Rindele läks ta vabatahtlikult, nii nagu kõik teisedki noored tema tehasest. Ja kui 1943. oli tarvis taas vabatahtlikke, kes lähevad nepri ületamiseks sillapead looma astus rivi ette ka tema. Neid oli kokku üheksa meest. Viis jalaväe roodust ja neli kuuli pildurit. Ma olin kuulipildujarühma komandör ja siis mina olin enda meestega, tähendab, mul oli kolm laaduri, teis olid neljas, 27. õhta kella nelja-viie paiku jõudsid neprile lähistele kallastele, nii et meile anti võimalus tutvuda Parempoolse kaldega. Niimoodi nose tutvume, nii pealiskaudne, aga siiski saime endale enam-vähem kindlaks teha pikksilmade kaudu ja vaenlase kaitsepositsioonid. Nii et ülesannete täitmisel meil oli juba ikke selgem, kus, kuidas vaenlane kaitse lasub ja forsseerime alustasime 27. öösse 10 11 paiku. Ja kunas me paadi leidsime nii juhusliku kõrkijatest kaluripaadi ja ei saanud teda pimedas kontrollida, kas ta vett peab või ei pea. Saime üks, 30 meetrit kaldast edasi mindud. Ja vesi hakkas nii palju sisse tulema, tuli meil paanika ja kolin ja sakslane vaatas ja teised kaldal ei ole kõik korras lahti neljal peale jaapani tule peale ja rakettide üles valgustas ära. Ja siis me meil oli tegemist, et saime liivaluidete, ta, seal on üks tund-poolteist, me olime nagu sukad, vaikisime seal nagu kedagi ei oleks olnudki ja kui tykki vaikseks tõmbusin veel rohkem tagasi ja vedasime paadi välja ja siis hakkas meil uuesti ülesannet paat need veekindlaks teha. Kas nad ülesannet ei saa pulle jätta? No ja siis saimegi külas kuskil positiivatele takkusel, takutasime seal paadikese ära, selle pimedas pimedas ikega seal tuld ei tohtinud teha, kõiki neid järel, kus nad kõik sai tehtud ja et hommiku teine katse oli nelja-viie vahel ja see oli meile soodus, sellepärast et raske udutuli. Ja me juba siis ei hakanud, otsimine on üle jõe, tegime väiksest kavalust, läksime tasakkele ülesvoolu ja lase paadi joosta alla vett, et ei oleks kolinud, aga ainult juhtisime, poolviltu oli ühe sinna kohta, kus see kaitse aerutada tarviski ainult juhtisime allavoolu sinna kohta, kus see kaitse oli. See meil õnnestus, nii vaikselt maandusime ja meil oli väga palju granaati, keski jaksas ja nende vaenlase kaevikud, nende kaitse oli. Depral tõusen üks, kaks, kolm meetrit, tõus. Nende kaevikuid olid niimoodi. Mees, Harnesime kas 200 või 300, täpselt ütleb. Ja meie ülesanne oligi sarnane, et kaks-kolm korda harjuda, sisse rünnata ka kaks-kolmsada meetrit. Et siis seal pidada nii kaua vastav, kui saavad hakata millegi täiendust saatma. Ja siis meie Ardisimegija siis kõva aura ja granaadid, panime mängu. Kole niisugune paanikat tekitas ja sealpool jõge samuti terve polk oli meil seal keskisene sura väga ja aga hommikul kella viie paiku on väga võimas ja peame seda ka mõtlema. Et see nelja-viie vahel ja uni on inimesel väsinud Solladil kõige parem. Haiglas, millega palju kaasa, selline ootamatu efekt oli teie kasuks ja no ja siis oligi tulemus see, et meie tormasime edasi ja nad olid nii ootamatult, sest tavaliselt saksa soldate nemad magasid kaevikute taga, vedendate prindaažid jäeti ainult üksik mees sinna kaitset nii valvama, noh see oli ka magama netis. Nii et kuulipildujad, kick, jäivad ja isegi roodu miinipildujad jäävad maha ja jooksevad nii, kuidas nad seal olid minema ja meie seda juhust kasvatasime ja kaevasime sisse nii nagu käsk oli. Ja vaikus ja siis alles sakslased saavad aru, et tegemist on meil väikese grupiga. Ja veidi aja pärast hakati uuesti meid ründama, ei oska vahet üteldes pool tundi läks või aga aga ründama hakati, siis oli täitsa tegemist, et meike vastu pidasime. Need väga tegemist oli isegi sellest meie üheksast meest, liiga kõva täiendus, saime juba neli meest sai surma, nii et viis meest seisis tol korral elamud. Teil oli ainult üks kuulipilduja, ainult teie, mõtlesin kuulipilduja, ülejäänud tulid, automaatrelvad ja granaadid, see oli meie varustus, nii et viis meest jäid ellu. Ja tol korral küll kui see operatsioon läbi oli, mis te ise tundsite, kes te saite aru, et te olete nüüd kangelastena korda saatnud? Seda küll ei saanud, minul oli nii palju nagu noorsõdur, esimesed teised lahingud, eks ole mõte, et nüüd kindlasse mõne ordeni meile antakse. Nagu suur töö oma teadjad, punase täheke saame. Ja ma olin just haiglasse mõtlesin, rääkis sinna, eks te saite haavatega, jah, teisel päeval sain haavata, noh, seal kerge, nii et ma, aga pidev rivist välja minema. Kuu aega pidin haiglas olema. Kiitsin jah, kiitlasin teistele punased, räägime seda tulles oma roodu tagasi. Öeldud jäi siin, tegu oli rohkem suurem, aga et see oli niivõrd tähtis ülesanne, et otseühendus oli moskva peaülemaga, eks. Et teid on esitatud kõigi kangelase nimede saamiseks. No ja siis meil. Nii ta siis tuligi. Jah, nii see tuligi. Nii sai Eestimaa noormehest Heinrich Hindreusest Nõukogude Liidu kangelane. Kõik see toimus 26 aasta eest. Sõda kestis veel edasi ja palju ägedaid lahinguid tuli enne maha pidada, kui saabus võidupäev ja mehed taas koju tulid. Ka temal oli õnne. Ta jäi ellu ning tuligi tagasi kuldtähega rinnal. See oli suure rõõmupäev. Nüüd on ka sellest päevast palju aega mööda läinud ja tahakski kangesti kuulda, kuidas kangelane nüüd elab. Sellepärast talle külla kümnendat sai. Aga enne, kui jutuotsa uuesti Heinrich Hindrause kätte anname, mõtleme korraks teiega, lugupeetud kuulajad. Mida me tunneme, kui kuuleme sõna kangelane Nõukogude Liidu kangelane? Kuidas me kujutame ette inimest, kes on selle kõrge nimetuse taga, mida me temast arvame, kui me teda just isiklikult ei tunne? Usun, et paljude silmis kannab ta oma kuldtähesära kui mingit oreooli ning talle omistatakse mõttes kõik ühiskondlikud hüved ja privileegid. Mõni võib-olla näeb kangelasest isegi üliinimest kõige vooruste ja ilma ühegi puuduseta peaaegu et pühameest. Ei kujuta ehk ettegi, et kangelane võiks näiteks aiamaad üles kaevata prügipange välja viia lapse mähkmeid või toidunõusid pesta. Et kui kangelane, siis tingimata sõidab ainult uhke limusiiniga ja elab luksuskorteris. Nii see muidugi ei ole. Olen näinud palju mugavamaid, suuremaid kortereid kui Hindreuse, perekonna oma ja palju uhkemaid maju kui see, kus nende korter asub. Kuid ilmselt on selline perekonnapea iseloom tagasihoidlik. Loomulikult on tema kodus kõik, mida ühes tänapäeva kodus olema peab kuid mugavus ja luksus ei ole siin majas eesmärgiks omaette. Pean ütlema, et väga hea mulje jättis mulle see külaskäik. Oleks nagu kohanud vanu häid tuttavaid, keda kaua aega näinud pole. Kuid see on ka täiesti seletatav, sest otsekohest inimestega saab kiiresti sõbraks. Kuid anname nüüd taas sõna peremehele endale. 1960.-st aastast töötan maakoolis Eestis sooviat varu esimehena ja meie otsesed ülesanded on just meie loomakasust veterinaaria võrku varustada nii medikamentidega kui desoainetega ja biopreparaadid, aga nii, et see on põhiline, meie ülesanne ja sellega senini oleme tulnud toime. Kuidas algati tööpäev, mis keelde tõusete. Ja kuidas siis edasi? Kõik see käib? See väga mugav ei ole. Kell kuus tõuseme üles, sõidame Tondile, trammiga, Tondilt elektrirongiga, Sauele ja sauel 1300 meetrit jala. Olen enda kontorisse. Nii et tund aega läheb selle parajasti. Nii et reziim on teil niisamuti nagu sõjaväes. Ja ma olen selle režiimiga harjunud, nii et isegi abikaasale ei meeldi, et nii vara hakkad alati ülestõusmisest. Sovhoosi direktorina on juba verre kasvanud, et hommiku vara üleval ja õhta hilja. Samuti platsist.