Täna me veedame künda, ega inimese seltsis, kes on oma tööga Eestile ja iseendale tuntust ja tunnustust kogunud kelle saavutuste üle me oleme kõik uhked ja kes mõni tund pärast saate eetris kõlamist peab astuma Estonia teatrilavale. Võtma vastu kolleegide ja publiku õnnitlused. Aga sel korral oma 50. sünnipäeva puhul. Nimelt et toimub siis Eesti rahvusballeti kunstilise juhi pidulik balleti Kaala laupäeva õhtul. Tere tulemast saatesse, Toomas Edur. Tere, mina olen saatejuht Kaja Kärner. Kas 50 on lihtsalt üks number või see on ühe etapi lõpp ja järgmise algus? Saate viimased 10 aastat Estonia tulid nii kiirelt, et ei saagi aru, mis toimub ja mingisugune siuke tunne on, et mingisugune juubel on saabunud ja aeg läheb edasi ja vahest tantsinud saalis siis öeldakse, et vaata oma passi ka vahepeal nad hulluks mine. Aga ma arvan, et balletiartisti jaoks minu jaoks vähemalt oli see 30. sünnipäeva saabumine kuidagi õudsam. Kuna sa tead, et nüüd nagu seal lapse minema, see teine pool sinu karjäärist. Võib-olla 50, teine pool elus tahaks loota. Aga, aga jah, 40 ei olnud nii hull, aga Kolkja tuli niisugune eriline, mis nüüd nüüd nüüd hakkab minusse minema. Aga tegelikult ei olnud ju nii ei olnud, aga see ongi, kas sa oled proff, sa oled südamega seal ja ma olin niisugune tantsija, kes maksaks ka peale tantsida, aga direktoritele rääkinud seda. Niisiis, võtame läbi olulisemad murrangukohad teie elus. See aitab meil paremini mõista, kuidas teist sai koos Age oksaga Suurbritannia Rahvusliku balleti väga särav paar ja aitab mõista ka seda, mida kõike te olete teinud Eesti rahvusballeti kunstilise juhina viimased 10 aastat. Ma vaatasin üle Eesti televisioonisaateid, Tähelaev, kus teie vanem õde Annet räägib, et kui teda ei võetud lapsena Tallinna balletikooli vastu, siis väiksem vend Toomas oli, oli ainus loodud tus, kes pidi täitma oma ema unistuse saada balletitantsijaks. Niisiis, ema pani teid balletikooli ja sealt mööda läks nagu loogilist rada pidi. Üks etapp viis teiseni. Kas elu on teid kohe algusest peale juhatanud selle õige otsa peale ja, ja ei ole pakkunud teile mingeid muid võimalusi, mille vahel valida? Mul oli üks võimalus, et tegelikult hakkas natuke varem kui balletikool kõik, et mu ema oli Palju aega teisel rõdul kopikate eest ostetud piletid kõige odavamad, aga no seal sai istuda, kus soovid, ütleb aga teisel rõdul kõik tädikesed saali, tennise teadsid neid ja siis me alati tore koht oli. Ma arvan, et paljudel kunstihuvilistele oli selline koht, kuhu põgeneda ei olnud, internetti ei olnud nii suurt valikut kuskil, mitte midagi ega poodides käia eriti midagi värvilist, aga valikut ei olnud. See teater, võlumaailm oli meie elu, me tegime õega etendusi, ma olin viieaastane, vist ma esimest korda niimodi, korralik nelja-aastasena, mind viidi välja Stahlis, temaga ma hakkasin kisama, aga siis taas tõi mind viie aastasena teatrisse ja siis sellest ajast kuni balletikooli. Ma nägin väga palju etendusse, paljud lähevad balletikooli, et nad Ühtegi luikede järvega selli, mis iganes, mis kvalid tähendabki, ei tea. Nii et ema ei viinud mind niimoodi nagu sunniviisil. Ma teadsin täpselt, mis on, ma nägin balletikooli, lapsed tantsisid laval poisid-tüdrukud ja ma tahtsin ka minna lavale, mulle plaksutatakse ja, ja tahtsin tantsida, näidata ennast. Ma arvan, et võib-olla, et ma olin niisugune väga tagasihoidlik niisugune. Ühelt poolt ma olen sihuke ekstra verd, aga sees ma olen väga sihukene, kuidagi sensitiivne, tundlik inimene ja ma ei saanud jõuluvanale ühtegi luulet. Ma närvitsesini ja mul sõnad läksid sassi, kui ma läksin kuskil tahvleid õpetajale midagi rääkida. Mul hakkasid kõik jooksmas mõtted ja ja kuidas seda õieti teha ja siis kõik need detailid? No väga harva, kui ma sain rahulikult midagi öelda, selline emotsionaalne inimene, mis Sist aitas mind tantsijanna pärast väga palju. Või õpetajana nüüd täna erinevalt asju ja olla energia minus. Nii et ma leidsin võib-olla massaan laval või, või tantsuga, ma saan väljendada seda, mida ma sõnadega väljendada ja öelda, kui räägitakse, et tants väljendab seda, mida sõnad ei saa väljendada. Nii siis oligi, et ma olin päris siukene. Nõrk laps, mul oli südamereuma, mul olid verejooksud kõhuvalud, nimetan hädine selline kogu aeg mingi sorts sisse, mul tehakse kukerpükse, laseb üldse linn, ma olin pool aastat olin haiglas selle südame reumaga, kui ma olin üheksa-aastane. Päris raske oli mul emal ja vanaemal nagu nad käia ja hoolitseda minu eest vahest näha, aga no ma siis elasin poistega seal. Lahe elu oli haiglas. Kaardid mängud jällegi, aga tänu sellele mind ei võetud balletikoolidele katseid mullaks. Nõme mäss läks kolm pluss missugune keskmine viis ma ei andnud loomu poolt ja kooliarst ütles, et ei võttasinud. Tule järgmine aasta, muidu me kardame, äkki sinuga midagi juhtub või ei võtnud siukseid riskid. Ja ma mäletan siis ma lõpetasin seda tavalist kooli neljandat klassi ja istusin mustamäel seal korteris, ema tuli, ütles, et no vot nüüd vali, et kas sa lähed balletikooli või saateid, midagi muud või sõjaet, sul oli raske valik, et pidin kordama neljandat klassi, see tähendas, et noor poiss kordati nagu istuma vä. Ja siis ma istusin, mõtlesin tükk aega. Äkki ma tahan olla arst, kuna me olime kogu aeg selline haige, tahtsin aidata inimesi ja anda edasi parandada ravida ja, aga otsustasin ikkagi, et ma lähen balletiartistiks peavad mulle see võlu ja kuidagi see, et nad rändasid mööda maailma, diakäisid välismaal ja siukene. Ta vaid, kuidas nad tulid, millised need inimesed olid sihukeste rohkem vabamalt, ütleme nõukogude ajal inimesed olid siuksed, ei julgenud oma emotsiooni näidata, mäletan minu vanaema isegi perekonna peale, ütles minu onule, kes tegi nalja, poliitilist nalja ja kõik, väga naljakas oli, ta räägiks, et ära räägi nii, valimised. Naabrid võivad kuulda, et inimesed olid siukses mundris, aga ma arvan, et minu ema, kelle kunstruga meeldis, teater meeldis ja kõik talle meeldis religioon raamatut kuueks luges palju, teadis üks esimesi oli, kes tõi astroloogia. Ma arvan. Eestis igasugused tähed ja mis iganes ta teadis, meil oli niisugune hobi kodus, et me, mina, õde ja emma me arvasime ära, kes inimene võib olla horoskoobis nagu, mis saastaimis kuus sündinud ja siis me enamasti läks eriti emal läks kõik täppi. Et sellised asjad. Nii et ma sattusin niimoodi ise mind suunati, näidati mulle, aga Ma ise tegin seda valikut ja ma olen väga õnnelik, et paljud saavad, kus sa oled, 11 10 juba otsustada ja see on see, mida ma tahan teha. Ma vestlesin oma laps, aga eks ma ei tea, kelleks ma tahan saada patsile, toota kõik, kõik on tore. Ükstapuha, mida kahjuks eludel dikteerib teistmoodi. Sind suunatakse ja tahaks niimoodi, et kunagi tulevikus ühiskonnas saavutab seda, et mitte veel sõnade peale, aga päriselt austatakse kõike, kes panustab igapäevaellu. Kõik panustada. Kui te mõtlete tagasi balletikooliajale, siis, kui hea tehnilise tantsutehnilise ettevalmistusega saite või kui palju te pidite hiljem? Bordeppima algklassid olid väga head balletikoolis ja pärast lõpu poole ma arvan, mida ei jätkunud mul oli või noortel eriti meestel on vaeselt silmaringi laiendada ja näha ja praktikat rohkemalt, sellest jäi natuke puudu. Kui ma olin 15 või kuus teistrist, tuli üks kuulus õpetaja pestoff. Meil tuli ühe õpetaja tuttav ja tuli Moskvas ja nägi mind ja, või ma ei tea, mis seal plaanid, aga oled. Pakkus mulle Kohta suures teatri balletikoolis. Taheti, et mina näen sinna, aga ma ma usaldasin oma õpetajat, siis mul oli juba Fruntsest Steppanjan mõtlema, satun tema juurde. Ja ma nägin, kuidas ta tegi tööd teistega enne ja mis seal, lennutan lollid ja mõtlesin, et kuidagi ma sain niisugust, mõned sihuksed, filosoofilised nägemused juba noorelt mu mõõtega oma tütar, kes on üheksaaastane ja enne sedagi nagu täiskasvanud inimest, sa räägid nagu inimesega, mitte nagu eriti vanasse nagu lapsega muuseumisse teada. Aga ma tegin need valikud ise sealt, kus sa võtad, et noad. Ma ei taha minna Moskvasse, kuna seal on intriigid ja seal seal nii suures, aga tera. Ja samas ma sain aru, et kui sul on neli seina balletisaal peegel ja õpetaja, keda sa usaldad ja tahad õppida ise. Ja seal oli niisugune noh, nagu näljane. Ta tahab seda kõike nagu saavutada, siis, siis ükstapuha, kus oled, lihtsalt võib-olla võtab kauem aega. Sa võttiski mul natuke hiljem, ma küpsetasin, aga aga ma sõitsin kõva aluse, aga just seda praktikad ja siukest aru saada täpselt, et mis on, mis meie koolis näiteks siiamaani nagu käed nagu ei olegi. Tihti on paljudel, tantsime kuulsatel, mul samamoodi, ma ei teadnud, mida nendega teha. Segasid lause, aga päratu, tasapisi. Pistsin benssu trikke, kuulad, vaatad, õpid lahtiselt mõtlema. 1990. aasta oli teile ja Age Oksa läheb väga murranguline, sellepärast et te võitsite USA-s rahvusvahelistel balletivõistlustel parima paari tiitli. See oli ju suur boonus sellele, et ma sain veel pronksmedali, ma sain. Kui Salist ja kus oli, see oli väga tugev konkurss, siis oli tegelikult Hossekareniux Kuubakas, kes tuli minuga sinna inglise rahvusballetitööle võeti samalt konkursilt. Tema sai Grand Prix, siis hõbe mädalakseks, Louis artsigi osas argentiinlane. Väga tubli tantsimine said kolmanda preemia, neljandad. Maailmatäht ja Venemaal ja Austrias ja Ameerikas tantsis igalt poolt tega sai seal konkursil neljanda preemia. Jah, ja siis see on meie nii hästi, tantsisime koos, saime seal parima paari auhinna ka lisaks ja siis Meile kohe pakuti, viies teatris kohta tulge, pakkumisi oli Ameerikas, Saksamaale, risoli Šveitsi ja Inglismaa ja veel midagi. Ja siis Tiiu Randveer, kes oli meie repetiitor ja oli koos meiega seal Ameerikas. Sakslane ütles, et minge, Inglismaal asub ka kultuuripealinn ja seal kõike näeb ja saab õppida ja ja tal oli õigus, sest. Kas balletikooliaegsed õpetajad on hiljem teid käinud vaatamas, kas võistlustel lihtsalt etendusi ja kas sellest on tuge tantsijale? No niisugust võimalust siis veel ei olnud, sest lennata ja vaadata, aga, aga on käinud küll Tiiu küll püüdis käia. Üks, kõige kõige närvilisem aitas mul oli, kui ma tulin siia tagasi Eestisse aasta 97, Vistantsid uinuv kaunitar teaviks aasta enne seda tuli kooli juubel ja siis sinu õpetajad tulevad vaatama, siis niisugune tantsisid juba suurtel lavadel jalaskaalas, tantsisin ära ja tantsisin tantsijatega nagu Alessandro Fe ERR-i ja, ja nii edasi. Jah, ja siis ma Eestis laval ja põlved värisevad võlgu 100 ei ole, muide koolist saadik ei ole niisugust ostnud, see oli nii imelik tunne. Tore, kuidagi niisugune kodune. Aga see muidugi see moment, kui ma tantsida esimese osa ära, siis juba seal kõik oli okei. Aga lihtsalt keegi sind vaatab ja siis need Pallase kooli õpetaja silm. Muidugi see muutus ka teistmoodi õpetatakse, aga siis oli niisugune nagu. Mis nüüd saab, et ma kardan, õpetajad, õpetajad ei pea kartma. Mingeid meistriklasse veel Inglismaaperioodil võtnud või, või olite te juba siis niisugune tipp, et enam ei ole vaja õpetajat kõrvale kulut? Selline flashi või kuidas olla nii särav nagu vene ballett seal natuke ülepakutud, kõik, ta oli väga tagasihoidlik, just nagunii puhas nagu klassikaline ballett peabki olema, ta peab varjama seda tööd ja ta peab olema. Kui see kõik hea vene ballett ka samamoodi alati oli, aga seal kuidagi nõukogude ajal läks siukseid halvaks maitseks, et kõik oli üle pakutud, aga Inglismaal see stiil ja see puhtus, titail rohkem niisugune töö igapäevane lihvimine, poleerimine. Meil oli paar head õpetajat, kes tulijad sesse õppisid. Sa pead veel kord. Siin oli natuke teine kultuur, et ma proovin ükskord tuli ei tund ja tuli ka välja, siis kuulajate õpetajat siis noogutad ja siis homme võib-olla kordad. Aga Inglismaal või välismaal varvasse prantsuse kool on samasugune Ameerika, kõik see, mis on arendus. Et sa isegi peletanud sellel rasket etendust, tullakse sulle, öeldakse mingit asja, et mis oleks halvasti, et edasi minna, sellepärast homme või ülehomme soneeriminetus ja sul ei ole seda aeg-ajalt tagasisidet anda, Muugavad proovi oma sihukses mullis ja kuidas mul mugav sa õpidki niimoodi olla, prohvet, sul on väljakutsed ja kuueks läheb edasi. Öösel mõtlen ka vahest, et kuidas nagu paremaks saada ja sa proovidki talletatud prod uuesti, seda vahest tugevatel Soleni. Oi ma väsisin ära. Siis tantsijal ütles siis, ei ole siis ei ole see kõle vormis, kus sa väsisid. Nüüd natuke halvemini läks või lihased ma ei tunne, nii. Ma saan hakkama, aga tunnen suurt väsimust, aga väsisin ära, siis ei ole vastuvõetav. Mõneti teatama tantsin. Albert Hallis Modentsisin tegelikult luikede järvega selle Melbourne Opens teinud, kus 10000 vaatajat, meil oli siuke suur tuur, Hongkong olime helburn, suured areenid käiks seal, meil oli 65 luike ja ja oli 120 esinejat, seal žonglööride olid, mõtlesin, et vesi oli laval ka kuskil nurgas nagu ikkagi kuidagi nagu järv. Ja suur ettevõtmine oli siuke. Tegid soolo ära sa pidid, sa pidid jooksma mööda, vaid näeksime, mõtlesin, et ei lähe nii lonkadi-lonkadi nagu garderoobist tuled, paned oma koti, võtad soendus, püksid ära lava ja kaks sammu, sa oled laval. Et kaks sammud olid 200 sammas on nii, et kui siin inimene oimu ei väsi, ma võtan lihtsamas ministril liftiga Tollasse ennast tugevaks, kõige paremaks soojendamine ummi Klongi trepist üles, millest kasutada oma kõik need tuharalihased tekiksid suheldes venitaks sportlased, kõik on edasi paistma. Balleti mõeldes on natuke niisugune dinosaurused kõik raamatu kirjutada. Me oleme spetsiifilised, kõik, kõik spordis meile ei sobi. Võib-olla, aga see keha arusaamine, kuidas spordimeditsiin nagu saavutas, seda me peame teadma ja väga tihti ma olen öelnud, et kui kvaliteet ei teagi, lihtsalt tantsime, tantsime, teeme, kuna puhata sama tähtis ja kunas süüa, mida süüa, kuidas tööd teha, saab palju rohkem teha, kui sa tead, mis mehhanism, mis on sul nii, et jah, ma tantsisin ühe austraallanna, aga ka Margaret ilm on kõik need selle palju etendusi said tantsida. Ja tõsta ühest nurgast teise, see distants on nii palju suurem, nii et kui sa tantsisid sellisel laval, siis kui keegi tuleb seal, ütle võima, väsisin ära, siis mõtlen no rääkimas sellest. Aga kõike peab armastusega seletava inimeste pärast, mõni mõtleb, see ongi piir. Aga neid avama endas ja teistes. Te olete nimetanud, et teie balletitantsijakarjääri titt oli leedi hindajana sünnipäeva galal Wimbledoni staadionil kui mitukümmend 1000 vaatajat pealtvaatajat seal oli. Eriti staadion, balletti ei tehta nii paljudele ja ma arvan, see üldse oli maailma üks rekordilise auditooriumit koos otseselt televaatajatega, mis, mis on fakt, see on, oli pool miljardit. Ja tegelikult, mis seal veel oli, tantsunumber veel oli, kas oli Maikel Platli, ma ei mäleta, kes seal veel oli ja siuksed klassikalised numbrid läksid palju paremini kui seal nii palju räpparid kuulsa tulid ja neid võeti väga hästi vastu, aga istud ballett vaid number 11 oli ikkagi, kuid seal see oli nii eriline, see, see meie direktor, toredal lavastuses seal laval muidugi see emotsioon, et nüüd ma hakkan ma mäleta, kes seal oli üks kuulus laulja laulis ära ja seal lava oli veel libe soli rokklavadele, balleti plastik seal peal. Ja siis ma mõtlen, no nüüd ma lendan kuskile minema. Või natuke liiga liiga vara, astusin sisse ja pidin natuke rohkem neid teisi tegevusi, missugust hüpped. Ja siis ma hüppasin nagu palju kaugemale paremale, kui ma pidin kuiva tassi nädalaga jooksin edasi, seal oli väga energeetiline efektne, efektne lavastus ja, ja esitlus, mis ma arvan, tõi balleti lähemale publikule globaalsele vaatajale. Kuuldavasti te olite koos Age oksaga leidida, Jana Lembikud, kas te võiksite meile jutustada mõne episoodi suhtlemisest kuningliku perekonna? Printsess Diana, kes ise vaest käis, võttis balletitunde küll eelmisel balletijuhil, kes oli Pitržourus, kes tõid teda tegelikult patrooniks nii-öelda toetaks kuninganna näiteks või prints Charles on seal loba rahanduses. Meil oli printsess Diana. Et me jagasime igalühel oli oma beebi ja siis ta käis loomulikult igast esinemistel esietendustel, peamiselt siis panime tähele, et ta tuli, mõtlesin, et seal on nagu ametlikke etendusse katud, tuli ütlema tere peale. Et meid vaatama ja siis mõtlesin, et miks ütlesin, hoiutav meeldid. Punane punane sõda, see oli fooliumisse sihukene šokolaadikomm, siis mõõtsin seda mulle mulje, et see oli vist pole 15 aastal, mis iganes. Sain ära selle oleks pidanud hoidma. Mõtlesime niimoodi, ta ei olnud niisugust kuskil jahi peal koos sõitnud, aga jah, suht sellised koosviibimised, siuksed, rohkem ametlikumat tulid ja siis tulid. Päris kõvasti. Pildis riskid. Ja siis Margrit läks ära ja siis tuli prints Sandra, kes on siiamaani patroon. Väga tore, tema ka nagu kuninglik perekond oli. Toetad ja tantsukunsti, toetad kõik printsid, käisite etendustel juba väiksena, noored, need printsid, nad ei ole eriti sellised, aga tollased, nad kõik printsandru ja, ja prints Charles ja nii edasi. Need kõik. Kuningliku perekonna liikmed on alati hädas pealetükkivate, fännide ja paparatso tega, et kuidas teil õnnestus kuulsusega Suurbritannias rinda? No balletitantsijale seal ja jälle Hollywoodi näitleja ega, ega printsess Diana kuninganna. Ma ütleks ausalt, et enamus siis on kõik enda tekitatud paparatsod, paparatsod tahavad raha teenidele õpilt. Aga niimoodi fännid juuksuda, küsivad autogramme. Isegi kui sa oled madonna või printsess Diana, keegi eriti niimoodi viisakalt seal keegi eriti ei lähe. Paar korda võit on nagu peatatud, niimoodi väga vähe. Aga Londonis sky panesind tähendakse, sa võid minna, ma ei tea, mis riiet, kas keegi vaatad untsu, ilusad riided või mitte, ilusad riided. TYCO Lumas, selles hõivatud maailmas teevad oma asja, kõigil on kiire, sa juuksed. Tuli tal ihukaitsjale kuskil natuke eemal ja teise tuli, ostis midagi, mis tal oli vaja seal ja kõik lihtsalt vaatasid natukene niimoodi, et keegi võib-olla mingi jaapanlane võib-olla tegi pilti ja eriti keegi ei läinud tülita, ütleme niimoodi. Et see ruumil ja viisakus ja tunnetus on midagi muud seal vana kultuur ja niisugune oma seda tunnetust, mis on liiga palju või liiga vähe, see on nüüd Eestis on ka paremaks läinud, aga vanasti? Oi, sa oled nii paksuks läinud, tuleb, oi võiks nii halvasti, näed välja või? Sa kogu aeg inimesed mõtlevad, nad teevad neid, võib-olla. Ma ei tea, nad on julged, võid, võid, nad julgevad seda öelda, oi kes sa oled või no toovad mingid asjad välja, mida ma ei ole harjunud, ütleme viisakuse pärast. Kes need kõhna välja Nii et nii et jah, ma arvan, et kõik need madonna sinu ümber on 10 inimest, kes sebivad kogu aeg ihukaitsjad siis muidugi kes on muidu sind ei panda tähele tegelikult. Tema Kuninglik kõrgus, kuninganna Elizabeth, teine aastal 2010, kui te olite juba Eestis tagasi, annetas teile briti impeeriumi ordu tähtsa autasu, mis selle sisu ja tähendus on. Kui alguses 90.-te alguses keegi ei teadnud, mis on eesti ütlesite, mis, mis osa Austraaliast vaikust, mis sesse ja vaikselt just ütleme, kuninglik pere ja siis Inglismaa tegelikult tuligi üks riikides, kes jäigi nagu tunnustama, et Eesti on iseseisev, nad kunagi sellest ei loobunud. Ja seal oli niisugune oma oma mõte, mingisugune oma suhe ja oma emotsioon nad sind toetasid ka Eesti vabariigiga enne seda oma mereväega. Meie toetasime balleti. Tõesti seal midagi erilist, kui sulle antakse tunnust. Auhinda Inglismaal oli päris mittu, ütlevad tantsijad enne meid, keda tunnustati ka sellist, aga, aga just et välismaalasi eriti ei olnud ja ja ka rahvusballetis eriti neid ei anud. Olimegi esimesed, kellele anti need oinad. Üks murrangukoht kahtlemata teie elus oli see, kui tuli anda inglise rahvusliku balletikoosseisus lahkumisetendus pidulik lilledega aplausiga. Kas peamine põhjus oli tervis? Vanus ka, et ma mäletan, nagu räägitakse, üks esimesi, kes ütles, et peab lahkuma õigel ajal. Et siis publik ei näe, et sa enam ei jaksa või ta ise tegi nii. Stiilne inimene, väga kunstipärane inimene, väga suure südamega ja väga suur ilutarkusega eriline tõesti, selliseid on vähe, mitte ainult Eestis üldse. Ja oskas, oled suunata väga targalt ja rääkida asjast on väga suur proff. Väga paljud mõtlevad, nad on proffid, aga facto midagi muud. Kõikidel arvamus, aga kõik räägivad seda väga valja. See, kes kõige vähem räägib, seda kõige valimine. Nii et nii et jah, muidugi sa tead, nagu ma ütlesin, kolmekümneaastasena Varstset, kuna lihtsalt tuleb, siis mul oli sa killusatraumas mantsenoil, mis nüüd saab? Suur asi balletitantsija jaoks, mõtlesin äkki nüüd ongi lõpp, aga mind parandada see päris hästi, siis ma jätkasin, muidugi ei olnud 100 protsenti, mis oli enne, aga ma sain tantsida veel viis aastat. Olin heas vormis, aga lihtsalt see igapäevane rutiin ja see vormis püsimine, see võttis palju ja see oli sinust ots, nii palju energiat ja liigesed valutasid ja, ja siis lihtsalt tuleb see hetk, kus keha ei taastu, nii nagu kus oled ka kümneaastane. Isegi tabletid ei mõjunud enam niimoodi. Siis tuli mõelda, mis hakkad edasi tegema ja ma olen vaatanud, et kus ma saan nagu juhtida mulle alati, millises õpetada on sellist inimest, kes ma lihtsalt, ma ei saanud, ma ei saa mitte öelda, ma olen selline, et tegelikult minus dueti õpetaja Meelis Pakrid oli. Talle meeldib õpetada just noori, mõni on sündinud sellisena ja mina olen niisugune edasiandja. Ma pean seda tegema. Ja paljud käisid närvidele, mõtlesin, et ma tean, kuidas seda paremini teha, mis räägib. Ma ise tean. Igaüks ei taha olla õpetatud. Nii et ma mõtlesin, et mida ma hakkan tulevikus tegema ja üks variant oli lõpetada, võib-olla veel kaasaegselt tantsinud. Veel liigub klassikat, raske tantsida ka, võib-olla mõtlesin natukene mõned lavastajad Tulate õhtut ja hakkasin juba organiseerimist, asju seda poolt. Ja lavastaja ka vist viimasel viimasel õhtul, see oli Püha Pauluse katedraalis uhke koht. Tantsisin supinjäänud ja lavastasin ka seda vaikivad monoloogid, mida sa ikka siin laval hiljem näha. See oli esietendus sellises kohas. Proovisin kätt nii-öelda suur au oli ka sellises kohas esietendunud oma balleti aga siis Estonias, sotsid balletijuhi jaoks, siis ma kandideerisin ja siis Aivar Mäe pakkus mulle tööd. Ma olen kuulnud niisuguseid lugusid, et kui solist balletisolist tuleb lavalt pärast etendust ja võtab varvaskingad ära, siis näeb seal veriseid varbaid mõnel varbale küünt peal. Ta on kinni teibitud tud, selg, jalad, ta on tantsinud oma etenduse valuvaigistite all. Kas see olukord on teile tuttav? Mina varastele tantsima, ühe tantsu olemas. Aga balletis, no ikka seda juhtub, kui sa, võib-olla see oli väga intensiivne proovide periood või sa ise ei ole ennast Ta valmistatud samamoodi nagu keegi poksija tuleb või inimene ja lööb, ta murrab kätt, aga poksija teeb iga päev trenni. Ja samamoodi balletitantsija peab olema tugev, tugevad jalalabad. Ja see kõik see nahk, nagu pianist veel pianistid käisid, Nad põletasid oma lõpus välgumihkliga mängides saab libistada samamoodi ütleme balletiartisti jalalabad peavad olema kannu, kus nad aastatega sa seda teed. Aga igast asjad juhtuvad, aga see ei ole niimoodi, et iga etendus, kõik seal veritsevad, ei ole sellist asja. Seal kõik filmides nagu pust lõikest, mis. 50. sünnipäeva künnisel on Kaja loodimisel Eesti rahvusballeti kunstiline juht Toomas Edur. Kui te tulite aastal 2009 Estonia rahvusballetijuhiks rahvusballett, moodustati küll aasta hiljem aastal 2010, millest te alustasite? Igas nurgas kõiki oli vaja nagu teha, mul oli oma visioon. Mul olid igast kogemused ümber maailma, ma teadsin, kuidas ma juhin, mis inimene ma olen, mis stiilis või juhiks ei saa õppida. Fakt, ma tahtsin olla eest seda ja mitte diktaator. Ja oli raske, inimesed olid harjunud nagu ühtemoodi kuulma. Kavandati, et niisugust koostööd nagu ei olnud. Mina ei usu sellesse, ma usun, et politer dist peab nagu aru saama, mida ta teeb, kuna sa suunatada Prineerits, nõuad, aga see ei ole siukene, sundviisiline. Ma olen selline inimene, ütles, et kui ma ei oleks meister volas kõige parem koristaja kõige kiirem koristaja läks tänavale, ma teeks ühe, kui ma seda teen, Vodentsel tantsuga pässoniga kõike tegid ja see ongi, et inimene kui sa teed seda teiste asja, seal muinsus on inimene, ta mõtleb, et ma lähen teise kohta, siis ma hakkan paremini tööd tegema, paremini, teistmoodi mõtlevad selliselt, nagu struktuurselt oli trupis ka ehitada, õpetada välja tegelikult tantsijat kvaliteetsed tantsima, et nad oleks võimelised, saaks suuremat koormust, see võtab kõik aega. Emotsionaalsed ütlesin, et, et oleks, mida me näeme, ei oleks sihukest nagu Charlie Chaplin või et see oleks niisugune loomulik emotsioon laval. Kõik oli vaja, meil ei olnud füsioterapeudi melu, pilatese masinatel tantsupõrandat ei olnud, meil olid ka suhted teiste, võib-olla valdkondadega olid ka siuksed pingelised. Et teater on suur organisatsioon, on 470 inimest ja me peame kõik nagu sõbralikult elama ja arusaamist, teised teevad seal kõik, võtab aega, oli vaja näidata eesti balletiga maailmale kõike talletada. Teadmatus on, inimesed proovisid salaja auditsioonile sõitu kuskile proovidele distrupis, mulle Kohilistaadi tantsida käivad, mõtlesin. Mõtlesin, et kõik teavad mind, geid jäävad siis saladusi ei olnud ja kõik kohe vaatasid a- Eestis, okei, mida nüüd Toomas sõdur teeb siis seal ja ma tahtsin viia väljatrupis Me käisime Honkumaga oma, käisime pais trantsassi viies ja suur auli käia lahvi Nietzsche fineetses. Käisime pähkli pureda. Muide, kas seal algus ka näidati, mulle helistati Prantsusmaalt, oi, vaatame teie trupi praegu telekast ja siis meid kutsuti sinna veel tagasi, minu poja teenige, mis oli suur au. Artistikat Vaisor seal Franco balleta, ütles, et meil on suur suur rõõm, teie kvaliteetset trupi tuued, soni prestiižne trupp, näiteks näiteks Iischmann maksab ise peale Eeeffmani ballett maksab ise peale sinna sõita. Nad andsid neile pooled rahad kui meil. Aga kõik tahavad näidata ennast, prestiiži laval need ja teised reisid. Siin käisime Lätis, Leedus ja Valgevenes ja Soomes ja Rootsis misiganes, igalt poolt marinskis ja ja nüüd olime suures teatris suured kast rullidel lumivalge minu mudil Jaani suuru suve vastu võtvad Aivar Mäega on väga hea teha koostööd, kus su plaan seda teeb, endale teist seal suured väljakutsed ja teostus, selliseid imeasju nagu suured reisid ja oskab need jah ehitama ja kasvatama ja arendame ja maailm läheb edasi. Maailm, kogu aeg läheb paremaks. Kahtlemata kõik ütlevad, et Estonia balletitrupile mitte kunagi varem nii palju reisinud kui Toomas Eduri ajal, aga teisest küljest, Te mitte ainult ei vii Eesti balleti välja, vaid tuutega oma rahvusvahelisi sidemeid siia Eestisse. Koreograafia, lavastajaid, balletisoliste Jon Granco, Mc, mille me kõik, mida te olete siia toonud 10 aasta jooksul, et see on fantastiline kultuurivahetus. See on jah, see on suur au, oli muidugi kasutavad oma tutvusi ja usaldust, et me saame need lavastused teha kvaliteetselt Essadestsima Noon, milleni manu on ja ja siis tänu sellega saime Ranka oma. Ja siis seal kiideti trupi kolm nädalat enne esikat, seal lavastati Kules kordeballett, tantsib paremini kui meie Stuttgardis seda balletti. Mõtlesin härra, ütle neile, palun, ütlesime Rüütli enne esikat. Tõhke. Parimat, Tatjana, mida tal näinud 10 aasta jooksul maailmas, mõtlesin, ütle veelkord ja ta ütles, ma räägin, ma räägin Pariis, Moskva, London, New York ja ma mõtlesin, mis ma mõtlesin, et kas saab seda üles kirjutada sellised komplimendid suurepärased. Et üks, üks unistus oli nagu tuua kuulsaid või mitte kuulsalt häid kuuluse eetrisse. Et Häid lavastajate kuulsaid lavastusi või superlavastus, mida teevad, sest New Yorgis Pariisis, Moskvas, suures teatris ja teine oli arendada oma lavastajad, koreograaf esin ja enda tantsijad ja balletikool arenes, mul oli hea meel toetada Kaie Kõrb, et ta saaks temast saaks balletidirektor olid kooli, paljud ei uskunud seda, Kaia saab hakkama. Ma teadsin teda nagu inimesena, nagu tööinimesena, nagu inimliku inimesena ta võtab seda südamega, teeb seda, millal ta teebki praegu need koolist tuli paar head tantsija meile. Aga meie kasvandikud ka lavastavad nüüd ja lavastavad laias maailmas. Ma tegin paar aastat tagasi esimest kunagi siin Estoniasse allunud kurje graafik, workshop nagu töötuba kammersaalis ja ütles, et kaks kordan veel told, seda võiks rohkem teha. Tantsida meeldib, Nad õpivad end väljendada ja õpivad teistega töötama ja siis nendest paremad tantsijad ja sa muidu nad õpivad midagi uut ja siis sealt, kas sirgust igasugused üllatused, aga üks selliseid andekaid inimesi killutab eriti silma peal hoidmas, on Jevgeni krib, mis mul on, oli hea meel ja minu unistus oligi tanged kolla tutkem, pale, kes ei ole pealinn, aga jonka ranka, kes olid kauaaegne direktor, oli nii lahke, et andis kõigile võimalusi kõike teha. Proovige, ärge ärge olla mingisugust niisugust piirangutes kunsti, sulle piirangud ja see ei ole rahaline, saab võib-olla lihtsalt võimalus olema ja siis uniselt oligi nii. Kui võtan nuimair forssaid hiljem. Võta tee tulema, ütleme et ta tegi niisugust publikut, kes seal kogu aeg neljandate tahab näha midagi uut, midagi samas stiilsed ja kvaliteetsed iga jamaga ei müü, publikule. Need unistus ongi, aga mõistsin, väiksem, meil ei ole siin suurt mingisugune Porsche tehas linna all või BMWd, mis toetab ja annab sulle tohutu. Et arendada seda kõike, aga nii, kuidas saame, nii, teeme ja hea meel, et siukseid nagu Jevgeni grip Eve Mutso, kes kauaaegne politseisolist Šoti balletis ka nüüd lavastab Tiit Helimets, kes seal natuke tantsimisest San Francisco balletis ka lavastab kõik oma stiilis. Kõik arenevad Tiit hiljem, et seal oli juba teine töö, nüüd selle balletiõhtul, mis ma tõin välja novembris, aga minu jaoks oli suursugune samm, mida ma uskusin. Paljud ka ei uskunud. Et see võtab aega see võtab aega ja me peamegi andma võimaluse arendama, mis meil siin on kasutama väljaspoolt. Aga me oleme Euroopa liidus, need ükstapuha, kes Euroopast siia tuleb, kõik on, me ei jõua. Need ei saa öelda, võtame raha, aga kedagi ei lase sisse. Kas Euroopa liidus on balletitantsija, kellele te tahaksite lavastada, kes teid inspireeriks? On ei, on selliseid tantsijaid ja need on palju, aga erinevates truppides võiks. No mul on väga hea küsimus. Mullins tere niisugust tantsijad, kes annavad endast maksimumi ja ei karda olla loomulikud laval emotsiooniga, mul meil päris inimesed, mulle meeldis see sihukene, vahest kaasaegne kunst peidab ennast siukest nagu. Aga ma ei oska seda nii, ma ei oska müüennast oleks võinud palju rohkem saavutada, saavutanud kuulsust ka tantsijakarjääris, aga see ei olnud mul ülesandeks. Ma tahtsin tantsida, mulle meeldis tantsida, ma oleks peale maksnud, et tantsida. Jah, aga mõni tegeleb sellega, et olla kuulus, erinevad asjad, üks on kuulus olla, siis publik mõtled, sa oled siia siis proffid, mõtlen, sa oled seal Seinesid, kaasasid, sina tead selle valla, sa oled ja see on kõige raskem. Te olete viinud 10 aastaga Estonia balleti ühest küljest maailma toonud siia, teisest küljest maailma parimaid nimesid lavastama, tantsima. Te olete sisse seadnud kõik selle, nagu te ütlesite, füsioteraapia, pea, pilatese, need balletilavad, te olete teinud kõik, miks ma kuulen jutte. Toomas Edur läheb Estoniast ära. Te ütlesite enne, et teil on uuslavastust olemas ja ma praegu ma veel sündroomi Juliat Madden, minu viimane lavastus, praegust toas on ruume, juulis esietendub 29. märtsil ja siis vaatame, mis edasi saab. Mul on mõtet, lavastan organiseerin ja minu kutsutud. Tervelt 16 inimest, nõukogu tulisi, kaks korda esitajat. Toomas, tule kolme aasta pärast mulle sind tule balletijuhiks, et nad ootasid mind tagasi, lihtsalt natuke saatsin kogemusi. Tule. Mulle pakuti ka teises kohas, aga ma just tulin, laps sündis, et ma ei tahtnud ära minna Stockholmis rahad ja mul oli siis mida teha ja ma tahtsin anda tagasi mida ma olen õppinud. Jah, kas need tuleb võimalused, tuleb kaabel, kellel vaja mind? Aga see tähendab siiski äraminekut Eestis. No tulevikus küll jah, või teeme eraldi trupi. Konkureerivat trupi muidugi ei tee Eestis seansil. Eesti on väike ja ma arvan, see suurus on hea. Viis tants, kulg 64 näeb või ei ole nii palju väiksemad Soomest natuke rohkema Soomes ka rohkem raha. Tegelikult mida meie teater suudab teha meie eelarvega, mis on neli korda väiksem, kui Soomes konkureerima suudame kvaliteetselt teha. Super. Kas me teid kunagi näeme veel laval? No kes teab, äkki mustand siis? Kalal ise natukene näitan, vähemalt lille ikka võtan vastu, kes teab, kes? Üllatused meeldivad? Ja teiseks, kui oli 70, kui ta väärikalt üles Moskva suure teatri lava Sambus ja publik oli vaimustuses. Ja ta oli sihuke eriline inimene. Ma just oli žüriis, ma tegin seda telekanal. Kostja balletis raamatust õpilasta peab edasi andma. Kui see jutustaja kaob, siis kunst kaob. Sa võid tehnikat õppida, enam-vähem, aga isegi tehnikat seal niimoodi raamatust õppisime tundma. Mis seal seest. Mida, võib-olla need, kus sa teed neid trikke või neid emotsioone, mis sisemine tunne on selles raamatus? Ei tunne. Ei, sa ei sa kirjutada sõnadega. Kuidas te proovi teete, kas te kirjeldate balletitantsijatele sõnadega või te näitate ette? No paljud õppejõud siis, kus sa näitad ette see visuaal, see on nii tähtis, et sa võid selle 100 korda üks kord näitad, et sa Fixi, USA tõusevad võrreldes nagu öeldakse. Aga kahjuks seda vähem ei vähem teha seda, aga mõnda asja saab lihtsamini seletada ikka füüsilised siin ERR-i ja, ja muidugi nüüd mul on ka kogemus, kuidas seda seletada. Aastatega tuli. Tänud, ma töötasin niisugused suurte meistritega tõesti parimad õpetajad ise mõtlesin oma süsteemid ka välja tegeleda. Balletikonkursil rahvusvahelises žüriis ja siis niuke kuulus õpetajaga, tantsisin tegelikult Estonia laval Victor Skye karbiga ka siin ja siis tema oli ka žüriisse, siis me hakkasime rääkima võttist ja õpeta mulliannale Patkemadki kuulus baleriin, minu sõbrannasid, siis hakkasin õpetama tüdruku spireti tegema ja siis vanemõpetaja ütles, jah, sa räägid õieti, mõtlesin tõesti. Et ja see tunnetus ja see kõik seest mind kiigele õpetama, ise endale õpetasin seda Biruti tunnetust ja ütles, et hea ja siis tuumasõnadega veel lisaks kõike ja siis me rääkisime sama asja. Mul oli niisugune nagu avastus, et see, mida sa nagu ise tegid, ongi, et ma sain aru sellest balleti põhimõttest, et võib öeldavat käsi sinna kesi sinna, aga lihtsalt see on ühtlane niisugune kehatunnetus ja ja see on terviklik ja mitte ainult endale teistele üldse universumiga. Täitsa ma läksin sinna sellesse globaalsesse teemasse, et et kui sa tantsid seal, sa tunned, et sa oledki maailmaga üks nagu. Tunne, aga jah, et mul oli niisugune suur avastus, et paljud asjad, millest ma räägin, mida ma õppisin ja oma avastas, et on õiged ja kogenud inimestega, lähevad täppi. Tugeva samal ajal, et need neid argumente paremat, kuidas seda Batman nüüd teha tegelikult balletikoolis õpetajaga ühtemoodi tantsitakse üks natuke teistmoodi. Baas peab olema ja ma väga hästi tean, kuidas see baas on, aga siis kui sa tantsid, see see natuke erinev, ma seletama lastele lihtsalt, aga balletti tantsida peab juba olema nagu proff kasutama neid teistmoodi, natukene sama puhtaks, sedasama esteetikaga, aga lihtsalt see lihasetunne kütuse hoopis midagi muud. Igaüks võib välja töötada oma stiili, peaasi on see, et ta teab koolist, kuidas asi peab olema. Toomas Edur. Et teil jätkuks energiat, et oleks edaspidigi õnne koreograafi teel ja seda universumiga, üksolemist ja palju õnne suureks sünnipäevaks hoida, vaid see oli tänane kajalood. Ja uus saatekülaline ootab meid juba tuleval laupäeval kuulmiseni.