Ja nüüd on raadio kahe saate kõik puhuvad päeva intervjuuks tulnud meile külla siia Mart Laar, tere päevast. Tere päevast. Mart Me kutsusime teid külla, et rääkida päevapoliitikast. Päris mitu sellist põnevat teemat on praegu üleval, üks ilmselt kõige kuumem hetkel on ja mille pärast ma tahan, ta ajalehed kirjutavad, et valitsusliit vaatajaid kisub. Noh, tüli on see öise alkoholimüügi Sis keelustamine, kui tõsine see tegelikult see tüli on, et kas nii-öelda kõige halvemates unenägudes juba näete ette, et ühel õigel päeval tuleb jälle uuesti hakata uut koalitsiooni kokku panema neil päevil siin üsna pea. Ei mahla ehk nii kaugsassi kohe kaugeltki ja see, et, et valitsuses ollakse mõnes küsimuses eriarvamusel ja vaieldakse ka üsna pingsalt, seda ikka juhtub. Rahu, täielik rahu valitseb ainult kalmistul ja üldiselt ma kardan, et sellised valitsused, kes omavahel enam ei vaidle, siis tegelikult need vorstiga kalmistule jõuavad, nii et selle valitsusega seda katust mul mul selle vaidlusaluse küll ei ole. Valitsuse matuseid ei, kindlasti mitte, küll aga vaidlust tuleb, valjus on tõsine, jääks siis neljapäeval, tuleb üritada jõuda mingisugusele otsusele. Valitsusel on väga lihtne üks põhimõte, et kui otsusele ei jõuta, siis otsust ei ole nii ebameeldiv kui see ka, kas siis on. Aga ka see on vähemalt parem teadmine kui see, et, et asjad lihtsalt üldse arutamata jäävad. Kui oluline see teema Eesti ja eestlaste jaoks tegelikult on, ma pean silmas seda, et kas reaalselt on vahet, kas küsimus on lihtsalt põhimõttes või milleski muus, et kas keelame öösel kõik, paneme nii-öelda poe kinni või on kusagil mõned asutused avatud, kus on võimalik alkoholi osta. Noh, iga inimene, kes, Saab vigastada või surma selle tõttu, et mõni purjus inimene viina järgi sõidab. Ma arvan, et on, on probleeme, on kaotus ja noh, nagu see, et, et selline viinaralli on ohtlik mitte ainult nendele, kes selles autodes istuvad, vaid nendele, kes nende teele satuvad, jääma, see on igalühel ja selge, millest saadakse ka tegelikult üsna üsna üksmeelselt aru. Mulle tundub, et siin te eksite, see ei ole päris igalühel, selge sellepärast, et teie koalitsioonipartner Reformierakond ju ei ole nõus vähemalt hetkel selle üleriigilise alkoholimüügi piiramisega probleeme. Et Reformierakond leiab, et teda ei pea lahendama mitte riik, vaid seda peavad lahendama kohalikud omavalitsused. Kui kohalikud omavalitsused seda suudaksid üht ühtlaselt lahendada, siis minugipärast aga vaatame reaalsusele näkku. See on võib-olla liiga Soonelmik. Lootus komani, ütleksin. Selle plaani taga olev mõte on puhtalt ära hoida nii-öelda need viinarallid, nagu te nimetasite, mitte see, et eesti rahvast panna tervist säästma ja et vähendada alkoholi läbi minna ja ma arvan, et alkoholi läbima. Tähendab ta noh, keelud igal juhul ka, nii et selles suhtes see üldine alkoholipoliitika on siiski eesmärk ja küsimus ongi selles, et kas me loeme seda küsimust nii oluliseks sellega tegelema riik võima laseme tal natukene rohkem omasoodu minna niimoodi, et sellega tegeletakse natukene riiklike institutsioonide järgmisel tasemel ehk antud omavalitsuse tasandil kui rääkidele, mida inimesed arvavad või siis see asi on inimestele oluline. See, et Eestis liiga palju inimesi saab hukka tänu alkoholi järgmisele, see on teada fakt ja ilmselt on kogu ühiskond aru saanud, et kui meid on niigi suhteliselt vähe, siis ei maksa ei maksa nagu viinasurma või viinast tulenevast surma. Nii palju noori, eriti mehi, paraku paraku. Võib kahtlustada, et alkoholitootjad nende teemade ka seoses käsi just ei plaksutada või, või vastupidi, võtavad nad asja realistlikult ja mõtlevad kaasa ning sellist kulissidetagust lobitööd väga isegi ei tee. Ei, kui lihtsalt nagu lobitööd vähemalt minu kallal või mõne erakonna kallal pole, pole sellel teemal küll katsetatud teha. Mulle millegipärast tundub, võib-olla see kõlab liigele soovunelmana, et et nad saavad tegelikult ka ise sellest aru, sest et see negatiivsete negatiivne imidž, mis tuleb sellistest õnnetustest ja probleemidest, ega seega neile kasuks ei tule. Kui, kui seda niimoodi teiselt poolt võtta. No igal juhul mingisugust sellist survet, ärge jumala eest tehke või survet, võib-olla mõnele teisele erakonnale. Et pange sellele asjale piir, maa ei usu. Aga see, et siis Juhan Partsi poolt välja käidud idee, et kella 23-st õhtul lõppeb alkoholi müük, see on nüüd küll suurte poekettide lobi, sellepärast enamasti nemad on kella 23-ni. Noh, see on nüüd tegelikult see ikka kompromissvariant, sellepärast et tegelikult meil ju oma erakond võtaks võib-olla natukene isegi radikaalsema positsiooni aga ministril on püüdnud tõesti siin saavutada sellist konsensust mitte nüüd poekettidega, vaid tegelikult nende aegade vahel, mis on kohalikud omavalitsused pannud praegusel hetkel seda piirangut, sest et tõesti öine alkoholimüügi keeld kehtib üsna paljudes omavalitsustes, mitte kõigis, aga üsna paljudes. Ka see ö mõiste on väga erinev. Mõnes omavalitsuses algab öö kell kaheksa ja teises omavalitsuses algab öö kell kaks. Ja eks nüüd siis majandus- ja kommunikatsiooniminister on üritanud selle öö mõiste sinna kuskile nende erinevate piirangute vahele ära panna, nii et oleks, et ta ei üht ega teistpidi ei mõjuks liiga noh, nagu selliselt järsu muudatusena kas ühele siis hilisemaks lükkamat või teistele siis liiga varasemaks lükkavad, vaid selleks, et see oleks selline noh, nagu siukene kesktee nende erinevate võimaluste vahel. Aga kas seda alkoholipoliitikateistkümnendaks radikaalsemaks ei oleks mõtet teha, noh, meil on olemas ja maade eeskuju, kus on olemas ainult kindel siis alkoholi müüa, eks ole, riiklik, kes sellega tegeleb, on väga piiratud poodide arv, väga piiratud kellaajad ja nii edasi. Seda on ka katsetatud, vot selles on mulle väga-väga hästi, ei usu, ma arvan küll, et ei ole õige ja seda poliitikat on kaetud, et alkoholi on võimalik saada igast nurgatagusest putkast kuid minna noh, sellisele nagu öeldakse, päris monopol süsteemile üle ei tööta, see tundub, et ei ühte ega, ega teistpidi ma arvan, et, et see ei ole ka, mis seal salata, Euroopa seadusandlusega kooskõlas ja need riigid, kus see niimoodi kehtib, on tegelikult olnud sunnitud viimasel ajal oma oma kordi liberaliseerima. Nii et see on jälle. Et ühegi sellise piiranguga ei maksa jälle minna. Aga teistpidi liiale, sest et eriti alkoholipoliitikast me ju teame, et sellised väga sellised järsud ja näis, et väga populaarsed meetmed võivad anda ka väga selliseid negatiivseid tagajärgi teises suunas. Soome näide on olemas, soomlased käivad ju meil. Sulev ja küsimus ongi selles, et me tuleb otsida sellist kuldset keskteed. Ma olen nõus, et tegelikult see kestnud alati kõige ebapopulaarsem sest need, kes tahaksid kõik ära keelata, nende jaoks on ta liiga vähe ja nende jaoks, kes ei taha midagi keelata ta liiga palju. Aga tavaliselt ma olen täheldanud elus, et see on kõige mõistlikum tee. Aga usute, et mingisugune kompromiss siiski tuleb või see asi jääbki otsustamata, mis teil süda praegu sees ütleb? Ma ei ole kindel, et meil õnnestub seda veendumust ühele oma koalitsioonipartnerile sisendada, aga elame, näeme, homne päev on ees. Sotsid on teie poolt antud hetkel valitsuses ja Ja kui asi jääb otsustamata, siis, Tähendab selle tõttu, et üks osapool ei nõustu selle otsusega ja see on juba iga koalitsiooni töö aluseks, siis otsust ei ole. Nii. Ja seda tuleb tunnistada, et nii vähe kui mulle ka see selline asi meeldib. Aga see tähendab seda, et tegite vaikselt ja vargsi jätkata tööd Reformierakonna ümber moosimisel või kindlasti jätkama ja kui läbi ei lähe, tuleb oodata uut koalitsiooni. Eks ole. Uusi valimisi. Kas nüüd uut koalitsiooni kehtib pere sõltuvalt sellised küsimused ka nendest, millise arvamus inimesed valimistel ütlevad välja kas ühe või teise erakonna, millise programmilise seisukoha suhtes ma arvan, et kui see küsimus on valimised, küsimus, kui valimistel selliseid asju noh, väga põhimõtteliselt ka inimeste poolt oluliseks peetakse, nende üle vaieldakse siis võimalused, et sellised asjad sisse viiakse kas või noh, näiteks samasuguse koalitsiooni puhul on tunduvalt suuremad, nii et et see sõltub ikkagi avalikkuse huvist. Nii et täitsa suure tõenäosusega võib oletada, et järgmiste valimiste üks teema on alkoholimüügi piirang öösel. Ma tahaks loota, et mitte ainult see. Ma arvan, et kõik see, mis puudutab tervist tervislik eluviis on järgmiste valimiste teema. Kindlasti on ainult ju üks väga väikene osa on seal alkoholimüügi piirang, selle juurde käivad väga paljud teised küsimused, mida ma tõesti usun, et on järgmise valimise teemat, sest et no mis parata, kui üks keskmine eesti mees elab kuuekümnendatel aastani välja, siis peale seda on tema elu ja pikkus, eeldatava eluea pikkus umbes sama palju kui keskmisel tavalisel Lääne-Euroopa mehel. Eesti mehe probleem on see, et, et ta ei ela tavaliselt selle 60 eluaastani välja, kuna kas ta suitsetab ennast surnuks, ta joob ennast surnuks, ta sõidab ennast surnuks, ta kukub ennast surnuks, hüppab ennast surnuks, töötab ennast surve. Jah, noh, ma nimetan seda, muretseb ennast surnuks, sest et noh, Eesti inimese asi ju keskmine elustiil on meil muretsemine, me muretseme endale, autame, muretseme endale lapsed, oled sa endale, ma ei tea veel midagi, kolmandat piima, muretseme piima, need üheks mure käib kogu aeg ja ega see üldiselt tapab kõige noh, vähemalt sama kindlalt kui alkohoolne. Raadio kahe saates kõik puhuvad külas Mart Laar, kui me murest rääkisime hetk tagasi, siis veel möödunud aasta lõppedes öelda, et Juhan Parts valitsuse murelaps. Kuidas sellega lood on, on ta veel murelaps või on see see juba unustuse hõlma vajunud? Ja peame me selle pärast muretsema. Ei, ma ei usu, et muretsema jälle. Ma ei usu ka, et, et Juhan Parts murelaps on ega, ega valitsuses on kindlasti tegemist Juhan Partsi tugeva ministriga, kes oma arvamust Kalle ja, ja ka minule küll on alati sellised ministrid sõltumata, mis erakonda nad kuuluvad meeldinud, kuna see tähendab, et nad teevad ka tõhusalt tööd, kui neil mingi oma arvamus on. Et Juhan Partsil on oma arvamus olemas ja samal ajal ma ei arva, et see teda kuidagiviisi murena No üks valitsuse tegelik murelapsi oli Vallo Reimaa vahetasite välja harukordne nähtus Eesti poliitikas. Vallo Reimaa ei olnud võib-olla murelaps selles suhtes, et teda nagu tema, nagu mitte kedagi ei seganud. Meie erakonna nõudmised oma ministritele on üsna kõrged ja see, et, et sa aga kedagi ei sega, see ei ole see kriteerium, mille alusel peaks ilmtingimata ministri jätkama. Olen alati eelistanud ka ise peaministrina olles ministrit pigem, kes on värvikad, teevad midagi, ütlevad midagi välja, ajavad mingit asja isegi siis, kui see asi on ebapopulaarne või kui see asi on, teeb avalikkusele vastukarva, aga tal on mingisugune idee, tal on mingi visioon, ta tahab midagi teha. Ja noh, selline mugavusministrit ega, ega need pole mulle. Mul on selles suhtes klappinud, ma arvan, et kui inimene saab Eesti vabariigi ministriks, siis ta peab tööd tegema. See oli väike, selline IRL-i tööõnnetused Valoreimale sõelast läbi läks. Kindlasti ma ei nimetaks seda tööõnnetuseks, ütleme niimoodi, et see oli Meie jah, enda viga, sellepärast et ükski selline lahtilaskmine või selline asi ei juhtu ju niimoodi ühepoolset Vallo Reimaa oli väga töökas minister, ta tõesti pühendus, ta tegi, ta üritas selle kohta ei saa mitte midagi ütelda. Ja see, et, et me tõesti panime tegelikult ministri, kellel polnud poliitilist kogemust sellisel poliitika tasemel, panime sellisele kohale, eks see oli noh, võib-olla selline nagu inglased ütlevad wish vultinking. Ja eks ma ka noh, nagu koos koos läksime siin kindlasti ei saa ütelda, et Vallo Reimaa oleks nüüd ainukese minu ainukese milleski süüdi. Täpselt sama palju on mul endal erakonna esimehena, kes selle seda otsuse ka tegi. Kas Eesti poliitikas on vahepeal nende aastatega midagi väga märkimisväärselt muutunud? Pean silmas seda, et nii-öelda oma sõdur ise rindelt ära toomine on üsna uus lähenemine vist. Noh, võiks kunagi peaks sinna jõudma jõudma ikka mul ei ole olnud varem võib-olla sellist vajadust otseselt omaenda erakonna ministrite osas aga saata ma olen vahetevahel vaadanud oma koalitsioonipartneritega, pole küll aru saanud, et mikspärast mõnda oma ministrit valitsus hoiavad. Peaministritel on see suhteliselt mugav, tihtipeale ja peaministrid väga harva sekkuvad ja sa ei saagi koalitsiooniläbilepingu alusel sellistesse asjadesse sekkuda. Aga, aga see on juba erakonna enda asi, kuidas ta ühte või teist positsiooni täidab. Ega te ometi ei taha öelda, et praegu on valitsuses veel ministrit, kes pigem mugavusministrid. No ma ei hakkaks seda kommenteerima. Ikka on, mitte meie erakonna. Selge üks noh, ma, kas jälle seda sõna valitsus murelaps või mure on, viimasel ajal on olnud ka ju see uus töölepinguseadus kuu faasi nüüd see jõudnud on, mis IRL-i seisukoht seal on, sotsid on need, kes nii-öelda selle seaduse siis vastases võitluses ütleme, esileeris on või kohe seal rindejoonel. Millise seisukoha IRL? Ma pean tunnistama, et nii nagu selle alkoholi küsimuses oleme me jälle sellisel ebapopulaarsel seisukohal ehk kui seadusega on tõesti minu meelest juhtunud väga kurvalt arengut selles suhtes, et seadust on, ju, vajab teda tunnistavat absoluutselt kõik osapooled vaatame ühtlas puhamistest, analüüs, Eesti konkurentsivõimelist millist tahes ükstaspuha, millise institutsiooni poolt on tehtud see, et, et meil on paindumatu seadusandlus sellel alal, see on igal pool ühe peamisi Eesti probleemina üles tõstetud, sellega on kõik nõus. Kõik erakonnad, tundub, nüüd, kui me jõuame konkreetse asja juurde ja selle seaduse juurde, siis see seadus on paraku nüüd tundub, et kujunenud selliseks poliitilise näitamise demonstreerimis objektiks, kus kellelgi ei tule tegelikult huvi sellest, et see seadus ükskord ka vastu saaks võetud, ehk üks poosis rebib särki ja viskab nagu Matrossov šoti ette selle eest, et seda seadust mitte mingil juhul ei tuleks, kuna see on niivõrd rahvavaenulik ja teine siis see võib särki ja teatab, et see on maailma kõige paremliberaalne seadus ja meie seisame liberaalsete põhimõtete surmani välja. IRL-i seisukoht on see, et teeks nagu töö. Ehk ehk jah, seadust on vaja? Ei, see seadus sellisel kujul ei ole hea ega piisav ja see ei lähe lihtsalt või ta ei täida neid eesmärke, mida seaduseloojad on pannud, ma ei hakkagi rääkima sellest viisist, kuidas see seadus avalikkuse ette toodi, mis täiesti loomulikult häälestas. Aga paljud inimesedki isegi seadus pole lugenud selle vastu, mis oli ka, ma arvan, rumalasti ja valesti tehtud. Kuid seadust ja, ja noh, selle tõttu tuleb see seaduse praegune toorik ette võtta, teha sellega kõvasti tööd, seda kindlasti muuta väga paljudes suundades, kuid mitte visata seda last nii-öelda pesuveega välja ja mitte mitte korraldada poliitilisi, eksi pitsianismi selle seaduse ümber, sellepärast et näidata noh siis kas oma sotsiaaldemokraatlikku või liberaalset maailmavaadet, vaid üritada leida lahendust. Me oleme omad lahendused välja pakkunud. Tegelikult tundub mulle võib-olla liiga optimistlikult, et need lahendused tegelikult oleks mõlemale nagu sellisele aktiivsemale poolele isegi vastuvõetavad, aga kuna avaldusi on tehtud nii tugevaid, siis keegi ei taha nagu eriti tagasi kah ühtegi sammu astuda. Muuseas, mis see teie roll täpselt seal koalitsioonis on, te valitsuses ei ole. Aga te olete kahtlemata koalitsiooninõukogus sees. Ja loomulikult, nii nagu see peab olema ka ette nähtud ja eks meie koalitsiooninõukogus neid asju ka üsna palju aruta, tegelikult nii, et seda, mis valitsuses toimub, sellest on mul üsna hästi pilt olemas, kas sa lihtsalt seal konkreetselt laua taga või mitte, sellel füüsilises mõttes ei olegi alati nisu, tähendab? Aga mõnikord kahju ei ole, et ise valitsus ei ole, tahaks ka võib-olla tõesti olla nii-öelda ministeeriumi ees. Issand, jumal, mul on seda tööd niigi palju, et siis ma mõtlen, et et veel ministrite otsa, siis läheks asi küll päris üle jõu käivaks. Räägime veel Eesti-sisestest asjadest, Tartu rahust aastapäev oli mõned head päevad tagasi, siis aga seoses võttis sõna või õigupoolest intervjueeriti siis Vene suursaadikut Eestis ja siis härra Uspenski teatas, et Tartu rahu on üks ajalooline dokument, mille võiksime rahus panna ajalooarhiivi siis kuskile riiuli peale seisma ja üldiselt on vahepeal palju igasugu muid asju juhtunud ja unustame selle ära, head sõbrad. On see võimalik, teie nägemused unustama Tartu rahu ära ja, ja läheme edasi, nii nagu me praegu siin olema ja ongi kõik ja teeme täiesti uue nii-öelda kokkulepe Venemaaga piiriga seoses ja nii edasi. Noh, see on niivõrd tavaline vene diplomaatide jutt, et selles ei ole midagi üllatavat ja loomulikult ei ole Eestis mitte mingisuguseid võimalusi, seda Tartu rahu nõnda unustada, ükski riik seda ei teeks, sest et kui sul on olemas oma sünnitunnistus ka inimesel endal, siis ta ei rebi seda ühel hetkel puruks ja viska prügikasti. Ta saadab teda nii-öelda elust surmani välja, sinna kas see meeldib, ei meeldi, aga nii see on. Ja noh, selles suhtes on sellised avaldused ka Venemaa poolt alati olnud, mitte just kõige produktiivsemad, eks nad saavadki ise aru, et, et ega see on nagu selline poliitiline mantra, mida kogu aeg korratakse, aga mida mulle tundub, et vene enda pulka alati kõige tõsisemalt võtta. Meile see ei ole kindlasti kompromissi tegemise koht. Ei, kindlasti mitte. Ja peale selle ei ole meil probleeme. Ma ma ei näe, nagu mingisugused põhjused kuskilt otsapidi tagasi astuda selles küsimuses, sest et meil ei ole ühtegi noh, nagu sellist praktilist probleemi, mida me peaksime lahendama, mis, mis takistaks sellel alal meie suhtlemist Venemaaga või maailmaga seda ja sellel alal ei ole Ajaloo tunnustamine või mittetunnustamine, okupatsiooni tunnustamine või mittetunnustamine. See on jah üleval, aga ma pean tunnistama, et, et eks see on suuresti Venemaa enda enda probleem, vaata et rohkem kui meie probleem, sest et kui ikka üks suur rahvas keeldub oma ajaloolane kui vaatamas, siis nagu inimesega, kes surub oma ebameeldivad mälestused alateadvusesse, tekivad neuroosid, ebakindlus, agressiivsus sest ei ole kunagi kasu. Ja Kunivene, Ma siis juhtkond selleni jõuab, et sellest neuroosidest vabaneda siseks võime loota, üritame kaasa aidata. Kasvõi selle kaudu, et näiteid üritada ühiselt tööd teha, kasvõi näiteks kommunismi kuritegude teadvustamisel. Sest et no ilmselt ei ole kerge töö, ei ole kerge töö, aga ma kavatsen selle tööga ka tõsiselt tegeleda, nii et ja olen ka tegelenud sellega ja Eesti seda jätkab täie hooga, kui me vaatame nüüd kasvõi neid viimaseid üsna huvitavaid ettepanekuid või uusi ideid, mida ka Jüri Luik oma hiljutises diplomaati artiklis välja käia, mida me erakonnana oleme toetanud ja kavatsema tõesti lülitada ka valitsuse tasandil ja koalitsiooni tasemel üles. Ta nagu rahvusvahelise tribunali moodustamine selline riikidevahelise lepingu alusel. Mis puudutab kommunismi kuritegude uurimist, siis need on tegelikult üsna huvitavad ideed ja nendega tuleb edasi tõsiselt tegeleda, sest et. See oleks umbes sarnane idee nii nagu praegu ütleme, haagis tegutseb Jugoslaavia sõjakuritegude uurimiseks. Noh, kui palju see sõltub väga palju sellest, et millise tähenduses omab, kui palju riike sellele alla kirjutab, aga piisab juba suhteliselt väikesest riikide rühmasteta reaalsuseks muutuks. Ja eks seda tulebki hakata, seda teed pidi ilmselt, et ilmselt minema ja üldse kogu kommunismi kuritegude teadvustamine on ju maailmas tegelikult praegusel hetkel võtnud hoopis uue, uue sellise tugevama hoo sisse. Tuletame meelde, et ega holokausti teadvustamine võttis ka aastakümneid aega, kui sellega ükskord alustad ja siis läks alguses väga aeglaselt ja vaevaliselt, kuni siis ühel hetkel selle üsna koletu kuriteo ulatus nagu maailmasse inimesteni mõistusesse. Ja nüüd me tähistame, eks ole, jaanuari lõpus ka vastavat päeva. Jah, ja, ja eks meie ülesanne on mitte sellepärast, et holokausti kuidagi kõrvale tõrjuda, vaid ikkagi see teine kuritegelik pool noh, sama kombel meelde tuletada, mida nad on teinud ikka selleks, et sellised asjad maailmas uuesti enam ei korduks. Meil on külas Mart Laar. Millal viimati teie passi löödi? Tempel Gruusia piiril? Alakuu aega tagasi, kui tihti seal käite, eks ma käini, varsti tuleb jälle minna, nii et. Mis see töö seal õigupoolest on, ometi ei tee ju nii, et lähete sinna kuskile gruusia valitsushoonesse, kõik ministrid, tähtsad tegelased kogunevad kokku, juskui loengut Cohnama ja siis Mart Laar, tark mees Eestis tuleb ja õpetab, et vaat nii, tuleb teha riiki. Noh, kuidas teile nüüd ütelda, eks tuleb ka, audite tuleb ka sellist asja ette, nagu te kirjeldasite. Aga peamiselt ma ikkagi jah, kohtun, kohtun küll omavahel erinevate ministritega erinevate võtmefiguuridega selleks, et kuulata, kuidas neil läheb, kuidas kohtun ärimeestega kohtunud diplomaatidega, kohtun rahvusvaheliste organisatsioonide esindajatega, opositsiooni esindajatega, tsink tankidega. Mida laiem pilt toimuvast on, seda objektiivsemalt nõu ma saan anda, minu asi on nõunik, mitte otsustaja. Ja selle tõttu, kui ei ole oluline mulle oma nõu diplomaatiliselt liigapalju sõnastada, eks ma saan seda nõu anda otseselt ja olen seda ka teinud, kavatsen edaspidi teha. On see töö, mille tulemused on reaalselt märgata ja mis pakub Rahulolu selles suhtes ta pakub rahulolu, küll tulemused on reaalselt märgata, see Gruusias toimunud muudatused on ikka väga suured. Ja mul on hea alus uskuda, et nad nad oma selle kriisi, mis ilmselt pidi tulema varem või hiljem on suutnud, et välja mängida. Ja ma, kui nüüd parlamendivalimised tõesti rahulikult toimuvad ja Gruusia saab endale normaalselt, et normaalselt Parlamendi selles mõttes, et seal on olemas nii koalitsioon kui opositsioon siis siis on astutud tegelikult ikka uskumatult tugev samm edasi, selleks et need üsna radikaalsed reformid, mis on tehtud ka tõesti jätkusuutlikud oleksid, ehk nad jääksid püsima. Kui te praegu Gruusiat vaatate, kas saab tuua sellise ajaloolise võrdlus, et ütleme gruusia praegu oma reformide tasemega on Eesti näiteks aastal 95 No mitte nii kaugel veel 94. Mis seal tegemata on, toome kõige drastilisem. Kolhoosikord on olemas, ei läinud. See on juba ammu läinud probleem gruusia noh, ta ei ole selles suhtes täpselt võrreldav. Et, et see kokkukukkumine, mis vahepeal Gruusias toimus, kui ütleme noh, algus alustati mõlemad ütleme kuskil et aastate algul samas positsioonist enam-vähem siis peale seda on Eestis arenenud ülesse ja gruusia, samal ajal kui meie arenesime kukkunud veel rohkem alla. Nii et see vahe, kuskohast siis gruusia pidi alustama, on noh, tegelikult tunduvalt veel allpool Eestit siis peale rooside revolutsiooni tegelikult neli aastat tagasi sisuliselt alustati. Et seal noh nagu esimene asi, mis tuleb nagu Gruusiat vaadates aru saada, mistõttu nende vaesus, näiteks nende probleemid, nende kogu ühiskondliku struktuuri majandus- ja kõik see kokkukukkumine on olnud tunduvalt järsem ja suurem, kui Eestisse kunagi tegelikult aset leidis. Algpunkt, kus nad alustavad, on ikka palju palju allpool olnud. Ja eks nad, et selles suhtes jõuda selle mõne aastaga Eestit 94. aasta tasemele, on nende poolt vaadates nagu selline üsna kõva, kõva saavutus. Eks nad on noh, praegusel hetkel, kui nad hakkavad tõsiselt rääkima Euroopaga, et saada vabakaubandusleping. Samal ajal me seda neid läbirääkimisi alustasime ja ja gruusia tuleviku osaliselt sõltub sellest, et meie selle lepingu saime. Kui nemad ei saa, siis läheb meil väga raskeks. Kas see majanduslik mudel hakkab tulevikus samasugune välja nägema nagu Eesti puhul, et tekivad uusrikkad ja inimesed, kellel on majanduslikud huvid, miks mitte siinsamas Eestis saavad ennast seal täiesti edukalt teostada. Eesti mudel ei ole selline väga tugevate lõhedega uus vahel selleks tuleb vaadata mõnda teist üleminekuriike, on see isegi mitte, ma ei räägi Venemaast, vaid vaadata, kas või Poolat või või teisi, Eesti on tegelikult suutnud suhteliselt tasakaalus seda arengut läbi viia. Ma loodan, et see läheb liiga Gruusias, seal on omad oligarhid olemas mõelda ka nendest on olnud tõsiseid probleeme, tunduvalt tugevamad oligarhid, kui need kunagi Eestis olemas on olnud, kuid no ma tahaks loota, et eduka arenguse arengu tunnus on see, kui sul tekib selline noh mitte tohutut, sellist ühiskondlikku lõhet, eks sul, seda oli Karhiat. Nii nagu osades kohtades, mis on, istub nii majanduses, poliitikas kui igalt poolt ühtlaselt sees, et sellist asja sul ei teki, kuna see on kahtlematult tegelikult kahjulik. Ega isegi noh, me ei saa ju, ei ole midagi salatud, et ka mõne meie lähinaabrilähedase riigi arengud on siin olnud Eestiga võrreldes täiesti teistsugused. Kui me räägime rahast ja suurest rahast ja ebavõrdsusest, siis kui mälu mind ei peta, siis nüüd tuleval sügisel novembrikuust avaneb Eestis võimalus mängida lotot, mille peavõit minu arvutuste kohaselt võib-olla ühel õnnelikul päeval ja hetkel 56 miljardit krooni. Teie soovitust olete ise istunud ühe suure panga nõukogus, mida selle rahaga peaks üks lihtne eesti inimene peale. Ehk see sõltub sellest inimesest, mida ta oma eluga tahab pihtida teha, no see on väga suur raha, sellega saab teha igasuguseid asju. Aga eestlased, teie arvates oskavad rahaga ümber käia, siin on väga mõnus koht kasiinot teema sissetoomiseks. No jälle nii ja naa, ega nendest kasiinode külastajate silmapaistev kogus ei ole mitte-eestlased mitte isegi eestimaalased. Ma mõtlen selles mõttes vaid tegemist on ka ühe osa ka turismitööstuses, mis on turismi sõna noh, niimoodi paljudes maailma riikides ja üsna üsna edukalt käimas. Ega ühegi asjaga ei maksa hulluks minna. Ei maksa siis raha kulutamisega, aga ilmselt ka mitte raha kogumisega ja vahetevahel mul on raske ütelda, kummaga need eestlased täpselt hullu hullemaks lähevad. Inimtüübist nagu peaasi, ma jälle tulen selle mureteema juurde tagasi, nii et et kui see pole nagu väga suureks läheb, et see noh, nagu vähendab meie eluiga tegelikult kõige kõige kiiremini ja, ja see mure ei tule tihtipeale sellest, kas sul on palju raha või on sul vähe raha, vaid sellest, et sa muretsed, peame selle peale, kui palju sinu naabril või, või tuttava seda raha on ja sellest tuleneb sinu siis pidev pea näri muretunne. Et kui me, kui me natuke rohkem tegeleksime iseendaga ja oma lähedastega ja vähem sellega, mida ühiskond meist arvab või millises positsioonis. Me tahaksime seal kindlasti ennast üles ütelda, siis oleks probleeme kõikidel aladel vähe. Aga kui vaadata statistikat, siis eestlane peaks jah, veel rohkem säästma see on, see on küll õige, ega eestlane on sellesse kulutaja rallis, see viimastel aastatel del vahetuvad üsna ohtlikult sisenenud mitte isegi kasiinode kaudu, kuid SMS-laenud ja ja kõik see tegevus teataval määral on, on rahaliselt veel ohtlikum, kui võib olla ohtlikum, kui inimesel on. See kõik paneb meid muretsema. Mart Laar, aitäh, et läbi astusite ja teeme siis ühe sellise väikse lepingu, et teele tagasi nüüd tööle Riigikokku ja ja näete siis rasket vaeva, et me vähendaks muretsema. Eks ma ühesõnaga eks see muretsemine sõltub ikka iseendast, rohkem rõõmsat meelt, eriti kui läheneb Eesti vabariigi 90. aastapäev selle üle, et me nii kaugele ma jõudnud, on meil kõigil põhjust nii uhke olla kui ka rõõmu tunda, aga oleme siis uhked, aitäh teile, aitäh.