Kuule. Veel Reali söömas ja laulgi saada narkoteene kärveid. Esimene neljas nööri eest, millest nüüd juttu tuleb, oli 28 aastat tagasi. Vaevalt küll, et vähemalt meie maal tookord kusagil aisakellad helisesid. Ja kui saanid sõitsidki, siis oli nende koormaks sõjamoon või hoopis haavatud. Mis aga neiu silmadesse puutub, siis rõõmust need küll ei säranud. Aeg oli tookord karm ja lauludki olid teised. Kuid uus aasta tuli ikkagi. Vaatamata sõjale vaatamata ohvritele tuli kindlaks määratud minutil, nagu poleks maailmas midagi juhtunud. Erupolkovnik Paul Liitoja. Tema ongi meie tänase saate külaline. Oli tookord paar aastat üle 20. Maha olid peetud juba lahingud Polhovi ja Stara Russaal mille käigus oli noorest leitnant dist saanud noor vanemleitnant. See oli tema esimene uusaasta nii kaugel kodust. Ja muidugi ei võinud ta siis aimata, millal taas kodukanti jõuab. Kuid ärme ruttame ette vast ainult nii palju, et praegu on Paul Liitoja, Tallinna linna täitevkomitee üldosakonna juhataja ja palumegi, et ta nüüd ise räägiks oma sõjaneljast, näärjööst. Muidugi neli korda tuli teda veeta nii sõjaolukorras, aga tegelikult kaks korda rindel. Esimene 41. aastal kukkus asi välja, et ma olin tõesti kaugel tagalas, isegi kaugemal, kui ma kunagi olen käinud algasid need lahingud looderindel ja oktoobris meid, eestlasi koguti kokku ja meie liikusime tagala poole. Alguses olime Moskvas ja Moskvas saadeti meid Volga sõjaringkonna staapi Uljanovski linna, just sinna Lenini sünnilinna. Ja seal meil öeldi, et varsti luuakse mingisugused väeosad, kuhu kõik eestlased saadetakse. Aga praegu tuleb oodata ja puhake, Te olete tükk aega rindel käinud ja meie mehi saadeti üksikute sõjakomissariaatidel juure ja nelja mehega soliks kolm leitnandi linnusejaan oli vana aviotehnik, siis oli veel laani relv, tehnik ja siis olid sündinud antleitnant, Roodla ja mina. Meie sattusime ühte väiksesse Tatari linna, eks Minsilinski linnale. Jõudsime sinna juba novembri lõpus või detsembri esimestel päevadel ilmusid sinna sõjakomissariaati ja siis meile seal öeldi ka, et vot praegu teie kohta veel mingit muud korraldust ei ole. Elage, puhake ja mis alguses magasime neljakesi, elasime seal ühes majas. Päris niisugune huvitav aeg on seal väike linnake, kõik meil vaatasid sõja ajal neli meest, sõjaväevormis käib välismaalased välismaalased ja nemad rääkisid hästi vene keelt, rääkisin aga väga kehvasti. Ja siis meie tööjaotus oligi nii, et mina olin kõige noorem ja mina siis lõhkusin puid, tammepuud olid seal kütteks ja, ja siis tegin süüa. No vot nii, elasime mitu nädalat ja käisime sõjakomissariaadist. Küsimus, et millal me siis ära saadaks, öeldi katega, oodake, puhake. Meil läks nagu igavaks ja siis tahtsime tööle minna. Häbi ka, nagu olid sõja ajal kõik teised rindel ja töötavad ja me niisama puhkama. Ja siis komissar ütles, et siin lähedal on üks suur sovhoos. Sovhoosi nimi oli kas Voronsku või kuidagi niimoodi 25 aastat mööda juba? Jah, juba osa nimesid ära unustanud ja tõesti, see oli selle väikese linnakese juures. Läksime sinna direktori juurde, temal oli väga hea meel, sest tal oli kõiki töötajaid vähe ja siis eriti mehi oli ainult traktoristi ja mõned üksikud vanad mehed olid. No ja siis teised mehed pandi sinna nii-öelda kontorisse üksaks, kohe pearaamatupidajaks, teised vanemraamatu peetakse, kõige raskem oli neil vist minuga. Et mina vene keelt hästi kehvasti oskasin ja ma oleks võinud küll riviõppust teha nende naistele, seal või midagi niisugust asja, aga raamatupidamisega maa põld üldse kunagi midagi teinud, siis leiti, et kõige niisugune väiksema ametkond. Mul oli põllundusbrigaadi arvepidajaks. No teate, esimene päev, kui ma selle brigadiri sain tuttavaks, oli küllaltki vanamees tatarlane, kes ka kehvalt vene keelt rääkisid, mina olin siis arbidaja eestlane, kes ka vene keelt peaaegu ei osanud ja töölisteks või see brigaad olid siis kõik tatari noorikud, noored tüdrukud ja siis naised ja kokku meid oli siis nii 50 inimese ümber? Ülesandeks meil oli sel ajal, see oli detsembri lõpp, rukki peksmine väljas, et rukis oli veetud suurtes hunnikutes, sisekur koos oli äärmiselt suur, tuhandeid hektari põldu, väga viljakas maa, rukis oli minust pikem ja see oli pandud siis nende vihkudena hunnikutesse ja siis meie seal siis päeval pekkisime. Ja alguses tõesti raske oli, nimed olid kõik tatarikeelsed ja no tüdrukud olid noored lihtsalt Tügasid ja naersid ja narrisid mind oma nime, seda õieti öelnud. Teate, kõik nad olid ühtemoodi riides, vatipüksid jalas, vatini paigad seljas, sel ajal oli välja seal peaaegu kolm 40 kraadi külma ja ja nii päris raske oli see mitte nii füüsiliselt raske töö ja ja kuidagi nii harjumatu tuha ja üldse mul oli nii naljakas tunne, sõjaväesinel seljas, vanemleitnandi pagunid peas ja siis sõja ajal kuskil seal. Elasime meie nelja mehega seal ühes kohas päris ma tean, siis me planeerisime seal, et mida, kuidas, mis seda vana aastat ära saadame. Kuusepuud seal muidugi ei olnud, väärib uut teha, niisugust asja ei olnud, seal olid üldse lehtpuud, seal peaaegu ei kasvanud, kütsime ka tammepuid ja arutasime, et siis teeks piparkooke. Karati vanasti tehti, aga ei, me ei teadnud, kas pipar pannakse polk pipar panna, aga muidugi mingisuguseid kooke tegime, seal oli väga palju mett, seda sai sealt turult osta. Mäletan, tegime ahjus poti sees, vot kui keegi teab, kuidas ahjus tehakse süüa niisuguse ümmarguse poti sees arhiga panime sinna, keetsime lambaliha ja meil oli niisugune päris kena pühadelaud, isegi viina sel ajal tagalas muidugi väga raske oli saada ka, meil oli meile rindelt alles yks väike pool tiitrikina. Vana aasta ärasaatmine päris nii kõikide reeglite kohaselt, et oli sõja ajal väga kaugel tagalas, nii et niisugune päris omamoodi. Uue aasta vastuvõtmine oli esimesel aastal järgmine aastal ilmselt juba hoopiski sõjakamaks. Olukord jah, järgmine aasta minu armas järele võiks öelda, et see oli kriitika kõige raskem, päris nii lahingus uue aasta vastuvõtmine ja vana rasedad, kuna see oli Veliki Luki velgi lukkel jaht vahetult enne uut aastat meie polgule oldi väga rasked ja väga kaotusrikkad lahingutest lahtisel rindel juba televisiooni ja raadiosaadetest on teada, need lahingud olid seal Purtse Valexilku ajal, need olid 22. 23. detsembril 24. päev oli seal kõige raskem. Ja pärast seda meie just ööl vastu 20 viiendad liikusime Veliki Luki alla, juvad lahtisele. Rindele. Ma mäletan väikse grupimeistriga sõitsime ette, alguses oli meil koondumise kohta antud kümmekond kilomeetrit lõuna pool Velikije Lukit ja jõudsime sinna, seal oli rajoon väga hea meel, seal olid vanad. Niisugused muldmajad olid olemas ja seal isegi kuivab õhku sees. Me olime mitu päeva olnud lahingusse ja need esimesed päevad oli väga niisugune niiske. Ei olnud õige talvemaas oli, lumi oli udune, vihma 100. ja väga niisugune kehvad päevad olid enne seda ma ise mäletan Veldis, kus mul eriti meelde jäi, mul olin polgu staabiülemaks esimene asetäitja oli, tol ajal võite kaptenid, polkovnik sume, tema läks rindele, võttis minu käest saapad oma jalga, läks sinna olukorda selgitama, mul olid head uued saapad ja ta sai raskelt haavata. Ühest jalast läksid väga suur mürsu kindlaks, läbisaapad lõigati lõhkenud, aga ma olin piltides, ajad olid päris märjad. Vot saime sinna koondumiskohta ja mõtlesime, et noh, nüüd me saame nii päris uut aastat hakata vastu võtma, aga me ei saanud sinna nendesse varjendisse minnagi. Tuli käsk juba selsamal öösel astuda kallaletungi lähtealusele ja hommikuvalges pidime alustama Veliki Luki linnarünnakut, see oli vist kui ma ei eksi, solist 25. öösi vastu, 20 kuuendad juba vahetult vana aasta viimastel päevadel, meie nii ründasime seda luugid. Meie polgus oli juba kaotusi. Polgukomandör sai vahetult enne seda haavata ja küllaltki raskes olukorras oli või ma mäletan, meie polgu vaatluspunkt oli küllaltki ligidal, Lukile sai seal polgu staabis tihtilugu käia. Ja Meie staabi juhtimise punkt oli väga lähedal korpuse komandöri vaatluspunktile, seda tulistati, pommitati lennukite pealt ja niisugust õiged vana aasta ärasaatmist või uue aasta vastuvõtmist. Nagu meeles ei olekski olema, selle aegagi selleks tõesti ei olnud aega ja nägu. Siiski vist ma mäletan kella 12 aeg öösel. Polgukomandöri asetäitja oli major strooman, tema helistas vaatluspunktist, soovis oma staabiülemal head uut aastat, mul nagu polnudki seda meeles, sellepärast et tegemist oli väga palju oli kogu aeg kaotusi, staabis oli osa inimesi langenud, tööd oli niivõrd palju ja ma tean 100 grammi muidugi meile anti siis ka, aga ei mäleta, et seda oleks saanud nii-öelda vana aasta lahkumiseks uue aasta tervituseks ära juua, nii et tavaline norm norm ja mida rindel nii-öelda talveolukorras anti ja peab ütlema, et vaat, kogu sõja jooksul Veliki Luki lahingut olid ju muidugi väga rasked ja meie polgule oli veel eriti sellepärast, et just vahetult enne uut aastat sai surmapolgukomandöri asetäitja poliitalal major Arno polgukomandör sai küllaltki raskelt haavata. Siis väga palju teisi tublisid ja toredaid mehi langes. Vana aasta ärasaatmine, uue aasta vastuvõtmine on ju niisugune rõõmus ja küllaltki niisugune tore pühavat nisukest rõõmsat meeleolu ei olnud ja peab ütlema, et niisugust suurt edu meie ka vana aastal ei saavutanud seal Luki lahingutes tükk tükk haaval sai seda kindlustatud rajooni vallutada ja väga kallist hinda iga väikse maatüki eest maksta ja nii kogu see aja jooksul peab ütlema, see oli kõige nisugune lahingulisem vana aasta ärasaatmine huvastavastavad. Õli peale ning palja vaatamas. Kaktus. Mai. Oi ka oli juudi narkosees. 43. aastal siis meie polk oli ka veel mitte kaugel Veliki Lukist, me olime siis kümmekond kilomeetrit lõuna põlvili. Lukisti asusime rindel. Teises ešelonis. Polgu pataljonid olid. Lukiniive lifti ääres ja paiknes väga künklik maa staapoli niisuguse ümmarguse künka sees. Kui me sinna tulime, siis oli juba maa külmetanud ja. Ma mäletan, ma kuulsin pealt, kui me sapöörid vandusid seda KB ehitamist, eriti staabiülemad, kes on väga pikk ja sügavvarjend kaevata, siis tõesti, eks neid varjendeid sai ju palju ehitada sõja jooksul, aga seal oli see maapind tõesti kõva suli, savine, maa, savi ja peene kivi nagu killustik ja mehed üldiselt nagu, nagu näri igat levitada soligemi tükiks ajaks mõeldud see varjend ja selle tõttu ta tuligi kaks meetrit sügav ehitada ja mida see andis, igatahes kaevati sinna. Päivitame, käisime siis kontrollimas seal pataljonide tegevust, ehitati seal teist ešeloni, ühtlasi viidi läbi ka lahinguõppust meestega tuli ju pärast tukid täiendust meile. Ja mis just nii vana-aasta õhtul meelde jäi. Ma mäletan, meile tuli külla üks kunstiansamblite brigaad oli nende hulgas riiulikunstnike Alumäe, praegune professor ja meie polkovnik mullasega arutasime, et vot, kus metsad mängima paneme, varjend on väga madal, et ei tea, kas on tarvis, pidin, mõtlesime Stiina auguni Boone jaoks, kui ta nii-öelda kõrgeks läheb, siis lossistiil külm oli ka, ei olnud muud teha, siis panime ta istuma kestvaid varjendit aku peale, nii et ikka sisehoovi andis tõusta, kuni sinna lae palju niisugune variant mahutusega publikut eriti väljas olles kõige suurem varjend oli, kus nii staabiooper aktiivgrupp sees olid, no sinna ikka paarkümmend meest mahtus ära nii staabimehi ja siis siider, voolumehed, meil oli omal ka väike orkester, terve rida toredaid mehi, kui nad seda raadiosaadet neil tuleb meelema, mäletan ploom oli meil viiulimängija ja siis meil oli seal veel üks saksofonimängija klarnet mehi, neid hoidsime, kui me neid rindel saatsime, siis muidugi suure südamevaluga, et keegi neist haavata ei saaks, et see väike orkestrit kooli. Ja muidugi orkester käis tavaliselt alati eriti just enne uut aastat mööda allüksusi ja seal mängis muidugi meestele päris nii nendesse pankadesse muldmajades, nii roogududes rühmades. Et noh, niisugust vastavad uue aasta meeleolud, siis olid juba Valgre lood populaarse ja valge lood olid üldse populaarsed ja ega nad mitte ainult ka praešokolaadi. Ja mina olen muidugi Valgret mitu korda ennast ka kuul mängimas ja kui alati, kui tema lugusid kuulda, siis ta nägu ongi veel silmade ees, tal oli väga niisugune omapärane nägu, ta kuidagi oli hästi pruuni, näonahaga olid väga niisugused, mõjuvad silmad olid muidugi männista, väga hea arstiga. Meil oli veel terve rida teisi häid akordionimängijat, meie polgus oli ka kunagi vot avarsoo Saviauk. Aastad möödund teel maakodu poole, Deaned liin saavutanud, kohtuda Vello ta lahkudes nii väsimus. Ja sa rulli taga siis? Astume koos ellu jälle lakka vaatsi, sokke, igatsused. ERR-i sinult viigu sulle tuuleööl, kui sulle seda. Sisu juurde. Meie seda käsku nii-öelda Narva alla minekuks hakkasime siis ootama, kui Leningradi pokaadiline läbimurdmiseks lahingud algasid ja siis muidugi mehed on need kõige suuremad strateegiaid, nemad väga ei asotsiaalsed ja kõigepealt jutt läheb lahti ikka muidugi roodus sest talveõhtud on väga pikad ja varjendis tiime või zemljanka, siis räägitakse suhteliselt jutud maha ja vaata, kui vahel oli meeste juures seda juttu kuulasid, siis mehed pidasid ammugi plaan, kust on kõige parem Eestisse tagasi minna ja kust on talinani kõige lühem tee jõuda kas siis ülepiht või üle Narva. Kui Leningradi blokaadi läbimurdmine hakkas jaanuaris, siis muidugi oli selge, kui juba tati Kingissepa linn, rinne jõudis välja laava juure, siis oli selge ja muidugi iga päev me ootasime seda käsku ja ja kui see käsk tuli tõesti Esselonide laadimiseks, siis muidugi meile tavaliselt sõjaväes ei öeldud ja kuhu minna, keegi küsinud laeti peale ja rong hakkas liikuma ja ja järgmist jaama ei teadnud, aga muidugi iga mees oma südames mõtles ja ootas ja lootis, et see tee läheb Narva poole. No ja nii see ka tuli, sest me juba veebruaris jõudsime juba Kingissepa juurde välja. Ja 1944. aasta vana aasta ärasaatmine, siis oli juba Nõukogude testi pole keelatud ja 24. novembril Need lahingud lõppesid. See vana aasta ärasaatmine tuli jälle niisuguses isesuguses olukorras, 20. novembril. Viimastel lahingutes Sõrve sääres sain haavata ja juba siis evakueeriti alguses Kingissepa ja sealt edasi Tallinnasse ja detsembris olin juba Tallinnas siin, kus praegugi haiglasin Juhkentalis haiglas. Kui vana aasta hakkas ära lõppema, haav hakkas juba natukene nii-öelda paranema ja siis hakkasime seal, teised ka arstidele ja õdedele kõigepealt auku pähe rääkima, et aitab juba selles haiglas olemisest, et siis saaks vanaks aastaks haiglast välja. No tavaliselt siis, kui haiglast välja kirjutati, kell väga kaugele minna. Ta ei olnud, siis oli võimalus ka koju minna ja mina Poltab pärast seda ennega koju saanud ja siis lootsime, et siis antakse, kus tõesti vist olime nii head rääkijad, et siis kas vist oli 26. detsembril või siis arst ütles küll, et aabiale täiesti kinni seotud, aga andis sidemeid gaase ja õpetas, kuidas siis uuesti siduda ja siis lasti haiglast välja. Vanad inimesed teavad, et sel ajal bussidega oli väga raske minule tarvis sõita paide kuidagi läbi häda SAISis bussi peale ma tean, õiget kohta ei olnud, aga küllap siis lähete kaevainde mehed ja üks käsi oli veel alles kaelas öelda. Vana veel üks niisugune buss, sain sinna just vasakule barjäär etteotsa, selle koha hakkasime siis sõitma, Tartu maantee oli siis veel kõver, noored ei mäletagi, niisugune oli praeguse vana Tartu maanteest enne Sommer lingi sovhoosi õhtupimedas seal vastu heinakoorem ja see masin ja kuidagi vis, tee oli niivõrd kitsas, nii et see meie bussi vasakpoolne äär läks pressis nagu heinakoorma sisse. Meie seal vist esimesel ringil lendasime seda vastu klaas ja klaas läks katki õieti ribadeks, buss surus meid sinna sisse ja ja õnneks minu vasak käsi jäi just silmade ette, sineli lõikas kõik haavatud, seesama avatud käsi ja, aga no seal oli side algaja, niiet midagi midagi niisugust tõsisemat juhtunud, aga, aga nii küllalt õnnelikuks. Aga hea oleks võinud ja vot nagu on, nii et enam-vähem eluga seda rindelt tuled tagasi jääda autobussi alla. Ja muidugi peab ütlema, et see vana aasta oli juba, võtsin vastu nii-öelda kodus vanemate juures, nii et see oli ka küll sõjaaeg. Kurjalahingud ideesid olgu nojah, ja pärast vana aastat siis tulin polku tagasi ja siis seal otsiti mehi, kes tahtsid akadeemiasse õppima minna. Siin polku esitas ka minu kandidaadi, aga kuna tuli edasi rindele minna, siis siia akadeemiasse müüki jäi ka ära ja ja ega seal kaua aega ei läinudki mööda, kui hakkasime jälle ešelon täis laadima ja läks siis sõit alguses läks Leedusse ja sealt edasi siis juba Kuura maale. Lahingutest võtsime osa viimase viimase päevani. Üheksanda mai siis kui tuli võidupäev ja aga nüüd täitevkomitee üldosakonna juhatajana ma mõtlen, et kuigivõrd võib-olla see töö isegi meenutab staabiülema tööd. Mõnes mõttes vast siiski? Jah, mõnes mõttes võib-olla siiski niisugust. Vahel on ka küllalt niisugune päris palju tööd ja ka niisugust üldist organiseerimise tööd. Ja no eks sai nii-öelda staabi lama tööd tükk aega lihaga pärast sõda ja üldse munad, sõjaväetöö ja rindaegne töö küllaltki nii verre jäänud, et tihti ka oma tuuse sõnavõtus ikke võrdled seda sõjaväe ühega ja vahel isegi saab tihti niisuguseid paralleele tõmmata, et kuidas niisugust asja oleks tehtud ja täidetud nii-öelda just sõjaolukorras. Eks ta vanasõna ütleb, kaetakse ikkagi iga kingsepp jäägu oma liistude juures terve rida niisuguseid asju nagu niisugune käsu täitmine ja, ja küllaltki täpsuse, igasuguse ülesande igal pool õigeaegne ilmumine ja need asjad on verre jäänud ja kuidagi vahel alguse siis aru, et kuidas mõnda käsku või korraldust võibki täitmata jätta ja kuskile hiljaks jääda. Et niisugused asjad muidugi sõjaväeteenistust on verre. Aga kuidas te nüüd seda uut aastat vastu kavatsete võtta, mis tuleb, on praegu tõesti? Igal juhul mitte rindeolukord? Aga võib-olla siis lõpetuseks ehk selline küsimus, kuidas te olete rahul mööduva aastaga? Mida ootate uuelt aastalt? Mina pean ütlema, et möödunud aastaga võib rahul olla. Meie nii puht üldosakond aitas kaasa mitmete suurte ürituste edukale läbiviimisele, oli 100 aastani juubelilaulupidu, tublisti sai kaasa aidata Tallinna ja Eesti NSV vabastamise 25. aastapäeva tähistamisele ja minu arvates need üritused läksid küllalt ilusasti ja pidulikult. Küllalt hästi peeti meeles vanu sõjamehi ja sõjaveterane oleks jõudnud ainult käia nii palju koolides ja asutustes ettevõtetes kui kutsuti. Nii et selles mõttes võib igati vana aastaga rahule jääda. Ja no eks uuel aastal seisab ees ka terve rida niisuguseid väga pidulikke üritusi kui liinilise aastane sünnipäev, võidupüha, 25. aastapäev, nii et küllaltki tegemist ja niisuguseid tööd ka uuel aastal seisab ees. Lugupeetud rindemehed. Te kuulete praegu küll vist oma kõige armsama autori tuttavat laulu. Siin on väga õigesti ja ilusasti räägitud teist suure isamaasõja sõjameestest. Usun, et see laul meenutab teile täna õhtul ka sõja-aastate nääriöid. Neid külmi öid täis sooje mõtteid kodust ja kodustest kelleringiste täna istute. Küllap tulid nii mõnelgi Paul Liit mälestusi kuulates meelde oma roodu või patarei poisid. Ja see, kuidas teie uut aastat, et vastu võtsite soovime selle lauluga teile Paul Liitoja ja kõigile teistele endistele rindemeestele head vana aasta lõppu ja veel paremat uut aastat.