On kõlanud on kõlanud Eesti laulupidude üks tuntumaid laule vaid laulu kõlades Aga liiklust laulupeotuli, mis on loodud laulupeol. Tule ornile ning nüüd lahvatas leek. Tartu laulupidu on sellest hetkest alanud. Ja see on ühtlasi mitte ainult Tartus, on kogu Eestimaa laulupidu. Ikka ja alati on olnud nii, et alates 1896.-st aastast, mil laulupeod lõplikult kolisid, Tallinnasse aegade käigus on jah peokeskuseks muutunud pealinn, kuid hea on tõdeda, ikka antakse laulupeo avakord meie laulupeo kivi jalamil. Aga milleks sa sõna Arnold Rüütel? Tervitan teid kogu südamest, kallid laulu pühalised, kes täna üle Eestimaa siia Taaralinna olete kokku tulnud, et Eesti rahva ühislaulmise kaunist kommet kummardada. Tere tulemast laulurahvale, kes kogunenud meie esiisade poolt tosina aastakümnete eest alustatud traditsiooni jätkama kõlavast laulu keeles rahva tundeid väljendama. Jaga inimestes elutahet õhutada tama parema tuleviku tarvis. Sellised rahvapeod on eestlastele väga hingelähedaseks saanud kutsunud ikka ja jälle rahvariideid selga sättima, et ühiselt lauluviise ja tantsusamme seada. Eks olnud laulupidude isal Jansenil juba tookord tuline õigus, kuulutades, et laul kosutab südant, peletab mured ja pahad mõtted laiali, kergitab käsi ja jalgu heale tööle ja teele ning on kaunishingehariduse abi. Nende sõnade paikapidavust on eesti rahvas rasketel hetkedel sageli tunnetanud. Sellepärast laulutraditsioone põlvest põlve kalliks pidanud ja alles hoidnud. Laul on eestlastele alati olnud nii rõõmu kui mure väljenduseks. Sageli väljendati laulu, sõnas mõistu, seda, mida otse välja öelda ei tohtinud. Kuid mis hingel pakitses ja keelele kippus. Oma laulud, võeti kaasa ka võõrale maale, kuhu saatus paljud meie seast paiskas. Seal oli rahvalaul toeks koduigatsust leevendamas. See oli habras side nähtamatu hingeniit, mis inimesi oma isamaaga sidus ja esimesel võimalusel tagasi koju pöörduma juhatas. Nõnda on laul aidanud eesti rahval kõigi raskuste kiuste ka pea püsti hoida oma emakeelt, kultuuri, jaga põlist kodupaika säilitada. Eesti rahvas on laulda armastanud teadagi palju kauem kui 120 aastat. Sellest räägivad ajaloomärgid ja iidsed rahvaviisid. Kooris pillimängu ja laulmise komme teatakse juba 18. sajandi algul tekkinud olevat kolm meistrite ning kirikuõpetajate eestvõtmisel. Mõnekümne aasta pärast hakati ärksamates paikades juba ka nõndanimetatud laulupühi korraldama mille kuulsus rahva hulgas kasvas kiiresti ja nõnda küpses kavatsus esimesest üldlaulupeost siinsamas Emajõe kallaste peal. Täna tänu Tartumaa rahva heale peale hakkamisele ja erksale vaimule sai see teoks ning kujunes suursündmuseks eesti rahva tolleaegses elus ja kultuuriloos üldse. Armas rahvas, kõlagu võimsalt, täna me laul, et eesti rahva taasärkamisest ka kaugemale kuulutada. Andkem kõlavalt teada meie kindlast tahtest olla kord jälle tõeline peremees oma oli sel maal anda Eesti küladele tagasi elu ja kodupõldudele viljakandvust inimestele töörõõm ning hingerahu. Olen sügavalt veendunud ja mööda möödunu on seda korduvalt kinnitanud. Kui eesti rahvas oskab ja tahab nõnda kaunilt laulu ja pillihääli kokku sobitada, siis saadakse ühes üheskoos ka raskustega hakkama. Kuulutan Eesti esimese üldlaulupeo 120.-le aastapäevale pühendatud eesti rahvalaulupüha avatuks. Head laulmist ja peotuju kõigile. Ja nüüd peaks kõlama laul, mis oli ka 1869. aastal. Kavas patsius Jansen. Dirigendipuldis oli Eesti teeneline kunstitegelane Vaike Uibopuu. Mu isamaa, mu õnn ja rõõm. Kaks Soome laul oli esimese laulu laulupeo kavas üks neist lauljaga äsjakuuldu. Ja mängijad kuulajal Rein Järlikul. 120 aastat tagasi kõlas 800-st laulja suust esmakordselt Gazee Fredrik paatsivuse maanviis mille helid just äsja vaibuda jõudsid. Eesti üldlaulupidude mõtte algataja Johann Voldemar Janseni tõlkes kes selle laulu oli nimetanud Isamaa hümnuseks. Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, lauldi kasiis. Kui 15 aastat pärast esimest üldlaulupidu. 1884. aastal Otepääl õnnistati sisse Eesti üliõpilasseltsi lipuna sinimust. Valged rahvusvärvid. Esimene üldlaulupidu 120 aastat tagasi. Kui alustada neist noortest inimestest kes siis 1869. aasta juunis Tartusse kokku sõitsid on täna siin laval kuues lauljate põlvkond. On see aeg pikk või lühike olnud, mis lahutab meid esimesest üldlaulupeost? Paljud meie külalised, eriti idapoolsed on avaldanud siirast imestust kuidas see 120 aastat tagasi üldse võimalik sai olla. Et üldlaulupidu saadi maha pidada. Kuidas inimesed üldse teadsid kokku tulla? Raadiot ju veel ei tuntud? Televiisorit ammugi mitte. Kuidas neile teada anti? Kas me midagi sassi ei aja ja enda upitamiseks ühe linna laulupidu kogu rahva üldlaulupeoks ei suurenda? Tõepoolest, postkaart leiutati selsamal esimese laulupeoaastal. 1869. Telefoni rakendas Bell alles kaheksa aastat hiljem. Mikrofoni sündi tuli oodata veel kaua. Jalgratas oli küll leiutatud, kuid autoni tuli veel elada. Kuidas ikkagi teadsid meie esivanemad Eesti- ja Liivimaalt Tartusse kokku tulla? Külalised, kes selle võimalikkusest kahelnud, unustavad väga tähtsa tõe. 120 aastat tagasi käis Eestimaa taluperes ajaleht. Eestlane oskas lugeda ja kirjutada ja sellest piisas. Seda on muidugi imelik ja ehk omajagu valuski kuulata neil kelle esiisad siis veel tähti ei tundnud, kui meie omad juba noodist laulda oskasid. Ja otsekui saatuse iroonia, et kõige agressiivsemad neist ei väsi tänapäevane korrutamast, et just nemad 1940. aastal meile Tuuri töid, mida me varem Aga meie ei saa unustada aastat 1969 869 ja esimest üldlaulupidu mille üks külalistest soomlasest kooli direktor Zhaan kirjutas. Rahvas, kes kuus sajandit kestnud kõige karmima orjuse järel veel püsib. Kellel on sel määral veel rahvustunnet, moraalset jõudu ja võimsat tahet püüda edasi hariduse rajal. Selline rahvas viimaks pääseb õnnelikule sihile. Jah, 120 aastat tagasi olime me kirjaoskusega paljudest teistest ees. Kulus veel 49 aastat, et jõuda oma riikluseni. Nüüd oleme me paljudest teistest ees poliitilise kirjaoskuse poolest. Meie võime demokraatia lugemikust palasid valida. Samal ajal kui suurema paljudes teistes paikades Demokraatia aabitsast alles tähti õpitakse sageli aabits tagurpidi ees vihase tänitamise saatel, et see ei olegi üldse õige raamat. Kas meie edumaa meid ka täna aitab või kulub veel 49 aastat, et me jõuaksime sihile? 49 aastat. Eile hommikul 49 aastat tagasi vajus punaarmee ülekaalukate jõududega Eestimaale ja algas jõhker ja verine okupatsioon. Eile 48 aastat tagasi läksid esimese suure küüditamise viimased Esselonid kokku 462 vagunit üle Eestimaa piiride ida suunas. Ja kui üks rongidest Petseris teele oli asunud ja kiirust kogus märkasid loomavaguni väikeste akende trellide külge klammerdunud masendatud inimesed, kuidas paralleelselt rongiga teed mööda kihutab ratsanik. Vastutuul aga on lainetama pannud sinimustvalge lipu. Ja mitte keegi sõitjatest ei tea tänaseni selle noormehe nime ega saatust selle noormehe kes galopeerival ratsul eluga riskides lipuvarrast hoides sadadele võib-olla aga tuhandetele kodumaast lahkumise nii südantlõhestavalt meeldejäävaks tegi. Ma tahaksin kodus olla, olid nad laulnud. Kui vagunirattad rööbastel kolistama hakkasid. Mu isamaa, mu õnn ja rõõm laulsid nad siis kui vagunid eesti piirile jõudsid. Väga paljud neist ei tulnud sellest tulevikust, mis siis neile nii tumedana ja tundmatuna paistis enam kunagi tagasi. Eestlased on ikka laulnud, olgu siis rõõmuhetkedel või kõige süngemal masenduse tunnil. Me kõneleme nüüd, et meie rahva tahte väljendamiseks oleks vaja referendumit. Ja unustame sealjuures, et iga viie aasta järel on meili olnud referendum. See on olnud siis kui lauluväljakul. On meid ligemale 200000 laval ligemale 30000, kui hakkab nõrtsuma Raimund, kulli kodumaa ja me kõik ühest suust hõiskame, kas tunned maad, mis Peipsi rannalt viib Läänemere rannale. See on siis. Kui me tunneme et hingevärin meid pealaest jalatallani läbi raputab, kui silmanurka koguneb, pisar, pilk ähmaseks muutub ja me iseenesele ja üksteisele tõotame. Mu isamaa on minu arm. Ei teda, jäta maa. See ongi meie referendum. Ja me tahame, et ükskord tuleks aeg kus ka need, kes arvavad, et neil on õigust meie saatust määrata, seda kuulda võtavad laula vaba rahvas. Sa oled vabaduse juba sellega ära teeninud. Et sa tahtsid vaba olla ka neil aastatel, kui su vabadusest mitte midagi järele polnud jäänud. Tulgu see aeg, mida kuulutab Enn Võrgu ja Martin lipulaul, Eesti lipp, mida ma nüüd palun juhatama Olev Oja. Ma olen paljusid laulupidusid näinud, kuid vahe sellist laulmist, kus ühendkoor tervikust edasi ütlema, kus ühendkoori täiendab rahvas Gustav Ernesaksa ja Richard Ritsingu Nii paatuse kui võrgulaual kogu staadionitäis seisis püsti kaldel. Ja nüüd siis on tervituse järg kahe laulutaadiga, kui nii võib öelda Ritsingu ja Ernesaksa käes. Ajakiri aastad on teinud oma töö, ei ole nende meeste samm küll nii virge, nagu me oleme harjunud nägema Tallinna laulukaare alla, kuidas vere lauluväljakul aastakümnete eest, aga ikka nad tõusevad maestro Ritsing vanemana ees ja maestro Ernesaks tema järel peagi dirigendipulti. Ma kujutan ette, mis praegu tunneb lauljate vägisi tunnete publikest, tarvitab neid erinevusi püsti seistes tohutu tomatsioonides, praegu käivad üle Tamme staadioni. Me oleme üheks saanud mitte ainult kahe laulu kaudu, vaid ka kahe mehe kaudu. Austatud Laulupeolised, armsad lauljad ja mängijad Tervitan teid kõiki. Tänasel juubelilaulupeol. Laulupidude, 120 aastase ajaloos on periood mis hõlmas Eesti vabariigi aega ja on seotud selle väljakuga. Seosed välja kuue Tamme staadioniga. Siin toimusid Ülemaalise ulatusega ilmega laulupeod aastal 1000 926930 35 kolm, üheksa ja 40. Mõned laulud, mis olid enne selle väljaku valmimist peete Tallinna tänava väljuku välju, kur spordi spordiplatsil. Laulupidude korraldas, oli laul, oli ju Tartuma osakond keda abistasid toimkonnad, tea toimunut ülikooli rektorite professor Peeter Põllu, professor Johan Kõpu, Tartu linnapeade ja vanema maavanema juhtimisel. Kontsertide Öelge juhataja Adolf olid tegevad kaks suurt Juhanit, nagu neid hellitavalt Juhan Aavik, Johannes hell ja Adalbert Virkhausi poeg. Ja teie seisu ja kõneleja sedasama poissi. Laulupidude teo kõnepidajaid tuleks palju peale linna ja maaisade riigivanema töötanu töötanud Jaan Tõnissoni ja peaminister, peaminister Jüri Uluotsa kui toimus mainitava perioodi viimane laulupidu 1940. Kaheksandal öösel juulini siinsamas siinsamas platsil. See esines ulus sügavalt patriootilise julgustava ja tõotus rikku Theo kõnega. Tundus, et tal oli raske varjata kodumaad ähvardava saatuse hädaohtu. Ja kuulajate valgel võis näha. Kuulajate valgel võis näha pisaraid, pisaraid. Tolleaegseid organiseerivais juhtivatest tegelastest olen ma ainsana alles jäänud. Ja võin tunnistada, et. Ja, ja võin tunnistada, et me olime ja laulsime, nii nagu see omale vabale rahvale vabale rahvale. Pelgus selle poisiga hästi ja mängu veel kõigil hästi. Need olid siis kaks kuulsat tähtsat toredat lugupeetud riigikogu rahva poolt armastatud meest. Meie lauru laevajuhid maestro Richard Ritsing ja maestro Gustav. Lisage Gustav Ernesaksa on üheksal korral olnud meie laulupidude üldvõi aujuht Jüri variste kaheksa korda ja Richard Ritsing seitse korda, Tuudur Vettik kuus korda, kuid vahepeal seal stalinismi ajad võtsid tal võimaluse enam seista, laulupeopuldis midagi teha, ajad olid sellised. Ja nüüd peaks tulema dirigendipulti Ants Üleoja, et juhatada Aleksander Kunila laulu Mu isamaa on minu arm. Seda laulu tunneme, kellel vähem kui Gustav Ernesaksa samadel sõnadel loodud laulu, aga maestro Ernesaksa laul jõuab kadel kõlada, aga mu isamaa on minu arm kurileidi oma. Tema oli esimeses Eesti üldlaulupeo repertuaaris. Jätkavad ühe koorilauluga mis kõlas ka esimesel üldlaulupeol 120 aastat tagasi. Aleksander univeid Liie Koidula. Mu isamaa on minu arm, juhatab Ants Üleoja. Lisaks juurde, et Kunileid oli koos Jansoniga esimese üldlaulupeo üldjuht Selline oli siis Aleksander sääremäel kuni leiulaul tegemist oli Kuusat siinse seminari kasvandikuga Valgast laulupeo üldjuht number 220 aastat tagasi, aga number üks oli lauluga isa Jansen. Ja sellega ongi meie tänane laulupüha peale alanud, ühendkoorid on esinenud, nüüd seisab ees siis ühendatud segakooride esinemine. Neid on Tartusse tulnud 25, arvatakse, et umbes 1000 lauljat. Nad moodustavad praegu imekauni vildisele meestekarja keskel. Naishääled, rahvariided seljast, pärjad peas, hoiavad lillekimpe käes, seal midagi meeliülendavat ja kaunist, mida nad laulavad, laulavad ikkagi ajaloolist kava ning esimene laul juba Miina Härma õitse kasva, ela siis Mart Saar põhja, laim, sense meie hinge laul. Edasi Richard Ritsingu tulease nii palju kordi kõlanud Ester Mägi Viru lauliku Karl August Hermanni Isamaa mälestus jällegi sadu ja tuhandeid kordi Eestimaa kooride poolt esitatud laulud ning lõpetavad oma esinemise Miina Härma Surematu tule. Aga meenutagem, eks koorilaul sai alguse Eestis ikkagi segakoori näol alles esimene üldlaulupeo muutiski rahva suhtumist võrdsustas meeskoorid segakooridega. Muide Jansen kõigi oma progressiivse suhtumise juures ja võtame mütsi maha, tema osa puhul esimese üldlaulupeo sünnis oli aga segakooride vastu, leidis ette, et see õõnestab moraali mõelda vaid, mehed-naised pimedas ruumis segamini, mine tea, mis juhtub seetõttu 1860 900 esinesid ainult mehed, jaga teisel laulupeol 10 aastat hiljem jälle ainult mehed. Ma tahtsin kolleeg Vello-le natukene vahele rääkida, Uno Uiga ütles väga tabavalt. Sellepärast veel seekord ongi segakoorid pühitsema 100 kahekümnendat Eesti laulupäevade aastapäeva, et eesti mehed kannatavad süütunde all eesti naiste ees. Seda ta ütles kolm päeva enne meie tänast pidu ja see kõlas ka Eesti raadio ühes saates juba see ütlus. Nüüd aga siis momendil toimub väikene kooride ümberpaigutamine, meeskoorid oma toredatesse ülikondades. Osadel koolidel on väga värvikad, väga dekoratiivselt võiks öelda, et isegi kergelt edevavõitu, mida televi tihti kogenud küll rohkem puhkpillimängijate puhul, kuid osad on aga jällegi väga rangetes tumedates ülikondades. Õnneks aga tänase õhtupäike ei paista mitte koorile silma, vaid paistab silma publikule. Vanasti Tähtvere lauluväljakul oli vastupidi, saaled kannatas, koor alati ja segakooride lauljad jäävad siis lavale. Veel oli täiesti õigus, et Eestimaa koorilaul on alanud segakoorides ja muide maarahva hulgas aga meelika maarahvast ja veel üksjagu ja me läheme kõik kuidagimoodi rahvaga veel segatud. Maarahva hulgas on ka ikkagi segakord tänasel päeval kooriliik number. Esimene laul, missis sega kordlik kõlab, on Miina härma viisil ja Mattias Johann Eiseni sõnadega õitse kasva. Ela Miina härma koolis 30 aastased Tartusse ja jäigi elu lõpuni tartlaseks. Koorijuht ja pedagoog oli tütarlaste gümnaasiumis esimene kool, kus eesti tüdrukuid õpetati. Oli selle õpetajaks. Peterburis sai ta küll oma kõrghariduse esimene elukutseline eesti naismuusik ja tema laulud, Tuljak Meeste laul, Kalevi ja Linda murueide tütar kõnelevad ise enda eest. 1927 loodi temanimeline lauluselts, muide, Tartus oli tollal 20 muusikaseltsi ja Raadi kalmistul puhkabki hõbedapäine helimeister. Tema kaunimad soololaule on, kui sa tuled, too mul lilli ja lilli. Tuuakse alati ja Raadi kalmistule helisesid eile õhtul Miina Härma laulud, sinna tulid kokku kõik need 25 koori ja neid sai nii palju, et nende laulust saivad osaga naabrid. Aga kes on Miina härma naaber Raudiga Raadi kalmistul? See on meie rahvuskangelane Julius Kuperjanov. Jaga tema haual võtsid segakooride laulu üles. Kaunis ja meeldejääv oli see õhtu, mil mälestati kõiki kõiki kõiki, kes Tartu mullas puhkavad ja kes laulupidude arengusse kasvõi ka tagasihoidliku andami kul. Esimest laulu juhatab Valli Illak. Ilvik epa segakoori dirigent. See on tõusev kollektiiv Tartu muusikataevas on teinud endale juba korduvalt välismaal nime. On segakoori Miina Härma Matthias Johann Eiseni sõnal. Õitse kasva, ela, juhatab valli. Ilvik. Dirigendile viiakse rukkililli ja järgmisena on kavas siis Mart Saare põhjavaim. Marie Heibergi sõnadele juhatab riikliku akadeemilise meeskoori dirigent eesti rahva Arsniga Uno areng. Marie Heibergi sõnana juhatab Uno pilke. Kuna areng astub maha dirigendipuldist ja saab hästi palju lilli lauljatelt. See on kahe poole meetri kõrgune poodium, rikkar pärjatud ule tammega lehtede riivid ja juhatab sinimustvalgega. Ja nüüd kõlab. Sist vihadetsingu kõige õnnestunum laul tulease juhatab tema poeg eesti rahvakunstnik Alo Ritsing. Ja nüüd seisavad dist naislauljad lausa reas dirigendile lilli üle anda. Ja kõige rohkem on jällegi seda rõõmsat sinist meie rahvuslille rukkilille. Päris tolle pikkune tüdrukuke toob. Ja küll on tore näha, et nii paljudel lastel on rahvarõivad seljas. Viru lauliku mõtted. Sõnad. Friedrich Reinhold Kreutzwald, juhatad Ene Üleoja. Dirigent tänab lauljaid kordamineku eest järgmisele laulule tahaksid öelda nii palju, et. Karl August Hermann on loonud neile ridamisi toredaid laule, isa mälestus Kungla rahvas, minge üles mägedele. Ta oli seitsmeteistaastane Põltsamaa koolipoiss, kui tuli ise jalgsi Tartu. Laulupeole. Ja dirigendiks Isamaa mälestusele. On võrulane Eesti teeneline kunstitegelane Heino Pehk Kes ei mäleta minevikku, sellel puudub tulevik. Sellest räägib see laul ja see on vast üks kõige laul. Odavamaid Eesti segakooride laule üleüldse seda laulul laulud kõik tagasihoidlikult maakoorid ja seda laulul lauldud kõikidel. Puhkudel Julian Arv, Ferdinand kartonidena juhatab Ants Üleoja. Segakooride kuldlaul kullafondi kuuluv. Kas saab olla ühel laulul paremat saatust kui Miina Härma Tuljak? Mul on ju selle laulu järgi loodud ka tants ja see on meie Eesti tantsude kuningas plii nagu Tuljak. Lauluna on ehk meie laulude kuninganna. Aga mida siis üleüldse seda Tamme staadion on, kuulud Eestile laulukooride esituses. Panime jällegi käima helilindi Richard Ritsingu juttudega rüütlani repertuaari võrreldes saare ajaga eestipärasem rohkem, Eesti autor tuli nooruk, Möök. Andrese enter'it ja veel kord ja Karindid ja võrku kõik kodanlikud natsionalistid. Ja kui palju on toimunud võitlust repertuaari ümber, olen ise olnud väga paljude laulupidude organiseerimise juures, mõnel korral ka peakomisjoni liikmena ning tean, mis käinud on. Kuidas on kümneid kordi kava ümber tehtud, kuidas on tulnud trükkida ümber kõike, kõike, kõike, mis saab siis üldse selle juures olla. Ja jumala eest, ega meie laulupidude kunstiline tase küll ei võitnud sellest, et meie laulupidudel tuli esitada ka võrdlemisi tagasihoidlike nõukogude massilaulude viletsaid või tagasihoidlikke kooriseadeid, muigasid dirigendid, muigas lauljad. Aplaus jäi hõredaks, muigas public. Midagi polnud parata, aeg on selline. Nüüd aga lavalt lahkuvad ühendatud segakoorid. Ja asemele tulevad puhkpilliorkestrid aga kooridest veel nii palju, et Eesti esimese üldlaulupeo kooride järeltulijaid on täna siin Tartus 13. Omaaegset Eestimaa koori pääsukeste järeltulijat laiuselt, Põltsamaalt, paidest, Põlvast, Suure-Jaanist. Segakoori leelo dirigent Saksamaa liitvabariigis Toomas pulss. Niisiis, Viljandist, Rõngust, Räpinast, Kuusalus, Iisakust, Lüganusel, Rakverest, vaat need on siis kõige auväärsemad koorid täna Tartus ja 1839. aastal, niisiis täpselt 150 aastat tagasi loodi Väägverest pasunakoor ja nemad on mundris ja pillid suu peal. Nii nagu ka 1848. aastal asutatud Torma orkester. Ja siia nüüd otse staadioni tribüüni keskele pasunakooride end nüüd üles seavad. Ja esimene Pala, mis kõlab, on Taavi toto, Virk Hausilt. Oh tõuse laul. Taavi Totte Virk Kaus oli laulupäeva esimese laulupeol 32 aastane kuid tema nimega on seotud kõige rohkem puhkpillimuusika Eestis. Taali kuuel üldlaulupeol üldjuht ja rahvas nimetas teda puhkpillipasunakooride isaks ja temagi on maetud Tartusse Raadi kalmistule. Ja Miina Hermann ehk nagu hiljem teda tundma õppisime. Miina härma on tema kohta kirjutanud sellised read. Et lihtne talumees oma koetud, hallid maamehe riided seljas valge rätt kaelas, säärikud jalas, alati sõbralik, lahke ja heatahtlik nagu eeskujuliku eesti meheideaali sümbol. Selline oli David Virk Haus. Ja kui esimene üldlaulupidu üleüldse 120 aastat tagasi oli ime tervikuna siis pasunakoor või ühendatud pasunakoorid, see oli ju eriline ime võrra, siis oli neid eestlasi, kes üldse teadsid instrumentaalmuusikast midagi. Nüüd aga pasunapoisid, on siis juba lavale jõudnud ja moodustatud ka väga värvika pildi. Mulle tundub, et siinile kombineeruphaski valgega ja mustaga ja nii edasi. Et mingil määral on sellest nagu rahvusvärvide sümboolikat selles üles seaduses taotleda. Jah, aga need helesinised, need on lätlased, kelle punavalgele lipule rahvas siin enne nii võimsalt. Hõiskas ja lätlased on vaevaks võtnud meie repertuaari õppida, aga muide, Läti ja Leedumaalt olen ma näinud siin sellel lauluväljakul juba laulupeo tule. Süütamise ajal märkasin, et hästi palju dirigente on tulnud eesti laulupeod on kuulsad või siis on meie vastastikused tunded niivõrd soojad, et mitte jäeta naaberrahva rõõmupeost osa saamata. Hea, kui see on niimoodi. Ütlen praegu sellele, et kes siis olid need mehed, kes esimesel laulupeol seda pasunat puhusid. Muide, Kreutzwaldi väimees tegi pärast esimest talude statistikat ja kõige rohkem oli valla ja külakoolmeistreid. Pilliorkestri Taali Otto Virkhaus. Oh tõuse laul, juhatab Leho muldre. Dirigendipuldis oli liha muldre, Eesti teeneline kunstitegelane teenelise Kalevi orkestri dirigent ja temalt võtab Takette üle Ilmar Lääne. Eluga. Dirigendipuldis oli Ilmar Lääne, kes juhatab ametiühingute Tartu kultuurihoone puhkpilliorkestrit ja võtab üle taktikepi. Juhatab Aadu regi, kes samuti ameti Tartu kultuurijoonest on nime teinud endale ja kõlamas on siis Aleksander Läte kuldrannake, teame küll seda rohkem koorilauluna, aga ka puhkpillide esituses kõlab ta vägevalt. Niisiis kuldrannake. Jällegi üks laul, millel on kuldne saatus tal ülimalt populaarne meie koorides ülimalt populaarne rahva hulgas üleüldse. Kuulsite, kui kaunilt kõlas ta nende marsi mängijate esituses on võimalik küll puhkpillidel. Mai Marss autori juhatusel. Dirigent tõuseb tagasi pulti 77 aastane dirigent Aado regi kummardas orgestrantidele ja publikule. Ja nüüd siis puhkpilliorkestrid lahkuvad tribüünilt kõigi ees üheksa punastes kuubedes noort trummarit. Mehed nende järel. Puhkpilliorkestrid annavad taas meeskooridele. Eks meestele kuuluv ju au avada meie laulupidude traditsioon teda 20 aastat tagasi. Tõnu sokkis vahepeal korraks ära publiku seas ringi, sest tundub, et publik on tulnud veelgi juurde, eks kaugele kaikuvad muusikale. Helid toovad needki siia ligi, kes on võib-olla juhuslikud Tartus läbisõidul. Siin kuuleb mitmete rahvaste keeli, aga sinu muljed? Oih, ma tundsin, et ma olen täiesti eesti rahvalaulupeol ja see päratu väljak, staadioniväljakut tuleb ikkagi tõesti parataks väljatud naljakaks pidada. See päratu väljak on rahvast nüüdsest täis saanud. Ja mis minu südamele eriti armas. Kui palju on siin lapsi, kui pisikesed terad on siinsamas meie silma ees kaks umbes kolmeaastast pätajalga ajavad omi asju. Nad ei teagi, mis sündmusel nad on, aga neil on siin mõnus olla neil teemadel rahulikud ja siis on laps rahulik. Väljakul aga istuvad, kas inimesed murul lapsed mängivad, mängitakse palli, kuulatakse muusikat, võib-olla kusagil tagumistes ridades aetakse ka poolihääli omavahel mõnel puhul juttu kõiki, nii nagu alati Tian laulupidudel olnud ja peabki olema. Meie laulupeod ei ole ju rangelt akadeemiliselt selles mõttes, et ei tea, kuidas istuda, astuda või, kui ilusasti riidesse panna. Nad on ikkagi sellised rahvalikud, rahvalikud nähtused, kus rahvas elab lihtsalt oma elu muusikas muusikataustas, nii nagu lauljad elavad oma elu muusikas ülimalt kaunis ja meeldiv ning jumalal tõesti olemas ilm kolmeid õlistanud. Ja Jansen 120 aastat tagasi soovised jummal lasku meie ettevõtmist hästi korda minna ja saatku meile seeläbi rohkete äratust ja see läks täide ja ilma poolest peab ütlema, on küll laulurahval vanajumala või ilmataadiga head vahekorrad, sellepärast et eile Otepääl kiriklikud laulupeol oli suurepärane suveilm ja täna jällegi puhub kerge põhjatuul, nii et kolm sinimustvalget lippu tribüünidel lehvivat ilusti ei ole mitte longus. Ja meenutagem, et täpselt 120 aastat tagasi, kui kell 16 algas Tartus, siis esimene laulupeo kontsert ka siis oli päikseline ilm, järgmisel päeval valas vihma nagu oavarrest, kuid keegi ei lasknud end segada. Ja kolmandal päeval koolikooride võistulaulmine jälle paistis päike ikka ja jälle jäi lauljate tahe peale. Rõõm missugune. Mina tuleksin Omalt poolt evakeseks tagasi eesti rahvuslippude juurde. Tuul on neid lehvitamas ja südame teeb soojaks, aga kahjuks jah, sellist juttu ei peakski tänasel pidulikul pühalikult päeval rääkima, aga kahjuks lehvipleid linnas lähe see meie häbi. Ja see on meie õnnetus taolisel pidulikul puhul, kui südalinn on dekoreeritud nii-öelda peo korraldajate poolt, siis ülejäänud linnas peohingus puudub selle annaksid lipud, kui neid oleks. Olen rääkinud kümnete tartlastega, Tammelinnast, Tähtveres ja mujalgi. Nad kurdavad ühest suust, ei ole lippe, ei oska teha, ei ole värvi, millega riiet värvida. Millal ometi leiduks üks organisatsioon Eestimaal, kes võtaks ette, nimetame seda nii suure äri ja hakkaks tootma meie rahvuslik? Iga talumis tärkab meie maal iga talu vajab seda, iga asutus vajaks seda lippu iga mõjunud nii kaua, kui ta kestab, aga keskkonna kasvõi igavesti, aga ta vajab, sest ilma liputa rahvas ilma materiaalse liputa rahvas on sama mis ilma liputa, rahvas, kas nii? No õnneks iga päev toob siin ikka kergendust, sest näiteks laulurahvas on endal peaks, ütleme, kõigi kooridele ma näen praegu lisaks oma koori lipule ka sinimustvalge ilus sinimustvalge kaasas ja see teeb ainult rõõmu. Vaatan praegu seda programmi, mis siin täna kõlab ja enamus heliloojate elutee on olnud seotud Tartuga. Karl August Hermanni Stoli juttu Miina härmas, Toli jutu sajandi alguses elasid siin ka Aleksander Läte, et kes oli just lõpetanud Dresdeni kontserdit. Tooriumi Sis, Rudolf Tobias Aavik, Mart Saar, Cyrillus Kreek, Juhan Simm, Heino Eller, Alfred Karindi, Enn Võrkoja ja veel paljud teised ja enamuse neist laulusid me täna ka veel oleme kas kuulnud või veel kuuleme. Selline oli Tartu panus Eesti muusikakultuuri. Ja vaatan, praegu hakkab tribüün peaaegu täituma, dirigendid annavad viimaseid näpunäiteid, kuidas nüüd mehed peaksid end ritta panema, hakkab silma hästi tumerohelistes kuubedes fore Stahli ja see on Eesti metsameeste üle-eestiline koor. Kõige suuremat koorid on 80 liikmelised, nii lepiti kokku, ehk näiteks Tartu akadeemiline meeskoor võiks välja panna ka rohkem mehi. Kõige väiksem on aga mees kord Narva 16 liiget ja ometi. Mul on hea meel, et, et ta on olemas ja narvalased tulid välja. Ülo järveti aitab, oktaanova on dirigendid, mis sest, et 16, aga eesti laul elab Narvas edasi ja sellest on tuline hea meel. See on jah, antud momendil nagu meie kultuuri eelpostidapiiril, kas võib nii nimetada? Jah, nii ta paraku on. Veel viimased näpunäited siin dirigendipuldi juurest musest omal ajal, kui alustati laulupidudega esimesel korral dirigent oleks paremini näha, ei mõelnud keegi, et tal võiks ometi pull dolla panti üks kõikuv pilliroos, tool püsti ja seal ta siis pidas vapralt lõpuni vastu. Ja mõned lauluseltsid, kes olid küll oma lustiks laulnud, võib-olla juba rida aastaid polnud eales tõelist dirigenti näinud ja imestasid, et miks need juhid vehivad küll õhus teha riste ja kolmnurkne, vaadake seda dirigendi käeliigutuste Kohvetristid ja kolmnurgad, nii et nalja naeru nüüd meie poolt vaadatuna 120 aastat hiljem, aga tollal oli asi tõsine, mis sest, et dirigenti vaadati kui imeasja mõne poolt, aga laul helises.