Head kuulajad detsembrikuu alguses oli oma järjekordse näituse avamisel Tallinnas Jaani kiriku lõunasaalis oli tulnud oma kallist multioma kodust Tallinnasse käima tekstiilikunstnik Anu raud ja meil on hea meel ette professor raudtee võtsite vastu meie kutse tulla kaja loodimise saatesse, nii et tere tulemast. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Eks ole, lõppev aasta oli teie jaoks mina pakkunet, imeline. Kõigepealt suur riiklik elutöö preemia, mis tuli veebruaris siis aprillis Eesti Rahva Muuseumis avatud suur isikunäitus näitus, mis oli seotud ka mitte ainult Eesti vabariigi 100. sünnipäevaga, vaid teie isikliku ümmarguse sünnipäevaga ja mis oli üldse üks esimene isikunäitus Eesti Rahva muuseumi uues hoones siis vabaõhumuuseumis gooti suurt 100 meetri pikkust vaidlust ka Eesti vabariigi suureks sünnipäevaks ja see kõik oli tehtud Teie kavandite järgi. Ja nüüd siis see näitus, mis detsembri alguses avati Tallinnas Jaani kirikus, see ei ole kindlasti ammendav loetelu, aga, aga kuidas te ise lõppema hakkavat aastat? Kui võtate lõppeva aasta, on tõesti olnud elamusrohke väga tihe, töökas kas ja huvitav sellepärast, et kõigi nende tegemistega kogu aeg kohtud huvitavate inimestega või tegevustega. Ainukene, et natukene liiga tihe on olnud. Kas siin tohiks kasutada sõna arengu pidur, et kogu aeg ei pea tormama ja arenema, ise ka päris täpselt ei tea, kus suunas ja see arengupidur on väga hea, ma olen ammu tahtnud sellele inimesele Nobeli preemia anda, kes arengupidurid välja mõtleb, aga. Ja seekord ei ole maise suutnud pidurdada. Kas see tuleb sellest, et on nii palju kutseid või te tunnete enda sees, et on jõudu ja nii palju häid tõid, mis kõik tahavad teoks tegemist? Tähendab, tunnen seda, et sellises eas hoopis teistmoodi mõtled elule, et mida oleks ka vaja veel teha. Päris palju asju on väga vaja, et need toredad unistused kuidagi ära ei lahtuks, ega tühja ei jookseks ega kogemata otsa ei saaks. Isend otsasaamisega koos tuleb ettevalmistused teha tulevikuks, et umbes teised istuvad jalgrattasadulasse ja mina lükkaks käega ja siis asi läks õiges suunas edasi. Millal te jõuate unistada kõige selle kõrvalektreid, unistusi, varasemaid unistusi, teoks teete? Ma ei jõua sellepärast unistada, et ma elan maal ja vaat kui palju siin niisugust kirjut sahmerdamist on linnas. Aga ikkagi maal on see, kui ka palju tegemist on siis, kui sul on veerand tundi aega ja sa lähed oma koera ja kahe kassiga metsa või jõe äärde ja siis ma oskan päris kiiresti välja lülitada või nautida seda loodust, mida ma väga väga imetlen, naudin, rõõmustan igast puust loodusest maastikupildist ja see on see minu, minu surin seal. Minu jaoks on see kõigi mugavustega, ma võin küll palju ahju. Ta ja võib vahel külm olla, vildid jalas ja suured rätid ümber, aga et kui ma saan otse välja minna ja näiteks suvel kohe otse muru peale minna, et minu all ei ole väga palju elusid kõrvale ka üleval ega all, et see on seal kõik mugavused minu jaoks. Kas see tähendab seda, et vaikus annab võimaluse keskenduda, mõelda oma mõtteid ja unistada ja niisugust sahmerdamist nagu on linnas, mis kogu aeg võtad tähele ja ongi nii. Eile oli huvitav, ma vilksamisi olin seal usuteaduse konverentsil ja üks noormees siis arutes ja rääkisin, seal olid vestlused paneelvestlused ja tema ütles, et ta uurib mitteusklik inimesi, et uurib siis, et kust need inimesed on, kui nad ei ole kirikus ja tuleb välja nadu matkaradadel. Ja kui küsid nende käest, mida nad otsivad, siis nad ütlevad, et nad otsivad vaikust. Ja on tõesti väärt asi, mida otsida. Ma olen kuulnud, et on olemas vaikuselaagreid, kus inimesed kogunevad selleks, et päevade viisi iseendaga olla ja mitte kellegagi rääkida. Ja, ja hiljuti ma juhtusin kuulama ühte niisugust toredat saadet, kus räägiti ja just seda keskendumise ja vaikselt iseenda leidmise teemat. Ja siis oli üks tore sõna, mis on vast Vello Salo mõeldud või hakatud kasutama. Esson, lähme süvile, süvitsi süvitsi minemine, sügav põhjast kõige õigema ja olulisema asja leidmine. Võib-olla ka see, et püüad unustada ebaolulist ja kõrvale heita ja tegeleda tuuma kätte, leiaks oma tegemiste või üldse elu elu mõtet ja tuumaotsida ja oma tegevuse olulist tahku. Kas see nõuab elukogemust, et aru saada, mis on ebaoluline selleks, et see kõrvale heita? Enamus on ebaoluline. Kui vaadata, kui palju meie ümber isegi raamatuid, kõiki kõiki asju selles suhtes, et liiga palju on alati väga halb, parasjagu vähe natuke ja, ja kui on juba asju liiga palju, siis nad ongi kõik ülearust. Ma püüan nüüd kuulaja jaoks kiiresti kokku võtta. Ta kõik, mida Anu raud on jõudnud elu jooksul teha lisaks oma erialasele õpetamis tööl Eesti kunstiakadeemias ja Viljandi kultuuriakadeemias ja siis loomingule gobeläänvaipade näol. Kõigepealt see isatalu sisseseadmine Kääriku käsitöötaluks siis käsitöö ja vanavara muuseumi rajamine Heimtali vanasse põllukividest ehitatud koolimajja ehitati 145 aastat tagasi, siis 1864. aastal. Ja nüüd, Anu raud, te olete selle siis Eesti Rahva muuseumile kinkinud. Siis on teie tegevus praegu suvekursuste korraldamine, üliõpilastele, viljapuu-ja, tarbeaia pidamine, omad lambad on teil ju väga kaua aega olnud, et vill ja villast lõnga ketramine ei ununeks noortel inimestel? Te olete rahvusliku mustriga koolivormi kampsuneid kavandanud Halliste Põhikooliõpilastele, need on kõik esimesed asjad, rääkimata kõik sellest loomingulisest tööst ja, ja vaipade kudumisest. Ja siis te ütlete, et vähe peab tegema või parasjagu. Ma loodan, et see on parasjagu, aga asju peaks ümberringi olema momendil. Tähendab et võib-olla kui on sul rahulik ja askeetlik keskkond ja siis ongi jõudu rohkem teha ja teha on ju päris palju siin vaja igasuguseid asju Eestimaal. Mõtlesin nii. Siin ma teeksin väikese vigade paranduse nendes asjades, näiteks need koolivormid. Ma tõsijutt, algatasin ja mõtlesin välja, aga kavandid tegi minu armas õpilane Riina Tomberg, jaga korraldas nende kudumise oma väikeses kudumise kojas Saaremaal ja nagu öeldakse, et mina olen asutanud selle Heimtali muuseumi, ei, ma ma ostsin selle ära, kui Eesti sai iseseisvaks ja ennem selle asutas tegelikult üks kohalik tulihingeline kodu-uurija Johannes kokk, aga siis tema jäi juba vanaks, suri ära ja siis ma ma sain Jakofon üksgilly taassünniauhinna Eesti Taassünni auhinna ja selle raha eest, ma ostsin selle muuseumi ja hakkasin seda edasi pidama. Muidugi ta oli päris kehvas seisus ja tasapisitilkhaaval. Aga no muidugi, see on ju väga tore, et ta neid valmis on. Üks viimane üritus, mis seal oli eelmisel nädalalõpul, siis oli seal Teaduste Akadeemia korraldatud doktorantide kolmel minutil kilise kõnekonkurss ja siis juhtus ka niimoodi, et muidugi seda päris keeruline korraldada, kõik kõik nemad tahavad süüa, nemad tahavad magada ja, ja nemad tahavad palju kohvipause ja siis nemad peavad pingutama ja tööd tegema. Seda nad tegidki. Aga ise ma nautisin seda ja muidugi rõõmustasin, et see taevas oli armuline, kinkis kõige ilusama advendiaja ja lumised metsad ja lumised puud ja tundus, et kõik seda väga nautisid. Ja mina nautisin selles suhteliselt, kuulasin kõrvad kikkis, seda koolitust, kui väga toredad akadeemikud pidasid loengut ja õpetasid neid. Esiteks täpselt, mis on oluline. Ja kui sa oled seal olulise leidnud, kuidas sa siis kolme minutiga suudab inimestele selle selgeks teha ja missugused õpetasid seal kõik käisid, esimene oli siis Tarmo Soomere ja Maarja kruusmaa, kes rääkisid väga huvitavalt erinevalt, siis nad vahel ikka ütlesid, nad on olnud nii igavatele konverentsidel, et oi-oi, et siis on vaja kogu aeg mõelda, et kui oleks nagu siis oli esimene päev, siis sisuline tatus doktorante oli erinevatest koolidest, oli, kiitis Tartu Ülikoolis ka kunstiakadeemiast, kolm oli väga huvitav kuulata, siis teisel päeval õpetati väga huvitavat, et asja, kuidas sa saad oma diktsiooni parandada, algul võtad jood veinipudeli tühjaks, siis saad veinipudeli korgi, siis paned seal hammaste vahele systet suulihase harjutusi siis kuidas sa oma keelt suus ringi keeraksid, et su nägu oleks liikuv ja kui ma seal ei olnud tegemist raadioga ott, televisiooniga ja võtetega, siis sul pidi olema ikkagi suunurgad ülespidi ja silmad pidid liikuma ja ja kuidas pidi sa ennast keerasid ja, ja see oli väga-väga huvitav ja väga õpetlik õpetus, ma arvan ka igale muuseumi peale, mul oli hästi hea meel, et kogu meie väikene muuseumi, Heimtali muuseumi inimesed või töötajad kuulasid seda kapsast, ja kõige rohkem oli meil hea meel, kuidas see pääseks Viljandi Gümnaasiumi poiss, kes oli napilt 15 aastane, tuli Temadoka, esineda lubati ja siis temal oli teema väga murelik teema, kuidas maailmas on nii ohtlik elada, kui palju tulistatakse, lastakse inimesi maha ja ta oli teinud täiesti uurimust. Kui palju sai inimesi surma, las Vegases, kui palju siin ja seal. Ja muidugi lõpp oli siis see, et Viljandis, Viljandi Paalalinna koolis on ka ju maha lastud õpetaja, aga mis sa ikka kurvastat, tema ettepanek, et kiibistatakse ju kassikoeri, aga miks ei võiks kõiki relvi kiibistada, mis on inimeste käes ja see oleks nii, et kui mõni kurjategija tuleb näiteks kooli territooriumile, siis võib juba politsei kohe välja kutsuda, ennem kui õnnetus juhtub. Ja see oli väga tore, et noh, minul oli selles suhtes hea meel, et, et see teadlaste tuleks sinna maale tõi selle oma poisi ja see poiss kuulas kõik selle õpetuse, nii nagu minagi mulle sai midagi selgeks. Samamoodi ta võttis kõigest osa, mõtles, vaatas ja esimesisega. Jandub kõrvalt vaadates lihtne lahendus, süüdistada relvad ja kas just saab või ei saa, aga hea mõte on ju väga hea. Te olete öelnud, et Eesti kõige suurem rikkus on maaelu ja see talukultuur. Eks teie enda elu seal Kääriku käsitöötalus ongi ju selle kõige tõestus. Öelge palun, kas see on kuidagi nagu omamoodi protest selle vastu, et noored tahavad tulla maalt ära linna või mis veel markantsem, et tahetakse laia maailma minna õnne otsima, et seal aga sageli olnud noortele inimestele omane, aga siis teie olete see, kes vastukaaluks näitab, et elu maal on võimalik ja see on hingekosutav ja väga loominguline. No ma arvan, et see protest ei ole, et ma selleks, et keegi läheb, voolab suurlinnas või läheb suurde, ilma et ma sellepärast elama ma elan sellepärast maal lihtsalt, et mulle meeldib maaelu, ma armastan väga loodust, ka loomi ja kõik sellega kokku kuuluvat. Ja veel üks asi ka, et linnas, isegi kui ma siia vahel tulen oma hea tuttava tahan kokku saada, siis väga tihti juhtub oioi täna. Mul on see asi, oi, kahjuks ma ei jõua ja kui maitse, tulen võib-olla kolme kuu tagant ühe korra linna ja siis mitte keegi ei jõua, sest kõigil on kiire. Aga kui nad minu juurde tulevad, et külla, siis maal on hoopis teised tempod ja tihtipeale ei ole nii, et mingi 15 minutiline viipamine või jälle kusagil jooksmine, siis tullakse ikka ööd, seal tullakse kaheks päevaks ja saab maailma parandatud, nii et oioi selles suhtes on hoopis süga. Vot ongi süvi Senile süvitsimine. Jah, aga kuidas seda teha, nendele inimestele selgeks, kes leiavad, et mujal on igal pool põnevam kui meil siin Eestis. Seda niimoodi selgeks ei saagi teha, seda saab selgeks elada ja tegeleda nende asjadega, sellepärast et väga tihti ongi inimesed sellised meelelahutusele on üles ehitatud elu, et kui piiblist lugeda, et kuus tööpäeva ja seitsmes hingamise päev, siis tihti tundub vastupidi, et kuusk, hingamise päev või üks on tööpäev. Kui vaadata. Me räägime paljust, kui palju on üritusi, kui palju meelelahutusi, kui et selline meelelahutuslik elu, aga meelelahutuslik elu ei ole selline süvarõõm ja helgus ja õnn. Sellepärast et tihtipeale on see, et sina lahutad meelt ja keegi kusagil on hädas ja keegi kusagil on hooldekodus, keda ei minda vaatama või midagi niisugust, et sügav, sügav enne rõõme tuleb ikkagi seestpoolt. Kas siis peab seal seespool ka midagi olema? Seda ongi vaja kasvatada, ega tühjusest ei tule, midagi, seda ongi. Aga hea on ju kasvada seal, kus ei ole väga palju umbrohtu ümber, ma ütleks või selles suhtes, et jällegi asju jaa, jaa, sabinaid, rabinaid, et kui sul on lahe merevaade või rahulik mets või ilusat, et või iseendale sobiv väike seltskond, väike kogukond ongi, kui sa võrdled, sa lähed Kihnu saarele, siis on ühel naabrinaisel aega ja huvi tunda selleks, kas naabripoiss parandas oma kolme ära või parandanud. Aga kui sa lähed suures linnas ja kuskil kiirabitüür kavatsesin nahk, et midagi on seal, see on võõras mure, kauge asi, et kui sul on väiksem kogukond, siis on need asjad sulle lähemad. Ja sellepärast miks ma ka väga armastan maada, aga ei saa kuidagi aru, et kuidas Eestis ei saanud aru, et meie oleme ju väike number, muul aga mitte kõik asjatakse XX ellid ikka maanteed ja raudteed ja haiglad ja koolid, ja siis ongi, kus siis sellele inimesele jätkub tähelepanu või saab süvitsi supelda või olla. Ja minul on niimoodi, et üks asi, et ma ise tahan maal elada, aga kuna ma saan aru, et paljudel inimestel ei ole enam seda kohta, kuhu minna näiteks üliõpilastele, siis ongi öeldud minu kohta, et ma olen nagu maavanaemad sinna tore tulla ja vot seda ma tahangi, kokad pingutad ehitada, et nii palju, kui mul võimalik on seda edasi ehitada, et tõesti neil oleks tore tulla, üks on üliõpilased, aga teine ka kad loovad inimesed, kes saaksid tulla jalutada ringi. Minu arvates meil on väga ilus maastik. Eestis on, ma arvan, igal pool ilus maastik, aga vana Raudna jõe ürgorg ja Heimtali mõis ja heinteni bar. Ja, ja seesama armas Heimtali valla keskus, mida ma püüan tulihingelised ka veel edasi arendada ja ehitada. See kõik on niisugune, et ma püüan teha seda fooni või pinda, kus olla saab, täpselt võtsin kolmeminutiliste kõnede pidamine, aga süvitsi mõtlemine, et see läheks edasi ja vot suvel juhtus üks väga huvitav näitus, noored arhitektid sattusid tulenema. Kaks arhitekti ja tihti on niimoodi, et, et see pärand pakub rohkem huvi vanematel inimestel, mitte noortele, nii, aga nemad tulid, noored, edukad arhitektid, välismaal töötanud välismaal, olnud Londonis Rotermanni ja siis nende silmad klammerdusid taluperenaiste sellel riiulisse, võtsid nad välja, hakkasid uurima, süsteemselt, töötasid need läbi, vaatasid, kus ja elustiili ajakiri on, siis tegid näituse meie muuseumis, mille nimi oli sündimata jäänud tulevikud ja see oli siis see, et kui ei oleks tulnud seda okupatsiooni, kui ei oleks seda asja juhtunud, millised oleksid meie talud, milline oleks olnud see esteetiline arenemine edasi ja kujundus. Ja siis nad tegid niivõrd huvitava asja, võtsid taluperenaised, ehitasid väikesed maketid, need on niisugused väikesed, paarikümne kolmekümnesentimeetrised, maketid peenelt nagu tikkudest, kõik kõik möödusid asjast. Nojah, nendest soovitud taluda soovitud interjööridest, verandadest, magamistubadest, talutubadest ja siis pildistasid neid, pildistasid nii oskvalt seal looduses, et nad nägid välja nagu täpselt sellised interjöörid, mida tegelikult pole kunagi olemas olnud, ka, mis oleksid võinud olla ja kuidas oleks võinud edasi arendada. Ja kuidas siis vahel ka õnne on, siis tuli välja, see oli tõesti väga tore näitus, nad olidki seal Katragid, neil oli seal noori sõpru. Muude hulgas tuli sinna ruumikujunduse kateedri juhataja kunstiakadeemiast Hannes praks. Talle nii väga meeldis see näitus. Siis sahtlus läks edasi mõlemad Laura Linzi ja Roland Reemaa on nüüd kunstiakadeemia õppejõud ja nemad juhendavad sellist asja nagu mõttekoda sinna meie Kääriku talu ansamblisse, mis mul ammu unistuses olnud, aga kuidagi jäi toppama. Ega see oli liiga ebaeluline, liiga kallis, liiga liiga pump öös jäid seisma ja nüüd ta läheb justkui raginal edasi. Hiljaaegu käis jälle 13 üliõpilast koos juhendajatega meil ja nii nagu ma ütlen, kõik tahavad süüa, juua, magada ja see peab olema see foon, foonia pink, kui me tahame sellist asja teha, mis seal praegu on, siis tuleb edasi liikuda ja kindlustada nendele inimestele, olla võimeline, pakkuma neile süüa, juua, magada, pluss kõike muud vaimset toredat kraami. Kui te kõnelesite sellest, missugune oleks võinud olla Eesti ja teiste balti riikide poole, Euroop areng siis, kui ei oleks olnud okupatsioone ja sõda ja tohutuid inimkaotusi siis tuli mulle meelde meil ju praegu lehtedes kirjutatakse väga palju sellest, kuidas ülikoolides suletakse eestikeelseid õppekavasid ja avatakse sealjuures inglisekeelseid õppega baasid, et ma kardan, et kunagi tulevikus istujalt võib-olla sellesama laua taga jälle inimesed ja arutavad, kuidas oleks võinud olla, kui poleks juhtunud seda. Teist, ja see on, see on väga-väga ohtlik asi ja praegu on nüüd selline hull värk, et kui me enne mõtlesime, et too näed okupatsioon ja meil ei ole õigust siin eesti keelt rääkida, meil on nüüd õigus ja me tahame ise sellest õigusest loobuda. Ja see on veel kõige kurvem. Muuseas isegi need üliõpilased, kes minu juures käivad ühel päeval olid nendel on tööd, nad hakkavad arutama, rääkima Inglise keeles, sellest, kes ma küsin, miks te seda teete ja nad ei oska tõesti sega öelda, kuigi vahel on see nii, et koolid on ju rahvusvahelised. Ja näiteks kui minul istub laua taga niimoodi, et ühel pool lauda istub neli tüdruk Eestist teisel pool Palestiina, Jordaania, Iisrael ei tea kus, kelle inglise keele oskus on, ma arvan, minu omast palju viletsam. Aga kui mina räägin siis Eesti tüdrukutele ka oma inglise keeles, siis need eesti tüdrukud ei saa seda minu süvi jutt tuhanu lauaševi juttu, et nad saavad sellest võib-olla 20 protsenti 30 protsenti ja need Jordaania-Iisraeli omad täitsa 10 protsenti, kui sedagi. Ja siis tuleb veel see ulmeline keerukus seal, et teised tahavad magama minna, siis ramadaani pidaja hakkab riisi keetma öösel ja kõik on tore ja inimesed on igal pool toredad. Ainult selline küsimus, kas me saame seda tegevust nimetada kõrgemas hariduseks, vot see on tõsine küsimus ja mina arvan, et ei saa. Sellepärast et emakeele, minu ema oli tõlkija, tema on kogu aeg oli selle vastu ka, ta rääkis, et kangesti tahetakse lapsi kohe inglise keeles ja et juba lasteaias õpivad inglise keele selgeks ja ütles, et kui Luut joodiku enne ära, et krõmps luudega ei maksaks neid võõrkeeli väga nii hullusti õppida, et emakeel peab olema väga selge. Ja see on kõige olulisem ja kuidas see areneb ja kui rikas see on ja, ja ma tean, kuidas meie kodus oli see keel ja emakeel kõikide nende murrete huviga. Kuidas isa rääkis kõiki põnevamaid jutte, mis ta rääkis, keeras kohe murdekeelseks mulgikeelseks, aga siis ema vaatas välja, ta teadis väga, armastas seda Tartumaa murdekeelt, mis oli tema lapsepõlvekeeleks. Ja kõike seda. Aga kui, kui sa selline polügoon tuled, siis sühist ja süvitsi minemisest on asi kaugel ja nende nojah, doktoritööd ja, ja sellised tööd teha, aga eriti, mis puutub eesti keel eesti kultuuri pärimuskultuuri suhtlemise juures, siis minu arvates on eesti keel ikka ülioluline, et see oleks tõesti vääriskeel. Vahel ma olen mõelnud, et kohe vastake, mõni peaks väga hea ja vägeva doktoritöö tegema valmis kas setu või võru või mulgi keeles, et see oleks ikka veel kõige parem. Et las nad siis mõtlevad ja uurivad ja vaatavad, kuidas saaks tõlgitud. Vaat kui see 15 aastane koolipoiss mõtles välja, kuidas seada piir kooli tulistamistele või massitulistamist telekas, siin on võimalik ka mingit lahendust leida, kui me mõtleme sellele, et meie kõrgkoolide rektorid ise on huvitatud, et sellest, et õppekavad oleksid inglise keelsed ja ülikoolid üliõpilaste poolest võimalikult rahvusvaheliselt ka õppejõudude poolest. Sest et seda kab neil ellujäämise. Mida rohkem üliõpilasi, seda rohkem saab anda professoritele tööd. Nii teiegi olete olnud terve elu. Professor, nüüd akadeemik, kas siin on mingi lahendus, et eesmärk ei pühitseks abinõu? No see on väga-väga keeruline selles suhtes, et asi on juba liiga kaugele läinud. Ma ütleksin, et minu ema ja jumal on andnud mulle suhteliselt hea tervise, ma ei ole siiamaani pidanud eriti arstidega. Aga kui ma kuulan iga päev raadiost, et oinad lähevad EMOsse, see on ilmaasjata ilmaasjata järgmine päev öeldakse, et oi, perearstid on nii ülekoormatud oigus, mis, no kuhu ja kuidas sa lähed ja kui siis sa juhtuksid haigeks jääma, siis sa tunned niisugust süütunnet, et kellelegi tüli ei tea, kus sa pead minema, kas üldse tohid kuskile minna ja siis ma ise mõtlen, mina umbes olengi nii, et et minu vana armas koduabiline, selle sajaaastase ristiema, ema kui ma kusagilt oli, oli kes siis ta pani mingi paberi torbiku põlema, põletas ära, siis pani seda tahma mulle siia peale, siis kui mingi haav oli, siis tõmmati ämblikuvõrk, seoti see ümber ja et noh, võib-olla siis ongi kuidagi kõige õigem katsuda. Nii vähegi nii kui saab olla ja see on üks näide ja miks see on sellepärast, et nii kergelt ja lähevad ära Eestis Eesti rahaga on õppinud, lähevad mujale tööle ja nüüd siin ei ole arste ja täpipealt minu 100 aastane ristinud. Täna on ta sünnipäev küll, ütleme näiteks kuskil paari nädala eest tahaks südamearsti juurde, öeldakse umbes kaks kuud. Nojah, võib-olla nii et, et see ei ole ikka väga ja see on L1 üks viga, eks ju. Et inimesed, meie inimesed on ära läinud ja et isamaaline kasvatus ja Euroopa Liit üldse tuleb see, et, et kas kunagi ütleme 10 20 aastat. Me tulime selle peale, et minna mujale tööle. Et töötud oma riigi heaks oma riigi kasuks tule, kui sa lähed sinna ennast täiendama või võikoolid oma või siis mõtled ikkagi eesmärk oleks siin midagi kasu tuua, aga mitte ise paremini kusagil mujal elada. Mis asjad need on, Anu raud, kus eestlane peaks olema järeleandlik ja kus tal tuleks olla järele andma. No üks ohtlik asi on ju ka see, et minu arvates eestlased peaksid püüdma oma maad hoidma oma käes nii palju kui võimalik kas teda ostma hoidma, mitte mingil juhul ära müüma ja mitte mingil juhul siis välismaalastele müüma. Me mäletan, missugune oli Kreenholmi manufaktuur, tulevad mingid meile võõrad inimesed ja tihtipeale ongi, et võõrad inimesed siin. Neid huvitab põhiliselt raha, kasum ja mitte selle maa edasine tulevik, kultuur, nad ei suuda ega ei oskagi seda kohelda armastusega enam-vähem. Ja sedasama võib öelda nende eestlaste kohta, kes lähevad välismaale tööle, Nad lähevad kusagile mujale ja vaevalt et nad seal selle maa kultuurile nii väga palju annaksid või tahaksidki anda. Et seda saab ikkagi siin ja, ja eestlane, et üks, üks asi oleks püüda hoida. Aga noh, need on nii palju juba ära läinud, eks ju. Olgu ta mõni piimakombinaat tuleb üks üks täiesti võõras inimene töötab kaks kuud, laotab käsi. Ei, ei tasu ära, müüb järgmisele, kes ei ole ka enam eestlane ja elad. Meil on täna külas tekstiilikunstnik Anu raud, võtame ehk rõõmsamad toonid ette. Läheme teie vaipade juurde. See suur juubelinäitus, Isamaastikud, mis oli lahti tänavu aprillist kuni peaaegu et poole novembrini. Seal oli siis teie isa maastikuvaip oli seitsme paaniga. Ja kui pikk see oli viis meetrit ei, isamaastik oli täpselt nii lai või natukene kitsam, kui minu raami peal kodus kududa saab ja see oli kolm, 90 lai ja meeter 80 kõrge. Need paanid olid kootud lihtsalt triibud ja selle idee või inspiratsiooni sain ma ühelt vanalt Halliste vaibale, mis mu enda muuseumis ja minu endaga kogutud on. Ja ta on väga-väga ilus, justkui mõtlen hümn mustale lambale või ood mustale lambale väga, väga ilus. Ja siis ma ütlesin konnaga, meie hingedeaja maastiku me siin praegu välja vaatame, aknast ongi samamoodi triibud, metsad, Meretriip taevad, viib vahel mitu metsatriipu ja maatriipu ja taevatriipe. Ja nii see seal ongi, et minul on antud juhul neli maatriipu ja kolm taevatriipu. Ja siis maad riputan niimoodi. Üks on sellised tänutähed, mõtlesin ka ERM'ile ja nendele inimestele lihtsalt eestikeelsed tähed. Loodan, et me kõik leiame, ma arvan, et teie leiaksite oma oma nimetähe sealt, et me oleme kõik ju Eesti Eesti elu nendele inimestele, kes on eesti elule panustanud, ütleme niimoodi. Ja siis järgmine trip on pühad paigad. Praegu tundub, et väga pühad paigad on eestlaste jaoks ikkagi kalmistud, kus ninaks ja käiakse ja kuidas hingedeajal nad lõõmavad tuledes, kuidas jõuluõhtul on kõik lausa lausa küünlakuma nendes kohtades, kus sa maal sõidad. Ja siis on seal veel mõned minu arvates pühad asjad, mõned allika sümbolid, mõned ohvrikivid, eestlaste hingepuud kuused, see väike sinine lind on seal, kirik on seal kindlasti niimoodi, et ikka Eestis ongi, sõidad, sõidad, sõidad ja siis kuskil 1000 ai seal kirik on isegi järgmisel järgmisel paanil. Vot üldiselt pühad paigad siis on rukkihakid nagu kõige püham eesti rukki-rukkileib. Ja siis sellest järgmine paan on sellised metsatukad nagu kolooniad, metsatukad, sellised, kus siis on taga sellised erinevad värvivarjundeid, mis on nii erinevad, kui hakkab väga külmaks minema, kollakas valgus vahel on roosakas sinakas-rohekas siis on neid proovitud, et panna siis vahel oli just need talud, üks minu lemmik, kujundan üldse see Eestimaa maatalu peidame rehielamu, põika lihtsalt viilkatusega lihtne, eriti kui sõidad ja need valged katused on ja, ja siis üks trippungi sisse metsad ja siis on kolm laevadel ja taevatähed, minu jaoks on alati see rahvuslikud mustrid, on vaibakudumise tähestik, et sealt on hea võtta ja neid jälle panna taevatähtedeks ja muudeks kujunditakse igale poole kokku loodusmaastik ja siis need ilusad eestimustrid. Kas te armastate augustikuu tähistaevast, kui tundub, et tähed on nii lähedal, et ja arutage valguse kohta kaunist kuule öelda? Muidugi valguse reostusega. No mingil määral, kui taevatähed enam ei paista, Jon. Et valgus siiski on selline püha asi, et ei tahagi tema kohta reostus öelda. Ja väga, väga väga armastan seda tähistaevast, et mul on see maa Saunist metsa ääres ja kui siis nüüd tuleb puhtalt ja kuumalt, ise Hauratselt saunast väljasid, tähed paistavad, see on ka väga tore. Isa maastike näitusega käis teil kaasas kunstimapp, mis oli nii hästi tehtud, et disainiauhindade galal sai Kuldmedali see kuldmedal on ikkagi nende medal, kes seda mappi tegid idee, makk tuleks ja võib olla ka, see oli see ideed, seal on niisugused tühjad lehed sees minu kontuur, joonistustega, mõni saab oma vaibakavandi teha nii, et värvi ise saavad siis mõtlevad, et võiks teist värvi vaip olla, siis nad võivad seda teha. Ja selle maastike näituse avamise päeval Eesti Rahva Muuseumis tuli ettekandele meie noore helilooja Rasmus Puuri kantaat Doris Kareva sõnadele. Unes nägin ma Eestimaad, et mind hämmastab, et mitte ainult teie ei saa inspiratsiooni, vaid te jagate seda teiste autorite teiste loojatega. No vast jagan, aga ma arvan, et samamoodi kui me rääkisime sellest väikesest vaibast suurem meist on kukeke, ütleme mingisugune kauge otepää, vaade ja kirikutorn ja suur vask nagu nii nagu meil Liivimaa aladel, need kuked seal elavad kõrgetel kõrgete lörtel, mis on kirikutornitipud ja samamoodi, eks ju see tohutult hingamine. Juhan Liivi luuletus tulin linnast lumesadu ja siis kui küsib tere naine. Ja pärast ta tunneb kahetsust, et ta küsis valusa küsimuse, et kas sul meest, naist, last, lapsi on ja kui venda sul või õde ema-isa elavad ja kõik nad ära surivad ja siis ta sai aru, et oi, pidin ma nüüd seda tema käest küsima ja siis keeras jutu, kanade ja kukkede peale. Ja minul mõte muidugi, et me liiga ennast täis ei läheks, liiga uhkeks ei läheks ja, ja siis taevane jõud annabki ju inimesele selle, et ta ei arva, et tema maa emana õpidki palju nabamumiseb kiriku kukk seal torni otsas. Suurem meist on kukeke. Räägime veel kingitustest, mida te olete oma elus teinud, kõigepealt see Eesti vabariigi 100.-ks sünnipäevaks 100 meetrit pikk vaip, mis on siis tehtud teie kavandite järgi ja mille aluseks te olete valinud setu. Pühase rätiku Mission, jällegi ma ütleksin, et, et see ei ole ainult Lugamandi, aga jah, esimene, kelle poole pöörduti ja selle põhilise nipi, kuidas seda üldse kuduma hakata. Kui te kujutate ette, et 100 meetrit vaip, põhjenitsak, tuhandeid inimesi tahab seda kududa, siis peab olema seal mingisugune kord majas, kui nad kõik tulevad ja hakkavad kuidasmoodi kuduma. Ja siis tegelikult oli nii, et täitsa võrdselt kolmekesi tegime. Reet Talimaa tegi väga ilusat täpset kavandit veel ja Ene Parts, kes on hästi palju rahvariideseelikute nendega tegelenud, siis pani isegi alfabeetilises järjekorda, neid mingi süsteem tuleks, aga pühazeret on selline rätt Setumaalt, neil on nurgas nagu õige kodukirik. Pühase nurk ümbritsetakse tihti väga ilusa piduliku tekstiiliga. Sel tekstiilis on alati valget punast tumepunast aga selgusetu, kes oli seda tehase rätikud on väga peenikesed, erinevad kirjad olid, tundis vajadust iga 20 või 30 sentimeetri tagant sisse sinimustvalge triip. Et tunda ja tajuda, et ta on Eestimaa kodanik. Ja siis mul tuli meelde rätik, võtsin selle kapist välja ja vaatasin teda sinna. Suurepärane. Iga meeter on üks kihelkond ja iga kihelkonna järel tuleb sinimustvalge triip. Ja nii sai 20 viie meetri pikkust vaipa ja no neid saab käsitleda algul oli too 100 meetrit katsust fadot meetrit kloppida ja katsu sa kuskile rullija võlli peale panna ja ei muidugi nad neid võib lekkida nii või naapidi ja see oli väga hea mõte, see minu mõte, see tuli vabaõhumuuseumist. Aga see oli tõesti tore mõte. Ja siis meil oli ka üks telg seal Heimtalis. Ja näiteks mõni inimene tuli, ta oli Tallinnas, ta teadis, et ka vaba. Muidugi vabaõhumuuseumis oli see põhiline kudumine, aga kuna ta oli Paistu kihelkonnast, siis ta tuli Paistu kihelkonda seda kuduma, et see on üks väga positiivne asivõtt, mida me rääkisime kurbusega vahel, et see eestlaseks olemise tähtsus on ära kadunud. Et on inimesi, kes, kes seda nii tunnevad ja tajuvad ja, ja tähtsaks peavad. Ja ta kõigepealt, kui me rääkisime pühadest paikadest, siis jõulude ajal nad sõidavad, et ükskõik kuidas kusagile Paistu kusagile kaugemale saartele oma esivanemate haudade peale. See on üks õige jõud. Tuletame meelde teie skulptuuri emapuuseelikutest ÜRO peahoones New Yorgis, emapuust järgmine oli kasulik kindapuu. Emapuu on ise aga kindapuud on vaip, kindapuud on lihtsalt nii, kus ma inspiratsiooni sain vanadest tammedest, inteli pargis, aga mulle tundus kangesti ja nende Haralised oksad on sõrmikute moodi kätemoodi ja siis tulid sellised mustri olevused või lihtsalt välja. Aga emapuu sündis väga naljakalt. Mul oli üks näitus aastal 2000 ja Mark Soosaar oli näituse avamisel ja ütles nii, kuule, Anu tuleb Pärnusse seal, meil on selline näitus jõulupuu aastal 2000 ja et sa pead sinna tulema ja mõtlesin, et kas sa saad aru, mul praegu näituse avamine, mul ei ole midagi ja ma ei saa sinna tulla. Et ma olen väsinud. Kui see asi nüüd oled, mine magama, maga välja hommikul kell seitse, Ma tulen autoga sulle järele ja sa pead tulema, sellepärast ma juba ütlesin raadios, et Anu raudtee, sellest osa minule ta polnud seda öelda, et. No vot siis oli selline lugu, et ma mõtlesin täpselt nagu muinasjutus, et äkki tuleb mõni putukas või hall hiireke või mis ta teeb ja äkki mul plahvatas, ma korjasin neid kihnu seelikuid, kui ma olin juba käisin õpilastega Kihnus, oli neid korjanud nii et mul oli mingisugune võib-olla 10 11 seelikut Endal kirstus olemas hoo ja siis mul plahvatas, võtsin need seelikud, kõik kaasa ühe paari kindaid, ühe öö. Mul on valmis, aga sina, pane üks luuavars keset saali üles ja mina seon nad siis niimoodi kuusena peene pihkedemeni, nii peenikene või siis luuavarre piht on ja väga ilusa peene vihaga onni luud, nagu me teame tema varre poolest. Ja siis me panime üheksa seelikute ülenic ja siis olid nad niimoodi veel jagatud, et nad läksid leinalisemaks taeva poole ülesse ja all olid need piduseid seebikad üleval olid nagu palve käed ja need olid keelatud vööga kinni. Ja siis see nii meeldis ja, ja iseäranis meeldis ta Lennart Merile, kes otsustas, et see saab olema ÜRO-le kingitus eesti rahva kingitust 50. ÜRO aastapäeva puhul. Hea küll, kui ta oli kingitus, aga mina olen saanud siis kingituseks kolm sõitu New Yorki, sellepärast et iga 10 aasta tagant pleigi seelikud ära ja siis ma võtan tundma tema muuseumisse ja teiselt poolt on väga ilusad, eks me ju pööras selle seeliku ringi ja pani ainult need poogad ringi. Aga sealt ma toon nad enda muuseumisse ja teiselt poolt on nad väga ilusad. Ja sinna ostan uued lood faili. Aga nüüd ma alles aasta eest käisin ja siis ma ütlesin küll, et ma arvan, et siis ma olen juba nii vana, et ma arvan, et järgmine kord tuleb keegi teine neid seelikuid siin vahetama. Pidasin nendele veel seal kõne ja ütlesin, et kui armas puuet ega, ega naistelgi poleks sobiv tihem seelikut vahetada kui iga 10 aasta tagant, et siis peaks maailmaressursid kauem vastu. Teie oskus väljaspoole raame mõelda, teha seelikutest puu, see on kadestamisväärne. Seni juhtus, aga kes siis, autor Mark Soosaar, kui tema poleks meid kiusanud, siis poleks puud ilma peal ju. Vaat muuseas, Mark Soosaarel on selline asi, et ta torgib võita, ehmatab ja šokeerib sind nii kaua, kui see tekib, mingi asja valmis. Ja nii see seekord juhtus, aga nüüd sellel näitusel üks väikene vaip, mille nimi on torn, Dumbledore ja vot see on ka selline, millest mul endal on hea meel ja ma kuidagi ei osanud alguses rootslased, kes pidasid Eesti vabariigi sünnipäeva kõvasti Stockholmis ütlesid, et hoiatanud võtab sellest osa, et me tahame teha näituse, et iga selline käsitöömeisterkuduja, keda neid on küll etnograafiline uuring Triinu ja teevad 25 sentimeetrit, laius kaks meetrit pika asja ja mina mõtlesin, mis asja, Stockholmi teadlased ja mida ma teen, kas patsipaelad ohjad, missugune väike niru, no mis asi see on siis? Ja läksime Toompeale nüüd ma olen seal, kuna mul ju on elu maal ja mul on võimalusi, õigus seal Teaduste Akadeemia juures ööbida ja seda ma tegin, Läksin hommikul jalutama, tahtsin vaadata, kuidas sinimustvalget lippu heisata, kas ja kuidas hümni mängitakse, tegingi seda. Kui aga see vaip on ju turri ja siis ma kodusingi torni ja tal ei ole jääliga midagi, lihtsalt ongi tolmune lipp otsas ja Pikk Hermann ja ja tema nimi on torn. Ja siis elama kinkisin Tõnis Lukasele tänuks selle eest, mis ta teinud. Kui Mark Soosaar on üks oluline inimene, kelle mõtted on teid inspireerinud siis, kui suur osa, kuidas te ise hindate, on teie kujunemislool teie vanematel valdaja Mart Raual. Kui suur osa on teie kujunemislool teie õppejõududel, Mari Adamsoni, Leisi, Ermil ja kui palju olete te ise? Ennast kujundanud kindlasti on kodul ja emal ja isal väga-väga suur osa, emal oli veel see, et tema pisise inglise filoloog yks ja ta on peaaegu et kaks korda ülikooli lõpetanud, kuna ennesõjaaegne haridus pärast ei tähendanud midagi, siis ta hakkas otsast pihta jällegi inglise keelt, aga sellel vabariigiaegsel üliõpilaspõlves ta väga huvitus kunstist ja siis tal oli suures osas palju punkte, kunstiajalugu. Ma olin viieaastane, kui ta rääkis mulle Tuulsest ja Karlingustuma professoritest, kes talle õpetasid, siis ma väga mäletan, kuidas ta näitas mulle kalleng, alleaa, pilt ja kuidas ta näitas mulle, vaat see, kui ta ema palub pojale hinge sisse, kuidas mesilane tuleb. Ja siis ma vaatasin seda pilti mulle siiamaani meeles, need ei olnudki värvilised pildid, need olid head fotot küll, aga nii nagu olid omal ajal, eks siis ta on öelnud, et küll mul on hea meel, et mu lapsest sai kunstnik, et ma alati püüdsin, kuulis nende kõrval istutage, oskasid hästi joonistada. Ja siis tal oli sellist vahistud, kui ma tegin, noh näiteks ma teen kavandi valmis, siis on vaja suur tööjoonist teha sama suur, kui vaip on. Ja kui ma siis tegin seda tööjoonist, siis tal oli nii täpne pole see koht seal väikse peal on seal palju elegantsem, niuke, nõtke, vaata seda üle ja tee. Tal olid tõesti lausa aitas mind, rääkimata sellest, et ta õpetas mulle inglise keelt, tegi tunde ja ma läksingi ta juurde ja siis vahel me rääkisime, lihtsalt vestlesime inglise keeles, mis oli suur asi. No praegu on nii palju inglise keelt, aga tol ajal oli väga vähe oskajaid. Ja, ja siis andis mulle mingi mingi võimalusega. Ja üleüldse tema. Tera ja range näiteks meile mõni laps tuli ja hakkas jutustama, mida tema ei söö ja siis ta ütleb, et see on sinu häbi ja sinu küsimused, kus sa ise sisemine sile, teised Ma vaikselt ja meie siin sööme. Selle koha pealt oli ta üpriski range, siis ta rääkis alati, kuidas tema isa ja vanaisa nad olid ka nälga näinud ja vähest süüa ja niisugused, et ei kõlba mingi söödav asi siia ei kõlba, see ei olnud üldse teema. Aga siis ta oli niuke elav ja elavate nirgia silmadega väga mustas kunsti, rääkis ise, kuidas Adamson-Eric oli. Ta oli selline jõukast tere tulemast üldiselt teinud siis žesti teinud oma näituse tasuta näituse juba kunstihoones siis kui tema oli koolitüdruk, kuidas ta seal käis, imetles ja kõiki neid huvitavaid asju rääkis ja ja selles suhtes on huvitav, et ma arvan, et ta ei rääkinud lapsele üks titejuttu. Ta näitaski mulle vrakist Tuulsest Karlinguste näitas kunstipilte ja väga-väga tore oli. Ja isa oli meile niuke hingesugulusisaga, mõtlesin kalal palju koos paadis olime ja vahel rääkisime või vaiust olime kahekesi vait, mis on väga mõju. Käisime kuuseriisikaid korjamas ja Jul käisime. Minul ikka väga-väga tore lapsepõlv. Ja siiski olen mõelnud, et tol ajal, eksju, elu oli ju vaesem, mõnes mõttes des ja üksluisem. Aga selle üks luisuse juures oli see, vaat see perekond. Igalühel oli omamoodi vanaema vanaisa, mingisugused kiiksud veidrused ja nad said, aga praegu, kui vaadatakse ühesugust televiisorit, kui lasteaialapsed, lähevad nööri otsas, rohelised vestid seljas, mängivad pehmete mänguasjadega, et keegi kellelegi pähe koputaks ja nad ei õpigi arvama, et mõni teravnurk või kellelegi haiget teha. Ja siis kui mõni on, siis pannakse seitsmesse lehte, kuidas Päbiavadki läks kuidagi selle asemel, et õpetada või siis ei lubata mürgist taime kusagil üldse istutada, et seal on laps, et äkki sööb ära selle, selle asemel, et õpetada, milline taim on mürgine, milline ei ole mürgine. Et ma arvan, et põlved tagasi tuli erinevaid ja huvid vaid isiksusi rohkem kui praegu, et praegu nii rohkem ühe ülbalised sarnased, kuigi kõik ajavad isikupära individuaalsust, aga, aga see isikupära on tohutult, et just üksluine või sarnane. Kõik on ühtemoodi isikupärased. Kunstiakadeemias meeldis mulle väga käia, õppida ja õpetada. Ja praeguseni nad käivad minu talus iga iga iga suvi käivad tekstiilimoekunstnikud rahvakunstipraktikal edasi. Et mul oli väga kurb, et kunagi läksin Tallinnast ära, aga nüüd ma võin neile inimestele aitäh öelda, kes mu natukene sealt välja suitsetasid. Minu koduks küll väga meeldib maal elada. Millele toetuda. Anu raud kui mõnikord tundub, et pind jalgade all kõigub või kui teile tundub, et keegi on. Natuke pahatahtlik olnud? Ei no vot igasuguseid asju juhtuda ja eks pahatahtlikkust vast, aga mina ausalt Te ei tunnegi või võib-olla ma olen nii rõõmus tähele, kui keegi väga pahatahtlik on. Aga mida ehmatusega tunnen nüüd näiteks meil Viljandis, et mind väga hoitakse, ma lähen turule, siis mõni kingib mulle kala ja mõni ütleb, oi ära seda asja osta see pole, tahan osta seda. Et niisugune ümbruse hoi hoidmine ja, ja läbisaamine, seda ma küll tunnen. Ei tea, no ikka ikka usk. Ma ükskord ütlesin kellelegi, et inimesed armastavad armastust seda minu tunnet ja minu kirkust ja minu armastust, mis on siis ümber kehastunud asjadeks, mida ma teen. Ma arvan Nii palju noori üliõpilasi on teie ümber, et see hoiab teid noorena ja kujutage ette, te olete Est juubi selle Eesti üliõpilaste välja mõeldud kosmosesondi või mis iganes tratisele kudunud oma vaipadesse. No aga sellest räägiti iga päev, kui me kudusime. Et kus ta on ja kuidas läheb ja, ja siis ongi see on teist väga suurt vaipa, kudusime, mille nimi on kogujaid ja mis on Eesti Rahva Muuseumis, siis ma õnnestus võita, see konkurss oli Eesti Rahva muuseum sai sajaaastaseks ja seal oli ka tohutu nagu üle ookeani ujumine, nii palju kujundeid, igasuguseid asju peal. Ja siis ükskord oli, et meil sai kohvi otsa ja aga mul oli kohviube ja sisse muna muidugi kohvimasinas ringi ja me tegime väga hea kohvi tultegija siis minu üks armas kuduja, muuseas ongi ennetega Mont kõike mina ei, kui mul on väga head abilised ka ja noolest ma kuulsin küll kõiki seal ka. Ja siis Merike Londonit, oi kui laenu tänalid, nii akushi, kuule, teeme kohviveskiga vaiba peale ma kohe joonistasin, tegime, kudusime kohviveskiga teiste asjade hulka ja noh, nii on. No see vaiba välja mõtlemine, mõtlemine, sellest olen ma ausalt ehmatanud ka meeldus või rõõmus, et vaibad nii meeldivat ja seda, mis mulle siis öeldakse, et vot kõigis neis sõnum ja mis on ka siis, no aga teistmoodi tihtipeale ju kõrgetest asjadest öeldakse umbes lihtne inimene aru ei saa, aga minu vaibad lähevad korda lihtsatele inimestele, kui ma olen nüüd teinud neid loenguid või nagu öeldakse, giidituure seal oma, siis tulevad, sõidavad kokku kuskilt Ida-Virumaalt ja ja siis näiteks üks naine tuli, aitas mul mingid kaks naist oli, aitasid kotte kanda, ütlesid Anu raud ja, ja selle te olete kõik vaibad sisse kootud, mida meie oleme terve elu oma südames ja hinges kandnud, nii ongi. No vot, ja see siis mõtlesin. Et, et siis on küll hästi läinud. Et kui nad sellest niisugusest rõõmu tunnevad ja, ja muidugi mul on palju tegemist ja, ja mida ma seal maal ikka tahan edendada just seda pinda, kus need inimesed, nii nagu ma rääkisin, et praegu on mul suur suur unistus. Aga nii rikas ma ei ole, aga võib-olla ikkagi olen ka ja ma tahan hirmsasti ühte kõrval olevat metsavahi talu harrastada. Üks asi sellepärast, et metsavaht on püha mees ja mina tundsin kõike kolme metsavahti seal, aga teine sellepärast et, et mis asi ei arene, see jääb seisma ja võib ka kaduda, aga mis areneb, see kasvab edasi ja täpipealt kui tuleb näiteks kolmeminutiliste kõnede inimesed ja samal ajal tulevad veel kunstiakadeemiast, siis nad ei tahagi ühte majja ära mahtuda, mis küll saab varsti korda ja kus elab juba enamus minu elutöö preemiast sees, aga ikkagi et seda kohta edasi kasvatada ja eriti sealt see metsavahi koht, et nii nagu hiiekohtadele ehitati kirikuid, sellepärast seal oli see püha. Kuidas öelda, palve kõdu ütleb kõige paremas palve kasvupind, sinna ehitati kirik, et kõik see niisugune hea siis ma arvan, et kus metsa vaid on elanud, kui seal on kolm metsavaht elanud, siis nad on teinud selle koha juba tehakse, kui seal on veel üks hektar metsa ka, mis kasvab ja kui seal on ilus maastik. Ja pealegi ta on täpselt muuseumi kõrval, kui keegi muud osta siis oleks, võiks keegi ei tea, mis ebasobiva meile mittesobivat asja arendama hakata, seal kyll vot niisugune asi. Aga eks näeb, jumal juhatab, ma loodan, see unistus läheb täide, see oleks küll tore. See oleks küll tore ja Mul ongi niisugune tunne, kui ma saatsin nüüd selle vana vallamaja, mis peaaegu peaaegu on korda saanud ja millest ma tõesti väga head meelt tunnen, Kahe Pria projektiga edasi läinud. Ja kus nüüd ööbivadki üliõpilased, nad tulevad, seal saab umbes 10 inimest magada, seal saab süüa, seal on köök, aga mida ei olnud, oli korralik pesemisruumi, ma kogu aeg pidin ise oma sauna kütma ja mida ma kogu aeg anname aru, et kui ma täna veel jõuan, siis ma ka ühe, kolme aasta pärast ei jõua. Ja selles suhtes. Ma tõeliselt tänan selle elutöö preemia eest ja just see. Mulle anti see kätte sellises eas, et ma ikka midagi jaksan veel teha, et ikka antakse, siis ongi nii, muidu mina olen küll nii kasvanud, meie peres öeldi, et raha on rumal sõna ja eriti kuskil seltskonnas rahast ei räägita. Aga paratamatult aeg-ajalt on teda vaja. Loodame, et ma sain selle oma töö eest ja ma saan seda jällegi edendamiseks või asja paremaks tegemiseks kasutada. See on ideaalne. Tulles meie jutuajamise lõpuks veel kord detsembrikuu alguspäevadel Tallinna Jaani kiriku lõunasaalis avatud Anu raud, teie Kobe lääni näituse juurde, siis selle näituse kuraator tor Erki Juhanud ja on öelnud, et, et kogu aeg on tunne, et Anu raud kuulub justkui kogu eesti rahvale, nii nagu need Ida-Viruprouad, ütlesite eile, et teete oma vaibad täpselt nende mustrite, nende värvide, nende motiivide, kaheksakandade ristide linnukeste kujutamisega, et nüüd on kõik hästi armsad meie meie südamele, et te oletegi siis see koguja, see hoidja, see talletaja õpetaja, kes õpetab muud moodi kui oma kogemuse ja ellusuhtumise kaudu, nii et see kõik on nüüd väljas ka teie sellel kõige uuemal näitusel issa ristile. Jah, Issoristlikene, ma võin paar sõna rääkida, kuidas see nimi sai, kui ema veel elas, siis ma tegin ühe sellise kavandi, kus oli ristimärk või rist aga sellel ristil olid risti haarad kättena üles tõstetud, nii nagu oleks just sealt ristil olija lahkunud väikesed naelaaugud, väikesed veretilgad ja ülemine risti haar, siis on pea viltu ja kibuvitsakrooniga ja emale meeldisse komandör ja minul oli see suur õnn, et see vaip ongi Jaani kirikus kogu aeg just selle koha pealt, kus ema siis läks teise ilma, ütleme nii. Kune sai meie jutuajamine tekstiilikunstniku akadeemik Anu rauaga detsembris 2018, kui me oleme lõpetamas Eesti vabariigi juubeliaastat, on muret, et on rõõmu, kõike on mehednud rääkida teie raamatutest Anu raud. Ega sellest, et te olete selles mõttes haruldane vaibakunstnik, et igale vaibale annate kaasa luuletuse, mille te olete ise kirjutanud just selle vaiba kohta ja vaiba jaoks. Aga ma väga loodan, et te saate täita oma unistuse kultuurikeskusest ja mõttekojast heintele, niiet õnnitlen värske näituse puhul. Aitäh ja ikkagi on mul väga hea meel, et Eesti riik on saanud sajaaastaseks ja ma olen seda pühitsenud ja nautinud terve selle aasta ja üks kuu on veel olemas. Aitäh Anu raud intervjuu eest oli tore kuulata teie mõtteid nendele kaasa elada kõikidele ilusat jõuluaega ja head uut aastat.