See oli 1920. aasta kevadel siis pool sajandit minevikku, kui eestlasest insener August Werner esitas Lenini ülesandel Venemaa elektrifitseerimine riiklikule komisjonile tuntud koera ettekande võimalustest angaraavete kasvatamiseks. Ta oli kavandanud Baikali järvest jõesuuni ligi 2000 kilomeetri ulatuses terve jõujaamade kaskaadid. Selles, tõsi küll, ainult kaheksaleheküljelises kokkuvõttes põhjalikust uurimistööst Siberis oli antud aastateks töö perspektiiv, mitte ainult hüdroehitajatele. August Mölder pidas silmas ka söemaagi naftamaardlate rajajate tulevikku. Tema ettekandes viidatakse lämmastikväetiste tootmisele koguni kulla, jaa, kaliski kaevanduste perspektiividele. Tõsi küll, August Vellar, lisab, tööde mastaap on selleks liiga grandioosne, et kohe prae kosuda. Angaraarikuste kasutamisele. Eirates mööda sõidame 5000 kilomeetri kaugusel Eestist kede siberi jõe endist sängi. Meid oli siinkohal ligi 800 meetrit lai. Lähemal saabub vabamaid ja pidulikuma ideti proelektrijaama ehitamisel. Maailma õdesid Jenissei juhitakse betooni, kunstnikud, vändi, meistrit kulgevat jõe. See on reportaaž heliarhiivist. August veneri ideed viiakse ellu. See on Jenissei tõkestamine 1963. aastal. Tänaseks teame siberi suurtel jõgedel on juba suured elektrijaamade kompleksid. Vanaisa, mäletate Belnerite kolmas põlvkond? Raul Werner? See oli, vist on nii palju aega juba möödas, ma olin kuue, seitsme aastane, nii et raske ütelda, see niuke subjektiivne arvamus on jäänud sellest ajast. Meelde on jäänud detali siilipeaga ja halli peaga hästi halli peaga oli. Ja ranguse kohta ei oska ütelda, nüüd minu suhtes väike poiss olid, hellitas rohkem kukil, sai käidud ja põlve otsas ka ja mäletan, et oli üks niisugune, tõukeratas oli väike, ma ei saanud selle sõiduga hakkama kuidagi siis vanaisa õpetas ikka vana mees juba sel ajal. Aga näiteks seda, et vanaisa oli professor, muide, see on niisugune sõna, mis tuleb üsna hilja, laske teadmisse, aga järsku jama kodus on niisugune vanaisa sai siis anna varem selgeks ja mingil määral sai küll. Pabereid oli hirmus palju ja paksud raamatud olid, need oli huvitav lehitseda. Pilt oli täis hirmsat seal jõgede, järvede pildid Siberist ja siis tekkis nüüd huvimaade vastu ja tahtsin ka käia, ära näha ära ja siis esimest korda sai mere äärde ja siis ma olin väga üllatunud, ongi samasugune nagu seal pildi peal. Kas vanaisa töötas veel pidevalt ja palju kõige vanema eani. Ja ma mäletan, ta oli halvata tud halvatus oli ta ja siis ta oli voodis üldiselt nii et liikus õige harva õige vähe ja see oli ka nii teiste abiga rohkem, aga kirjatöö oli ikka käekõrval ja ja mures oli pidevalt ikka telefoniga püüdis helistada, kontakti võtta, kuidas asjad lähevad tööle, mis tehtud on ja just Eesti veekogud eestel loodusega ta oli hingelt nii seotud, et lõpupoole, kui ta täitsa haige oli juba enam suurt liikuda jõudnud, siis minu teise vanaemaga ta ikka rääkis loodusest ja maast veest. Kuidas seda parandada, olukorda, mida teha ja kuidas olla, ta tuletas meelde siberi päevi. Rahulikult veeretab keskse päikeseleitsakus oma roogasid Võhandu jõe kaldal, tukub leevaku elektrijaama kõrge kivi, ehitas tühi ja vaikne. Veed voolavad torbiinidest mööda paisuda. Tartumaal sündinud teadusemees August Werner oli kavandanud Angeraalistamist kui palju hiljem ja kui palju tagasihoidlikumalt, algas leninliku elektrifitseerimine plaani elluviimine, Eestimaa põhimõtte kommunism, see on nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine oli uue elu esimeseks eeltingimuseks. Ka meil. Ja algust tehti leebackumail. Need uksed kägistavad küll vähesest tarvitamisest, sest tõepoolest leevaku elektrijaam ei ole ju ammu enam käigus, küll leidsime üles leevaku tänase peremehe, see on siis Peeter Saarman. Ega ma ei ole, peremees ei ole. Lihtsalt noh, heakene küll, aga teie käest võtmed ja tänu teile saame nüüd sisse, kasvõi läheks, vaataks siis nüüd need siin kajab nagu kirikus kõrgete müüride vahel. Aga ometi on seal muidu tavaliselt vaikne, eks ole. No täna on puhkepäev ja laupäev, aga muidu milleks, milleks ta neid ruume nüüd praegu kasutate? No see on remondiruum, aga ikkagi elektrivõrkude tööd ja see kuulub ju kellele? Elektrivõrgule, siinsetele elektrivõrkudele, kui palju aastate ise siin olete olnud ametisse võlli siia 48. aastal siis, kui juba jaam oli käigus, aga olid liini ehitlused ja nüüd siis lükati uks lahti masinaruumi. Kui nüüd kuulatada vaikuses. See on Võhandu jõgi, mis nüüd siinsamas turbiini Saarial niiviisi oma vett veeretab. Ainult turbiinid, masinad, seadmed seisavad. Tõesti, kui neid võrrelda balti soojuselektrijaama ja uue Eesti Elektrijaama generaatoritega, siis need on nii nagu lapse mänguasjad, üldvõrgus nad annavad, Ivo niivõrd lähed. Ei tasu enam nende käivitamist. Jah, aga ometi on see nagu mälestusmärk nende noorte inimeste vahvusele ja ettevõtliku, selle, kas omal ajal siia elektrijaama tegema hakkasid, kas te olete õnnel siitkandi mehi? Päris nii lapsepõlvest saadik või ei ole, mina olen pärit Baskeerijast, minu vanavanemad olid kunagi Ahjas. Ja mul on meeles, et isa mul rääkisid, minu isa sai Ahjal peksa veel orjaajal. Ahja mõisas. Vanavanemad rändasid siit pas kiiresse välja, teie seal, jah, ja noh, siis kui see ümber rändamineka oli, siis sel ajal jah, siis mindi mujalt õnne otsima, sest Eestimaal siis on ei olnud. Kas need õnne vähe, aga vähemalt et oleksite tellaarele vaba maad oli seal rohkem ja no kuidas elu läheb praegu need siis ka oma igapäevast elu elada. Mis talle ikka. Suvi on kuiv tänavu aasta aias, palju tegemistel pärast oma päevatöödeks lina elasin jõe kaldal, mul on pump üles seatud, need mulle vihmapuudus. Selge Hortöörist, mees, et kõik asjad korda seada. No aga kui ühel heal päeval näiteks oleks Leevak voolu jälle vaja, siis ajate nendele hinge sisse, küllike jah, miks ei saa siis ainult käima panna ja on kõik korras, jälle. Õunap luudel punkrit, puuna muudu Loore kohal, köit, talkaatiacene kauni kuue üle kere töökeelega taati. Need olid laulud, mis 30 aasta eest tõid uue elutunnetuse vene viisidel üürikas pole usaldust ja sõprust. Need viisid levisid üle maa. Need lauldi pärast sõda Leelakulgi, kui oli vaja usku endasse ja töösse, mida tehti. Nendest aegadest on möödas nüüd üle 20 aasta. Kuidas aeg läheb? Veteranid meenutavad, nagu olnuks alles eile, kui Hans Kelder pärast päevatööd võttis pilli. Huviti valige päev otsa, sai rühmatut tööd teha, aga sealsamas õhtul läks selle tantsuks lahti ja hommikul pikalt. Suvesuvine lühike saanudki õieti. Silmasin. Tage, ega väsimust käidud nüüd leevaku veterani Hans keldri tabasime otsekohe heinatöökassast, ega praegu ei anna, anna aega, olgu nädalalõpp pühaphinate tahab teha. Ei, ta tahab teha ja heinatöö, see on töökohakaasluse alusel, sest keldri päris töö, see on rahvamaja juhataja olla siin ja eks sellest kulub ka palju energiat ära. Et aga praegu on niimoodi, et maja on meil remondis kui omal ajal Leevak oli kõigil suus ja kõigil teada. Need olid need aastad, kui siia esimest komsomoli löökehitus, et siis nüüd on nagu raskuskeskused mujal ümber kandunud. Leevak on jäänud päris väikseks tagasihoidlikuks kohakeseks ja ei võikski siin kiidelda ka eriti kultuuri tegemise tingimused ja need oleksid palju paremad olla. Jah, muidugi just peamine on, maja ei ole nii mehhaniseeritud, ehituskolonn tegi kaks aastat remonti ära. See jõudis siis nii palju teha, et jõudis kaotada viis kausta projektist ära. Need rohkem temaga. See on teada, ehitamist on palju, kui sõita autogagi Lõuna-Eestis või mis tahes meie vabariigi paigas ringi, igal pool on näha, kas uued hooned tõusevad, annad siis kolhoosnikute elumajad või tootmishoonet ja eks ehitusmeestest on veel nappus alati käes. Aga ometi nendele samadele venitama teatele või nagu te ütlesite, kaustade kaotajatele võiks kasvõi meenutada neid aegu, kui teie, noored mehed siin koosorite leevakat tegite, eks siis sealt ka raskusi. No raskusi muidugi, siis oli ikka võib-olla hoopis raskem tõsised sõdurit. Ja olid kohe niimoodi, et ega siis praegu on kõik masinad veavad materjali kohale ja ja, ja aga siis tol korral oli niimoodi, et hobustega tõime, kõik. Ei olnud ühtegi autot ega midagi. Missost siiski kive saime tuua masinaga, see oli ainukene, mis muidu kõik mullatöödel tehti kõik hobusega. Siin. Õunapuudel puhkes punavoore kohal köie daatiacene kauni saator. Üle kaugele. Lõuna-Eesti. Kondadest siis iga 10 päeva takka toodi siis umbes 100 kuni 200 noort siia kokku vahetati vahetasid välja, ütlesite nii kaua siis kui sügiseks oli siis valmis, seal oktoobripühadeks saime juba voolu omavoolu, mäletad seda esimest vooluga ja mäletan küll siis oli, liinid olid küll välja ehitamata, aga külades juba siin ümbruskonnas oli saime tule sisse. Ja, ja no muidugi peale seda siis kestis veel aasta rohkem kui enne, kui nad lõplikult välja saidi. Teie olete nüüd ainus, kes siiani põliseks on jäänud valit ennegi juba siitkandi mees, mina olen siin sündinud ja kasvanud siin ja aga kas te olete kokku saanud ka nende tolleaegsete noortega vähelist saanud on, kus nad nüüd on? 20. aastapäeva selle jama aastapäeval siis volikokku tulla, Meil siin siis neid, palju meid siis kokku tulid paarkümmend inimest? Võib-olla jah, ja nad on väga pea, võib öelda üle vabariigi igal pool laiali. Ja siis küll neid on Tallinnas ja ja, ja siis Tartus ja maal töötavad. Aga kas pole nii, et eks kõigist nendest meestest tuli ikka mees, nagu öeldakse, et untsu ei läinud midagi, kes kord niukse õige tööga nii palju kui mina mehe eluks ette valmistada, nii palju, kui mina tean ja need on ikka kõik on nii tublid ja tunnustatud mehed. Lapsed on juba suureks kasvanud, tütred tulid meile teejuhiks heinamaale. Nemad käivad mõlemad koolis, vanem läheb juba kaheksandasse klassi pesema kolmandasse. Kuidas teie nimed on siiski keelde ja kui vana sa oled. Olete kuulnud sellest, kui isa siin elektrijaama ehitas? Seda sa mäletada ja ei saagi, sest, sest noh, nii palju aastaid tagasi, aga Kuulodekkel ja mina olen küll kuulnud sellest ja kui nüüd lasta pilgul siin ringi käia, kasvõi mõelda nende aastatega, mis looduseski muutunud on needsamad elektriliinid, mida kõik kohad nüüd täis on kõrgepingeliinid ja eks põldude ja heinamaade piire, kui vaadata, need on ka hoopis ja näidud saanud siin, kus. Seisame siin oli võsa täiesti kõlbmatu maa. Aga siis mõned aastad tagasi. Need ristikupõllud, mis siin praegu näete, need ongi. Maaparanduse alt just te ütlesite, et ei märka, kuidas aastad lähevad, aga kui vaatad, kuidas ümberringi elu on edasi läinud, siis, siis saad aru, mis nende aastatega tehtud. Jah. Tõsi selles suhtes on küll, et praegu on meil jah, enam käsitsi palju midagi ei tehta, kõik masinad traktorid ja teevad kikkis töö ära. Leivaga tähtsus on moraalne ja poliitiline. Ühises töös kasvasid inimesed. Kasvas usk sellesse, mida üheskoos tehti. Kolhooside loomise esimestel aastatel oli see kõige tähtsam. Oli vaja eeskuju. Eeskuju, mis elus sageli Vi pojad isadeteedele. Mul on väljalõige 1968. aasta rahva häälest. Tallinna Polütehnilise Instituudi sanitaartehnika teadusliku uurimise laboratooriumi teaduslik juhendaja dotsent Harald Velner kaitses Leningradi Polütehnilise Instituudi hüdrotehnikateaduskonna nõukogu ees oma doktoriväitekirja veekogude vee kvaliteedi prognoosimine vee majanduslikel uurimistel lihtsalt andile, antitehnikadoktori kraad. Tema juhendamisel olevas laboratooriumis tehtud tööd. Veekogud isepuhastusvõime alal on saanud üleliidulise ja rahvusvaheliselt tunnustuse osaliseks. Kui vana olite, kui isa doktoritööd kaits? No see aeg on juba nüüd uuem aeg. Ma olin otseselt juures ja kuulasin pealt, doktori kaitsmine toimus Leningradis, oli see samal ajal õppisin seal. Selle kohta võiksin täpsemalt rääkida, üldiselt nii meeldiv tunne oli muidugi, kui inimene oma tööga hakkama saanud. Ei saa ütelda nii nagu vaatad Isalaga vaatad lihtsalt kui inimest, kes midagi ära teinud, suurt, milleks endal jõudu ja jaksu ei ole. Hindad ainult selles suhtes sellest aspektist. Ma mõtlen seda. Tei isan tohutute töödega väga mitmesuguste komisjonide tõsiteadusliku uurimistööga noore kaadri kasvatamisega seotud. Kas teil jääb ka vahel aega kodus niisugust omavahelist mehe juttu ajada või jääb teadvus kuskile mujale ja kodus lihtsalt puhatakse? Ei tea, meie majas on nii, et isegi vanaemad on kursis isa asjadega, need inimesed, mina olen ka ikkagi üht-teist arutada ja põhiline ongi tööjutt. No aga mis siin elus ongi, muu veega on seotud meie elu ja nii otseselt seotud kraanistada tuleb juba ja ja reiside ajal ja, ja üks on käinud, kuskil Siberis sõitnud või Musta mere ääres käinud. On pahandanud Pirita rannaski masuuti astunud istunud peale ja eks nii ole, tule naistel ka jutt lähe sinna välja meeste vahel. Kas naised esitavad küsimusi, mehed, olge kanged, vastake, küllap on siiski vanaisa ja isa selles süüdigi, et olete läinud sellele samale teele õieti, mida ise Leningradis õppisite hüdrotehnilised ehitused eesti keeles. See on suuremate hüdroelektrijaamade ehitamine, siis paisude ja veeehitused, erilaadsed, missugune on siis perspektiiv, kelleks tahate saada, missugust tööd tahate kõige rohkem elus teha? Ma arvan, et töö ei ole nii palju tähtis, tähtis on see, kas inimestele vajaliku. Ja oled sa nüüd arhitekt, insener või oled sa puutööline, mingi treial? Ei oma tähtsust, peaasi et sa ise armastad seda tööd ja tahad seda teha. Need ei ole hoopiski ehitushääled, aga need ei ole hääled tööstusest. Niiviisi kostab laudo juurest suvisel õhtul. See on masinlüps jah, ilmasele müratade siin kuidagi hakkama ei saa, siis ei saaks lüpsta. See ei ole üldse mõeldav ilma mürata. Jah, aga ei nii kosta, linnulaulu. Ja kari on Laatritesse õhtuks aetud, kas jääb nüüd öök siia või lüpsa pealt kella poole üheksa kari läheb uuesti karjamaale ja on kuni poole viieni. Nii et valgete ööde ajal on lehmad ka ilusasti välja, loomad paremini söövad ees, kelle ohvriks püüdsime, me püüdsime häbematult ukse juurest kinni. Tärevile osakonna karjabrigadiri heidame, mitu lehma tuleb igalühel õhtul lüpsta? 30 ringis. Kas te käsitsi ka veel lüpsta oskate? Oskame küll ja, ja sellepärast ei little enam. Seda jõuaks kolmekümmet lehma käsitsi lüpsahhaa kehtestada jõuab? Sellega lihtsalt sai, siis oli veel 16 lehma ja 24 ehma veel grupis olete käsitsi lüpsnud ka? No muidugi. Niisiis võite öelda, mida käed ütlevad, eks ole, käsitsi lüpsijuures muidugi. Eks siin on kõik päevi nähtud. Ütleme, need loomad on nüüd harjunud, aga kude oma kodust vissi hakkaksite niiviisi lüpsma, mis tema esimene kord teile essa tuulutakse, äigeks vist jalaga hoidinali kõiki sugusendid, kellel meeldis ellips ja kellel mitte ja nii ta on harjunud, kõik enam jälle viga. Harjuvad inimesed kergema tööga harjuvad, loomad kaovad, ei ole, et seda ametit pidanud kuus aastat. Seda ei ole vähe, selle aja jooksul oleks mõnigi juba jõudnud ära joosta, kes oleks tahtnud? Ma vahepeal ei ole olnud, seal on vahepeal ole kodus, on lastel saastal on ära olnud, eks ole, küllaltki palju neid noori muidugi lihtsalt jooksevad linna kergema leiva peale. Seitsmele linnas on, tõesti, olete olnud vahepeal isegi linnas, kellel olnud? Linnaleib, ei, ei maitselt maitsnud ja miks ma ikka parem, mis elektrimasinatel kodus on? Pesupesemismasin ja teil on seda ka, ei pese käsitsi ei. Raud ja raadio ja raadio, televiisor. Näete küll, ega siis ilma elektrita hakkama ikka ei saa enam kuidagimoodi tänapäeval muidugi isa. Ma sõidan hilisel laupäeva õhtutunnil läbi Eestimaa mööda kõrgepingeliine põhja poole. On teadlase mõttelend on noore inimese unistused ja tahtmised. On päris igapäevane tööõhtune, lehmade lüps milleta ei sinisuuri mõtteid, milleta ei ole teed tulevikku. Ja suur realiseerub lihtsas kol Roblaani tähtsust, mõistad, kas või lüpsinaise kätelt. 20. sajand käte tublidusest üksinda ei piisa. Kindlasti reaalne maailm täie karraga peeretab ronge, millel otsa ei näe elektrijaamade poole. Vagun vaguni järel läheb nende põhjatutesse kurkudesse. Ümberringi kaevanduste rajooni tüüpiline maastikupilt tuhamäed, lagedad väljad, kidur, puistu või avatud ja läbitöötatud karjääride kivimäed. Rahvasuu pajatab, et just siia, kus loodusiluga silma ehelita peitis kalevipoeg sügavale maapõue rahva muistsed aarde deta. Raudmehed need kätte ei saaks. Eesti elektrijaama turbiinisaal esimene, teine ja kolmas turbiin töötajad juba täispöördel järgmisi monteeritakse. Iga eestlase kohta toodetakse 1907. aastal 10000 kilovatt-tundi elektrienergiat. Tunduks uskumatuna. Aga kui Eesti elektrijaam täie võimsusega käiku läheb, toodame 80 korda rohkem kui 1940. aastal. 80 korda. Minu vestluskaaslane on üsna noorepoolne mees, kui palju aastaid tuleb 40. Vabariik saab kolmekümneseks. Kui palju nendest 40-st aastast olete siin põlevkivimail kanda kinnitanud? Novembrikuusest saab täis 15 aastat. Kellena alustasite? Praegu töötab Ülo Uluots teise karjääridirektorina esimesi päevi. Alustasin Viivikonna karjääris jaoskonna ülemana. Selle koha peal töötasin kolm aastat, siis pealse asetäitjana, sealt edasi esimese karjääri peainseneriks 59. aastal. Ja siis täna kolmas päev. Uue ettevõtte. Direktori toolil, kui nii tohib öelda, sellel toolil peaaegu et ei ole aega istuda, sest kui karjäärele veel käiku läinud, siis võib kujutada ka asjatundmatu, kui palju vaeva ja tegemist. Jah, täna ma jooksin maha üks, 18 kilomeetrit pärast IoT ehk jookse terviseks või aparatamatultega koduses õhkkonnas elab seal aega pühendada ei ole, tööl saab seal praegu kätte, millal esimene kivi peab tulema? Esimene kivideks septembris tulema. Ja lootused selleks ikka on, et me sellega hakkama saame. Siin on kõik värske ja uus selja taha jääb esimene karjäär, jahulk, tööaastaid seal. Ja võib-olla ongi kõige õigem möödunu järgi tõmmata võrdlusjooni. No ütleme, mis, kas või nende aastate jooksul ma ei ütlekski 15 aastat või võtame kas või viimased viis aastat on muutunud meie Eesti mäemeeste töös. No maa-aluste töödega ma ei ole kursis, aga nüid lahtiste töödega areng on muidugi olnud suur, kui ma 55. aastal alustasin Viivikonnas siis olid minu käsutuses kaks kuupmeetrist ekskavaatorit kaks Magdeburgis ehitatud sammud ekskavaatorit 3,2 kuupmeetrise kopamahuga, mis peet tol ajal hiiglasteks. Peame juba 15 kuupmeetrise masinaid, mis mul esimene välja läheb, peame väikesteks praegu montaažiks 20 kuupmeetrine. Järgmine tuleb sisse praegu. Põlevkivi laeme 4,6 kuupmeetrist ekskavaatoritega, veame 20 seitsmetonniste autodega. Enne kui elektriveduri kiirus oli seal viis kilomeetrit tunnis, siis 65 kilomeetrit tunnis suurtel masinatel leiab, on praegu vähe. Need arvud räägivad ise kõige selgemat keelt, mis sul on, kaader, kellele toetate noh, põhiliselt kui insenertehnilist kaadrist. Keda siis meie oma Alma Materis Polütehnilise Instituudist? Olen põhiliselt mehed, ikka. Praegu võtsin siin oma peaspetsialistidena tööle võrdlemisi noored mehed, ausalt öelda, rohelised mehed, nendel jätkub entusiasmi ja. Ja tahet ja energiat. Ja poisid praegu on täiesti oma asja küljes kinni ja loodame, et saame nendest asjadest kõigist jagu. Ettevõte on uus ja keeruline võrreldes esimest karjääriga, kus oli veel palju käsitsi juhtimist, istuksin kõik automaatikal häälestajat, praegu võtavad ja paistab, et kõik hakkab. Nimetasite entusiasmi, eks see ongi igas töös kõige tähtsam. Ja teie juurdegi on toonud meid kuuldused teie entusiasmist muuta needsamad kiviväljad, mis mõnes mõttes esimese karjääri juures me sõitsime nende vahel ringi meenutavat nägu Kuu maastikku uuesti roheliseks anda, nendele tagasi niisugune looduse väljanägemine, see minu meelest on lausa fantastika julgus esialgu, kui ma vaatasin neil kivi varesid. Ausalt öelda, mis mind siin metsades kinniloonidega, iga, iga mees ei taha see metsatööle tulla. Ma olen jahimees ja kalamees ja ja loodusuurijate seltsi liige ja. Ma olen alati öelnud, et Eestimaa on liiga väike selleks, et ta lõhkuda ja purustada. Ja kolm aastat sai selle asjaga tõsiselt tegeletud. Teoreetilisi aluseid uuritud ja niit esimest karjääris on juba üle 300 hektari on antud metsameestele maad kätte. Möödunud aasta andsime 120 hektarit, metsamehed olid tänavu kevad päris hädas selle maa täis istutamisega, mets kasvab ilusasti ja on minul, sest rõõmu ja teistel, kes näevad minu arusaamise järgi, ei kuulu niisugune töö, karjääri, peainseneri või direktori töökohustuste loetelusse. Minu arusaamise järgi on tasandamine nõnda või õigemini, rekultiveerimine peaks kuuluma põlevkivitehnoloogiliselt kompleksi koosseisud, ta ei saa vaadata üldse eraldi nüüd, et see on nüüd rekultiveerimisel üks põlevkivi tootmine, kõik, kui me oleme ikka maa saanud ja tema ära rikkunud, siis me peame ta korda panema. Ja ma leian, et see on peainseneri otsene ülesanne. Mul olid väga head sidemed botaanika instituudi meestega erit otseselt kaarega. Ja tema kaastöölistega, nii et ühiste jõududega Saise üsna tikk maha pandud. Praegu nagu probleeme ei ole, nüüd on ainult töö ja midagi teha, midagi ikkagi ei arvata, et see peaks kuuluma tee ülesannete hulka ometi teed ei saanud keegi selleks kohustada ja küllap siin tekst isegi niisugused probleemid nagu finantsprobleemid. Finantsprobleemidega oli muidugi algus raske ja teine asi, meil ju üks kõige tähtsamaid näiteid on tööviljakus. Ma saatsin esimesel aastal 10 kuupmeetrise ekskavaatori neid töid tegema EKi bastion 12 meest. Ja seda tuli teha niimoodi, et ettevõtte tööviljakus selle all mitte ei kannatanud, järelikult tuli leidub teistel teedel, kelle reserv kuskohast nii-öelda need kaduma minevat võimalused. Tuli välja pumbata, nii et igatahes, kui vaadata praegu esimese karjääri nii ajalugu, tema finants ja, ja muude näitajate seisukohalt, siis mingisugust nihukest tagasi liikumist sel momendil, kui ma nüüd tõid, alustasin, ei olnud mul ikka väike reserv voliyama, lasin reservid käima ja me proovisime palju seal v panime seal kartulit, panime maha ja otra, kasvatasime seal sigadele ja kitsedele ja aga seened kasvasid möödunud aasta väga hästi, nii et suuri sõrmikuid rahvas käis korjamas. Kunagi oli juttu sellest, et see oli nagu narvalaste seene ja marjamets, kuhu nüüd tehnika tuli, ei ole midagi, tehnika käib oma etapi läbi ja tuleb jälle tagasi. Seene- ja marjametsana. Ta peabki, tuleb, kus ta pääseb, sest maa on hea ja. Pikkamööda kustub lõhkamisega markaja. Eesti elektrijaamad saavad söönuks, eesti elekter jõuab Nõukogude Liidu euroopose elektrivõrkude ühissüsteemi selle kaudu tuhandete kilomeetrite pikkusesse energiasüsteemi müür mis ühendab sotsialismimaid. Võimatuna oleks tundunud see jutt Eesti elektrihiiglastest pool sajandit tagasi Narvas eesti kommuuni rajanud soldatitel. Kor koostajatest ei mõelnud nendele võimalustele. Mul oli juustu olla Siberis kolm aastat tagasi suvel, meil oli praktika Krasnojarski Elektrijaama ehitustel. No me otseselt nii elektrijaama ehitusega kokku puutunud nii täielikult ainult betoneerimis töid tegime elektrijaama trummil. See on vägagi Kontne ehitus tõesti, jõgi ise juba kogu mulje Siberist niivõrd rabav esimese sõnaga, kui sinna saabudes ei oska midagi teha, nad on kahe käega peast. Vaatad ümberringi, metsik meil ja samal ajal puhas ja karge ja konkree. Tohutu mulje lihtsalt ei oska kirjeldada, seda, seda peab lihtsalt ise nägema. Ja enne seda, kui ma vanasti nii kuulsin Siberist, nii mõtlesin, et see niuke metsik maa ja seal midagi huvitav noh, huvitavat võib olla küll. Eksootiline on, aga et see niivõrd võib rabada ja sind kinni hoida, et sealt ei tahagi ära tulla, see oli väga meeldiv, et keegi ei küsi, kust sa tulnud oled ja kes sa oled, aga hinnata inimeste just töö järgi ja tema võimete järgi, kuidas ta suutis tööd, tehakse seal oli, vahest oli niisuguseid juhuseid, tuli avariiolukorda näiteks hüdroelektrijaama ehitusel seal tammil. Et vesi hakkas tõusma ülemises Pieffis ja ööd ja päevad tuli betoneerida, nüüd seal tuli teha kaks vahetust järjest, mõnikord ka keegi ütelnud, keegi ei nurisenud. Ei kurtnud, et raha saaks pähe või raha justkui kaotas oma tähtsuse. Tegelikult jäi ainult see entusiasm ja töö tegemine nii-ütelda tõesti. Seda võib-olla ei usu keegi, et see niisugune nii võib olla, aga võib-olla mõni on kaevanud kraavia lihtsalt võidu peale, et kas saan valmis või saa valmis oma seal ehitasid inimesed lihtsalt tasandiga seal. Raul, Verner, Velnerite generatsiooni, kolmas põlvkond jeks Siberis on nüüd teoks saanud, see, millest vanaisa omal ajal mõtles. Ei tea, kas ta nüüd täitsa täpselt nii täppi läinud on kunagi ta kaaluse. Tema tegeles põhiliselt hüdromeetriliste mõõtmistega, seal mõõtis veeseis voolukiiruseid ja nii üldjoontes näitas ära ka tuleviku hüdroelektrijaamade asukohad. Ja praegu nii on võrdlemisi täpselt Ankara Jenissei angaralinishil on täppi läinud ja need on võimsad gigandid. No mida võib ütelda Jenissei lehitatud Krasnojarski, kes ei kohta, see on tõesti 1200 meetrit, tammi pikkus, kõrgus 220 meetrit. Tõesti televisioonimasti olnud, seal ei ole keegi käinud, aga nüüd pommi otsas olla, sama tunne võib olla nagu televisioonimasti otsas. Suurt vahet ei ole, inimesed on pisikesed, niuksed, putukad, sealt ülevalt vaatad. See on elude elektrik. Muutub tehnika, võimalused, muutuvad inimesed, töö ja töösse suhtumine. Sellepärast on eriti tähtis Ülo Uluotsa mõte. Eestimaa ei ole nii suured, võiksime teda üles kaevata. Kuule, see mures oma maa pärast, nii nagu Ülo Uluots või vete pärast, nii nagu doktor haaralt Velner või kohaliku kultuuritöö pärast, nii nagu Hans Kelder näen ma seda uut, mis on kasvanud rahvas Nõukogude vabariigi 30 aasta jooksul. Ja mis tuleviku seisukohalt on olulisemgi kui tänased elektri kilovatid ja piima väljalüpsiliitrid selle uue ellusuhtumise tulemus. Elu viivad edasi need inimesed, kes muretsevad mehist sammu.