Algavas keskeprogrammis riigita rahvas tuleb juttu tiibetlastest. Saade on kaheosaline, teist osa kuulete järgmisel neljapäeval. Stuudios on Andrus Mölder ja Marje Lenk. Kahjuks peame rääkima täna sellest kaunist salapärasest maagilisest paigast, mida kutsutakse maailmakatuseks. Kurva alatooniga. Jah, ega saade Tiibetist midagi väga rõõmsat tulla ei saa, olukord on seal keeruline ja on keeruline olnud juba küllalt pikka aega ja õigupoolest ei ole ka kuidagi näha, et midagi väga palju lähiajal saaks seal paremaks muutuda. Aga esmalt me peaksime rääkima, mis see piirkond Tiibet ikkagi endast õigesti kujutab, kui suur on see Tiibet ja ja kestnud tiibetlased? Kui ma eile mõne inimese käest küsisin, kui suur on Tiibet siis ei osanud keegi neist sellele küsimusele vastata. Pakuti kolm või neli korda suurem kui Eesti või siis Prantsusmaa suurune. Prantsusmaa suurune ei olegi väga halvasti, selles mõttes arvatud, et, et tegelikult sisse ajalooline Tiibet on umbes natuke vähem kui viie Prantsusmaa suurune. Ehk siis umbes kaks ja pool miljonit ruutkilomeetrit. Aga see ajalooline Tiibet ei ole kahjuks täna ühtne territoorium. Hiina rahvavabariigivõimu ajal on see ajalooline Tiibet jaotatud väga mitmeks piirkonnaks ja kui Hiinas räägitakse täna Tiibetist, siis selle all Öeldakse seda niinimetatud Tiibeti autonoomset piirkonda. Ja Tiibeti autonoomne piirkond hõlmab sellest ajaloolisest Tiibetist umbes poolt. Ehk siis see on umbes 1,27 miljonit ruutkilomeetrit. Ajalooline Tiibet valdavalt on jaotatud siis tänapäeval kolme provintsi vahel, põhiosas, aga väiksemaid tükke on antud veelgi enamatele provintsides, nii et kokkuvõttes Saalooline Tiibet on täna jaotatud lausa kaheksa provintsi vahet. Sellel ajaloolisel tiibeti alal elab natukene vähem kui 14 miljonit inimest ja nendest umbes kuus miljonit ehk natukene üle 40 protsendi on tiibetlased. Aga kui me nüüd vaatame seda niinimetatud Tiibeti autonoomset piirkonda, siis seal elab umbes 2,7 miljonit inimest ja ots sellest kahe koma seitsmest miljonist on tiibetlast küll nüüd väga valdavas enamuses ehk siis tublisti üle 80 protsendi. Üldiselt on viimaste aastakümnete jooksul nii autonoomses Tiibetis kui laiemalt Tiibetis kogu aeg tiibetlaste osatähtsus kahanenud. Hiinlaste osatähtsus kasvanud ja teada on, et Hiinal on tehtud plaanid, et lähema 10 aasta jooksul sellesse ajaloolises Tiibeti piirkonda tuua kuni 60 miljonit hiinlast. Noh, arvestades, et see ala on küllalt suur, et seal elab täna natukene üle viie inimese ruutkilomeetril, see 60 miljonit inimest noh, elanikkonna tiheduse mõttes võib olla väga hull, ei olekski. Aga kui me siis arvestame, et, et see 60 miljonit hiinlast tähendaks seda laulises Tiibetis, tiibetlased moodustaksid elanikkonnast vähem kui kümnendiku, siis on see tegelikult tiibeti rahvale kahtlemata katastroof selline katastroof, mida nad ilmselt jah üle ei ela ja selle hiinlaste sissetoomise ametlik põhjus on asjaolus, et Hiinas ka tihedasti asustatud piirkondi ja tõepoolest ongi eriti rannikualad on ikkagi ülimalt tihedasti asustatud ja siis nendelt väga tihedasti asustatud aladelt inimesi sinna hõredamini asustatud aladele ümber viia. Teine põhjus, mis on ametlikult välja toodud, on see, et Tiibeti piirkondadel on ikkagi täna veel selline suhteliselt mahajäänud ala põllumajanduslik ala tööstuse arendamiseks või üldse nii-öelda piirkonnale lendamiseks siis Hiina rahvavabariigi väitel on vaja tuua inimesi juurde. Aga mis on tegelik põhjus, tegelik põhjus, loomulikult on, on tõesti see tiibetlased täielikult ära assimileerida. Tiibetlased on rahvas, kes on küll oma olemuselt ülimalt rahulikud, aga kes ainuüksi oma olemasoluga valmistavad Hiinale peavalu. Ma arvan, et maailmas ei ole ilmselt ühtegi riigita rahvast, kellel on kogu maailmas nii palju poolehoidjaid, kellel on kogu maailmas nii palju kõikvõimalikke toetavaid organisatsioone. Lätlastel ja see selline tiibetlaste toetus välismaal. Jah, mis siin salata, Puna-Hiinale see absoluutselt ei meeldi. Seda enam, et need toetavad organisatsioonid räägivad Tiibeti sündmuste kohta tõtt või nii palju, kui neil on võimalik seda tõtt teada. Et kuritööd, mida Hiina on viimase enam kui 50 aasta jooksul Tiibetis ellu viinud, on ikkagi väga rängad ja ja selge see, et, et Hiinal ei ole mingitki huvi, et Tiibetis tegelikult toimuvast maailm laiemalt teada saab ja seetõttu siis tundub Hiinale, et kui need tiibetlased kogu selle suure rahvamassi sekka tõesti noh, sisuliselt ära sulanduvad, et, et siis maailmale ei paista kaaned, Tiibetis toimuvad sündmused enam nii väga välja ja, ja võib-olla kui tiibetlaste arv kiiresti vähenema hakkab, et et siis ei ole ka nendel muu maailm, organisatsioonide lihtsalt enam ühel päeval kedagi toetada. Tiibet lasi, ei ole küll palju, eriti kui me arvestame Hiina kogu elanikkonda, mis on enam kui 1,2 miljardit. Aga Tiivetlastel on juba ajalooliselt olnud nii, et neil on väga tugev vaim. Neil on väga tugev sisemine intellekt, selle rahva kultuuritraditsioonid on lihtsalt nii tugevad, et isegi suures vähemuses olles. Ega see nende selline vaimne murdmine väga kergelt ei käi. See, kes on tiibetlased seal tegelikult täna selline üsna keeruline selles mõttes, et erinevad teadlasedki näiteks ei ole omavahel päris kokkuleppele jõudnud, et keda siis võiks tiibetlastest lugeda. Tiibetlased on rahvas, kes kuulub sino Tiibeti rahvaste hulka, räägivad ka siis sea tiibeti keelte hulka kuuluvaid keeli aga Tiibet lastele lähedasi, selliseid ülimalt lähedasi sugulusrahvaid on hästi palju. Näiteks neid tiibeti keel on juba üle 50, kusjuures ainult väga vähestel nendest rahvastest on nimekujus sees Tiibet et neid nimetatakse tegelikult väga erinevate nimedega. Aga mõned teadlased peavad neid rahvaid tiibetlastest sugulusrahvaid. Ja, ja siin ongi selline erinev lähenemine, et on teadlasi, kes ütlevad, et ka näiteks putani elanikkonnast suur osa, sealhulgas Spotijad on tegelikult tiibetlaste üks rühm või näiteks Pakistanis, täpsemalt Kirde-Pakistanis elab selline rahvas nagu Baltid, kes nimetavad oma kodumaad Baltistan. Meie jaoks võib-olla on see jah, selles mõttes eriti huvitav, et meie oleme harjunud, et me siin ise elame balti rahvaste kõrval, et Balti rahvad on lätlased ja leedulased. Aga jah, maailmas on olemas ka rahvas, keda nimetataksegi rahvusvaheliselt Baltid ja kelle kodumaa on Baltistan. Osa teadlasi ütlevad Ekanet Baltid on tegelikult tiibetlaste rühm. Et ka nemad kuuluvad tiibetlaste alla. Nii et siis jah, tiibetlased laiemas tähenduses on siis rahvas, kes hõlmab lähedasi selliseid sugulasgruppe, mitte ainult Hiinas või, või Hiinaga piirnevate aladel, Indias aga ka näiteks Pakistanis, Nepaalis, Taanis, aga kitsamalt siis jah, vaadeldakse tiibetlaste all neid rahvaid, kes elavad siis tänapäeva Hiinale kuuluvas Tiibetis või siis Indias Tiibeti ka piirenevatel aladel ja noh, kui me rääkisime nendest numbritest, kui me rääkisime sellest kuuest miljonist tiibetlast siis me rääkisimegi tegelikult tiibetlastest kitsamas mõttes. Et kui rääkida tiibetlastest laiemas mõttes, siis me ei saakski neid oma saates puudutada. Sest sellisel juhul võiks Tiibet lastel oma pisikene Riinikene on olemas, Button on ju iseseisev riik ja, ja kui arvestada putanis elavad rahvad eeskätt boot tead, siis on tiibetlaste hulka kuuluvad siis jah, justkui nagu on tiibetlaste oma pisikene riik, mis siis, et see riigikene hõlmab noh, ajaloolise tiibetialast vähem kui ühte, viie kümnendikku. Tiibet muidugi on, täna on piirkond, mis on kogu Hiina üks kõige vaesemaid piirkondi üldse Tiibet on võrreldav mõnes mõttes kui kuuristaniga uiguuride asualaga, millest me oma saates oleme kunagi rääkinud, aga Tiibeti ülimast maha jäetusest, vaesusest Hiina rahvavabariigi all annavad võib-olla aimu sellised faktid, et tiibetlaste keskmine eluiga Hiinas on täna vähem kui 45 aastat. Meie siin Eestis kurdame, et keskmine eluiga on väga madal. Ometi on sa isegi meie meestel enam kui 20 aastat kõrgem, naistest rääkimata, seal on kogu tiibetlaste keskmine eluiga alla 45 aastase on kohutav, see on täiesti aafrika tasemel. Aga see võib-olla ei olegi väga ime, kui me arvestame, et ÜRO arenguprogrammiarenguindeks väidab, et Kiiveta oma arengutasemelt tasub Tšaadijadžibuuti vahel. Tšaadi atribuuti on isegi Aafrika mõistes väga vaesed. Maad arstiabi on paljudele kättesaamatu. Tiibetis on jah niimoodi, et kui me räägime Tiibeti autonoomsest piirkonnast just mis on eriti maha jäänud ühest küljest on see meditsiin seal niikuinii väga viletsa järjel, aga väga oluline on siinkohal asjaolu, et Hiina teeb väga selgelt vahet hiinlaste ja tiibetlaste vahel piirkonnas. Ehk siis see nõrk meditsiiniabi, mis olemas on olemas hiinlaste jaoks, aga sisuliselt ei eksisteeri seda tiibetlaste jaoks. Tänase Tiibeti selline kõige teravam probleem ongi see, et seal valitseb sisuliselt täielik aport heid. Ainult et ei eristata mitterasse, aga eristatakse rahvaid, eristatakse põliselanike ja mittepõliselanike, kusjuures eristumine on noh, meie mõistes täiesti kohutav. Kui ma siin enne ütlesin, et Tiibeti autonoomse piirkonna elanikkonnast üle 80 protsendi On tiibetlased siis näiteks Tiibeti pealinna Lhasa eraettevõtlus on koondunud täielikult hiinlaste kätte. Et Hiinas on väikene eraettevõtluslubatud, aga nendest väikestest kauplustest või kohvikutest või muus sarnastest kuulub tiibetlaste vähem kui kolm protsenti Tiibeti piirkonnas, ei ole sisuliselt administratiivaparaadis ühtegi tiibetlast, ei mingeid koole, juhi tiibetlased, ei mingisuguseid suuri riigiette võtta, juhi tiibetlased, kogu juhtimine, mine piirkonnas on täielikult hiinlaste kätes, kui me omal ajal rääkisime võib-olla Lõuna-Aafrika Vabariigist kui sellisest apartheidimaast, kus erinevatesse rassidesse ülimalt erinevalt suhtuti siis tänane punane Hiina on mõnes mõttes Lõuna-Aafrika Vabariigist hullem. Aga paraku jah. Maailm ei tee olukorra muutmiseks mitte midagi ja põhjus selleks on väga lihtne. Ühest küljest on Hiina majanduslikus mõttes üks maailma kõige võimsamaid riike, teisest küljest aga ka väga kiiresti kasvava võimsusega maa. Hiina rahvavabariigi sisemajanduse koguprodukt on. Kui me siis vaatleme seda koguprodukti ostujõu alusel, vaatame ostupariteedi siis 2007. aastal moodustas Hiina sisemajanduse koguprodukt ostupariteedi alusel 78 protsenti USA omast. Hiina oli sellega maailmas teisel kohal majanduslikult võimsuselt, kui me arvestame ostujõudu. Hiina ületas oma vastava näitajaga kaks ja pool korda Jaapanit enam kui neli korda Saksamaad, nii et Hiina on tõeliselt võimas riik ja tuleb arvestada seda, et Hiina võimsus kasvab päev-päevalt. Kui me räägime kas või majanduskasvust, ütleme Lääne-Euroopas kaheprotsendine või kahe pooleprotsendine kasv on korralik näitaja, USA-s võib-olla kolm pool neli protsenti on juba hea näitaja siis Hiinas on majanduskasv pidevalt üle 10 protsendi aastas. Tendentsid jätkuvad, siis saabub see aeg lähemal ajal, kui Hiina majandusvõimsuselt ületab USAd, mis tähendab seda, et Hiina ongi juba täna maailma üks kõige võimsamaid riike ja midagi ei ole teha läbi ajaloo on see nii olnud, et kui oled suur, tugev ja võimas, siis võid kõike, kui oled aga väike, siis sageli ei ole seal isegi õigust ennast kaitsta. Paraku on juba kord nii, et poliitikud, mis iganes riikides nad ka ei ole, vaatlevad asju valdavalt pragmaatiliselt ja, ja juba ainuüksi majanduslikus mõttes on meil kasulik Hiinaga asju ajada ja Hiinas toimuva suhtes mitte ei pihistate kinni ühte silma vaid pigistatakse kinni mõlemad silmad, niipalju kui üldse võimalik seda pigistada on. Ja ma ei näe ühtegi võimalust, et see saaks lähiajal kuidagi muutuda. Tiibetis on väga raske elada, sealsed looduslikud tingimused on üsna rängad. Tiibeti looduslikud tingimused on karmid, ühest küljest enamus sellest Tiibetist asub ju kõrgel mägedes, kus sisuliselt ei kasva mitte midagi, kus transporditeed erinevate piirkondade vahel raamatut või kus ei ole tegelikult võimalik sisuliselt rajadagi mingeid korralikke transpordiühendusi, kus on mõnedes piirkondades väga tuuline, on piirkondi, kus ei ole mingisuguseid sademeid, kus tõepoolest elanikkond on küll valdavalt põllumajandusega tegelev, aga kus tegelikult ju sisuliselt midagi ei kasvagi. Lätlased, kes on seal piirkonnas sündinud, noh, nemad on võib-olla selliste klimaatiliste tingimustega harjunud, nemad on selle hõredama õhuga harjunud ja, ja kõige muu sellisega. Aga siiski, kui me arvestame nendele rasketele looduslikele tingimustele juurde sellised Hiina riigi poolt korraldatavad repressioonid, siis arvan küll, et täna on tiivad kõige halvemaid elamispiirkondi maailmas üldse. Hiina juhid kinnitavad, et Tiibet ei ole kunagi iseseisev olnud. Tiibet on alati Hiina koosseisu kuulunud. Jah, ka meil Postimehes avaldati märtsis Hiina rahvavabariigi suursaadiku intervjuu kus ka tema siis muuhulgas väitis, et tiibetlased ei ole mitte kunagi iseseisvad olnud, et Tiibet on olnud alati osa Hiinast. Väidet tiibetlased ei ole kunagi iseseisvad olnud, on täpselt sama hea kui väita, et hiinlased ei ole kunagise seisud olnud tegelikkuses loomulikult on tiibetlased ajaloos olnud iseseisvad, on korduvalt olnud iseseisvad, veelgi enam on olnud perioode, kus tiibetlased on olnud kogu piirkonna kõige võimsam rahvas kus tiibetlaste riik sisuliselt impeerium on olnud piirkonna eks kõige võimsamaid riike üldse. Tiibetlased on vägagi vana ajalooga rahvas. Ajalugu on mitmed ja mitmed aastatuhanded vana. Selle vanema ajaloo kohta nüüd väga palju teada ei ole. Küll on aga teada, et tiibetlaste seas pikka aega valitsenud selline põni usund on vanem kui budism. Ja usund on just siis selline ajalooline traditsiooniline tiibetlaste usund enne kui tiibetlased võitsid üle budismi muutes seda budismi, lisades sellele budismi just nimelt seal tõni usundist palju elemente. Ja nii võibki öelda ka seda täna, et tiibetlased, kes oma hingelt valdavalt on budistid, Nad erinevad siiski paljudest teistest Punistlikest rahvastest, sest tiibetlaste budism on läbi imbunud šamanismielementides selle usundielementidest mitmesugustest muudest sellistest elementidest, mida võib-olla traditsiooniliselt mäe budismi juures ei kohta. Ka budism on Tiibetis väga vana, juba neljandal sajandil püüti Tiibetis hakata budismi levitama. Nüüd kuues sajand on Tiibeti tahaks väga oluline, kuuendal sajandil ühendati siis esmakordselt suured alad Kesk-Tiibetis ja Ida-Tiibetis. Ja nii me võime rääkida, kuuendal sajandil tekkis ka selline esimest korda oma riiklik moodustis, mis oli naaberrahvastest eraldi naaberrahvastest iseseisev. Nii et noh, juba seal kuuendal On teil oli siis Tiivetlastel olemas oma riik, kuuenda sajandi lõpus tugevnesid tiibetlased niivõrd, et vallutasid me järjest enam naabrite alasid. Ja nii oli siis olukord selline, et seitsmenda ja 11. sajandi vahel oli tiibetlaste korduvalt ajahetki. Kui nende vallutused ulatusid India ookeanis tänapäeva Mongoolia Ani, täpsemalt siis bengali ja Bangladeshi piirkonnast. Ehk siis tänapäeva Bengalite asualalt. Tänapäeva Mongoolia Ani tohutu suur ala, palju suurem ala, kui see, mida me teame täna siis selle nii-öelda autonoomse Tiibeti või ka palju suurem ala on, kui me tunneme seda ajaloolist Tiivetid nendel sajanditel seal seitsmeteistkümnenda sajandi vahel oligi, nii et korduvalt olid tiibetlased ka piirkonna üheks kõige võimsamaks rahvaks üldse. Ajajärgul sõditi korduvalt mitmesuguste rahvastega, näiteks uiguuridega korduvalt hiinlastega vahel võideti, vahel kaotati, tiibetlased olid tuntud rahvas ja tiibetlased näiteks arendasid tol ajal mitte ainult kaubavahetust naabritega, aga tiibetlased arendasid naaberrahvastega näiteks diplomaatilisi suhteid eriti seitsmendal sajandil, kui Tiibeti valitsejaks oli song stseen Campo, keda tiibetlased ise peavad üheks kõige suuremaks ja võimsamaks tiibeti valitsejaks üldse. Vaat just selle mehe ajal tegi Tiibet suuri edusamme, vallutati tohutuid klaasid, näiteks nende alade vallutamisega lõigati ära Hiina Kesk-Aasiast ja just selle mehe valitsemisajal siis ka tiibetlased arendasid eriti naabritega diplomaatilisi suhteid Samson kampa ajal ka hakas, budism laiemalt Tiibetis levima. Ja kaheksandal sajandil juba tõesti oli budism Tiibetis valdav. Nüüd nagu ma ütlesin, see seitsmes sajand oli periood, kus tiibetlased sõdisid mitmete rahvastega vahel võideti, vahel kaotati ja sellele järgnes selline väga oluline sündmus, et 715. aastal sõlmisid tiibetlased liidu araablasega, araablased olid tollal peale siis rahvas, kes ka järjest oli nagu oma võimsust kasvatamas, olid araablased järjest rohkem vallutusi tegemas ja kaks tugevat rahvast araablased, tiibetlased 715. aastal sõlmisid liidu ja selle liidu raames siis võideti mitmeid lahinguid. Näiteks ka 751. aastal toimus lahingus, ühelt poolt võitlesid hiinlased, teiselt poolt aga tiibetlased, araablased ja mitmed türgi hõimud, sealhulgas uiguurid ja, ja siis need ühendatud hõimud võitsid hiinlasi seal 751. aastal peetud suures lahingus 763. aastal juhtus isegi selline asi, et tiibeti sõjavägi suutis lühikeseks ajaks oma valdusesse võtta tollase Hiina pealinna Šankaani mis asub siis tänapäeva mõistes Kesk-Hiinas. Ja noh, eks hiinlaste jaoks oli see muidugi selline omamoodi lööke, sest et hiinlased tahtsid ise muidugi olla piirkonna suur ja võimalik rahvas. Ja kui nüüd suur ja võimas naaberrahvas nende pealinna ära suutis vallutada. Ega see muidugi hiinlastele meelepärane ei olnud, aga tiibetlased seal pealinnas siiski väga kaua ei püsinud. Ja juba 20 aastat hiljem, 783. aastal sõlmisid tiibetlased hiinlastega piiride kehtestamise lepingu. See leping oli oluline mõlemale poolele, see oli nii hiinlastele kui tiibetlaste Ale, sest nende eelnevate aastakümnete jooksul või isegi eelneva sajakonna aasta jooksul kumbki nendest rahvastest ei olnud selgelt oma ülemvõimu suutnud maksma panna ja, ja võib-olla selline omavaheline kemplemine kummagile poolele väga kasuks ei tulnud ja see leping kindlasti oli nagu positiivne areng. Aga nüüd, 789. aastal on oluline asjaolu, et tiibeti araabialiit päss ja lõppes seetõttu, et araablased järsku nägid, et hiinlastega võiks olla kasulikum liitu sõlmida, et hiinlased on võib-olla tulevikus perspektiivsem rahvas ja leping, siis tiibetlaste öeldi üles ja, ja sõlmiti selle asemel araablaste poolt leping hiinlastega kaheksanda sajandi alguses. Hiinlaste mõjuvõim piirkonnas kasvas samas tiibetlaste oma vähenese tiibetlased kaotasid Kaheksanda sajandi esimesel poolel küllalt palju nendest aladest, mida nad eelneva sajandi jooksul olid suutnud vallutada. Aga kaheksanda sajandi teisel poolel jällegi olukord muutus, tus, tiibetlaste mõjuvõim suurenes, hiinlaste oma kahanes ja kaheksanda sajandi teisel poolel tiibetlased vallutasid muuhulgas ka Põhja-India. Nii et tiibetlased tol perioodil ikkagi pikka aega olid selline väga tuge rahvas ja ka küllaltki tugeva riiklusega rahvas, et ei saa öelda, tiibetlased ainult sõjakad olid, budism oli, oli Tiibetis väga oluline, olulisel kohal oli aga jätkuvalt ka näiteks põni usund ja kogu see vaimne maailm Tiibetis valitsejate jaoks oli hästi oluline, nii et me ei saa rääkida tiibetlastest kui lihtsalt mingites sõjakatest hõimudest. Vaid tegemist oli siiski tõepoolest tolle aja mõistes igas mõttes riigiga ja küllaltki sellise tugeva riiklusega riigiga. Väga raske on ette kujutada tolleaegseid vallutusretki seal kõrgmägedes. Jah, mägedes ja kohtades, kus ju vahemaad on tohutu suured ja selleks, et seal kedagi või midagi vallutada, näiteks selleks, et sinnasamasse Hiina pealinna jõuda, pidid tiibetlased läbima mitte 100 kilomeetrit, mitte 300 kilomeetrit, mitte 1000 kilomeetrit, aga mitu korda rohkem esialgu üle mägede pärast mööda lauskmaad, aga tohutu ala ja, ja siis, mis võib-olla jah, veel nagu nende vallutuste puhul isegi kangelaslikkust näitab, et et peale neid raskeid retki suudeti veel midagi ära teha, et need rasked retked ei koormanud seda väge siis niivõrd, et nad oleksid kurnatud ja mitte millegagi kõige enam hakkama ei saaks, vaid et nad suutsid veel sõdida. Ühest küljest tiibetlased olid võib-olla harjunud raskustega, aga teisest küljest räägib seda sellest, et just nimelt Tiibet laste jaoks selline vaimne pool oli vägagi oluline, et see vaimujõud andis neile seda jõudu palju juurde. Ja see, et tiibetlaste jaoks vaim oli tähtis, sellest annab märku ka asjaolu, et 13. sajandil näiteks Tiibet lastelt võtsid õpetuse üle mongolid. Mongolid, kes vallutasid tohutuid piirkondi ja kes vallutasid äraga Tiibeti, suhtusid tiibetlastest austusega. Tooksin siinkohal paralleele vana ajaga, kus roomlased küll vallutasid Kreeka ära, aga samas suhtusid kreeklastest sellise erilise austusega, nad võtsid üle palju kreeka kultuurist, hindasid kreeka õpetlasi ja vot mongolite tiibetlaste aga oli see lugu üsna samamoodi. Et mongolid austasid Tiibeti vaimseid juhte, Tiibetist võeti üle tiibetlaste usk, aga mitte ainult usk, vaid ka väga paljus traditsioone, Kariitluse korraldamise aluseid ja mongolite impeeriumi all oli ka see oluline. Tiibeti piirkond oli kõige autonoomse piirkond kogu selles, mongolite suur riis. Nüüd tiibetlased seal mongolite suurriigis väga kaua ei olnud, 1349. aastal lõi Tiibet mongolite impeeriumist lahku, nii et natukene enam, kui 100 aastat oli Tiibet mongolite ikke all ja 1349. aastal siis nad ise seisusid ja, ja selle tiibetlaste seda iseolemist tunnustasid siis ka mongolite valitsejad ja, ja kui võib-olla mongolite all tiibetlast austati, aga mongolite siiski sellise valitsemise all tiibetlased oma selliseid traditsioone nagu edasi ei saanud arendada, olid küll need tavad, neid tavasid järgiti, aga selliste eriliste edasiarendamist ei toimunud siis peale seda mongolite lahkumist Tähelepanuväärne just see Tiibet lastel toimus nagu selline tõeline uuestisünd vaimses mõttes, et arendati seda vaimset maailma. Ja pole siis ime, et tiibetlased oma sellise vaimse maailmaga ei pakkunud huvi mitte ainult mungolitele, aga pakkusid huviga näiteks hiinlastele, kuigi me teame, et hiinlased on ju ka rahvas, kes ajaloos on tohutu palju asju leiutada, tanud, kellel tegelikult see vaimne maailm on ka olnud väga tugev. Aga jah, isegi hiinlastele, Tiibeti selline vaimne maailm pakkus huvi. Mõnede sajandite kohta Too on Tiibeti ajaloos ajaloolased üsna erinevatel arvamustel, see periood on 14. sajandi keskpaigas seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaigani. Hiina ajaloolased ütlevad, et tol ajal siiski Tiibet oli nagu selgelt hiinlaste võimu all Hiina siis mingi dünastia võimu all, aga tiibetlased ja siis mõned Lääne-Euroopa autorid jälle ütlevad, et tegelikult oli Tiibet selle aja jooksul valdavalt ikkagi päris iseseisev ja, ja mõnedel perioodidel ka nii-öelda pool iseseisev, aga, aga noh, sisuliselt siiski nagu kellegist sõltutud. Nii et noh, kuidas see nüüd täpselt oli, seda on raske öelda, aga nii või teisiti isegi kui Tiibet tol ajal selle mingi dünastia võimu all mingil ajal oli see mingisugust sellist väga eriliste olulist jälge Tiibet ajalukku jätnud. 1644. aastal tuli Hiinas võimule uus dünastia, tulid võimule Maniud rajasid oma Qingi dünastia ja siis maisud võtsid sisuliselt kogu Hiina oma võimu alla. Maisudes ülikond püüdis oma võimu alla saada ka tiibetit. Ja kuigi Tiibetisse saadeti sõjavägi Tiibetisse saadeti esindajad, siis siiski võib öelda, et see Mansude vahetu poliitiline mõjuvõim Tiibetis oli mitte ainult seitsmeteistkümnendal sajandil, aga ka 18. 19. sajandil üsna nõrk. Vormiliselt küll oldi nagu Mansude võimu all maga noh, sisuliselt ta oma sellist survet nagu nendele tiibetlaste ei avaldanud. Ja, ja mis on ka oluline, on asjaolu, et 1653. aastal rajasid tiibetlaste pooled Sis dalai-laama ja Mansu valitsejad preester-patrooni suhted. See näitab seda, et kamansud suhtusid tiibetlaste vaimsesse maailma suure austusega ja kui siis see tiibetlaste vaimne juht dalai-laama pidi siis hoolitsema selle Mansu ülikonna vaimse maailma eest, siis maisud omakorda võtsid kohustuseks kaitsta dalai-laamat ja kaitsta dalai-laama usku. Nii et sellest siis need nii-öelda preester-patrooni suhted. Samas need suhted ei tähenda seda, et maksud oleksid need kaitsenud kogu tiibeti rahvast. Suhted olid siiski just rohkem nagu tõesti personaalsed. Ühest küljest dalai-laama teisest küljest imperaator aga kokkuvõttes selle dalai-laama usu kaitsmine siiski oli teatavaks vihmavarjuks kogu Tiibeti alale ja kogu sellele tiibetlaste usule. Paraku need suhted, mis olid nagu heas usus kokku lepitud, praktikas alati ei toiminud. Nii oli tiibetlaste siis korduvalt selliseid aegu, kui neid rünnati erinevate naaberrahvaste poolt. Aga see Mansude ülikond ei teinud mitte midagi selleks, et Tiibet lasi nende rünnakute alt päästa. Ja võiks ka öelda seda, et noh, 18. sajandi lõpust ei osalenud Monsult Tiibeti asjade sisuliselt üldse. Ja 19. sajandil sisuliselt Ta oli niivõrd tõesti täiesti selline iseseisev piirkond. 1854. aastal oli olukord, kus Tiibeti ja Nepaali vahel puhkes sõda, Nepaal väljus sellest sõjast võitjana ja Mansu keiser, vaatamata sellele, et dalai-laama palus Ansu keisri käest abi, ei teinud mitte midagi selleks, et Tiibeti aidata. Kui vormiliselt oli ju see Tiibet sedasama maisu keisrivõimu all. Aga reaalselt jah, mitte midagi selleks ei tehtud seda oma piirkonda kaitsta. 19. sajandi teisel poolel hakkasid piirkonnas järjest olulisemat rolli mängima ka inglased. Inglased olid ära suutnud vallutada India, aga inglaste plaanid olid suured ja näinud oma vallutustel selles mõttes sisuliselt lõpu, et süües kasvab isu ja tahtsid ikka rohkem ja rohkem. Ja teisest küljest inglased kartsid selgelt, et põhja poolt on oma vallutustega järjest edasi minemas venelased ja, ja Tiibet seal kusagil inglaste ja, ja venelaste vallutuste vahetus läheduses tundus olevat üsna sellise strateegilise tähtsusega piirkond. Ja inglased püüdsid siis nende Mansu valitsejatega kokku leppida Tiibeti asjus. Mida siis Tiibetis võib teha, mida ei või, ja teisest küljest inglased tahtsid ka Mansudega kokku leppida kaubavahetuses tiibetiga. Aga jällegi, mis näitab, et maisudel sisuline võim selle tiibeti üle puudus on asjaolu et tiibetlased ei tunnistanud neid lepinguid, mida Mansu ülikud olid inglastega sõlminud. Tiibetlaste jaoks ei olnud see mitte miski. Ja ühel hetkel olid ka inglase sunnitud aru saama, et kui nad tahavad Tiibetis mingisugust rolli mängida, siis nad peavad asju ajama tiibetlaste ka otse. On teada ka siis see, et, et ka piirkonnas siis viibinud inglased saatsid oma juhtidele läkitusi, kus oli siis räägitud sellest, et tõepoolest, et tegemist on nagu naljaka olukorraga, et ühest küljest Mansud püüavad näidata, et see on nende piirkond, aga teisest küljest kogu hiigelsuures Tiibetis On Mansudel 500 või isegi alla 500 halvasti relvastatud sõduri ka inglased nägid, et siin nagu sisulise poole peal on hästi suur vahe ja kuna inglased tabasid ära, et, et Mansude võimu seal Tiibetis tegelikult ei ole, siis 1904. aastal vallutasid inglased Tiibeti ära. Et kui siiani olid tiibetlased ikkagi oma naaberrahvastega pidanud sõdima, siis siis ühel hetkel tulid neil tõsised kokkupuuted valgetega. Ja huvitav on jällegi see, et nüüd, sel ajal, kui siis inglased selle tiibeti ära vallutasid, siis algul need maisude valitsejad ei teinud mitte midagi selleks, et tiibetlased aidata või ei teinud mitte midagi selleks, et need inglasi minema tõrjuda. Aga tegelikult see inglaste vallutamine seal Tiibetis tuli tiibetlaste kasuks ja üsna kiiresti tabasid sellega tiibetlased ise ära. Nimelt sõlmisid inglased, Tiibet lastega siis lepingu, mis keelas võõrvõimudel sekkuda tiibetlaste siseasjadesse. Kahtlemata selline leping oli Tiibet lastele kasulik, seda enam, et inglased selle lepingu järgi justkui võtsid omale ka sellise teatava kohustuse seda lepingut tagada. Paraku suurte riikide poliitika eriti on tavaliselt vägagi pragmaatiline ja ühel hetkel inglased tabasid ära, et see leping Tiibet lastega on vähem oluline kui leping suuremate rahvastega. Ja 1906. aastal sõlmisid inglased lepingu Hiinaga. 1907. aastal sõlmiti leping Venemaaga ja nende lepingutega paganeti 1904. aastal sõlmitud lepingust Tiibeti ja see tähendas seda, et 1910. aastal tungisid siis hiinlased Tiibetisse ja ametlikult oli selle sissetungimise eesmärk selge see, et inglasi Tiibetist minema ajada, inglaste mõju Tiibetis vähendada. Tegelikult olid hiinlased aru saanud, et Tiibet on piirkond, kus sisuliselt nagu mingisugust sellist Hiina võimu pole ja tahtsid seda võimu seal kehtestada. Ja see 1910 on siis ka selles mõttes väga oluline, et tänu sellele, et Mansulinaste oma hiinlastest armee sinna Tiibetisse saatis tänu sellele Tiibeti vaimne juht dalai-laama ütles üles need õpetaja patrooni suhted, mis ju mitu sajandit olid kestnud ja noh, ta leidis, et need suhted selles mõttes ei toimi. Et kuidas saab olla keegi patroon, kes tegelikult tuleb mind vallutama. 1911. aastal kukutati Qingi dünastia Hiinas loodim Hiina vabariik. Võim Hiinas läks hiinlaste endi kätte. See tähendas seda, et hiinlased ka hakkasid kohe järjest enam püüdma oma võimu alla saada neid naaberrahvaid, kes Qingi dünastia ajal olid suhteliselt siiski nõrgalt selle Hiina põhiosaga seotud. Hiinlased vaatasid nii mongolite kui kui tiibetlaste poole et need alad täiel määral endaga ühendada. Samas nii tiibetlased kui mongolid nägid nendel segastel aegadel oma võimalust ja 1911. aastal näiteks tiibetlased ja mongolid sõlmisid omavahelise lepingu milles deklareerisid, et Nad püüavad saada iseseisvateks riikideks ja need rahvad püüavad siis teineteist selles aidata. Aga jah, segased ajad tähendasid seda, et 1912. aastal Tiibetis toimusid mitmed lahingud, mitmed sõjategevused, tiibetlased ründasid Tiibetis olnud Hiina vägesid, alistasid need väed. Sama aasta oktoobris tungisid Tiibetisse uuesti suure Hiina väed ja toimus selline vastastikune mõõduvõtmine. Mõne lahingu võitis üks mõnela lahingu, teine pool. Aga lõpuks õnnestus Tiibet lastel sellest sõjategevusest võitjana välja tulla. Ja 13. veebruaril 1913. aastal kuulutas 13-st dalai-laama Tiibeti iseseisvaks riigiks. Ja selleks, et neid piirkonnas üsnagi keerulisi suhteid korrastada, korraldati inglaste eestvedamisel selsamal 13. aastal Tiibeti Hiina-Briti ühiskonverents kus siis püüti määratleda Tiibeti staatust ja püütiga määratleda neid omavahelisi suhteid. See konverents ei paistnud esialgu nagu midagi positiivset toovad, sest et igal pooled olid vägagi erinevad arusaamised asjast. Aga lõpuks lõppes asi sellega, et inglased ja tiibetlased sõlmisid omavahelise lepingu. Hiina selle lepinguga ei liitunud. Ja selle lepinguga määratleti siis ilma Hiina osavõtuta. Hiina Tiibeti suhted? Tiibet jaotati sisetiibetiks ja, ja välistiibetiks. Ja, ja see tähendas seda erinevatel Tiibeti aladel olid Hiinal erinevad õigused näiteks sellel piirkonnal, mida me tänapäeval tunneme, autonoomsed iibetina, vot sellesse piirkonda. Hiina ei tohtinud saatega ühtegi oma sõdurit, aga piirkonda, mis asub selle niinimetatud autonoomse Tiibeti ja selle päris hiinlaste ala vahel, vot selles piirkonnas võis siis Hiinal olla ka selline piiratud väekontingent ja ja, ja Hiinaga siis noh, teatavad sellised õigused kontrollida seda ala, nii et see leping oli selles mõttes segane, et ühest küljest justkui nagu selle lepinguga tunnustati Tiibeti iseseisvust aga teisest küljest siiski selle lepinguga ka nagu piirati seda Tiibet, et iseseisvust natukene Hiina kasuks. Ega hiinlased jah, selle lepinguga muidugi ei leppinud, seda lepingut ei tunnustanud ja 1918. aastal alustasid hiinlased uut sõjalist pealetungi Tiibetisse. Hiinlaste üllatuseks olid tiibetlased nii tugevad, et suutsid hiinlased tagasi lüüa. Ja augustis 1918 sõlmisid hiinlased tiibetlased rahulepingu millega määratleti Tiibeti Hiina ajutine piir. Kusjuures ajutine piir mööda Jangtse ülemjooksu Tegelikuses reaalselt kehtis kuni 1949. aastani. Nii et ajutine piir osutus vägagi kestvaks piiriks. Kui rääkida 20.-test 30.-test aastatest, kuidas siis Hiinas olid ajad keerulised? Pidevalt toimusid sisesõjad, punahiinlased ja Hiina rahvavabariik, kelle vahelise sõjategevus toimus, mõlemad neid väikerahvaid, kes seal hiinlaste naabruses elasid, pidasid oma omaks. Ja nii oligi siis, et kahekümnendatel ja kolmekümnendatel seal aastatel Hiina sellises ametlikus retoorikas kogu aeg suhtuti nii mongolite aladesse kui ka tiibetlaste aladesse kui põlistesse Hiina aladesse kui Hiina osadesse, mis on hetkel noh, Hiinast nagu natukene lahus, aga millel tegelikult ei tohiks mingisugust õigust Hiinast lahus olla ja kui rääkida veel 30.-test aastatest sisse, Tiibeti iseseisvus jäi selles mõttes natukene nõrgaks, et ega maailma riigid seda eriteid unustanud. Tiibeti pealinnas oli olemas Briti, mis on Hiina, mis seal olid olemas Nepaali ja Bhutani diplomaatilised esindajad. Aga see oli ka paraku kõik. Ja näiteks isegi Tiibeti välisministeerium loodi alles 1942. aastal teise maailmasõja lõppedes. Tiibet tahtis ka oma situatsiooni nagu parandada või tiivad tahtis oma iseolemise õigust tugevdada ja seetõttu näiteks kui 46. aastal toimus Hiina rahvuskogu Sis Tiibet keeldus sinna oma esindajaid saatmast. Hiina küll nendelt aladelt, mis olid reaalselt Hiina võimu all, võttis nii-öelda tiibetlasi sellele rahvuskogule vägisi kaasa ja ja siis nagu paberite järgiga tiibetlased tegelikult seal rahvuskogul kirjutasid Hiina pool soovitud dokumentidele alla. Aga tegelikkuses need, kes alla kirjutasid, ei olnud Tiibeti poolt saadetud esindajad 47. aasta piirkonnale väga oluline Iseseisvus India ja otse India iseseisvumine see jällegi, nagu andis Tiibet lastele sellise tõuke või soovi ka oma staatust paremini määratleda. Ja näiteks India lõi Tiibeti pealinnas Laasas ka oma misjoni, saatis sinna oma esindajad ja kusjuures kummaline on see, et brittide esindajad lahkusid ja asemele tulid India esindajad ja arvan, et selle 47. aastaga selle ajaga, kui siis India iseseisvus, ongi põhjust see saade siinkohal lõpetada. Sest Järgneva, 48. aasta ja veelgi edasi 49. aasta sündmused haakuvad juba nagu tihedamalt selle hilisema perioodiga. Kui Tiibeti alad olid Hiina rahvavabariigi osa. Me jätkame saadet tiibetlastest järgmisel neljapäeval. Stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk.