Nii suure kõlakaare alla. See on teile hästi tuttav meelde ja südamesse jäänud pilk aastabki nagu tuleksid ja nagu läheksid meie rahvale üle selle väljakule kord suurema pidulikkusega, kord tagasihoidlikumalt, kohtume siin vabariigi aastapäeva tähistamiseks igal suvel. 1970. on suure piduliste saasta kogu maailm tähistas Vladimir Iljitš Lenini sajandat sünniaastapäeva ja meiega Eesti Nõukogude Sotsialistliku vabariigis kolmekümnendat aastapäeva. Seitsmendal detsembril 1918 juhatas Lenin rahvakomissaride nõu kogu istungit, kus arutati Eesti nõukogude vabariigi siis Eesti Töötava Rahva Kommuuni sõltumatuse tunnustamist. Lenin allkirjastas dekreedi, milles on öeldud. Vene Nõukogude valitsus tunnustab Eesti Nõukogude vabariigi iseseisvust. Vene Nõukogude valitsus tunnistab Eestimaal kõrgeimaks võimuks Eestimaa nõukogude võimu. Need olid meeldejäävad päevad Nõukogude Eesti kolmandat aastapäeva pidustuste päevad. Lips kaelas, pintsak seljas, mikrofoni taga, sest ma oleksin tahtnud hoopis merealaselt tuule ja päikese käes ja seal tunda, kuidas nende päevade suur aegsin läbi läheb. Aga sina jääd ikka paigale sinna maa- ja merepiiri peale. Varbad vees. Valgusesse loovalt loovalt uus põlvkond, hajutanud öö, käed marastunud, käed hiliselt soojalt, käed vabadusse tõstsid töö. Minni nurme ja Juhan Sütiste. Kogu viie meelega tunnetad tõde, et maakera pöördub itta. Issi, ma räägin, ei oleks raatsinud nendel päevadel liivadel peesitada iga vääribilt sünnipäevapidu iga aasta Keedule kokku koguma. Siis oli suvi. Täna on juba peaaegu et sellist. Ja ikka seab elu meie ette uusi seoseid. Lõikusest, mille külvanud kolmekümneaastast esimesel septembril kolmekümneaastast alustati esimest nõukoguliku koolis ja septembrikuus kolmekümneaastast külvas uusmaasaaja esimese viljapõldu sinule teada veel päriselt omaks pidada. Tööga viskas teri mulda. Mõte käis üle õla kirjamis peredes, ütleb. Septembrikuus 30 aasta eest alustas Eesti raadi oma esimest sügistalvist saatekava hooaega töötava rahva riigiringhäälingule. Oleksid ma õiget isegi aru saanud või endale täit aru andnud, sest see kõik oli nii uus. Nii omapärane, et ma lihtsalt nagu. Sest ma ütleksin nagu ujusin selles ringhäälingu õhkkonnas, esimene saade mis mul tuli iseseisvalt teha, noh, kui võrra iseseisvalt olin ikka rohkem Jaan Rumma õpilasena ja tema juhendamise all ma seda tegin, aga aga ta jättis mulle tõesti niisuguse mulje, nagu ma oleksin tõesti iseseisvalt tööga hakkama saanud. Hiljem alles tean, kui palju seal tema vaeva juures oli. Esimene saade läks eetrisse seitsmeteistkümnendal septembril ja selle pealkirjaks oli suurte sündmuste suuris. Sisuliselt oli see saade siis üles ehitatud nii et stuudios oli hulk lapsi ja mina siis nendega vestlesin. Jah, väga raske on praegu ütelda, mis seal veel muidugi laulu oli seal sees, muusikat oli seal sees. Aga teemaks oli muidugi nagu pealkiri ütleb. Suurte sündmuste suvi oli see murranguline suvi, mis meile kõigile tuli koos 40. aasta juunipöördega ja huvitav on, ma ei tea, kas sellest test osavõtt, no üsna mitu aastat tagasi, üks noor naine, noh, minu meelest muidugi noor naine rääkis, tema on lapsena esinenud ringhäälingus ja mina olen teda küsitlenud ja nii aga ma enam ei suutnud meelde tuletada, missuguses saates särgid Suurte sündmuste suvi see ei olnud mitte ainult lastele ja ei peegeldanud ka mitte ainult lasteraadios, vaid kogu tolleaegsesse. Kavas tuleb meelde et oli meil sedalaadi saade. See oli siis. Kord nädalas jah, pühapäeva õhtut, teesaade, mis kandis pealkirja, sotsialismi kodumaa-aluseks oli võetud üks suur paks raamat, suur kogumik roodina kus oli iga liiduvabariigi rahvaste kohta, oli seal üsna palju ja, ja nagu ma mäletan kaunis nii huvitavalt populaarteaduslikus niukses keeles kirja pandud, siis selle rahva kohta, mis siis iseloomuliku seal oli näiteks sotsialistliku ülesehitustöö hommik. See oli pühapäeva hommikuti, see oli hästi mahukas saada kuskil seal 70 75 minutit kestisse. No see ei olnud mitte ainult niisugune jutuajamise saade, vaid seal oli hästi mitmekesist materjali ilukirjandusliku hui proosas ja ja luules ja kujundatud rohkelt muusikaga. Seal oli sõnavõtte sees siis veel, mis aitas meil ehk seda uut veel meie saatekava tuua, aga ühtlasi ka levitada kuulajoskonda. Need olid muidugi ka lauluõppimise saated. Sai kättesaadavaks hulk laule mida muidugi Meie rahvas varem ei teadnud, neid laule? Ma ei mäleta küll kõike, aga mis tol ajal populaarsed olid, seal oli Katjuša ja suur ja lai on maa, mis on mu kodu. Minu Moskva, siis üks laud, mille pealkiri ei mäleta, aga algas nii et oh, mu lemmikohmu hellik. Hästi lüüriline laul oli siis lõbusate noortemarss ja, ja muud ka praegu populaarsed laulud. 30 aastat nõukogude võimu. Selle aja sisse mahub ühe inimese, paremate aastate elude nii nagu meie kolleegil, vabariigi teenilisel kultuuridega, selli tuimanil, kes kõik need aastad suure isamaasõja-aastad, esimesed ülesehitustööaastat ja viimasedki aastad nüüd ninal külvid, juba lõikuseks kasvanud, aina raadiot teinud raadiot teinud. Nii me ütleme, igapäevases kõnepruugis võib-olla on 1000 teinud hoopis midagi tähtsamat. Võib-olla on ta oma tööga mitte raadiot teinud, vaid uut ühiskonda loonud. Kes teised on seda teinud, kui mitte mehis. Meie ühiskond on loonud ja meie päevade inimest kujundanud sest meie päevade inimene on olemas, see on fakt, mitu põlvkonda andada juba, ta toimetab iga päev meiega koos, on nõudlik, ei lepi, puudustega, põlgab, kompromisse, vaimustab nagu ikka inimene, kes ei ole pidanud pettumuste karikast rüüpama. Mul oli juust, ta olla Siberis kolm aastat tagasi suvel meile praktika Krasnojarski elektrijaama ehitustel. No me otseselt nii elektrijaama ehitusega kokku ei puutunud neid täielikult, ainult betoneerimis töid tegime elektrijaama trammil. See on vägagi kantne ehitus tõesti ja jõgi ise juba kogu mulje Siberist niivõrd rabav, et esimese sõnaga, kui sinna saabudes ei oska midagi teha, ainult kahe käega peast vaatad ümberringi, metsik veel ja samal ajal puhas ja karge ja konkreetne. Tohutu mulje on, lihtsalt ei oska kirjeldada, seda, seda peab lihtsalt ise nägema. Ja enne seda, kui ma vanasteni kuulsin Est siberisse, nii mõtlesin, et see niuke metsik maa ja seal midagi huvitavat huvitavat võib olla küll. Eksootiline on, aga et see niivõrd võib rabada ja sind kinni hoida, et sealt ei tahagi ära tulla. See oli väga meeldiv, et keegi ei küsi, kust sa tulnud oled ja kes sa oled, aga hinnata inimest just töö järgi ja tema võimete järgi, kuidas ta suutis tööd, tehakse, seal oli vahest niisuguseid juhuseid, et tuli avariiolukordade näiteks hüdroelektrijaama ehitusel seal tammil. Et vesi hakkas tõusma ülemises Beffis ja ööd ja päevad tuli betoneerida, need seal tuli teha kaks vahetust järjest, mõnikord ka keegi ütelnud, keegi ei nurisenud, ei kurtnud, et raha saaks pähe või raha justkui kaotas oma tähtsuse. Täielikult jäi ainult see entusiasm ja töö tegemine nii-ütelda, tõesti. Seda võib-olla ei usu keegi, et see niisugune nii võib olla, aga võib-olla mõni on kaevanud kraavia lihtsalt nii võidu peale, et kas saan valmis või saa valmis oma seal ehitusel inimesed lihtsalt abikaasa kyljes kinni. Mida ise Leningradis õppisite, hüdrotehnilised ehitused eesti keeles. See on suuremate hüdroelektrijaamade ehitamine siis paisude ja üldse veeehitused, erilaadsed, missugune on siis perspektiiv, kelleks tahate saada, missugust tööd tahate kõige rohkem elus teha? Ma arvan, et töö ei ole nii palju tähtis, tähtis on see, kas inimestele vajaliku. Ja oled sa nüüd arhitekt või oled sa insener või oled sa puutööline või mingi treial, see ei oma tähtsust, peaasi, et sa ise armastad seda tööd ja tahad seda teha. Raul Velner, sümpaatne noormees. Ta rääkis juba kordmine saates mehist sammu, mis vabariigi aastapäevaks sai kokku seatud isa, rahvusvaheliselt tunnustatud ja koduvabariigis austatud teadlane vanaisa, üks leninliku koer, plaani kaasloojaid. Tema ongi siis see uus põlvkond, kellele isade ja vanaisade põlvkond tee sillutanud. Õnneks ei taha ta hoopiski seda majandusliku kindlustatuse sillutatud teed mööda minna vaid ta tahaks elus nii nagu taigas omaeneseraja leida ja siis seda sihti ajada, kuni jalg rajaski korti saab. Võib-olla on see olulisemad iseloomujooni meie noores põlvkonnas milles võime näha 40. aasta külvi vilju ja mida meie, ajakirjanikud, oleme kohustatud kilbile tõstmisega toetama. Et see umbrohtu ei kaoks, mis koos rahva nüüdse majandusliku kindlustatuse, aga mõneski noores inimeses vohama löönud. Vabariigi aastapäevaks raadiosaateid ette valmistades ma sõitsin palju kilomeetreid mööda koduvabariiki. Nägin kevadet, millest tänaseks on saamas küps sügist. Nägin tegudeks suutlikku rahvast, kes nüüd ammu üle saanud oma hingeheitlustest mis nendel aastatel mõnelegi ületamatutena läksid. Aga palju oli neid, kes ei kahelnud. Ja tänu nendele on nüüd ka need teised ühise eluusku. Ja suvi ja alati on selle juba. Täna on minu venna 60 aasta sünnipäev ja siis on sellepärast alatise päev mul meeles. Ja harilikult on. Valged sirelid on juba lahti, teised on lahti löömas. Aga kirsid on õldison lepetanud. Õunapuud sel aastal väga ei, see kõik puud ei õitse läänet aastal olid ülitäis ja kõik aastad ei ole vennad, kõik aastatel õunasaagiaastat ja kui meenutada kasvõi esimest kolhoosi aastat, me olemegi praegu Salme Nemvaltsi juures külas tema oli siinkandi esimesi kolhoosi asutaja, tänutata nüüdankolhoostee kommunismile, siis oli kolhoos rahvastesse pruss ja teie selle esimeheks, esimeheks, mina olin selle esimeheks siis kolm aastat. Aga kui meenutada nüüd seda 49. aasta kevadet. Mis mulle väga eredalt meelde on jäänud? Rahval oli meil kõva tee tuju, aga esimest korda läksin ja märkasin yhe põllu juures. Hobustega tehti kündi, et yks mees keerab ju niimoodi vagu vao pääle järjest ei künna üles. Mäletan, viisime puid külanõukogusse ja. Tuli sisiks, popsin ees välja, tee äärde küüsisse. Ütelge, kas teil tõesti on mõtet kolhoosi asutada. Ja siis minu? Vabariigi 30 aastaga elatud elu vilju mõõtes ja käidud teed üle mõeldes oleme moraalselt kohustatud esimeste teerajajate tööd vääriliselt hindama. Sest nemad ja rahvas endas peituv ürgne teotahe ja optimism, mille ilmingute ajaloost teate niisama hästi kui mina on andnud meile neil esimestel aastatel valusalt läbi elatud klassivõitlusest lõhestatud rahva asemele terve elujõulise tugeva puu, mille üle võime rõõmu tunda. Olen seda tunnet üle elanud neil Hardel hetkel kui lõppes juubelilaulupidu või vabariigi 30. aastapäeva ja Lenini 100. sünniaastapäeva auks korraldatud valikkooride pidulik kontsert. Uus kvaliteet Eesti koorilaulukunstis öeldi, et pärast ma julgeksin lisada ühe rahvuskultuuriseaduspärane edasiminek sest selleks edasiminekuks on loodud tingimused. Psüühilistest faktoritest. Loeksin nende tingimuste hulka sellesama rahva teotahtelised töökusel põhineva ühtekuuluvuse millest meie rahvale traditsiooniks saanud kogu mada harvadel pidustustel ei ole kaugeltki teisejärguline tähtsus. Nimetasite entusiasmi, eks see ongi igas töös kõige tähtsam. Ja teie juurdegi on toonud meid kuuldused teie entusiasmist muuta on needsamad kiviväljad, mis mõnes mõttes esimese karjääri juures me sõitsime nende vahel ringi, meenutavad nagu kuumaastiku uuesti roheliseks anda, nendele tagasi niisugune looduse väljanägemine, see minu meelest on lausa fantastika julgus esialgu, kui ma vaatasin neil kivi varesid. Ausalt öelda, mis mind siin metsades kinni Oloonidega, iga iga mees ei taha see metsatööle tulla. Ma olen jahimees ja kalamees ja ja loodusuurijate seltsi liige ja ma olen alati öelnud, et Eestimaa on liiga väike selleks, et lõhkuda ja purustada. Ja kolm aastat sai selle asjaga tõsiselt tegeletud. Teoreetilisi aluseid uuritud ja niit esimest karjääris on juba üle 300 hektari on antud metsameestele maad kätte. Möödunud aasta andsime 120 hektarit, metsamehed olid tänavu käivad päris hädas selle maa täis istutamisega, mets kasvab ilusasti ja on minul sellest rõõmu ja teistele, kes seda näevad. Minu arusaamise järgi ei kuulu niisugune töö, karjääri peainseneri või direktori töökohustustele. Talusse minu arusaamise järgi on tasandamine nõnda või õigemini, rekultiveerimine peaks kuuluma põlevkivitehnoloogilise kompleksi koosseisu, ta ei saa vaadata üldse eraldi nüüd, et see on nüüd rekultiveerimis, on üks põlevkivi tootmine. Kui me oleme ikka maa saanud ja tema ära rikkunud, siis me teeme ta korda panema. Ja ma leian, et see on peainseneri otsene ülesanne. Seegi on kildudest varem kuuldud saatest 30 aastat Nõukogude Eestit. Aga mul on niisugune tunne, et ma võiksin seda Eestimaa elu, mis helilintidele talletatud veel mitu korda ümber monteerida, erinevad saatelõigud erinevalt kärutada. Ja iga kord saaksime teise tahu. Erineva mõtestatakse tegelikkusest, mida oleme harjunud nimetama igapäevaseks eluks. Ülo Uluots on 40 aastane mees. Tema eas on küllaltki palju mehi. Andke andeks, terav ütlemine, juba omaeneserutiini suremas. Trafaretselt töövõtted, igapäevane harjumuspäraseks saanud viina võtmine sinna juurde. Sellega paratamatult kaasnev mõtteloidus. Ja ühiskonnale ongi laip valmis. Aga kuidas mõned suudavad? Suudavad ja tahavad mõelda maarjametsadele, kuigi tööga, mida põhiseks nimetatakse, on niigi muret küllalt. Ma tean, et kaasaegne sotsioloogia ja psühholoogia pühendavad palju tähelepanu liidritele juhtidele see on ärksamale osale inimestest. Rahvas on mitme näoga ja küllaltki erinevate arusaamadega ilusti oma rollist selles elus. Aga alati on võimalik leida stiimuleid, luua mitanud psühholoogilisi, vaid ka selliseid sotsiaalmajanduslikke situatsioone, milles vallandub hulkade sotsiaalset laipu. Massi hulka ei arvesta. Loovjuht. Võtame esimesel pilgul kas või üsna igapäevased nähtused nagu Uku ja nüüd kodu loomine. Kui palju rahvahulkades peidus olnud andeid, tõi Uku päevavalgele Andres nende kodustele nokitsemistele ühiskondliku mõtestatus. Ka niisugustes ettevõtmistes näen ma kolmekümneaastase uus Eestimaa lõikuspäevade rõõme. Pidupäevad annab, meie igapäevane töö on niisugune, on juba kord elu seaduspärasus. Teadlased on ammu enne mind välja öelnud ühiskondlike per peetum modelete absurdsus. Ega mürinast ei pääse kuskil, oleme küll praegu kauni Saadjärve kalda, see võiks ükskord vaikne koht olla, aga traktorid murravad nii, et ja siin on päris, mis on siis kohe siin kolhoosi keskus nüüd masinapark ei, olles Saadjärve, Kalhoosi töökoda, kolhoosi töökoda ja võimas värk masinaid, mis palju niisugune ongi üks tänapäeva Kosovos ja ja Eestil ei ole aega hoopiski, et läheks, oleks vene vette ja istuks natuke kalajahis. Oletise Kalamees ka? No ikka natukene jah, vabal ajal, aga nüüd eile veel aega, nüüd on praegu nii, põld on Maaski küll, aga veel mõni üksik kuskil viki uudismaa peal heina seemnenud, vähemal veel külm on muu, eks need on kõvad palavad päevad olnud. Jah. Enne kui kolmandal mail läksime välja, siis see pühapäev, esimene pühapäev, kus sai ka nii korralik jah, kodus olla, muidu muidu ei saanudki ühti, kordagi ei saanud kordagi muidugi hea, kui said korra habeme maha ajada. Õhtal ikka. 90 ajal said niisugune juba kordse mehhanisaator elu k oled seda ametit pidanud maailma koos seitse aastat. Seda polegi nii vähe maha jätnud, ei ole selle, Reijo, mõni mees jõuab selle aja jooksul mitu naist ära vahetada, üks ei kõlba, teine ei kõlba. Võib jah, on jah. Juhuslik tuleb, kas teie olete ka naise mees, naise mees? Jah, näete lapsi kahjasku ja. Poiss on juba sõjaväes, te pole nii vana mees, kes küll jah, noh, poiss on juba 20 aastane, te olete niisugust vahvat nägu, hästi päevitunud, heledad juuksed, norrastas talite blond hästi, niisugune nagu Einar, rohkem ei olnud, sama jõuks oli nüüd läheb hais ju. Ei lähe talliks midagi hallist. No tema alanud, no sauna kuna ka see nõuka alles ja kõik on. Ta murrab soo, Joos Sistuvusin tõime tuppa. Kõigepealt uuri tak, kaar o n. Pudenicu pealegi toomel kevadele annavad näo inimesed need kraavihallid, kes ainuüksi mullu suvel kui ainult 45000 hektarit liigniiskeid maid. Paari lähema suve kaetakse varga vajalikud kuivendusjutud lõpuni. Ja kui maaparandaja jätab metsatukka linnulaulukesi tüki madalat maad soolinule pesapaigaks, võime kiita inimest ja tema arukust. Maainimene annab oma tööga nüüd viis korda rohkem kui kolmekümneaastast. Rassib ta siis viskordena rohkem kui siis tööd rügate ei ole võimalik kui ütlen, et iga viies taluinimene masinamees saab selgeks, kust see jõud masina annab jõu. Aga töökus tuleb ikkagi inimestest. Siis oli kevad, kui seda juttu rääkisime. Praegu on seesama mees küllap saaki kogumas. Jälle lähevad, päevade peret ei saa näha. Kui, siis öötunnil. Aga siis magavad lapsed. Minule suuga leiba teenivale intelligendile on mõnigi kord ette heidetud. Miks ma trügin maamehest rääkima, kelle tööd ma ei tunne. Ega ma viimane linna loll olegi. Rukkil nisul kaeral odral teen vahet, lehma ja hobust segi ei aja. Tudengipõlves olen kombainiga oma käävel terve põllu puhtaks teinud. Kombainer oli siis sinine esmaspäev. Aga lugu ei ole asjatundmises. Küsimuseks ei ole ka silmategemine. Minu jaoks on see lugupidamine nende vastu, kelle leiba sööme ja nende mehisuse töökus. Rööpaksin nendega pudelistki, rääkisin enne, mis ma rääkisin. See on otsekui sümboliks, et rahvas on terve ja edasime et sellest rahvast ei pea veel niipea rääkima. Masinal loodud tehiskeeles. Need mõtted tulid mulle fennougristika hiljutisel rahvusvaheliselt kongressil Tallinnas. On väga huvitav, et masin räägib. Teaduslikus mõttes on Ameerikas elava eesti professor Ilse Lehiste uurimus tähelepanu väärne sündmus. 1000 korda parema meelega kuulema septembrikuul õhtuhämaruses. Kuidas kombain rumba läinud Heedril viljatuuste arutab ja mahlakalt vannub. Otsa saanud suvevihmade põude segiminek. Kaugele kostab läbi septembri õhtuvaikuse, kuidas kombainer Koidula keeli vannub.