Artur Kapp peks, Eduard pöörman pühendus. Dirigeerib Kuno areng. Helilooja hakkampasiiter Pjotr Tšaikovski sõnad Slava, Mihhail väljermatava ööbis kuldne pilveke natsi vaaletuiskasvate ajamas. Helilooja kambas interKaarel prostnak, tekst. Kristine frusseiska meri. Moria juhatab Eesti NSV teeneline kunstitegelane. Eetiliskustestanskeelse ser Ants Üleoja. Kõlab Juhan Liivi sõnadele loodud Eevaldava laul, hommik. Bisnia kampasiideria eemaldava Slava Juhana liiva uutele juhatab Kuno areng. Ja tõuseb mingi 82 aastane Tuudur Vettik ja lausa nooruslikku reipal. Kiirel sammul, täpselt nii, nagu ta meiega vestles, läheb ta foori juurde. Väiksed tütarlapsed jooksid talle juba vastukooride ette, ta ei jõuagi dirigendipuldi ning juba poolel teel on lilleneiut teda ümbritsevast. Ja mõistetav on see austus ja lugupidamine, mida me kuule, osutame mees, kes ise on asutanud 20 kooria töötanud 20 seitsmekooriga. Ta on Tallinna riikliku konservatooriumi koorijuhtimiskateedri asutaja ja selle professor aastal 1000 940962. Vana väärikas tamm Eesti laulupidude traditsioonis. Nii siiski jõuab ta nüüd dirigendipuldi, nii. Tõuseb kõige kõrgemal astmel. No mis kõneleb ise enda eest ja lauljate rahulolevad, rõõmsad, õnnelikud näod. Kõik need tuhanded, kelle jaoks unustamatu elamus laulda maestro vestikus enda dirigeerimisel. Süülauljate perekond ja Jaan Kaplinski on fikseerinud, et tervet inimest ei saa olla terve perekonnata. Nii olla ta laulukultuuris tänast taset ilma laulukirjadeta. Ja kõik see on seotud omavahel, armastusega, mis üksinda suudaks siduda inimese inimesega ja maailmaga, milles teine. Sest armastust pole midagi eratäpsetega haruldast, nii nagu praegu siin näha natuke. Armastust kulub elusse. Armastuses elamine on loomulik elamine, nii nagu ilusti kirjutamine, loomulik kirjutamine ja ilusasti laulmine, loomulik laulmine. Armastus on kõige loomulikum asi on niisama loomulik kui elujaamu, siis ei ole midagi imelisi oma elu ja selle eluavaldus, tänasin lauluväljak. Meie sõprusühingu kutsel on Saabunud Tallinna laulupeole kaasa elama mitmete maade esindajad on delegatsioonid Rootsist, Soomest, Norrast, samuti ka Islandist ja kaks külalist Islandist. Islandi, Nõukogude Liit, sõpringu esindajad Jaan Stevenson ja Berg soora ennast. Hiir on ka nõus oma muljeid jagama. Nagu nad ütlevad, on nad varem laulupeost vaid kuulnud ja lugenud, nii et vahetud mulje, et need on praegu esimesed, millised nad ei saanud. Aga sellegipoolest ma ei kujutanud ette, et see pidu iseenesest surevad. Nii et kui ta nüüd koju tagasi lähete, siis oskate oma kolleegidele sõprusühingut ja töökaaslastele rääkida, mis on üks peavaluga tröösti. On hea tunne ja on isegi kõige natuke kurb tunne. Ei oskagi öelda, mispärast väljak on päikese käes, ilus on siin, laululava vari on langenud poole väljakuni, päike on kõvasti liikunud. Hallid pilved, mis keskpäeval olid rohelise puude nööri kohal on kadunud. Hall suits leekivast laulupeotulest kandub üle valgete pilvede. Minu arust ei ole ükski inimene ära läinud. Ma tean, et muidugi minnakse, tullakse tagasi, käiakse vahepeal ära, aga üldmulje, et keegi ei ole ära läinud, inimesed kuulavad. Meie peal on nii, et suur ühendkoor alguses nagu näit ühendab ennast tervikuna jõuliselt laulupidu avades, siis näitab rahvale ära kõik oma küljed eraldi laguneb nagu üksikuteks lülideks. Et kõik saaksid täies hiilguses näidata meeste naiste last, poistelaulu, pillimängu ja siis peo lõpuks kogunevad need osad jälle kokku, et finaali laulda kõige oodatumaid kogu peos. Tean isegi inimesi, kes või muude asjaolude tõttu ei saa tulla kogu pidu vaatama. Aga lõpule tahavad kõik tulla sellele suurele ühislauluhetkele. Aga Ma ei tea, kas sobib siit praegu ütelda jälle luuleridu, see on nii kõrge ja rahva hulgas olev koht, see laulupeotorn aga siiski vägisi tungivad südamest huultele Betti Alveri Nõukogude Eesti preemia saanud hiljuti luuletajal luuletuse sõnad ja see luuletus on pühendatud kuuljale. Muidugi on võib-olla vägivaldne luuleridu tõlgendada nii, et võta nad ja tuua nad vaikuses süüa suure peokära sisse kuid need read on niisugused. Suur on kuulmise kunst, aina kuula noodikiri ehk tabab meid elu hääli ja hõistamisi, salapalveid ja sõnumeid. Kuula hoolega kuupi ära huuga, et kumin sinu tõttu ei kaoks. Enne kuula siis kumise kaasa suvise suletud suuga, kui sõnu pole laulu jaoks. Ja lõpus kas kuuled sa ju huvilised kaasa ka praegu, sina õnnetu, õnnelik? Kuulame koor on lavale kogunenud. Sõna on meie külalisel kahekordsel Nõukogude liidu kangelasel NSV Liidu kosmoselenduri Anatoli Filitsenkol. Külaline pärjati tammepärjaga. Nii, ja seda võiski arvata. German Titov saatus siin 1965 tabab ka meie tänast külalist kosmonauti nii. Meeste lauljatest. Pillutatuna tõuseb kasvanud korduvalt nende käte pal õhku, lauljate silmadeta ja ta valitseb oma keha väga hästi tõelise kosmonaudi osavusega. Ei kaotada mingit tasakaalu. Ja läheb nüüd oma kohale tagasi saadetuna kümnetest. Reporteritest ju mitte ainult reporteritest, vaid ka paljud lauljad, sest kes ei tahaks endale sellist mälestust. Otterootsi sõnadele loodud. Jaan koha laul, viis värvilist rõngast vestleja Jaana kohan Lõslawa, Otto Roodsa Beatrias nats Vietnam, Kaljets koore juhatab sor Arvo rattasse. Lenini partei partiellinina dirigendipulti astub Eesti NSV rahvakunstnik professor Nathalie Sorski pult, tuba närudnerdistest Danskesse Serg, professor Jüri variste. Lugupeetud kuulajad, oleme taas oma mikrofoniga otse lauljate keskel selle suure kõlakaare all, kus pead aplaus, käieri kostma ootus reeglitega, kaugemalt jagas, suudab minagi sellest üle rääkida kõiki Hector, niisugune üksikud sõnad teieni jõuavad, siis on ta see seda väärt, sest me oleme oma peoga jõudmas lausa kulminatsioonihetk tegemist. Ja kas olete väsinud? Suudaksite veel laulda, kui vana te olete? Kui vanad ei ole? Ja kas teie suudaksite Kaarel lahka? Kogu aeg küll kest kaugelt ei oleks. Väga naljakalt. Vahepeal me ei räägitud, räägib aplaus, lehvivat rätikut, millega tervitatakse juhte kelle kallal ta on siin Tallinnas esimeses kvartalis, nii. Kuidagi seal on mingi mööda, millal ma teie nime ei küsitud, seda tahab terve Eesti maalik teada saada. Missugune laul on kõige rohkem meeldinud või meeldib? Kõige rohkem laulud, meeldivad käski, kõik kodumaa meeldib kõige rohkem. Seda saame veel laulda, täna seda laulab. Missuguse dirigendi taktikepi all on olnud kõige meeldivam täna laulda sarv ratastel, Arvo Ratas, andke Jaanson. Kes on teie lemmikdirigent? Praegusel momendil mulle meeldib, arvatakse, et kuna ta meekorjejuhataja Missuguse dirigendi taktikepi all tahaksite kõige parema meelega laulda? Raske küsimus puhtale nädata muidugi Arvo Ratassepp-i, arva, rataste lõik. Vaimusta ja sütitab nii tegemine. Missugune koor see on, ma olen praegu hapukoor tartu koorma püüangi natukene veel edasi, teadlasest öeldakse niimoodi, et see ei ole õige, Eesti laulupidudest kahe laulja vahel ei mahu veel üks laulja. Pingereas istuja vahele ei mahu veel üks kuulaja. Nii et oleme ka meie siia jõudnud, siis teie olete Lenini? Oi kui palju teil on aastal ratsa rääki ennem otsustatud veel 80 meetrit ja siis ju pensionil olema, mitte laulma, aga hääl on hea meel ja laudis, et ei saa pensionile. Sest kui süda kutsub, siis tõepoolest lauldakse. Nii nagu Gustav Ernesaks seda on öeldud, laulame, kuni elame. Praegu kogunevad. Vabandust-vabandust. Kooride ette. Ja algab pidulik tseremoonia teedeed maestro Gustav Ernesaks emale tormiline aplaus, jaga mõistagi kõigile teistele aujuhtidele eelisjuhtidele. Laulukaar varjab merega paistva päikese. See ei ole nii erk kui väljakul, seepärast oleme paremas olukorras kui kuulajad, kes praegu tahaksid kõik olla ka vaatajad. Sest see on hetk, mis nagu lõpetab kogu selle viis aastat kestnud töö Üldjuhtide austamine. Ma püüan ka meie mikrofoniga pääseda lähemale. Üldjuhtidele. Et püüda ka nende Sõna saali ja üldlaulupeo peakomisjoni presiidiumi esimees seltsimees Rein Ristlaane. Slovõimeid pritsitädil presiidium, plaamigamisi. Meie Nõukogude Eesti 40.-le aastapäevale pühendatud üldlaulupidu hakkab jõudma lõpule. Vabariigi autasustamine oktoobrirevolutsiooni ordeniga, NLKP keskkomitee NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi ja Ministrite nõukogu tervitusseltsimees, Leonid Brežnevi südamlikud soovid meie rahvale, seltsimees Vassili Vassiljevitsh Kuznetsovi ja paljude teiste lugupeetavate külaliste kohale viibimine. Kõik see lisas meie suurele peole helgeid rõõmsaid värve, muutustab, butistab unustamatu vaks, see oli elurõõmupidu, töörõõmupidu, loomerõõmupidu. Ta näitas ilmekalt, kui heldelt toidab sotsialistlik tänapäev meie kultuuri põliseid juuri. Kui uhkeks jõuliseks on kasvanud selle puu võra. See pidu oli töö ja armastuse tuhandete tööinimeste loova vaimu vili. Selle peo soojus jääb meie südamesse ka homme tiivustades meie mõtet ja tegu selle nimel, et rahus sõpruses ja hüvanguks õitseks meie sünnimaa kasvaks ja muutuks üha võimsamaks vennalike rahvaste kodu Nõukogude sotsialistlike vabariikide liit. Tänu siis teile nende kaunite päevade eest, lugupeetavad laulupeo üldi aujuhi, ütleme teile kogu südamest. Suur aitäh selle rõõmsapeo eest. Koori ja orkestri ja tantsujuhtidele, heliloojatele, luuletajatele, toimekatele, peo, organisaatorite, meie loomingulisele tegevusele ja väsimatult hoonele võrdleme suurt tänu meie peopäevade elamisrikkuse eest veel kord, südamlik tänu teile. Tänu ja tervitus teile selle grandioosse peo kuulajal tänu teile üksmeele ees avatud hinge nakatava kaasaelamise eest lauljad, tänavateid. Kallid seltsimehed, andkem nüüd veel korraks sõna laulule ja siis kustub laulupeotuli, siis jääb see väljak jälle tühjaks. Me läheme laiali, ees ootamas päevad täis uusi voolia toimetusi. Nooguneb päevad rõõmu igasse kodusse, saatku teid alati ja kõiges heaolukordaminek, jonn. Kohtumiseni 1985. aasta üldlaulupeol.