Kui palju aastat teie Vladimir Raudsep olete ajakirjaniku ametit pidanud? Ajakirjaniku ametit olen pidanud 28.-st aastast, no see teeb siis juba 40 ja. Ja veel mitu aastat. Soliidne ja aukartust äratas taas, eriti meie noortele ajakirjanikele Andrus Saarele, Peeter Maimikule, Toivo Aarele, kes tänavu kevadel lõpetas Tartu riikliku ülikooli žurnalistika alal ja on nüüd esimest aastat kutselise ajakirjanikutöös. Ja sellepärast me olemegi siia mikrofoni juurde kokku tulnud, et rääkida ajakirjaniku ametist elatud elust. Mina hästi nagu ei usugi, niisuguse. Tagantjärele ütles, et ma juba lapsepõlves unistasin, et minust saaks aja kui, et hammustasin vahtralehtedel juba. Suurem osa inimesi satuvad oma erialale päris nii juhuslikult, vähemalt tol ajal kus kehvadest oludest tulnud noor inimene pidi kasutama selle võimalusena, kus nii-öelda maa lahti oli, kus võimalus tööd leida. Mina lõpetasin Kuressaare Gümnaasiumi. Pärast seda olin sõjaväeteenistusse, siis tulin ära ja ülikooli minekuks võimalust ei olnud ja õieti midagi ei olnud. Raske oli midagi peale hakata, sai otsitud igasugu töid ehitustööl ja vabrikus. Vabrikut seal suurt ei olnd saeveskis ja oli päris juhus, et üks koolivend sai Kingissepa lehe tol ajal kurjusele lehe tegevtoimetajaks ja et ma pidin minema ülikooli, hakkas ettevalmistusi tegema selleks, nii ma siis sinna sattusin. Muidugi päris päris nii ka ei olnud, et nüüd istud siia laua taha täna eakat ajalehte tegema, seal eks ole ka natuke raske? Ma mäletan, ma ikka paar asja ennem kirjutasin ka. See lehetöö on muidugi väga erinev praegusest. Kui praegu Kingissepa lehte vaadata, siis seal on ka terve toimetus, on vastutav toimetaja, vastutav sekretär, osakonna juhatajatele, kirjanduslikud kaastööliste korrektuurid ja ei saa ikka paarimehega hakkama Barakamate paarivaid, ühe mehe kommunikatsiooniteooriast ja informatsioonist, millest nii palju viimasel ajal räägitakse missugune, ütleme kodanliku vabariigi ajal oli see ajakirjanduse teooria, kas sellest üldse juttu tehti ka või? Ma pean ütlema, et ajakirjanduse teooriast, kui niisugust toimetustes sel ajal juttu ei olnud, eriti muidugi ei saanud olla juttu sellest, sel ajal, kui mina lehtede tegema hakkasin. Üksipäini, sellega pidin hakkama saama, olles ühtlasi ka samal ajal korrektori ja ja lõppude lõpuks kujunes veel niiviisi, et tiraaž oli võrdlemisi väike. Pakt oli alal võtta ja sidekontori või noh, hiljem Tallinnas töötades, missuguse lehe juures töötasin Tallinna posti juures siis muidugi oli üht-teist juttu oli, sest üksikud ajakirjanikud olid õppinud ajakirjanduse pakulteetidest Saksamaal. Missugune oli teie tollane suhtumine ajakirjandusse, tema rolli? Ajakirjanduse roll oli tol ajal peamiselt ikkagi uudiste vahendamine ja selle peamiseks stiimuliks oli lehtedevaheline konkurents, mis pani ajakirjanikud väga nobedasti jooksma. Et midagi vahele jääks. Ümberpöördult, et oleks midagi rohkem lehes kui naabrilehes, eriti ajakirjanike erilise saavutasime, märgiti alati, kui midagi märgiti, seda juhtus harva, märgiti seda, kui ta oli mingisuguse eriuudise leidnud. Mida teistes lehtedes võtame poliitilise võitluse situatsiooni kodanlikus vabariigis, kuivõrd ütlemas kommunistlike ideede eest oli võimalik väljastus. Kommunistlik partei oli teatavasti illegaalne sellel ajal ajakirjanik kuud, nii imelik kui see oli, oli tol ajal vähemalt kodanliku ajakirjanduse piirides kuidagiviisi peamiselt oma kutseala esindajad. Neid oli siiski väga vähe, kes ka parteilehtede juures antud erakonda kuulasid, sellepärast et nad vaheldused läksid ühe lehe juurest teise juurde, see oleks teinud teatavaid raskusi. Oli ju niisugune imelik nähtus, et et näiteks uus Eesti juures töötas sel ajal juba võrdlemisi progressiivsete vaadetega ajakirjanik Evald Tammlaan. Või jällegi Päevalehe juures töödestonis praks, kes oli tööliste hulgast tulnud ja õieti maga mõttelaadilt tööliseks edasi jäänud oli evad jalakesed. Puuslikes kirjutas võrdlemisi niisugusi, teinekord küllaltki ühiskonnal kriitilisi asju, mees, kes on jäänud kirjutama tänaseni ja on jäänud tänaseni kirjutama. Ja paraku ei saa ka siin nende lehtede juhtkond pidada mingisuguseid realistideks või, või teatava progressiivse mõtte pooldajaks, vaid siingi mõeldi peamiselt ajalehe tiraaži lugejatele mõeldud, et, et need inimesed ning selle lehe juures peetakse ka tööliste huve silmas. Kuigi tegelikult muidugi nii ei olnud. Aga seda raskem pidi olema see suur murrang, mis toimus 1940. aastal kus tulid üle võtta kõik need suurte kontsernide ajalehed, kus tuli anda ajakirjandusel täiesti uus sisu. Aga nagu ettevalmistus selleks selles osas ei olnud, sest selleks ei olnud võimalik. Jah, see oli. Üks niisugune moment, kus sündmused kasvasid suuremaks, kui neid osati sel ajal ajakirjanduses kajastada, eriti 40. aasta juuni sündmused, juuli sündmused ja kõik, mis sellele järgnes. Ma mäletan hästi veel seda suurt rahvademonstratsiooni võidu väljaku, mäletan, kuidas toimetusse tulid võtma Joosep Saat, praegune akadeemik Anatoli Männik, algaja ajakirjanik. Ja mõistagi nemad kahekesi ei saanud kõiki neid sündmusi kajastuda ja neil puudusid ka kogemused suure lehe väljaandmiseks, kasvõi selle tehnilise küljega tegelemiseks leiumaterjali hulk ja kas või Päevaleht ilmus seal, Kaja ja Leivo oli see õnnetus, on see, kui palju seda materjali vaja on ja mismoodi seda tuleb ette valmistada ja siis ühines terve rida kodanlike ajakirjanike otsekohe samal esimesel päeval selle tööga ja tulid kuidagiviisi endaga sellega toime. Aga kui nüüd tagantjärele lugedes Rahva hääl number üks mis ilmus 22. juuni hommikul vist siis peab ütlema, et need sündmused olid tõepoolest palju grandioossed suuremad, kui nad lehes kajastamist leidsid. Ei olnud lihtsalt oskus kõiki neid suuri mõtteid ja tundeid, mis massidesse laele nii elama lõid, neid kirjasõnas edasi anda. Kas teie materjalid ilmusid ka nendel päevadel ja mõningad materjalid ilmusid minaatilisel najal, pidin tegelema. Uued inimesed, kes ajakirjanduse tulid, nad olid tegelenud näiteks Joosep saatori, tegelenud väikeste põrandaaluste lehtedega, kus oli hoopis teised tingimused. Kui suures trükikojas, kus on ladu, masinat, rotatsioon ja külgede valamine ja korrektuur nõuab teatud kiirustanud edasi murdmise tehnikapilli tundma, siis mina tegelesin seal juba mitu nädalat, järjen sellega, olin trükikojas. Nii et trügi vajas, tekkis niisugune mulje, et trükitööline ütles, et raudtee peatoimetaja see oli muidugi suur eksid. Teisi kedagi näinud. Nendel päevadel töötas iga mees nii palju kui suutis ja nii palju kui oskas, eriti just nii palju, kui oskas. Aga huvitav on just see moment, et kuidas sai nagu vana kaadriga teha uue sisuga leht, aitäh. Siin oli niisugune asi, et ega vana kaader ka kõik jäänud, see oli ainult paar esimest päeva. Ja siis, kui robustselt ütelda, sikud eraldati. Kuigi nad kommunismiga vähe tuttav oli, võib ju kodanluse äratada demokraatiat, eks jällegi tagur lastakse. See oli ju üldiselt teada, kes, mis on. Küllap Teie 30-st tööaastast nõukogude ajakirjanikuna. See esimene oli ehk kõige raskem. Esimene oli raske, aga ka rasked olid muidugi sõjaaeg 100 aastat Leningradis võõruvus. Kuidas läkski teie ajakirjanikutee läbi sõjapäevade, kui meenutame, ütleme Tallinnast lahkumist 41. aastal tagasi jõudmist. Neljandal mina töötasin Rahva hääle toimetuses kuni juuni keskpaigani, siis rinne hakkas juba lähen ma ajakirjanikele ja nii-ütelda, koondati. Kust mind 44. aasta aprillis komandeeritud Leningradi eesti partisanide staabi käsutusse. Seal sain väikese teatav praktiline väljaõpe, varsti saadeti mind lehe toimetuse küürlehti ilmus Leningradis sel ajal tervelt kolm või veel neli Rahva hääle kaks väljaanneteks tagala jaoks, teine okupeeritud Eesti jaoks. Toimetati lennukitel Eestisse, visati öösel alla, ilmus tasu ja see oli partisani tähelekandja. Ja peale selle veel talurahvaleht Maarahva häälekandja. Seda toimetati kaelas siis okupeeritud Eestis lennukit. Igal lehel oli oma toimetus, kuid tegelikult muidugi kujundusi üheks suurimaks toimetusteks. Töötasime Lenin, Raska, Pravda, baasin Voriemeni Colo Tarskema oli üks niisugune trükikoda. Ja ei olnud muidugi neid raskusi enam, mis sel ajal oli, kui linn oli piiramisrõngas, kui Leningrad oli ikkagi? Ja kõige raskem oli meil informatsiooni. Meid huvitas eelkõige informatsioon okupeeritud Eestis. Aga see oli ju olude sunnil paratamatult lünklik. Võib olla üks või teine, partisan tikkis oma morseaparaadiga üht või teist uudist, mis siin oli. Kuid need olid ikkagi juhuslikud lünklikuks ja nii et meil oli tagalale ei olnud väga palju, tead, mõnikord läks viltuga. Üks väheseid õnnelikke sündmusi oli, kui meie partisanid said kätte sakslaste välipostikirjavahetuses. Sellest jätkus nii ringhäälingule, kes tollel ajal Leningradis saated andis kui ka ajalehtedele. Nojah, olinisuse juhuslikke saake, aga siis niisugust pidevat informatsiooni ei olnud. Ja mäletan, et ükskord rääkisime viltu, kirjutasime, et sakslased on Russalka maha võtnud, moneetideks löönud, aga tagasi tulles selgus ütlus. Pole imestada ka sportlase liberaal saadud olid ainsad informatsiooni allikad okupeeritud aladelt. No ainsad nad muidugi ei olnud, me, me saime ju tassiga tuga teateid, aga need olid, prooton oli rindeteateid. Rindeteated olid sel ajal eestlastele eriti huvitav, sellepärast et võitlus käisime Narva all, vabastati Narva, vabastati võru Rinne tõusis tarku ette ja kõik see oli ju. See oli ju peamine. Võitlus oli pea, kes olid teie ametivennad nendel rasketel aegadel, Leningradis oli toimetustes peab ütlema, et väga vähe neid ajakirjanikke, kes praegu töötavad, olid Anton Vaarandi. Joosep Saat siis üri kipper, kes oli haridusministri asetäitja töötas veel seal Elmar mustmets, kes on kodumaa toimetaja praegu, aga ta trükitööline sel ajal. Ja Debora Vaarandi oli toimetuses moonilt raja Juhan Smuul, olen selle aja esimese reportaažiga, Juhan Smuul oli Ralf Parve oli sel ajal rindelehe juures ja ta kirjutas mõnikord Rahva Häälele ja käis seal külas mõnikord. Sest nad olid kusagil seal Narva all, aga aga tema toimetustes ei töötanud, aga töötles Lili Promet. Veel tuleb meil. Vot sellel perioodil teil oli nagu kaks ülesannet hankida informatsiooni okupeeritud Eesti kohta ja seda siis levitada ja samal ajal hankida informatsiooni ka Nõukogude Liidu tagalas viibivate rahvuskaaslaste kohta, sest see oli ka Eestis eriti tähtis ja huvitav, et kuidas inimesed elavad, millegina tegelevad, teame, seal oli palju kunstnikke, kirjanikke aga oli muidugi olukord tunduvalt kergem, seal oli terve rida kaastöölisi, kes spetsiaalselt kirjutasid. Samuti oli Eesti väeosades, oli kaastöölisi. Ma mäletan. Päts kirjutas, peesti kirjutas. Ja veel reidi kirjutas, kes olid kõik sel ajal armees ja veel paljud täis. Nii ajakirjandusest on teadaks meeldejääv hetk, kui meie ajakirjanike ja raadiotöötajate, küllap seal oli ka teisi, sõitis erilennukiga Leningradist Võrru, kuidas Arder olevat siis Peipsi kohal laulnud. Ja see kodutunne küllap seal igale ühele eriti tähtis ja südamelähedane, nii et sellest võimega hulk aastaid hiljem. Ja paraku on niiviisi, et mina lennukiga ei läinud, Me mina sõitsin rongiga vor. Aga see oli ka üks erakordselt neil meeldejääv reis. Sest. Ja kõik olid nii pidulikus meeleolus. Sõitsime välja vilt 28. augusti õhtul Leningradist, ilm oli väga ilus. Öösel peatusime, oli niisugune rinde lähedam piirkond, olin seal sundpeatuses väiks sõlmpunktis Pihkva lähedal, naistel olid valged, pluusid selles harjutama. Nii palju, kui sõja ajal oli paremaid, riided olid seljas, pidulik meeleolu, näidati filmi, pandi ekraan ülesse, sel pimedal augustiööl Võrru jõudsime, oli veel päris ilus sügis oli erakordselt niisugune. See ei olnud kerge, sellepärast et linnas ei olnud voolu. Kohalik väike kiirpress, kus oli okupatsiooni ajal lehte trükitud, ei olnud monteeritud suurt rataste vänta, millega aga lisaks käsitsi vanasti ringi aeti. Kingissepas ma olen ise seda kante ringi jäänud ja nii et seal ei olnud muud võimalust, kui lükata. Masinal ja see tundub esialgu tundus esialgu küllalt kerge olevat, aga kui olid 10 korda tõuganud siis suht jääksandena. Sel ajal oli ajakirjandussektori juhataja August Alle tulid meile külla trükigutamatuse apostel Rinica, raskem küll. Aga mis ta siis ikka on, võttis pintsaku seljast ära ja? Tund aega lükkimisele masinat sinna. Aga ei saanud temaga üle. Ja siis selle tõttu, et neid ülemus oli ise oma nahal ära proovinud, kurask on, siis saadeti kohe meile abi. Aga abi saadeti nende mobiliseeritute hulgast nende hulgast, kes kohe siis nõukogude armeesse mobiliseeriti Võrus. Nende hulgas oli muidugi palju neid, kes olid Eesti leegioni politsei väeosades olnud ja metsa jooksnud ja need tulid välja ja ja ilmus üks, üks niisugune kolonn ilmus toimetuse juurde. Ta laulis mingisugust leegioni laulu, panid oma kuued maha ja hakkasid Nõukogude lehte trükkima. Siis nendel on kontrastid. Need kontrastid olid sel ajal muidugi võrdlemisi tänavat. Tallinna jõudes oli seal kui pilt aga masendav. Sest Tallinn on ikkagi väga hoia väga purustatud. Tekkis olukord, et meil Rahva hääle toimetuses oli esialgu nagu mingi koloonia vähemalt nädal aega ja mitmed inimesed elasid toimetusi, magasid laudadel ja hommikul ärkasid, istus laua taha ja läks hätta. See oli muidugi niisugune väga raske aeg, aga ometi ka kindlasti hästi suure entusiasmiga. Jah, see oli, see oli päris ausalt öelda suure vaimustusega. Kaasaelamise aegagi nendele sündmustele. Sest kohe algas Tallinna taastamine, millest toimetus ka ma pean, nüüd on päris viimase mehena osavõtt ütleme, töötasime Tallinna-Harju tänaval, Posti tänaval, meie käsutusse anti suurlinttraktori, kiskusin seal ka neid kahe- ja kolmekorruselisi müüri maa. Nii et tööd sel ajal Tallinnas jätkus. Ma mõtlen, see oli muidugi lehedu kõrval. Ütlesite, et pärast sõja esimesed aastad need olid väga rasked, sama rasked kui 40 saastagi ja tõepoolest, need olid suured ülesanded, mis siis ajakirjanike ees seisid kasvõi kui meenutama, et kolhooside loomine ja palju muud sellist noh, öeldakse. Vanadele inimestele tundub, et muiste oli parem ja leib sai, oli pehmem ja valgem ja võib-olla see ei ole nii oluline, aga tundus, et nagu inimesed töötasid suurema entusiasmiga kusjuures nende oskused ja teadmised panid teatavalisus piduri sellele peale küll, aga tahtmist oli eriti tungida õudes probleemidesse kollektiviseerimine probleemsel. Kuigi teoreetiliselt seda tunti, oli ta ikkagi praktikas täitsa uus ja neid lahendusi õigesti hinnata ja õigesti. Kas võiks võrrelda tolle ajakirjandust Vargamäe Andrese unistustega tuleviku vargamäest? Ma tooks tegelikult näite selle kohta, minu käest telliti üks korduks artikkel. 1970, mis ta pidi olema? Ja sel ajal oli ju ka Tallinna niisugune arendamise generaalplaan juba teatavat plaanid olid olemas. Ja ajakirjaniku fantaasia võib-olla lisaks ka neile vähe juurde. Ja kui nüüd tagantjärele seda lugeda, siis. Oskas fantaseerida, mina seda oskasin fantaseerida. Viimasel ajal kõneldakse palju vahendaja isikust tema isiksusest. Mida teie hindate ajakirjaniku juures kõige tähtsamaks ajakirjaniku juures? Kõige tähtsam on siiski tema ideeline, küps. Ja teiseks äärmani siirus. Kusjuures eriti tahaks rõhutada, et noortel ajakirjanikel puudub mõnikord üks niisugune. Võib-olla tuleb kogemuste puudusest oskus eraldada olulist ebaolulisest ja selle oskuse. Võib-olla teoreetiliselt on teada, mis on oluline, mis ei ole aga selle nagu omandab siiski kõige paremini nagu töö käigus. Sest faktide tulv on rõhutu praegusel ajal ja informatsiooni on väga palju ja seal just diferentseerida eraldada, mis, mis on oluline ja mis mitte. Ja seda olulist kasutada, aktsepteerida. See on üks niisugune niisugune tähtsam oskus. Sellega juba ütlesite, mida arvata meie noortest ajakirjanikest mõnes mõttes meie ajakirjanik kandjo nooreneb pidevalt kasvõi kui meenutame Tartu riiklik ülikool on viimastel aastatel üle 100 noore ajakirjaniku meie vabariigile andnud. See ei ole sugugi väike narr. Nii et mõnes mõttes hakkavad juba ka nemad, meie ajakirjandus nagu kujundama ja seetõttu on eriti tähtis neid suunata. Enamasti istuvad laudade taga päris noored näod. Ja need noored, kes on saanud enamikus saanud teoreetilise ettevalmistuse, on saanud juba vilunud ajakirjanik. Juhendusel on praktika läbi teinud, nemad ei ole niisuguses olukorras, kõigepealt nad ei ole niisuguses olukorras, nagu vanasti oli ajakirjanik kes nii-ütelda, visati vette ja vaadati, kas läheb põhja v õpib ujuma. Siin juba on kindel, juba ujuda oskab, sellest on ujuma õppinud. Vladimir Raudsepp on jäänud oma ametile truuks tänaseni, ta töötab vägagi raskes ajakirjanduslõigus, võiksime öelda kodumaa ajalehe toimetuses, selle ajalehe vastutava sekretärina. See on ju suhtlemine küllaltki suures osas selle osaga lugejaskonnale, kes nagu on lahkunud kodumaalt ja mõnes mõttes oma arvamusest muutumatutena kaasa viinud ja ometi, eks ka see töö on näidanud, kuidas ajakirjanikutööle on resultaati, kuidas ka nende arvamused ja suhtumised aja jooksul siiski pikkamööda muutuvad, muutuvad kodumaa siis, eks. Tema eesmärk oli siiski peamiselt informeerida väliseestlasi, kuidas kodumaal elatakse. Ja et see elu, mitte vähikäiku viidi ta pidevalt. Ajalehti need on oma eesMarisele seadnud meeleolukorda moonutada näitaja kõiki kõverpeeglis. Aga peab ütlema, et selle aja jooksul, mis ma olen selle lehe juures töötanud, on olukord siiski tunduvalt muutunud. 10 aastat tagasi võis veel päris välja mõelda ükskõik missuguseid tõotusi Nõukogude Eesti kohta praegu seda enam ei saa. Võis kirjutada, et meil ei jätku isegi kirstulaudu. Leida nagu oleks meil seesmised, vastuolud, nagu noored ei saaks läbi vanadega, nagu nad mõtleks hoopis teisiti ja nende vastane võitlus, muidugi peab ka hoopis teistsugune olema. Mitte ainult vahendamiskanaliks, nii nagu mõnigi kord ka mõningad teoreetikud püüavad viia ajakirjaniku sedasama ajalehe või vahendamistasandil. Jah, ajakirjanikuna võitleja muidugi mitte ainult sellega, et ta nagu hakkab moest ära minema niinimetatud propaganda artikkel vaid ajakirjanik peab ju lõpuks arma võitlejaga faktide, faktide valikkuv, nende nende diferentseerimise mõtestamisega kommenteerimis. Paljud suured ja väikesed ajakirjanikud on vahetanud elukutseid et jõuda nähtustele inimestele lähemale, et kas te olete ka käinud rahva hulgas ja vahetanud niimoodi kümneid erinevaid elukutseid? Mina ajakirjanikuna olen töötanud küll väga mitmesugustes osakondades, mitmesuguste laevadel, kuid elukutselt olen vahetanud ainult ainult üks vaevusi. Kui mulle hädavajalik oli, olin tehases, töötasin kolm aastat vahepeal. Ma pean ütlema, et see andis siiski terve hulganisi kogemusi. Kuna ma rahva hääles töötasin ühes osakonnas ja hiljem sain tehase praktika, siis muidugi tuli kasuks, aga ma pean ütlema seda, et et see meetod, et ajakirjaniku vahetab elukutsed ja hoopis jätab oma ameti maha selles ja töötab mõningasele alale, seda põhjalikult tundma õppida. See oleks vist minu meelest ebaratsionaalne olevat. Omal ajal oli üks Vestlus Ilja Erenburgi ka materjalide kogumise üle. Tema ütles natuke liiga drastiliselt, ta ütles nii, et kui ta kuuleb niiviisi, et et keegi sõitis materjale koguma kusagil ütles ettevõttesse või rajooni kolhoosi, siis temal, see kõlab niiviisi, nagu ütleks, nii mütsihäälse productami sõitis nii produkte tooma, et ajakirjanik peab oma Kas ajakirjanikutöös pidevas kontaktis eluga, kui juba läks elukutse ja ameti vahetamisele jutt, siis lõpetuseks veel, kui nüüd uuesti alustaksite sealt 40 aasta tagant, kas siis võtaksite vahetusest endale hoopis teise ameti? Ma pean ütlema, et ma, kui võimalus oleks, hakkaks uuesti ajakirjanikuks, olete saanud oma rõõmud. Ajakirjanikuna ma olen saanud oma rõõmud ja ma ei kujuta siiski, et ma peaksin tegema midagi muud. Muide, sotsioloogid on välja arvutanud, et ajakirjanike eluiga olevat lühem kui teistel elukutsetele. Kuidas teie olete suutnud nii kaua vastu pidada, kas teil on meile mingit retsepti anda? Pikaealisuse ma ei tea, ma ei tea, kui vana 63 aastat ei ole veel midagi 54 oli keskmine lähevad ja kuidas üldse saavutada ajakirjandusliku pikaajaliselt ma olen mitmeid raamatuid lugenud, kus püütakse lahendust leida, miks osa inimesi vanaks elavad, teised ei ela. Siiski päris niisugust selget retsepti ei ole isegi need inimesed suutnud anda, kes seda küsimust uurinud, aga ma ei ole selle vastu nii erilist huvi tundnud, olen lihtsalt elanud nii normaalse inimese eluajakirjaniku amet ei ole teile rängana tundunud ei mulle ja ta ei ole eriti koormunakondanud, siis ma mõtlen, et koormuna ei tundu ükski töö.