Tundus võimatu, et keegi on õnnetu niivõrd kaunil hommikul etnoarvas küll, et mitte keegi peale tema. Majade aknad olid pärani, kostis klaverimängu. Heliredeleid harjutades ajasid väikesed käed 11 taga ja siis jälle eemaldusid. Päikesepaistelistes aedades, mis särasid kevadlillede õitest, sahisesid puud. Tänavapoisid, vilistasid väike koer klassis. Inimesed möödusid kõndides nii kergel sammul, nii kiiresti. Tundus, nagu oleksid nad tahtnud jooksma hakata. Nüüd märkas Edna eemal virsikuvärvi päikesevarju. See oli selle kevade esimene päikesevari. Et ma ise ei näinud ka välja nii õnnetu, kui ta ennast tundis. Kaheksateistaastasena pole kerge näha välja traagiline. Eriti kui sa oled väga ilus, kui su põsed ja huuled ja säravad silmad lausa pakatavad tervisest. Ja kui sul on seljas meresinine seelik ning sinu uus kübar on kaunistatud rukkililledega. Tõsi, Ednal oli kaenla all juubedasse musta nahka köidetud raamat. Võib olla andisse raamat sünge alatooni. Aga see ainult juhuslik, sest see oli tavaline raamatukogu köide. Edna oli raamatukogusse minekut kasutanud ettekäändena, et majast välja pääseda. Ta tahtis järele mõelda, mõistmaks, mis oli juhtunud. Ta pidi tuleviku suhtes mingile otsusele jõudma. Eile õhtul oli teatris juhtunud midagi kohutavat. Nad istusid Simmiga kõrvuti esimesel rõdul. Eda oli just ära söönud šokolaadi mandli ning karbitsiimile tagasi andnud. Ja siis täiesti out tamatult. Oli Edna arvanud. Näitlejasse. Vajavad. Tõeliselt. See tunne oli midagi enneolematut. See polnud vähemalgi määral meeldiv. See polnud erutav muidugi siis, kui te ei pea erutavaks kõige kohutavamat meeleheiteagoonia ja armetuse tunnet. Ta teadis, et kui ta kohtaks näitlejad pärast etendust tänavad, kuid Simi neile voorimeest otsid järgneks Eda näitleja ainsa noogutuse või sõrmeliigutuse peale maailma lõppu. Ta ei mõtleks hetkegi Simmi või isa või ema ega oma õnneliku kodu või loendamatute sõprade peale. Etendus oli alanud üpris lõbusalt. See juhtus alles šokolaadi mandlite ajal. Kangelane oli jäänud pimedaks. Hirmus hetk. Et ma olin nii kohutavalt muud, et ta pidi laenama Kaczymmy kokku murtud pehme taskurätiku. Ega tema üksi nutnud. Terved read olid pisarais. Isegi mehed nuuskasid nina tugeva pasunaheliga ning püüdsid piiluda kavalehte selle asemel lavale, vaadata Simmi, kes oli õnneks täiesti kuivade silmadega. Sest mida oleks teinud Eeenna ilma tema taskurätikute. Pigista seedna vaba kätt ja sosistas. Pea püsti, kallis tüdruk. Ja oligi Simmi meeleheaks võtnud viimase šokolaadi mandli ning kardi talle tagasi andnud. Saabuskise õudne stseen. Kangelane oli ihuüksinda hämaral laval mahajäetud toas. Lava taga mängis orkester, tänavalt kossid hõiskavad hääled. Kangelane püüdis kui vaevaliselt, kui haledalt kobamisi akna juurde jõuda. Lõpuks see õnnestus. Ta seisis seal ja hoidis kardinat. Üksik valguski, kainus, kiireke valgustas ta nägu ja pimedaid silmi. Ja kauguses kustusid orkestrihelid. Tõepoolest, see oli absoluutselt kõige see oli lihtsalt tegelikult sellest hetkest peale taipruskeerna, et miski pole enam endine. Ta tõmbas oma käed Simmi käest najatust tahapoole ning sulges šokolaadikarbi igaveseks. Lõpuks ometi oli saabunud armastus. Edna olid Simmiga kihlatud. Ta oli kandnud oma juukseid üleval juba poolteist aastat. Ametlikult olid nad kihlatud olnud ühe aasta aga juba sellest ajast saadik, kui nad hoidjatega botaanikaaias jalutamas käisid, murulistusid ning tee kõrvale küpsiseid ja kommiseid teadsid nad, teineteisega abielluvad. See oli niivõrd iseenesest mõistetav asi, et terve kooliaja oli ta kandnud väga head kihlasõrmuse imitatsiooni, mis oli tehtud kuivikust. Ja kuni viimase ajani olid nad end pühendanud teineteisele. Kõik oli lõplikult läbi. Emal oli raske uskuda, et siin me seda ise ei taibanud. Et naeratas elutargalt ja kurvalt. Ta pööras püha südame kloostriaedadesse ja astus teerajale, mis viis läbi aedade, hiilis triidile. Palju parem on taibata seda nüüd, kui oodata abi ellumiseni. Nüüd on veel võimalik, et Simmi saab sellest üle. Polnud mingit mõtet ennast petta. Simmi ei saa sellest kunagi üle. Ta elu on rikutud. Purustatud see oli vältimatu. Aga Jimmy on noor. Aeg ütlesid inimesed alati, aeg parandab. Tasapisi parandab aeg haavad. 40 aasta pärast, kuid siin on juba vana mees, võib ta mõelda Ednale rahulikult. Vaiba alla. Aga tema ise. Istu, tulevik temale. Seal alles lehte läinud puu all, millel rippusid valgete õitekobarad, istus ta rohelisele pingile ja vaatas kloostri aia lillepeenraid. Talle kõige lähemal oleval lillepeenral kasvasid õrnad teokarbikujuliste sinise servaliste õitega võõrasemad. Blungi teises servas õitsesid kreemid, freesiad Nende ererohelist värvi. Teravatipulised lehed olid risti-rästi üle õite. Kloostri tuvid kukerpallitasid kõrgel taeva all ja Edna võis kuulda õde Agnese häält, kes andis laulutundi. Kui ta ei abiellud Simmiga, siis ei abielluda loomulikult ka kellegi teisega. Mees, kellesse ta oli armunud, see kuulus näitleja ela oli piisavalt kaine mõistusega taibata, temaga ei tule kunagi midagi välja. See oli kummaline. Et ma isegi ei tahtnud sellest midagi, tuleks. Tema armastus oli selleks liiga tugev. Seda tuli kannatada vaikselt. See pidi teda piinama. Et Narvas, et see lihtsalt oli sedasorti armastus. Aga Eda, Amsterdami, kus ei muuda oma otsust kunagi, kas mul pole mingit lootust? Seda oli kurb öelda, aga ta pidi seda tegema. Ei, Chemi. Ma ei muuda oma otsust. Ta sülle langes väike õieke ning õde Agnese hääl hõikas ootamatult. Oo ei. Ja kaja kordas. Oo ei. Sel hetkel sai Eelale tulevik selgeks. Ta nägi seda, ta oli hämmastunud, tal jäi alguses hing kinni. Aga lõppude lõpuks, mis oleks loomuliku? Ta läheb kloostrisse. Isa ja ema teevad omalt poolt kõik, et teda ümber veenda. Kuid asjata. Mis puutub Chimmisse, siis vaevalt tema oma hingeseisundis sellele mõeldagi suudab. Miks nad ei suuda mõista, miks nad suurendavad ta piinu? Maailm on julm, kohutavalt Jul. Viimaks tuleb sein, kus ta annab oma parimale sõbrannale ära ehted ja muud esemed. Tema nii vaikne, teised murest murtud. Ja ta läheb kloostrisse. Ei, üks hetk. Selsamal õhtul, kui Erna kloostrisse läheb, on poordvillinis näitleja viimane etendus. Näitleja saab tundmatult saatjalt karbi. See on täis valgeid roose. Ja seal pole nimega kaarti. Mitte midagi. Ei rooside all on valgesse taskurätikusse keeratud Etna viimane foto selle alla on kirjutatud. Olustamas maailma maailma. Ema istus puu all väga vaikselt. Ta hoidis musta raamatut oma sõrmede vahel, nagu oleks missa raamat. Ta võtab endale nimeks üle änsena raks-raks. Kõik tema ilusad juuksed lõigatakse maha. Kas tal lubatakse saata ükski hardseemile peab midagi välja mõtlema? Ja sinises rüüs ning valge pearätikuga õde änsele läheb kloostrist kabelisse, kabelist kloostrisse, tema kurbadest, silmadest ja Leebes naeratusest, millega ta tervitab väikeseid lapsi, kes tema juurde jooksevad, on midagi ebamaist, pühak kuulata, teisi sosistamas, kui ta neist jahedades vaha järgi lõhnavatest koridorides mööda läheb. Kabeli külastajatele räägitakse nunnast, kelle hääl kõlab ületeiste tema noorusest, tema ilust, tema ülitraagilisest armastusest. Siin linnas elab üks mees, kelle elu on purustatud. Suur mesilane, kuldne karvale sell ronis freesiasse ja õrn lilleke, kuuldus õõnsus kõikus. Ja kui mesilane ära lendas, rappus lill, nagu oleks ta naernud. Õnnelik, muretu lill. Õde änsele, vaatas lille ja ütles. Nüüd on tai. Ühel õhtul lamades oma külmas kambris kuulata karjet, mingi hulkuv loom on aias, kas siis kassipoeg või talleke või noh, ükskõik milline väike loom seal olla võib. Unetu nunud, tõuseb üles üleni valges, külmast värisedes, kuid kartmatu ta läheb ja toob loomakambrisse. Aga järgmisel hommikul, kui kellahelin kutsub hommikusele jumalateenistusele, leitakse ta kõrges palavikus sonimas ja ta ei parane enam mitte kunagi. Kolme päevaga on kõik möödas. Kabelis peetakse jumalateenistust ja ta maetakse surnuaia ühte nurka, mis on eraldatud nunnadele. Seal on lihtsad väiksed puust ristid. Puhka rahus, tähtajad seal on juba õhtu. Kaks vanainimest tulevad aeglaselt teineteisele, toetudes surnuaiale ja Põlditavad nuuksudes hauale. Koht ehk meie ainus tütrete. Sealt tuleb veel keegi. Mees on riietatud üleni musta, Ta läheneb aeglaselt. Aga kohale jõudes võtate oma musta kaabu peast ja Eda märkab õudusega, et mehe juuksed on lumivalged. Simmi liiga hilja, liiga hilja. Tuul kõigutab surnuaia raagus puid. Mees karjatab tavahäälega. Ena mustade kaantega raamat kukub tantsuga jalgteele. Ta hüppab püsti, tema süda taob. Mu kallis. Ei veel ei ole liiga hilja. See kõik on olnud eksitus, kohutav unenägu. Oh need lumivalged juuksed, kuidas ta võis küll seda teha, aga ta ei ole ju veel midagi teinud. Taevas, milline õnn. Ta on vaba noor ja keegi ei tea tema saladust. Tema ESM-i jaoks on kõik veel ees maja, mida nad on koos plaaninud. Seda on võimalik veel ehitada. Väike tõsine puis, kes käed selja taga vaatab, kuidas nad roose istutavad või kes sündid. Tema väike õeke, kui ta jõudis mõtetega väikese kesin, sirutas oma käed välja, justkui oleks väike armastus läbi õhu tema poole lennanud ja vaadates üksisilmi aeda uude valget vahtu, neid armsaid tuvisid, siniseid, sinise taeva taustal ja kitsaste Acetega kloostrihooneid taipas Edna, et ta pole kunagi varem midagi sarnast tundnud. Nüüd lõpuks esimest korda elus, tunnista, mida tähendab olla armunud.