Viimane laul üldlaulupeo suures kontserdikavas. Aitäh laulurahvas, aitäh üldjuhi eelnenud suure töö ja tänase innustama laulu eest. Õige ühendkooride üldjuhid on kogunenud. Neile ja rahvale on määratud need koorisena. 150 tuhandet peokülalist ei suuda keegi õhku visata, rahvas ise võib mägesid liigutada. Vaid Gustav Ernesaks peab seekord küll palju Barni taeva all ära käima. Õhtupäike heidab pikki varje. Üldlaulupeo suurkontserdikava on lauldud rohkem kui seitse tundi, helises siin. Ja heliseb edasi meis endis kord meeskooride mehine kord naiskooride, õrn poistekooride, värske ühendkooride võimukas laul. Ta jutustas oma kaunil viisil meie kodumaast, parteist, töös, õnnest, laulust endast ja iga riisiga, ühtlasi lauljaid, kuulajaid stendis kes ennemuistsel viisil tähistavad oma noore nõukogude vabariigi astumist täismehe ikka tema kahekümnendat sünnipäeva. Kõik mis öelda, on juba öelnud, öeldud enne tollihappeid ainult selle erinevusega. Nüüd on rahvakunstnik Jüri variste Ja doktor Lepik istub rahva hulgast. Kohe leidus Todin meeskoori mees, kes talle järele läksid enne korralikult laululava ettetöid ja seal oma 10 tiiru aasta taevalaotus ära. Viro avalduse torm, kõik mis jõuvarudest ülejäänud pannakse välja suure, pealegi. Kõnelevad ise. Ja ma vist ei eksi, kui ütlen, et tuhandetel täis on tulnud ka kodus aparaadi taga tahtmine kaasa aplodeerida ja kindlasti on paljud seda teinud. Kuid kas või paneme neisse kiiduavaldustesse ka tillukese oma tänutundes eesti emade vastu kes juba hälliveerel jumala libahämaratel aegadel andnud järgmisele põlvkonnale kaasa üle oma kõige ilusamates kiindunud armastuse laulu vastu. Kuulake ja lugege seda hurraad enda kohta käivat. Kultuuripuu ei kasva ühe aastaga. Meie tänase üldtunnustatud Nõukogude sotsialistliku muusikakultuuri ja seni nähtamatute laulupidude lätted on seal, kus sajandite jooksul arenes välja, kas rahvalauluvara. Paljude aastate jooksul on laulupeod olnud Eesti kultuurielu suursündmusteks lasknud inimestel ühises laulus tunnetada oma elujõudu, toita oma unistusi uuest kaunimaste ilus pilvitu suvel 20 aastat tagasi, kui teostusid sajandite unistused, sai ka vana üldlaulupidude traditsioon uue sisu. Ja kuulates täna muusikaajaloo kahtlemata kõige võimsamat ühendkoori mille laul ikka ja jälle jätkub lastes pilgul libiseda üle määratu rõõmsamatest värvidest sõna otseses mõttes kava lauluväljaku tunned iga erguga, kui jõuliselt areneb Nõukogude Eestis kõik parem, mida meile on pärandanud eelmised põlved nagu kitsaste kallaste vahel laiali lohale mere poole voolav jõgi on muistne kunst, saanud juurde avarust, sügavust ja jõudu. Ees on uued rannad, veel kaunim, elu. Rüütli Karl Leenust Carles. Aga kui kutsutu ris ei tule, siis on selleks olemas mehed, kes järele lähevad. Ega sellega veel asi lõppenud. Ühendkoor andis uue direktiivi pulti. Koorides lahkumislaulu ei taha. Kuigi on lõppemas juba kaheksas laulutund Ühendkooride üldjuhid saavad ikka jälle lillekimpe, neil ei ole veel lõppenud ja viimase neist ei praegu kohale mees, sellega me äsja vestlesime tund-poolteist tagasi. Jon Anvelt. Jon asfelt, Ameeri. Hämmastav, et keegi 100-st 150-st 1000-st pealtvaatajast ei mõtlegi lahkumisele. Ainult Eesti Raadio saatekava ei pidanud vastu laulupeo laulu innule ja nii pikalekavale. Meil on aeg saatekavaga edasi minna. Mõne hetke pärast lõpetab meie esimese programmi saatja lainel 2000 meetrit. Laulupeoülekande. Teil siis ütleme, kuulajad, tuleb välja valida tarku saatja või ultralühilainesaatja või siis minna naabrite juurde kellel on kodus Bransulatsiooni võrgu kuuldepump. Üldlaulupidu ja tema ülekanne Tallinna lauluväljakul jätkub.