Pühammaerattalgal kiideta. Asi ei edene enam. Ei maksa ennast väsita, räägi, ma olen oma elus küllaltki tööd teinud, tarvis natuke hinge tõmmata. Istun oma laua ääres Liinamudel paremal tindipott vasakul käel. Ilus tuli, uus vihik, mu ees avab mulle oma käsivarred. Sinud värviseks poeg, ajagem juttu. Algeratse munaine väljas puhub tuul ja sööda ähvardab. Eks kõik. Jälle teineteise vastas, istume. Räägin sinuga, mu punane punnpõsk, juudi Simutsev, naeruablas, punnpõsk, pika Burgundia ninaga ninaga, mis näos vilt nagu kübar teise kraba peal. Aga ütleme, et ei ole hea, mis imelik, mõnus on sind jälle näha, ihuüksinda, iseenda vana näkku vahtida, lõbusalt mööda sele vagusid jalutada ja nagu kaevu põhjast mängu seenele, kaev nagu viinakeldripõhjast juua oma südamest. Hea janu täis vanu mälestusi. Emakajärv on, kui ma ei kirjuta. Ega ma asjata pole oma vanaisa-pojapoeg. Vanaisa ei suutnud uinuda, kui ta unelävel üles märkinud, mitu potti ta oli ära joonud ja mitu välja oksendanud. Mul on tarvis lobiseda keelevõitlustest, minu klamessiivse jätkumul. Pean Brundi eest ära võtma. Mu keel on natuke liiga pikk, kui mõni mind kuuleks, siis ähvardaks mind tuleriit. Aga mis parata, kui midagi karta pole, siis sure või igavuse kätte teha nägi pisut arvetses maailmas. Kõigepealt on mul minu enda isik on kogu asja juures kõige parem, MINA ISE kolaamrno. Tüse, vaatsalt ja vaimult noor ma enam pole, viis 10. aastakest kuhjaga turjal. Jaksa mul jätkub, hambad on terved, silmad särjel, karvad kõvasti peas. Kuigi hallikirjud, ütled mu parema meelega, poleks rooge väina oma vastu hakkaks, kui võiksin uuesti alata sealt, kuhu ma jäin 30 aasta eest. Aga siiski viis aastakümmet. Naerdasi Birgake pealegi noored ei jõua igaüks nii kaugele. Ärge arvake, et kerge on poolsada aastat Prantsusmaa teid tallata veel säärasel ajal, oi jummal. Küll on turjale sadanud vihma ja päikesepaistet ojalt Cyrandmeid küpsetatud ja keede külvee, selle jaotatud. Ann sellesse pargitud kerre topitud rõõmu ja valu, õeluste veeemm, kogemusi ja lollusi. Relgia ei viigimarju ja viinamarju küpset vilja ja toorest vilja, roose ja okkaid on nähtud ja loetud, higistatud ja saadud, saadud ja. Naine neli poega, üks tütar abiellus, taevale tänu. Väimees peab ju olema 18 lapselast. Halleesel koer, kuus kana ja üks siga. Henricus mul on, paneme prillid ninale, vaatame lähemalt oma aardeid. Viimasest räägin küll ainult jutu jätkuks. Sõjad on läinud, samuti sõdurid, sõbrad ja vaenlased. Siga on soolas, eesel lonkab. Viinakelder on tühjaks joodud ja kanad kitkutud. Kuid naine on mul alles paar laenu, et mul enam kui alles kuulake, kuidas ta kriiskav ei saama õnne unustada. Ta on nii nagu ta on minul, linnuke, ma olen ta omanik. Kelmi griltro. Kogu maailm kadestab sind. Ega muud, kui astugu riigi. Härrased, kui keegi soovib teda võtta, palun aunaine, kokkuhoidlik, töökas, kasin ja tulvil voorusi. Kasu pole tal sellest midagi. Ja mulle patusele meeldib üks liha pat rohkem kui seitse lahjat voorust. Kuid olgem vooruslikud, kui peab olema ja kui jumal tahab. Kuidas ta märatseb, Moilotrilli täidab kogu maja oma kõhetu kehaga, nuusib, roni, viriseb, toriseb, uriseb porised keldrist pööningule ajades taga tolmu ja rahu. Ligi 30 aastat oleme abielus. Korra teha, miks? Mina armastasin teist? See naeris mu välja. Temaga tahtis mind, kuigi ma teda ei tahtnud. Tol ajal oli ta väike kahvatupruun, pea ta kõvad silmamunad oleksid mu elusalt ära söönud. Kõrvetasid kui kaks piiska vett, mis terast põevad? Ta armastas mind, ta armastas, et kasvõi tükid taga ei andnud mulle hingerahu, kuni minust mehedeni lollid, osalda haletsuse, osalt edevuse, suurelt osalt tüdimuse pärast saidamees ehk painajast lahti saada. Ilus vahend sai minust ta mees. Loll ronib pette vihmavarju. Ja tema, tema maksab kätte see hea hing. Ja mis eest selle eest, et ta mind armastas. Muide, olgu meie mänguriistad kooskõlas või mitte. Me oleme nende varal siiski loonud mõned ilusalt palad, ühe tütre ja neli poega. Ka ei toekad inimesed, köigil, luud-liikmed, terved, polnud mul kahju ajastaga vaevast. Aga siiski on kogu pesakonnast mu tütar Martiin see ainus, kes on täitsa minusse läinud kelmide kelm, kel oli tegemist enne, kui ta tervelt abielusadamasse sain. Nüüd on ta veri jahtunud. Ega teda küll liialt või uskuda lase, pole enam minu mure. Panin ta muu alles kepsu lööma. Tehke nüüd väimees, mis ta nüüd on, kord tema käes? Las pagar Floremoon valvab oma leivaahju. Me vaidleme alati, kui kokku saame. Kuid kellelegi teisega nii hästi läbi ei saa. Tubli tüdruk, arukas, isegi oma lollustest ja aus pealegi kui aga ausalt naerda saab. Temale on suurimaks ebavooruseks kõik igav. Töötaja ei karda. Töö on võitlus, võitlus on lõbu. Ja eluda armastab ta teab, mis hea on, nagu minagi minu veri soontes. Olin ehk liigagi helde teda luues. Poisid pole mulle hästi õnnestunud. Ema pani oma osa juurde ja taigen läks riiki. Nii, see oli liikuv vara. Neid räägime majast. Ka, see on minu tehtud. Tükk tükilt ehitasin tooma käega. Ja mitte kord, vaid kolm korda. Ehitasin laisad neuroni kaldale, kus maa pole paljastavaid rammu seast rohust haljas. Ehitasime eeslinna ukse, et sinna pole silda, toda venivillemid lina ees, mille kõhtelliguneb vees. Mu maja, loobu vana tobu seisab väljaspool müüri. Iga kord tornist nähakse vaenlasi, väljal lükatakse linnavärav kinni. Ja vaenlane on minu kukil. Lobiseda armastan küll, aga ilma nende külalisteta saaksin ka läbi. Enamasti lasen jalga, võitleme, aga jätan ukse alla. Kui tagasi tulen, siis leia mõnikord võtit ega leia uski. Hea, kui neli seina alles on siis ehitan jälle korrakem, siis naine, lapsed ja maja. Ons tiir tehtud ümber kogu mu vara? Kõige parem on veel ütlemata, selle jätsin viimaseks suutäieks. Mul on mu amet. Olen pühane vennaskonnast, tisler matustel ja rongkäikudel kannan lüüra ja Siriklike heitud saua. Selle tipul õpetab Jeesukese vanaema oma tillukest tütrekest lugema. Rinnis Maarjake pole suurem kui näpuots. Kirve, peitli ja voolmetega vele käes. Valitsen oma höövelpingi juures jäätamme, lauget pähklipuud. Mis ma neist valmistel? No see oleneb mu tahtmisest ja tellijate rahakotist. Kui palju kujusid uinub puu sees peidus? Limmitab seal salaja, et uinuvad kaunitari äratada, tarvis ainult minna ja ta ärkvele raputada. Tööd teha, ei joonud, juua ei ole tööd teinud, ilusa elu. Näen enda ümbersaamatuid, kes nurisevad. Nad ütlevad, et need jah, need on mul paras aeg laulda, et aeg on vilets. Viletsaid aegu pole olemas. On ainult viletsaid inimesi. Mina pole säärane, jumal tänatud. Oriisutaks 11, uhutakse 11 hoo. Seda tehakse ikka. Avin oma pea anda, et 400 aasta pärast meie lastelaste lapsed samasuguse raevuga üksteise karvu Kraasivad ja üksteisel ninad peast ära söövad. Ma ei ütle, et olid seda 100 korda paremini kui meie. Aga selles olen ma kindel, et nad ei leiuta uut joomise viisi. Aga kuna seda teha paremini kui mina kes teab, mis need veidrikud teevad 400 aasta pärast. Võib-olla võivad nad möödooni, preestri imettegeva rohu panda Krald jooni varal külastada kuumaastikke, välkude töökoda ja vihmade punni auke võivad taevasse korteri võtta, jumalatega purjutada. Aga osa saan sellest minagi. Eks nad tule minu külvist ja minu seemnest. Aga kindlam on seal, kus mina olen, kes kinnitab, et nelja sajandi pärast viin on sama hea. Naine heidab mulle ette, et ma liiga palju juua armastan. Ema ei põlga midagi. Armastan kõike, mis on hea, head sööki, head viina, ilusaid lihale ikke rõõme. Ja ka neid õrnema pehme jõudu, sulgse nahaga rõõme, mida me naudime, unistades jumaliku, mitte midagi tegemist, mille me teeme nii palju, oleme maailma keskijad, noored, lõbusad, oleme vallutajad, loome maailma ümber, kuuleme rohu kasvamist, kõneleme puudega loomadega ning jumalatega. Armastan sind, vanakaaslane, kes iial ei reeda sind, mu sõber Muahhaates minut. Mees ekseemi Eeess loputan remondi. Laulu praegu ajada on õige see, et ega siin Mees, mis mees LV nõrk ja ei muud võimer aastaid kümmenduvas mees. Kuid siiski, ekssõjad on käinud. Kas sõja mehime, näinud palju sõbralikke, palju vaenulik. Ja siga soolatud. Ello kapten, ramp, kuiv kanad kitkutud, majas saanud vaiku. Palju aastaid? Elva rutan lehet. Las tulla kõiki reamees Näen end jälle ammuli sui ja küünarnukke laiali ajades kahe käega toetavat meister medaarlanio mu peremehe vaheajale. Kes õpetas mulle õilsat nikerdus kunsti ja teispoolnööri suures keelu viljaaias, mis külgneb meile töötoaks oleva hooviga, kõndis salati ja maasikapeenarde vahel roosade redist, roheliste kurkide, kuldsete kõrvitsete vahel paljajalu, paljaste käsivarte ja poolpalja rinnaga vilgas tüdruk. Ainsaks riietuseks rasked roogade juuksed, kollakas linane särk, mida kergitasid kõvad rinnad ja põlvini ulatuv lühike seelik. Kummaski pruunis tugevas käes kandis ta veega täidetud kastmes kannu. Ratsutades need taimedega haarate peade kohal, mis oma väikesed suud lahti ajasid, et juua. Ja mina ajasin jahmunult pärani oma sugugi mitte väikese suu, et paremini näha. Tüdruk tuli, läks, tühjendas oma kannud mõlema käega korraga, käis neid kaevu juures täitmas, ajades end sirgeks. Kuioosi. Tuli siis kitsaid radu kaudu tagasi niiskel maal ettevaatlikult asetades oma arukaid jalgu pikkade varvastega mööda minnes. Naised, kobavate maasikaid ja kapraid. Põlved olid tal ümmargused ja tugevad nagu noorel poisikesena. Kui ta lähenes oma vihmakest külvates kui ta üsna ligidal oli siis laskis ta lendu oma silmade noole. Tundsin ta õngekonksu ja enda ümber mässitud võrgu tihedaid silmi. On õige, kui öeldakse, et naise pilk on kui ämblik. Vaevalt olin tabatud, kui hakkasin rabelema. Liiga hilja. Mar, rumal, kärbeskleeppasin nööri külge, tiivad liimised. Tema ei hoolinud enam sellest, mis tegin mina. Kandadele kükitades istutas ta kapsaid ümber. Aeg-ajalt vaide veendus salakaval loom vargsi heidetud kõrvalpilguga, et saag tõsis püünises paigal. Nägin teda salake sirvitavat. Asjata mõtlesin vaene sõbraakimine ära, plika teeb nalja su kulul. Nähes teda irvitavad irvita sinisäga pidi mul juhm nägu olema. Äkki hüpata kõrvale, taastub üle ühe peenra üle teise ja kolmanda ta jookseb keps, lepp püüab lennust. Ühe õhudeedel loiult helliva võililleseemne, vehib kätega ja karjub mu poole vaadates veel üks armunu käes. Seda öeldes pistist, õudu, sulgse laevukese oma särgi ava osse Kaherina vahele. Mina olen küll loll, kuid päris tobu ma ka ei ole. Ma ütlesin talle, pange mind ka sinna. Siis hakkas ta naerma. Käed puusas jalad laiali, ütles ta mulle otse näkku. Kae ahne päitsu. Ei küpse mu õunad sinu suu jaoks. Nii tutvusin ühel augusti lõpuõhtul temaga sellel nirgiga ilusa aednikuga. Nirgiks nimetati teda sest nagu energia terav ninal oli tal pikk keha väike pea kavalinina pisut esileulatuv, lai suunaermiseks pähklite või südamete puremiseks. Kui ta tumesinises silmist, mis uppusid äikese-eelse päikesepaiste Winasse ja hammustama naeratusega nägusa haldja huulte nurgast, arunes niit, millega Ruske päine, ämblik kudus oma võrku inimeste ümber. Poole oma ajast viitsin nüüd töötlemise asemel müüril vahtimisega. Kuni meister möödaari tugev jalahoop mu tuharate vahele mu taas tõsiellu alla tõi. Mõnikord karjus nirk, kannatust kaotades oled mind küllalt vahtinud eest ja tagant, mida sa veel näha tahad, pead mind juba tundma. Mina abilgutasin kavalalt silma ja ütlesin, naiste kõrvitsat ei tunne enne kui Siies. Kui meelsest oleksin ma endale lõiganud ühe lõigu. Võib-olla mõni teine vili oleks sama otstarvet täitnud. Olin noor, mu veri oli kuum, olin armunud 11-sse 1000-sse neitsesse. Kas armastasin just teda? Ah, elus on tundamil, armuda võib isegi kitsesse, kui tal on tanu peas franiaalsem pühaduseteotust, seda ei usu sa isegi. Esimene, keda armastatakse, see on see õige ja hea on see, keda sa armastama pidid. Tähed on ta sünnitanud, et su janu kustutada. Ja arvatavasti sellepärast, et ma temast joonud ongi mul janu, aina janu ja saab olema muu elu otsani. Kui hästi meil teineteisega läbi saime. Muud ei teinudki, kui õrritasime teineteist. Keeled olid meil mõlemal paraja pikkusega. Tema ütles mulle õelusi, mina andsin iga toobi vaka tagasi. Mõlemal oli valesilm ja väle keel aina valmis Salvama. Selle üle naersime mõnikord lämbumiseni. Pärast mõnda õelust naerdes vajus ta kükakil maha, nagu oleksid oma naeride sibulaid haududa tahtnud. Kord ühel pärastlõunal oli lehekuu nagu nüüdki, üsna mai lõpul. Kuid palju soojem oli siis, kui praegu õhkuli rammestav Valendav taevas puhus oma kõrvetava hingeõhku nagu ahjusuust. Helendava taevapesas haudus äike juba ligi nädal aega oma mune, mis kooruda ei tahtnud. Inimesed sulasid kuumusest. Öövel oli higist vesimärg ja puur hakkas mu käte külge kinni. Ma ei kuulnud enam nirki, kes veel äsja oli laulnud. Otsisin teda silmadega. Aias polnud kedagi. Äkki nägin teda eemal onni varjus trepiastmel istuvana. Ta magas lävel, suu lahti, pea kuklas. Teine käsi rippus kastmest kannu kõrval. Uni oli ta äkki võitnud. Ta andlus unele vastupanuta koguda poolpaljas leegitseva taeva all nõrkinud keha lebas kaitsetult, nagu ta näe. Pidasin ennast seosiks. Ronisin müürile, purustasin oma teel kapsaid ja salateid, haarasin oma käte vahele, suudlesin teda otse suule. Ta oli soe ja paljas ja higist märg. Poolunes laskis ta end võtta iharusest pahisades. Oma silmi avamata otsis ta suuga minu suud ja vastase Mosuudlustele suudlustega. Mis toimus minus. Mäherdune hälbemoos, iha voog voolas mu naha all, olin purjus oma, embasin seda armunud ihu. Himustatud saak oli mul käes, praetud lõoke kukkus mulle suhu. Ja siis min lolli küll. Ei julgenud ma teda võtta. Ei tea, mäherdune, rumal kaksipidi mõtlemine, mind keelas. Armastasin teda liialt. Piinlik oli mul mõelda, et uni teda sidus, et ma hoidsin ta ihu, mitte ta vaimu. Et mu oma uhke aedniku pidin omandama reetmise varal. Ma kiskusin end lahti õnnest. Mu vallandasin, käsivarre huuled ja sidemeid, mis meid ühte hääldasid. See polnud kerge. Mees on tulija, naine, takud, põlesime, mõlemad. Värisesin ja ähkisin nagu too teine loll, kes võitis Antioobeda. Lõpuks võitsid. See tähendab, põgenesid. 35 aasta pärast tõuseb puna mu laupäevale selle mõtte juures. Ogar, noorus. Kui hea on mõelda, et oled olnud nii juhtum. Kuidas teadmine värskendab seda? Lanta. Martiini istub need sageli mu kõrvale. Ja Me vestleme. Meenutame väga kauget aega. Mil Mägahistasime teineteise kõrval. Siisaga olidki apast seotud tema. Kuna ta oma jala olin nikastanud ühel ööl haiseda armunud kassikest aknast välja hüpates oma kallima juurde lipata. Nikastusest hoolimata kolkisin teda õige tublisti. Nüüd naerata selle üle ja ütleb, et ma oleksin pidanud veel parema nahada ja anduma. Tol ajal aga võisin teda vemmelduda ja valvata nii palju, kui tahtsin. Omeetria nutikas mees. Tema oli ikka minust kavalam, see kavalvia ellips mul käte vahelt minema. Lõppude lõpuks Pollutan, nii rumal, kui ma arvasin, pead ei kaotanud. Kuidas kõige muuga oli, seda ma ei pea. Pea kaotas tema kallike sest kallikesest sai ta mees. Martin naerab ühes minuga nende narruste üle ja ütleb siis ränga ohkega, et naeruaeg on möödas. Loorberi lõigatud metsa enam ei minda. Ja me räägime ta mehest. Tubli naisena arvustab ta teda õiglaselt, ütleb, et ta on rahuldav. Kuigi mitte meelt lahutav. Abielu pole loodud lõbuasjaks. Seda teab igaüks ütleta, sina tead seda paremini, kui keegi muu. Nii see on. Tuleb aru pähe võtta. Abikaasa juurest armastust otsida on sama rumal kui sõelaga vett kanda. Ma pole hull, ei hakka pisaraid valama selle üle, mida mul ei ole. Olen rahul sellega, mis mul on. See, mis on, on hea niigi ei mingit kahetsust. Nüüd mõistan siiski, kui suur vahe on selle vahel, mida tahad ja mida võid selle vahel, mida nooruses unistad ja millega vanas vanemas eas letid. On see liigutav või naeruväärne, kes seda teab? Kõigi nende lootused ja meeleheitel, kõik see kirglikkus ja raugus. Kõik need ilusad soovid ja leegitsemised lõpuks leeme pada keema ajada ja Leemest magu tunda. Ja see leemi on Meie jaoks küllalt hea. Paremat me ei väärigi. Aga kui mulle seda toona oleks öeldud? Igatahes jääb meile naermise Leemele maitset, lisab naer, on tore, sool paneb sööma kas või kive. Suur lohutus. Puudunud pole see kunagi ei Mullega sull. Oskame iseendi üle nalja heita, kui oleme rumalad olnud ja sellest aru saame. Seda lõbu me endile ei keelanud, veel vähem keeldusime teiste pilkamisi lõbust. Mõnikord vaikisime unistelles ja mälestusi sorides minul nina raamatus temal näputöös. Kuid keeled jätkasid tasakesi liikumist, nagu kaks oja, mis voolavad maa all. Ja äkki jälle hüpeldes päevavalgele tulevad. Martin hakkas keset vaikust valjusti naerma. Ja keeled jätkasid oma kepslemist. Inimesi on mu ümber küllalt. Kuigi laostunud ja vigane, vana habemik. Olen kaval, küllalt, et peaaegu iga päev end ümbritseda ilusaid noortest naabrinaistest koosneva valvur konnaga mis mu voodi ümber ritta asetatud mulle lõbusalt seltsi pakub. Nad tulevad öeldavasti mõnd tähtsat uudist tooma või mõnd heade, kui paluma või mõnd riista laenama. Igasugune ettekääne on hea küllalt, tingimusel, et see majja astudes kohe unustatakse. On nad kord seal, siis võtavad mõnusasti istet nagu turul lõbusate silmadega diamiin, ilusa ninaga kõhukett tärgis Akot. Mage Roon, Ali zoom ja lett kett, kõik asetuvad teki all lebava vasika ümber ja siis lobiseme, siis lobiseme oioi, oi nagu kella karad liiguvad. Keeled ja naer heliseb kui kellademäng. Mina olen suur kell. Mul on alati mõni magus jutt tagavaraks, see kõditab just õigest kohast. Ilusam vaadata, kuidas kuulajad on rõõmust pöörased. Keda mu menu pahandab, küsib mult pilgates mu saladuse võtit. Mavastan saladuse võti. Olen noor, kulla vanamees. Ja lisaks ütleb ta, haavunud on sul halb kuulsus. Vana seelikuküti järel jooksevad naised alati. Muidugi vastan ma. Kas ei austata vana sõdurit? Kõik tahavad teda näha, inimesed ütlevad, ta tuleb kuulsuse maalt. Naised aga ütlevad. Kola on armastuse maal sõjaretkedel käinud. Ta tunneb seda maad. Tunned meid? Ja kes teab, võib-olla mõtleta veel sõdidaki. Vana riivatu, hüüab Martin kuulaga või tema kipub jälle armastama. Ja miks mitte? See on alles mõte. Kui kordel nii on, siis võtan teie kiuste veel kord naise. No võta, aga võta mu pois, see kulub sulle ära. Noorte noortetembud. Kooriv. Tembutaja olen ma küll. Sest mida vähem mul on, seda rohkem maaomand. Ja ma tean seda väga hästi. Olen avastanud, kuidas olla rikas, ilma et mul midagi oleks olla rikas teiste varaga. Mul on võim, kuid pole kohustusi. Mina, kui olen kõik andnud, säilitame kõige parem. Säilitan oma lõbusa meeleolu säilitanud kõik, mis ma olen kogunud 50 aastasel jalutuse piki ja põiki mööda elu säilitan oma hea tuju ja kelmuse oma hullu tarkuse või targa hulluse. Ja tagavara ei mõtlegi veel lõppeda. Avan oma varaaidad kõikidele, võtku sealt igaüks. Kas see pole midagi? Elu ainsaks puuduseks on see, et ta on lühike. Saad vähem, kui tahad. Te ütlete hoole, aga rahul, sinu osa oli hea ja sulle anti kuhjaga. Selle vastu ma ei vaidle. Kui ma tahaksin veel rohkem. Kes teab. Kui ma liiga valjusti ei karju, siis ehk saangi teise koogitüki. Veel. Kurb aga on see, et kui mina veel olemas olen siis pole enam paljusid teisi häid inimesi, keda ma tundsin. Issand, kuidas aeg möödub. Inimesed mööduvad ühes ajaga. Kus on kuningas Henry. Jubama kõnningi minevikku, teedel nopin mälestustel närtsinud lilli, jutustan oma lugusid, ei tüdinema sellest, kuigi kordan iseenda sõnu. Mu lapse teise ka mind. Ja kui mul mul lugudes mõni sõna vajaka jääb, võima sassi lähen, siis ütlevad nad ette, kuidas lugu lõppes. Ja ma ärkan oma unistusest, nende kelmikate pill kude ees. Humana isa ütlevad nad, hea oli elada kahekümneaastasena naist, teil oli tol ajal rind ilusamini lopsakas, Tom ja meestel oli süda oma kohal ja kõik muu kah. Maxisu vaadata, kuningas, riid ja ta kaaslaste hertsog luid sellest puust enam mehi ei peeta. Ma vastan naerat, õelused teede hästi naerda on hea. Ei ole ma nii rumal, et arvaksin, nagu oleks meie maal puudust viinamarjadest või meestest, kes viinamarju nopivad. Tean väga hästi, et ühe lahkuja kohta tuleb kolm uut. Ja et puid, millest valmistatakse vahvaid kallija mehi kasvab sama tihedalt sirgelt ja lopsakalt kui ennegi. Kuid neist puudest ei tehta enam endisi mehi. Raiutagu või 1000 sülda, puid ei iialgi enam tehta, näis ta nariid, mu kuningat ega minul luid. Neil, aga mina armastasin. Ammugolano ära Alemeelseks, mine. Pisarad silmis. Vana rumal mõtled kurtma hakata selle üle, et seal kogu eluaeg ei saa mäletada aina ühte pala. Vein pole enam endine. Ega ta sellepärast halvem Eiale joogem. Elagu kuningas, kes joob ja elagu ta alamad meri, joomavennad. Ent kui omavahel tõtt-öelda mu lapsed siis on hea kuningas küll hea. Kuid kõige parem. Olen maise. Olge vabad õilsalt prantslased ja saatke oma käskijat, kus seda ja teist. Mina ja mu maa. Me oleme sõbrad ja sellest jätkub. Milleks mulle vaja veel kuningat taevas või maa peal? Ei ole mulle tarvis troole siin all ega seal üleval. Igaühele ta koht päikese paistel ja ta vari igaühele ta tükk maad ja käsivarred, et seda kaevata rohkem ei nõua. Ja kui kuningast tuleks mu juurde, siis ütleksin talle. Sa oled mu külaline. Sinu terviseks. Istu sinna. Üks kuningas on teise vääriline, mugallis sõtse poeg. Iga prantslane on kuningas ja iga mees on oma kodus peremees.