Meeli Immoreni, Gustav Ernesaksa dirigendipulti tuleb Olev Oja. Siin surmani küll tahan. Ma kalliks pidada. Nii tõotasid Koidula ja kulinaid rahvale ja eesti rahvas ärkas. Elu ei ole uhkeldav võidulaulmine ega ka valel noodil naabris üle püüdmine. Me teame sopran alt, tenor ja bass laulavad, eripartiisid. Kuid koos laul on objeti tasakaalustatud, hästi kokku kõlada, see tähendab igal osalisel peab olema ülesanne, sell. Viisi peab muidugi pidada nooti ja taktituld. Ainult siis saab edukalt ja soovi kohaselt teost lõpetada. Õlut õrnad, õpetagu taevatähed andku tarkust, taevatähed andku tarkust. Sõna on Eesti vabariigi kultuuri ja haridusministri Peeter Oleski. Kallis laulurahvas armsad au, võõrani. Kui tuli kustub, siis ta süüdatakse uuesti. Sest inimene ei saa hakkama ei enesega ega maailmaga enda ümber, kui tal pole soojust ega valgust ja tal puudub jõud, millega seda maailma muuta. Nõndasamuti on ka lauluga. Me oleme laulnud selleks, et vabaks saada. Me peame laulma selleks, et vabaks jääda. Esimene eestlaste laulupidu 125 aastat tagasi näitas, et maarahvast saab eestlastest peremeesterahvas. Ja esimene põhimõte, mille Jakob Hurt meie rahva jaoks tookord Tartus meie akadeemilise pealinna keskel sõnastas, oli õigus, friik. See kõlas järgmiselt. Üksi see elu ja olu on tõsine vabadus, kus korda peetakse seadust, austatakse ja täidetakse ja nimelt südametunnistuse pärast hoidvat kõik ennast seaduse ja korra piiris. Siis jääb ikka veel ruum ja voli igale mehele talitada ja teha, mis temale iseäranis tarvis ja tululine. Sest ega seadus ei keela, vaid ta kaitseb kurja eest. Üksi, seal, kus seaduse ja heakorrapiirile jäädakse üksi, seal võib igasugune hea ja vaba tegu juurt ajada. Pool sajandit hiljem, 1918 20 hakkas eesti rahvas seda põhimõtet maksma panema. Täna lõpule jõudev pühak kinnitab veelkord, kuidas me oleme ühtlasi ka loo rahvas. Andku see ilu, mida me neil päevil oleme jaganud ja kaasa saame meile kõigile vastupidavust. Olgu tänatud kõik, kes seda ilu on loonud kõik, kes laulsid ja tantsisid ja mängisid kõik laulu ja tantsu ja muusikajuhid teoste loojad, peo ametlikud söögitegijad, majutajad, korrahoidjad ja transpordimehed. Igaüks tänu kellele ka laulupidu ise on ilus ning täpne looming oleks minu tegemine mahlaks Eesti laulupeo. Kui niisuguse eest Nobeli rahupreemia siis. Siis tuleksid ka Muusikaakadeemia miljonilt kiilemine. Olgu tänatud, kõik see mees See ta elagu laul on mõeldud dirigentidele kelledele, nagu meil juba traditsiooniks ja kombeks saanud. Laulupeo lõpus pannakse kaela suured suured tammepärjad. Kõiki dirigente ja üldjuhte tänab Eesti üldlaulupeo peakomisjoni esimees Indrek Toome ja üldlaulupeo direktsiooni direktor Ilmar mass ning vastne kultuuriminister Peeter Olesk. Ja langeb nii Tõnis Mägi laulu Koit juhatada. Kustus kustus siin lauluväljakul, et edasi põleda meis ja soojendada meid kuni uue laulupeoni et siis jälle kõigist Eestimaa nurkadest tagasi tulla siia Tallinna paekaldale, meie laulude templisse. Kuid meeleolu on säärane, et laulud veel ei lõpe. Lauljad ja pealtvaatajad on ühte sulanud igas mõttes. Suure ühend poritiivad ulatuvad pealtvaatajateni. Lugupeetud dirigendid, tammepärjad kaelas, lehvitavad lauljatele. Siin on kõik dirigendid ja lauljad, kes selle suure peo meie jaoks valmis ehitasid ja nii kaunisti esitasid. Kõik on üksmeeles. Kõik on nagu ühesugused, paremad, justkui puhastustulest läbi käinud. Võib-olla sellest hingesaastast, mis meisse aastakümnetega vastu meie tahtmist sokutatud oleme sellest ehk lahti saamas. Ja lauljate pere. Ta on nii võimas käed üleval. Nõutakse laulu kordamist? Ja ilmselt lauljate tahe, rahva tahe on püha. On jälle? Jah, ei ta enda orja. Loobugu. Võimas vägev suurejooneline lauljad hoidsid käsi üleval ja koos samuti pealtvaatajad. Kõik lained hüppasid ühises rütmis. Ühineme. Need, kes siia tulnud Tallinna lauluväljakule on ühinenud ühinenud laulus mõttes soovides olla paremad, olla tugevad üheded, olla edasi eestlased, teised külalised, et mõista seda väikest rahvast ja tema laulu jõudu ja laulu võlu. Palju on maailmas maid, kes võivad oma ajaloo annaalidesse kirjutada 125 aastasest üldlaulupidude traditsioonist ütleme välja, see on ime, mille prioriteet kuulub meile väikesele eesti rahvale. Ovatsioonide saatel me lõpetame oma otsused ülekande siit juubelilaulupeo peapaigast laulude templist. Lauluväljakul. Reporterid olid Agera, Lembit Lauri, Toivo Makk, helirežissöörid Vello Meier, Matti Provertiitwards, Olev Salasoo marist Laanemets heliinseneri Tiit Kasemetsa, Rein Laast, Rein Palo, Lui Piirsalu ja toimetaja Aarne Vahuri. Jõudu teile kõigile head inimesed olla ja tagasi tulla.