Täna on võidupäev. Lubage sel puhul teile, seltsimees Arnold Meri kõigepealt palju õnne soovida. Suur tänu. Suur isamaasõda kestis 1418 päeva. Palun meenutage ühte päeva neist, ma mõtlen seda päeva, kui esimene Eestimaa mees võitles välja Nõukogude Liidu kangelase kuldtähe. See oli juulikuus, kui ma eksi, kolmandal biorinnel viibimise päeval. See vist pidi olema midagi, kas 15-l või 16. juulil. Umbes mind viidi üle raadioroodu. Varem olin õpperoodus ning kästi õhtul koos kolme raadiomasinaga suunduda eesliinile, et selleks, et kindlustada sidet eesliini ning korpuse staabi vahel ja millises rindele, kes oli? See oli umbes 20 või 25 kilomeetrit võib-olla isegi 30 kilomeetrit. Need arvatavasti kuskil Polhovi all ja juhtus niiviisi, et umbes lõuna paiku. Seda otsustan lihtsalt selle järgijaid, istusime katelokkidega ja sõime omasse Toris õppi. Äkki selgus, et me või äkki öelda tõmmati meile nii-öelda automaatide tuli peale oli väga raske midagi aru saada. Sel momendil ühtki komandöri, ühtki ohvitseriga poliitjuhti seal kohas ei olnud. Teie olite mina, olin poliitjuhi asetäitja, roodu poliitjuhi asetäitja ja palju aegused auastet ei ole? Tol ajal oli, ta on umbes selle vanema võistoshina võrdne, sellele ainult kuulub poliitkoosseisus oli niisugune poliitkoosseisu kõige algelisem niisugune lüli ja kui paljud neid mehi mehi mul tegelikult ei olnudki, sellepärast et oma selle raadioroodu meessega ma alles sain tuttavaks võib-olla mõni tund või paarkümmend minutit enne seda. Aga neid mehi, kellega ma enne olin koos, nemad olid juba kuskil mujal, neid ma üldse ei tundnud, need ümberringi olid enam-vähem nii-öelda juhuslikud juhuslikud inimesed. Eks osa nii-öelda meie roodust selles uues roodust, aga osa üldse ei tea, kus, sellepärast et et mõni aeg tagasi veel ees, siis me saime värske täienduse. Need olid kuskil Kurski oblastist, noored poisid, need, neid ma isegi näopidi ei tulnud. Palju neil ikkagi oli, nendega ütlesite lahingut. Siis kui sattusime selle tule alla, siis kõige peal ma käisin luurel välja selgitamas, mis seal üldse ümberringi lahti on. Nii et vahepeal jällegi siis kui ma jõudsin tagasi, need mehed olid muutunud, mõned olid ära kadunud, teised tasemel ilmunud need korjasin laia umbes ja Need Ma umbes korjasin midagi, võib-olla 25 30 mehe ümber. No luurel selgus, et ikkagi tegemist sakslastega, sellepärast et meie poisid olid veel korraliku sõjaväemundrites, ainult viisnurgad olid ees ja alguses arvasin, et võib-olla, et tegemist on lihtsalt mingisuguse segadusega. Mõni väeosa arvas, et tegemist on sakslastega. Aga siis selgus, et tõesti nii-öelda tungivad peale sakslased, kus nad said sinna, seda tol momendil muidugi Karu ei ole saanud. Ses rindejooneni oli ikkagi vähemalt paarkümmend kilomeetrit. Mõtlesin, et tegemist on lihtsalt väikse parašütistide rühmaga, kes kavatseb tekitada paanikat. Ja arvasin, et niipea kui nad saavad kasvõi kõige pisema organiseeritud lööki, siis nad muidugi siit otse jalamaid kadunud selja taga, meil oli korpuse staap, meie noh, tulevase positsioonis selle pärast, mitte mingis positsioonis seal muidugi ei ole olnud. Lihtsalt võsastik. Aga meie nii-öelda tulevase positsiooni ja korpuse staabi vahel enam kedagi ei olnud. Nii et üht ma teadsin, et kui meie ei osuta seda vastupanu, siis muidugi mõnekümne minuti pärast. Need on juba nii-öelda staabikirjutajate hulgas, nii palju kui ma oskasin ja nii palju, kui ma suutsin valisin sellise positsiooni, et vähemalt oleks ees midagi näha. No ja siis mõnekümne minuti pärast olidki sakslased ees. No nii palju, kui neid sinna tuli välja. Vintpüssidest tõmbasime ikka maha. Saksa olid ees ära kadunud, siis paar korda veel proovisid ikkagi läbi murda, aga tõrjusime neid ikkagi tagasi. Mõne aja pärast tõmmati meile juba miinipildujate tuli peale mis oli muidugi palju halvem, sellepärast et nagu ma juba ütlesin, kaevikuid meil ei ole olnud ja seal muidugi lihtsalt lagedal maal või põõsaste ja nende puude taga võis öelda, et iga peaaegu iga miin leidis endale ohvrist. Varsti minagi sain esimest korda haavata, pidi ikkagi organiseerima edasi seda sakslaste tagasitõrjumist. Eks ma enda järgi juba tundsin, et arvatavasti poistel. Enesetunne on muutunud päris halvaks. Need tuli ikkagi vahest poiste vahel roomata ja natuke julgustada. Siin tuli selline mõte pähe, et hakkame sakslaseid tulistama kogupaukudega sest tihedas võsastikus me 11 ei ole näinud, muidugi nägime nii paar-kolm lähemad naabrid, aga mis seal edasi oli. Ja nõnda tekkis selline üksinduse tunne, et nagu olemegi kolme nelja mehega sakslaste vastu. Vaatasin, et need kogupaugud tõesti mõjusid päris hästi, sellepärast et kui see kogupauk nõnda kõlas, siis ikkagi automaatide tärin, nagu kadus selle kogupaukudega ära. Siis veel kord sain haavata. Ja ikkagi nii-öelda sakslased peale tulistamist miinipildujatest ikkagi katsusid jällegi sooritada läbimurret. Tõrjusime ikkagi tagasi. Haavatuid meil juba sel ajal oli, väga palju oli ka surnuid, rünnakut nad üldse tegid seda ausalt öeldes ma ei mäleta praegu ja ei teadnud ka tol ajal sellepärast et peale juba teist saama, mis asi käis nii natukene ikkagi väljaspool kontrolli need hakata nii-öelda arvestama, palju neid rünnakuid oli? Oli muidugi väga raske ja vaatamata sellele, et olite juba kaks kord haavatute ikkagi olite jooma meeste juht, te jätkasite sele lahingujuhtimist, raske on seda niiviisi kinnitada, sellepärast et ma arvan, et kui meestel endal ei ole nii-öelda asi arusaadav ja kui mehed ise ei pea seda vajalikuks, siis sellises võsastikus keegi ei saa öelda. Juhtida mehi ja eks muidugi, teataval määral võiks niiviisi öelda. Jah, aga te saite vist kolmaski kurbus, haavata sain küll natukene hiljem sain ka kolmandat korda haavata, see oli arvatavasti kõige raskem haav, selle kild tungis rinda ja riivas, paistab ka kopsu selle pärast juba kurgus hakkas verd tulema ja seda minu käest tihtipeale küsitakse, kui kaua see lahing kestis? Mina seda küll ei oska öelda, sellepärast et sellistel momentidel vaevalt inimene võib kontrollida, kas seda aega. Aga ühte asja ma tean, et siis kui sakslasi juba tõrjuti tagasi õieti meie ees nad kadusid siis, kui tagant tuli üks mingisugune värske üksus Ura üüdmisega oli otsekohe kuuldajaid, abiväge tuleb ja nad lihtsalt nii-öelda kadusid eest ära ja mina toibusin. Nii nagu hakkasin aru saama, mis siin ringi üldse toimub. Juba natukene videvikus, milline oli teie esimene mõte, kui te taas teadvusele tulite? Raskes seda muidugi öelda, sellepärast et lõpu poole ma olin juba täiesti veendunud, et eluga siit ei pääse. Noh, ja nagu enam-vähem öelda, Tunne oli selline, et moraalset ma olin ette valmistatud juba vastu võtma, seda ka kõige halvemat. Aga taganemisel ei mõelnud? Ei taganemisele ei ole mõelnud algusest peale ja ja vaevalt oli mõtted taganemisel mõelda siis, kui enam ka füüsilist jõudu tagamiseks ei ole jätkurat. Aga milline ettevalmistus teil üldse oli sõjaks ja selleks et maailmas toimuvat mõista? Selle küsimusele nii. Lühidalt ja koondatult on väga raske vastata, sellepärast et minu juhus arvatavasti ei ole päris tüüpiline juhus. Me perekonnaga lahkusime Eestis 26. aastal. Sõitsime Jugoslaavias. Õnne otsimas, erilist anne muidugi ei, ei leidnud, aga igatahes 12 12 aastat ma elasin välismaal. Õppisin seal venekeelses koolis seoses sellega, et ema, mul on venelanna juba algusest peale perekonnas oli nii-öelda õieti kaks keelt ja tasapisi ta isegi eesti keel oli, ununevad need. Kui 38. aastal tulin veel Jugoslaaviast tagasi, siis ma ei valda oma peaaegu ühtki sõna eesti keelt. Ma ei taha sugugi öelda, et. Me mõistsime tol ajal Nõukogude Liidu naljas suurust ja nii edasi. Aga siin toimuvad just kõige tähtsamat maailma sündmused, selline mõistmine hakkas tekkima, tekkis väga suur huvi nõukogude liidu vastu. Tekkis arusaamine, et oma isiklik positsioon Nõukogude liidu suhtes määrab kindlaks ka edaspidisel ja tulles tagasi Eestisse ma ikkagi kasutasin neid täiendavaid võimalusi tutvunemiseks Nõukogude Liidu tegelikkusega, mis Eestis nagu ikkagi avanesid. No ma ei ütle, et ma kõike seda uskusin, selle Grased. Olin väga hästi tuttav, nõukogudevastase propaganda, aga need igasugune usk propagandasse tol ajal igasuguse propagandasse oli võrdlemisi kõigutanud. Aga muidugi huvi nõukogude liidu vastu ja nõukogude elu vastu suurenes. Ja 30 940. aasta talvel, mina sattusin mõneks ajaks sõjahaiglasse. Ja sel ajal mõningates palatis oli ka nõukogude meremehi ja seal ma küll kasutasin kõiki võimalusi selleks, et nõukogude meremeestelt välja pumbata kõike, mida oli võimalik selle kuuga välja pumbata, võiks öelda niiviisi, et nii ainult ööseks kadusin oma palatisse tagasi, aga päeval enam-vähem hommikus, kuni hilja õhtuni istusin, endepalatites tekkisid hädas sümpaatiad, veel rohkem suurenenud huvi, seda küll. Juunikuu sündmusi ma võtsin tohutu huviga vastu. Olime tol ajal Männiku laagris teenisin ma auto-tankirügemendis. Ja kuigi meie laagris oli välja kuulutatud sel päeval nii-öelda sõjaolukord, aga midagi nii ei mäleta, täpselt, aga arvatavasti midagi kella 11 kella 12 paiku hommikul ma ikkagi nii-öelda omavoliliselt jooksin oma väeosas minema, istusin jalgrattale ja ja sõitsin Tallina Need väga suure huviga, jälgisin kõiki neid 21. juuni sündmusi Tallinnas. Olin koos rahvaga ja sõitsin tagasi oma väeossa ainult juba hilja õhtul. Et Eesti vapp oli mul juba mütsilt ära kadunud ja punane punane täht asemel. Ja niiviisi juhtusse, et juba sel öösel ma juba natukene esinesin nagu propogandissija. Viisilise Eino muidugi stiidilise propagandistid, sellepärast et minu teada meie väeosast sel päeval peale minu võib-olla muidugi ümberriietatud ohvitserid ja allohvitserid käisid aga sõduritest minu teada ja oli peaaegu ainus, kes sel päeval hoida, lihas need muidugi küsimusi oli, väga palju ses kuulujutte otsekohe hakati levitama tema käeosas igasuguseid hirmsaid kuulujutte, küll sellesse nii-öelda tänavatel tapetakse, küll sellesse tänavatel röövitakse. Need minu propaganda, kui seda võib nimetada üldse propagandaks, piirdus sellega, et paljastasin. Neid kuulujutte selle najal, mida ma ise nägin, jäi, mille nii-öelda tunnista, eks ma ise olid. Nad ei olnud siis veel kommunistlik noor ei olnud, kus, seda muidugi mitt järgmiste nädalate jooksul. Umbes sellelaadilist propagandat, kui seda üldse võib nimetada propagandaks, mina ka tegin. Ja niiviisi juhtus. Minu sellises tegevuses sai teada komsomoli keskkomitee Maidanil komsomoli keskkomitee, aga vähemalt eris Tarpia. Mina. Ei pidanud ennast selle organisatsiooni liikmepiletivääriliseks, seda ma ütlesingi tarkpeale, et et kas moreen ikkagi nii küps, et võiks ka kommunistlik noor olla. Tarkus ütles, et tema ikkagi jälgib juba tükk aega minu tegevust nagu temal on nüüd otsustada, kas ma olen selleks küpseks saanud või mitte. Ja niiviisi saingi kommunistlikuks nooreks. Noh, siis loodi juba 22. territoriaalkorpus ja mina siis asusin edasi teenima ja määratigi sidepataljoni Ühe ruudu poliitjuhi asetäitjaks, nii et oma suure lahingu ajal. Te teadsite küll juba, mis maailmas toimub ja teadsite ka seda, mille eest te võitlete? Jah, seda küll. Arusaamine oli, see on üks asi ja teine asi. Eks tekkiski otsekohe lahingu alguses selline nii tunne, et nüüd tuleb ka ennast kontrollida. Kas oled ikkagi suuteline. Omad põhimõtted ees, väljas seista või ei ole suuteline. Aga mida te mõtlesite siis, kui kõik oli möödas? Kas te tulite ka ise selle peale, et te olete nüüd kangelasteo korda saatnud? Ei, muidugi mitte. Mul oli lihtsalt selline tunne, et ma täitsin. Seda, mida ma pidin tegema ja mida minu arusaamise järgi pidi tegema iga inimene, mis oleks sattunud nagu minu kohal. Täna saab täis 25 rahu aastat. Kas nad on teile õnne ja rahuldust toonud? Muidugi muidugi, eriti rahulikult nad ei olnud. Võidelda tuli ka rahutingimustes tööd oli, loovad tööd, huvitavat tööd, tänuväärset tööd, mida inimene veel tahab, millega te iga päev kokku puutute, milliste küsimustega vabariigi haridusministri asetäitjana? No minu käes on põhiliselt majanduslikud küsimused. Ja see mind kah nii-öelda täis rahuldab, sest viimaste aastate jooksul ka veel enne seda, kui ma tulin haridusministeeriumi maas, spetsialiseerusin poliitökonoomia valdkonnas, töötasin õppejõuna. Nüüd massaa, seda, mida harva õnnestub inimesel ühendada oma huviala oma tööga ja küsimusi kaaluda nii teoreetilisest küljest kui ka nii otsekohe seda, mida leiad vajalikuks ja mis on tõesti vajalik proovida ka ellu rakendada. Ja see muidugi pakub huvi. Ja rahuldus, aitäh teile. Ja veel kord, palju õnne. Tänase päeva puhul suudlen.