Puhkpilliorkestris praegu on õige hulga mängijaid, nii suur koosseis polegi hulga aastaid olnud. Kaks, kolm aastat töötas torte orkester ja need mängijad, kes on juba pideva praktika saanud, need tänavu edutati orkestri 75. juubeliaasta puhul rahvaorkestrisse ja mängivat praegu kaasa kõigega kokku. Meil ligi 70 inimest tegeleb proovidel mängimisega. Orkestri koosseis on hulga noorenenud. 60 protsenti orkestrimängijatest on alla 30 eluaasta. Ma leian, et see on võrdlemisi rõõmustav statistika. Kuigi noored Blancijat viivad orkestri taset alla, aga lindil isikliku kindlustab tööle asjaolu, et siiski hulga noori mängib kaasa valat pädijat, suurte kogemustega mängijat staažilt kuni 50 aastani. Kõik teevad suure ellu ja vaimustusega kaasa. Missugune tähtsus on puhkpilliorkestrile Võru laste elus, nagu juba praktika näitab, seob noori muusikahuvilisi tõsise muusika külge, on olemas suur ja eeskuju vääriv kollektiiv, kuhu on võimalus tulla mängima näiteks laste muusikakooli. Puhkpilliosakonna õpilastel võib olla, kes on keskpärasemad, kes ei pääse muusika edasi õppima. Neil on kohev sea kollektiivse olemas, kuhu kuuluda, neile on austav ja kus nad saavad oma õpitud teadmisi edasi praktikas rakendada. Eks noorte õpetamisele on Võrus varemgi pühendatud suurt tähelepanu. Meil on oma kroonikas olemas naiteks foto 1910.-st aastast, kus võru Krisk koolil oli õpilasorkester olemas ja sellised õpilaste orkestri kollektiivid ajuti kogu aeg esinemist Võrus ja see ongi olnud orkestrile mängijate taimelavaks rahvaorkester rahva kollektiiv all muidugi põhiliselt kontsert muusika jaoks aga põrus, puudub teile ütleme nii, esindus, puhkpilliorkester, siis meie oleme rajooni ja linna esindus orkestriga ka. Ma mõtlen rakendusmuusika osas. Näiteks ülelinnalised ja üle rajoonilised pidupäevad nagu oktoobri ja maipühad. Me oleme ka riviorkester ja oleme vist selles suhtes ka küllalt vajalikud. Võru mehed on mänginud paljudel vabariikliku ulatusega üritustel ja mitmetel laiemagi raadiusega ettevõtmistel tehtud töö eest on saadud sageli tunnustust last meenutame neid konkursse, ülevaatusi kõige esimene konkurss, millest, mis meil üldse peale sõda oli kas oli 47. aasta või 50. aastal üldlaulupeole järgnes konkurss, kus meil 15 ja kolmandat kohta jagasime Pärn orkestriga Mulleppadeleja lavaks esinemiseks ollut 1958. aasta orkestrite ülevaatus vabariiklikus mastaabis Tallinnas, kus me klubiliste asutust leelis saime esikoha ja rändpunalipu juubelilaulupeo puhul oli kooride ja orkestrite võistutantsimine. Sellest võtsime vee osa kahes voorus nagu kõiki orkestrit Tartus ja saavutasime kolmanda koha. Positiivselt jäin ilule, kui dirigendile veel orkester sellel ülevaatusel või võistumängimisel, nagu seda siis nimetati Lätis küllalt hästi, ma mäletan, žüriiliikmed, mitmed ütlesid mulle niimoodi, et Võru laste Kalev ja Linda oli ülevaatuse parim, aga muidugi vastu seista niisuguste orkestri gigantidega, lagu tallila teelelile, tuletõrje ühingu orkester. Selle vastu muidugi meil üldse võimu ei ole, meie oleme siin ainult visa töö ja võib-olla isegi hea metoodilise tööga oleme üldse vabariigis esile tõusnud. Mitte nii palju. Väigijate hiilgavate mänguvõimetega. Nimetan veel kolligi toodete tehase kaleviorkestrit, mis on viimastel aastatel kujunenud üheks vabariigi parimast puhkpilliorkestris. Ka seal on nii vett palju väga häid Tallinna muusikamehi koos. Et meie oma nõrgema tehnika ja tellitantlikuma tooniga ei suuda neile vastu panna kvaliteedi osas viimasel konkursil. Te olete üsna lähedal nendele vabariigi tippkollektiividele. See on tingitud sellest, et meil on väga palju ja aastatepikkune koosmäng. Meie orgiste põhituumik on selline, et kaks-kolm proovi võtta palaga, tule hakkab sulama koos mõni meie Võru orkestrit ongi, sellepärast meil pehme ühtlane toon mitte eriti suuri teravaid efekte ja tehniliselt väga raskeid palume muidugi ei suuda mängida, kuid siin teatud muusikamaitse ja siis ma mõtlen ka tõlgitsemini, palajaid, õitsemine, nii selle juures, meie dirigendi väga terav ja väga suur armooniliste mängulist puhkust armastav kõrv on selleks väga palju ära teinud, et meie kollektiiv koosmäng väga hästi kokku sulada. Võib-olla on teil mehed meeles meie viimased suured rasked tuleproovid leedumaal Sauliais. Konkurss oli üldse üks. Nii tuleproovidest, mis me saime väljaspool oma vabariiki ja meil ütleme, õnnestus suhteliselt hästi. Isegi uskunud, sest suutsin välja mängida teise kohasaar kolme vabariigi parimate orkestrite. Hakkasin juhatama seda orkestrit 1945.-st aastast. Selle ajani ma ei mäleta, et oleks oldud suvesid kus ei mängita talvel muidugi on olnud aastapäeva kontsert, on oldud kontserdit rajooniks. Teistest keskustest on väljaspool rajooni ja väljaspool vabariiki, meie tee ei ole mitte ja hooajaline seal. Septembris algame prooviga siis veebruaris-märtsis terve aastapäeva kontserdi ja mass jõudis, paneme pillid, puhkala vait, mass juunis, õieti algab meil veel palju raskem ja pingelisem töö. Igatahes dirigendile on see kõige pingelisem aeg. Alladega, Võru Kreutzwaldi pargis suvemuusika, kontserte, kontserdit. Viimase aastate praktikas lähevad ilma proovideta talvel. Me viimistleme rasket repertuaari. Tõstame inimeste tehnilist taset, aga suvel võtame kapist kergeid tantsu ja ajavite lugusid lävel, et pargis ette ja naudime ja peab ütlema, et ega võib-olla ilma proovideta mõnikord oleneb koosseisust läheb päris kenasti ja kõige rohkem rahuldust pakub pika see iganädalane mängimine, nagu proovist ei tahakski vahele jätta, sest töö on iga päev igalühel pingeline ja väga hea. Ikka on tulla nädalas vähemalt kaks korda rekordi kokku saada ja oma vaba aega sisustada. Aga pillimehed on kõik meile, sõbrad omavahel ja on hea, kui nädalas kordki kokku saad sa teada kultuurimajas tulla, kas teisipäev ja reede õhtul teadjad omad mehed on siin ees. Me oleme aastaid koos mänginud, siin pole mingisugune juhuslik kokku formeerinud kamp, vaid on ikka suurte traditsioonidega kollektiiv ja nagu see kollektiivne koos koosoleku tunne ja see on juba mängijaterni võrdlemisi sügavast kiindumusest muutunud.