Nüüd hakkame rääkima juttu norra luuletaja hävinud range iga, kes on välja andnud eestikeelse luulekogu, jah, te kuulsite õigesti tõepoolest eestikeelse luulekogu sisikond, tere. Tere. Kuulates teid ja kuulates teil eesti keeles rääkimas, siis tegelikult võib täiesti ära unustada, et te oletegi kusagilt mujalt, hop pärit Norrast, et seda, et üks norra mees nii hästi eesti keelt räägib, vist väga palju ette ei tule. Väga tore kuulda, muidugi. Ma arvan, et suhteliselt haruldane ja võib öelda. Aga tegelikult teie kontakt Eestiga algas juba võib-olla rohkem kui 20 aastat tagasi. Jah, õige natuke rohkem. Tegelikult üsna täpselt 20 aastat tagasi olin esimest korda Eestis ise. Ja Mu esimene sõna oligi sisikond, selle ma õppisin Norras. Ja sain siis. Ma töötasin kalatööstuses, rabasin kala. Minu kõrval seisis eesti neiu, keda ma olen paar korda hiljem näinud ja tema küsis, et kuidas see norra keeles on. Ja mina kohe küsin vastu, et ja kuidas see oleks sinu keeles eesti keeles. Jätan selle sõna meelde ja siis sõidan Lõuna-Norrasse üheks aastaks kus ma saan tuttavaks teise eesti neiuga. Esimene asi, mida ma oma tulevasele naisele ütlen, on ma tean ühte eesti sõna. Ja noh, 20 aastat tagasi me juba suhtlesime, natuke jama, käisin siin ka Eesti vabariigi aastapäeval. See oligi mu mu esimene Eesti külastus. Aga siis tulid Tartu Ülikooli, hakkasid seal õppima? Jah, aastal 2000 tulin tõesti eesti keelt võõrkeelena õppima, mõtlesin, et kui juba õppida, siis võib korralikult teha. Ja siis teiega tegelikult, et eesti keelt ju alguses väga hästi ei osanud, kuigi ta juba laulsid Eesti hümni sõnu kaasa, oli see nii? Oli tõesti jah, siis ma siis ma laulsin kaasa, kuigi ma ei teadnud, mida, mida see kõik tähendas. Aga mõnda sõna ma ikka teadsin, ma olin hakanud neid neid sõnu küsima, nii et ei olnud ainult sisikond. Aga mis, mis teid Eestis paelus võib-olla kõigepealt esimese asjana ja kui võib-olla võrrelda natukene Eestit ja Norra ja eestlasi ja norra, norra norralasi? Jah. Ma ma muidugi nagu aru saada, sain Eestiga tuttavaks ka isikliku tutvuse kaudu. Nii et. Et, et ma tutvusin inimestega ja inimestega ja, ja siis selle maaga paralleelselt. Aga. Ma tegelikult ei teadnud, mida oodata. Ma tegelikult teadsin väga vähe Eestist selles suhtes oli, oli põnev. Aga oli põnev avastada, kui palju ühist. Samas, mis, mis on erinev? Moon Ma küsisin kunagi naise käes üsna alguses, et mida ma peaksin tegema, et inimesed arvaksid, et ma olen eestlane ja tema ütles, ei ole lihtsalt vait. Et ühesõnaga norralased ikka räägivad natuke rohkem. Aga ameeriklastega ei saa konkureerida muidugi. Aga minu järgmine küsimus olekski olnud, et kas Eesti on põhjamaa, sest et tegelikult me ise just nagu tahame väga tunda ennast põhjamaana ja päri, päris põhjamaa me selles mõttes ikkagi ju ei ole ka, et ütleme, see skandinaavia kultuuriruum on ikka natukene teistsugune olnud. Ajalooliselt. On ka. Et mulle meeldib öelda, et on põhjamaa, mulle meeldib mõelda, et võib-olla aga muidugi näen ka neid ajaloolisi erinevusi, mis on võib-olla eriti sellest tingitud, et Eestis oli pärisorjus. Et oli nii-öelda see saksa ülemvõim, mis. Ta kujundas mentaliteeti jälle teisiti kui, kui Norras, et mõnes mõttes Norra ongi mõnes mõttes germaani riik, et meil on selles suhtes midagi ühist ikka selle saksa kultuuriruumiga. Eesti kogemus oli, oli teine, Norra kuningriik, Norra kuningriik tõepoolest on, meil on ka vabariiklasi nii-öelda, kes, kes tahavad et, et meil oleks president, aga enamuses nii ei ole. Ja samas norra Eestit ühendab ju ka see, et ka Norra on olnud tegelikult okupeeritud või ütleme, teiste riikide võimul. Ja seda tõesti, aga nüüd hiljuti mitte nii kaua, et ikka räägitakse sõjast, siis on siis on viis aastat mitte aastani 94, nii nagu nii nagu Eestis oli teine maailmasõda. Te olete õpetanud eesti keelt ka norra lastele ja norra keelt eestlastele. Kumb, kumb nagu keerulisemal, kas, kas õpetada eesti keelt norra inimestele või, või vastupidi? Ma ei tea, kas kas ma oskan sellele vastata. Sest näiliselt on eesti keel keerulisem. Keerulisem on grammatikat selgitada, mis on justkui väga võõras et norra keele grammatika näiliselt lihtsam ja võib-olla eestlane on ka tavaliselt kokku puutunud inglise keelega ja, ja germaani keelte ka. Nii et seal nii palju suuri üllatusi tõsi ei ole, kui selles Ablutineerivas eesti keeles kõik need käänded, mis norralastele alguses tunduvad hästi hirmutavad, kuidagi. Aga see ongi nagu igasuguse hirmu ülesaamisega, et hirmust ülesaamisega, et et lõpuks nad saavad aru, et siin ei ole tegelikult asi nii keeruline, lihtsalt see tasand on erinev. Aga kui sa seda aktsepteerida nii on, siis õpime ära, siis hakkame rääkima ja siis, kui me jõuame järgmisele tasandile, näiteks Froseoloogia mõtteviis, mis väljendit, mis mälu meil keeles on siis on hoopis üllatavalt palju ühist. Aga Norra ja Eesti inimeste ütleme mõttelaad, mingisugused iseloomujooned, kas seal on ka midagi pigem ühist või pigem erinevat? Pigem mõlemat. Et. Kui mõttelaadist rääkida, siis ma ise olen ju maalt ja hobusega nii-öelda. Ma olen pisikesel saarelt pärit. Ja siiamaani on tegelikult oslo mulle võõram kui Tallinn, sest ma ei ole kunagi Oslos elanud ja isegi vähem käinud, kui ma Tallinnas olen. Aga Ma õppisin natukene lõunaeesti keelt võro seto keelt ka ülikooli ajal käisin praktikal Lõuna-Eestis. Ja mis mind üllatas, kas oli see, et mina olen pärit mere äärest, siin on sisemaa? Kõik on justkui erinev ja ikkagi midagi nii oma. Sest noh, ma räägin ka oma kodumurrakut ja olen kuidagi perifeeriaast pärit ja ja siis Ma ei tea, mis see täpselt on, aga mõtlemises on ikka midagi ühist. Nüüd te olete eestikeelse luulekogu välja andnud, kuidas te selleni jõudsite? Kuidas ma selleni jõudsin? Sellele saab mitut moodi vastata, Ta küll noh, kõigepealt, mis mise luuletamine on, et ühel noh, me teame ju, et sellest, millest rääkida ja sellest tuleb vaikida ja mõnes mõttes luuletamine on, on minu jaoks võib-olla valjusti vaikimise vajadus. Aga kust see alguse sai? Tegelikult on Käsmu üllataval kombel olnud hästi oluline, sest Eesti riik ikka tahab, et kirjandust tõlgitud takse tõlgitakse teistesse keeltesse ja on väga helde. Tõlkijate vastu tüürid, Phare projekt on mu vana mentor tõlkimises ja nüüd olen nii-öelda mantlipärija, kui kui keegi peaks edasi tõlkima eesti kirjandust, siis ma arvan, et et see langeb minu õlgadele. Aga sellega seoses oleme ikka Käsmus käinud seminaridel ja alati on sellega seotud olnud mingisugune inspiratsioonipuhang ka. Ja aastal 2005. Ma tõlkisin Kristiina Ehini luuletusi. See oli esimene kokkupuude luule tõlkimisega ja mõnes mõttes ka sügavamalt luulega. Sest ma ei ole selline, kes oleks eriti teismeeas luuletanud. Ma kui ma mõnes mõttes avastasin natukene luulevõimalusi seal ma üritasin lugeda ka, et mis luule on natuke teooriat uurida, et et ma ei oleks lihtsalt mingisugune petis ütlema, et ma lihtsalt tõlgin sõnad ära ja ütlen, et olen luulet tõlkinud, nii et selle kaudu ma jõudsin ka luule foorumine, Norras dikt, kaamera luulekamber ja hakkasin seal kirjutama. Ja see on huvitav, et et mõnes mõttes sarnane taust selle raamatu kirjastajaga kaur, riismaa, kes on ka foorumit palju kirjutama õppinud, ma olen aru saanud, aga ikka norra keeles üldiselt. Nii et mu, mu kirjutamine arenes siis aastast 2005 umbes ja ja aktiveerus väga aastast 2011, norra keeles. Aga kuidas ma eesti luulekoguni jõudsin? See oli? Aastal 2016 toimus järjekordne Käsmu tõlkijate seminar. Ja ma olin siis juba sellest Eesti kultuurielus natukene eemaldunud, ma olen tööl kvaliteedijuhina kalaettevõttes ja ütleme, et automaatselt ei teki ju seda. Seda sidet eesti kultuurieluga, aga Se Käsmu seminari äratas midagi üles. Vussis tagasi Tallinna, lugesin ette luuletusi, mis oli eesti keeles kirjutatud, ühesõnaga seminari konspektid luulevormis. Ja ma sain väga head tagasisidet. Ja sellest hakkas midagi nagu idanema, et võib-olla ma võin tõsiselt kirjutada eesti keeles. Võib-olla ma tõesti prooviks. Kevadel eelmise aasta kevadel tõlkisin esimest korda luulet ka eesti keelde, mitte ema keelda. Knight ööde koori luuletused ilmusid raamat olin imiku nutt varisenud, keldris on ikka poodides. Selle toimetas Veronika Kivisilla, kes on ka hästi palju julgustanud, et et proovi, mis on ka oluline olnud. Ja kui ma olin piisavalt palju proovinud, siis eriti Facebooki kaudu olin neid juppe ja katsetusi avaldanud. Siis tutvun ka Kaur Riismaaga, kes küsib üsna kohe, et kas need on avaldatud. Ma ütlen, et ei ole. Tema ütleb, et mina tahan neid kirjastada. Nii et nii umbes jõudsimegi selle projektini, mille pealkirjaks saigi mu esimene eestikeelne sõna sisikond. Luule tõlkimine on küllalt spetsiifiline tegevus ja palju keerulisem ju, ilmselgelt kui proosa tõlkimine oled, olete te nõus, et, et luuletõlkija peab, peab ise ka ikkagi olema natukene nagu luuletaja. Sellega ma võin nõustuda küll. Ja kui ta, kui ta, kui ta seda ei ole, siis ta peab selleks saama nii-öelda. Et ja, ja võib-olla ei ole igalühel võimalik tõlkida luulet. Ma ei tea, võib-olla ei ole. Aga sama tüürid Farbrojekte kunagi küsis mu käest, et mis on siis, kui ma ise mängisin natuke tudengiteatrit. Et mis on tõlkija ja, ja näitleja vahe. Ja ma ei ole siiani head vastust leidnud sellele küsimusele mõnes mõttes tõlkimine, eriti ilukirjanduslik tõlkimine on ju sama asja väljendamine, tõlgendamine ja. See kehtib kindlasti luule puhul ka, aga samas on luule vormiliselt nii kontsentreeritud ja tihti on ka sellist keele mängu või, või ütleme sellised vormiliselt piirangud, et kui see, kui see köik üle kanda kas on üldse võimalik põhimõtteliselt võimatu, tihti, aga mõnikord praktikas võimalik see on ideaal, millele võib jõuda väga lähedal, aga ilmselt ei saa seda päriselt nagu saavutada. Jah, aga teisest küljest võib ju öelda sama kogu luule kohta, et et igasugune luuletus on mingi mingi ideaal. Et, et see, mis keeles väljendub, ei ole ju kunagi päris milleni tahetakse tegelikult jõuda, aga päris lähedale jõuab, on see eesti keele kõla, mis on teile kuidagi tundub ütleme ka eriline just arvestades ka seda teie enda luulet või, või ütleme, pigem see tähendusmäng tähendusega mingi keelemäng. Ma arvan, et igal, igal keelel on, on oma kõlamis, saab kuidagi omaks. Ja. Noh, kuna kuna eesti keel on mul omaks saanud nii nagu emakeel muidugi ka siis mul tekib vajadus ka selle sellega mängida. Võib-olla siis tunnene, et, et ma ei ole kõige kivistunud oma oma keelekasutuses, mõnikord on lihtsalt lõbus. Mõnikord on avastus, et kui seda natukene niimoodi teistpidi keerata, siis tekib justkui mingi sügavus. No te olete tegelenud tegelikult ka laiemalt ju eesti ja norra kultuurikontaktidega mingis mõttes, et millised need kultuurikontaktid praegu on. Ühest küljest üsna palju, teisest küljest võiks ka rohkem olla. Ma olen ju Norra Eesti ühingus, kus me anname välja ka väikse ajakirja Eslansnit neeti. Üks aga väga korralik ajakiri, mis kajastab seda, seda, mis, mis norra eesti ühises kultuurielus toimub ja. Ma arvan, et, et kaheksakümnendad, et lõpuni 90 90.-te algul kui, kui eestlased tulid norra rahvaülikoolidesse Et see oli hästi oluline projekt, osaliselt oligi selle sama ühingu kaudu. Ja, ja sellest on ka väga palju kasvanud. Et, et võib-olla Eestis on rohkem norra inspiratsiooni, kui me arvame, kuigi teame mõnikord üks valdkond, milles ju millest ka Eestis nii Eestis kui Norras on väga lugupeetud, on ju suusatamine, aga vist suusatamisest on praegu vist targem mitte eriti palju rääkida. Kui. Keelekoha pealt võiks ju öelda seda, et kunagi suvel kalatööstuses, kui kui, kui ma juba Eestis elasin, käisin seal suviti natuke lisaraha teenima, siis küsis ka. Seal kolleegi. Gala rookimisel, et kuidas palun, läheb? Jah, nii et ega eesti nimede hääldamine pole ka lihtne. Aga teie luulekogu esitlus on siis täna õhtul ja toimub siis Kirjanike maja musta laega saalis? Jah, kell kuus musta laega saalis. Ja nii, et, et sinna on kõik oodatud. Ja ma loen ise. Minu luuletusi tõlgendab ka Veronika Kivisillariiulit, mängib Adam kallan ja natukese ka kirjastaja kaur riismaa. Mul oleks veel üks palve teile, et äkki te loete midagi oma luulekogust ja ma võiksin näiteks lugeda raamatu avaluuletuse, mis on kindlasti sellest keskkonnast, kus ma, kus ma pärit olen, mis annab natuke selle tooni. Et lapsepõlve mälestused on võib-olla ka selline korduv teema siin sest kui ma olen nii kaua Norrast ära olnud Eestis ja, ja siis tekib mingisugune kahestumine ja see on mõnes mõttes mingisugune vanemkiht ja, ja sellele tagasi pöörduda, võib siis olla väga-väga võimas kogemus, mõnikord. Oli aeg kui laevad tulid koju. Kõikudes tulid kui isade saapad. Suured Kalju on endiselt alles sukeldub järsult oma kollase rohuga kanardikust, vaiba alt, musta ja libeda juurde, kus lehtadru mõõnab kui habemetuust. Täismehemoodi. Vanad lained seljas tulid koju ja kai all oli tõru lehvitavad inglid, kui väsinud emad vees, mis tõusis ja langes. Ja pilk otsis ja leidis. Poid ja võrgud seintel ja diisli magus suits oli tulevikku selles mida polnud. Ja endiselt tuleb tõus koju, silitab Adrutz kui esimene vedel valgus. Pimedas hoitud. Aitäh pälvinud hange ei, oli väga meeldiv teiega tuttavaks saada. Ja te olete palunud ühe sooviloo ka tänasesse saatesse, ehk see on kari Bremnes üks norra laulja mis mistõttu just selline lugu. Kuigi Eesti kuulaja vist üldiselt aru ei saa, siis minu meelest on ta üks norra parimaid laulusõnade autoreid. Aga ilus muusika ka ja illus, ilus murre, nii et minu jaoks hea tervik, aitäh kuulama seda muusikat. Väärand. Oveedele. Aadeeezzaa.