Vikerraadiokuulajal on olnud õnne, sest kutse tulla meie saatesse rääkima on vastu võtnud tõlkija ja diplomaat Anna Žīgure. Tere Läti, anna. Tere. Tere. Läti vabariigi 100. aastapäeva künnisel, me alustame sellest, mis on Anna teie hinnangul kolm kõige tähtsamat asja, miks on Lätis hea elada? Miks on Lätis hea elada-le, siis on hea elada sellepärast et leti maa ja Läti taevas on väga ilus. Et siin on meie meri, siin on meie inimesed, siin on meie jälle võideldud vabadus ja iseseisvus. Nii nagu meilgi. Nii nagu Eestiski. Anna, et Teist paremini aru saada. Ma palun, et me peatuksime pikemalt teie ema ja isapoolsetel vanematel sest et nende unistustes ja käekäigus peegeldub kogu Läti rahva ajalugu. Kas me alustame emapoolsetest vanemad? Alustame nendest, minu ema vanaisa oli Andreist Erste. Ta oli advokaat. Ta oli ühiskonnategelane. Ta kirjutas lehtedesse. Ta tegi väga palju tööd. Ta õppis omal ajal muuseas sündinud 165 aastat tagasi. Oktoobris õppis omal ajal Liivimaal, siis sündinud siis kui olime veel ühe Tsaari-Venemaa all ja õppis Peterburis jurisprudentsi õigusteadust, siis hakkas tööle, oli ree välisTallinnas kolm aastat prokuröri abilisena, siis tuli Lätimaale ja tema on olnud Läti ajaloos üks tähtis väga tähtis inimene. Kes küll suri juba 21. aastal 1981. aastal, nii et ta sai ainult iseseisva Läti esimestel aastatel olla koos oma maaga ja oma riigiga. Ja siis tema tütar oli mu vanaema Elsa, sterste luuletaja kelle proosaraamatut on muuseas ka eesti keelde tõlgitud. Tema novellide kogumik ilmus Loomingu raamatukogus. Ja tema mees, mu vanaisa oli läti luuletaja Edwards virsa kes no kelle lätlased peavad üheks kõige tähtsamateks lati luuletajaks ühena kõige tähtsamad lati luuledena ja kes, kes keelati ära juba esimese Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal 40. aasta suvel ta suri muuseas, 40. aasta esimesel märtsil, siis samal aastal. Ja samal päeval, kui Anton Hansen Tammsaare Läti lehtedes oli temast palju juttu, Tammsaarest vähe ja eesti lehtedes oli vastupidi, ilmselt tema tähtsamaid teoseid on tõlgitud ka eesti keelde, see on taevaredel niisugune proosaraamat. Aga Ta on tuntud luuletajana põhiliselt ja ja siis ka väga palju kirjutanud nii retsensiooni kunstist, kirjandusest, teatrist, et ja noh, tõlkinud prantsuse prantsuse kirjandust, mu vanaema ka tõlkis, kirjutas luulet, tõlkis prantsuse luulet ja sai kannatada selle pärast ka vanaisa vanaisa küll oli juba surnud, aga 40 aastat pärast sõda, tema nimi oli keelatud ja tema kõik raamatud olid keelatud, nii et ilmus esimene kord Straumäeli siis taevaredel läti keeles jälle alles 1988. aastal. Vanaema oli Siberis, viis aastat tuli tagasi, elas siis Nõukogude Lätis ja kirjutas. Ilmusid paar luulekogud, need olid väga tsensuuri all ja siis tõlkis ja prantsuse keeles põhiliselt ka saksa keeles mõnevõrra elas 90 kaheaastaseks. Ja noh siis isa, isa-ema Robertsi kursoli, lätlane Limbasi. Juulia Lepik oli Viljandist ja perekond elaski, nii et vahepeal Viljandist ja vahepeal vahepeal Limbashis, kuni nii Eesti riik kui Läti riik iseseisvunud ja siis isa rääkis kunagi, et kui vana ta nüüd oli 15. aastal ta oli sündinud. Kuue aastane, umbes kui naabripoiss jooksis õue Viljandis ja ütles, et jaani jaanimis sa nüüd teed. Nüüd on piir Eesti ja Läti vahel. Siis pere kolis Lätimaale Riiga, neli last juba oli viies sündis viies sündis tüdruk Riias. Isast sai kirjanik ja Eesti kirjanduse tõlkija Lätimaa Läti raadios ka on töötanud. Nii enne sõda kui natuke ka pärast ja on Läti nukuteatri pikaaegne direktor olnud. Jaa. Jaa, noh, väga palju tegi, et eestlased ja lätlased omavahel lähedasemaks saaksid ja ma mäletan, kuidas ta räägised raadios enne sõda siis 39. aastal ilmselt tegid Eesti raadios Läti raadio ühissaateid sealt piirirajoonis kusagil ja ja siis ta ütles, ma ei tea, kas nii oligi väga Eesti raadio hõbehall buss tuli ja siis lätlastega koos tegid ühissaateid. Ta on väga palju tõlkinud umbes 40 romaanile tegijatega, kirjutanud kirjutanud ise ja, ja näidendeid tõlkinud oli niisugune usin usin ja mu ema. Ema nimi oli. Tal oli raske elu. Ta ei võtnud vastu sõda, Nõukogude kordamist, oli ta väga, kannatas hingeliselt selle, selle all ta elas. Ma olen pärast rääkinud, et mis meie elus nagu viga oli, et kõik ju elasid okupatsiooni ajal vene ajal. Aga emal see ei olnudki oma elu, mida ta elas. Tema elu oli lõppenud sellega nagu noh, sellega, kui lõppes esimese Läti vabariigi elu Kas me võime öelda, et nii teie vanavanemad, kui teie vanemad on olnud väga oma elul Lätile elanud ja väga lätimeelsed? Sellepärast, et ega sellest meie kodus isegi ei räägitud ja nende nimed noh, vanaema nimi küll ja vanaema ka, elasime suviti koos, aga siis vanaisa ja vanaema-isa. Et need ei teadnud keegi ja meil kodus ka eriti sellest rääkinud. Mu ema väga kartis, eriti pärast seda, kui vanaema küüditati. Ja me kolisime Riiast Jurmalas. Aga nad olid pärast nüüd, kui aega on olnud, olen uurinud ja mõelnud palju ja olen ka vanaemast raamatu kirjutanud. Luulekogusid koostanud ja, ja siis vanavanaisa gaase Andresterste temast ka olen palju kirjutanud ja teda esile tõstnud, sellepärast et see on ju imelik, et Holland just nendega seoses mõelnud, et kui see endine aeg, kui see veneaegseid oligi siiski kahe sugupõlvepikkune ja siis, kui nendest jälle sai rääkida ja kui nende raamatud saavad ilmuda siis. Ma vaatan, et eriti keegi ei vajagi enam neid. No kasvõi see taevaredel kasvõi Taivaridel, mis oli lätlastel olnud piibel ja ka nendele lätlastele, kes põgenesid 40.-te aastate lõpus Rootsi Inglismaale Saksa kaudu siis Ameerikasse, Kanadasse, Austraaliasse, nendel, et ta oli tähtis, ega siin inimestele kahe sugupõlve ajal, siis on ära kadunud see tähtsus ja see vajadus mitte ainult selles noh, meie perekonna piirides. Ega üleüldse ma olen mõelnud, et kui on siiski kaks sugupõlve mõni väärtus ära keelatud, siis kolmas elab ja ei vajagi seda enam. See, mis on kaua aega olnud salatud inimesed, on seda jõika kandnud südames kumbki riik oma hümni oma rahvuslipu, oma tähtsaid luuletajaid, kunstnikke, teadlasi. Eestlased võib-olla rohkem kui lätlased, sest ma mõtlen, et Lätis see elu on küll vaimselt raskem olnud kui Eestis, ma ei arva või ei mõtle ainult seal kontakte Soomega ja ja Soome televisiooni ja, ja kõik. Aga üleüldse ja see minu arust tundub veel meie päevil ka, et meil on elu vaimselt raskem kui teil sellepärast et meie oleme sellises geopoliitilises situatsioonis või kohas või see meie ilus Lätimaa, eks ole. See on nagu alati palju raskemini ja paljud traagisime elanud kui Eesti, seda sellest ma sain aru eriti. Noh, olen ma ennegi mõelnud seda, aga eriti nüüd, kui tänavu aasta ilmus läti keeles minu tõlkes Eesti ajalugu, mis on kirjutanud Sepotzetterberi soome keelest, tõlkisin, ja siis ma vaatasin või võrdlesin lihtsalt need mõlemad ajaloo teie ajalugu ja meie ajalugu ja eriti möödunud sajandil meie Meie olud palju raskemad olnud küll esimese maailmasõja ajal küll teise maailmasõja ajal, küll küll ka okupatsiooninõukogude okupatsiooni ajal seal kõik jätma jätnud jälgi. Ma olen ise mõelnud, et see võib-olla selle järel, et Riia on hansalinna aegadest peale olnud jõukam, rikkam, suurem kui näiteks Tallinn ja see tõmbab nagu igasugust rahvast enda juurde. Noh, see on Riia ja see on üldse meie terve meie territoorium. No kasvõi need viimased viimased ajad või viimane okupatsioon pärast teist maailmasõda ja meil oli ju palju rohkem Nõukogude armee sõdurid, kui, kui teil palju rohkem need need need ka Riias, aga ka Lätis need baasid ja Riias baasid muidugi ei olnud, aga rohkem generaal. Staapoli oli Riias kõik siis nagu meie ajaloolane Arnold speke on öelnud, et meie jõgi, Daugava jõgi, Väina jõgi, eks ole, et see ei ole ainult läti saatuse jõgi, nagu me armastame ütelda, et Daugava meie saatuse jõgi, see on tegelikult terve, ida- ja Kesk-Euroopas saadusse Jõgi ütles, või on kirjutanud Arnold speke. Ta oli meie saadik kunagi enne sõda Roomas, muuseas, ja ajaloo professor. Sellepärast, et sõltudes sellest, kes võitis Daugava jõerannal kas sakslased või venelased või poolakad või rootslased muutus kõik nagu, nagu see puslemängus kõik situatsioon ida, ida ja Kesk-Euroopas. See on mingisugune imelik niisugune magneetse, meie, see, meie maa ja see meie territoorium. Natuke kõrval. Nii on. Anna, tuleme tagasi teie eluloo juurde. Ma just olen imestanud, et kui te olete olnud nii lätimeelsest perekonnast pärit et miks te ei läinud Riias ülikooli, mis oli see põhjus, miks te tulite Tartusse? Noh, põhjus oli väga lihtne ja tegelikult noh, väga lihtne ja praktiline siis, kui ma lõpetasin Jurmalas keskkooli ja see oli 66. aastal, ma lõpetasin ainult kümnendat klassi. Sest see oli niisugune üleliiduline käsk 65. aastal vist et meie keskkoolides eesti, Läti ja Leedu, et ei olegi enam 11 õppeaastat nagu vanasti, oli, vaid ainult 10 ja sellest me saime teada. Üheksandas klassis eestlased keeldusid leedulased vist ka, aga Lätis see üks aasta oli. Ja siis, kui ma lõpetasin, siis noh, see tuli nii kiiresti see lõpetamise või viimane talv ja ma väga niimodi usinasti mõtlesin, et kuhu ma nüüd lähen õppima, et miks ma üldse tahan, ma ei teadnud, siis tuli ei tea ülevalt. Ühel õhtul see mõtted lähengi, Tartusse ma keelt ei osanud ja, aga ma olin umbes nojah, 17 ja pool aastat vana, kui ma istusin Tallinna rongi öörongi ja sõitsin Tartusse, läks, siis marssisin ülikooli hommikul varakult, kui oli juba natuke valgem, jaamas ootasin ootasin pimeda aega ära ja siis läksin ülikooli ja olin kuulnud, et seal on professor Ariste, kes räägib ka läti keelt, ma ju eesti keelt. Veelkord ütlen jah, et ei osanud ja ütlesin, ma tahaks Tartu ülikooli tulla. Ariste vaatas mind niimoodi mõtlikult, ütles tule, aga nii ma tulin. Et ei olnud üldse enne Tartus käinud? Ei, Eestis olin käinud, noh, ma Eestis olin käinud sellepärast, et ma olin 13 14 aastane, kui isa saatis mind Valkla pioneer laagrisse, ma eesti keelt natuke eestlastega koos oleksin eesti keelt õppida, ega me rääkisime ja seal vene keelt, et ma ei õppinud seal eesti keelt üldse. Aga kas eesti kirjanikud olid teie kodus külas, kui teie isa tõlkis, nagu te ütlesite, 40 romaani eesti keelest läti keelde. Küll vahepeal käisid ja, ja siis meil on ju seal Jurmalas, kus me elasime, seal lähedal on see üleliiduline tookord Üleliiduline Kirjanike Maja Dubooltis, kus käisid ka eesti kirjalikud ja mäletan Hinti, Rummad ja Sinti, Rummot ja Prometitia ja Smuuli ja siis olid pikad-pikad-pikad-pikad, telefonikõned isal eesti keeles ja ja küll hindil adu hindil oli selline mõte, et kuidas liiblastega, et rahvas väike ja sureb ära ja seal oli ju Nõukogude Liidu piiritsoon Liivi rannal ja siis adu hundil oli ideed, liivlased võiksivad Ruhnusse minna, et seal oma elu edasi elada, aga ta oli vist päris kaugel juba lubasidki saanud, et nii see võiks, aga liivlased ise ei tahtnud. No kes tahaks oma kodust ära kolida, kujust suurt sundust ei ole? Küll sundühelt poolt oli, sest nad ei käin, ei saanud ju enam meres käia, oma kalastuse oma ametit pidada. Aga nad läksid Lätimaale teistesse kohtadesse, ei tahtnud sinna Ruhnusse. Räägime veel. Palun, teie üliõpilasaastatest Tartus, kes olid meeldejäävamad, õppejõud, kaasüliõpilased, teie elu vanas Tiigi tänava ühiselamus, millega oli Eestis kõige raskem harjuda? No alguses võib olla see, et et ma olin üksi, seal ei olnud ju muid lätlasi ja eestlaste keskel ja. Ma mäletan, mäletan, et tundsin ennast väga niimoodi üksildasena päris algusest, siis siis hakkasin kursusekaaslastega rääkima ja siis läks ja sõpru sain palju. Aga mis oli, ma ei tea, noh, harjumatu oli muidugi see, et mul oli Jurmalas olnud. Kuigi me elasime suhteliselt vaestes oludes ja vahepeal ei olnud Vedki toas pidi kandma ämbriga, aga ikkagi mul oli oma tuba, aga tiigis alguses oli 40 tüdrukut ühes keldri altariruumis ja pärast siis kolm täiesti ja viis siis päris lõpus kaks. Aga noh, ma ei, ma ei teagi, ma ei võtnud seda, ma ei võtnud, lihtsalt tuli meelde, kui te küsisite, aga seda ma ei võtnud niimoodi raskelt ega sai masendunud üldse mitte või. Aga õppejõududest näidanud palju ja kursusekaaslasi ka. Noh, Aristet, ma juba mainisin. Palmeos ja Laugaste diaKarl, Muru ja Juhan peegel ja noh, neid on nii palju ju Lauristini ja kõik, kes oli sela sel ajal, ma astusin sisse 66. aasta suvel ja lõpetasin 72. aastal ja kõik need, kõik need õppejõud ja kõik, kes olid kõik, kes olid, et nad on jätnud väga hea mulje, nad suhtusid minusse. Noh, minu arust väga hästi ma siis, kui ma läksin sinna, ma ei saanudki õieti aru, et kuhu ma lähen ja kuidas see kõik kujuneb ja kõik ja kursusekaaslased on mulle rääkinud, et alguses nad mõtlesid, et happesmani üks teine tüdruk, lätlanna, sest ma lihtsalt vaatasin nägusid, kuigi aru ei saanud, millest muud rääkisid ja naersin kaasa, siis nad alguses ei taibanud, et mina olen seal ühtlane. Ja Paula palmeos muidugi, kes soome keelt õpetas, see oli nüüd, kui ma tagantjärele mõtlen, et ega see nii kerge vist ja lihtne ei olnud, sest kasvõi soome keel, see oli eesti keele kaudu, mida ma ei osanud. Ja ma üldse ei saanud aru, mis seal toimub ja mis minult küsitakse ja ja kas või eesti keel või eesti kirjandus. Noh, need teised kursusekaaslased olid hoopis teisel tasemel, et nad olid ju keskkooli läbi teinud ja eesti grammatika tuttavaks saanud ja ka eesti kirjandusega, et ma ei jõudnudki kõige siis lugeda, mis lugeda vaja oli. Ja nojah, siis on see segi meelde jäänud, et terve päev nädalas ära võttis sõjaline või sõjaline meditsiin, kuid pidi õppima meditsiiniõdedeks, et eks sellestki kasu on elus olnud, et oskad ühte, ühte ja teist, aga siiski terve päev. Ülikooliaastatest. Kirjanik Ülo Tuulik. On ühes raadiosaates meenutanud, kuidas teie, anna käisid Ülo ja Jüri lapsepõlvekodus Abrukal külas ja ma olen teie raamatust lugenud, et ka teie kodus Jurmalas käisid teie ülikoolikaaslased külas, et niisugust suhtlemist oli palju rohkem kui praegu. Suhtlemist oli palju rohkem kui praegu ja muidugi käisid, käisid kõik need kirjanikud, kes käisid jälle Dubolti Kirjanike Majas ja need käisid ka meie juures ja tuulikutega ja see oli hoopiski niisugune eriline kontakt nendega. Nad armastasid ja Ülo ikka veel ja Ilo ikka veel helistab ja ma helistan talle ja ta Jurmalas ja käisid iga aasta mitu korda, Jüri käis aastas isegi ja. Ja ma mäletan, et esimene kord, kui ma käisin Saaremaal, see oli 72. aasta suvel mal jõega koos oli imelik tunne, et ma olin ju esimest korda saarel, Lätis ei ole ju saari ja ma olin sinnani mõelnud, et Saarse midagi niisugust ebakindlad, et ei tea, kas seal võib julged ennast tunda ja siis, kui ma astusin saare peale ükskord, see oli küll Saaremaa, siis. Et kuivõrd julge tunne on, kui sa oled, oled saare peal ja see oli niisugune imelik, aga aga oli, see on just see, mis ma mõtlen võrreldes see rahvaste läbikäimine praeguse ajaga. Midagi ju toimub ja midagi ju on, aga ma mõtlen, et peaks ikka olema meie rahvaste vahel sama tihe läbikäimine ja teineteise tundmine, nägu, see on näiteks soomlaste ja rootslaste ja põhjamaalaste vahel meil ei ole. Ei tea, kas ma loodan, et et see saab jälle olema ja see noh, see peaks olema nii, et meie tunneksime ennast, kui noh et me oleme eraldi ja erinevad muidugi, aga ikkagi üks nagu üks, üks käsi, ütleme seal eri sõrmedega või niimoodi, et ma tean, meil on poliitilisel tasemel on head suhted ja kultuur ka, aga niimoodi rahva tasemel. Me ei tunne üldse teineteist. Me ei tea kuigi palju, mis Eestis toimub igal päeval ja kuid mis eestlased mõtlevad ja see on läinud kuidagi niimoodi maailma küll avaramaks läinud ja terve maailm on lahti, aga see, et me ei oska koos olla ja kui niisugust tugevat Bayaliku koostööd teha, see on täpselt sama, mis ma mõtlen, et oli 30.-te aastate lõpus, kui, kes siis nüüd kui vaatab, et siiski oli rohkem kui nüüd, aga siis me olime eraldi, kui oleme, me oleme väga nõrgad. See on tõsi. Ma tahaksingi jutuga minna nüüd järgmisesse etappi, kui kolm balti riiki olid hästi ühtsed, siis aastasse 89 90991. Ma leidsin Eesti raadio heliarhiivist helilõike, kus sissejuhatuseks on öeldud, et räägib Eesti raadio korrespondent Riias Anna Žīgure. Mäletate neid aegu? HI mäletan väga hästi ja see algas juba enne, minu arust see oli kaheksa, ma ei tea, millal see algas, aga see 80.-te aastate 85 või 84 juba võib-olla see, see algas, see oli. Kas see ei olnud mitte Riina Eentalu, kes ta välja mõtles, et ma võiksin niimoodi Lätist rääkida, siis juhtub, mis toimub, ja siis ma usinasti ma ei olnud mingisugune ametlik korrespondent, nad helistasid mulle ja siis ma rääkisin teksti, mis ma olin valmistanud, valmistanud ette, aga minut hääl jah, oli vist küllaltki tuttav Eesti raadiokuulajatele, sest ma mäletan. Ta on ka seda, et ükskord Saaremaal juhuslike autodega sõitsime tütrega koos, et üks autojuht tunnistas mind hääle hääle pärast. Aga need olid dramaatilised ajad, 82 89 90 91. Ja kuidas seda võib ära unustada ei või. Te olete sellest nii haaravalt kirjutanud oma päevikus. Kas see on nüüd suuremas mahus avaldatud kui selles raamatus, mis kannab eesti keeles pealkirja ja siiski nii lähedal? Ei, tegelikult ma kirjutasingi äeviku, ainult üks aasta 90 sügis, kui ma alustasin ja 91, kui Läti ja Eesti ja Leedu jälle olid vabad vabad, siis ma varsti lõpetasin, sest elu viis mind edasi. Ja Soome ja. See oli juba varasem aeg, kui te olite avastanud Soome Kirjanduse, te hakkasite tõlkima soome romaane läti keelde, et te ütlesite, et te kuulasite Lätis olles Soome raadiot jääd. Soomest sai teile vaimne varjupaik. Sellest perioodist midagi. Ja ma kuulasin tegelikult Soome raadiot, ma hakkasin kuulama juba tar sest see oli Tartu, mis oli kinnine linn. Ja meil oli üks tüdruk ühiselamu toas, Maire Harti käänen, kes oli pool soomlanna, jätta oskas soome keelt ja kuulas Soome raadiot. Me kuulasime Soome. Ega midagi muud, palju, aga muusikat ikka ja soovikontsert ja ja Lätis ma siis kuulasin kesklainetel, kui see oli võimalik, ma kuulasin siis jah, uudised ja nii, Soome mulle, Lätis ei, ei osatud just soome keelt, eesti keele oskajaid olid ja tõlki ka ja ka soome keeles ei olnud alguses kedagi, kes tõlgiks. Ja siis ma hakkasingi, hakkasingi tõlkima soome, Soome oli, ma mõtlen mõnedele eestlastelegi paljudele eestlastelegi, Soome oli nägu varjupaik, et niisugune nägu, lootus nagu selline idee, nagu illusioon, et selline maa ja selline elu on võimalik. Sest kui on väga kaua suletus ühiskonnas, nagu meie olime, no eestlased vähemalt lätlased rohkem siis hakkadki uskuma, et ei olegi midagi muud nagu ma vist ka oma raamatus olen kirjutanud, et läksin mere äärde. Näiteks Jurmalas võik Kuurama rannikul kui, kui oli lubatud koht, aga neid kohti ei olnud, mis lubatud kohta tegelikult ei olnud ju. Ja mõtlen, seisan mina mere ääres või istun mere ääres ja vaatan üle mere ja mul ei ole mingit tunnet, et merel oleks teine rand. Et seal rannal teisel rannal oleksid inimesed, et seal oleks mingisugune elu, ei mingit tunnet, et see lõppes horisondiga. Ja siis Eestis võib-olla oli teistmoodi eestlasel see tunne, aga lätlastel oli just nii ja siis kui ei ole mingit niisugust teist, noh, see Soome raadios oli juba hiljem muidugi ja kõik need, need uudised ja zoomi korrespondendid Lätimaal see oli 80. aasta lõpus, aga sinnani. Et kui on ainult see nõukogude propagandaraadio kaudu televisiooni kaudu lehtede kaudu siis hakanudki kahtlema, kas üldse on mingisugune teine elu võimalik, kas see on üldse olemas. Ja see soome alati näitas ja ja, ja ütles, et küll on külon. Ma kuulan teid ja mulle tuleb meelde Viivi Luige romaanist seitsmes rahukevad, kuidas väike tüdruk mõtles, et või õieti ta ei osanudki ette kujutada, et teisel pool merd rootsi rannas on mõni temavanune tüdruk, kes täiesti loomulikult igal õhtul tõmbab selga ilusa ja Ja pehme särgi, mis meil oli ja no nojah, mulle ka see tulnud üldse meelde üldse meelde, mulle tundub, et teie vist olete tõlkinud selle Seitsmenda rahukevade balleti. See lätlastele väga meeldis, ta ilmus mitu korda Lätimaal ja ja see on tähtis raamat ka lätlastele, samuti nagu nüüd tuleb ilmselt olemas seltsimees Ps leelo tungla, mu kursusekaaslase raamat ja film. Ainult ma mõtlesin seda, et et Lätis film, mis on Eestis väga tähtis ja mis Eestis on 100000 inimest, mis läinud selle et Lätis praegu näideldakse Riias ainult ühes kinos teatris, mis on Riia teisel poolel Tallinna poole ja ja ainult üks kord päevas, mis minu meelest arvustan, päris, on täitsa vale asi, et nii peab olema, ta peaks olema kõikides Läti kinodes ja sellest peaks palju rohkem rääkima. Ma just mõtlen siin nüüd, et mis teha kellelegi rääkida, et see asi muutuks. No kui see film nüüd saab rahvusvaheliselt nii palju auhindu ja tunnustust, et võib-olla see siis aitab kaasa, aga ma tahtsin küsida, et Läti naiskirjanik, Maran saalite on kirjutanud ka midagi sarnast, nagu oli Viivi Luige seitsmes rahukevad ja selle raamatu pealkiri eesti keeles on viie näppu. Ja, ja seda raamatut tõlgitakse ka palju ja nüüd Oktoobri lõpus ilmus Soomes soome keeles. See on ka väga tähtis raamat, et ma ära on sündinud Siberis ja see on tüdruku tüdruku elu ja tüdruku mõtted, kes on Siberist esimest korda tulevad isa ja emaga tagasi Lätimaale milles ta on ainult kuulnud. Ta ei ole kunagi olnud ja kuidas ta seda niimoodi vastu võtnud, kuidas neid vastu võetakse ja tal on ilmunud ka teine raamat juba järgmine selles sarjas, et et see on tähtis ja väga hea raamat ka. Tuleme nüüd taas jälle teie loo juurde. Te olite 80.-te aastate lõpus ametlike delegatsioonide tõlk, kui delegatsioonid läksid Soome, sest ütlesite, et Lätis väga vähesed oskasid soome keelt. Ja tõenäoliselt täiesti loogilise järeldusena sai teist taasiseseisva Läti kõige esimene suursaadik Soomes. Kas oli nii? No ilmselt nii, sest kõik ju teadsid, et niisugused kontaktid mul on Soomega ja ja kuivõrd hästi lima, Soomet, Soomet tunnen ja soome keel ka. Ja alguses küll oli niisugune mõte, et ma oleksin Eestis ja Soome oleks kõrvale akreditatsioon, aga soomlased lubasid rahaliselt toetada Läti nagu Eestigi suure saatkondade tööd ja nagu leedugi Soomest, kui nad. Kui nad hakkavad seal tööle ja see siis muutis Läti valitsuse valitsusse meelt, aga mul, Endel, ma ise küll pean ütlema, et Ma läksin jälle nagu seitsmeteistkümne aastasena Tartusse Soome. Siis mul oli juba 43, läksin Soome, ilma, et ma teaksin, kuhu ma lähen ja mis toimub ja mis ma pean tegema siin Lätis keegi ei osanud mulle nõu anda. Mis tähendab saatkondi, mis tähendab saadikut öö ja ja ma ise ka seda ei teadnud ja siis ma hakkasin samal ajal õppima seda tööd ja tegema seda tööd. Eesti saatkond aitas mind palju ja Soome välisministeerium ennekõike, muidugi Eesti saatkond juba juba töötas, saadikuid veel ei olnud, Lennart Meri tuli natuke hiljem, ma olin Baltimaadest esimene saadik 91. aastal detsembris ja ka iseseisvuse Päevase vastuvõtulinnas olin, olin ma esimene Baltimaade saadik, ma mõtlen Keegi ütles või keegi kirjutas kusagil hetkel, ta on järjekindel olnud, see Anna Žīgure, kes õppis Tartu Ülikoolis, et saada suursaadikuks. Ei, ma naersin. Kuidas ma seda teadsin, 66. aastal, sügaval Brežnevi ajal, et ma lähen Tartu Ülikooli, et selle kauge lähkerliku mõttega, et seal minust saaks saadik Soome kunagi. Te pidite alustama Suursaatkonna rajamist nullist. Või Läti nullist või Läti sai kohe tagasi oma sõjaeelse saatkonnahoone. Ei, ei, läks kolm aastat, enne kui remonditi ja meele tagasi anti anti alguses ma soul, saatkond alustas tööd soome kultuurifondist üüritud ruumides jala, kõik, kõik pidi nullist alustama, kõik ei tea, elektrilepingud ja nii edasi ja nii edasi. Te olete olnud uskumatult järjekindel ja tegus, see on tõsi. Ei teagi, ma järjekindel olen olnud. Mul ei ole kunagi elus olnud, isegi nooruses mitte. Ma ei ole sihikindel olnud. Mul ei ole olnud niimoodi, et ma teaksin, mis ma tahan saavutada, ma olen ainult teinud ka loodan, et hästi ja oma noh, nii palju kui ma olen seda suutnud. Millised on teie kontaktid praegu Soomega ja Eestiga? Noh, Soomega on võib-olla isegi praegu rohkem kui Eestiga, sellepärast et mu mees on ajakirjanik ka Eestis tuntud ja kirjanik ka tema raamatuid on eesti keelde vähemasti üks raamatu eesti keelde tõlgitud Juka Rislaki ja kellega me elame mõlemad Jurmalas siin ja kuidagi orgaaniliselt selle kaudu on Soomega rohkem ja ja need kuus aastat, mis ma Soomes veetsin, muidugi need ka mõjutavad. Mõjutavad, et Soomega on rohkem ja Soome uudised rohkem jälgime kui Eesti uudiseid siiski, muidugi ka ka Eesti ja ka see on kahju küll, kahju küll natuke kaugemaks jäänud, välja arvatud mõni sihukeste, vanade sõprade ja vanade tuttavatega, pean ühendust, aga aga see ei, ei ole igapäevane, välja arvatud väga harvade inimestega. Mõni nädal tagasi tulite just Soomest Helsingi raamatumessilt. Mis muljed teil sealt on? Noh, ma kadestan. Kadestan neid. Et see on nii võimas ja niisugune elu, elu võimast asisem, nende raamatu raamatumess, meil on palju vaiksem siin Riias ja ja tegelikult ma, mul on kade meel ka eestlaste pärast. Või kuidas eesti keeles nüüd öeldakse, kadestan eestlasi või, ja läks, nii, võib küll öelda ja kadestan eestlasi selle eest, mis nad kõik, kes on hakkama saanud, et me Lätis läheb kõik kõik palju raskemini kui, kui Eestis. Nüüd see uus uus elu, mis algas 91. aastal ja ma ei tea, miks päras on nii, see ei peaks olema, aga ma seletan selle jälle selle suure geopoliitilise võitlusega, mis on meie territooriumi pärast muidugi väga tugeva vene mõjuga mis on Lätis palju suurem, suurem kui Eestis ja väärtusega, mis mõju kaasa toob kõik korruptsiooni, korruptsioon ja asjad ja kõik. Ma just Jukaga koos tulime siia pealinna Jurmalast Ena ja rääkisime, et samal ajal, kui eestlased sõidavad, sõidavad heades rongides Tartu ja Tallinna vahel Läti leti vastu, tuttav ametnik on kohtu all, sest ta on teda söödetakse 500000 euro euro, sellest missioonid korruptsioonimaksust ja nii edasi, siis mul on kade meel ka veel. Aga see on lätlaste kadedust ja võite uskuda, et see on, on hea kadedus, sest ma tahaks, et oleks Läti samuti nagu Eestis. Riia sadam oleks nagu Tallinna sadam, kus on laevu, kus on, kus on liiklus, meil on üks laev, Tallink, mis on Riia ja Stockholmi vahel. Aga küll me, küll me jõuame. Me jõuame järele. Ma arvan, et Eesti kuulaja ei annaks mulle andeks, kui ma tuletaks siinkohal meelde, et üks suuremaid korruptsiooniprotsess on praegu uurimise all just seoses Tallinna sadamaga. Aganüüd Anna, kuidas nii, teie ja teie abikaasa idee tütar Diana, kuidas te veedate pühapäeva, 18. novembri, kui saab täis 100 aastat iseseisva Läti sünnist? Kindlasti sõidame Riiga ja oleme kaasas kõik kõikides ürituses, kus nüüd on, kus neid on võimalik olla, sest ja koos sööme sööme küll Jurmalas kindlasti. Ja vaatame ka televiisorit kindlasti, kus on sõjaväe paraad ja ja see on, see on tõesti suur päev seal uskamatas suur päev Läti rahvale ja ka Eesti rahvale oli veebruaris ja, ja ka nüüd ka nüüd ma olen kuulnud, et Eestis väga palju räägitakse nüüd Lätist, sest eestlased on ka aru saanud, et, et see asi on nii lihtne, kui Läti oleks vaba ka Eesti vabadus oleks palju noh, palju suurema küsimuse all. Sest vaba Läti on tähtis ja vaba ja iseseisev Läti on tähtis ka eestlaste jaoks, nagu ka leedulaste jaoks kõikide Läänemere ümber elavate rahvaste jaoks. Nüüd on juhtunud niimoodi, nagu me Lätis ikka juhtub, et üks nädal enne seda iseseisvuspäeva kaheksateistkümnendat novembrit me veedame ka teise tähtsa päeva, see on võidupäev Permondi vägede üle 1919. aastal, siis see on see eelmine eelmine pühapäev, mis meil on ka nüüd, kui on tööpäev, siis on vaba päev ja kus kus me mäletame seda, kuidas siin Riia all lätlased, lätlased võitlesid ja ei andnud ära Permondi vägedele sõjaväe, Riia linna ja see on ka üks, aga see on järgmine aasta alguses. See on järgmine aasta on 100 aastat sellest. Mis on need toidud, mida lätlased pidupäeval oma lauale panevad, need rahvustoidud? Noh, umbes sama, mis eestlased, umbes sama, mis eestlased, see, mis Meil on ja teil ei ole, aga see on rohkem rohkem jõuluajal. See on need hallid herned, mis me sööme väga, väga tihti ja palju, aga muidu on kõik kõik seesama. On liha ja kala, Jakar turul ja ja kapsas ja nüüdsel ajal palju peenemaid. Hästi muidugi, aga põhilised asjad on ikka need ja pirukad. Just kuulsad läti pirukad? Jah, ma arvan, et kui, kui 18. novembril päike koidab ja, ja rahvuslipp tõuseb, kuhu torni tuletame meelde, palun. Pühavaimu torni Riia linna pühavaimu torni ja sealsamas, kus oli 24. veebruaril ka Eesti rahvuslipp Ja ma mäletan, et siin meie ümbruskonna naabermaades ikka väga-väga südantsoojendavat Eesti juubelit tähistati ja meie omakorda püüdsime ka siis Leedu sajandat aastapäeva tähistada ja loodame. Sama traditsioon jätkub nüüd ka eeloleval pühapäeval. Ma tahtsin öelda seda, et kui see pühalik hetk tuleb, Läti rahvuslipp tõuseb pühavaimu torni Riias ja, ja lauldakse läti rahvushümni, siis tõenäoliselt teie kõrval anna vähemalt mõtteski, ju seisavad kõik teie esivanemad ja hiinlased ja, ja kõik on rõõmsad ja õnnelikud, iseseisva Läti üle. Ja kõik on rõõmsad ja õnnelikud ja mitte ainult sel päeval, ma arvan, et me kõik tunneme, et nad on väga tihti meiega koos ja. Ma ei tea, kas eesti keeles on niisugune sõna, mis on läti keeles Beljulaiks, see on niisugune surnud hingedeaeg, mitte päevaid aeg ja see algab oktoobris ja lõpeb lõpp Peep, novembri lõpp, puus, see on selline rahulik mõtisklev aeg, kui surnud omased ja kõik tulevad. Läki uskumuste järgi, kas see on eesti keel, on niisugune sõna ja hinge Catherion? Hingedeaeg on hea meel ja meil ei ole see täpses tõlkes, ei ole hinged seal just eraldi sõna nende, nende jaoks aga ükskõik hingedeaeg, ja see on, see on nüüd ja kui ma sõidan siin Lätimaal ja kui ma vaatan, et maa on jälle hari tootjaid, maa on maa on nii ilus, et roheline roheline rukis juba tõuseb ja ja, ja kõik on majade ümber on kord tehtud ja kõik on lehed natuke puusaga aga kõik on puhas ja ilus ja rahulik ja siis on alati mitte ainult 18. novembril, siis on alati see tunne iga aasta, kui ma vaatan seda ilusat Lätimaad. Ja siis veel, ma mõtlen niisugust või mäletan niisugust tunnet, mis oli 89. ja 90. aastal, kui olid suured V8, kaheksandal olid need suured demonstratsioonid ja kui oli laulev revolutsioon, siis mul oli. Ühelt poolt on niisugune tunne, et küll on hea, et ma olen siin sellel ajal ja ja olen kaasas ja teiselt poolt mul oli tunne, et minu vanavanaisa ja vanavanaema ja kõik need, kes on kunagi elanud Need, on minu eest seda juba teinud, et tegelikult ma ei peaks enam tegema, et minu eest on juba tehtud see, aga siis siis jälle on ainult tõused ja lähed ja teed. Palju õnne, iseseisev Läti. Aitäh ja tere tulemast Tallinna Anna Žīgure. Haide külma külma, tulen, külma tulen, me ei ole me ju ainuke vist rahvas maailmas, kes teid. Hea uni Ida-uni ja nimetab ja meil on omaette nimi läti keeles. Ja tänan teid pika intervjuu eest, Anna Žīgure eesti keeles. Ma olen selle intervjuu üle väga õnnelik ja nagu öeldud, paljudel, Aga eile ma tänan teid ega ja Eestit väga tänan, sest ma ei oleks see, kes ma olen, ilma eestita, ilma eesti keeleta ka. Ja palun veel kord vabandust, et mu eesti keel on kehvaks läinud. Teil on suurepärane eesti keel ja meil on alati hea meel kuulda teid seda Eestis rääkimas enam väga. Niisiis oli tänane kajalood pühendatud Läti vabariigi 100.-le sünnipäevale, mis jõuab meil homme kätte. Saatejuht oli Kaja Kärner ja uus kajalood on eetris juba nädala pärast. Kuulmiseni.