja ettevõtjate neli soovitust Eesti teaduse päästmiseks. Eelmisel aastal aprillis oli teadlaste marss Tallinnas oma seisukohtade kaitseks ja nüüd te olete kirjutanud siis protestikirja peaministrile, Eesti noort Teaduste akadeemia poolt. Kas ükski neist pole saanud konkreetset vastust ükski nendest aktsioonidest? Ei, kusjuures Eesti Noorte Teaduste Akadeemia saatis ka eelmisel kevadel kõigile valitsuse liikmetele ja riigikogu liikmetele pöördumise. Seekord tegime peaministri poole avaliku pöördumise et selles mõttes me ei ole kunagi ühelegi oma kirjale vastust saanud. Ja, ja teadusmarsile me kutsusime ka kõik riigikogu liikmed. Kohale tuli poliitikutest ainult haridus ja teadusminister Mailis Reps. Et mitte ühtegi teist poliitikut seal kohal ei olnud. Jah, mõnikord on natuke niisugune, nagu ma ei tea, kas siis iseendaga või seinaga rääkimise tunne. Tänasel päeval see võib olla, mida on üritatud ka siin nagu natukene öelda või, või ütleme, et mõni inimene ongi otse välja ütelda, eks ole, et ettevõtlusvaenulikele teadlastel ei peakski raha jagama, siis siis need asjad ei ole päris nii, teadlased ei ole ettevõtluse või ettevõtmise vaenulikud. Aga eks ole, et noh, ongi, et me ei saa ka oodata, teadlased siis nii-öelda ainult töö tegemise rõõmust 24, seitse teeksid siis kõike. Et ma ei tea, me võiksime siis samamoodi üteldakse olevat õpetajat, Nad võiksid ju ka isikliku eeskujuga lastele anda eeskuju, et näed, et ta on pool päeva, oled sa ettevõtja ja siis pool päeva õpetad koolis, et samas me ootame, eks ole, ka teadlastelt ja, ja noh, tulevikus on üldse akadeemiline töötaja tänapäeval meil on meil õppejõud, teadlane aga ütleme, et noh, näiteks ka ülikoolide lektorid, nemad 20 protsenti ajast peavad tegema teadustööd. Ja lisaks sellele peavad teadlased, õppejõud, Teaduse populariseerimisega tegelevad ühiskondlikult aktiivsed olema, eks ole. Ma arvan, et me ei saa oodata, et nagu kõik inimesed kõike jõuaksid. Ta võib-olla me peaksime rohkem hindama seda, et, et üks teeb üht ja teine teist asju rohkem, aga aga tänasel päeval nagu mina isiklikult tunnen küll, et kui sa ei ole üliinimene, kes kõike teeb, siis oled sa rämps. Mulle meenub uudislugu, mis püüdis selgeks teha, et kui rahastusega teadvuses niiviisi edasi läheb, siis üks teadlaspõlvkond jääb vahele. Mida see tähendab? No see tähendabki põhimõtteliselt seda, eks ole, et meil, kas noored teadlased, kes juba teadlaseks jõudnud lahkuvad Eestist või teadusest ja teine asi on see, et tegelikult olgem ausad, et, et kui meil seal on ka andekad tudengid kes, kes ju ka eks ole, loevad ajalehti, kuulavad raadiot, räägivad oma õppejõududega, neil ei ole mingit motivatsiooni sinna doktorantuuri minna, neil ei ole mitte mingit motivatsiooni üldse hakata teadlaseks saamise peale mõtlema. Et ma arvan, et kõik noored inimesed ikkagi vähemasti need, kes kes on suurte plaanidega, et. Tahavad näha just ka niisugust toetavat keskkonda, nad tahavad näha, et sellel kõigel, mis nad teevad, on mingisugune võimalus suureks väljundiks. Et aga et kui me oma lastele siin näitame niisugusi suhteliselt stressis väikese palga peal olevaid teadlasi sees, kas see motiveerib neid? Et inimesed tavaliselt ikka innustavad, eks ole, superstaaridest? No ma loodan, et see on niisugune, teismelise lähtus Selles mõttes, et see superstaar, eks ole, ka teadlaste hulgas on superstaare nii-öelda et fakt on siiski see, et peaks olema inimese motivatsioon käia ülikoolis ajaks aastat ja siis saada väiksemat palka, kui mõni ma ei tea, kas siis otse keskkoolist tööle läinud või, või peale bakalaureuse-magistrikraadi, eks ole. Ja välismaal ütleme, et kase Bostoki aeg, järeldoktorantuuri aeg seal, tegelikult ta teadlase elus väga raske aeg. Ta, kus sul ongi, võib-olla sul on kas aastane või, või kaheaastane leping, palk ei ole väga suur, aga kui sul on nagu see motivatsioon, et kui ma ühel päeval saan professoriks, siis mul on nagu elu palju parem. Aga kui sul ka see motivatsioon puudub, siis noh, mina ei tea. See peab olema väga eriline inimene. Et aga, aga kui palju neid on, kes tõesti see on, eks ole keda innustab see ta, ta lihtsalt tahab teadust teha. Teadlastel on ka pered, on lapsed, on pangalaenud. Teil on doktorandid Tallinna Tehnikaülikoolis ja Tallinna Ülikoolis ja kuidas nad hakkama saavad, kas pangalaenudega vanemate toel kuidas? Noh, selles mõttes ütleme, praegult võib-olla nende olukord, Ta nii väga hull ei ole, sest Tehnikaülikoolis on, eks ole, vastu võetud otsus, et iga doktorant peab saama 1100 eurot neto kätte. Et see doktoranditoetusele lihtsalt juhendaja peab juurde maksma, nii palju täitsa 1001 selle sinna taskusse läheb ja ja samamoodi olen ma teinud oma Tallinna Ülikooli tudengiga, kes kõigele lisaks ei ei ole Eestist pärit, on Hispaaniast pärit. Noh, selles mõttes, et loomulikult võib-olla välismaalastel on isegi nagu see olukord, et natukene raskem, kuna aastas korra kaks tahad ikka kodus käia, aga see, see transpordikulu on palju palju kallim, kui siin, ütleme, Eesti-sisene, bussipileti hind. Ja, ja samamoodi, eks ole, sa pead kõik absoluutselt kõik asjad siin kohapeal ostma endale alates voodimadrats-ist ja lõpetades seal kohvitassiga. Selles mõttes ütleme, et see olukord on niimoodi, et nad tulevad välja. Aga kui me mõtleme siin ka noorte teadlaste ja õppejõudude peale, siis tegelikult ütleme niimoodi, et see ka need inimesed, kellel on doktorikraad olemas, kes töötavad ülikoolides. Väga paljudel on samasugune sissetulek. Siis ei maksa loota, et noored inimesed, kes on teie kombel välismaa ülikoolides oma doktorikraadi teinud ja kaitsnud tahaksid Eestisse tagasi tulla, et üks asi on palk, aga te olete öelnud ka ühes intervjuus, et neil on siin raske erialale sobivat kohta leida. Ma arvan, et see sõltub väga palju konkreetsest erialast, et, et siin on tegelikult kohati väga suured erinevused. Et ma ütleme niimoodi päris päris suurt üldistust võib-olla teha ei saak. Aga üldiselt jah, et kui, kui keegi sind just konkreetselt siin ei oota sinu kompetentsi siis tulla selle ideega, et okei, et ma siis pean ise kõik need palgarahad ja teadustöö rahad hankima ja, ja siis saan tagasi tulla, et et see on nagu karma. Et selles mõttes ütleme, et mõned noored teadlased on ka siin tagasi tulnud niimoodi, et neil on lihtsalt Ta pakutud võimalust on pakutud vahendeid, et tule ja tee. Et, et siin oleneb konkreetsetest asjadest. Noortest teadlastest veel on väidetud, et igast 300-st, kes alustab doktoritöö kirjutamist, jõuab selle kaitsmiseni 200 ehk tee peal kaob 100 noort ja tõenäoliselt väga-väga andekat noort teadlast. See on Eesti jaoks liiga suur. Arv see on väga suur kulu. Tegelikult ma nüüd jaanuarikuu see iseenesest leidsin ka olukorras, kus mul kahe doktorandi asemel on üks doktorant järgi. Teine, teine doktorant lihtsalt ütles, et et ma leidsin võimaluse tegeleda oma algse ja, ja nii-öelda päris huviga. Ta küll mõtles, et võib-olla ta kunagi ei tea, millal teeks edasi niimoodi aeglaselt ja niisuguses tempos nagu talle sobib, mille peale ma ei oska ka midagi muud ütelda, kui et ma, ma ei tea, mida sulle vastata, sest mul kahe aasta pärast saab endale Grant läbi, et et võib-olla sina oled kahe aasta pärast valmis edasi tegema, aga aga mina olen kahe aasta pärast, kas siis töötu või teise töö peal, eks ole. Et noh, loomulikult elus on igasuguseid olukordasid, aga aga ma arvan, et nendest doktorantides, kes ära kaovad poole tee peal suur hulk ongi see, et nad leiavad endale motiveeriva mon, väljakutsed ja, ja, ja ka motiveerima palgad, eks ole. Ütleme, et mina enda puhul ka ma ei, ma ei taha endale etteheited selles mõttes teha, et et ju ma siis ei osanud õiget valikut langetada doktorandi suhtes, et ma ei näinud läbi, et teda päriselt huvitanud, sest tegelikult oli, oli tegemist ikkagi minu meelest tubli noore doktorandiga, keda teema huvitas, seda tegi oma asju mingil hetkel väga kiiresti mõningaid asju, võimed lubasid jah, et, aga lihtsalt noh, ema ei saa selles mõttes ju ka, eks ole, inimest nagu nii-öelda rist ris küsitlused läbimatu, et noh, et, et kas on äkki elus midagi muud veel, mis sind võib-olla ühel hetkel võiks rohkem huvitada ja, ja kusjuures, eks ole, et noh, eks need huvid võivad ka tekkida aja jooksul ja ütleme näiteks ka meie laborist Mait müntel, kes tegeles, eks ole, osakeste füüsikaga ühel hetkel sealt sernis prantsuskeelt õppides avastas, et aga teine hoopis niisuguse keeleõppeprogramm ja nüüd on suur lingvist asutaja ja ja tegija, et et ütleme niimoodi, et ekse loomulik kadu on alati olemas, aga, aga teatud teatud protsendist võib-olla ma hakkaksin muretsema ja ma arvan, et Eesti puhul on see liiga suur ja, ja see on tegelikult meeletu meeletu ressursi raiskamine sest esimesed aastad ju inimesed ikkagi saavad doktorandistipendiumi ja palka ja nii edasi. Rääkides teadusest ja rahast veel viimane küsimus, kas meil oleks võimalik prognoosida, missuguses valdkonna siiski teadvusest tuleb? Järgmine suur elumuutev avastus ja siis seda valdkonda rohkem rahastada. Kui niimoodi lühemas plaanis vaadata, siis ma arvan, et üldiselt on võimalik prognoosida. Praegu ma arvan, et kindlasti, eks ole, geneetikas, me oleme väga tugevat samamoodi bioloogias. Et neid alasid on, mis ma arvan, et Eestis on tugevamad ja samas kui mõned teised alad on võib-olla nõrgemad aga ütleme nii, et kui, kui me mõtleme nüüd pikas ajaskaalas siis siis oleks ikkagi hea, kui meil oleks võimalikult lai kompetents, kui meie ülikoolides oleks võimalikult palju asju võimalikuks pida. Sest me ei tea kunagi, millal, mis erialal meil üks väga andekas laps võib tulla. Ja, ja ütleme, et eks ole, et muidugi on alati võimalik välismaale minna õppima ka, aga Eestis on, ma arvan, et väga palju lapsi, kellel ei ole võimalik välismaale minna õppima ja võib-olla kes esimese etapina kohe ei julge minna. Et selles mõttes, kui meil, kui meil on ikkagi need inimesed siin kohapeal olemas, kes nende noortega tegelevad, siis siis ma arvan, et see tõenäosus, et, et meil seda andekust rohkem saab esile kerkida, et see on siis palju suurem. Kaja loodimisel on füüsika, doktor Els Heinsalu, räägime nüüd teie enda teadustööst. See pälvis mõni kuu tagasi balti assamblee teaduspreemia. Te uurite komplekssüsteeme ja ühes varasemas labori saates te olete selgitanud niimoodi, et üks nähtus, organism ei ole komplekssüsteem, aga kaks või näiteks kolm inimest siin stuudios on juba komplekssüsteem ja teie uurid oma matemaatiliste mudelitega seda, kuidas need komplekssüsteemid käituvad. Kas nad teevad koostööd, kas nad keelduvad koostööd tegemast või kas nad alluvad nagu mingitele reeglitele või mustritele. Kas ma olen õigesti aru saanud ja nii ja kas nad siis alluvad mingitele mustritele reeglitele? Üldiselt jah, komplekssüsteemides on, on see väga huvitav asi, et et kui on väga erinevad süsteemid, siis tegelikult mingisugused niisugused iseni matemaatilised mudelid võivad olla väga sarnased või isegi salat, mis erinevaid asju kirjeldavad või, või siis kuidagi ise nende käitumine võib, võib sageli olla sarnane ja plaan, mis ma tooksin veel välja, et komplekssüsteemide puhul, et et nüüd, kui meil on need erinevad osad, et siis ongi oluline just see, et need erinevad osad omavahel peavad. Interakteerumine peavad omavahel mingisuguses vastastikmõjus olema. Et ilma selle vastastikmõjuta meil ei ole komplekssüsteem meil lihtsalt süsteem, kus on erinevad osad. Kui. Võtame Eesti ühiskonna selleks komplekssüsteemiks ja vaatame viimast kolmekümmet aastat siis selle aja jooksul selles komplekssüsteemis. Koostöö on asendunud suures osas vastandumisega. Ja kunagine üks ühine suur siht on asendunud sellega, et igalühel on oma väike Sist. Kas niisugune muutumine koostööst eristamiseks on komplekssüsteemides tavapära? Komplekssüsteemid niimoodi muutuvadki vastastikku mõjudes. Ma ei saaks ütelda, et see oleks mingisugune üldine omadus, kindlasti mitte, et ütleme, eks ole. Kui me teeme matemaatilisi mudeleid, siis me tegelikult hästi palju paneme ise sisse. Ja, ja kui me teeme mingit mudelit, siis me noh, me ju mingit reaalset süsteemi tahame tegelikult kirjeldada. Tulles siia selle Eesti ühiskonna juurde et kui me nagu on vastandumine, noh, siis see on ka, eks ole seal ka vastastikmõju. Et küsimus on lihtsalt see, et, et mis sellest kõigest välja tuleb. Et seda ma kindlasti praegu niimoodi ei oska öelda. Sest kuna komplekssüsteemid on mittelineaarsed ja seal on need vastastikmõjud kombeks süsteemid, on ka iseorganiseeruvad süsteemid. Et tegelikult väga tihti komplekssüsteemide puhul ei oska seda tulemust nagu ette ennustada isegi. Kindlasti, kui me siin ühiskonnas mingisuguseid asju uurida, modelleerida, siis me esiteks peame tegema hästi palju ka lihtsustusi. Ja, ja me peame tegelikult teadma, mis on see küsimus mida me tahame küsida. Küsimus on, kas kõik komplekssüsteemid põhjusel või teisel ükskord lakkavad olemast või kas meil on seda lõppu võimalik edasi lükata lõpu saabumist pikendada, ära hoida? Ühiskond kindlasti selles mõttes ei, ei lakka olemast komplekssüsteem, sest ühiskonda ei saa olla kui memo, eliin tallekteeru. Inimesed peavad omavahel suhtlema. Me isegi kui me vastandume, siis me tegelikult ju suhtleme, eks ju. Nojaa, all fuajees, kui ootasite, et salvestus algaks seal laua peal on terve virn veebruarikuu müürilehti. Hommikul ma sirvisin seda, seal on üks suur pealkiri. Millal Eestis algavad kollavestide protestid. See tähendab, et ütlen nagu igatsus niisuguse vastandumise ja lammutamise järele, mida see kõneleb teie kui teadlase silmis meie ühiskonna kohta? See, see ei ole tegelikult ta nagu üldse ütleme ka Eestist väljaspoole vaadata siis minu jaoks see, mis toimub, on, on üsna niisugune. Küsimärke tekitab, ma küsin, ma käisin novembris esimest korda elus Pariisis. Ja see oli kus umbes kas nädal või kaks enne seda, kui kollavestide demonstratsioonid seal algasid. Et juba siis, kui mina seal olin, siis toimusid seal igasugused koosolekud, noh, mis on küll Prantsusmaal Pariisis sihukesele üsna tavaline. Aga, aga ka ka siin Eestis, noh samas, eks ole, kui me mõtleme tänasele teadlaste piketi peale, siis eile eile hommikul me veel ei teadnud, et see asi toimub. Et, et, et ka sellised selle kohta öeldakse organiseerumine. Et mingi hetk tekkis mingisugune väike häiritus, mis viis selleni, et tänasel päeval ja kusjuures minu teada toimus pikett ka Tartus. Et inimesed väga kiiresti organiseerusid vastandumine siia juurde, eks ole, tuua siis mõnes mõttes selline iseorganiseerimine oli ka teatud määral seotud selle vastandamisega. Et ütleme, et kui meil oleks lastud ta üheskoos ka ettevõtjatega poliitikutega asju rahulikult arutada, et kuidas, kuidas võiks teha, kuidas oleks kõigile parem, eks ole, mitte mitte ainult teadlastele vaid ka ettevõtjad teleka ühiskonnale kõige parem seda raha kasutada. Kui seda ollakse lastud niimoodi rahulikus tempos teha, siis siis ei oleks sellist olukorda üldse tekkinud. Aga, aga nüüd, kui, kui tekkis selline kõrvalt väga kiiresti tehtud otsus ja, ja ütleme, et noh, teadlaste suhtes väga ebaõiglane otsus minu meelest, kui seal ikkagi, eks ole juurde tulevast rahast 10 protsenti siis nii-öelda otse teadlastele, et, et noh, mis oli nagu tõesti inimestele nagu nuiaga pähe, et, et siis siis organiseeris niisugused nagu inimesed, kusjuures noh, noh teadlaste puhul on ju see tüüpiline, igal teadlasel on üldiselt oma arvamus. Aga, aga niisuguses olukorras nüüd nüüd teadlased tunnevad, et nad peavad nii-öelda seljad kokku panema ja midagi ühiselt nii-öelda vastu vastupanu siis välja näitama. Et selles mõttes see vastandumine, samas see võib ka niisuguse hinnangu ütleme siis väikeseid-väikeseid gruppe oma jällegist ta moodustada. Aga, aga mis nagu mis, nagu üldiselt sellest kõigest välja tuleb? Ma ei tea, ma loodan, et, et see läheb mingi aeg mööda. Ma ma hetkel ei oska, nagu ka ka ise nii niimoodi kõrvalt nagu mõtelda, et kuhu me lõpuks jõuame. Võtame teise teema ja tuleme tagasi teie kui teadlase juurde koos oma itaallasest abikaasa Markoga. Te olete matemaatilisi mudeleid kasutades uurinud ka ökoloogiat, majandust ja keeleteadust. Võtame selle keeleteaduses on mulle kuidagi südamelähedane. Mida saab keeleteaduses matemaatiliste mudelite abil kirjeldada ja uurida? Ütleme, et meie, meie uurimistöös, meil on niisugused kaks suunda, et üks suund on niisugune siis andmete analüüsimine nende põhjal võrgustikke koostamine, et siis näha, kuidas need erinevad pigem murded kui keeled, aga noh, see, see on nagu vaidlusküsimus, eks ole, sellel ei ole tegelikult tähtsust, kuidas me nimetame neid, et kuidas nad on omavahel seotud. Mis meid väga huvitab, on ka see, et kuidas näiteks füüsikaline geograafia, neid nende, kas lähedusi või erinevusi on mõjutanud. Ja see teine suund on niisugune rohkem siis matemaatika, füüsika ja modelleerimine. Et ütleme ka, kui seal moodsategi keelte puhul me nägime, et üks, üks keel on kuidagi ajas liikunud oma esialgsest kohast teise kohta ja ta ei ole seal üldse muutunud. Et siis siis meil hakkas näiteks silma, on see, et seal, kus mäestiku piirkonnas ja see keel liikus, kuna tekitab niisugune tehisjärv. Ühesõnaga, nad ei saanud seal oma algselt territooriumil enam olla, need inimesed, kes seda keelt rääkisid. Siis kui nad nüüd oma uude asukohta läksid, siis see toimus niisugust nagu kitsaste orgu mööda. Ja siis füüsikutena me teame seda, et kui meil on mingisugune suur ala, kus toimub diffusioon, liikumine et siis see on niisugune suhteliselt aeglane protsess, võib olla, aga et kitsas kanal, siis difusiooni koefitsient on sama, see liikumine seal on nagu palju kiirem. Ja et me osaliselt oleme püüdnud niisugust, ütleme siis andmete analüüsi ja matemaatilisi mudeleid kokku panna, et siis nagu seletada neid nii-öelda välitöödelt saadud andmeid. Aga, aga osad tööd on meil niisugused rohkem teoreetilised, kus me oleme siis üritanud välja mõtelda näiteks ka seda, et kuidas, kuidas on võimalik, et meil on mingisugused kakskeelsed ühiskonnas, sest üldiselt matemaatilised mudelid, mis on nagu siiamaani olnud, näitavad ära, et kui meil on kaks konkureerivat keelt ühes süsteemis kinnises süsteemis et siis tavaliselt ja mille järgi üks, aga, aga samas me ju teame reaalsest elust, et meil on ka siin riike, kus on, kus on rohkem kui üks keel ja, ja inimesed saavad hakkama sellise olukorras. Ega teil ei ole olnud? Juhust elus kohtuda California Ülikooli vanade klassikaliste keelte professori Jaan puhveliga, keda peetakse rahvusvaheliselt kõige enam tunnustatud humanitaar, teadlaseks, kes on Eesti päritolu ja ta on muu töö kõrvalt koostanud hetiidide etümoloogilise sõnaraamatu heitiidid elasid siis kaks ja pool 1000 aastat enne Kristust kunagisi Anatoolia aladel ei ole olnud seda. Ma küsin seda sellepärast, et kuidas vanade keelte ja nende liikumise uurimine aitab mõista tänapäeva inimest. Noh, selles mõttes, et ta ütleme, et tänapäeva maailm on mingil määral ikkagi väga teine juba see viisid kiirus, kuidas inimesed liiguvad ka, eks ole, ilma et me liiguksime, me võime teistes keeltes suhelda. Et selles mõttes on maailm tegelikult väga palju muutunud, ütleme niimoodi, et meie päris vanu keeli, selliseid, mis oleks tänapäevaks välja surnud, ei olegi uurinud. Et need, mis me oleme uurinud, on tänapäeval siiski olemas. Et veel on, veel, on inimesi, kes neid, kes neid keeli räägivad. Ja, ja me olemegi uurinud, eks ole, just neid ka kuuekümnendatel seitsmekümnendatel kuni siis tänapäevani kogutud andmeid Aga eks üldine vastus, ma arvan, on see, eks ole, et ajaloost on ikka alati õppida kas siis vigu või, või, või seda, kuidas neid vigu teha, veel parem. Et ütleme selles mõttes, aga et noh, meie päris niisugust vanasid keeli ei, ei ole nagu niimoodi uurinud. Te olete noored inimesed, jõuate veel, rääkige nüüd Els Heinsalu, Parun meile oma neljast lapsest, kes on pärinud oma isa disoma ema geenid. Ütleme, et peale vaadata, siis kolm on ikka niisugused väga, üsna blondid ja siniste silmadega. Et et selles mõttes olen võib-olla mina nagu tugevamate geenidega olnud. Aga, aga see, kellel on pruunid silmad, see deklareerib, et temani itaallane tema, tema teab väga kindlalt, et tema on itaallane, et ju ta siis on teistel teistel nagu seda seda kindlat teadmist ei ole, et kas nad on itaallased või eestlased või mõlemat. Aga, aga iseloomult ma arvan, et eks nad ole võtnud mõlemast midagi. Vanem tütar on küll nii minu nägu, et mul ema, mitu esimest aastat ajas nimed segamini, ütles talle pidevalt minuni, või? Kui pärandlapsed on ja mis neid praegu huvitab? Poisid on meil kaksikud, nemad on seitsmeaastased, läksid esimesse klassi sügisel. Ja tüdrukud on viie, viie poole siis ja nelja aastane. Ütleme, et üks poistest on niisugune, kellest ma ei tea, kas ta tuleb teadlane või mul ämm arvab, et advokaat. Et, et igatahes on, on tal kõige kohta oma arvamus, on hea läbirääkija, ma ei tea, kas ta hea läbirääkija on, ta on heas surnuksrääkija. Et tal on kõige kohta oma väga kindel arvamused, oskab, oskab absoluutselt kõige kohta rääkida ja oskab kõik rääkida. Öeldakse musta valgeks ja valge mustaks. Et ühesõnaga, temal on alati õigus. Aga ütleme, mis mulle tema puhul väga meeldib, on see, et tal on tohutult meeldib õppida ja ta ta tahab kõike teada. Tema, tema on siis Mil selline jah, et kolmeaastaselt palusime, seletaks ära, noh kodus ikka räägid omavahel tööst, eksju ja siis temal olid jah, küsimused, mis asi on eksperiment ja siis raamatust, et mis, mis see pilt on, seal oli parasjagu Loorents atraktor näiteks, eks ole, et et ja et tema tahab absoluutselt kõike teada. Aga teine poiss on hoopis käib meil vist neljandat aastat balletis. Tema on meil niisugune kunstihingega, et erinevad, kui saavad olla kaksikud. Et eks me neis, mis temast tuleb välja ja tüdrukud on. Ja suurem tüdruk, on ka niisugune kirjaniku kalgust, aga mulle tundub, et tal on väga värvikad väljendid ja, ja, ja väga huvitavad mõttekäigud. Ja kõige väiksemad tüdrukud, ma, ma ei oska, ei oska veel arvata, Vistavast võiks tulla, aga aga tal on igastahes temperamenti vist kõige rohkem. Ja tema korraldab hirmsasti. Tema hakkab võib-olla siis olümpiamänge korraldama, kunagi ei tea. Organisaator. Lugesin kuskilt artiklist, et renoveeriti maja. Jah, kas see on puumaja, kivimaja? See on puumaja sõrestik, mitte palk. Nii ja te üritate taastada selle esialgsel kujul. Jah, et me oleks hea meelega külla jätnud vana fassaadi. Aga, aga kuna seal tuli ka väljas seestpoolt, et, et seal olid ka, ütleme, need puidust konstruktsioon oli kohati ka väga mädanenud, siis, siis me selles mõttes teeme nagu meil naabrid naersid, et me ehitame maja. Aga, aga selles mõttes me jätame ta ikkagi selliseks, nagu ta oli. Ei taha uut eurostandardit. Ei mulle need uued majad kuidagi ei sobi. Et mulle meeldivad vanad majad, aknad isegi aknad jätsime vanad, kuigi noh, meile küll anti head nõu. Et olge nüüd mõistlikud, et siit tuleb külma sisse, aga aga, aga me, me helistame siis vana, et ütleme, et kui kui me Itaalias ka mu abikaasa vanaema majas tegime remonti, siis seal on veel seal on mingi osa majast, on keskajast pärit. Et seal oli veel põnevam. Et siin on meil ikkagi niisugune uus maja, pole veel 90 aastat vana, ise lihviti põrandaid, emmer põravi, krohvi seina põrandaid ise lihvi krohvid ei pane. Lammutustööd tegime ise ära. Ja, ja ütleme, et ma praegult siseuksi värvimise valisukese värvisin kaisa ära. Et, et niisugused noh mul ka ehitaja ei oleks ju. Aga aga kui on mingisugune asi, kus, kus ma tunnen, et ma sellega saan ise hakkama, siis siis ma selle asjadeni sära. Ja maja ümber on aed just itaalia stiilis jaapani stiilis eesti stiilis. Eesti nelja lapsega pere stiilis, seal on siis üks porgandipeenar, ei selle jaoks meil üks sõstrapõõsas sõstrapõõsad mürookisima välja, sest nad ei kandnud midagi nad on nii vanad, siis nad ei saagi ja, ja Nõmme Nõmme liiva peal. Nii ja, ja muudest asjadest ei tule selles mõttes ka midagi välja, et kuna me suvadki aeg-ajalt käime ikkagi Itaalias siis siis ei ole mõtet seda asja jätta sinna kuivama, eks ole. Aga aga jah, et meil on üks niisugune mõnus muru ja mõned põõsad ja puud ja et ei ole vaja lapsega kogu aeg riiakat ära ostu minu lillede peale. Siis veel ühest teie intervjuust lugesin, et teil oli kunagi unistus luua oma kool. Kas see unistus on teil alles? See see unistus on mul hingesopis kusagil alles, tegelikult. Ma ei ole kindel, et ma sinna kunagi jõuan. Aga mine tea, mulle küll tundub, et miski ei ole teile võimatu. Te võtate? Jah, aga, et, et võib-olla mõned puud on natukene sellest julgusest seda ette võtta. Aga no eks ole ongi, et, et mine tea, missugune see kuul peaks olema. See kool peaks olema. Niisugune, kus lapsi õpetaja on on koostööpartnerid kus hinnatakse nii last kui õpetajat. Ja, ja kindlasti peaks olema niisugune teadmiste ja teadusehuvilistele lastele. Ja, ja väike. Ma, ma ei kannata suuri kool üldse. Et ma, ma arvan, et see on oluline, et kõik inimesed koolis tunnevad 11, et me tõesti saame rääkida kooliperest. Ma arvan, et kui ühes koolis on 3000 last ja ma ei tea mitusada õpetajat, siis see ei ole koolipere. See on midagi liiga suurt pere jaoks. Kui siis oma kooli loomine on pandud praegu ootelehele, siis millest te hetkel praegu unistate? Tegelikult mu praegult niimoodi lühikeses plaanis, unistan sellest, et ta leiaks aega rahulikult tööd teha sest teadlaseks olemine tegelikult nõuab niisugust noh, nagu sammalhabe ütles, eks ole, et haudumine nõuab vaikust ja rahu. Et minu meelest samamoodi teadlaseks olemine nõuab mingi hetk niisugust teatud koguses vaikust ja rahu. Et kui sa pead kogu aeg ühest kohast teise rabelema, siis siis raske teha, sa võid võib-olla teisi inimesi juhendada, ideid anda, mida teha, aga et ise teha, vähemasti mina olen, võib-olla mul ei ole piisavalt suured võimed. Et aga, et mina olen niisugune, kes peab tükk tükk aega istuma ennem ja, ja, ja mõtlema ja hinge sisse tõmbama. Ja siis ma olen suuteline tegema midagi, et niimoodi noh, viie minuti kaupa, ei, mina ei ole suuteline teadust tegema, et et võib-olla mõned teised inimesed on teistsugused. Aga et, et ma praegusel hetkel tunnen, ma natukene igatsen tagasi taht kus saaks ise teha midagi konkreetselt teadlase tööd. Rahulikult. Aga teil ei ole ka niisugust nimekirja, kuhu te kõigi muude kodu ja ühiskondlike kohustuste vahel kirjutada, lihtsalt üles, et vaat kui mul tuleb see vaikne süvenemise ja keskendumisaeg, siis ma võtan üks, kaks, kolm, neli, viis, need asjad, milleks mul praegu hetkel aega aiale Oi, mul on veel kavalam ja siis, kui mul tavaliselt tuleb mingi hea idee pähe, siis ma räägin sellest oma abikaasaga ja siis tema kirjutab üles. Et see nimekiri on meil vist küll juba päris pikk, aga, aga me aegamööda üritame teha ja, ja noh, elus on ka asjadega niimoodi, et et mõnikord, et see on nagu hästi kaua mõtled ühe asja veel enne. Ja kui sa oled juba hästi ära mõelnud, siis see tegemine on selle võrra lihtsam. Ja, ja mõnikord võib juhtuda niimoodi, et, et sa elus satud siis õigete inimestega kokku, et ütleme, et kui see koostöö meil meie kalli kolleegi ka Pariisis, kes on ise keeleteadlane et see nii-öelda munemine võttis meil ikka väga kaua aega, kui ikka mitu aastat me rääkisime, mida võiks, mida peaks tegema ja noh, mitte midagi ei saanud tehtud ja siis ühel hetkel hakkasid artiklit meil koos tulema välja ja, ja et ühel hetkel hakkas nagu nii-öelda regiregi liikuma Et on vaja seda lihvimise aega läbi mõtlemise ja nagu teemanti lihvimise aega ja seal on vaja. Aga ma arvan, et hetkel on Els Heinsalu teie elus see aeg, kus Eesti Noorte Teaduste Akadeemia vajab kõige rohkem teie tuge, abi, teie häält, Teie mõjujõudu, hindu, kas on nii? Ja eks ole see, et ta, et meil elus on antud mingisugused hakanud, kus ühte või teist asja saab teha. Et kui see aken läheb kinni, siis seda enam ei ole võimalik teha, et ütleme, et mulle isiklikult kindlasti oleks mugavam istuda laboris, teha oma teadusartikleid järgmises grandivoorus, olla selle võrra edukam või vähemalt suurema protsendiga tõenäolisena protsendiga. Huvitav grant. Aga ma arvan, et kui mul on antud praegu see võimalus midagi öelda ja teha, siis, siis oleks tuleviku suhtes võib-olla minu enda lapse suhtes käest võib-olla saab teadlane, eks ole. Et see oleks nagu ebaõiglane, ebaaus. Et kui me, kui me praegult siin vait oleksime, siis tulevikus öelda, et asjad on halvasti. Noh, mis seal siis enam virised. Hästi palju lahtisi aknaid Teeello, teie teadlase ellu, Els Heinsalu ja palju aega aitäh teile. See oli tänane persoonisaade füüsika, doktor Els Heinsaluga ja eks me järgmise külalisega kohtume juba nädala pärast. Kuulmiseni.