JÜRI vari tere, kevadpäike ära loojuv veel pehnja Jüri varisti Liszennieszonce kallinis. Dirigeerib kirjus, hirved Eesti NSV teeneline kunstitegelane luursele ideetilis kustestaalsetesse ser Ants. Kõlada Gennadi Podolski peo laul Gennadi Badelski Braismiks nööbižnia. Esinevad meeskoori võstub ajut Moskjeefare. Kooride liikumine on seekord nii seatud, et naiskoorid nüüd istusid lavaastmetele ja nende vahelt tõusid nagu üks mees püsti, need mitu 1000. Meeli loojalgaga sitter Villem Kapp sõnade autor Neeme Laanepõld, Slava Neeme Laane Põlda. Laul tõuseb tervituseks aegsetele Privedest ja dirigent Eesti NSV rahvakunstnik Naronernistestonstessesser, Haarald, Uibo. Arvo Ratassepp. Sõnad Debora Vaarandi tekst Debora Vaarandi. Eesti mullad, estonski, insemli viriseered, dirigent, autor. Nagu ealise seatud leedu rahva viis mäe peal pajud õõtsuvad lid, Osceneroodnepižneva pragudki nõuialisse kari Ivokaidžaelgse juhatab kirjas hirved Ants Üleoja. Looming on alati seotud rahvalauluga, rahva viigiga, rahvamuusikaga müüte jõudiski juba õnnitlejate juurde. Tõusis dirigendipulti. Me teame, et nelja tormisel on sel suvel ees 50. sünnipäev ja kooridel on talle. Palju üllatusi valmistatud? Eks ikka tema loomingust uudis ettekannetena. Seda laulu ei teadvustatud, teadvustamist ei vajanud, see oli lisapala, mida juhatas Harald Uibo ja mida laulsid tema kõrval dirigendipuldis seistes Arvo Ratassepp, Ants Üleoja ja Olev Oja. Kõik meeskoore juhatanud dirigendid koos kooridega. Jekab nimisõna, Jaanik Kroodsa, õitse, minul linomeli, Timmuljon songa või. Gustav Ernesaks sõnad jooni, vaeva, vaenlane muusikale muusidki, dirigeerib Jüri, valite. Gustav Ernesaks, see on elu kinkimine 300-le, kaunile laulule, millest valdav osa on kogu aeg meie laulukultuuri kullafondis, nii ka see uus muusikateos, mis on kirjutatud just nimelt selle laulupeo laulmiseks. Seda laulu juhatas maestro Gustav Ernesaks nüüd ise, sest üldiselt on viimasel ajal teda harva dirigendipuldis, aga ju siis siin ja täna süda ei anna ja tervis on meeldiv ka lubada. Laululavalt lahkuvad praegu mees- ja naiskoorid, et ruumi anda orkestritele, aga meie südames ja hinges kajavad need laulud, sest ma arvan, et kõik on ühel meelel, et naistel ja meestel läks esinemine hästi ja meeleolukalt. Ja mitmed laulud kavast kas või viimati kuuldud muusikale ikkagi veel ja meeskooride Eesti mullad jätsid väga sügava mulje. Sellest laulust tahaks mõne sõnaga rääkida seepärast, et Arvo Ratassepp, kes on selle laulu autor autor on siiski eelkõige dirigendina tuntud, kuigi ta on ka küllaltki palju loonud koorilaule. Ta on valinud selle laulu tekstiks Debora Vaarandi luuletuse Eesti mullad. Aga luuletaja poolsed loomeimpulsid on meile teada. Ühes essees kaudu mulla ja asfaldi on Debora Vaarandi ise kirjutanud selle luuletuse, antud juhul siis selle lauluteksti saamise impulsis. Ta kirjutab oma kodumaastikust, et see polnud ei ilus ega suurejooneline maastik kuid tema kasinuses oli valgust ja puhtust. Kadakate tuhandetki varieeruv labürint, rukkipõllu liikuv kahisel ja hingav müür. Minu vanemate kodus oli põldu napilt kolm hektarit. Tundsin seal igal etapil kest mõhna mullas tuhnimine ja maatöö polnud mulle sugugi vastumeelt. Raske polnud mitte maatöö, vaid sellega seotud ebakindlus ning puudus piiratus, aheldatud kultuurinälg. Kui kunagi kirjanike külaskäigul Saku maaviljeluse instituut tuuti vaatasin eksponeeritud mullaproove käis esimesena läbi pea inimkudedena õrnad. Sellest sai Eesti muldade algus. Kuid luuletuse tekkimiseks oli kõik juba ammuilma olemas. Kunagine ihuliku läheduse tunne maaga, mis hilisemalt üle kasvanud kogu meie maale tema saatusega ja muredega ja sellest võrsunud alatine võlgnevuse tunne luulevõlg maa ees. Küllap heliloojat inspireeris muusikavõlg maa ees. Minevik kohustab meid meenutama veel üht laulmist siin Kadriorus, millest Gustav Ernesaks on mõtisklenud. Eredalt mäletan 1941. aasta 27. ja 20 kaheksandat juulit kui Tallinna lahes seisvatelt kümnetelt laevadelt tõusis tuhandete mobiliseeritute lahkumislaul. Ja vastuseks ei tuulehoog Kadrioru rannalt kümnete tuhandete naiste laulu. Edasi kõlas laul laeval Polaris, hiljem Leningradi jaamas, siis pikal teel itta, kaubavagunis kaugel, kaugel, kus on minu kodu. Ma tahaksin kodus olla. Ja muid lihtsaid rahvalikke laule oli kuulda kogu tee. See oli meeste sõjasõit. Aga 1941. aasta septembris leidis roodus aset juba esimene meeskooriharjutus. Koori repertuaaris olid Mart Saare leelo Aleksander Läte, Kuldrannake Riho Päts ikka julgelt, Hugo Lepnurme pulmalust gruusia, rahva lausuliku ja teisi. Oli ka Gustav Ernesaksa laul, otto rootsi tekstile sammub julgelt meie rivi. Roodu järel läheb rood südamelt viib mure kivi, tuul, kui tervitusi toob. Tänase pidupäeva taustal püüame kujutleda missugustes tingimustes elati ja lauldi. Halvasti valgustatud söögiruum oli tunkedes habemik täis. Nende silmad põlesid heledamalt kui saalilambid. Saal oli täiesti välja müüdud, kuulajaile keskendunud, kopikatki maksnud. Kutsusin kontserdi lõppu palas kogu saali kaasa laulma ja see ühislaul mehiselt võimsat korda läks. Tundsin, et just siia pidingi sõja päevil sattuma trummarid annavad märki, et praegu kogunevad laululavale puhkpilliorkestrit ja teine pilt. 42. aasta suvi, 21. juulikuupäev, kõrge männimets ja meeste laul selle kohal. Kaugel näen kodu kasvamas tammed müüridel toeksi kaljurahnud seinakatseteks, toomingad, toa tagana. Koduli aga kaugelt. Need männid polnud eestima männid. Buraali mägede jalamil tähistas Eesti laskurkorpuse seitsmes diviis meestelauluga. Vabariigi aastapäeva. Hei, pidurõivaid. Nii nagu täna roheliselt sõduri pluusid, ainult paar 1000 meest laulsid ühendkoorile orkestri saatel populaarseid rivilaule. 80 puhkpillimängijad kandsid heterostseeni avamängu ning A capella meeskor tuli välja kaheksa lauluga. Aleksandrovitš partei hukku Eugen Kapi kutse pühendatud diviisile. Miina härma, meeste laul, Kalev ja Linda enne ja nüüd vetiku Su põhjamaa päikese, kullast lätte malemäng, kõik need, mis siis südames olid ja tänaseni südamesse jäänud. Viimane laul oli Ernesaksa, hakkame mehed minema kodu poole kõndima. Ja paar nädalat hiljem alustas seitsmes diviis liikumist läände lähemale lahinguväljadele lähemale kodule ja uutele laulupidudele. Ja nüüd tulevad siis trummarid need, kes on alati võlunud meie külalisi oma kaunite huvitavate rõivastega ja mõndagi tõsist muusikasõpru pahandanud. Pärnad toovad nagu operetliku meeleolu meie pidustesse. Nii või teisiti nende rütm innustab, rongkäigus on nad lausa asendamatud ja peatselt algavas puhkpilliorkestrite kontserdis. Me võime veenduda, et nendel on ka oma mitte ainult vaatemänguline, vaid väga huvitav sisuline roll täita teatud muusikapalade ettekandes. Praegu lähevad neljas reas üles rivistuvad puhkpilliorkestrite tiibadel. Puhkpilliorkestreid on, võiks öelda laululava alumistelt astmetelt kuni viimase viimase astmeni välja. Nii et kuigi kõneldakse puhkpilliorkestrite saatusest, staatusest praegusel diskomuusika ajastul, leidub neid alati piisavalt, et inspireerida meie marssi. Laulupeo rongkäikudes. Esinevad puhkpilliorkestri võstub ajutuga või ärkestre. Aleksander Holmina au sulle, nõukogude liit, Slazja Viliigissarietki sajus. Helilooja kambas Hitler Hans Hindpere kodumaa pidupäev Praysoni kroonini.