Kõneleme lauluväljakult. Laulupidu kestab, hommik tervitas meid pehme suveõhuga pilvealuse päikesega, mis aeg-ajalt ja siis lõpuks täiesti selgelt särama murdis. Paitas rohelust, õisi, poetas odavaid pärnapuid, kastaneid, mille küünlad juba kustunud, et vilju valmistada. Laulupeomeeleolu oli linna kohal eilsed viimased viisid veel nagu õhus. Sääl nüüd kasvab kaunis kodu ja kaunimad laulud. Pühendan sull. Küll oleks tahtnud salakõrval kuulata eile õhtul, mida mõtlesid ja millest kõnelesid need, kes eilse peo tegid lauljad ja koorijuhid. Kas oli neis juba väsimustki pikast päevast või alles see tunne, et päeva lõpuks said nad endale õieti lahti laulda lauluhoo kätte. Peagi algab laulupeo teine kontsert. Kui eilse päeva veerul kõlas Mihkel Lüdigi laul, oli see nagu kooride pühendus mehele, kelle sünnist maikuul 100 aastat möödus. Aga 100 aastat on möödunud ka meie esimesest Tallinnas peetud laulupeost ja ma olen kindel, et paljud said aega peatuda ja laulda Kadriorus 1880. aasta kolmanda üldlaulupeo mälestuskivi juures. Tänases kontserdi päevas ongi laulupidude klassikat. Miina Härma, Mart Saar, Evald Aav, Aleksander Läte. Nende laulud on mahtunud peo kavasse. Finaalis võime neile nimedele lisaks kaasa elada Friedrich Seebelmanni, Konstantin Türnpu ja Raimund kulli. Kuulsaks ja kindlalt omaks saanud viisidele. Laulupeoaastale langevad ju mitmed nende meeste sünnitähtpäevad. Laulud ei lõppenud eile õhtul lisapaladega siin lauluväljakul, sest kui meeleolu on kord juba ülevaks tõusnud, siis tahate avaldada. Lauldi Kadriorus ranna teel ja ööbimispaikades ja mõnel pool jätkati tänasel uuel hommikulgi Pedagoogilise Instituudi kultuuriteaduskonna iidses majas laias tänavas. See on keskaegne nunnaklooster, peatus selle nädala Läänemaa meeskoor. Ja kohe oli selge, et mehed ei taha ainult laulda. Leiti teaduskonna raske kivist nimetahvel, mida instituut ei olnud laulupeoks veel jõudnud üles seada. Oma mees saadeti Raplasse koduse tsemendi järele ja täna hommikul toimus õppehoone nimetahvli pidulik avamine. Terve meeskoor oli kui üks mees üles rivistatud Lars Kodusaar, Helmut Villu, Hans firma suure vaeva nägijad ja teised lassid täiel häälel kõlada Koidul ja meestelaulud ja korralt oli tänav kuulajaid täisabist olulisem on mõistagi selline kontakt, mis sõlmiti digikultuuritöötajad ettevalmistava õppeasutuse ja laulumeeste vahel ja see jääb kestma pärast laulupidugi. Joostri Ljudskoi käijuar. Kohale jõudsid siis ka trummarit ja nüüd on. Kontserdipäev algamas 1980. aasta üldlaulupeo teine kontsert. Esinevad puhkpilliorkestrid, võstu pajud tuga või ärkki estri. Helilooja kampasiider Raimond Kull fantaasia eesti viisidest, fantaasia, estonski matiiv. Dirigeerib Eesti NSV teeneline kunstitegelane, virise hirved luusoniteediliskustes Danskesse ser Leho muldre. Rein Ploompõimik Aarne Oidi lauludest popurriis pistsin Arne hoida. Dirigendipulti astub Eesti NSV teeneline kunstitegelane showski, pulss, tuba, luuseumi peedilist kustes Danskesse, ser Vello Loogna. Semjon Sernetski, Moskva Saluut, Saluut mask või taas dirigendipuldis tiriseerued Leho muldre. Nii musitseeris Eestimaa suurim, 2000 üheksasajaliikmeline pasunakoor. Meie puhkpilliorkestri tase on kohati päris hea, rida on rahvaorkestreid, kuid tänapäeval näib kõige olulisemaks kujunevat esinemisvõimaluste probleem, sest laulupeo rongkäik ei juhtu liiga tihti ja marsimänge ei anna meestele seda kõige sügavamat mängurõõmu. Nii et. Dirigentide õnnitlemine. Aga kui mõelda pasunapoiste esinemistele kolhoosipidudel või suves kaikuvat vabaõhukontserdid kontrastiks mikrofonide ja võimendussüsteemide varal elavale muusikale. Kui. Omapärane koorilooming edenes juba möödunud sajandil kulus puhkpillimuusikal oma lugudeni jõudmiseks hoopis enam aega. Alles üheksandal laulupeol 1968. aastal kõlasid esmakordselt eesti autorite teosed. Eesti puhkpillimuusika tänapäeva oleks raske ette kujutada Rein ploomita. Tema Eesti puhkpillimuusika patroon on kirjutanud oma poolteist salamitmesuguses žanris pupilli teost. Ja küllap kuulsite teiegi, et puhkpillimuusikale on oma eriline kõla, emotsiaalne mõju ja kes võib seda tunda veel paremini kui Rein Bloom, kes kogu oma elu on puhkpillimuusikat kirjutanud. Ja ka mitte iga teos ei sobi puhkpilliorkestritele ettekandmiseks. Tundub nagu nii, et puhkpillimuusika nõuab erilist laulust viisilisust ja sellest ka Arne Oidi popurrii. Õnnestunud esitus. Seal, kus Aarne Oidi elavate laulule nukker valus meloodia kõlas, mõtlesid mängijad ehk kindlasti tänumeeles nii heliloojale kui Helmut orus Saarele oma seniste laulupidude juhile. Neid mehi pole enam meie hulgas, aga nende töö ja mälestus neist on. Samal ajal aga pühitseb Rein Bloom tänavu oma kaheksakümnendat sünnipäeva ja tema reipus lubab küll oodata veelgi lisa Eesti puhkpillimuusikale. Üteldakse revolutsiooniline laul, komsomolid, laevastiklase Sainski, ristleja Aurora, eesti rahvalaul viire takka. Valgevene tantsulaul Põlva ja Arnoobabadcianjaani ustavad Lenini üritusele laulud seadnud Jon Tungal. Lavale lähevad margisammul selle muusika saatel, mida te kuulete, vene kooride lauljad, neid on umbes 2500 sinistes madrusesärkides jääd sinistes seelikutes kooli õpilast ja lava külgedel lähenevad täiskasvanute koorid. See ongi eriline, et vene koorides laulavad koos koolinoored täiskasvanutega ja Nende kooride laulu juhatab Eesti NSV teeneline õpetaja Johan Tungal. Tõesti meeldiv oli kuulda Jon tungla mõtteid, sest kooride tase sõltub entusiasmist ja tema on küll teinud suure, väga suure töö. Vene kooride esinemine oli mõjus silmale ja kaunis kõrvale. Siin oli näha lainetama Smerrat, siin oli tunda tuult, kuid üle kõige oli tunda kiindumust laulusse ja väga head korrektset esinemist. Diili John tungal on meie koorilauluentusiast juba 59.-st aastast. Kuni 74. aastani oli ta Tallinna üheksateistkümnendas keskkoolis muusikaõpet. 176.-st aastast on Tallinna riikliku konservatooriumi kooli metoodika kateedri dotsendi kohusetäitja. Ta on juhatanud vene koore 16., seitsmeteistkümnendal, 18. ja nüüd siis 18. üldlaulupeol. Öelge, palun, kui kaua olete te juba siin praegu istunud? Mina jõudsin siia kell pool 11. Miks te nii varases kohas tahtsime käijat linnas oleks näha minu omal ajal laulukoori naised laulavad siin, mis koor? Nõmme, naiskoor. Neid on küll vähe, aga me oleme vanad seal, kõik noored ei taha tulla vanade juurde. Ärge rääkige siiani, nii õnnis tunne, ekste tunne ja endagi käest, kui nüüd praeguse orkester mängis siin maa tõru kohe, see on nii ülev. Nii meeldib nii suurepärane. Saame tuttavaks, kellega ma praegu milistenised. Nüüd mõni sõnaga treil, tahtmine on kõike näha ja kuulata siis muidugi peab, et platsil õigel ajal platsis olla, siis varakult üles tulla. Muretsema. Ja kahes kooris sõjaveteranide meesansamblis laul on siis Tallina kohaliku tööstusega munale ettevõttete kooris runo kellega ma juttu ajanud USA Leonid Tallinna elanik millal, millal teisse lekkis sõda laulupeotunne. Kui lisa oli Tallinna meestele seltsi liige ja siis mulle ei meeldi, sest eriti see laul nii tol ajal ma olin siis poisike. Laulupeotunne avaldub. Teinekord on isegi raske öelda, mis see täpselt on. Jah, see on niisugune sisemine tunne ja nagu näed seda lauluväljakut tervikuna. Väga kire ja liikuv, elav mass. Ja siis need laulud, mis kostavad nii Nov nii võimsalt ja olin eila õhta naela, tähendab, olin seal üleval Lasnamäe serval ja siis kuulsin seal mõningaid laulusid. No tõesti oli haruldane elamus. Pealegi veel tänu omanikule trummarid oma trummi põristajaid, JJ maavärin oli niivõrd võimas hääl ja niuke eri toolitavalide. Teie olete nii osavõtja osaline laulupeol kui ka vaataja. Oskate mõlema külje pealt öelda, väga ilus on maade siia publiku peale, kes Lasnamäeserv, see on kõige huvitavam just need värvitoonid ja kirevuse ilus roheline loodussinine taevas väga meeldib ja laul ja laulu see ühendab kõiki iga viie aasta tagant on meil siis võimalus või? Võib isegi öelda. On see õnn meil seda ülevat tunnet läbi elada, aga ometi, enne, kui see tunne tekib, nähakse selle tunde heaks väga palju vaeva. Ja ma ei saa ütelda, et mul kergel, see asi läks. Meno runo meeskooriga harjutasin iga nädal kaks ja veterani kooriga üks õhta, nii et iga nädal ohverdasin kolm päeva laulu laulmise tarvis. Ja ei ole midagi kahetseda, ei kahjusta ple midagi. Nendest muredest üle saanud. Mis ametimeeste olete lõbus, mina olen mehaanik. Autopoodides autobaasis olin kunagi aga pensionärina töötan kiievi kolhoosis. Ja muidugi tuleb öelda, et Laul liidab kõik elukutsed ja on meil professori, see on ministri asetäitjaid ja igasuguseid lihtsaid töömehi ja kõigega. Laulus oleme kõik ühe pulga peal, kõik laulame õieti. Kuunete naispaarid lähevad lavale Veljo Tormise seatud eesti rahva viidi ühtelaulmine saatel ja see on niisugune pilt, et väravatest ja kehvpääsus laululavakiht. Kes tulevad Naiskoorilauljate read kätest kinni hoides, et laval saaks kokku nais? Koor see keelpilliorkester, kui teda segakooriga võrrelda, siis segakoor on nagu sümfoonia. Kes veel niisugune olla, see klassikaline võrdlusnaiskoori, õrnad lüürilised nagu keelpillid? Naiskooride tänane kava peaks küll hingekosutust pakkuma kava suhtes kõige nõudlikkuse käelt. Kuulajale, kes suhtub kõige nõudlikkusega sellesse pärlid reas lausa klassikat. Mart Saare kirkalt sädelev alliti ja Miina härma noor olla on kevadet rinna seest anda. Kooriliikumine, see on ju üks suur osa laulupidude ettevalmistamises. Alati ja väsimatult tegeleb selle stsenaariumi väljamõtlemisega Aksel Pajupuu. Ja täna hommikul enne kontserdi algust, kui ma temaga rääkisin, siis ütelda, eks midagi uut tahetakse igal peol teha ja tänavu on uutmoodi just naiskooride ja meeskooride paigutus. Aga üsna varsti tahab ta sõita Leedusse nende laulupeole, et sealt saada uusi täiendavaid kogemusi. Selleks, et edaspidi koori paigutuses minna edasi uut teed mööda, nii et paigutada kooris mitte häälerühmad eraldi, vaid poori kui terviklikud laulu saarekesed. Suure koori sees, sinnapoole juba tänavu küüti, aga kõigega ei jõutud veel nii küpseks, et võiks tänavu juba rääkida päris uutmoodi lauljate paigutuses. Laululaval. Helilooja kampasid Edgar Arro sõnad rahvaluules, lavaneroodne je Vihule Nasaatvu koori juhatab Eesti NSV teeneline kunstitegelane. Neid eetiliskustes Danskesse ser Ants. Riho Pätsi seatud rahvaluulel põhinev eesti rahvaviis pillol Helle Estanzgenerone Bismiga Brabotki, Riho Päts, Slava närud meie Wongi kannel. Helilooja kampasingermantsa teks Carl Edwards halli. Nii naised endid meiega ühte laulnud ja meie oleme. Endid naistega kokku mõelnud? Nii nagu kuulete teisest helitaustast ja häälte vahekorrast on reporterid jätnud oma raadiotorni ja tulnud lauluväljakule rahva sekka kooridele lähemale. Ja kuigi siin on üsna tugev tuul, mis kindlasti ka meie mikrofon riidesse, kuhu siis saame me siiski seda õiget pidupäeva meeleolu. Seda tunnete pingekaar, mis ühendab koore ja publikut ja aujuhte. Tänane teine kontserdipäev on jõudnud juba poolele teele kuid algusest peale on lauluväljak olnud pilgeni tulvil inimestest. Üldse võibki selle peo kohta öelda, et rahvas on seda armastanud. Esimestest hetkedest rongkäigust peale ei olnud eile näha suurt rahvasterändamist ega ole ka seda täna näha. Lasnamäe nõlval ei näe rohelist muru, siis meie arvud võiksid olla üle 100. 1000 aga kui mõelda juurtega koorid, siis on päris selge, et meid on siin kindlasti oma 150000 550000 inimest ühte laulmas kokku mõtlemast.