Meil on külas klassikaraadio stuudios Kristiina rokašewitz, tere. Tere. Teie. Saite suurema tuntuse osaliseks seoses telesaatega. Klassikatähed ilmselt, millest on nüüd juba mitu aastat möödas? Jah, varsti saabki juba kolm aastat, et aeg lendab täitsa. Ja sellega on toredad mälestused, kuigi muusiku elu liigub nii kiiresti, et praegu juba on selline tunne, et see oli eelmises elus või niimoodi, et repertuaar muutunud ja noh, päris paljud asjad minu elus on juba muutunud. Aga kindlasti, see oli selline tähtis verstapost mingis mõttes. See oli minu jaoks oluline, sest et vaatamata sellele, et ma suurema osa oma juba täiskasvanute elust olen viibinud välismaal, oli minu jaoks ülimalt oluline tulla tagasi Eestisse niimodi, et publik ei unustaks ära, kes on Kristiina, kes ei viitsi ja ja ma arvan, et klassikatähtede saade andis mulle selleks suurepärase võimaluse. Ma üldse ei näiteks ei oodanud, et ma pääsen finaali, et ma sain seda eetriaega väga-väga palju, et ma olen ülimalt tänulik kõikidele osalistele, et mul selline võimalus oli. Ja tegelikult klassik, ka tähtede saade avas mind ka artistina, et minu meelest just see pidi oma natuke kastist niimoodi välja ütlema kogu aeg, et mulle tundub, et ta andis mulle julgust ja andis mulle sellist enesekindlust, et mis ma teen? Võib-olla jah, on juba täitsa arvestatav, et selline enesekindlus on ilmselt igale noorele artistile üsna vajalik. Praegusel ajal te jagate oma elu tegelikult erinevate riikide ja linnade vahel, et teil on Hamburg, London ja natuke ka ju ikkagi Eesti. Jah, et minu praegune nii-öelda elukoht on Hamburg, kuhu me kolisime, kusjuures mõeldes Brexiti olukorrale, et te peaks närvitsema ja ka seetõttu, et minu teadlasest abikaasa Saisalt töö, nii et praegu me enamasti elame Hamburgis, kuigi Londonisse on mul päris tihti ikka veel asja, et seal on mul kontserdit, seal on mul sõbrad ja õpetajad ja kolleegid, kelle juurde ma lähen mängima ja väga, väga tihti ja loodan, et saab ka tihemini olema Eesti, sest et lõppkokkuvõttes just nimelt Eestile ja kõikidele inimestele Eestis ma olen kõige rohkem tänulik, sest et nemad on väga suurt osa mänginud selles, kes ma tänapäeval olen. Teil ongi nüüd täna õhtul kontsert ujumas Nõmme kultuurikeskuses. On teil soolokontsert? Jah, täna õhtul kell seitse toimub minu soolokontsert Nõmme kultuurikeskuses, mille nimeks ma panin pagendatud süda ja kus siis esitusele tulevad eesti heliloojad kõrvuti ka teiste Euroopa heliloojatega. Kui te selle kontserdikava ette valmistasite, siis millele te mõtlesite? Minu kontserdikava ettevalmistused on päris tihti intuitiivselt algul, et ma lihtsalt mõtlen ja panen mingid lood kokku ja siis ma järsku avastan huvitaval kombel, kui suurepärane seas neil kõigil on. Ja siis vastavalt sellele mõtlen ka kontserdi kontseptsiooni välja, seega minule alati kuidagi toimib see intuitsioon eelkõige siis ma mõtlen, mis neid lugusid seab. Sest et alati ju seab midagi neid lugusid. Ma arvan, et tänaõhtune kava sai nüüd väga dramaatiline ja just nimelt pagendatud süda, et väga paljud teosed baseeruvad heliloojate mingisugustel muljetel just sellistel hetke muljetel näiteks Elleri kellad, et seal seal kellahelin, mis võib-olla painab teda kuskilt seest ka dramaatiliseks viidud ja minu meelest sobib sinna kõrvale näiteks Natšeki sonaat esimene detsember 1905, mis on kusjuures täpselt samas helistikus nagu Elleri kellades moll ja just nimelt selle sonaadi eripära on see, et see sai kirjutatud väga kiiresti pärast seda, kui helilooja ja Naček nägi üliõpilaste demonstratsiooni ja üks üliõpilane sai seal ka tapetud, et see kuidagi niivõrd riivas või niimoodi niivõrd tegi haiget ja avaldas negatiivset muljet heliloojale, et ta lihtsalt pidi seda kohe välja elama. Seetõttu ma leian, et selline pagendatud süda, et selline oma koha otsimine kuskil või enda sees on, ongi nagu selle kontserdi läbiv teema. On need kõik sellised teosed, mida te olete varem ka korduvalt juba mänginud ja selles mõttes on teile hästi tuttavad. Et mis puudutab eesti muusikat, Lepo Sumera, Erkki-Sven Tüüri ja Heino Elleri teosed, et neid ma olen juba eelnevalt mänginud küllaga debiicii ballaad, jaga ja Nadžiki sonaat ning koda ei maroshiki tantsud on minu jaoks uued teosed, nii et see on selline hea sümbioos minu jaoks ka vanast ja uuest ja kuidas ma saan need tehased omavahel siis põimuma panna? No ilmselt ka see just see praegune aeg, millal soolokontsert toimub ikkagi, et meil oli just äsja vabariigi aastapäev, 101. sünnipäev Eesti vabariigil, et ka see on ilmselt teie jaoks üsna oluline, et te olete just sellise aja valinud selle kontserdi jaoks. Minu jaoks oligi ülimalt oluline just nimelt vabariigi aastapäevaks tulla ja mängida selline kontsert jällegist siia tulebki sajase nimetus, pagendatud süda, et mina, kes ma pidevalt ka otsin koht ta oma elus ja kogu aeg olen välismaal ja samas nagu on soov olla tihemini Eestis, et ma ise ka tunnen, et mul on veidikene selline pagendatud süda, et ma pean oma südant jagama nii paljude kohtade ja inimestega. Ning Ma arvan, et ka kasvõi koda ei marassegi tantsud, mis on väga selline rahvuslik ka teos ja see marošeki regioon on üldse ju hetkel Ungari nagu vähemus. Rumeenias, mis on ka minul leidub kohe seos Eestiga, kus nagu on ka mingisugune rahvas, kes tahab, et neid väärtustataks mingi teise riigi sees. Et ma leian neid ühiseid jooni ka Eesti ajalooga. Ning just seetõttu ma arvan, et kõik need asjad toimivad üksteisega. Öeldakse ju, et olles ise nii-öelda natuke võib-olla pagendatud ja olles Eestist kaugemal, siis võib olla ka see mõtlemine Eestile on hoopis teistsugune ja ütleme, see vaade üleüldse sellele, mis siin toimub, kui, et olles siin kogu aeg kõige sees Ma usun tõesti, et välismaal elades tekitas tekif asjadest, et tegelikult välismaal elamine ei ole ka nii roosiline, et ei ole niimoodi, et ma nüüd läksin välismaale ja järsku on minu ees sellised roosiväljad ja, ja kõik on suurepärane, tegelikult see just õpetab hindama seda, mis on kodus just õpetab hindama inimesi, kes sind ümbritsevad, sest et väga raske on saada omaks erinevalt nendes riikides ise seal üles kasvanud ja samal ajal ma tean, et Eestis, kus ma olen nagu üles kasvanud on mul alati tegelikult olemas tunne, et, et siin on mu juured ja ma arvan, et tegelikult juured on inimese jaoks väga tähtsad. Nii et jah, ma arvan, et ma pigem olen õppinud Eestit armastama ja võib-olla ma ei võta kõike iseenesestmõistetavalt, mis meil siin juba on tekkinud tegelikult nii väikse vabaduse ajaga, ütleme niimoodi. Te olete andnud oma panuse sellesse, et natukene ikkagi ka Baltimaade klassikalist muusikat levitada just Suurbritannias, et võib-olla räägite natukene sellest tööst ka. Jah, siis, kui ma veel kogu aeg Londonis elasin, siis me asutasime sellist kogukonda nagu Baltic saelsi. Ja Me panustasime sellesse, et korraldasime kontserte, kus me mängisime Leedu, Läti ja Eesti muusikat ning saime ka kohalikelt omavalitsuselt päris tihti toetuse ja peale Eesti muusika. Meil oli ka väga edukas Jul joonisse festival, mida me seal kohalikus miljöös korraldasime. Nii et minu meelest see toimis väga hästi ja me leidsime ka oma publiku, kes nagu meid alati kuulama tuli, nii et see oli ka üks tore aeg ja samamoodi ma korraldasin ka oma konservatooriumi sky õhus kuulub niisugune draama Eesti muusikapäeva. Kus ma siis palusin üliõpilastel õppida erinevaid, et eesti heliloojate teoseid, seal oli ka Arvo Pärt, Tüür aga ka näiteks Peeter Vähi. Nii et see oli tõesti väga mitmekesine selline eesti muusika kontsert, nii et mul on selle üle ka hea meel ja ma loodan, et need üliõpilased võib-olla ka leiavad, et need teosed tasub võtta edaspidisesse repertuaari. Nii et kuidas teile tundub eesti muusika vastu tuntakse huvi mitte üksnes Arvo Pärdi vastu, kes on ju tegelikult täiesti omaette kategoorias, aga, aga teiste heliloojate vastu ja just nimelt nüüdismuusika vastu. Mulle tundub, et mul on vähemalt õnnestunud seda huvi äratada. Et inimesed, kes siis mängisid näide Eesti teoseid algul olid skeptilised, et ah, mingi uus teos, aga noh, et kuna ma olen nende sõber, et siis sõpruse mõttes märtsis otsustasid nagu mulle vastu tulla, aga kui nad lõpuks hakkasid neid mängima, siis nad mõtlesin, et kuule, aga ma võiks ju seda oma konkursi teises voorus kasutada, et et pealegi uus teos, aga samas ka väga toosned näitab mind väga headest külgedest. Et jutt ei ole ainult sellest, et, et tegemist on lihtsalt hea muusikaga. Tegemist on ka väga hea instrumentaalmuusikaga, mis näitab instrumentalismi erinevatest külgedest ja noh, see on ju see, mida me tahame teha instrumente mängides, et see ei ole ainult nagu heliloojast lähtudes, vaid ka instrumentalistina, mis on nagu tegelikult väga positiivne. Täna õhtul on teil soolokontsert, niisiis Tallinnas, aga millised teie, teised praeguse hetke tegemised on ja kontserdid? Hamburgis olen mina, kusjuures huvitaval kombel ka mitme kiriku organist. Et see on ka uus pill, mida ma olen pidanud siis hakkama õppima samuti. Ma annan Hamburgis kontsert erinevates sotsiaalsetes asutustes inimeste jaoks, kes võib-olla ei leia hetkel võimalust ise kontserdile minna. Need on tavaliselt vanadekodud koolid, ka puudega laste koolid ja ka vanglad, näiteks, et ma leian, et selline töö on väga oluline. Samuti ma annan kontserte Londonis, aprillis Hamburgis, annan soolokontserte ning tulen tagasi Eestisse maikuus, kus mul siis seitsmendal mail ja kaheksandal mail toimuvad soolokontserdid vastavalt Estonia kontserdisaalis ja Pärnu kontserdimajas. See te mainisite, et annate kontserte sellistes paikades ega seda vist Eestis, aga ei olegi tehtud, kui ma praegu mõtlen selle peale. Ma ei ole teadlik, et midagi sellist tehakse ja mulle tundub, et võib-olla see on midagi, mida võiks arendada, et just selline sotsiaalne külg sellel muusika tegemisel, et et inimesed, kellel võib-olla füüsiliselt ei ole samu võimalusi tunneksid, võib olla ka läbi selle, et lihtsalt head artistid mitte lihtsalt teisejärgulised, vaid head muusikuid, professionaalsed head artistid tulevad nende juurde mängima. Et see kuidagi näitab seda, et neid ei ole unustatud, et nad on meie ühiskonna osa ja ma leian, et see on ülimalt oluline asi, mida teha muusikuna. Kiriku orelit olete siis ka hakanud mängima? Paratamatult juhtus niimoodi, et ma tahtsin endale mingit tegevust ja tegelikult kui ma hamburgisse kolisin, ma absoluutselt mitte kedagi ei teadnud, sest et üks asi on tulla konservatooriumi õppima, kui sul kohe on 20 sõpra kohal ja kõigiga saad kohe kammermuusikat tegema hakata. Teine asi tulla Hamburgis üksinda. Et siis ma hakkasingi niimoodi inimestega tutvuma ja minuga tehti väike telefoniintervjuu ja küsiti, kas ma võiks osata orelit mängida. Mille peale ma ütlesin, et kui ma harjutan, siis ma ilmselt oskan, et ma ei ole kordagi öelnud, et ma olen orelimängijaid ütles, et ma olen kontserte eest ja esimene kuumapirniga jubedalt palju harjutama. Ja õnneks mul oli selline võimalus ning kui nüüd juba vist saan ikkagi kiriku kümnetest jagu ja olen ka kant, hoorin siis nagu saksa traditsiooni mõttes, et ma laulan, kab Salme ja ja olen üldiselt selline preestri, parem käsi juba kiriku missal. Et kindlasti ma ei nimetaks ennast jätkuvalt orelimängijaks, aga võib-olla lihtsalt orelimuusika oleks hea sõna sellega. Aga kui me võib-olla natukene võrdleme muusika ja kultuurielu, teil on nüüd võrdlusmoment just ütleme Saksamaa ja Suurbritannia vahel, te mainisite seda just Brexitit praegusel hetkel, et on selline natukene segane seis vist Suurbritannias, et kuidas teile tundub, et millist mõju see kultuurielule avaldab? No paratamatult see avaldab suurt kultuuri mõju ja võib-olla ka mitte positiivses mõttes, sest et teatavasti on muusikud kõik vabakutselised, et praktilises mõttes neil ei ole igakuist palka ja tundub, et see on see, millele just nimelt välisministeerium või siis nagu see Forenoffis pöörab väga palju tähelepanu, seega ma kujutan ette, et muusikutel võib tekkida raskusi taotleda Inglismaal või noh, Suurbritannias mingisugune siis kodanikustaatus just nimelt seetõttu, et neil ei ole stabiilset kuupalka. Ja see ongi tegelikult üks suur murekoht. Ja muidugi ma tean, et see on kõik väga praktiline, aga mulle tundub, et Saksamaal olla vabakutseline on vist kõige parem, sest et vabakutselised on seal sotsiaalselt ka kaitstud, samal ajal Inglismaal absoluutselt mitte. Ning kui nüüd need Brexiti asjad, et on vaja viisat taotleda Euroopa muusikutel, mulle tundub, et see võib lüüa väga suure suure lõhe sisse. Aga ütleme, saksa kultuuriruumis, sulandumine on teie jaoks läinud suhteliselt kergelt või ikkagi peate ennast pigem selliseks, ütleme maailmakodanikuks selles mõttes. Ja mulle tundub, et võib-olla võrdlemisi kerge, kui võrrelda ennast teiste inimestega, sest et mul on selline tendents kuidagi koheselt analüüsida inimeste käitumist, nii et see oli tegelikult suurvõistlused minu jaoks, et võrrelda neid inglastega. Et kui palju nad rohkem räägivad ja ma olen jõudnud sellisesse kohta, kui ma vastan meilidele, siis ma mõtlen, et et minu, inglise aju ütleb, et ma pean sellele niimoodi vastama. Minu saksa aju ütleb, et ma pean niimoodi vastama, et tegelikult võib-olla võrdlemisi sulandunud olen ma juba tõesti. Aga ma ei ütleks, et sa on kerge üldse sulandumine ei ole kerge, sest täpselt, et mingi hetk sa ei suudagi aru saada, kes sa ise oled, et ühelt poolt võib lihtsalt öelda maailmakodanikega. Ma ei ole selline inimene, kes tahab asju niimoodi lihtsustada enda jaoks. Et mulle tundubki, et minus ongi erinevad isiksused. Et Eestis olen ma ühtemoodi ja Saksamaal teistmoodi ja Inglismaal teistmoodi. Aga kindlasti oluline on ka see, et Saksamaa on nii suur, et ma pigem ütleks enda kohta juba, et ma olen hamburglane. Tundub, et see on juba omaette fenomen. Pärast tänast kontserti, siis järgmisena võib teid Eestis näha kontserdilaval. Seitsmendail mail Estonia kontserdisaalis, kaheksandal mail Pärnu kontserdimajas.