Algava saatega õnnitleme muusikateadlast Karl lehterit, kes homme pühitseb oma seitsmekümnendat sünnipäeva. Eesti professionaalse kunstiajalugu, polepik ja ühe kunstiinimese 70. sünnipäev tähendab seda, et ta on oma elu jooksul võinud jälgida selle kunsti arengut ajavahemikus, mille vältel on toimunud üsnagi suuri muudatusi. Juubilari ennast me praegu ei tülitanud. Aga meie arhiivis on huvitavaid vestlusi temaga, mis on lindistatud varasematel aastatel nende lõikude kaudu esitlemegi teile, meie saate peategelast. Tõepoolest paistis mulle tol ajal imelikuna, et isa, kui ta mõnda laul ei mõistnud või talle meelde ei tulnud, ta võttis noodi, vaatles seda, vahel isegi libises omaette ja siis juba laulis laulu ära. Seda saladuse põhjust tookord ma ei osanud seletada, selle probleemi ma lahendasin, võib-olla alles paarikümne aasta eest. Nimelt oli minu isa pärit Laiuse kihelkonnast, laiusel oli aga omal ajal kuulus kihelkonnakool, kus nimelt õpitati õpilasi kanoodist laulma. Ja küllap sealt oli see pärit. Igatahes on andmed, et see algas Laiuse kihelkonnakoolis juba 1000 800 kolmekümnendail aastail ja kandus sealt nii huvitav kui see ei ole isegi nendesse valla koolidesse. Ja äärmiselt huvitav on ühtlasi ka see, et seal kirjutati ka noote väga palju ümber lihtsalt oma isiklikud, eks noodiraamatuteks, mille järgi jällegi võis juba laule edasi õpetada. Ka sellised kogud on mul oma tellelt ja isal säilinud need või annab väga huvitava pildi siiski, mis tol ajal tehti, kui suurt huvi seal pöörati muusikale. Tol ajal hästi nimelt Ellerit juba sisseastumise eksamil, ta oli täiesti noormees, tore juukse. Rühmas oli tal tookord võrdlemisi energilise liikumisega vääga tahtlikke oma käitumises ja äärmiselt. Et rahulik, nii et sealt haldas täiesti minu kontakt, Heino Elleri ka mis on muidugi kestnud tänaseni, oli igatahes õige tuntud ja hinnatud teatud ringides heliloojana. Teisest küljest aga peab otseselt ütlema, et tol ajal Ellerit peeti modernistiks. Nagu omal ajal saad tobias nii, nüüd kahekümnendail aastail Ellerit ja selle tõttu oli tal ka palju kritiseerijaid, kes tema muusikat pidasid natuke äärmuslikuks, mitte üldarusaadavaks. Mulle tundub siiski, et ka räätsa ja talgi muusikas on midagi, mis seda eraldab teiste rahvuste heliloojate muusikast ja siin võime näha ka kohati lihtsalt otseseid sidemeid. Üksikutel juhtudel lihtsalt lööksin moment sisse, Gusson grafovici läheduse isegi olemas, aga üldkarakter on siiski kuidagi erinev. Teiste. Maade heliloojast, kuigi ma veel kord rõhutan, et need noored heliloojad omal ajal lihtsalt eitasid seda vajadust olla rahvuslikult omapära Nii mitme huvitava raamatu autorina kui kauaaegse pedagoogina Tallinna riiklikus konservatooriumis ja lihtsalt isiksusena on Karl lehter suurele hulgale muusikuist saanud inimeseks kellele me oleme väga ja väga palju eest tänu võlgu. Täna jõuavad kõnelda ainult vähesed meist. Heljo Sepp. Karl hektarit tunnen ma juba üsna pikka aega. See tutvuse algus läheb tagasi aastatesse 36 37. Siis kui ma õppisin professor Heino Elleri ja tema abikaasa Elleri juures ja selle perekonna, eks lähedasemaid tuttavaid oli Karl Ester. Juba sel ajal küll nii juhtumisi nägime teineteist ja oli kokkupuutumisi, aga mitte nii väga tihedalt, need olid lõppude lõpuks, ma olin siis ikka niisugune noh, 15 16 aastane nooruk, tema oli juba täiskasvanud inimene. Aga hiljem Tallinnas aastatel 43 44 45 kuni konservatooriumi lõpetamiseni 47 ja kogu aeg hiljem. Siis tekkisid juba tihemad kokkupuuted, tihedam läbisaamine ja õieti need muljed, millest ma siin tahan rääkida, ongi siis väga pikas niisugust tutvuse ajast, kus meist on kujunenud omavahel tõesti head sõbrad ja kolleegid ja ma pean ütlema, et tema on minu elus ja kujunemises olnud niisugune inimene, kelle käest ma olen väga palju õppinud õppinud nii muusika tegemise mõttes kui muusika kuulamise mõttes kui muusikat, teadust, uurimise õppimise eesmärgil ja konservatooriumis ju kunstiajalugu sai tema juures käidud kuulamas, kui ta luges seda. Ja kõik see, mis on seotud nii-ütelda kunstiga ja muusikaga, sealt man palju õppinud ta käest ja päris nii elades, külg külje kõrval me ju kadunud professor Elleri juures üks teede, poolteist või kaks, ligi kaks aastat elasime samas kor päris, nii et ma tunnen teda kui inimest natukene, võib-olla lähemalt kui teised. Ja ka selles liinis, ma pean ütlema, et ma olen elus väga palju tema käest õppinud. Ja mul tuleb ikka meelde see, kuidas ta kuidas ta suhtub näiteks niisuguse asja, kui, kui söömisse ta ütleb niimoodi, et inimene peab sööma valikuta kõike, aga tõepoolest kõike, siis see on täiesti väär, näiteks olla pikemat aega mingisuguse dieedi peal või tähendab ei ole kunagi võimalik teada, mis asi just parajasti organismile vaja. See on üks tema väga suuri niisuguseid põhimõtteid mille järgi küllatalist ise on käinud ja mina olin viimased 10 või 15 aastat küll ka selle põhimõtte järgi hakkad elama ja leian, et see mõjub väga hästi. Teine niisugune asi tuleb mul meelde, praegu on see, kus sa suhtud suitsetamisse. Ma ise suitsetan tugevasti ja tahan alakaside maha jätta, kuna arstid leiavad ka, et on tarvis seda teha. Karl Ester ütleb, akus, sa tead, mille jaoks see hea on. Ja ma olen siiamaani suitseta neid asi selle rahuliku teadmisega, et kust võid teada, milleks suitsetamine hea. Nüüd võib-olla tõepoolest, mis natukene rohkem lähemalt muusikaga, mis ma nii tema käest olen tõesti talletanud. Tuleb meelde, kuidas ma Moskvas olles aspirantuuris olles hakkasin kirjutama dissertatsiooni tööd Heino Elleri klaveriloomingust. Ja muidugi päris selge, et mul puudusid niisugused kogemused, materjali niisuguses käsitamises, materjali läbitöötamises ja edasiandmises. Siis muidugi punkt üks, kui on midagi kuskilt tarvis mingisuguseid andmematerjalid või, või mingisugust mälestuste või teadmiste plaanis midagi. See oli ikka pärast professor House, kes tegelikult ühendas seda minu tööd, oli ikkagi Karl lehter. Muidugi ka saades kõiki neid asju, mis mäda siin nii ühesõnaga, nii materjali osas kui teadmiste osas ja juhendamise osas ja see kõik nii kuidagi nii iseenesestmõistetav tundus tol momendil mulle, aga nii tagantjärgi ma mõtlen siiski, kui palju ja kui suured teadmised siiski sel inimesel on, suutes teha kõike seda tööd ja mul tuleb meelde niisugune detail, näiteks kirjutati siis Elleri klaveriloomingust muidugi ei suutnud olla päris erapooletu. Ja minu silmis näiteks professor Artur Lemba looming jaamast tsaarilooming ja oli kõik kuidagi nii vähem tähtis järel, huvitav ja momendil ja no ilmselt ma andsin ühekülgse niisuguse hinnangu. Tähendab Elleri loomingu ja teiste Eesti heliloojate klaveriloomingu suhtes. Ja kuivõrd niisukese taktitundega ma mäletan praegu Carlekter, hakkas neid seisukohti mul korrigeerima esialgu väga rahulikult ja pärast näitama, et need on ikkagi hoopiski mitte õiged seisukohad. Nii et vot niisugused asjad muidugi väga suur faktilise materjali tundmine ja väga niisugune kindel orienteerumine selles kõiges, selles on ilmselt Carlehteri niisugune väga tugev jõud juhendamises muusikateaduse ja muusikateadlaste osas. Noh, mis puutub playeri mängu, siis ma pean ütlema, et isegi sinna jõudis ta avametoodiliste vahemärkustega. Me oleme väga palju, võtame igasuguseid klaveriõpetamise probleeme ja klaveri mängimise probleemi interpretatsiooni probleeme. Ei ole õieti ühtegi niisugust ala, kus tema ei võiks oma. Ma ütleks küll väga õigete märkuste ja tähelepanekutega alati väljad. Kõige toredam võib-olla nii jällegi õpetlikum selles suhtes on olnud see, kuidas ta viis mind interpretatsioonis võib-olla niisuguste stiili probleemi juurde, see on temale muidugi aegadest peale esinenud see probleem. Ja minule kui muidugi teise põlvkonna inimesele olid need probleemid teatud ajajärgul hoopiski võõrad. Ja mitte mõistes võib-olla tol ajal, kui ma õppisin näiteks kunstiajalugu kardlekteri juures, Tallinna konservatooriumis, tol ajastul ei räägitud nii teravalt nendest probleemidest, aga nüüd hiljem ma mõtlen 10 15 aastat hiljem kui palju siiski oli jällegi õiget ja niisugust positsiooni, mis lähtealuse väljatöötamist Carlehteri noh, mõtetes ja nendes selles suhtumises, mis ta siiski suutis edasi anda oma õpilastele. Kui palju sellest on kasu tunud hiljem kui klaveriõpetajale ja ja kui klaverimängijale, nii et ma ikka ükskõik missugust nurka pidi. Ma ei läheneks lehtedele. Ma näen, ta on tõesti olnud selleks inimeseks, kelle käest ma olen väga palju õppinud. Avo Hirvesoo. Minu arvates lehti eri juures on kõige silmatorkavam ja kõige väärtusliku see et oskab seostada, nagu ikkagi maalähedane inimene looduse ja maailma üksikuid detaile, tervikusse Tairutanud kunagi ära seletama kõiki loodusnähtusi nii pealiskaudse vaatluse teel nii nagu ta ei rutanud omal ajal ka ära seletama kõiki maailma nähtusi muusikas. Esimesel pilgul ta püüdis seostada ühte nähtust uut nähtust alati eelmise nähtusega. Püüdis näha Pidevad arenguliini eest tema seisukohalt nagu mina seda mõistsin ei ole ükski maailma tekkinud nähtus omaette kusagilt või ei tea kusagil tekkinud, vaid tal on alati kusagil mingid juured. Ja mingisugune seaduspärasus sageli neid ju kohe ei näe ja kohe ei leia. Aga nende otsimisega ta ise on näinud palju vaeva ja neid seoseid otsida soovitab ta alati ka kõigil teistel. Võib-olla see on kogu kunstiväärtuste hindamisel kõige vajalikum ja olulisem suund, nii võime teha ka kõige vähem vääri järeldusi. Carlehtri suhtumine õpilastesse on olnud ka väga heatahtlik ja mitte ainult õpilastesse, vaid üldse inimestesse, kes töötavad samal samas suunas ja samal alal, milles temagi. Otsida materjali mingisuguse probleemi juurde, millega me tegeleme parasjagu ja alati on ta meid juhatanud huvitavatele, algallikatele ja seni vähe publitseeritud materjalidele. Ühest küljest on see materjal tema poolt juba läbi töötatud kunagi ja, ja ta lihtsalt teab selle materjali olemasolu ja juhendab meil selle juurde. Kuid teisest küljest kunagi töötades ise vahetult paljude arhiivide kallal libises tema käest läbi tohutu hulk materjali, milles seda ise võib-olla ei ole jõudnud veel põhjalikult süveneda kuid millesse süvenedes ta peab väga oluliseks. Ja väga sageli on ta juhatanud ka kätte sellist materjali, et vot seal midagi oli võtma, mäletan selles numbris kusagil midagi oli, sealt võib umbes midagi taolist taolist materjali leida ja peaaegu alati on seda leitud. Ja kunagi ta ei ole, peaaegu leksin, haruldane mälu selle tohutu materjali juures, mida ta on pidanud läbi töötama, haruldane mälu, mäletada kõiki detailid, täpselt isegi nende süstematiseeritud ja organiseeritud riiuleid sageli, kus kohas need materjalid asuvad. Kahjuks ei ole kokkupuuted pärast konservatooriumi lõpetamist olnud enam kaugeltki nii süsteemi kindlad ja nii tihedad. Kuid üksikutes arvudest, kokkusaamistest on olnud alati päikesekiirt ja helgust. Tunne on ikkagi, et oled ikka nagu tema laps ka. Jätkab Märt Kraav. Peaaegu 10 aastat tagasi siis kui ma astusin konservatooriumi muusikateadust õppima panime kõik imestama, kuivõrd hästi tunneb Karl lehter kõiki muusikaloo probleeme kõige vanemast ajast uuemani välja ja on kursis ka kogu kunstinähtuste ja probleemidega, mis on seotud nii või teisiti muusikaga või üldse kunstiesteetikaga. Mulle tundub, et Karl lehter on veel üks neid nii-öelda vana kooliga õppejõude kes, nagu seda Gustav suits kunagi valmistas nädal aega ette, et siis paari loengut pidada. Veel tahaks rõhutada seda, kuivõrd hästi oskas Karl lehter seostada tänapäeva muusika probleeme minevikku nähtustega. Suutis leida neid algmõjusid ajendeid. Kas renessansiajastu muusikast Madalmaade koolkonnast, kui oli juttu kas või näiteks tänapäeva muusika probleemidest. Ekspressionismi iga ja avangaldismiga seoses. Ja seda kaasa tunnetust tõendab ka see fakt, et Karl lehter on senini peaaegu ainukene eesti muusikateadlane, kes on kirjutanud ka raamatu kaasaja muusikateoreetilistest probleemidest. Olin seotud õppejõuga muidugi kõigepealt kursusetööde ja muidugi diplomide ettevalmistamise käigus, kus Karl lehter oli minu juhendajaks. Ja siin peab ütlema, kuivõrd korrektselt, asjatundlikult ja suure taktiga suutis ta juhendada kõiki oma õpilasi suunata õigele teele, soovitada kirjandust ja teha delikaatselt märkusi, kui miski oli viltu lastud. Seda täpsust ja korrektsust juhendamisel üldse töösse suhtuda, kudumisel tuleks temalt kõigil õppida. Kokkupuuteid Karl Lehtoriga on olnud korduvalt ka hiljem, sest tema pole kunagi keeldunud abistamast, kus ka probleeme poleks tekkinud. Kui vaid on olnud mahti tema poole pöörduda. Valter Ojakäär. Minul ei ole olnud juhust Carleitheri juures õppida. Sel ajal ta konservatooriumis ei õpetanud, kui mina käisin seal Kuid ma pean ütlema seda, et lugedes kõiki tema avaldatud töid ja nähes seda, kuivõrd põhjalikult ta suhtub oma töösse see on tahes või tahtmata kõigile neile, kes tema tööga tutvuvad, kah ikkagi õpetuseks muusikateaduslik töö on ju ikkagi rahva valgustamine ja kõik lugejad ikkagi oma kasu sealt saavad. Mul on olnud juhust näha kõrvalt seda, kuidas Karl lehter juhendab teaduslikku tööd ja peab ütlema. Seal on tema, need iseloomujooned võib-olla õieti kõige kontsentreeritumalt selle töö juures. Ta hõlmab absoluutselt kõike, alustades. Mõtest, millal see töö peab kandma selle mõtte väljendusest, keelelisest väljendusest tõepoolest kuni kõige viimase punktini, nii et kui ta töö ära annab enda käest ükskõik, kas see on siis oma töö või õpilase töö juhendatava töö siis on see juba nii-öelda tipp-topp. Avaldamiskõlbulik. Inimesena on ta minu silmis niisugune, kes ei ava ennast mitte kõigile. Otsekohe. Nähtavasti peab temaga pikka aega tuttav olema kui ta juba nii rohkem rohkem koduneb. Ja võib-olla selles ongi üks tema niisuguseid jooni, niisugune sügavalt eestlaslik maamehelik joon. Et ta uurib väga põhjalikult kõike seda, mis ta ümber on, uurib neid inimesi, kellega ta kokku puutub. Ja selles mõttes. Ta kuidagi meenutab mulle näiteks Hugo Lepnurme, kes minu silmis on ka umbes umbes niisugune isiksus, kelles on hoolimata sellest et elades peaaegu kogu oma elu linnas on säilinud midagi väga looduslähedast ja väga niisugust maalähedast, mis on tõenäoliselt väga terve natuuri tunnus, kes ei ole lasknud end rikkuda linnamugavustest ja ja ka igasugustest linna pisi pahedest. Võib-olla üks pisike konkreetne episood, mis ulatub tagasi juba üsna kaugele, see oli ajal, kui lehteri tütar, praegune sümfooniaorkestri viiuldaja Epleister oli alles paariaastane. Me kunagi jalutasime üsna pika pika jalutuskäigu Pirita jõe kaldaid pidi ja kuidagi kõrvalt hakkasime muretsema, et kas nii pisike laps jõuab nii pikka maad käia, et kas tuleks teda sülle võtta või vahepeal ta jäi juba päris tunduvalt maha meist. Ja lehter ütles, ei, seda ei maksa teha, sülle ei maksa võtta. Inimeses peab algusest peale kujunema see joon, et ta ei lähe kõrvalt abi otsima igast olukorrast tuleb ise välja ja oligi huvitav vaadata, kuidas noh, tegime niisuguse märkamatu puhkepausi ilma selle peale tähelepanu pööramata. Et maha jäi, tuli järele ja mingisugust jonnimistega mingisugust niisugust, noh nagu tavaliselt laste juures on, seda ei olnud ja see on õieti kahjuks niisugune pisiasi, mis näitab toredast ühte väga õiget kasvatusprintsiipi, mida ta tõenäoliselt on ka oma õpilaste juures üle kantavas mõttes alati rakendanud. Õpilasena ja loengukuulajana tunnen ma Karl lehtrik 14 15 aastat. Viimastel aastatel on küll rohkem olnud tegemist abivalmis väga meelsasti vastu tulelikult koos süveneva ja asjalikku, nõuandva toetajaga, kellega julgelt ja siiralt võib aru pidada mitte üksi töö, vaid kõikvõimalikke elu küsimuste ülegi. Lehter on meelde jäänud, kui järelemõtlik, tasakaalukas ja meie sageli ruttavast pealispinnalisuses rahustab jaama vaikse häälega õige kindla käega suunava lektorina. Tema mitmekülgne eruditsioon, eriti vana ja Gaza ja lääne muusika alal, tema kunstiline kogemus, kauaaegse kontserdikuulaja kriitikuna tema kahekülgne filosoofiline ja neli loominguline haridus ja pikk kirjatöö praktika. See kõik on võimaldanud tal reageerida õige palju suunaliselt. Meie kõikide paljudele küsimustele ja pooliti mõtlemistele. Kui ta kuulas meie vastuseid ja luges meie töid siis õpetas ta meid oma mõtteid, kas just lõpuni mõtlema, alati ei tulnud sellega toime, aga vähemalt edasi mõtlema. Ja oskas eriti juhtida tähelepanu. Iga sõna tähtsusele õpetas kaaluma iga detaili selles, mis oli öeldud või mis oli kirjutatud. Karl ester on veel õpetanud meid vormi ilu tähele panema. Otsekohe tuleb meelde see niisugune helluse tähelepanelikkus, millega ta kohtleb raamatuid, noote kas või oma äärmiselt korralikult üles tähendatud märkmeid. Vajalikud märkused meie tööde kohta olid kontrastiks esitatud töö sageli nonii, õige vabale või veidi lohakalt välimusele vormistatud. Mitte üksi igas sõnas kaalutult vaid erakordselt korraliku käekirjaga. See ridade kindlus, see taandridade puhtus, see kõik kuidagi viitas ka mõtlemise täpsusele ja selgusele. See põhiline pilk, mis meile Carlekterile mõeldes meenub on nii käitumises, kõnes, välimuses, äärmised, viinisteldud ja vaoshoitud ja väga korrektne. Ometi samal ajal on jutuajamises üleminekud kõige tõsisematel juttudelt heasüdamliku ja väga kergesti puhkeva naeruni või hea nalja nautimiseni väga kerged ja sujuvad. Kusjuures nali ei tarvitse sugugi alati väga rangetes raamides olla. Üsnagi rohketes vestlustes temaga on ikka köitnud tema rikkast elust kogutud inimeste ja kunsti vaatlemisest ja läbimõtlemisest. Välja kasvanud tarkus me oleme koos olnud väga paljudes erinevates olukordades. Ja ikka on lausa liigutanud tema väga peenetundeline eranditult kõigisse ümber olijaisse. Väga arvestav suhtumine, see, mismoodi tema läheneb inimesele, kus eeltingimuseks on usaldus. See usaldus, mis kangesti on õhutanud tema üliõpilasi erinevatel aegadel pürgima sisemisele, enese täiustamisele Ja selle rahu ja usalduse juures samal ajal veendumuse kindlus ja julgus olulistes kohtades. Neid veendumusi väljendada on omakorda midagi, mida maksab elu rasketel hetkedel meeles pidada. Samasuguse arusaamisega, mida Karl ehteril leidub oma kaasinimeste vastu samasuguse arusaamisega ja paindlikkusega Hindab ta väga erinevaid, sageli vastandlikke eriaegseid või ka samaaegseid kontrastid kunstilisi väljendusi. Ta ei otsi kunstis mitte ainult enese peegeldumist vaid just vastupidi. Võib-olla selline avar. Suhtumine. Maailma. Ja kunstiselle sees on üks neid aluseid mis lehteri isiku meile nii huvitavaks ja vajalikuks teevad.