Meil on stuudios 1947. aasta rahvakunstiõhtu tantsude üldjuht Ullo Toomi kellelt me saame küsida üksikasju tolle peo kohta, et neil on võimalus võrrelda 1947. aasta pidu eelnevate ja ka järgnevate pidudega. Mis oli selle peo eripära ja tema tähtsus. 47. aasta rahvatantsupidu toimus pärastsõjaaegsetes tingimustes, see tähendab, me olime veel selle mõju all, mida me elasime läbi sõja ajal. Teine suur raskus meil selle esimese nõukoguliku rahvatantsupeo või rappa kunstiõhtu korraldamisel oli riiete küsimus. Me teame, et meil tuli elada sõja ajal Fandeeritud kaubast, kes sai kahe aasta kohta ühe paari kingi seal või kuidagi muid esemeid. Ja nüüd äkki võtta nihukesele suurele rahvahulgale riietust, oli omaette tõsine küsimus. Ministrite nõukogu eraldas neile 400 kilogrammi lambavilla. Nende sama villadega oli seoses niuksed lugu. Pillad saime Tallinnas kätte, aga nende villade ketrajad, riidevalmistajad meil Tallinnas ei leidunud ja seetõttu tuli siis laduda need, muide transport oli peale seda kah korrast ära. Tuli leida üks hobusemees, panime villad sinna peale ja mina isiklikult asusin selle koorma otsa, et sõita Keilasse, kus asus tookordne Hermanni villavabrik kes siis ketras miljonid lõngaks. Hobune juhtus ka niisugune olema, kes iga 100 meetri tagant pidi tingimata natukene seisma, see tähendab oma elupäevad juba peaaegu ära elanud. Teda tuli toita maanteekraavist ja nii kestis siis Tallinnas Keila mineku hommikust õhtuni terve päeva, aga mida tantsiti tookord, need olid eranditult kõik rahvapärimusliku tantsud. Kas siis sega bar tantsud või ka näiteks inglise papolcoli meestel ainult ja palju tantsijaid oli? Tantsijaid oli ligemale 1000, täpsemalt vist 840 ja kuidas pealt vaatata suhe asjasse? Üle hulga aastate oli see muidugi jälle esmakordne sündmus kus nähti rahvatantsu nii suurel areenil suurel laval. Kui me bioplatsini võime nimetada, rahvas elas sellele väga tugevalt kaasa, tungolin suur, juhtus isegi niisugune väike traagika, nimelt heinu. Muuli oli tookord selle õhtulavastajaks mõeldud suure kiiruga kodund kolida, unustanud kaasa võtta pääsme. Ja kui ta nüüd staadionile tuli, sinna ei lastud teda sisse, kuna tal pääseti olnud nii, et temal tuli siis aia tagant vaadata oma tööd. Järgmine vabariiklik suur pidu viidi läbi kolm aastat hiljem ja erandlikult tarina lauluväljakul. Millised uued jooned tulid tollel peol ilmsiks? Võrreldes dünamo staadioniga oli laululava meile juba märksa vastuvõetavam. 50. aasta rahvatantsupidu tõi juba esimesed suurlavastused mängu. 47. aastal seda veel ei olnud, siis toimus tants ja tantsu esitamine nii nagu teda rahvas oli loonud, aga seal oli juba lavastuslik moment mängus sepakkus, avarust, see näitas aga ühtlasi ka suunad ja perspektiivi kätte, millist rada ja milliseid reegleid mööda teed minema. Üks suur peo lavastus 50. aastal oli, avas juba terve rida teiste rahvaste tantse seega siis nagu pakkusime juba võimalusega rabasse sõpruseid niukseks väljenduseks. Kas me võime öelda, et need kaks esimest sõjajärgset suur pidu panid aluse kõikidele järgnevatele rahvakunstiõhtutele ja rahvatantsupidudele? Kas just kõikidele, aga vähemalt avardasid meie arusaamist, Nad avardasid meie silmaringi selles mõttes, mida võimaldab ja mida meil tuleb tulevikus teha oma tantsuga. Teatavasti eesti rahvatantsule on korduvalt ette heidetud, et ta olevat mannetu ja saamatu võrreldes teiste temperamentsed rahvastega aga seevastu kätkeb eesti rahvatantsudes niisugused võimalused, mida teistel rahvastel on raske kätte saada näiteks Pühtlust, distsipliini, alluvus, tantsulise liikumiseni ja nii edasi ja kõik see sai meile selgeks 50. aasta rahvatantsupeo järgi. Esimesed kaks nõukoguliku kunstipidu avardasid meie arusaamist näitasid ka ühtlasi rahvale, mida võib pakkuda Eesti rahvatantsuga, missuguseid elamusi ta võib valmistada ja rajasid nagu tee tuleviku sellele traditsioonile. Meil oli hea meel tõdeda, et meie rahva poolehoid kuulub suurtele rahvatantsupidustustele. Nendele elab meie rahvas, võiks öelda isegi tormiliselt kaasa. Nagu lubatud, on jälle stuudios vabariigi rahvakunstnik Ullo Toomi et meenutada eelnevaid tantsupidusid. Täna on meil kavas jutustada 1955. aasta peost. Tollel aastal valmis Tallinnas komsomoli nimeline staadion ja rahvatantsijate esinemine toimus seal. Too staadion on jäänudki vabariiklike pidustuste pesapaigaks ja me kõik loodame, et tuleval aastal võtab ta värskelt remondituna vastu pidulised ja rohke pealtvaatajaskonna. Nüüd aga mikrofon Ullo Toomile. See oli arvult kolmas vabariiklik rahvakunstiõhtu, nendest esimene oli toimunud Tallinna Dünamo nimelisel staadionil teine lauluväljakul otse laululava ees ja kolmas oli siis võiks öelda kõige sobivamal kohal, nimelt niukses amfiteatritaolises ehituses see oli jah, nagu juba see inimese Aassalu nimetas komsomoli nimeline staadion. Kuna seal pealtvaatajad olid asetatud nii trepi astmestikule ja ülalt sai jälgida kogu väljakud, siis saime kasutada seal ka juba lavastusi ja nii tegimegi. Kogu kava. Alguses moodustasime sõnad rahu ja Mirv tantsusid oli kavas kokku 23. Nendest oli terve hulk arvult viis, olid Nõukogude Liidu rahvaste tantsud ja ülejäänud olid siis Eesti kas etnograafilised või sisus loomingulised kand. Uued tantsud ja seal oli Kay, leiti kiigel Helmi Tohvelmani teletibukene, siis Helga Kasemetsanädala mäng, Helju Mikkeli vöökudujad, Tohvelmani lava kolmele paarile, Mikkeli rätitants, leebed neiud aiamaal ja Ullo Toomi kolhoosid. Nano kuna need tantsud on juba niukse kujundusliku lavastusega siis võtsime arvesse just seda, et publik on sedapuhku paigutatud ülalt alla vaatama ja seega pääsevad niuksed kujundid või joonised pääsevad selgemalt ja paremini mõjule. Kava ei olnud ainult puht tantsuline, seal esinesid ka laulukoorid, esinesid rahvapilliorkestrid. Muide, kui näiteks teisel rahvakunstiõhtul oli rahvapillimehi koos ainult mõnikümmend, siis sellel õhtul ulatus rahvapillide koosseis paarisajani. Ja seal kellatorni juures oli niisugune katusealune ehitatud ja tolle katuse all siis nad mängisidki, muidugi juhtus seal ka igasuguseid lugusid. Ma mäletan, et üks dirigent märgendiga nime siin praegu nimetagem lõi poole tantsu pealt loo kinni, talle tundus, et aitab juba küllalt. Nii et see tekitas väikse segaduse väljakule, aga no kuidagimoodi me selle likvideerisime seal. Ja ja olgu öeldud ka veel, et sellel õhtul esinesid esmakordselt naisrühmad Heino Aassalu ja Helju Mikkeli juhtimisel ja lapsed Ott Valgemäe juhtimisel. Ja see muidugi siis seda üldist pinget natukene lahendusest eelmistel pidudel tegid kaasa ainult segarühmad ja selle tõttu oli kogu kava raskus nende kanda ka nüüd siis läks ta nagu kolmele liigile jaotus ja siis sai kõiki tantse muidugi paremini viimistleda. Kaua, kui ka finaal kujutas rahvaste sõprust ja rahutahet ning see toimus kõigi tegelaste osavõtul. Rahvakunstiõhtu oli nii menukas, et seda korrati isegi publiku soovil. Järgmisel õhtul. Ja muide, ma tegin väljakirjutusi vanades trükistest ja leidsin, et võrreldes siis 1950. aasta biogovi tegelaskond peaaegu poole suurem tegelasi oli 3000 ümber. Siitpeale läks areng massilisuse suunas. See õhtu jäi eriliselt meelde veel seetõttu, et komsomoli staadion oli kuus. See oli valminud peaaegu ühiskondlikus korras ja seetõttu tundsid selle staadioni peremehed, tundsid muret muru pärast, mida suure vaevaga oli ette valmistatud. Nii lubati meid staadionimurul küll esineda kingades, aga proovidel ei lubatud kingadega minna murule, vaid seal tuli meil vabastada jalatsid ja minna paljajalu. Et olla solidaarne, siis tuli ka nende sõnadega vabastad oma jalatsid ja minna murule. No linnainimene läbi ja lõhki. See balla jalu murul käimine tõi kaasa minule vähemalt tugeva nohu, mis, kui palju ta tantsijatele sed andis. Aga lõpus läks kõik õnnelikult, sai säästetud muru ja tulika tantsud hästi välja. Nii et võiks vist öelda, et kui nüüd 47. aasta ja 50 aasta pidu nagu näitasid neid võimalusi, mida tantsurühmad võivad üheskoos esinedes saavutada seisusse 55. aasta pidu oli nagu niisugune võtmepidu, mis avas nagu ukse kõikidele järgmistele, sest siin sai neid massilavastusi ju proovitud. Ja selles mõttes on ta küllaltki niisuguse tähtsa olemisega see pidu. Ja see oli suunav ja nii-ütelda tulevikku avardav pidu see näitas meile kätte, milleks on suuteline ja milleks kõlbavad Eesti rahvatantsu, see on nimelt suurteks lavastustes suurteks, üle väljaku paiknevates joonisteks. On ju selge. Kui inimene vaatab laval tantsu, siis tema näeb pisiasju, ta vaatab paari-kolme-nelja-viie või veel natukene suurema kauguse meetriliste kauguse pealt. Aga seal, kus on mitukümmend meetrit tegelaskonna ja pealtvaatajate vahe, seal ei saa pisiasju ega ei olegi mõtet ka pisiasju rõhutada, vaid seal tuleb kujundada ja anda selge üle väljaku paiknev joonis mis jätab hea ja meeldiva mulje. Ja muidugi tööstiasse pidu veel, et meie tantsijad täiesti vabalt saavad hakkama vennasrahvaste tantsudega, sest nii vene painoiga drill lätlaste rite niitis ukraina Hopak ja krahh ka ja siis leedulastega väelis tulid tookord päris ilusasti. Olen täielikult päri, see andis meile usku, andis lootust. Olime optimistid ja võib-olla selle arvelgi on õnnestunud meil järgmisel peol.