Esinevad meeskoorid Joosep Hartman, tunds, eestikeelsed sõnad Johann Voldemar Janseni järgi, Enn Ojal eesti vennad, laulge rõõmsalt juhatab Jüri Rent. Levi Madet oja, Eino Leino, kauneim maa juhatab Jüri rennid. Veljo Tormis rahvalaulu motiilil sõnad loonud Lea Tormis Eesti mees ja tema sugu, see laul on kirjutatud 1987. aastal. Fosforiidisõja ajal juhatab Alo Ritsing. Head kuulajad ilmselt tundsite ära? Et meeskoorile tuli laulu alguses appi loo autor ise, Veljo Tormis. Jaga lokku löömise, lõi tema koos dirigent Alo Ritsingu ka nagu lahti. Ka Ritsing ütles fraase nii, et tegevuses olid kõik. Ja võib-olla üks mõte dirigendile Taloritsingult oma laulu ja mängumeele ja keelega on meie väike rahvas ennast säilitanud. Tippinimesed seda üksinda ei suuda. Ei tea, et meie instrumentaalmuusika või mõni ooperisolist oleksid maailmas erilist märki maha jätnud. Küll teatakse aga Eestit kõrge koorikultuurimaana. See on meie omapära. Ma arvan, et massiline kooriliikumine ja seltsid on kujundanud meie rahva iseloomu. Peole tulijad ise teavad, millise hinnaga täna sünnib aulaulupeo korraldajatele, kes otsivad ja leiavad võimalusi traditsiooni hoidmiseks. Õlledega juhatab Ants Soots. Peep särapiku loodud Lehte Hainsalu sõnadel loits juhatab Ants Üleoja. Nii nüüd on dirigendi autor mõlemad dirigendipuldis. See on kindlasti väga suur tänu nii paljude tunnistada. Kusjuuresolekul iseäranis ilmselt mõnigi helilooja mõtleb, et kirjutan järgmiseks laulupeoks veel laule pea, kui see nii sütitab. Esimese üldlaulupeo teise päevakavas olid ilmalikud laulud, kui nüüd jälle meenutada natukene. Ja kontserdi keskpaik oli planeeritud Jakob Hurda kõne. Paduvihm sundis kõnet lühendama kuid ka lühendatud variandis olid selgelt välja toodud kolm juhtmõtet. Esiteks orjusest vabastatud Eesti rahvas peaks nüüd igapäevasele vaimuharimisele mõtlema. Teiseks eesti mees jäägu iga kuue sees eesti meheks. Haritud eestlane ei tohi oma rahva peale üle õla vaadata. Kolmandaks eestlane asutagu kõrgema astmekoole, mis rohkem õpetust annavad. Vihmast hoolimata ulatus kuulajate arv peo teisel päeval 12000-ni. Mis oli tolleaegse Tartu kohta, kus elas 21000 inimest, väga suur arv. Ja arvestagem veel ühte asjaolu. Eelmise sajandi keskpaiga Tartus oli eestlasi vaid kolm, 4000. Laulupeo aastaks oli eestlasi juba rohkem. Aga ikkagi, kui pealtvaatajaid oli 12000, siis tähendab kuulajaid tuli ka maalt ja ilmselt ka sakslaste hulgast manu. Ja ka niisugune väike seik. Kontsert lõppes tihedas vihmasajus. Pidulik õhtusöök peeti Vanemuise aias, kus sup praegast ei õlu vihma läbi lahjemaks muutusid. Eesti Postimees ütles selle õhtu kohta nii. See tükk ehk jagu meie rõõmsast laulupeost oli kõige vesisem, aga sellepärast mitte kõige mageda. Ma tahaks loota, et need ei olnud nüüd loitsimise sõnad vihmale. Mehed on need laululava kaare all päris üles üles ülemistesse ridadesse roninud ja siin asfaltpill võtavad oma õigust laululavale joosta poistekoorid. Kolleegi Lembit Lauri äsja seks vestluskaaslaseks oli Aksel Pajupuu, kes teadupoolest on ju meie esimese ülelinnalise poistekoori asutaja ja looja. Mäletate, kunagi laulis meil niisugune koor nagu Jaan Tombi nimelise kultuuripale poistekoor kellest täna on saanud poistekoor Revaalia. See koor andis tõuke meie poistekooride tekkele ja arengule. Ja nüüd Revaalia noor dirigent Hirvo Surva, kes ka täna tõuseb siia üldjuhi pulti on üles kutsunud õpetajaid ja poisse uuele liikumisele asutama maakonniti poistekoore. Tõsi, idee tuli Eesti meestelaulu seltsi juhatuselt, kes vaateliste meestena näevad ja tunnevad suurt muret meie laulukooride järelkasvu pärast. Ja nemad tegid ettepaneku asutada Eesti meestelaulu seltsi poistekoor. See tähendas seda. Hirvo Surva kutsus Tallinna veebruarikuus kokku igast Eestimaa koolipoistekoorist kaks paremat lauljat. Täpselt samasuguse koori lõi ta ka Virumaal. Ja niimoodi neid poistekoore meil kasvatatakse, sest õpetad pojad on öelnud, et see Eesti meestelaulu seltsi poistekoor on andnud poiste laulule niisugust innustust tiirustust juurde. Et kui varem pidi poisse kutsuma ja paluma, et tule koorilauluproovi, siis nüüd vastupidi, poisid käivad küsimused, õpetaja, kas ma ei võiks tulla laulma koori nii, et meil on, mille peale loota ja on, keda tulevikus siin laululava kaare all? Näha ja poistele seda hakkamist ja särtsu nõnda palju, et siin korraldajad pidid isegi natukene manitsema, sest poisid läksid hirmsa hooga kohe nii laululavale peale, et läksid juba meesteni välja ja meeste taha tuli tagasi kutsuda Teie poisid laulate meeste eest. Ei, ei ole veel mehed, nii ei saa, et ega tegu ei ole lapitekiga tüks. Siin üks värv siin ja üks tükike seal. Aga noh, kõik saab korda ja ma arvan, et, et kui energiat ülegi, eks on alati parem näitaja, kui seda puudu tuleb. Kujutatakse, kui poisid oleksid loiud ja läheksid aeglasest lavale ikka poiste moodi jooksuga, rõõmsal meelel ja väikese sõjakisaga, see on neile omane, see näitab, et seal on materjali ja seda annab vormida ja, ja õnneks on meil neid, kes oskavad poisse vormida. Kui eile Venno Laul oma poistega tuli, sellest meie kolleegid ka siin lauluväljakul mikrofoni juures rääkisid, märkasid, tulid sirget poisi Need olid pikad poisid, need olid hea hoiakuga poisid, need olid pügatud soenguga poisid. Need olid nagu noored härrasmehed, need olid need tõelised Eesti mehed või need, kes kasvavad eesti meheks ja kui näed midagi säärast, siis tunned, et asjad mitte ainult koorilaulus, vaid ka laiemalt kas on või vähemalt saavad lähemal ajal paika. See on üks ja tunne, kui seda tunned, mina tundsin. Esinevad poistekoorid Juhan Aavik püha põline ja üllas, juhatab Venno Laul. Nüüd kõlab Hans Hindpere laul, millele on sõnad kirjutanud Priit Aimla varuaeg. Ka seda laulu juhatab Hirvo Surva. Hans Hindperele tuleb täna juba kolmandat korda tulla üles dirigendipulti, nii et üks soositu, ma ei tea armastatumaid heliloojaid, aga tegelikult ütlevad koorijuhid, jaga lauljad, et see on ikkagi väga suur kunst, kirjutada laulupeo ühendkoorile laule, see ei olegi niisama lihtne. Esimest korda tõusis. Dirigendipulti Riigikogu liige Priit Aimla sõnade autor Marii pool veel eestikeelsed sõnad Lauri leedilt, Wolfgang Jamina juhatab Venno laulu. Väike lilleneiu anna feno laulule lilled. Ja nüüd laulavad poiste ja meeskoorid. Ja tundubki, et need lilleneiud on nii väljaõpetatud et naad Riho Päts sõnad tohutu kiirelt võtavad need astmed, trepiastmed, selle dirigendipulti ja lausa lendavad dirigentide juurde. Väga nobedalt. Nüüd kõlab šoti rahvaviis, mille on seadnud Aksel Pajupuu ja Arvo Ratassepp. See on meremeeste laul, juhatab Venno Laul. Ma näen siit raadiotornist, et meie väljakureporter Lembit Lauri on pealtvaatajate keskel lahkunud ja läinud, läinud ligemale lauljatele ja laulujuhtidele. Kui nüüd õnnestub, siis me kuuleme järjekordset intervjuudele. Lauri palun aitäh veel hetk tagasi me ei oleks saanud avada mikro On ju siin otse laulukaare all, sest siin oli selline möll ja märu, et meie, Tallinna vanad saatejaamad oleksid välja kui nüüd ja otseülekanne laulupeolt oleks katkenud samal hetkel. Kuid nüüd on juhi puldist astunud alla pärast mehist marulise aplausi. Vello laul ja temale ma annaksin edasi küsimuse, mida palus küsida keegi lauluväljakul kuulajaist, et nimel mida tunneb koorijuht sel hetkel, kui ta seisab niisuguse võimsa poistekoori ees. Igal juhul on see väga ülev hetk. Ükskõik kui palju aastaid olete koori ees seisnud, kontserte teinud. Laulupidu on täiesti eriline nähtus. Ma usun, et see on kõigi laulupeo dirigentide jaoks ühene tunne seal midagi ülevat ja midagi eriti erutavat. Omalt poolt oleksin siiski küsinud, kuidas te suudate allutada selle meeste mere oma tahtele, kuidas nad tulevad teile järele, kätest? Ilmest on üksinda vähe, siin on vaja ilmselt sisendusjõudu. Ja millal see kontakt tekib, kas laulu algul või enne. Tegelikult peab see kontakt tekkima juba juba eelproovide käigus, kuid laule alles õpitakse ja harjutatakse kokku panna laulud ühte temposse, ühte tunnetusse. Selleks me sõidame mööda Eestimaad ju ennem ringi. Poisid on meil kõik juba korra meid näinud. Aga siin, laululavatingimustes sünnib siiski midagi jälle täiesti uudset hoida üheskoos vasakut paremat tiiba. Tsentrumite tagumisel esimesel ridasid omavahel, see on täiesti omaette ülesanne. Ja, ja see nõuab muidugi teatud kogemust. Aga suur osa on siin kaasa öelda ka laulul endal on laule, mis laulupeol iseenesest hästi kokku kõlavat joon laule, mida laulupeole ei saagi kokku panna. Poistekoorile poistel on öeldud palju kiidusõnu, et nad on noored härrasmehed, et on nagu tulevased ohvitserid, et nad käituvad nagu lordid. Kuidas see saavutatakse? See on veel praegu, tunnistagem ausalt, kooride kaupa väga erinev, mitte kõigis koolides ei ole meil veel lordid. Aga me näeme siin eesti poisse läbilõikes, nii nagu nad on. Nende hulgast võib leida nii nii karja poissegi Lorde kuid ausad mehed, kõik ausalt laulumehed, kõik, kui nad vähemalt siia tulevad ja nii ja veel. Kuidas on teie arvamus käesolevast laulupeost? Te olete üsna mitu kaasa teinud. Enne laulupeo lõppemist on raskem midagi öelda, aga ütleks, et siiamaani on siiski pidu peo moodi. Ja, ja on suur heameel, et see laulupidu siin praegu teoks saab sellele vaatamata, et juba kaks nädalat tagasi. Me pidasime juubelilaulupidu Tartus. Lauljat ei pidanud paljuks tulla veel kord laulupeole. See on sobimatu küsimus, kumb laulupidu kõlab paremini Tartust või Tallinnast? Kuna laululavad on täiesti erinevate dimensioonide ka siis ütleks nii, et nendel pidudel on kunagi täiesti oma nägu. Tartu mõjub kuidagi kammerlikult, siin mõjub kõik väga monomentaalselt. Suur tänu. Mul oleks kahju teid kauem kinni pidada, aitäh vestluse eest. Ma näen, et lille üle ainult seisavad järjekorras. Väga organiseeritult, nagu naistele omane korralikult kohusetundega tulevad nüüd naiskooride lauljad laval. Isegi paljud koorid hoiavad käest kinni, lähevad nagu lindina ja tullakse kahest väravast. Naisi on palju. Esimesed on juba lava keskkoha ületanud ja võtnud nagu viimased read paika. Aga külgedelt voolab naisi juurde. Päike lavakaare alla ei paista, aga külgedele väga hästi ja publiku suunas. Ja näeme jälle säramas neid meie rahvariideid mida vana-vana-vanaemad oskasid ja on edasi parandanud, seda kunsti järeltulevatele põlvedele. Eile, kui Muhu näitsikud läksid üle Vabaduse platsi siis ma vaatasin, et kui palju on sinna tikitud, kui palju on sinna kokku sobitatud. Oi-oi, kui palju on seal ilmselt ka mõeldud. Need, erinevad punakad, toonid sobiksid ja samal ajal oleks pidulik ja oleks ka natukene värvivaheldust tooni vaheldust. Ilmselt on meie esivanemad palju palju mõelnud ja proovinud, kui nad leidsid looduse värvidest endale sobivad värvid, kudusid kangast, kesid pluuse ja tegid Tanusid. See on üks ääretu suur rikkus, mis meie väikesel rahval on olemas. Suured võivad ja suurest poest osta moodsaid asju. Aga see moodsas on ka niisugune, et see reklaamitakse sageli ostjale peale pool aastat üks moodsist, teine aga need rõivad, mis on vahel 100 aasta vanused ka isegi esinejate seljas, näiteks Tõstamaal on sääraseid kostüüme. Need on ju nagu reliikviad. See on nagu värvi ajalugu oma esivanematest. Ja nüüd need värvid saavad jälle üheks tervikuks naiskooride tervikuks. Siin laulukaare allilm on endiselt suurepärane. Ma usun, et üle Eestimaa on ta niisugune. Ärgu keegi, kelle laps on siin või noored verest lennanud, laulupeole muretsegu. Noortel käib veri kiiresti ringi ja kui õhtud lähevad pikaks ööd, jäävad lühikeseks, ei nendega ei juhtu midagi. Juhtuga vanemale intega. Age näitas mulle, ütles, et vaata, kuidas üks memm läheb laval tõepoolest tagas varakult minema. Aga ka tema on nüüd kohal. Tähendab, hing on noor, süda tahab laulda ja kuigi samm ei taha enamasti järele tulla, see memm läks ju neid memmesid on rohkem, aga või sa oskad mitme 1000 seast meid välja lugeda, kõiki näojooni näha, kellel aastate koorem suurem. Ja mitte ainult aastate koorem, vahel on ka elu koorem meie rahval väga raske olnud. Ja eks seega vajutab oma pitseri. Mõjutab tervist. Aga täna siin tervisest ei mõelda, täna mõeldakse sind laulust, seda pakutakse publikule, seda antakse. Ja publik võtab soojalt vastu. See ongi see, mille pärast laulupeole tullakse oma õpitut ära anda, jagada ja publik, et tänada. See kordub kõik, aga just nelja-viie aasta tagant, nii nagu meie laulupeod on need suured laulupeod. Me vajame jälle seda suuremat emotsionaalsemat laengut selleks Me tuleme küll, rahval oleks täna muudki teha olnud. Aga nad on ikka kõik siin. Täislaulu kõik metsad ja väljad mis see kõik tähendab? Ja sina ka süda, nii valju mis veel viivaks ta. Eks kevade tuul, joon tullu. Me oksadel kiigutab kõike eestima, hõiskab nii valju. See laulumus sünnitab. Esinevad naiskoorid Johannes Kappel, Lydia Koidula ööbik juhatab Vaike Uibopuu. Mart Saare laule tantsides juhatab Silvia Nellik. Eelmisel nädalal ka ma olin külas Silvia Männiku hubases kodus, ütles Sirje, meelik mulle. Teatage. Kolmandal juulil tõusen ma viimast korda koori ette. Dirigendina Ma ei uskunud seda. Takse Diaagrin. Lõpetan seal, nägi, see on minu viimane dirigeerimine, ma jätan oma koori ja minust saab ainult pedagoog. Ma tahan lõpetada teda ilusti ja üllal. Ma arvan, et see oli nüüd tõesti ilus ja üllas lõpp. Ühe dirigenditegevusele. Dirigendipulti kutsuti ka kuuldud laulu kauge maa autor Ester Mägi peab ütlema, et Ester Mägi on meie naiskooride üks soositumaid heliloojaid, üks soosituma, relio talli gene lauale kõikide naiskooride kontserdil liivi rahvalaulu, mida lauldakse liivi keeles, kelle laulud on karjase hommik, karjasepäev, vastlad, juhatab Vaike Uibopuu. Paar sõna, lisaks kolmele Liivi laulule vestlesin dirigent Vaike Uibopuu Tartus pärast nende laulude esitust. Ja ta ütles, et jaa rasked laulud eakamatele inimestele õppida veel liivi keelt laulmiseks ega see kerge ei ole. Kuid tegu on ju kadunud rahva päranduseks. Ja seda peab meenutama Seonoiad. Vaike Uibopuu tunnistas, et mina surusin repertuaarikomisjonist sisse ja vastutan selle eest. Kuid samas kinnitan son koloriitsem osa kavast. Ja liivi laule tuntaksegi, kuid mitte alati teata allikad, näiteks puhu tuul, kena laul. Arvatakse, et see on lätlaste oma, kuna tartlased laulavad, aga tegu on liivi laulda. Ma rääkisin ennem sellest, et hiljem on otsustanud teha lõpu oma dirigenditööle ja praegu seisavadki kõik kolm naiskooride üldjuhti sööt Vaike Uibopuu ja Silvia meelik dirigendipuldis ja Silvia Männik viskas kimbukese rukkililli naistele Läheks laulude eest. See kõnekas Miina härma laulu ei saa mitte vait ja olla oli kooride tänulaul. Silvia Ellikule alustati Vaike Uibopuu juhatusel, jätkas Silvia Männik ja lõpetas Ants. Naiskoorid lahkuvad lavalt. Meie reporter Lembit Lauri ootab aga lauluväljakul sõna Lembit, ole hea. Aitäh. Eesti laulupidu ei ole unustanud surnud sugulasrahvas liivlased ja nende laule. Kuid ajad paraton, karmid. Ja meil on mure südames veel ühe rahvakillu setukeste pärast kes elavad siin Eesti vabariigis ja osa sealpool kontrolljoont okupeeritud Eesti territooriumil. Tõsi, me nägime laulupeo rongkäigus uhkeid. Setu sõlgi hõbesõlgi nagu mõistagi, kui palju. Tobre on Setumaalt inimesi sellel laulupeol. Laulupeol on esindatud setu Nii Tartust Värskast, võrust kui ka Tallinnast. Tallinna ansambel Cesare andis reedel kontserdi raekoja platsil ja tantsupeol laulavad nii tark Võru kui ka Värska ansamblid. Nad saadavad Lõuna-Eesti tantsurühmi ja see on ääretult tore, et nad on kohal oma Leeloga ja mõtlevad oma kodudele. Paratamatult, kui me näeme setu selgi ja kuuleme setu Leelot siis me kõik mõista, mida ma sellega öelda tahan, olgugi, et me ei ütle, vaatasin neid poliitiliste vahenditega, ütleme laulus, nagu tegi Eesti rahvas 88. aastal, aga setud üks eesti rahvakilp, peate seda kaua-kaua tõestama, et ka nende kodu on üks tervik. Kui lihtne või keeruline oli seekord sedapuhku tulla sealpool kontrolljoont asuval setult Tallinna laulupeole, mida ta pidi selleks. No kui lähtuda Venemaa seadustest, kes ei aktsepteeri, et kui ka põlisvenelased on järjepidevalt Eesti kodanikud ja peavad neid Venemaa kodanikeks, siis Venemaa korralduste alusel nad ei tohi ilma välispassi ja Eesti viidad ta vene piiripunktist läbi minna tulla Eestisse, selleks et ta välja Venemaa välispass maksab juba 80000 rubla, mis on tõesti väga suur summa, arvestades seda, et praegune ühe ühe krooni eest saab umbes 150 rubla, kuid inimeste palgad ei ole seal suured. Aga Eesti viisa saamiseks tuleb sõita kas Moskvasse Peterburi, kus on see viisa saamine väga raske. Muidugi mõningad inimesed saavad vaikselt tulla, aga see on raskendatud inimesed, aga kindlasti täna kuulavad nii raadiot kui ka vaatavad seal televiisorit, et olla laulupeol. Hoidke siis elus setu tantsu ja setu laulu. Loomulikult seda me ei unusta kunagi ja meie unistus on see, kui kunagi ajalooline Petseri man taastatud, siis leelo päevad hakkaksid toimuga Petseri linnas. Olgu linna. Aitäh. Naiskoorid lahkuvad, segakoorid tulevad, üks kooriliik on laulud laulnud, teine tuleb lavale, et omad laulda. Segakoor on arvukas, kooriliik segakoor on meil Eestimaal kõikjal ja kui nad juba kord on üle Eestimaa kokku tulnud, siis nad loomulikult tulevad siia laulukaare alla, aga koor koori järel, see võtab natukene aega. Nooremad lauljad segi, jooksuga lähevad, lähevad astmete kaupa siin kahte astet korraga. Ta ei saa seest laululavale on ehitatud ju astmed, nõnda laiad, et sinna mahub kaks rida, lauljad iga astme peale, selle tõttu ole sa noor või pike ikkagi astme astme kaupa võid sa siin laululaval liikuda. Ja kui meelde tuletada, siis kui päris sinna üles minna, on neid astmeid 43. Ja laulukaar, kui alt vaatad, jääb mulje, ulatub lausa taevasse. See suur laulukaart ümbritsev ja hoidev toru on kaks meetrit läbimõõdus eile minu noorem kolleeg Indrek Treufeldt rääkis sellest. See on nii võimas piire, see on isegi Teamedil pikem kui Venno Laul, kes on meie pikim dirigent. Ja maast, kui võttasid Alt asfaldit, seda laulu, suud tema Ülamist huult siis on 32 meetrit. Kes on lauluga Real olnud või siin esimestes ridades istunud. Kõigile tundub see tohutu kõrge ja ta ongi kõrge. Kui aga võrrelda seda laulukaare kõige kõrgemat kumerad tippu näiteks kodus Eesti loodusega siis on laulukaar madal. Mitte ammu, kasvasid Eestis kuused kuni 50 meetrit kõrged, nii sihvakad, nii pikad. Praegu on meil Eestis mitmest liigist puid, mis on üle 40 meetri. Nii et jah. Me oleme koos, meid on palju, meil on suur laululava kõrge laulukaar aga Alutagusel või Järvseljal on puud, mis on veel kümmekond meetrit kõrgemad. Eks see ole ka väike vihje sellele, et me peame looduses mõistlikud olema, loodust arvestama, ei saa kõike maha lõigata, ümber teha. Ja võib-olla kõige suuremad rohelise mõttelaadi kandjad metsa suhtes on laulupeol Forestaalia laulumehed meeskoor, forest, Stahli, ta käib kokku kõikidest Eesti nurkadest ja linnadest. Mehed oskavad ka praegusel ajal leida võimalusi, et kokku sõita vähemalt kord kuus harjutada. Ja tehakse nutikalt. Sätitakse mingid töö arutelud sellele päevale ja pool päeva jäitakse siis laulu kordamiseks. Laule õppida muidugi uusi nii ei saa, et poole päeva jooksul neid õpitakse laululaagris. Aastas tullakse nädalaks ühte kaunisse kohta tavaliselt mõnda metsamajandisse või metskonda kus on ka saali ja ööbimisvõimalusi ja looduslähedased mehedega, nemad ei vaja mingeid erilisi tingimusi. Olin korra nende meestega koos, et raadiosaatjale materjali saada, elasin nendega kõrvuti. Missilasteaias olime Need, voodid jäid lühikeseks, aga sättisime sinna taburette juurde. Ja mõned olid madratsite peal põrandal. Aga see ei seganud midagi. Hommikul tõusti, söödi kõht täis. Ja siis dirigent Alo Ritsing alustas. Mehed said vatti kõvasti. Aga ega uued laulud ei saagi kergelt tulla. Kas siis oleks meie lauludel ja laulupidudel väärtust, kui selle kava saaks ühe õhtuga kokku panna? Kaugeltki mitte. Siis ei oleks lauluseda oma hinda, seda sisemist kaal. Aga nii nagu vanastigi kasvõi jalgsi lauluproovile või laulupeole kas või onniga ei jäta, hoiame kokku. Ja ma tean paljusid taidluskollektiive, kes just selle kokkuhoidmise üksmeele sätivad paikaga muudeks töödeks, asjaajamiseks just kooriproovide eel või järel. Ja säärasel moel võib üks väike koor palju jõuda, palju jaksate. Nii et meie traditsioonilisel rahvakunstil, koorilaulu ja pillimängul ja rahvatantsul on väga vajalikud külgjuured mis aitavad ka päevaseid muresid ületada ja suuremaid ülesanded enda õlule võtta. Vahepeal olnud laulupidudel oli kavas ju kõiksuguseid laule ja mõnedki, kes ei ole laulupidudel ise osalenud seda ühist atmosfääri sisse hinganud, on ajakirjanduses ka vahel sõna võtnud, et nendel lähiaastakümnete laulupidudel ei olegi võib-olla väga suurt väärtust. Ka väliseesti kultuuritegelased on sõna võtnud. Ma tahaksin isegi tsiteerida ega täpsustada midagi. Laseks öelda selle juubelilaulupeo muusikajuhi Kuno arengukirjapandu järgi kus ta ütleb lihtsalt välja. Laulupeod on mind saatnud läbi kogu elu. Esimest korda laulsin esimesel sõjaäärsel laulupeol Rakvere keskkoolipoisina. Koori juhatas legendaarne õpetaja Jaan Pakk, kes pajusid tüdrukuid ja poisse, on muusikateele juhatanud ja see jättis vapustava mulje. Aeg läks ja 1965.-st aastast olen kõikidest laulupidudest osa võtnud juba koorijuhina. Tõepoolest, palju on räägitud nõukogude aegsetest laulupidudest, umbes nii, et mis need siis ikka ära ei olnud, ainult üks partei ülistamine. Inimesi, kes niimoodi arutlevad, on väga kurb kuulata. Nad ise ei ole ilmselt pidudest osa võtnud. Nad ei oska lugeda ridade vahelt ja pole ise kunagi tundnud pidude eriti finaalide Alhoosi. Tolleaegne võim kartis neid sest toimus omamoodi võit. Kas jälle halja riskima? Kevade elu jäi luuka ära heitsid, mis sind on tarretan ja seda laulumus One. Nyyd koidu päikese kullatee. Mul soojendab südameilule. Nüüd kevadel jälle on kuningas, kes hangunud laulud mul lunastas. Sest usu, usu mu eeskima ei elul nututa võideta kus piisaks sulanud lumejõu. Ei seal sigineks kuri. Pill Tali ähvardab täna või? Kas see siis ei olnud lõugama kese, hääl, neeld lauliku sõrmede otsalt ta sind teretab, haljendab, ei ima. Lydia Koidula.