See oli ilus päikeseline hommik, mõned päevad tagasi. Kabinetis kirjutuslaua taga istub keskmist kasvu mees. Tal on hallid juuksed, vurrud veidi väsinud ilme. Kuid silmad on erksad. Elurõõmsad. Ta kannab tumedat ülikonda ja tema rinnal särab Nõukogude Liidu kangelase kuldtäht. Kuulajad arvatavasti taipavad, kus me viibime. Jah, oleme meie sotsiaalkindlustuse ministri Endel Puusepa kabinetis. Temale tahamegi täna öelda tere rindemees. Tavaliselt arvatakse, et Nõukogude Liidu kangelased on inimesed, kes kunagi kas sõja ajal ka vaherahuajal mingisuguse ühekordse kangelasteoga sarvastan pannud, millega keegi teine võib-olla hakkama poleks saanudki. Minuga ei ole, see juhtuvad nii 1000 942. aastal. Kevadel eeldades vaenlane uuesti suure pealetungiga. Suvi kampaaniat alustab ja vanem põlvkond mäletab väga hästi, et sel ajal ootasime kõik pikisilmi teist rinnet. Inglaste ja ameeriklaste lubatut. Ja siis tuli nõukogude valitsus otsuseks saata välisminister Inglismaale ja Ameerikasse et silm silma vastu kokkuleppe saavutada selle teise rinde avamiseks. Kuna aga rinne oli tol ajal Moskval Siis selleks, et reisida Moskvast Londonisse oli vaja minna üle vaenlase territooriumi üle 2000 kilomeetri. Ja mulle tehti ülesandeks siis reis ära teha. Moskva, London, Washington ja tagasi. Mis lennuk see oli siis tookord. See oli tolle aja parimaid lennukeid. Üks lendava kindluse tüüpi välja mootormasin kus lennukõrgus võis ulatuda 12 13 kuni 14 kilomeetrini. Nelja-viiesaja kilomeetrikiiruse juures võis ta katta viis-kuus 1000 kilomeetrit. Ja ühtlasi võis ka kaasa võtta kuni viis tonni pomme. Praegu pole see enam saladus, siis see oli suure saladuse katte all. Ja sellise lennukiga sai see reis siis ära tehtud. Ja selle eest, et see reis sai õnnelikult lõpule viidud. Aga muidu tegi mulle ja terminile Nõukogude Liidu kangelase aunimetus. See päev, ma usun, et on teile küll kogu eluks meelde jäänud. Kõige rohkem on meelde jäänud see päev, mil me maandusime Moskva kesklennudroomile tagasi tulles tagasi tulles, sest siis ma tundsin, et mul on niisugune koorem oli sillast vajunud mida mul ei enne ega ka pärast enam kunagi pole olnud. Kindlasti see oli kõige vastutusrikkam momentist teie suure isamaasõjapäevadest üldse. Aga kui ma küsiksin, milline oli kõige raskem või ohtlikum teil enesele moment terve suure isamaasõja kestel? Vaenlase tagalasse on alati ohtlik, et isegi raske ütelda, missugune neist kõige ohtlikum võis olla. Kuna need tavaliselt töötasime, öösel olime imetatud öised pommitajad siis kõige ohtlikum oli lend, mis me sooritasime tol ajal, kui vaenlane ründas Moskvat ja kuderiaani trangigalonil olid peanskis. Siis saime korralduse teha päevane rünnak Nende ankidele. Ja peab ütlema, et see oli tõesti kõige ohtlik. Nii hävitajad kui ka alt. Õhutõrje nägi meid väga hästi. Suured lennukid, üle 60 meetri, tiibade laius viis medali pihta, nagu rahet. Iga ükski seal käis sai, aga meie õnneks keegi ei jäänud siin kõik, tuleme tagasi. Mittu lahingu lenduda, üldse olete sooritanud. Kas te seda teate? Midagi 100 piires mu isiklikul arvel? Lahingulende, igaüks neist 10 12 14 tundi sinna tagasi. Kuna lahingulennud teostus meie lennuväeüksus olid Moskva, Berliin ja tagasi Moskvarsteetin, Moskva Tanssic, Königsberg, kaugelt tagala sõjalis-strateegiliselt ja poliitiliselt objektid, mida hakkas pommitama juba augustikuul 1941. Kuidas on möödunud teil need 25 aastat, mis meid mõne päeva pärast lahutab võidupäevast. Kas te olete nende aastatega rahul, kas nad on teil õnnelikud olnud? Siin võiks Jaan praegast. Ta veel kohaneb, meenutada Leninit. Minu meelde on jäänud Lenini nimi üsna poisikesepõlvest. Aegadest, mil toimus kodusõda Siberis. Aastatel 1918 20 kus me kogu perega isa, ema, vanaema, mina varjasime ennast taigas kuuldagi valge kaardlaste teest. Isa käis koos partisanidega tegelikus võitluses. Meie aga olime nagu hiired, vaiki, et keegi meid ei kuuleks. On levinud nimi on mulle meelde jäänud, sest tema nimega oli seotud kõik, mis ümberringi toimus. Veidi hiljem 1924. Pakadel jaanuarikuul, mil kurb sõnum, et Leninit enam ei ole üle terve maavalgus. Sellel jaanuaril me kõndisime kolm külapoissi jala 25 kilomeetrit eemal olevasse maana rajooni komsomolikomiteesse ja palusime komsomoli sisse kirjutada. Ja sellest saadik mul pole õieti olnud tööd, millega ma rahul ei oleks kuna mul pole olnud kunagi endal võimalust, välja arvatud lennu asendus, kuhu ma ise vabatahtlikult läxil. Pole olnud kunagi võimalust ei töökohta ega töö iseloomu valida. Ja mind on alati suunatud ja ma alati mõistnud, et sinna, kuhu mind on suunatud, seal, mind on kõige rohkem vaja kõik seda teha, mis ma üldse suuteline tegema. Aga teie praeguse töökohtade olete juba õige mitu aastat olnud väga vastutusrikkal sotsiaalkindlustuse ministri amet kohal. Kas see töö meeldib teile veidi, pole iialgi endale niisugust küsimust esitanud. Ei, ma ei ole esitanud ja teater ei saa vist ollagi mingit paremat tööd ega töölõiku kui otsene nõukogude inimeste teenindamine ja abistamine. Ja nii varem pikki aastaid on ülemnõukogu presiidiumis ülemnõu presiidiumi esimehe asetäitjaks kui ka hiljem, kui ma 62.-st aasast salgns investeerimisel on, on kogu aeg põhitöö, just seisnebki selles, et inimesi nende hädades abistada. Järelikult see veerandsada on teil õnnelik veerandsada olnud? Ilmtingimata, aga ma tean, et teid pole kutsunud mitte ainult taevakõrgused, vaid ka mereavarused. Valged purjed, kumb tehti seemneid haiglas, lendur või purjesportlane? See oli peaaegu üheaegselt. Kui ma sattusin Leningradi ja lennuasjanduse teoreetilisesse kooli siis samuti avanes mul võimalus esimest korda minna merele purje all. Aga põhiliselt purjetajat sain alles siin Tallinnas. Kui meri oli iga päev käe-jala juures siis võisime oma Raevuka selle peale ära kasutada. Nüüd on ka kevad, on käes ja suvi tulemas. Millised plaanid on? Ei oska praegu ütelda, kõigepealt vaja remont teha. Katamaraan vette lükata. Ja siis näeb, oleneb sellest, mis tervis lubab ja tore aitäh teile ja head tuult purje.