Kohtume siis taas ja kõneleme taas lauluväljakult. Oleme jälle koos, sedakorda 27000 lauljat, pillimeest tantsijat, laulukaare all 100000 terve inimmeri kõla, kareis pingeridadel ja Lasnamäe nõlva erkrohelisel murul ootamas. Ja teie head kuulajad, kes raadiolaine vahendusel enda suurde pidupäeva sisse mõtlete. Meie kõhtu kuulate ja kokku mõtlete. Siis pidupäevane Eestimaa, kes praegu lauljate vahel koguneb suure kõlakaare alla Laulumaa ja meie juurde maa missugused sõnad kannaksid viimaste ootushetkede ülevat pidulikku meeleolu? Eesti Nõukogude Sotsialistliku vabariigi 40. aastapäev. Terve nädala on Tallinn olnud koduks laulupeoliste külalistele. Mitmendat päeva voogab rahvahulkadest kantud pidustuste hoog, nagu laineri lahel maarjamäelt, linnahalli, sealt sõpruskontserdile, lauluväljakul ja täna keskpäevast alates rongkäiguga läbi linna. Et nüüd juba peatselt laulu tule süttimisest sütitatuna suurt pidu alustada. Küllap olid paljud teist osaliseks või isegi vaatajateks Tallinnas. Kolm ja pool tundi käis laulupidu läbi linna. Kõik teretasid ja kõiki teretati. Ja kui palju kordi ei kujutleks laulupeo kontserti sellise piduliku esitluseta vastastikuse innustuseta. Lauluväljakule koguneb juba esimesi koore. Ma teen teile ettepaneku kuulata, kuidas on Üht meie laulupidu kirjeldanud Juhan Smuul sest kui enda keel vahel kehvaks jääb, seda kaunidus kirjeldama, on meil olemas suur kirjandus, luule ja proosa, milles loomulikult on oma jälje jätnud ka laulupeod. Niisiis 25 aastat tagasi hallil Atlandi ookeanil ilmselt kodus järele igatsedes kirjutas Juhan Smuul oma muhulaste laulupeo juhtumuste raamatusse. Nendest värvidest niimoodi lume Valevust. Kujutate ette, näete, metsade ja rohurohelust musta mullaga Rahu, alasti liiva, kuumus, õitsvaid, sinililli, lõhnavaid, kummeleid, Nallernaati siin hõljub lagendikul rukkiväli oma küpsetestoonidest. Siin liitub haruldaselt rooside puna rahuliku hülgehalliga. No kas saab veel ilusamini? Naiskoorid ja meespaarid lähevad lavale. Naiskoorid siit vasakult kui leidub meie pilgu ja käe järgi võte meeskoorid Põhjatorni poolt, seal, kus lehvivad lipud ja kus tule ümber on juba valmis tule aluse ümber on juba valmi fanfaristid. Koore saadab muusika. Hybajuma järedest vitusie estonski jäigi mulje. Peaaegu pooled kooridest on jõudnud juba laululavale. See, mis algab, on nüüd suurkooride pidu. See on Eesti koorimuusika suur pidu. Ja kuigi kõik nad on ju valdavalt taidlejad, isetegevuslased laulu harrastajad, kõneleme me ometi, kui suur professionaalne kunstiline elamus on see, mis me oma laulupidudelt saame. Kuidas on see siis mõeldav, et inimesed, kes laulavad armastusest, laulavad nii kui professionaalsed kunstnikud Uno Uiga on mediteerinud, et koor ja tema dirigent moodustavad kunsti terviku siis dirigendi kasest ja pisingi nüansitaatlus kajastub koori esinemises siis dirigent kui üks oluline mõjutegur meie laulupidude õnnestumisel. Kõik need dirigendid mitte ainult üldjuhi vaid eriti veel need väikeste koorikollektiivide juhid, kes kõik need aastad on ennastsalgavalt tööd teinud mitte ainult selleks, et laule lihvida, vaid sageli ka selleks, et inimesi koos hoida, innustada uusi hääli, leida. Ja ikkagi, kust saab alguse siis meie koorilaulu professionaalsus? See võib alguse saada kõikjal, kus koorimuusikat õpetatakse. Nii võib professionaalsus alata kooli muusikaõpetuse tundides, kooriproovidel ja kindlasti ka lasteaia muusikatundides. Päris kindel igal pool, kus inimesed armastusega tööd teevad. Ja nüüd täna on need inimesed, kes tõesti südamekutsumuse järgi kõik need viis aastat tööd teinud, siin oma kooridega kohal. On erakordselt ilus vaadata, kuidas väärikat, väga väärikalt tõusevad naislauljad oma kohtadele. Nende seas on küllaltki eakaid, me teame seda, et ega koorides ei ole liiga palju noori. Gustav Ernesaks on ise sellest kõnelnud, aga et see on alati omamoodi, niiet teatud perioodil on muid külgetõmbejõude. Kuid ühel heal hetkel tullakse jälle kooridesse tagasi ja keskealisi koorides väga palju. Ja ikkagi siis, mis on see erakordne lauluelamus, mis meid täna ootamas? Selleks elamuseks on selliste laulupidude ja laulupäevade Massikoori, kõlas selle võimsas hinge vapustavas jõus ja voolavas nüansirikkuses. Peale vokaalse kordumatuse peidab niisugune hiigelkoor endas veel erakordselt nakatavad pinget mis haarab nii laulja kui kuulaja. Küllap olete isegi seda tundnud, elati täna ka sellele kaasa. Kordumatu on ka lõputult kirev värvi kangas, mille esinejad laululavale laiali laotad. Seda kõike peab oskama kuulata, vaadata sest ei näe ega kuule seda ju kusagil mujal kui mitme aasta tagant lauluväljakul. See on koorilaulu, professionaalsuse, hiigelnäide ja. Mõne sõnaga võiks tutvustada ehk ka kohe algava peo repertuaari, kuigi pidulistel, kes on Tallinnas, on kindlasti paljudel laulupeo kava või teatmik. Ja eks sellest on palju kirjutatud ja kuuldud juba laulupeosaadet, sest ajakirjanduses aga ikkagi väike kokkuvõte. Kahe päeva jooksul tuleb ettekandele 63 teost. Ja igal kooriliigil on kindlasti hulk lisapalasid. Aga nüüd võiks niimoodi kujutleda, et need lauluväed, kes praegu ikka järjest voogad lavale, et nendel on siis need 63 teost kaasas kanda, praegu südames võib õues või pinges peas kõige mõjusamaks, nagu alati peaks kujunema hiigelühendkoor seitsmepalaga. Muidugi on seal Mihkel Lüdigi Koit laulupidude lipulaul, mis on kõlanud kaheksandal, 11. 15. seitsmeteistkümnendal ja 18. üldlaulupeol. Eino Tambergi kantaat teretus, laul kutsub meenutama eelmisi laulupeo kantaate. 1950. aastal oli kavas Eugen Kapi rahva võim, 1955. aastal Gustav Ernesaksa 1000-st südamest, 1960. aastal Eugen Kapi Läänemeri rahumeri 65. aastal Gustav Ernesaksa laule, ava tiivad. Edasi juubelilaulupeol Veljo Tormise laulu algus ja 75. aastal sama helilooja Lenini sõnad. Asjatundjad on arvanud, et ega sellel peol ette kantav Eino Tambergi kantaat ei ole eelmistega võrreldes sugugi kergete killast. Selles on tänapäevast kõla ja huvitavaid ja raskeid kohti, aga noh, eks teda ole lauldud ja viilitud ka peenevat liimistust antud suurtele proovidel. Väga hästi peaks kõlama ja meie meeleolu siduma ka kunagiste ammuste laulupidudega Aleksander Läte kus põhjalahe kohiseb aga otsepeoks ja tänavuseks eriliseks aastaks on Jaan koha kirjutanud olümpiateemalise laulu viis värvilist rõngast. Segakoori suurus on 7000 lauljat. Nii suur segakoor on meil olnud kolmel viimasel laulupeol ka. Isegi veidi kahju, et seda koorilauljate arv 65. aastal nagu stabiliseerus ja tõusnud enam sealt pole. Aga 1950. aastal laulupeol oli 13000. Segakoor laulab ühtekokku 11 laulu. Jällegi laulupeoklassikat, Tuudur Vettik Su põhjamaa päikese kullast, Gustav Ernesaksa lõikuse laul Lüdigi seal, nüüd kasvab need kõik. Meil kahel kolmel laulupeol varem kavas olnud uued laulud segakoorikavast Poola helilooja Brosnaki meri, Ukraina rahvalauluseade kooldu Elulõng, Veljo Tormise küla kuuleb. Huvitav, kuidas õnnestub? Veljo Tormise sügavalt rahvuslik, aus ja ürgjõuline looming on alati endas midagi huvitavat. Raamatut sisaldanud. Kuulajad mäletavad, ehk möödunud laulupeol kõlasid Veljo Tormise seatud rahvaviisid, ühtelaulmine ja laula, kuni elad, esimene oli eest lauljaga. See oli Ene Üleoja ja Tormise viimaste aastate looming. Kõik kõneleb sellest, et tema mõte on alati liikunud meie koorimuusika juures. Naiskoore on peol 5000 lauljat ja nad esinevad Ants Söödi ja Arvo Ratassepa käe all. 10 laulu nende kavast. Aga neist seitse on laulupidudel ka varem kõlanud. Selleks peoks on Jüri variste loonud Minni nurme sõnadele südamliku laulu kevadpäike ära loo ju veel ja naiskoorid kosmees kooridega kannavad ette Gustav Ernesaksa laulumuusikale Bayroni sõnad, Minni nurme tõlge. See laul nagu mitmed teised on spetsiaalselt laulupeo tarvis kirjutatud ja laulupeo proovide käigus on see lauljatele väga armsaks saanud, nagu mitmel puhul on olnud võimalik kuulda. Ja siis veel on huvitav see meeskoorid laulavad koos poistega kaks teost, Gustav Ernesaks, kes selle tamme istutas ja Villem Kapi poeemi põhjarannik. Aplausi saatel, mida praegu kuulete, saabuvad pidustustele aukülalised. Need on Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee büroo liikmekandidaat, NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi esimehe esimene asetäitja ja Vassili Kuznetsov. Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee esimene sekretär Karl Vaino, Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimees Johannes Käbin, Eesti NSV Ministrite nõukogu esimees Valter Klauson, EKP Keskkomitee teine sekretär Konstantin Lebedev, EKP Keskkomitee büroo liikmed ja liikmekandidaadid ning teised vabariigi juhtivad töötajad. Külalisdelegatsioonide juhid. Nende hulgas on Nõukogude Liidu kosmoselendur Kahekordne, Nõukogude Liidu kangelane kindralmajor Anatoli Filipp tšenko ja teised. Heinakuuks on Eestimaal läbi aegade juulit kutsunud nobedasti lühenevate päevadega kiirete põllumehe tööde kuuks. Puhkusekuuks peavad juulit Nõukogude Eesti kümned tuhanded tööinimesed. Vabrikud annavad siis puhkus oma parimatele tublimatele. Laulupeokuuks peetakse Juulitses sünnimaa saab aasta vanemaks, mis iga viie aasta järel annab põhjust kokku tulla rahva suureks peoks. Üle kõige on aga juulikuu Eesti töörahva võimuvõidu puhul. 40 aastat piisak aja meres, nii nagu sajand eesti laulmist igaviku ees. Ja siiski on see terve ajalooline pohh ühe rahva elus sotsialistliku riigikorra kehtestamisest, kodanliku riigikukutamise läbi sotsialistliku rahvuse kujunemisele, kes täna osana nõukogude rahvast uut ühiskonda rajamas. 21. juulil 1940 kuulutas demokraatlike valimiste teel kujundatud riigivolikogu välja sotsialistliku vabariigi ja väljendas töörahva tahet. Võttis vastu otsuse Eesti NSV astumise kohta nõukogude sotsialistlike vabariikide liit. See palve esitaja Nõukogude Liidu ülemnõukogule, kes selle kuuendal augustil 1940 ka rahuldas. Nii otsustati juulikuus tänavu 40 aastat tagasi jet veenduda otsuse ainuõigsuses. Laskem pilgul käia üle tänase peopaiga Lasnamäe paekaldal. Meenutagem mõttes nende aastate jooksul korda saadetud Nõukogude Eesti on muutunud kõrgelt arenenud tööstuse ja mehhaniseeritud põllumajandusega maaks. Eesti teadurite töö on täisväärtuslikuks osaks Nõukogude ma teadlaste ühisest tööst. Ja meie Eesti kultuur, ka tema laulupeod omanäoliseks palge jooneks Nõukogude palju rahvuselises internatsionaalsesse skulptuuris. 23. juulil 40 aastasest kõneles Johannes Semper vastvalitud riigivolikogus. Kogu meie kultuurielu oli tugevasti heategevuse Jarmo ahelais tuletama ainult meelde, kui palju on meil kerjatud ja korjatud nõndanimetatud Kuldsete südamete pihta koputatud et kuidagi vee peal hoida teatreid, muuseume, kirjandust või kunsti. Nõukogude võimu taaskehtestamisega tehti lõpp kultuurielu kiratsemisele ning loodi soodsad tingimused hariduse, teaduse, kirjanduse ja kunsti õitsinguks. Tänast Nõukogude Eesti kultuuri iseloomustab tema väljumine ainult rahvuslikest raamidest. Tema osasaamine, teiste rahvaste kultuurist ja vastastikune rikastumine. Vennasrahvaste ning välismaa kultuuriväärtustega. Ka iga minut algaval laulupidu kujuneb uueks sammuks sellel rikastumise ja rikastamise teel. Uue laulu sajandi teise üldlaulu ka helikeel on internatsionaalne. Nii nagu on internatsionaalsed kõigi rahvaste püüdlused ilule rõõmule rahule. Kirjanik Paul Rummo oli esimese sõjajärgse laulupeokorraldajate poolel kandis koguni üldorganisaatorid koormat. See mees ei ole oma publitsistika raamatutest kunagi välja jätnud ka laulupeo mõtteid. Jaan kirjutanud, niimoodi. Imelik on see inimene, mõnigi, ka teie alandlik teener eelistab enamasti massidele üksindust, aga laulupeole kutsub nagu mingi võluvägi. Istud tihedalt, külg külje kõrval tuhandete ja tuhandetega trotsisid päikeselõõma ja paduvihma. Kuulad või õieti ei kuulagi, vaid tunnetad iga rakuga hiigelkoorilaulu ja sisimas hakkab midagi võbisema. Vahel tahaks nagu nahast välja pugeda ja koos tormitulest tõusva suitsuvinega lennata. Tont teab kuhu, aga ikka jälle uuesti siinsamas maanduda. Nii on ka praegu. Kogu väljak on täis neid, keda süda ja hing siia kutsunud, kuulama ja laululava on peaaegu ääreni täis. Praegu tulevad peda Rõõmsa valmistusena ääristama lapseelastekooli. Lisaks aukülalistele ja külalistele vennasvabariikides on meie peol ka Ungari rahvavabariigi Solnudki komitaadi delegatsioon Saksa demokraatliku vabariigis, Feriini ringkonna delegatsioon. See on suur ühine rahvaste sõpruse pidu. 35000 istekohta on lauluväljakul. Need on praegu kõik täis, ma arvan, seal istub isegi rohkem inimesi kui ette nähtud. Ja seesama meie piirväärtus, et kui ei ole näha enam rohelist muru Lasnamäe nõlval siis võime kõnelda arvust, mis ulatub 100000-ni. Ka seda rohelist muru ei ole enam näha. Ja võrreldes varasemate laulupidudega ongi nagu rahvas sellel korral märksa varem kohale tulnud juba ammu ootus elevuses. Nii nagu praegugi. Ja kui neid proovida korraks näiteks panna silmad kinni ja kujutada, et see lauluväljak, see ilus Kadrioru nõlv on nii nagu ta on näiteks talvel valge lumega kaetud vaip või sügisel, kui kuldsed lehed on Kadrioru pargis ja puudel ümberringi, siis sa oled nagu endasse kogunud, et alal hoida selle laulu ja see seisab temas jälle viis aastat. Et siis noh, niimoodi nagu kangas on hall, igapäevane tööriide karm, olgu siis taimne või labane kude ja äkki seal keskel niisugused ilusat pidupäeva värvid siis uuesti, kui puhkeb laul. Esimesena tõuseb dirigendipulti täna Eesti NSV rahvakunstnik Jüri variste. Ta on üks teenekamaid meie laulupidude üldjuhte ja tema kujunemistee. See on Nõukogude Eesti koorilaulu arenguteel. Konservatooriumi lõpetas ta sõja eel. 1910 esimesel aastal oli ta meie tulevastele kutselistele kooridele alusepanijaks organiseerijaks. Ta juhtis Jaroslavlis Eesti riiklike kunstiansamblite segakoori. Nüüd on alati väga pidulikud hetked, kui koorid lauluga tervitavad teiste kooriliikide praegu naiste ja laste saabumist. Selle kunstiansamblite segakoori tõi Jüri variste. Pärast sõda ka Tallinna ja veerandsajand tagasi kõlas kodumapinnal esmakordselt Gustav Ernesaksa Mu isamaa on minu arm. See oli oktoobris 1944 Tallinna draamateatrisaalis juhatas JÜRI variste. Kohe pärast sõda asus ta tööle Tallinna riiklikus konservatooriumis. Koorijuhtimise osakonna professori Jüri varist õpilased on täna nimekad koorijuhid. Lembit Verlin, arva rattasse, Heino Kaljuste, Ants Tõnu Kangro. Üle 20 aasta juhtisid aga Eesti raadio segakoori. Ja nüüd nüüd on küll üsna viimased ootusminutid. Helimälus nagu värelex fantuaaride signaali lõpunud, mida ta kohe praegu kuulsite. Laulupea tuli Sipi koitu, kuulasid kõik püsti seistes. Ja peokõnet on Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee sekretärile. Postimehe Nõukogude Eesti linnadesse ja küladesse on tulnud helge pidupäev. Möödub neli aastakümmet suurimast ajaloolisest pöördest meie rahva elus. Nõukogude võimu taaskehtestamisest Eestis. 1940. aasta juuni päevadel toimunud rahvahulkade võimas tahteavaldus oli ühteaegu ülekohtuse minevikku lõpp ja värav tulevikku. Uue päeva algus. Kommunistide tuhandete tööinimeste, rasked ja ohvriterikast võitlust sotsiaalse ebavõrdsuse õigusetuse ja rõhumise vastu kroonis võit sotsialismi lipu all. Nõukogu tema suures sõprusühenduses saavutas Eesti töötav rahvas vabaduse ja suveräänsuse õiguse ja võimaluse ehitada õnnelikku homset endile ja oma lastele. Möödunud aastakümnete peamisi ajaloolise sisu moodustavad uue elualuste rajamine Eestimaal tulemusterikas loovtöörahvaaineliste ja vaimsete rikkuste rohkendamise nimel. Kuid neisse aastasse kuuluvad ka suure isamaasõja ränkade heitluste päevad fašistliku okupatsiooni, raskete haavade parandamine, terav klassivõitlus sotsialistliku korra ülesehitamise ja kindlustamise eest. 35 aastat tagasi. Haavatud ja laastatud maal seistes väljendas poeet Eesti töörahva tahet tõotuses. Ehitame üles hävitatud kojad, käte vahel kolded kokku kanname. Nüüd on see tõotus täidetud. Kunagise kapitalistliku maailma poolgoloniaalse ääremaa asemel on meie töö ja võitlusega loodud Nõukogude Eesti vabariik, kus on üles ehitatud arenenud sotsialistlik ühiskond kus kõik materiaalse ja vaimse kultuuriharud on saavutanud silmapaistvalt kõrge taseme ja jätkavad peatamatut tõusuteel. Asjaolu, et Nõukogude Eesti lipul Lenini ja rahvaste sõpruse ordeni kõrval nüüdsest peale särab ka oktoobrirevolutsiooni orden on kohustavaks ning tiivustavaks tunnustuseks meie saavutustele. Suur rõõm kogu vabariigile igale Nõukogude Eesti töötajale. Neli aastakümmet töörahva võimu on kandnud meid võitudele mille üle võime õigusega olla uhked. Vaadake, meie iitseb Tallinnat, teisi vabariigi linnu ja asulaid. Nad on kasvanud ja noorenenud. Neile annab ilme, ehituse võimas rütm, uute kvartalite suurejooneline avarus. Vaadakem meie võimsaid tehaseid, elektrijaamu, kaevandusi. Olles ise sotsialistliku ülesehitustöö viljaks annavad nad iga päev üha uusi rikkusi meie maale ja rahvale. Kas on võimalik ilma uhkustunde ta vaadata meie uusi kolhoosi ja sovhoosi asulaid, avaraid, ühispõlde, mis inimese ja masina liitunud jõul kasvatavad rohket saaki. Või kas saab ükski eelarvamusteta inimene eitada neid tohutuid progressiivseid, ümberkujundusi, mis meil on aset leidnud hariduse, teaduse ja kultuuri vallas, seda vaimse kultuuri, tuumakuste rikkust, mis nii hästi iseloomustab meie tänapäeva. See kõik on sotsialism tegelikkuses selle ajaloolise valiku tulemus, mille meie rahvas tegi 40 aasta eest. Ent see kõik on ühtlasi hea alus jätkuvale edasiliikumisele uute tähiste seadmisele NLKP 26. kongressi auks. See on kindel alus edasisele loovale tööle, milleks meid eriti innustavad partei keskkomitee, Nõukogude Liidu ülemnõukogu presiidiumi ja Ministrite nõukogu tervitus meie vabariigitöötajatele NLKP Keskkomitee peasekretäri, NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi esimehe Leonid Iljitš Brežnevi soojad õnnitlussõnad ja edusoovid. Me mõistame hästi, et Eesti NSV saavutused on osake kogu Nõukogude maagigantsest edasiliikumisest. Et need on saanud võimalikuks ainult tänu kõigi meie maa rahvaste ühisele loovale tööle. Sellepärast pakub meile erilist heameelt võimalus tervitada oma suurel peol rohkeid kalleid külalisi. Vennasrahvaste esindajaid lubata, kui mul nende poole pöörduda kogu südamest tulevate tervitussõnadega. Viimaste sõnade ajal jooksid rahvariides tütarlapsed nelkidega külaliste juurde ja tervitavad neid meie suurel ilusal Kallid seltsimehed laulus öeldakse, avanevat rahva hing laulan saanud meid, saatnud meid öös ja võitlustes laulud väljenduvad meie tunded ja mõtted, igatsused ja eesmärgid. Sellepärast on seaduspärane, et ka täna oma suure rõõmupäevil tulime Põdis traditsiooni jätkates läbi piduehtes Tallina siia, Lasnamäe paekalda alla laulupeole. Milleks aastaid on armastusega valmistatud. Lassis voogab tuhandete suude ja südamete laul selle kivise, karmi ja kallima kohal, mille partei tarkus ja tahe, rahvahool ja töö ning sõprade toetus ja ustavus on teinud meie kõigi päikese külaseks koduks, muutuda õitsvaks, sotsialismimaaks, kõlakoda võimsa ja üksmeelse hümnina tööle ja loomingule, rahva võimule ja rahu aatele, ustavuse kinnitusena, suure leemini, surematule lipule kandub selles laulus kaugele üle maa, meie tervitus vennalikele nõukogudele, rahvastele Meie kindlatele kaaslastele töö ja pidupäevil. Kallid seltsimehed. Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee, Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi ja Ministrite nõukogu ülesandel üldlaulupeo peakomisjoni nimel tervitan kogu südamest töölisi ja põllumehi, auväärseid veterane ja sirguvad noorsugu, lauljaid, pillimehi ja tantsijaid, kõiki tänase peo peremehi ja külalisi. Soovin neile parimat peotuju. Lubage mul sellega Dada Nõukogude Eesti 40.-le aastapäevale pühendatud üldlaulupidu avatuks. Kallid seltsimehed, anname sõna Nõukogude Liidu kommunistliku partei poliitbüroo liikmekandidaadile, Nõukogude Liidu ülemnõukogu presiidiumi esimehe esimesele asetäitjale seltsimees Vassili Vassiljevitsh, kus need soovile Suures aplausi tormis viidi seltsimees, kus need soovile lilli ja temale õlgadele pandi. Traditsiooniline laulupidude tammepärg. Praegu lahkuvad laululavalt lastekoorid, kes on võtnud osa pidulikust avatseremooniast, aga tegelikult peavad nad nüüd saama ka puhata, sest paljud nendest jõudsid kohale nii hilja, et neil on veel söömas käimata. Praegu on vaateväljas. Tallinna lastekoorid läheb meie muusikakeskkooli lastekoor, õpetaja Sermandi koor ilusate tumesiniste koorimütsidega. Meie muusikakeskkool on õppeasutus, kust igal aastal lähevad väljalennud noori, kes pühenduvad muusikale. Paljud neist lähevad edasi konservatooriumi õppeasutusse esinemison jõudnud oma seitsmendasse. Mis aastakümnete helilooja Eugen Kapp Lenini partei parkija niinina dirigeerib Eesti NSV rahvakunstnik professor Jürjo seerujat, närune vistest, oskas Berg professor Jüri variste. Meie suur perekond ma ajasin ja solist, Eesti NSV teeneline kunstnik, solistiks märgistas Danske SSSR, Kaljo Rästas, dirigeerib Eesti NSV rahvakunstnik. Rubla järgis estonski sert Olev Oja. Linn. On? Ja. Ettekandele tuleb kantaat, teretus, laul kandada, prikeskne epilsnia helilooja kampasid Eino Tamberg, sõnade autor Ralf Parve, Slava Ralf Parve. Dirigendipuldis Eesti NSV teeneline kunstitegelane dired. Lausume ideedilis kustes Danskesse ser Ants Üleoja. Tere, meeste naisterahvakunstnik, Nõukogude Eesti preemia laureaat Eesti NSV Heliloojate Liidu juhatusega. Maikuus 50. sünnipäeval autasustas NSV Liidu ülemnõukogu presiidium teda ordeniga austuse märk. Aga Eesti muusikasse tuli ta täismehe sammudega üliõpilasena 1953. aastal, valmistav diplomitööna oratoorium rahva vabaduse eest, mis oli esimeseks saratooriumiks tolleaegses Eesti Nõukogude muusikas. Oma loominguga Eino Tamberg nii endale kui ka kogu eesti muusikakultuurile rahvusvahelist tuntust toonud kuuletavatsioone temale. Meenutagem Concerto gross, kuldmedal ülemaailmsel noorsoo- ja üliõpilasfestivalil Moskvas üleliidulised preemiad balletis sümfooniana ooperile raudne kodu ja balleti Yana Dentaata eest. 1939. aastal pälvis ta aastapreemia. Voldemar Panso mälestusele pühendatud sümfoonia eest. Oma viie lavateosega on ta jõudnud rind rinnaga meiegi kõige viljakam looja Gustav Ernesaksaga mis paelub meid Eino Tambergi Loomingus. Refereerin. Tambergi teoses köidavad eelkõige kõlaline helgus ja hellus millega on antud enamik muusikalise kanga moodustavaid ideid. Tambergi esimest sümfooniat võiks vist nimetada läbinisti traditsiooniliseks ses mõttes. Kogu muusika liigub selgelt ja loogiliselt, jaan lõpuks ehmatavalt ilus. Sinu teoseid siis lähema kolleegi mõtted ühendavad sinu poolt mõtestatud kired ja tundmused, kirglikud mõtted, elu, liikumissaavutuste rõõmud. Estonia teatri hiljutiste külalisesindustel Helsingis mängiti menukalt ka Eino Tambergi ooperit serenaadi persega. Helilooja ise on oma viimase aja loomingust hinnanud eriti Voldemar Panso mälestusele pühendatud sümfooniat. Selles peegeldub ausalt niisugusena, nagu ma tol hetkel olin, ütleb ta. Ehedalt peegeldub ka Eino Tambergi tänane rõõm, kui ta lille sülemiga oma kohale kuulajate ridades tagasi läks. Kaks meest surusid jah, dirigendipuldis teineteise käsi teose looja ja mees, kes seda juhatas. Ja nüüd kasid segakoorid laululavalt ära liikuma, sest järgmine etteaste kuulub mees- ja naiskooridele, see tähendab, et nad laulavad eraldi vaheldumisi ja koos. Ja seni, kui siin laululaval toimub meile juba nii tuttav ja teadakooride vahetus räägime mõne sõna meie muusikaelust laulupeost laulupeoni, sest omamoodi viisaastaku needki laulupeo aastate vahele mahuvad. Päris suured tööd meie muusikamaailmas siin vahel on olnud heliloojate liidu pleenumil, mille aine olnud küll muusika ja noorus, küll muusikakriitika ja sotsioloogia on olnud muusikateaduslikud, konverentsid, konverents, folkloor ja taidlusüleliidulised, kammermuusikafestivalid, mis meil on korraldatud hulga osavõtjatega varajase ja nüüdismuusika festival, ulatuslikud eesti muusika, kontserdid ja muusikateatrite esinemised Nõukogude liidus ja mujal. Kõike ei jõuakski üle lugeda. Kõige selle hulgas on aga alati tähtis ja väärikas koht koorimuusikal ja ka kooriloomingu uurimisel on palju head tööd ära tehtud. Kahe viimase laulupeo vahel on ilmunud Leo Normeti monograafia helilooja Veljo Tormis, Est Rudolf Põldmäe laulupidude uurimuse teine raamat, Heino Rannapi raamat muusikaõpetus Eesti koolides ja sama mehe Tallinna riiklik konservatoorium. Ja just sellele 60 aastat vanaks saanud õppeasutusele pöörduvad meie pilgud, kui me tänasest koorimuusikast kõneleme. Sest koorijuht krimise eriala, mis Tallinna riiklikus konservatooriumis 1944. aastal loodi selle õppejõud vägev kolmik Tuudur, Vettik, Gustav Ernesaks ja Jüri variste on ju kasvatanud Need inimesed kes meie laulupidusid üleval hoiavad. Sõjajärgsetel aastatel on konservatooriumi koorijuhtimise eriala lõpetanud umbes 240 üliõpilast. Ja selle kateedri töö hulka kuulub ka niisugune teaduslik-metoodiline tegevus kus õpikuid ja muusikateoste analüüse välja antakse. Laulikuid koorilaulukogumikke igal aastal. Ja kõike seda teevad konservatooriumi õppejõud. Koorijuhid Gustav Ernesaks, Jüri variste, Lembit Verlin, Haarald, Uibo, Ants Üleoja, Kuno areng, Olev Oja, Arvo Ratassepp. Te kuulsite, kõik need nimed on tänase peoga seotud. Ja eranditult kõigil konservatooriumi koorijuhtimise õppejõududel on muidugi praktilise töö laboratooriumiks TEMA OMA koor. Tohutut ajakulu ja energiat on see pedagoogidelt nõudnud ette valmistada, laulupidusid laulupäevi ise kohal käia. Seda tööd tehakse peamiselt ühiskondlikus korras. Ja see kõik kordub aastast aastasse. Jälle repertuaari koostamine, kogumike, trükki, toimetamine, eelproovid, koosolekud. See viib õppejõududelt sageli nende puhkepäevad ja osa puhkusestki. Aga seda tööd tehakse rõõmuga ja teadlikkusega. Vanune Meeli Aleksander Kovalenko au tööle Slavatel udukoore juhatab Eesti NSV rahvakunstnik professor, direserved närud näpistest askees Berg, professor Arvo ratastel.