Siin lauluväljak, seda väljakut praegusel hetkel vaadates võiks pigem võrrelda seda mingi tohutu suure impressionistliku maaliga, kuhu kunstnik on pintslilöökidega lisanud kõikvõimalikke värve. See lauluväljaku täitmine on toimunud kindlasti väga vaevarikkad, sest siin oli juttu, et pileteid ei saa ja inimesed said ja tulevad ikka veel juurde. Aga nii tungil täis lauluväljakut ei ole oma eelmiste ülekannete ajal isegi näinud. Minu arvates praegu ei mahu nüüd siit küll enam ükski inimene läbi ja seda kindlasti mitte, sest esimest korda siia lauluväljaku esisele murule vahekäikudesse on rivistunud koorid. Kuna me teame, missuguses olukorras on praegu meie laululava, ta seisab ju tugede najal, siis laululava on tühi. Ja uskuge või ei, aga see on ka omamoodi äraütlemata kena vaatepilt, just nimelt see tühi betoonist mürakas laululava tal omamoodi sümbolina reisimas praegu ja ootamas, mis siis nüüd hakkab toimuma juhtuma. Ja tulevadki koorid väravatest ja nendest muru vahe käikudelt lava peale. See on juba ise üks tõke igasugusele liikumisele, aga tõepoolest, rahvast oli nii palju, et no võib-olla lind mahuks vahepeal läbi lendama, aga ei mingisugust käimist. Vaata kui rahulik see mass kõik on. Muidu on ikka nagu sipelgapesa. Sumiseb. Täna on kõik rahulik, on ainult üks koht, kus on suurt sebimist-sagimist ja needki on rohkem fotograafid, kinomehed jaa. Filmima filmivad nad seal ja pildistavad, ei kedagi muud kui meie lugupeetud Arnold Rüütlit, kes saabus siia leedu külalistega ja needuk president ja meie president ongi siis nüüd huviobjektiks ja tore oli vaadata, kui nad siia tulid, rahvas tundsid kohe nad ära ja hakkasid kohe plaksutama. Aplodeerima Lietuva Lietuva. Praegu ongi ümbritsetud ajakirjanikest ja fotograafidest, kino- ja telemeestest. Ma ei tea, kuidas sealt üldse välja pääsevad kest, see tropp on ümber neid tihe aga põhitegevus. Laulu peo põhitegevus käib praegu hoopiski laulukaare taga, kus antakse korraldusi kooridele ja tehakse kõik võimalik ettevalmistusi selleks, et kõik laabuks, nii nagu ette. Nähtud, eks ole varemgi ju neid laulupiduliste üles rivistamisi nähtud ja ma tulin just praegu laululava alt. Ja vaatasin, kui rahulikult rivistatakse koore, ei mingit otsimist, ei mingit saginat ega ega siginenud, kõik teavad täpselt, kus on, nende kohad on olemas, siin oma venib. Kes on juba aastakümneid neid pidusid üles rivistanud. Läbi rooparite teatatakse rahulikult, see koor, tulge võtke teiega koht lahti. Seekord ulgevatke teie nüüd oma koht sisse. Ja kuidagi niisugune, ma ei oska sulle öelda, paljutähenduslik. Vaikus on. Ei mingit kisa, ei mingit hõikedega lärmi. See kõik on stiilis ka sedasama kujundusega, mis on lakooniline ja puhas ja karge. Küll aga on siia tulijatel võimalik selle laulu ja tantsupeo põhikujunduse elementi kohe kaugelt märgata seal vöökiri, millega kogu see laulukaar on ümbritsetud just siia tulles selles suunas, kui siia tulla, mitte aga laulu lava poolt vaadatuna. Ja need tornid ja laululavavahelised käigud, need on palistatud sinimustvalgete lippudega. Väljas tundub küll, et on nii tapvalt kuum ja palav, aga kui neid lippe vaatad, kuidas nad sirgeks tõmbavad, tuule käes lehvides siis tundub, et ei, ikkagi on tuul. See on praegu selline ootusärev hetk. Ega meiegi praegu ei tea, kuidas laulupidu algab. Me teame ainult, et ta algab seekord teisiti, kui ta seni on alanud. Selle kutse peale pääsesid liikvele kõik uurinud laululava kolib siia munade nelja mehe pärast. Seal seisavad kolm rahvusmeeskoori mees, kes hoiavad laulupeo tõrvikut ja nende ees maestro Gustav Erne seal. Niimoodi rahulikult ja vaikselt kahtlevate ussidena liik publiku seas ja laulupeo laululava kaare alustest väravatest täitubki siis laulukaar. Üle eeslaulja on momendil aga ei keegi muu kui selle proloogi muusika autor, helilooja Veljo Tormis. Temale sekundeerivad veel Raul Talmar, sega noorus ning Pille Kuusalu, Tartu Ülikooli naiskoorist ja Diana põld Ellerheinas. Löökpoolil peala. Laulu La reala muusika ise reedab, kes laululava kõige ülemistele astmetele lähevad. Need on meeskoorid, meeskooride järela tulevad lastekoorid. Ja ja see oli tunnikella. Värava soliverda samm. Kogu linn oli luu endis. Talumaad olid kangastest. Võidulaule email. Keel saabektaamai. Mina võtan viisi BMS Tom Andooni Mina laulan lauda lõtku. Neid seal taas ei ajanud. Laava ta ka tammenuku. Ei jõua ja kui. Ja oi, ta tõi ta. Pill pikka käidi ta. Lai ja daalid ta. Nüüd on siis kord lavale marssida naiskooridel. Laulupeotuli on tulnud aga laululava kaare alt alla. Päris. Jah asfalti, äärsele muru peale otse üldjuhi puldi tee. Ja ootab seda hetke, millal teda üles torni viiakse. Kiigava. Haale olla. Kodus. Pealmine. Kust mina tean? Nüüd pole. 20 minutit on siis nüüd laulupeo algusest juba möödas. See väljak siin nii laululava, kaarealune kui ka väljak näeb välja just nii, et enam ei ole kuhugi tulla, aga tulijaid jätkub. Neid tuleb mõlemas väravas nii tuletorni alt kui ka siit raadiotorni juures. Ja tõepoolest oli, kuhu nad veel mahuvad, ei tea. Poistekoorid suunatakse nüüd hoopiski tuletorni all publikusse, kas nad sinna ka jäävad, seda näitab tulevik. Ellerhein on üles rivistatud. Keset muru kõige keskmise keskmise vahekäiku. Naiskoorid sõna otseses mõttes tõmbavad ennast praegu nii tihkelt laululaval koomale, kui veel vähegi saab, et kõik ikkagi ära mahuksid, et keegi ei peaks asfaldile astuma. Kas see ka niimoodi jääb, ei oska öelda, troloog. Selliselt regivärsilaulu. Kutsel pole meie laulupeoks veel kunagi kogunetud ju siis ka see jääb omamoodi laulupeol selle just nimelt sellele laulupeole omase märgina seda pidu meenutama laienenud tuuakse ka poistega koorib ikkagi nendest muru vahekäikudest. Laululava. Tõenäoliselt peab ka kõik see poiste lastele. Ehkki lavale ikkagi ära mahtuda Selle aplausiga tervitavad siis. Laululava kaare all seisvad emmed-issid oma poegi ja tütreid, kes ka kõik tahavad laululavale pääseda ja kes ka tahavad nendega koos laulda. Peaks vist küll kõik lauljad olema laululavale kogunenud. Tuli on ootel, rahvas on ootel. Veel mõni hetk? Eeslauljad kutsuvad laulurahvast üles üles. Tormi poole, suundub kad, tunne rahvusmeeskoorilauljad. Tule tõrviku juures on aga üles rivistunud neli puhkpillimängijat ja nendelt ka nüüd signaal tähelepanu, tähelepanu. Kui me nüüd laula Kes laulab, ei, jäävad? Laula meie mehed. Laula meie laid vastu. Naiste vastu laate vastu. Poole riigi polite vastu. Säilivad sööda. Ja nüüd siis alustab laulupeol tõrvik oma teed üles laulupeo tormi. Rõdul. Tule viimine käib niimoodi iga rõdu peal. Tõrvikukandja. Tulekandja kõrvale rahvariietes neiud ja tervik antakse edasi järgmisele rahvusmeeskoorimehele, kes võtab siis tõrviku ja viib üle. Järgmisele rõdule. Vahepeal on aga. Terve lauluväljaku üks mees püsti tõusnud ja peaaegu kõik on oma pilgud pööranud, ütleme laulupeo tuletooja. Ja nüüd on tulele jäänud siis marssida kaheksa prožektori jagu. Yles tormi tipu poole paistab vahepeal kolm prožektori ja. Ja ilmselt on otsustanud immeri võtta tule vastu suure aplausiga. Juba ta paistab, et ta on lõpule lähedal. Iga hetk peaks ütlema nüüd selles tervituslaulupeotuli. Nii ja laulupeotõrvik on üleval tuletornid. Eesti meestelaulu seltsimehed. Melootuse loik on laulupeo tule leegina taevasse tõusnud. Kuuldud laulu aga juhatas maestro Gustav Erne. Ja kui ma olen siiamaani kõikidel eelmistel pidudel ikka rääkinud sellest tahmalondi, mis mina taeva poole tõuseb, siis vaata, kui ilus punane puhas meel ulatuks linna täiesti pilvitusse selgesse taevasse. Sind surmani küll tahan. Ma kalliks pidada. Nii tõotasid Koidula ja kuni leid rahvale ja eesti rahvas ärkas. Loitma lõi põlvest põlve edasi antav leelo tõrvik, alus pandi kaunile laulupidude traditsioonile. Läänemere mail on siinne põlisrahvas aastatuhandeid elanud põldu harinud, karja kasvatanud, küttinud, merd sõitnud ja igal elujuhtumil laul. Sellel omal väljakul, kus me tänagi viibime, on laulupidusid peetud 1908 28.-st aastast alates. 12-l korral on lauldud südamesse tungivaid laule aga ka neid, mis südant palun valusasti riivasid. Ent ometi on ka need laulud meid või vein võitlusvõimelisena ärkvel hoidnud. Kogunesime siis, kui rasked sõjavankrid meie maad ja rahvast alles hiljuti olid väsinud ja ka siis, kui pikad raudsed rongid viha ja vaeva vagunitega valumaile olematuks veeresid. Ikka on laulnud nii, et ka järgmine laulurahva kokkutulek. Toimuda võiks. Senised kogunemised tõendavadki, mida raskemad ajad, seda vajalikumad meile ühislaulmised on. Kuid täna, Põhjamaade valgete ööde aegu oleme tulnud ühele lootus rikkamale lelu rahva hõiska peole. Saame ju üle hulga aja laulda kõiki neid laulge laule, mida süda ja hing igatseb. Mida oleks vanal laulumehel eelöeldule veel lisada? Elu ei ole uhkeldab võidulaulmine ega ka valel noodil naabrist üle hüüdmine. Igaüks Leicu isiklikust elu partituuris oma võimetele vastav noodirida. Me teame sopran alt, tenor ja bass laulavad, eripartiisid, kuid koos laul on ometi tasakaalustatud, hästi kokku kõlada. See tähendab igal osalisel peab olema ülesanne, sell. Viisi peab muidugi pidada nooti ja takti tundma. Ainult siis saab edukalt ja soovi kohaselt teost lõpetada. Tervitan südamest kõiki peokülalisi-esinejaid juhte, seda ja heli, seadjaid. Ulatage terekäsi neile, kes kaugel, kaugel kodukutset kuulsid ja tuli. Ei saa ju tulemata jääda. Tervitus neile, kes oma kodudes raadiot ja televisiooni kuulates vaadates meie rõõmus osalevad. Kallis, 21. 21. üldlaulupeopere. Võtkem südamesse, Lydia Koidula soo. Käi kindlalt nõua õigust. Aeg annab arutust. Arutamise aeg ongi kätte jõudnud. Arutagem ühiselt ja mingem siis koos. Õhud, õrnad, õpetagu, taevatähed andku tarkust. Taevatähed andku tarkust. Laululaval on koos kogu lauljat perre ühendkoor. Aleksander Kunileid. Mu isamaa on minu arm, Lydia Koidula sõnana juhatab Ants Üleoja. Kõlama hakkab Veljo Tormise kantaat laulu algussõnad Hando Runneli koori juhatab Olev Oja. Tuudur Vettik Su põhjamaa päikese kullast Markus univeri sõnana juhatab Vaike Uibopuu. Kes meie peole laulma tulnud Soomes, Ungaris, Saksamaal, Rootsist, Inglismaalt, Norrast, Venemaalt, Alt-Ameerikas, Lätis, Leedus, Argentiinast. Ja muidugi ütleme tere tulemas koju, lauljatele väliseesti koorides. Ja lõbuks, elagu kogu lauluarmastav kuulajaskond. Aleksander Läte Martin lipp, kus põhjalahe kohiseb koori, juhatab Kuno areng. Miina Härma lõpukoor kantaadis Kalev ja Linda sõnad Friedrich Karlsson juhatab Ants Sööt. Ühendkooride laul on sedapuhku selleks korraks lõppenud, lavalt lahkuvat lastekoori ja poistekoorid ja esinemisjärge jäävad ootama nais ja meeskoorile. Me oleme palunud aga siia oma ülekandekabiini meie Eesti laulupeo peakomisjoni esimehe Indrek Toome Te võiksite peakomisjoni esimehe koha üle kusagil poole peal, siis kui selle laulupeo ettevalmistused olid poolenisti käimas, siis tuli vahetus. Kas see, mis teile pärandina jäi ja see, mida pidi nüüd uuesti ümber hakkama tegema, oli suur koorem. Põhimõtteliselt tuli laulupidu hakata üles ehitama uuele alusele. Nii imelik kui see ka ei ole, ka seda võiks võib-olla niimoodi iseloomustada. Kui ta ennem oli sisult sotsialistlik, siis ta nüüd tuli sisust teha rahvuslikuks. Ja Ta läks minu meelest, see töö läks üllatavalt kiiresti headele rööbastele, sellepärast et meil laulupeokomisjonis üldjuhtide hulgas oli see vaim valmis selleks muutuseks. Sest noh, selline protestivaim üldjuhtide hulgas, et miks ta peab ikka nii sisult sotsialistlik see oli iga laulupeo eel ka varasemast. Ja kui nüüd meenutada neid kahte aastat, mis mul Neon tulnut juhtida viimasel perioodil laulupeo peakomisjoni, siis ma ütleksin, et ega ta oluliselt 88. aasta alguses see sisu olen programm teha tahaks tõeline Eesti pidu ja neid ei tohi miski piirata peale meie enda südame ja mõistuse tähendab ükski väljaspool piiraedasi Öelda neile ette, mida me peaks tegema või mida ei peaks tegema. Ja nüüd on ta siis teie ees. Aga kas seda pidu oli nüüd ka natukene raskem organiseerida, te olite ju ka eelmise peo peakomisjoni liige ja teate neid ettevalmistustöid või sujus nüüd kõik kuidagi kergemalt, sest noh, ikkagi oma, Sellele võiks vastata ei ja jah, et oli nagu kergem, aga teatud mõttes oli raskem. Kergem selles mõttes, et kogu sisuline külg laabus kahtlemata kergemini. Selles mõttes, et inimesed laulsid ainult ja just neid laule, mida nad tahtsid laulda ja mida nad tahavad laulda. Selles mõttes on see laulupidu ka tähenduslik, et me oleme püüdnud tema programmi valida laulupeol tipplaule läbi aegade, aga siia ka juurde pandud juba, nagu te näete nooremakavast noorema põlve meeste laule võtame vere, René Eespere näiteks, nimetame neid meie rahva sydame lauladeks ja ütleme niimoodi, selles mõttes oli kerge. Aga teises mõttes peale laulupeo või laululava valmimist ei ole siin väljakul veel nii suuri remondi- ja rekonstrueerimistöid tehtud kui selle laulupeo puhul. Võtkem kõigepealt laululava väga tõsine tugevdamine, et ta seda hiigellauljate hulka välja kannataks. Võtke kogu laululavapinkide välja vahetust, siin tulid metsamehed appi, ükski ei öelnud ära, siin tuli rahvas appi poste paigaldama minevikku, vahetama täielikult siin platsi ees mullavahetus ja mis minule eriti tähtis iga laulupeo järel arutasime, kuidas oleks võimalik laulupeotuli teha laulupeo vääriliseks. Ja võib-olla isegi hea, et ta nüüd just selle laulupeo ajaks sai selliseks taju tahmas siin ja inimesed läksid ära määrdunud nägudega. Aga ta on tõesti ilus. Muidugi on ilus ja seda enam veel, eks ole, et plats on nüüd nii kena ja korras, kõik on nii palju rahvast ja et meil on nüüd see oma pidu ja et siin on koos nii palju eestlasi lähedalt ja kaugelt. Aga siis nüüd teie nägemuses on see meie laulupidude perspektiiv. Ja kuidas edaspidi olla kas seda väliseestlaste väge siia rohkem kutsuda ja teha ta üle maaliseks ülemaailmseks eestlaste laulupeoks või jätta ta ikkagi Eestimaa? Laulu peaks. Hakkan lõpust peale. Esimene ja kindel arusaam peab meil kõigil olema, et ta jääb Eestimaa ja eesti rahvalaulupeoks ja kõik tuleb vallutada sellele. Ma arvan, et Ta peaks olema konservatiivne selle sõna kõige paremas mõttes, ta on võib-olla teatud mõttes ära lagastatud, aga, aga ma julgen ta siin selles kontekstis au sisse tõsta. Ei maksaks meie laulupidude traditsiooni ja tema sisu moderniseerima hakata, see pole see koht, kus peaks moega kaasas käima. Ei, ka traditsioon on midagi väärt. Ja see rahvaluule rahvariides ja laulab oma. Tulin esiisade ja esiemade laule ja nende hime laule viise. Minu meelest see on see hea traditsioon. Ja. Teine märksõna konservatiiv, hea Seasons konservatiivse kõrval on kindlasti, kus ja eeskätt loomulikult kõigile ulgueestlaste. Ma kasutan seda sõna mulle kangesti meeldib. Ka pressikonverentsil ütlesin, et need, kes on seal väljaspoolt täna, need on ulgueestlased ja meie oleme need umbe eestlased. Tähendab, kõik ulgueestlased peaksid alati saama tulla siia peole selle tundega, et ta tuleb oma peole ja mille lohk Neid tuleb. Kes laulma, kes vaatama-kuulama, minu meelest seda parem. Ja teine pool sellest avatuse avastusest. Ma usun, et nii palju väliskülalisi ka teistest maadest ei ole vist kunagi varem laulupidudel olnud kui praegu. Ja ka selles mõttes, nagu öeldakse, mis piduse külalisteta peame, me oleme alati valmis kutsuma ükskõik keda üle maailma meie peole Vassis, nemad kutsuvad kammi enda peole ja nii see üksteise mõistmine on nii vaja selles keeruliseks muutuvas maailmas. Vastsündinud. Indrek Toome, kas te ise ka kunagi ühestki lauludest lauljana osalenud oled osaleda? Ta võtab ja see pidi olema keskkooli päevil Heegelda mitmes ja ma laulsin keskkoolis kooris laulsin isegi rammi noortekooris tippi algusaastatel. Ja ma olen ka rahvatantsu väga pikalt teinud, neile seitsmeteistkümnendas koolis 46.-st koolist väga head, et Alfred ja Niina Raadiku käe all me, mul on nendega siiamaani väga südamlik suhe, sest Alfred Raadik oli mulle ka õpetaja. Ma ei tea, me oleme ühes. Sa oled nii, et ma ei oska öelda, aga mul mul on nendest aegadest jäänud kõige süda südamlikumad mulje ja ma saan aru nendest inimestest, kes täna siin laulavad kes kannatavad välja selle kuumuse, mis on proovidel siin ja tantsuplatsil seal Kalevi staadionil. Sest kes ei ole tantsinud, kes selle laul, see ei oska seda võib-olla hinnata, ei oska sellest aru saada. Aga kui ükskord oled, nagu öeldakse, näppu sellel laulupeotantsu kuradile andnud siis kahjuks võtad mitte ainult käed, vaid ka südamed. Kui sa juba Mil niimodi Reedž jätkan kooliõigusega sina-vormis ja küsin su käest, mida su süda praegu siin lauluväljakul? Lihtedes ütleb, kindlustunne on, mul oli while tantsupeo ajal hästi hea tunne, sest minu meelest pidu oli hästi ilus. Nagu just norida siis mõne asja kallal võiks norida, mis mulle isiklikult ei meeldinud, aga see on minu isiklik arvamine, aga pidu oli väga ilus, aga siin lauluväljakul olles ma ei tea, millal järgmine selline tunne võib tekkida, aga see on midagi ilusat, midagi magusat, mida on nähtavasti sellel äreval ajal Meist igaühele väga ja väga vaja. See oleks nagu tugielamise raskes töös, kui nii võiks öelda, sest ei ole vist midagi raskemat inimesele on tema elu elamine. Ja täna ütleksin siis niimoodi meil ka siin Eestimaal elu elamise rasked päevad oli ju hääli kuulda, et kas sellisel ajal nagu praegu pidu katku ajal tuleb korrata, ma ütlesin kohe kategoorilise oma arvamuse välja. Et see oleks suurim rumalus, mis me täna teeksime, kui me loobuksime sellest peost ja ma usun, et tänane ja homne päev on selle parim kinnitus. Ma ütlen sulle selle eest, aitäh, peame pöialt, et neid elutuge. Kaunista vaid hetke, meil oleks ikka rohkem ja rohkem ja ilusat pidu ja ma kutsun kõiki raadiokuulajaid ka üles ühe asja. Poolt poole tähendab hoition täna õhtus kuni homse hommikuni pöialt, et vanajumal oleks ka selle poolt, et homme oleks samasugune ilus ilm. Ja kui ta meid armastab, siis ta teeb selle ilma selliseks, nii et head pöidlahoidmis kõigile. Aitäh.