Ühendkooride kogunemine võtab oma loomulikult. Kajasüsteem, mis tahad või kiirusta kuidas tahes nii suurt inimhulka ka korralikult lavale ei saa, kiiremini kui selleks aega kulub. Aga sellele vaatamata peab ütlema, et et seal ka omaette vaatemäng, see kooride lavaletulek ja äraminek. On ju värvikirevus see, mis muudab selle pildi äärmiselt mitmekesiseks. Igal kooril on oma riietus ja niimoodi lavale tulles on võimalus otse pildiliselt koostada nagu seda lava, sest kõik, kes on juba laval, aga lavalolijad on nii tihedalt koos moodustavad lihtsalt ühe tiheda massi ja seal ei pääse üldse need värvid mõjule. Seal on ainult valge ja mütsi värv, mida siit pealtvaataja näeb siis, kui kogu lava on lauljaid täis. Aga niimoodi väravast sisse tulles ja lavale üles minnes saavad vaatajad, kes siia on kogunenud, selge pildi sellest värvi kirevusest ja kordub nagu omaette teist korda eilne laulupeo rongkäik. Kuigi noh, miniväljaandes seda on eriti ilus vaadata nüüd, kus päike veel särab kummagi värava juures, nii et need rahvariided ja kõik kooride riided pääsevad just mõjule kahe valgusega väravast tulles päikesesäras ja seejärel lavale üles minnes lava varjuvalguses. Kuni koorid ikka kogunevad veel ja see võtab tõepoolest küllalt pikka aega tahaksin ma mõne sõnaga rääkida sellest meie laulu tänase laulupeo tahust, mis muudab ka mõnes mõttes erandlikuks 21. üldlaulupeo nimelt väliseesti kooride osavõtul, on esmakordne. Ja huvituseta, ei oleks teada, kuidas väliseesti kooriliikumine on kulgenud, sest meie ju sellest siiamaani suurt midagi ei tea. Aga eestlane kui laulurahvas on igal pool, kus ta maailmas ka on sattunud ajaloo keerdkäikude tõttu ikka säilitanud oma tahtmise koos laulda ja koorilaulu edasi viia. Juba 44. aasta paguluses viibijad koondusid pooridesse ja korraldasid ühiseid kokkutulekuid. Ja laulupäevi. Lääne-Saksamaal olid need esimesed, kus enamus eestlasi tookord põgenikena elasid ja nii olid need tingimused seal siis selliseks tegevuseks ka üsna soodsad. Esimene väliseesti laulupäev toimus 26. mail 46. aastal Altestatis ja seal oli 300 lauljat. Nii et nüüd võiks, võiks tuua ilusa võrdluse, kui lisada siia vastavalt lolle. Sest siin täna arvatavasti on 30000 lauljat. Aga edasi läks väliseesti laulu liikumine a-, nüüd jooksevad lavale juba poisid ja poiste jaoks on jäetud siia vahele dirigendipuldi vastu vastav ruum. KUI puugozzaglõbi EKA joosta sekka joostes ja ja väärikad väikemehed tumesinistes ülikondades pintsakutes valgetes pükstes Eesti poistekoor marsib väärikalt niimoodi oma kohale. Arvatavasti jääb, jääb osale küll ruumi ainult siin. Laulukaare ees asfaldi peal, sest paistab, et kõik astmed on juba juba lauljaid täis. Ja tõepoolest, siin lauljad seisavad täpselt selles asendis, nagu seistakse täis tuubitud bussis või, või vagunis küljetsi, sest lihtsalt teistmoodi ei mahu mahusi ära. Kui see lava ehitati, siis oli arvestus 25000 maksimum. Ja arvati, et seal jääb veel ruumi ülegi. Või on olemas teatud varu, nagu selgub, arvestus ei läinud täppi. Laulu tahtjaid on rohkem ja tase on kõrgem. Nii et võimaldab elavatel kooridel üldlaulupeol osaleda. Nüüd hakkab laululava saama juba peaaegu täis, veel üksikud üksikud tulijad on ja siis algab selle laulupeo kulminatiivne osa, kui nii võiks öelda. Nonii dirigendid kogunevad dirigendipuldi juurde, kõik näikse olevat valmis. Minu arust on nüüd saabumas hetk, mida on kõige rohkem meie laulupidudel oodatud ja mille pärast väga paljud meie peokülalistest just siia lauluväljakule tulevadki. Siiamaani oli muidugi teada kõike, ootas põnevus, et no näis, näis, millega pidu lõppeb. Kas nad saavad lauldud? Neid meie eestlaste südamelaule või ei saa ja kes on see julge dirigent, kes läheb neid laule juhatama? Sel aastal ei ole üleüldsegi, sellist kartust pole lihtsalt põhjust. Küll on aga meie Eesti muusikaühing ette näinud selle, et laulupidu ei lõpe mitte viimase kavas trükitud lauluga. Et rahvas tahab laulda ja tahavad laulda mitte ainult lauljat, vaid tahab laudega publik. Seda on tõestanud meie laulvat revolutsioonid. Et eestlane tahab koos laulda ja selleks on Eesti muusikaühing. Tekkinud ühe lauliku, Eesti 21. laulu laulis laule taevas. Minu meelest on see üks äraütlemata tore ja vajalik ettevõtmine, sest siin on kirjelt laulud vanas, mida saab laulda mitte ainult tänasel päeval tänasel peol vaid mida suisa olla külaki traatpidude pall, nii meil on, mida laulda, meil on sõna, mille järgi laulda, vaatame ja ootame, kuidas see peole siis kulgeb. Ahneid koduseid lõhnu, suid see pestud ja muld ja niiske muru jalakas värske hein ja kuusik ümber kõige, kui tume, vaikiv sai. Ja taas on laulukaare all koos kogu arvukas lauljate pere ühendkoorile. Veljo Tormis, Hando Runnel. Kõlar kantaat. Laulu algus juhatab Olev Oja. Läti rahvalaul, puhu, tuul, tõlge, martpukid seal juhatab Ants Üleoja. Joonas vedas Meemeni kaldal leedu rahvalaulu on tõlkinud Heldur Karmo, juhatab Ants Sööt. Artur Alliksaare sõnadele loodud martsiimeri laul homne juhatab Olev Oja. Ja autori Martiimeri see on mingi sõnulseletamatu jõud ja tunne, mis selle suure Kümnetuhandelise koori panepat selliselt elama, et see tõesti tundub juba enam mitte lauluna, vaid skandeerimisena. Need Artur Alliksaare Siberis kirjutatud sõnad maha jääb ülekohtune, eile lahti lööb su ees homse rind. Sai küll tänasel laulupeol erilise tähelepanu, kõik koorid esimesest kuni viimase reani. Kõik lauljad ühendasid käed, tõstsid need. Kohale üles ja otsekui tõotus kõlasemad lahti lööb su ees homse rind juhatab Lennart Jõela. Nõuab autorit René Eesperemeesperel noorelt heliloojalt oli sellel laulupeol kavas kolm laulu. Kõigepealt armastan siin, Eestimaakodu on püha ja meile juba palju aastaid tuttav ärkamisel. Meie eespere käest ta küsiti, kuidas temast sai laulupeo helilooja. Ta ütles, et see oli suur juhus. Ja selleks aitas kaasa aeg. Rahvas ise nõudis selliseid laule ja tema üks osake, rahvas lihtsalt sünnitas neid. Toika sünnitab laulupidu, ilusaid ülevaid hetki. Nii nagu kõik see lauljate meri võtsid laulu ajal kätest kinni ja tõesti ühendatud käed pea kohale liidekiga püstiseisev laulab lauluväljaku täis rahvast. Siin meie reporteri torni all on praegu üks kena ja meeliülendav pilt Teaduste Akadeemia meeskoori. Laulja noor ema, kellel on kaasas väike beebi, laulab suure innuga kaasa ja samal ajal on tal käes lutipudel ja söödab. Sellest oma väikest last muidugi arusaadav kuseda jätad ja raske on ju ka jätta. See laul oli nüüd juba tõeline ühendkoorilaul. Laulsid lauljad, laval laulis eesti rahvas, lauluväljakul, laulsid need meie rahvatantsuansamblite tantsijad, kes on ka tulnud laulupeo lõpetamisele ja ennast siia lauljat ette rivvi seadnud. Laulupeo üldjuhi pulti läks Roman Toi