Praegu lahkuvad lavalt puhkpilliorkestrit ja trummarid. Toimub taasjõudude ümberpaigutamine, sest järgmiseks esinevad lastekoorid. Lastekoore ootab laulupeo publik kindlasti juba kannatamatusega, sest need väikesed tüdrukud, poisid toovad alati niisugust omapärast elevust, laulu pidudesse ja see, et lapsed laulupidudel väärika koha on leidnud, on tõesti viimaste aastakümnete saavutus. Tõsi küll, seitsmendal laulupeol 1910. aastal oli lastekoor osalenud, aga pärast seda pikkadeks aegadeks jäid laulupeod laste häältest. Ilma. Minevikust võiks veel meenutada demokraatlike vaadetega Karl Leinuse tegevust kes juba kahekümnendatel aastatel rakendas oma koorijuhi ja muusikapedagoogi kogemused lastekoori organiseerimisele. Tema organiseeris koolidevahelise lastekoorilaululapsed, see oli esimene niisugune koolidevaheline lastekoor. Tuli sõda. Suure isamaasõja päevil jätkus ka lastekooride töö nendes koolides, mis olid tagalasse evakueeritud lastele organiseeritud ja kui mõelda, et sellel raskel murerohkel ajal ja kodust nii kaugel. Verf neuralgia mittetäielikus keskkoolis olid entusiastid õpetaja ja kooli direktor Robert rägastik. Nad lõid lastekoorid ja koorid, esinesid ja laulsid. Mart Saare Leelot, Miina Härma lauliku lapsepõlve, Riho Pätsi marupolkat ja poistekoor oli, laulis kaerajaani väikese orkestri saatel. Neid laule õpiti Riho Pätsi lemmik laulikust, mille elakueerudes oli kaasa võtnud Kuressaare keskkooli ta poeg, 12 aastane laulumees Vello Need. Minu andmed pärinevad Heino Rannapi koostatud uurimusest meie laste muusikakooli muusika arengu kohta. Aga kui nüüd rääkida esimesest sõjajärgsest laulupeost, siis seal laulis umbes niisama suur lastekoor kui täna. Laste esinemine oli küll väike, Nad olid ainult ühel päeval võtsid osa ja kindlasti ei olnud neil nii kauneid rahvarõivaid. Kindlasti oli nende laste hulgas sõjas orvuks jäänuid aga nende südamlik esinemine läks kuulajatele südamesse. Lauliku lapsepõli oli kavas hiir, kas need olid küllalt keerulised palad ja tulid hästi välja. Suurim menu oli siiski Hermanni kevade marsil ja selle laulu saatel. Selle muusika saatel peaksid õige pea hakkama nüüd laululavale tulemagi tänased lastekooride lauljad sest puhkpilliorkestrite orkestrite mängijad on jõudnud juba väravate vahele. Sellest ajast peale 1947.-st aastast on lastelaul kõlanud kõikidel üldlaulupidudel ja kuuekümnendatel aastatel, nagu me kõik teame, sündis uus koolinoorte laulupeo komme. Muusikaõpetuse metoodika oli täiustunud majanduslikud võimed tuhandeid lapsi pealinna sõidutada ja majutada olid avardunud uus hea akustikaga laululava valminud, mis iga laulda laste laulu pidudesse liitusid viiuldajate ja akordionist ide suurte ansamblite esinemised mis andsid pildi eesti laste muusikakoolide instrumentalistina tööst. Poistekoorid said kõlajõu 1960. aasta üldlaulupeol ja edaspidigi jäid publiku lemmikuks. Lastekooride lipulaev on muidugi meie ellerhein. Tänan laulmas. Ellerheina ettevalmistuskoor, muusik, algeski noored tulevad koor, ellerhein loodi 1951. aastal ja sai eeskuju andjaks ja innustaja kõikidele vabariigi lastekooridele. Heino Kaljuste ellerhein on teed näidanud relatiivne noodiõpetuse purustamisel ja koolidesse. Kandumisel on tutvustanud eesti laste laulu vennasvabariikides ja välismaal. Kaitsnud meie koorilaulu au kurssidel ja võistlustel. Juba üle 10 aasta kannab koor nime, mis servelmanni populaarse kooli koorilaulu pealkiri keller hein. Aga lavale tuleb neid juba koore, lava on keskmine, osa hakkab juba täis saama. Ja siin on meie suurimad lastekoorid Tallinnast Ellerheina kõrval veel muusikakeskkooli lastekoor. Kes veel ja nemad iga laulja on veel klaveri, viiuli või tšellomängija. Neid juhatab laineid Hermanud Kohtla-Järve Kesleri nimelise keskkooli lastekoor. Suuruselt palju maha Endla Jaanus juhatab samuti 100 kahtekümmend. Aga rekordi hoiavad, kui nüüd teatmik päris täpne on. Põltsamaa keskkooli lauljad Heli Martini juhatusel, see koor on 150 viieliikmeline. Suur on ka Tallinna seitsmenda keskkooli lastekoor Viivi aasame juhatab seda koori 130 lauljat. Või Tartu 10. keskkooli laululapsed Heli, Tiiu Tamme ja Tiiu otsuse takilemisel. Meid on 100. Niisama palju lauljaid on Ants Lauteri nimelise Märjamaa keskkooli lastekooris, mida juhatab Vaike Vaide. Aga tore on tulla ja osata mitmehäälset laulu ka siis, kui koor on 15 liikmeline, tulla 15 kümnekesi ja kaasa laulda. See on nagu kammerkoor tunne nende kergust, Kasari vanglast, olla laulupeoni ja jääda laulupeolisi, eks. Praegu jah, kui lapsed lavale kogunevad sain ma seen külaliste istepinkidel jutule Leedu delegatsiooniga, nagu teada, on siin meil tänavu külas kõikide liiduvabariikide delegatsioonid. Delegatsiooni kuulub Leedumaa kommunistliku partei Kaunase linnakomitee esimene sekretär Vladislav laevas Mikusse Aikas ja Vilniuse linnuvabriku brigadir Leedu NSV ülemnõukogu saadik Adele. Nagu teame, tähistavad ka meie lõunanaabrid üsna pea vabariigi neljakümnendat aastapäeva. Või Pravda väetias loe. Nii nagu külaline ütles valmistavad nemad hoolega oma 40.-ks aastapäevaks käigud hoogas, sotsialistlik võistlusplaane täidetakse. Ja loomulikult toimub ka nendel laulupidu. Mesilasrubla. Ja praegu ka põnevat, siis ikkagi lastekoorid lavale. Ja see on sina omapärane pilt. Võistlevas kaardina seal sees. Kuulsime siis, kuidas meie naabrid Leedust oma vabariigi aastapäeva vastu võtavad. Teame, et palju on meil ühist pidustustest traditsioonidest, skulptuuris ja mõistagi kogu meie igapäevaelu. Ja ka täna on siin üks eriliik publikut. Nimelt kui esitatakse kas läinud Läti, Leedu või mõne teise vennasrahvalaul, siis kui on kohal nende esindajad, aga neid on siin väga palju, teame, siis alati tõusevad nemad püsti ja neil on eriline viipekontaktkooriga. Siis meie noored lauljad kõik kohal, praegu veel täpsustavad lauljad oma asukohti, aga see ei ole niisama lihtne, kui sa tuled ikka kuskilt üsna kaugelt testima paigast ja järsku nii suurele laululavale ja siin pead sa täpselt teadma, kus tuleb seista, sest muidu ei tule. Kõlavat laulukoorile. Jetki. Heino Kaljuste sõnad Eha Lättemäe lava, Eha Lättemäe tulge laulupeole riblaženjena praasnika. Dirigeerib Eesti NSV rahvakunstnik professor Naroodner teistest aastajate sert professor Heino Kaljuste. See aplaus põlebki ülevenemaalise koorinõukogu esimehele läbist, laps Kalavile, kes praegu ise juhatas oma loodud laulu ja huvitav on jälgida, et ta tegi seda minu arust natukene. Kiireva kerkima telkimas. Pioneeride laagris pean jätkama ajakiri dirigent Uno Uiga. Helilooja Campbelli ter Artur Kapi Slava sõnad, Karl August Hermann, Kodune kohake, ennistiska. Uno Naissoo Ira Lember metsa telegramm list näedile krama dirigent Heino Kaljuste. Uno Naissoo tekst Ira Lember koolikell skonnislano. Viimast laulu olid Uno Naissoo on hea ja kirgis laulud elavad kauemini nende Lõuna-Eesti NSV rahvakunstnik Uno Naissoo meie armastatumaid heliloojaid ja mitte ainult kerges muusikas, nii nagu praegu ja eriti veel noorte lauljate aplausi järgi mõista. Paraku viis raske haigus sellesama aasta viiendal jaanuaril Uno Naissoo meie hulgast kuid jäävad tema laulud. 74. aastal autasustati teda Eltoni preemiaga. 76. aastal sai tema lausivastikaalia Eesti NSV aastapreemia muusika alal. Kui heidaksime nüüd pilgu väljakule On omamoodi liikumine sagimine külaliste ümber, sest kõik ajakirjanikud, see on aga raadio, televisioon, ajalehed, meie filmimehed püüavad esimese päeva lõppedes intervjuusid, külalistelt nende muljeid koguda, sest eks ole seegi osa meie tuurivaramust, mida me oleme lausa kohustatud säilitama. Peaks ütlema, et meil Eestimaa laulupidudel on õnn olnud kosmonautidega. Nõukogude Eesti 25. aastapäeval 1965. aastal oli meil külaliseks kosmonaut German Titov. Ja meenutame mäletame kõik, kuidas ta sai siin tunda. Missugune meeldiv elamus on pärast kaalutust ja siis maakera külgetõmbejõudu tunda kümnetel sõbra kätel. Täna on meie külaliseks kahekordne Nõukogude Liidu kangelane anatoorifilitiselgut. Emad ootavad informatsioonibüroo juures ei Mets Veljo Ignaadide, Oleksandr. NSV Liidu kontsa taiana tuli Philips, keda tunneme kosmoselaevade siis seitse ja siis 16 komandörina. Lubage teha selle kauni lauluviisi saatel, millega mehed naisi tervitavad. Põgus kokkuvõte intervjuust külalisega. Meie külalisele meeldib, võiks öelda, ta on vaimustatud meie peost ilusast suurest laulupeost, missuguste varem näinud ei ole. Kuid veelgi rohkem tunneb rõõmu selgest taevast, mis täna meie peade kohal on ja mitte ainult selgest, vaid rahu taevast. Külanele kõneles nendest tihedatest asjalikest sidemetest, mis kosmonautide lamp Eesti NSV Teaduste Akadeemia ning Eesti NSV Teaduste Akadeemia astrofüüsika ja atmosfääri füüsika instituudi teadlastega. See teeb ka meile suurt rõõmu, et meie vabariigi teadlased võivad oma osa anda ka suurte rahvusvahelise tähtsusega kosmonautika probleemide lahendamisele ja inimlik aspekt. Kosmonaut Anatoli Filipp tšenkol on kaks täiskasvanud poega. Üks on õppinud lennukoolis, nüüd lendab helikopter itel. Noorem poeg on lendur, nii et mõlemad on ka seotud lennundusega ja veel öisest teaduslikust tööst. Need on siis helkivaid ööpilved, mida uuritakse nii kosmosest kui ka meil Tõraveres. Ei oska öelda, kas tänasel õhtul võiks olla helkivaid ööpilvi näha, aga kes läheb õhtul linna kõndima ja peas aeg ei tule, sest laulupidu hakkab tänaseks lõppema. Praegu tulevad lavale segakoorid, eks siis võib pilgu taeva poole seada, sest üsna kõrget kõrget pilvitust on näha küll. Pojad, kes isa jälgedesse astuvad, sellest kõneles praegu meie lugupeetud külaline pojad, kes isade jälgedes astuvad. See mõte sobib meie laulupeo kontserti täna niisama hästi. Meile kõigile ütleb palju, kui me nimetame kõrvuti Richard ja Alo Ritsingu nime või heina ja Tõnu Kaljuste nime. Ja kui me teame, et paljud koorijuhid muusikategelased, kellel on endal kodus päris nooremat sugupõlve kasvamas. Ma rääkisin eile sel teemal. Venno lauluga tunnevad suurt muret ja huvi selle vastu, kuidas teistes üldhariduslikes koolides muusika õpetamine läheb. Kas koolides, kus nende lapsed õpivad, on koore hoitakse lapsi, kantakse dismuusikaga, koorilauluga. Siit meie reporteri kabiinist ei või eristada, kes on lauluväljakul mõne üksiku, tunneb küll ära mõne rühikama dirigendi ka ja helilooja, kuid kaugemale istujaid mõistagi ei seleta silm, nad muutuvad üheks kirevaks piduliste pildiks. Kuid kindlasti on siin Gustav Ernesaks, Jüri varist, teie Eugen Kapp. Aga võib-olla, et ka Anna Klas, Bruno lukk, Olga lund, Viktor Gurjev, Roman Matson, Hugo Lepnurm, Boris Kõrver, miks ma neid nimetan, neid võiks rohkemgi nimetada. Need on kõik mehed, kes tulid sõjateelt 35 aastat tagasi ja mitte ainult võiduga, vaid ka arvestatava kultuuripagasiga. Sest palju seda, mis tehti meie kunstiansamblites, oli ju alusepanijaks meie Nõukogude Eesti kunstikultuurile. Sellesisuline kujunemine ja karastamine toimuski nendel aastatel kui loodi meie esimesed läbinisti internatsionalistlikud sõjast inspireeritud kunstiteosed kirjanduses, muusikas, kujutavas kunstis. Eesti NSV riiklikes kunstiansamblites pandi alus Nõukogude Eesti kunstiintelligentsi ühtekuuluvusele tema kunsti traditsioonidele, mille üle täna siin lauluväljakul nüüd rõõmu võime tunda. Esinevad segakoori võstubayuts, meelsele jõhvar. Arutonian, Slava Lundvik, nurjan. Tõlkinud Otto Roots, poodlenile oode Lenina kirjas Viru dirigent Ants Üleoja. Gustav Ernesaksa seatud eesti rahvaviis Debora Vaarandi tekstile lõikuse laul Estandsceneroodnebis roboti Gustav Ernesaksa Slava Debora Vaarandi teistkümnel saad või irvet dirigent Jüri variste. Kübara peast ja sammub lauljate ette. Tõuseb üles dirigendi tarni, et väike tydruk saadab teda. Mis võib olla meeldivamaks, olla nii armastatud, nii austatud ja lugupeetud. Koos tüüri varistega surusid nad vastastikku kätt. Ja nüüd ka tulid dirigendipuldist alla. Veljo Tormise seatud eesti rahvaviis Ülo Tedre tekst Estonsceneroodneb Eesti Braborki Veljo Tormise tekst. Ülo Tedre küla kuuleb Losu dirigent Ants Üleoja. See oligi laul, mille esitamine valmistas. Oleme ausad, küllaltki mured, sel ajal, kui laule alles õpiti, et kuidas see laulupeol välja tuleb, kuidas tuli selle üle, otsustate, teie kuulajad, otsustavad need, kes kuulevad siin väljakul ja praegu kutsutakse autorit, et talle tänu avaldada. Kuidagi muhedalt läks see laul, ma ei kuulnud, mida dirigent enne laulu algust koorile ütles, aga igatahes muhe naeru. Puhanud jooksis läbi, koorikontakt on ilmselt hea nii helilooja koori kui juhi vahel. Helilooja Campbelli per Mihkel Lüdig tekst. Anna Haava. Seal nüüd kasva tampi, Peeerrastiod juhatab seire Ants Üleoja. Pikas mustas mulgi kuues Need jooki ja imelik vastu oli, oli tema ja käeskantava fotoaparaadi vahel, aga pilt, mida ta pilgutada soovis, oli tõesti seda väärt. Segakooride ees seisid kolm meest, Ants Üleoja, Jüri varite ja Ants Sööt ja toimus kolmikjuhatamine ühes taktis kolmekesi lõbusat, rõõmsat, hoogsat tuljakut, mis alati meie peotuju heaks teeb, meie meeled rõõmsaks teeb on foorumi laulnud, nii nagu tänase peo lõpuks siis ka kolm dirigenti suure segamini ajada, sest loogiliselt võttes peaks igal dirigendile olema oma lähenemismaneer ja oma interpreteerimist tahtmist. Tõepoolest, ega ei saa ju pidu lõppeda. Ühe ainsa lisalaulu. Kuigi on ju ees veel homne pidupäev, sest arvestagem seda, et täna on kaheksa tundi, siis tõsine tööpäev selja taga olnud kõigil lauljatel ja ka samuti pealtvaatajad, kes ammu enne kahtteist juba südapäeval väljas olid. Veel Mihkel Lüdigi laulu teemal seal kasvab, vahepeal saime teada, et tema abikaasa üle 90 aastane Olga lüüdid kuulab kodus raad. Ühe televisiooni vahendusel elab kaasa meie laulupeole, nii et tervitused siit raadiost. Vahenditult väljendama küll kreeni, küll nukrust särama vägevust õrnus. Ikkagi on koorilaulus mulle ka praegu niisugust külgetõmbejõudu, mille vastu ma ei saa ja sõnul ei seleta. Teil on õigus maestro äärmuseks tänase kontserdipäeva jooksul oleme seda jälle tunda saanud. Või otsida igale laulule matmas Tunde teenused, teine plaan, eri värv, see on midagi väga põnevat ja kaasakiskuva on maestro Gustav Ernesaks ka sellel oleme tänase päeva jooksul tasemel. Nääripeo esimene päev, On lõppemas. Usume, et igaüks leidis siit oma laulu, mida hinged edasi teenindada. Homme jätkub kontsert kell kaks päeval. Kuulmiseni.