Heinrich Meri on oma kodulinnas Pärnus tuntud kui muusikapedagoog, orkestrite ja kooride juht ning helilooja. Täna saab Heinrich Meri 85 aastaseks. Sellest rohkem kui pool sajandit on ta andnud Pärnu muusikaelu arendamiseks. Sünnipäeva. Lapsel käis täna õnne soovimas meie Pärnu korrespondent Felix Liit. Teil, seltsimees Merjal kadestamisväärne tervis, kuidas see on saavutatud, teete tervisejooksu või? Nii hea välja, näed tervisejooksu ja oli just teinud, aga eks igahommikune võimemiconi ja siis suveaiatöö saab jalutada ka ikka. Difiganditsele tervise annab, vajadus, annab ikka ennast juba suulise tundoga part kaevata või kas muusika ta kuidagi no ja tervist. Eks muusika tõsta nii palju, et on alati ikka meelepärast tegevust ja see tähendab väga palju. Pensionäride orkester juhatada sinna palju ritta seada ja teha ja nii, et ajastarbeka nappus kätte ja siis pole aega haige olla. Teie muusika, meedee. On vist üks? Umbes 1800 80. aastal enne sõda, pasunakoori mustlassiis oli küla linn. Seal oli üks hiljemaid sõpruse selts Aaslastati, seal ta juhatas üksteistkümnenda aasta laulukoori, no eks siis mina muidugi teed siin kaasa, siis juba seitsmeaastasena õppisin. Vot see oli Tartu viienda üldlaulupeo laulud, õppisin ära sellepärast terve pere käis, isa juhatas koori ja terve pere käis laulmas ja mina siis olin seitsmeaastane, seekord laulsin kaasa, õppisid laulud ära ja lugesin ennast siis ka laupäevast osavõtjaks. Ja mulle toodi siis ka laugu märk. Aga ma olin väga pahanet, mind ei lastud mitte rongi käiku ja vastudega lavale ka elas. No muusikat õppisin ma nii ka oma oma käel küll ainukeseks juhiks oli Karl härbani laulu ja mängu leht. Sealt ma õppisin, aga kui ma läksin Peterburi, läksin seminari, siis ma seal osi juba siis venekeelset raamatut, muusikaraamatuid ja seal ma siit põhjalikumalt kaarid, liiva õppisin, muusikat tundma. Ega mujalt paljut enam juurde ei ole saanud, seda õppinud. Ja selle paragrahv, mis mul on, sellega on siiamaani tegutsenud ja, aga seda on küllalt olnud, kui me peame silmas, et Heinrich Meri on Pärnu muusikaelu üks organiseerijaid ja tugisambaid. No ja eks ole mul muidugi helilooming, mulle meeldib, aga elus tuli. Kui ma siia tulin, siis oli 1919 siis mul oli nii palju siin neid keskkoolides laulutunnid minu käes ja siis olid siin siin koorid ja orkestrid ja nende sümfooniaorkestri asutamine siin ja koorisid, tulen siia, mees, korrastatud ja segakoori ja ja nii, ükskord oli mul sarnane moment, et mul oli korraga käes juhatada viis, viis koori orkestrit, nii et mõnikord päevas tuli kaks haritust orkestriga ja ja kooriga ja enne seda oli muidugi kuus tundi koolis töötada, nii et siis ma saan loomingu midagi tegemist ja suvel, kui puhkasin, siis harilikult ikka puhkasin suve välja, sügiseses kirjutasin ühe laulu. Ja, ja nendest on saanud isegi kaante vahele terve kogu. Mis annab, nimetas Heinrich Meri laule, see on välja antud teie 75. sünnipäeva puhul ja siin me näeme siis teie selliseid üldtuntud laule nagu laula, laulab kauri orju Kersti Merilaasi sõnadele. Ka kalurite laul, kevadel on ka väga palju lauldud. Kuidas te hindate praegu Pärnu muusikaelu, kas seal küllaldaselt aktiivne või võiks olla veelgi elavam? Kuulge, ma usun, et siin on seda muusikat vist küllalt. Nii asi ka eedeni selle poolest, et siin jääksid seda võistlust ja, ja siis laulmis võistumängimised, võsa, lahinguis, jahimehed, need võtavad asja tõsisemalt. Nii mitu laulukoori on meeskoor, toon on tunnustatud, siin rahvakoorid meeskoor ja Endla ja, ja ja külalisesinejad suvel, eks ole, suvel eriti. No suvel suvel tule meile siiani niisugune eriti koostatud orkester minevas oli ta eriti koostatavat kontsertmeistritest, suveorkestrit juhatas Ilmar Tõnisson. See muidugi toob aktiivsust laia muusikaellu muidugi. Muidugi see ei ole ka piss Pärnu suvemuusikat juhatanud omal ajal. Seda on ka tehtud ja, ja ka pikemad, mängisin kaasa ka, aga nüüd ma enam suveli ei, ei taha kaasa lüüa, staap, tahan puhata. Aga talvel küll, jah. No talvel ma käin ikka sümfooniaorkestris mängimas ja nagu ma ütlesin, et mul on siis oma pensionärid ja orkester seal erilise koosseisuga seal. Ja sellele tuleb siis orkestri tütar, noodid ja ma siis lihtsalt mõtlesin kirjutada nende jaoks eripalad kohe. Ja nii ma hakkasin kirjutama paladest ühte ühte kogusi ja sümfooniaorkestri jaoks uueks tänavu suvel muidugi jälle suve orkesse siia juulikuus mängima ja ja siis nad siis kaheksa kümnendama tahavad mind siis pühitseda natukene seda vanadust mille te olete auga ära teeninud. Noh, mis, mis oli võimalik teha, sai tehtud ja praegu on nüüd asi nii, et saab ikka ära teha ka. Ja ja neid inimesi, kes teie käe alt on muusikaõpetust saanud milledega, olete soovitanud muusikat elusse kaasa võtta. Neid võib olla tuhandeid, eks ole. Nojah, neid on ja mõned on ka tuttavad. Näiteks kuusik Tiit Kuusik ja. Aga siis Paul Keres, see aitas Molokkariini üks vaja teha. Me peame kuulajatele ütlema, et Heinrich Meri oli esimene Eestis, kes tõi okkariino omapärase savipilli meie muusikasse ja viljeles seda laialt koolides, kus ta kolmekümnendatel aastatel levis pea üle vabariigikoolides. Viis suurus on mul tehtud. Avatan, nad on teiegi kogustin, see on üks keskmine nimetatud normaaljust. Sisulise on Piccolo. Aga siis on sellest suuremadone Essefid, siis on pass ja sai tehtud ka kunagi kontrabass. Need pildid on praegust muusikamuuseumis Tallinnas näha. Aga see kontrabassi läinud käiku, sellepärast ta tahtis väga paljud Tuulsa. Paljud nüüd nii süüd juba ütelda, nimekad inimesed siis kohtudes tuletavad meelde, kuidas nad siis orkestris Akkariinisid mängisid ja ja kuidas nendes orkester siis meeldis. Väikese orkestri kammerorkestri astasin kooliõpilasena siis mustes viis poissi tulid kokkuviimise, meil oli, aga meil puudus siis passipilt puudus ja Me saime selle siis ület, panime raha kokku ja ostsime tartust tšello ja mängisime siis nii, paar aastat seal oli kolm aastat, kuidas seal oli, aga siis üheksa teine osanik kadus ära, mina maksin need osad siis välja, kes ära läksid ja lõppude lõpuks ma mõtlesin niiviisi välja ainult minule ja nüüd siis tšello on saatnud mind 70 aastat, praegu seisab ta mul siin nurgas, käin ja käin Pärnu sümfooniaorkestris mängimas, kuigi ma tegelikult olen viiulimängija viiulimängija, ma olen ikka tuntakse teid kui tsellumängija tänu sellele vanale palju näinud ja läbi elanud ajaloole. Asi on nii, et kuni minu käest küsitakse, missugust pilli pilli ma mängin, siis raske lugeda, kergem lugeda ette neid pilli, mida ma ei mängi. Asi on selles, et kui ma nüüd Venemaale läksin, siin see oli 1910. 10. ja 11. Ei tahetud mulle siin nii mässumeelepärast seda kohta, õpetaja kohtasin Anda, läksin esiasutustesse ja seal seal siis ma alustasin orkestri Käsi isi Peterburis ja Pihkvas osinud ei täiturult ostsid siis vanu riistu odavasti kokkumeestel ei olnud ju seal palju raha ja saime oma 15-l liikimise orkestri sümfonietta korralikulaga. Mehed ei osanud ju keegi mängida, nii et mina pidin siis ise õppima kõik pillid ära ja keegi pidi neid mehi välja koolitama. Ja nii siis ongi see asi, et. No ma ei ole fagoti, ei ole mänginud. Õnnid vaskpilli, nii, ma olen kõike proovinud, tuubad ei ole jah. Aga seediti raskusi tekitada. Nii et kitarrid, mandoliinid ja käivad peale, selleni ei maksa rääkidagi müüma. Nii et hiljem ma läksi sinna sinusse siis sealmaal assasin jälle. Orkestrid, no seal on nüüd väiksem orkester oli, aga seal meie siis opereidsid, stantsimisel orkestrikett ja hakkama saime sellega. Ja nii on see olnud alati seal, kus on olnud meie juubilar Heinrich Meri, seal on helisenud muusika kõlanud laulja või alati on olnud seal aktiiv inimesi, nii et igal pool on saanud muusikat teha. Jah, no mina ei kujuta nagu oma elu ette, et mul ei oleks orkestrit, mul on ta alati olnud. Ja olen seotud orkestriga siiamaani. Ma olen üle piiri lasta, ole mitmel puhul teda juhatanud ja siis vahepeal jälle olen teised teda juhatanud, mina olen siis ikka kaasa mänginud, nii et ma ei ole kunagi sellest orkestrist lahus olnud. Kuni.