Emakeelepäeval kuulutati välja Kultuurkapitali aastapreemiat kirjanduses ning meie tänane saatekülaline on luuletaja Eda Ahi kes pälvis auhinna oma luulekogu eest. Sõda ja rahu. Tere tulemast klassikaraadiosse ja palju õnne selle suure tunnustuse puhul. Suur tänu õnnesoovi eest ja suur tänu kutsumast. Sinu uusim luulekogu on siin meie ees laual ka ja esimene asi, mida selle puhul märgata on selle kaas pool sellest on kollane pool sinine ja nende Ukraina lipuvärvide taustal on üks pea, kust tõuseb välja selline üle-elusuurune suitsujuga. Mida räägib see kaasmeile sinu luulekogu kohta ja mida ütleb see sinu kui luuletaja kohta? Jah, tõepoolest, tegu on Ukraina lipuvärvidega, kujundaja Ander Avila on on otsustanud sellise kujunduse kasuks. Mis mul saab selle vastu olla, sest seda poolest peegeldab sisu minu arvates üsna tabavalt, et suurem osa sellest kogust mitte öelda kõik tekstid on kirjutatud ühe aasta jooksul, mille ma veetsin Ukrainas. Või siis selle aasta mõju all olles või selleks valmistudes äärmisel juhul. Ja mis puutub sellesse tossavasse väikesesse peasse, siis? Ma imestan, et nii paljud tublid inimesed oma terava silmaga selle koheselt avastavad ja seda märkavad, sest et näiteks mina esimese hooga üldsegi ei näinud, et see on niisugune. Kujundusdetail on. Et ma nägin küll muidugi seda suitsujuga, aga ju siis see näitab seda, et ma ei ole väga hästi detailidele orienteeritud inimene. Mina kuulsin seda uudist alles siis, kui, kui kogu oli ilmunud esitlusel, kui ma ei eksi. Aga jah, ei tõepoolest ka see tossama pea kujund kirjeldab suurepäraselt ühte selle kogu külgedest, et tõepoolest see rahutus selles pealkirjas ei viita mitte ainult rahutusele riigis, kus ma viibisin, vaid ka inimese enda sees ja minu enda võib-olla ärevusele või pidetusele. Selle aasta jooksul. Nii nagu ka varasemates luulekogudes oled ka selles teinud viiteid kas mingitele kirjandusklassikatekstidele või suurkujudele kultuuriloos Maidi aadamast, Dostojevski nii. Miks sind nende poole tõmbab ja miks sa nende poole pöördud? Ma arvan, et mind kirjanikuna on algusest peale väga palju inspireerinud just nimelt keel ja kirjandus iseenesest. Eks siin ole oht sattuda sellisesse sogases kinnisesse tiiki oma teekonnal, aga samas on minu arvates äärmiselt kannastav ja innustav leida mingeid pidepunkte nii keelast endast kui ka meid ümbritsevast kirjandusest, mitte ainult Eesti, vaid ka maailmakirjandusest. Ja võib-olla kuidagi ütleme nendest pile punktidest kinni haarata, neid natukene võib-olla edasi arendada nii-öelda Cham, mida või, või improviseerida neid edasi arendada siis ükskõik, mis suunas siis tundub parasjagu õige olevat. Aga oled sa kinni võtnud just nendest, kes on sulle kuidagi olulised või on see olnud juhuslik? Ma arvan, et iseenesest see, kes ja mis on mulle oluliseks elu jooksul muutunud, on omal moel juhuslik, nii et mõlemat. Kui sa 2012. aastal ülikooli lõpetasid, siis pärjati sind kohe Betti Alveri kirjandusauhinnaga, vist siis sinu esimese luulekogu eest. Jah, see oli, see oli minu esimene luulekogu maskiballi eest ja sa tsiteerisid mõni aeg pärast seda antud intervjuus ühte luuletajat, kes on öelnud, et luuletajal on see probleem, et enamik tema õpetajaid on surnud ja kellegagi nõu pidada ei saa. Kes on siis need Need surnud, kellega sina oleksid tahtnud nõu pidada ja ja kas on ka elavate hulgas neid, kellelt sa tahaksid nõu küsida, aga pole seda võib-olla teinud? Mingil põhjusel, no õnneks mul on olnud võimalust rääkida väga paljude heade elavate luuletajatega elavate klassikute, aga kes on siin Eestis, see on niivõrd väike riik meie ümber nii-nii lähedal, alati ja, ja alati on võimalik astuda inimestele ligi ja nendega nendega tõepoolest nõu pidada või rääkida. Aga mis puutub meisse, keda enam elavate kirjas ei ole, siis tõepoolest pidevalt lugedes, avastades kirjandust rännates ringi komistan ma võib-olla inimeste või kirjanike otsa, kes, kes, kes, kes on mulle varem võib-olla mingil konkreetsel viisil natuke tundmatumaks jäänud ja kellega ma kindlasti hea meelega sooviksin maha istuda ja natukene rääkida, pigem pigem võib-olla kuulata mis, mis neil on öelda oma konkreetsete kirjutamismuredega nende poole pöörduda. Et ei astu nõupidamist. Ma mõtlen võib-olla laiemalt kui, kui ooden selles konkreetses tsitaadis Erinevalt paljudest oma põlvkonnakaaslastest kirjutad sina riimilisi luuletusi. Oled sa mõelnud, kust see on tulnud? No ma arvan, et tõenäoliselt on see priimilisus aja jooksul natukene muutunud või teisenenud, et ma ei pea seda oma oma luule oma tekstide peamiseks selliseks ütleme, omaduseks või. Aga? Nojah, eks ikka just nimelt nende juhuste juhuste kaudu ilmselt on läinud, nii et ma, et ma kirjutan liimis võib-olla tol hetkel, kui kui ma olin, ma ei tea välistele mõjudele kõige vastuvõtlikum ja minu sisemine Rütma luuletajana oli just hoogu võtmas või kujunemas, sattusin ma lugema suurepäraseid just nimelt rütmistatud ja liimitud tekstide kirjutajaid, kes kindlasti avaldasid mulle mõju, aga ma ei saa öelda, et et mulle oleks mõju avaldamata jätnud ka väga hea vabavärss, mida jällegi meil Eestis on väga palju. Tõepoolest, luule on aja jooksul olnud Eestis, mulle tundub au sees ja kuidagi erilisel kohal Küllap ilmselt selle kaudu, kui oluliseks me peame oma keelt. Ja ma usun, et, Et mingil moel ühel või teisel jõuab, jõuab luule ikkagi kõikide eestlasteni ja, ja kuidagi naha vahele. Poeg. Sa ütlesid, et sa ei pea riimilisust oma luuletuste puhul selliseks põhiliseks tunnusjooneks, aga mida sa siis näiteks? Pead mulle üldiselt meeldib jätta see otsus lugejatele, professionaalsetele, lugejatele, kriitikutele või siis või siis neile, keda lihtsalt on mingil põhjusel huvitanud, mida ma kirjutan. Ja isegi jah, oma oma arvamust ei hakkaks siia peale suruma kellelegi. Et mul on hea meel, kui inimesed loevad minu minu tekste, kui nad leiavad sealt midagi. Ja ma jätan täielikult vaba voli otsustada selle üle, millised need tekstid on või mida sealt igaühe jaoks leida on. Nendele lugejatele. Üks asi, mida selline riimilisus kaasa toob, on võib-olla rangem rütm, mis omakorda hästi tihti inspireerib heliloojaid neist laule tegema ja ka sinu mõnest luuletusest on on tehtud laul. Mis tundega sa kuulad neid, kas kas need räägivad sama lugu, mida sina rääkisid oma tekstiga? Jällegi, ma arvan tõesti, minu jaoks ei ole see nii väga tähtis, kas lugu on sama isegi huvitavam on võib-olla see, kuidas see lugu on teisenenud. Näiteks ka oma luulekogude kujunduse puhul on mulle olnud väga tähtis jäta kujundajatele vabad käed. Et neil oleks võimalus interpreteerida raamatu sisu just endale kuidagi sobival või, või neid innustaval moel. Noh, mind huvitab see, mis, mis minu tekstidest edasi saab mitte see, kuidas need on sündinud niivõrd-kuivõrd, see, kuidas, kuidas neid loetakse või, või mis neist edasi sünnib. Et täpselt sellise ütleme avatud huviga olengi ma kuulanud ka oma oma laulude, oma luuletuste ütleme, viisistusi ja edasiarendusi muusikas. Nii et sa annad siis nagu nad enda sees ka täiesti vabaks. Ja ma arvan, et võib nii öelda küll. Kuidas sa, ma ei tea, kas taluma on õige sõna, aga kuidas sa saad hakkama sellega, kui sinu tekste ette loetakse, meeldib sulle seda kuulata? Jah, meeldib ikka. Mulle meeldib üldiselt, kui, kui loetakse hästi ette Mitte et ma sellega kuidagi hindaksin oma tekste. Aga, ja jällegi on see põnev minu luuletuste interpreteerimise viis ja näitab midagi selle kohta, annab mingit tagasisidet selle kohta, mida lugejad nendes tekstides näevad. Hando Runnel on kunagi väga huvitavalt kirjutanud, et tema jaoks on siis lugemiseks kirjutatud luuletuste kuulamine kõrvadega vahel piinlik ja piinav, et sinus ei ole seda vastuolu kunagi olnud. Ei eiei. Me ei ole huvitav, kas Runnel on öelnud seda omaenda tekstide kohta või siis üldiselt luuleta lugemise kohta otseisiti selgu tõesti, seda oleks põnev teada. Aga ei, mind ei häiri üldse. Kuidas sa saad hakkama kriitikaga, mida ikkagi ajakirjanduse veergudel ilmub? Mulle tundub, et algusaegadel eeliti alguses, oled sa saanud väga head tagasisidet, nagu igal tasemel sind võrreldud Betti Alveri ka. Aga näiteks ma ei tea. Alvar Loog kirjutas jällegi väga karmilt eilses Postimehes, et kuidas, kuidas sa sellega hakkama saad? Jah, tõepoolest olen, on ütleme, arvustuste seas olnud nii võib-olla liigagi head tagasisidet kui ka natuke kehvemad. Aga ma arvan, et ma suhtun üldiselt üsna neutraalselt tagasiside asja, ma olen selle eest tänulik. Mul on hea meel, kui kui keegi on võtnud vaevaks lugeda minu kogu ükskõik millist ja kirjutada sellest argumenteeritud, konstruktiivse arvustuse ja ma alati loen neid väga hea meelega. Aga selles mõttes ei suuna kuidagi sinu luulelisi otsinguid. Või kuidas sulle tundub, kui on võimalik, siis ma kindlasti omaenda piiratud mõistuse piires püüan arvesse võtta seda, mis, mis mulle on, kas siis heaks või halvakspandud ja, ja, ja sellest juhinduda. Aga üldiselt olen ma üsna intuitiivne oma kirjutamisprotsessis ja võib-olla siis vormistamise faasis või toimetamise faasis. Püüan oma ajukärude vahelt välja otsida, siis mingid sihukesed argumenteerituma kriitika. Ütleme kaustad ja siis neid rakendada toimetades oma tekste, aga ma arvan, et esialgu lihtsalt kirjutades oleks mul raske hakata väga teadlikult arvesse võtma seda, mis on, mis on kirjutatud öeldud. Aga tagantjärele, kelle arvamus või hinnang on sinu jaoks oluline? Oleneb, mis mõttes oluline? Et kas sellisel viisil, et ma hakkan seda arvesse võtma või siis selle isegi selle väliselt. Ma arvan, et lugemist ja kuulamist väärib iga arvamus seda kindlasti. Nii muusika puhul kui ka raamatute puhul on nende väljaandmine tänapäeval muutunud väga lihtsaks ja antakse välja ka justkui luuleraamatutes viibivaid. Et selliseid väljaandeid, millel nagu mõne inimese jooksul luuletustega väga-väga vähe pistmist ja kirjandusmaastik on, võib öelda väga kirev, aga samas ka segadust tekitav lugeja jaoks. Kuidas sina suhtud sellesse, et tänapäeval võib sisuliselt kõike välja? Jällegi mul on, ma arvan, väga hea meel selle üle, et, et on nii palju erinevaid väljendusviise vorme, vahendeid, et olla. Me ei, keegi ei ole oma, oma väljendusvormis ka mitte žanriliselt surutud väga konkreetsetesse piiridesse. Et maailm muutub ja kirjandus koos sellega. Ja võib-olla siin on just nimelt Raskusi põhjustab võib-olla selles kogu olukorras see, et inimestel on lugejal on raske valida leida üles seda, mis teda ennast tõeliselt kõnetab. Ka esimene lahendus selles olukorras on nähtavasti lugeda rohkem püüda lugeda, rohkem püüda veelgi enam võib-olla leida seda, mis kõnetab. Aga kindlasti mängib siin rolli ka hea kriitika just nimelt sellepärast meil ongi vaja kõrgel tasemel kriitikat igas loomevaldkonnas, ma usun. Mis aitaks leida just nimelt argumenteeritud arvustuste arvamuste toel inimestel seda, mis, mis võib neile päriselt korda minna. Kas nende kaudu leiad ka sina endale seda lugemist, mis, mis sind huvitab jah, ikka? Ikka ikka. Keda oma põlvkonnakaaslastest, nii luuletajatest kui ka tegelikult valdkondade üleselt pead sa oma mõttekaaslasteks. Mul oleks raske praegu hakata mingisuguseid konkreetseid nimesid esile tooma. See on huvitav, et mõttekaaslust kui selline. Mulle tundub, et sellest räägitakse üsna vähe, vähemasti kasutades seda konkreetset sõna. Ma ei tea, kuidas sulle paistab muusikamaailmas, aga mulle tundub, et mõtte kaaslus võib-olla kuidagi muutunud ja tänapäeva maailmas natukene teistsuguse tähenduse omandanud. Et olla muutunud natukene laiemaks. Mõttekaaslast võime me leida ka just nimelt näiteks internetiavarustes ühel või teisel moel, see ei pea enam olema Ma miski, mis avaldub. Konkreetse seltskonna kokkutuleku kaudu või või kirjandusrühmituste tekke kaudu. Et kuidagi neid osakesi ruumis, millega ühenduda ja ühisosa leida, paistab olevat tohutult palju. Ja neid viise, kuidas nendega suhestuda, samuti et mõttekaaslust kui sellist. Jah, Ma kindlasti otsin aga mitte võib-olla niivõrd teadvustatud kujul, kui, kui, kui ma kujutan ette, et varem võinuksid kirjanikud seda teha. Et sa tunned, et sulle näiteks siis piisab sellest täpselt nagu sa ütlesid, et mõte kaasus juba avaldub tänapäeval sellest, kui sa leiad mingisuguse arvamuse võib-olla siis millega nagu suhestuda ilma inimest tundmata, et see ei pea olema inimeste tasandil. Kas sellist asja saab? Ei igatse, et igatsen ikka loomulikult ja ma arvan, et ma leiangi seda kindlasti väga paljudes võib olla vestlustes sõprade, kaaslastega, juhuslikest kohtumistes, inimestega, keda ma nii hästi ei tunne. Ma arvan, elavat vestlust on väga raske asendada ka lihtsalt selle juurde on veel tulnud tulnud see kõigelt mujalt leitavate loetavate arvamuste pillerkaar. Aga kirjandusrühmitused on minevik, võib nii öelda. Ma ei oska selle kohta tõesti mitte midagi öelda, ma arvan, et see on, see on miski, mida, mida võivad kõige paremini hinnata osata. Kirjandusteadlased. Analüüsides seda, mis on olnud ja, ja, ja mis võib-olla praegu on ja, ja on tulemas. Et kahjuks jah, ma ei julge niisugust uljast ennustust praegu teha. Tuleme nüüd lõpetuseks tagasi aastasse 2012, kui sa said Betti Alveri kirjanduspreemia, ütlesid tookord nii, et ma tahaksin, et mu tekstidest jotsitaks mitte mind vaid et iga inimene otsiks neist iseennast. Millise ülesande siis sinule, kui luulet. Tajale püstitab tõenäoliselt kirjutada lihtsalt endast ja oma oma ütleme sellisest maailmast läbi omaenda vaatevinkli võimalikult ausalt ja nii hästi, kui ma oskan. Ilmselt inimeste ühisosa on suurem, kui, kui esmapilgul paistab ja meie elukogemus oma erinevuses on siiski mingitelt põhi, põhitoonidelt või põhiseliselt kamalt helistikult üsna sarnane. Ta, kirjutades võimalikult ausalt sellest, kuidas mina asju kogen, usun ma, et võibki jõuda teisteni. Muidugi ei piisa lihtsalt aususest, kui, kui seda väljendatakse kehval viisil või kohmakal viisil. Eks ma püüdlen ka paremini kirjutamise poole tehniliselt paremate väljendusvahendite poole. Ma palusin lõpetuseks, et sa loeksid oma luulekogust sõda ja rahutus ühe luuletuse, võib-olla sa ütled midagi täiesti valiku tegin küll mina, aga võib-olla sa ütled midagi luuletuse kohta, siis. Loed seal, see on selle kogu kontekstis selles mõttes eriline luuletused kirjutatud vahetult enne seda, kui ma läksin Ukrainasse. Ja Ja ta on sündinud minu arvates kohe eriti intuitiivselt ja väga-väga pildilist rada pidi. Kuidagi see kujutluspilt lihtsalt haaras mind mind endasse ja ma püüdsin selle võimalikult täpselt ja hästi kirja panna, nii hästi kui ma tol hetkel oskasin. Aga tegelikult selline kaheosaline luuletus, mille pealkiri on stsenaariumid sinise suur mere kaldal. Ja ma loen, et teise stsenaariumi Kohtume kunagi sinise suur mere kaldal. Võib-olla teises või sajandas olemisvallas. Minu usk jääb küll teiste omale alla. Aga mu tahe on vahedam mõnestki muust. Miski ei ole tõepoolest raiutud Girli aga üht-teist on tahutud vähemalt puust. Mida sa usud ja keda sa surelik teenid? Mida sa ikka? Üks puuslik on julmuse jumal. Teine tuimuse. Kolmas on valede vardja. Armastan alati ausust ja igatsen ilu. Kummardan kirkust ja palvetan paljast tõtt. Teada, et kunagi kütavad maailmaruumi palgid me silmis targemad vapramad meist paremat teadmist teist vist naljalt ei leia. Tõuskume aasta ringidest soojust ja suitsu, vaid väheke virilad vingu ja süütunde sütt. Suur mere kaldal, kus õõtsuvad palmid ja püügid puhuvad tuuled ja nendes sume öö, tuhk. Naerad mind otsatult piiritult paitud ja nöögid. Lõpuks on saabunud selleks üks lõputu puhk. Aitäh Eda, aitäh, et sa tulid saatesse ja aitäh selle selle luulekogu eest. Soovin sulle siis, et et täituks kõik see, millest ise lootsid, et sa oma luulet kuidas oma luuletuste puhul edasi liigud ja jääme siis ootama sinu uusi raamatuid. Aitäh. Suur tänu Sulle kutsumast ja heade sõnade eest.