Elu pärast Google'it. Von Krahli teatri vikerraadio ja Eesti Teaduste Akadeemia koostöös sündinud loengusari elu pärast Google'it pakub visioone elust Eestis ja maailmas 25 aasta pärast. Loengud olid aluseks jooni järjeks tulevikuvisioonide saatesarjale Raadio Jaik, mida saate kuulata vikerraadio kodulehelt ja mobiiliäpist. Elu pärast Google'it Rea Raus on Tampere Ülikooli doktor. Tegutsedes aktiivselt jätkusuutliku arengu eestkõnelejana, mahuvad tema tegemistesse nii säästva arenguhariduskeskuse loomine, Tallinna Ülikoolis arvukad valdkonna koolitused nii õpetajatele kui keskkonnaharidusspetsialistidele, õppematerjalide koostamisel rahvusvahelistel konverentsidel, esinemised ning artiklite avaldamine mainekate teadusajakirjades. Rea Raus kuulub Läänemere säästvat arengut toetava haridusvõrgustiku tuumikgruppi, on Eesti mesinike liidu juhatuse esinaine ja liikumise Ökoriik Eesti üks eestvedajaid. Pest. Rausi töö märksõnadeks on jätkusuutlik areng, ökoloogiline maailmavaade ja süvaökoloogia. Panin natuke selgitust ka juurde, et millest me täna räägime. Aga me räägime tegelikult väga hästi paljudest muudest asjadest ka, kui ainult seal pealkirjas on. Ja võib-olla hästi lühidalt, millele me keskendume või mis need märksõnad on ja kuidas me seda teekonda tänasin, veeretame ja juttu tuleb iseenda ja maa või looduse üheks olemisest. Kui te vaatate neid naeratavaid nägusid, mina need need saalis hästi palju minu selja taga on ka mõned seina peal siis need tegelikult on ju väiksed kanalikesed ühes rohulibled, mis transpordivad vett ja, ja toitaineid edasi. Aga ometi me näeme nendes nagu inimese nägu. Et kuidas näha iseennast looduses ja tunda loodust iseendas, on, on üks küsimus, mida, mille kindlasti siia õhku paneks praegu. Ja tegelikult läbi selle kogu vestluse. Ma ei tahaks olla selles eksperdi rollis, kes tuli teie juurde midagi siukest tarka ja õiget rääkima vaid pigem võib-olla küsiks kaht läks hästi palju mingites asjades, mida teadlased uurivad ja filosoofid mõtlevad. Aga mis ometi on meie jaoks olulised. Ja esimene selline väike detail, millest võiks rääkida elu pärast Google'it, oli see esimene küsimus, et noh, mis see, mis see elu siis on, 25 või 50 aasta pärast. Ja vot mitte kuidagi tegelikult ei tahaks seda prognoosi siia ette laotada või ette ennustada, milline see elu on. Sest mulle tundub, et lähiajalootunnus on see, et meil on terve kari eksperte, kes teevad prognoose ja siis nende kõrval on teine veel ilusam kari eksperte, kes pärast põhjendavad, miks need prognoosid ei täitunud. Ja mõnes mõttes prognoosimine ja ette ennustamine paneb meid kuidagi nagu kinni. Me kõik oleme kuulnud neid pealkirju või, või teinekord poliitikutegi sõna võtta, kes ütlevad, et mingi asi tuleb niikuinii. Haldusreform, muuseas tuleb niikuinii. Ja siis tuleb meil veel see tselluloositehas tuleb ka niikuinii. Robotid tulevad ka niikuinii. Aga sõnadel on hästi suur tähendus. Kui meile öeldakse, et midagi tuleb niikuiniisiis, siis kuskil taga kuklas või teadvuse mingisuguse sopikeses hakkab toimuma see mehhanism, et me hakkame nagu kaasa lohisema selle ideega, mis niikuinii meie ette pannakse. Ja selle asemel võiks rääkida hoopis sellisest mõtteviisist, aga, aga konkreetsest metoodikast, mille nimi on tuleviku kujundamine peenema nimega, siis hüüdke disaininud. Et mis see siis täpselt on ja miks peaks rääkima tulevikukujundamisest, mitte tuleviku ennustamisest? Ma arvan, et see on nagu päris suure vahe teeb sisse, kui me tunnetame seda, et meie tulevik on meie otsuste ja valikute küsimus. Mina siiralt usun, et mitte midagi ei tule niikuinii, vaid kõik asjad tulevad nii, nagu me valima ja otsustama. Täna paavst majas, nagu öeldakse. Kui me vaatame religioossete tekstide poole või, või isegi meie vanasõnade ja kõne tähenduda poole, siis sealt tuleb ka see mõte, et inimesele on antud vaba tahe. Vaba tahe, mis meid väga paljuski ka kohustab. Järelikult me peaksime arutama mitte seda, mis tuleb niikuinii, vaid arutama seda, mis on õige ja hea ja mida on vaja. Ja seda võib-olla selles võtmes tänases maailmas, kus me ju näeme enda ümber väga suuri probleeme on, ma arvan, sellele seltskonnale siin ei pea hakkama rääkima või näitama pilte erinevatest globaalsetest, probleemidest, kliima soojenemisest või metsade üleraiet, et me kõik teame neid probleeme. Ja neid uurivad teadlased, nimetades neid isegi nurjata suurteks probleemideks, nagu vikid problannas, et nad on nii keerulised ja omavahel seotud et nende lahendamine tundub nagu võimatu. Aga ometi me peame seda tegema. Me peame õpetama iseennast ja oma lapsi, kuidas lahendada siis neid võimatuid probleeme ja selleks oleks meil innovatsiooni. Sellest me räägime ka päris sageli, meil on vaja uudseid lahendusi ja teistsugust mõtteviisi ja ilmselt tuleb kõigile meelde ka ühe kuulsa mehe ütlus, et me ei saa lahendada neid probleeme, mis meie ees täna seisavad samal teadvuse tasandil või samade mõttemustritega, mis need probleemid loonud on. Ja siis me saame mõelda ka selle peale, et tänasesse probleemiderohkesse maailma kus üle 90 protsendi maailmavarast kuulub vähem kui ühele protsendile inimestest on toonud meid ju targad pead, nutikad inimesed, parima kõrgharidusega doktorikraadidega inimesed. Ehk nagu tarkuse puudus, meil ju ei ole, või õigemini teadmiste puudust selliste sõnade ümber nagu mõeldes ja, ja küsides, et miks ja kuidas hakkab minu jaoks alati tekkima see mõte, et et kas ma äkki mitte pinnapealselt asjadesse ei suhtu. Kui me räägime innovatsioonist, siis meil tuleb meelde, mis asi tavaliselt tehnoloogiline vidin, et kui te ütlete, et leiutati uus äpp või, või tuli mingi uus mudel mingist masinast välja, siis on see kindlalt innovaatiline. Eriti innovaatilised on kõikvõimalikud e-lahendused, eriti innovaatiline on e-residentsus, millest keegi täpselt aru ei saa. Aga võib-olla peaks mõtlema mitte selle tööriista arendamisele, mida inimene enda käes hoiab, olgu selleks siis pliiats või ekraan vaid võib-olla sellesama inimese arendamisele, kes nuppe vajutama. Ka siin on hea tsiteerida palju kordi öeldud mõtteid, et tehnoloogia võib sageli muutuda kirveks hullumeelse käes, eks ole, et kui me seda tehnoloogiat lõputult arendama aga ei räägi, milline on inimene. Ja kui mõelda, et mis asi see innovatsioon on, mida nad nii kangesti vaja on. Et võib olla kompame, me ju täna teadusega ka neid piire, kus paistaks võib-olla hoopis see lahendus, et inimese võimuses on tõusta pool meetrit maapinnast kõrgemale murdosa sekundiga liikuda ühest geograafilisest punktist teise, ilma igasuguseid raudteid ja seadmeid vajamata. Kas see on ulme muinasjutt? Ometi see fenomen on ju teada ja seda uuritakse. Miks me ei räägi sellest, et arendada inimest sellise täiuseni, kuhu ta võiks tõusta või tema potentsiaali, mida me vaikselt, aga kindlalt aimama hakkame, õigemini meelde tuletama hakkame. Et sellised küsimused, ma arvan, on paljude peades, et mingid asjad nagu tunduvalt mitte töötavat ja meie elus kuidagi nagu segadust tekitavate nagu valesti minevat. Aga ikkagi mõtleme lahendusi välja selliseid. Ja miks me nii teeme siis sellepärast, et et esiteks me saame, me oskame. Ja teiseks selle teleka antenni, see, need vasakpoolsed nupud teie poolt vaadates nende tootmiseks on võimalik luua 6000 töökohta ja siis on ju absurdne, see on naljakas. Aga me kuulame seda juttu iga päev ja me noogutame kaasa, sest seda räägib keegi tark keda me oleme kas valinud, arvame, et ta on meist targem. Me nagu ei usalda ennast, ei julge arvata, et vastused küsimustele kõikidele küsimustele võiks istuda igavest Ühes meist, kui me viitsiks sinna sisse kaevata. Aga võibolla viitsiks, aga kuidagi nagu aega ei ole. Ajast räägiks ka natukese aja pärast uuesti ja siis jäävad need tehnoloogilised lahendused sageli sellisteks kummalisteks pool lahendusteks või innovatsioonid selliseks fassaadiks, mis näeb välja niimoodi. Ehk me täiustame meetodeid, Me täiustame tööriistu ja mingisuguseid kosmeetilisi parandusi, võib-olla. Aga me nagu ei räägi, mis tegelikult häda on või kus see, kus see probleemi põhjus tegelikult on ja miks me seda ei lahenda. Piltlikult öeldes, kui meie vundament käriseb ja, ja kokku vajub, mida globaalsete probleemide puhul ju paljugi kordi võrreldud on, siis miks me kogu oma energia või ajaressursi paneme sellele, kuidas selle plekkkatuse värv välja võiks näha? Et mul vahest lihtsalt tundub nii, et kuidagi need põhilised küsimused kaovad ära mingi mingi pinnapealsuse olla ja ometi me kõik muretseme selliste asjade pärast, me räägime hästi palju jätkusuutlikkusest, see on moesõnaks saanud, iga asi omal nüüd juba jätkusuutlikkust vajav. Kas teil on seljas jätkusuutlikud mantleid, kas teie jätkusuutlik käitumine ka jätkusuutlikult prügi sorteerib? Kuigi ma arvan, et mingit vahet ei ole, kas kodus sorteerimine Rudy või mitte sest see prügi, mida meie sorteerime, on murdosa sellest, mis maailma tegelikult saastab. Jätkusuutlikkuse puhul võiks ka mõelda natukene süvitsi, mis asi ta siis tegelikult on ja mida me tegelikult räägime. Et seesama mõte, et sõnad loovad tähendust ja tähendus loob maailma. Siin on üks väike tabel, kuna ma lubasin teile seal tutvustuses etet natukene teadust ka, mis siis, et on õhtune aeg. Aga siin on väike võrdlus sellest, kuidas me jätkusuutlikkust mõtestame ja kuidas me sellest aru saama. Ja selle tabeli allosas on selline inimkeskne arusaam, mis ütleb siis seda, et kogu loodus, kõik ressursid ja ka teised inimesed on majanduskasvuteenistuses ja majanduskasv on kõige tähtsam. Miks sellest ei saa küll täpselt aru, aga ikkagi on kõige tähtsam. Ja kui me vaatame sinna ülespoole minnes, kui see jätkusuutlikkusest arusaam nagu natukene ennast lahti kerib, siis me näeme seda uskumust, mis tuleneb tegelikult majandusest, et kui ökosüsteemidele paneme sildi külge, et on teenus ja sellele teenusele omakorda hinnalipiku vot siis me saame alles aru, mis asi on loodus, kes me oleme ise ja suudame lahendusi välja mõelda. Piltlikult öeldes, kui sa ütled, et minu metsas elab viis ööbikud ja nende laul maksab viis eurot kokku siis ma saan iga kell välja arvestada, kui mitu eurot mul kaduma läheb, kui see mets maha võetakse. Aga see on ju ka naljakas. Ja see ei tähenda, et me ökosüsteemidest ei peaks rääkima, peaksime aru saama ökosüsteem kui selline, kui üks kogum vastastik seoses olevaid olendeid, mikroorganisme kingimusi asetseb omakorda ju ka mingis suuremas ökosüsteemis on tervik ja seotud kõige muuga. Sellest me teame ju aru saama või õigemini vist saamegi. Aga miks me peame kõike rahasse ümber arvestama? Selleks, et liita ja lahutada ja otsustada, et mingi asi on odav ja mingi asi on kallis see teeb sellest samast mudelist üsna nõrga lähenemise jätkusuutlikkusele. Ja nüüd, kui edasi ülespoole minna, siis juba tugevam jätkusuutlikkuse mudel räägib sellest, et ei tohiks enam rääkida niivõrd majanduskasvust, kujud, majanduse arengust ja need ei ole üks ja sama asi. Sest arengu puhul me saame rõhuda kvaliteedile pigem vähem, aga paremini, pigem säästvamalt, aga mitte nii suurte nõudmistega. Ja siis see kõige ülemine, mida need teadlased, kes selle kokkuvõte on teinud, ütlevad, et selline ideaalne mudel, milline võiks olla, oleks arusaam jätkusuutlikkusest, selline biotsentristlik, arusaam sellest, kuidas inimese ja looduse suhe on üksteise sees olev. Ehk kuidas me ise sõltume loodusest otseselt meie oma tervis sõltub keskkonna tervisest ja mis seal taga kõik veel on. Aga mis, mis kindlasti nõuaks, nagu nad ütlevad sellist radikaalset muutust meie mõtteviisis, ehk võiks öelda innovatsiooni meie mõtteviisis ja siis on seal suur küsimärk, et milline see muutus siis peaks olema. Mulle tundub, et ma räägin tegelikult neid asju, mida te kõik teate, me ju teame, et keskkond, inimese tervis on omavahel seotud. Aga miks me siis ikkagi nagu ei tee neid asju, milline see mõtteviisi muuta, kus siis peaks olema? Üks lahendus, mida pakutakse, on, on see, et mistahes otsuste või valikute juures olgu see kasvõi ühe organisatsiooni arengukava tegemine ühe piirkonna otsuse, mingi elukorraldust puudutava otsuse tegemise juures tuleks alustada nii-öelda vundamendist. Ehk panna paika need põhimõtted ja printsiibid, millest ei taganeta. Neid on sõnastatud väga erinevalt tulenevalt tegelikult ökoloogilistest printsiipidest. Aga mõned nendest on siin teie ees ehk kui me tahame teha õiget ja jätkusuutliku otsust, siis me peaksime esimesena pöörduma sellise printsiibi poole nagu normatiivsus printsiip ehk millised on need väärtused ja millised, milline on see maailmavaade, mida meie otsused kannavad. Iga otsus, mida me teeme, iga tegu, mida me teeme tegelikult süvendab mingisuguseid väärtusi. Ja see on ka selline tore sõna, millest meile meeldib nagu rääkida, et väärtused on olulised. Aga millised siis, ja kui rääkida ökoloogilisest maailmavaatest või sellisest holistlikust terviklikust, maailmavaatest, siis siin nende väärtuste tasandil on kindlasti oluline koht mitmekesisusel, mis ei tähenda, et me kõike kokku segame nagu sulatuskatlas vaid piiridega mitmekesisusel. Siin on kindlasti oluline on seesama mõistmine, et kui me teeme liiga loodusele või keskkonnale, siis väikese viivitusega, aga kindlalt jõuab see vea tegemine meie endi terviseni meie endi eksistentsile. Üks oluline printsiip, mida rõhutatakse otsuste juures, on ka sellised sõnad, mis meil on teile tuttavad, et võrdsuse õiglusprintsiip, aga kuidas me neid tegelikult pidevalt rikume, on juba iseküsimus. Ja need printsiibid siis tähendavad ühtepidi nagu põlvkondade ülesust, õiglust ja võrdsust. Ehk lihtsamalt öeldes, kuidas me elame täna, nii et me ei võtaks ära oma lastelt laste lastelt midagi. Ja kuidas me arvestame eelkäijatega, selle tarkuse ja selle kogemusega, mida siis toovad meieni meie vanavanemad või või veel kaugemad eelkäijad. Kuidas me kohtleme neid võrdselt ja õiglaselt või pigem mitte. Geograafilises mõistes peaks see tähendama ja Eesti mõistes näiteks sedasama palju räägitud regionaalpoliitikat. Haldusreformi tehes küsisin ma ise väga paljude poliitikute käest, et mis selle haldusreformi mõte eesmärk on kulude kokkuhoid. Sellist eesmärki ei tohi mitte ühelegi suurele otsusele seada, sest see on tasuta kaasaanne. Kui hästi läheb, siis me hoiame mingeid kulusid kokku mingite otsuste juures. Aga eesmärk peaks olema ju inimese ja looduse heaolu inimeste elu üle maa, et meil kõigil oleks võrdsed võimalused elada mitte ainult Tallinnas, vaid mujal ka viimases maa lehes oli päris mitu artiklit sellest, kuidas inimesed näevad neid haldusreformi tagajärge tagajärg ja mõjusid juba praegu mitmeski ühendomavalitsuses ja kohati nende haldusreformi, nagu sellised naljakaks kipuvad. Mõjud on ju kas või selles, et, et ka mina elan nüüd Haapsalu linnas, kuigi ma elan Matsalu looduskaitseala ääres ühes väikses külas Paidesti Pärnust rääkimata. Et kui inimene enam ei ela maal, vaid mingi sildi järgi linnas, siis mis see teeb meie arusaamisega, milliseid tähendusi see loob? Ja kuidas muudab maailma, on, on tegelikult ju küsimus. Integratsiooniprintsiip on ilmselt tuttavam, sellest on palju räägitud, et kui me teeme mingeid otsuseid, me ei saa ainult lähtuda majandusargumentidest, vaid kindlasti ka kultuurilistest kindlasti keskkonnaga seotud erinevatest argumentidest. Ja see seos on hästi oluline välja tuua. Mulle tundub, et mingisugune liikumine selles suunas on, on läinud, aga väga sageli on see, et, et me mingeid suuri otsuseid põhjendama ikka veel sellega, et, et see panustab majanduskasvu, loob töökohti kolm punkti, kaks koma veel tükk tühja maad ja siis tuleb selle ülejäänud lause lõpeb, aga me püüame seda teha loodust vähem kahjustades. Kuskile ta juba hakkab tulema. Ja üks huvitav printsiip, mida võib-olla on raske isegi järgida on see põhimõte, et kogu elu on pidevas muutumises. Me räägime kogu aeg sellest, kuidas me peame kohanema, ja intelligentsuse tundemärk pidi see ka olema, kusjuures kui hästi sa kohanenud. Aga sellel on väga palju erinevaid tähendusi ja otsuste tegemise puhul. Selle printsiibi järgimine tähendab mõistmist, et kõike ei ole võimalik kontrollida. Kõik ei ole võimalik mõõta ja kõik ei ole võimalik standarditest suruda. Selle koha peal meenub mulle kohe üks hea näide, näiteks Eesti ja Soome haridussüsteemist, kus viimastel aastatel on eriti põhjalikuks mindud õpetajata standard viseerimisega õpetajate kutsestandardiga. Meil on väga-väga palju erinevaid kutsestandardi tasemeid. Kui soomes tuldaks välja sellise ideega, et me hakkame õpetajaid standardiseerimas, siis oleks ülemaaline skandaal, ütles minu juhendaja, professor Tero audio, kes on väga tuntud ja tunnustatud kasvatusteadlane terves maailmas. Kuidas me siis ikkagi seda liikumist ja muutumist kontrollida saame ja kas me peaksimegi on eraldi küsimus? Ja see oli tegelikult nagu võib-olla selline sissejuhatus sellesse maailma, kus me igapäevaselt elame, kus selliseid vastuolu nagu silma paistavad ja ma usun meile kõigile. Ja nüüd jätkusuutlikkust uurivad teadlased on, on üllataval kombel ühel meelel. Ühes asjas ja teadlased ei ole sageli just ühel meelel, sellepärast koolkonnad on erinevad ja uuringute tulemused on erinevad mustast valgeni. Aga ühe koha pealt jõutakse alati ühte ja samasse väravasse. Et tegelikult on meie jätkusuutmatuse põhipõhjus ikkagi meie endi väärtused, meie maailmavaade, meie moraal, kriis selles ja võiks öelda, et inimeseks olemise mõtestamise kriis. Me oleme inimesest teinud väikese mutrikese kella roll ja elu eesmärk on saada hea haridus. Selleks, et saada hea töökoht selleks, et saada head palka selleks, et saada ost rohkem asju. Ja siis on kõik korras. Muidugi üldistan. Aga kõige selle juures tekib siis küsimus, et kui, kui me peaksime tegelema selle maja vundamendiga, see, mis nii-öelda laguneb, väriseb, et mismoodi siis sellest moraalikriisist üle saada või mis see õige siis on, kus see tõde on? Tõdesid on sama palju kui meid endid. Ja mind ennast väga huvitas see tõe küsimus, et milline see õige inimene õige elu oleks, et suudaksime panustada siis sellesse tõelisesse jätkusuutlikkusse. Õnneks on ka siin paljud targad inimesed töö ees ära teinud ja ma võib-olla paari teile ka tutvustanud. Jäi ütlemata see, et kui me inimesest räägime, siis inimesele meeldib ikka rääkida, tavaliselt endast on ja kuulatasid ei taha, endast tahaks küll palju rääkida, ise oleme me kõik hästi huvitavat tõesti käed, kes on iseenda jaoks huvitav. Vähemalt ei ole meid kuskil maha tambitud, et me oleme halvad, igavad. Aga selle ise otsimise juures on võimalik leida midagi kõike huvitavat ja head. Ja ma usun, et enamikule teist on tuttava Abraham Maslow nimi suur Ameerika psühholoog uuris just eriti selliseid nagu õnnelikke inimesi, kes seal olid saavutanud teatud küpsuse või, või rahulolu oma eluga. Ja me kõik teame teda selle nõndanimetatud vajaduste hierarhia järgi. Kõik mäletavad ülikoolis kuskil või koolis, seda püramiidi on kõik näinud, eks ju. Kuskil püramiidi kõige alumine tasand on siis need füsioloogilised vajadused, toit, õhk ja nii edasi. Loomulikult saame olla kõik ühel meelel, kui hapnik kinni keeratakse, siis paari minuti pärast saabub vaikus. Selge see, et see on hästi oluline. Aga kui lugeda Masloud rohkem võib-olla või tema viimaseid töid, siis tegelikult ei ole mina leidnud seda, et Maslow oleks oma vajaduste hierarhia just nimelt püramiidina esitanud. Seda on teinud keegi, kes on tema töid tõlgendanud. Püramiidi metafoor on tegelikult selles mõttes natukene noh, võib ka osutuda komistuskiviks, sest ta tekitab meie pähe sellise tunde, et me peame ronima, et me peame kõigepealt need esimesed tasandid nagu ära ronima, ära rahuldama. Ja siis saame ülespoole liikuda nende suuremate vajaduste suuremate pale uste poole. Aga millegipärast öeldakse, et meie ühiskonnad on kuhugi sinna alumistesse kihtidesse kinni jäänud sellest püramiidist, kui me räägime, et me ei rahulda enam oma vajadusi toidu järgi, vaid juba oma soove ja ihasid, sest toit on vaja rohkem. Ja kõike muud, on ka vaja, suuremat ja rohkem kuidagi üles ei taha ronida. Ja kui nüüd vaadata, mida Maslow tegelikult ütles ja tõepoolest kui tema mõtted natuke ringikujulisse mudelisse panna, siis need füsioloogilised vajadused tõepoolest moodustavad väga suure osa sellest, mis inimest nagu käivitab või talle vaja on. See on see suur ring seal ümber. Aga see on pinnapealne Ring. Maslow räägib tegelikult seda, et kui me oleme mõtlevad olendid ja suudame enda sisse piisava austusega lugupidamisega näha iseenda sisse, iseennast austada see endast lugu pidades siis me avastame, et meie üks kõige suuremaid, kõige järele jätmatumaid vajadusi on tegelikult altruistlik vajadust teha maailmale midagi head. Näha oma rolli siin maailmas kui vajaliku oma potentsiaali realiseerida, selleks et luua enda ümber õnne ja heaoluga teistele sest alles siis seda vajadust rahuldatud tundes sa tunned, et sa oled tegelikult õnnelik. MaSu räägib sellel puhul sellisest fenomenist nagu orgaaniline identiteet, et see on meie orgaaniline olemus. Ta tegelikult ütleb seda, et kui me seda vajadust ei rahulda, kui me nagu unustame ära või varjutama ära või ei tegele selle kasvõi mõtlemisega siis asendame selle mingite muude vajaduste rahuldamisega. Ja siis on meil vaja kas uut autot või uut sõpra, soovitatavalt kuulsat, mingeid toredaid asju. Ja kui tuju on paha, siis uut kleiti ja korraks on tore. Aga ikka on vähe ja kogu aeg on nagu midagi puudu. Maslow järgi see midagi puudu on see, et me ei mõtle oma tegelikule eluülesandele oma tegelikule eesmärgile siin maailmas, sisuliselt jumalikule iseendale. Ma ei tea, võib-olla see on nagu liiga filosoofiline, aga äkki on see tõsi? Mul selle koha peal meeldib küsida. Kes usub päkapikke, tõstke käsi. Kas keegi on lugenud ühte teaduslikku artiklit sellest, mis on tõestanud, et neid ei ole? Ei ole tõestatud, et ei ole, äkki on? Ma arvan, et see mõte iseenda olemuse ja päkapikkude olemasolu kohta oleks hea, paras niisugune mõttemäng, sest äkki nad on. Ja mis sellest tuleneb juba see, et me julgeme mõelda, et äkki on midagi sellist, mida me täna võib-olla ei näe ja seletada ei suuda. Võib-olla see on see koht, kus meie tõeline innovatsioon pihta hakkab. Aga üks teine mees, kellest ma tahtsin ka veel rääkida, on Arness Norra filosoofia süvaökoloog, kes on samamoodi tuhninud iseendas ja natuke ka teistes et otsida üles, mis asi see nutt meie sees on, kuhu tuleks vajutada, et see maailm tagasi ja õigeks pöörata. Ja tema töödest tulen välja tegelikult see mõte, et selline iseendasse vaatamine on tegelikult väga tänuväärne, see on nagu teekond koju, see ei ole mingi uue või innovaatilise asja välja mõtlemine, see on millegi vana ja ürgse meeldetuletamine. See on hästi tuttav teekond, kui sa sinna otsa peale saad, nagu öeldakse. Mis asi see ökoloogiline mina on, millest nüüd ka juba Eestiski on rääkima hakatud. Ökoloogiline identiteet. Samastame sõna ökoloogia tõenäoliselt millalgi keskkonnaga seoses mingi looduskaitseline asi või nii ökoloogiline mina ei ole tingimata ainult loodusega seotud, vaid see sõna ökoloogiline tähistab siin pigem sünonüümi sõnale holistlik ehk terviklik. Jeness räägib tegelikult sellest, kuidas me siis ära tunneme, et meis kõigis on ökoloogiline terviklik päris mina kui orgaaniline olemus, millest räägib Abraham Maslow. Üks võimalus on tunda seda kannatuse ja valu järgi sest tavaliselt inimene mõtleb ka siis rohkem, kui ta midagi rasket kogeb. Et kus on see piir, kus me kellegi teise kannatust tunneme nagu iseenda kannatuse? No kindlasti lapsed, meie oma lapsed, kui nendega midagi juhtub, siis on see valu praktiliselt füüsiline, aga endas või meie koduloomadeks. Kui meil on kassid, koerad jäävad haigeks, siis seesama jutt, et nagu pereliige, jääks haigeks mida maailmal on vaja. Arneness-i järgi on sellesama ökoloogilisem mina laienemist. Et me suudaksime seda valu tunda mitte ainult oma pereliikmete või koduloomade suhtes vaid kui me näeme, et elule kui sellisele. Kui teistele olenditele tehakse liiga, siis me tunneme suurt valu ja tahame midagi ette võtta. Ja tegelikult see on, ma arvan, meis kõigis olemas kuskil peidus. Ja see paistab välja siis, kui näidata näiteks mingeid koledaid videosid loomadest tapamajades või kuidas neid piinatakse või millises olukorras nad on siis väga palju tekib meil see tõrge, et ma ei taha seda näha, mina ei ole selles süüdi, minu käed ei ole selles kuriteos juures olnud. Me ei taha näha neid asju ja siis tuleks nagu küsida, et miks see nii on, miks me ei taha näha? Loomulikult ei peakski selliseid pilte nägema, aga see, et meist tekib selline tõrge või selline valu või ebameeldivus tunne, see on s-i järgi märguanne sellest, et me veel oleme inimesed suure algustähega. Et ökoloogiline või orgaaniline, mina annan meile märku nagu väike majaka tuluke. Ja see tekitab selle tunde ühel hetkel, et, et sa nagu oledki kogu maailmaga üks kui sinu ökoloogiline mina nii palju laieneb, et sa lõpuks hõlmaki tervet maailma, et sina oledki selle maaga üks. Nii nagu seal pealkirjas väike vihje oli, siis lähevad sulle kõik asjad korda, siis muretsed üle. Aga siis sa saad ka väga palju energiat ja väga suure missiooni eluks siin maailmas. Väga palju rõõmu ja väga palju heaolu. Ness ütleb ka seda, et loodusega tasakaalus ja üheks olemises elamine ei ole loobumine, ei ole millegist vahvast äraütlemine, nagu sageli arvatakse, toosis ma ei tohi osta mitte ühtegi asja ja nii edasi. Et ei ole vaja ennast piitsutada ühe kilekoti ostmise pärast. Tegelikult ei ole vaja. Sest kui sa ostad täna ühe kilekoti sisse kuskil mujal, teed võib-olla penikoorma sammudega mingeid samme hoopis õigemas suunas. Ja tegelikult üks teekonna algus, võib-olla see, et tunnistada endale, et, et me võiks olla hästi suured Egonstid, küüned enda poole teha seda, mis meile on kõige parem meile endale ja meie lähedastele. Aga mis see kõige parem on, kuidas seda lahti mõtestada? Et ma arvan, ei ole kahtlustki, et meie enda tervis just nimelt tervis on kõige eelduseks, kas pole nii, kui meile tervist, siis meil ei ole midagi. Ehk kui me hakkame sellest otsast seda niidirulli lahti kerima, siis kui ma mõtlen ainult endale tahan, et minu tervis oleks korras, siis ma hakkan uurima, mida ma sisse söön. Siis ma hakkan uurima, millises keskkonnas ma elan, saan midagi jälle uut teada ja liigun seda teekonda vaikselt edasi, olles egoist, aga samas, hakates vaikselt sammhaaval panustama ka keskkonnatervisesse. Need asjad on omavahel väga tihedalt seotud, sest siin on võimalik olla tõesti selles mõttes inimene, nagu me oleme nagu inimliku nõrkusena harjunud nägema, et Massa igavene egoist. Aga ole siis egoist selle sõna kõige paremas mõttes. Äkki hakkab siit midagi tulema. Lõpetuseks, mida siis teha, kui meil on vaja mingisugust radikaalset muutust meie mõtlemises mingisugust innovaatilist hüpet kuhugi tundmatusse on antud meile üks väike nõuanne siin slaidi peal selliselt teadlaselt nagu Arjen Vals, kes on oma töörühmaga teinud väga huvitavat töödes haridusvaldkonnas ja jätkusuutlikku arengut toetava hariduse valdkonnas. Ja kõik need mõtlemismustrid, mis siin kirjas on, on tegelikult need, mida evivad kõik põlisrahvad. Ehk see on midagi, mis ei ole üldse uus, vaid meile ürgselt omane, millest ma võib-olla korraks ka enne mainisin ja Arjen malts ütleb seda, et kui me harjutame oma mõtlemist natuke teistsuguseks, siis me õpime jätkusuutlikuse kombel, tantsi. Ehk ta ütleb, et et see mõttemustrite või mõtteviiside saksa keeles, kes talt me peame mõtestama ja suutma näha seoseid selliste dimensioonide vahel nagu näiteks kultuurideülene mõte uskus, et me suudame erinevate kultuuride seisukohalt midagi ja siia ei kuulu ainult inimkultuurid. See ei tähenda seda, et me segame kõik kultuurid kokku ja arvame, et siis on hea vaid vastupidi. Me peame mõistma, et nii nagu loodus püsib bioloogilisele mitmekesisusele. Ta küsib inimkond kultuurilisele mitmekesisusele. Et selle mitmekesisuse arusaamine koos piiridega on äärmiselt oluline mõtlemise oskus. Kui Harjumaal söögiruumi üle, sest mõtlemises või seal mõtlemisoskusest õigemini siis see tähendab seda, et me suudame näha oma tegude tagajärgi erinevates geograafilistes punktides. Et me suudame hinnata, et see, mida me teeme siin, mõjub kuhugi mujale. Selle ere näide on see, et kui me näeme, et Indoneesias põletatakse maha vihmametsi selleks, et sinna palmiistandusi rajada ja rõhuasetusega ajutisi palmiistandusi, sest kaua nad seal ei püsi, siis peaks tekkima see tunnetus, et ma nagu käsi nagu enamik tõuse selle armastatud jumaldatud Kalevi šokolaadi ära. Sest seal on ka Palmelises ja sellist asja nagu jätkusuutlik palmiõli ei ole olemas, väidavad Indoneesia keskkonnakaitsjad ise. Valdkondade ülesusest on räägitud palju, eriti ka ülikoolide ja koolide õppekavade arenduses aga sageli see Trans, Multi ja interdistsiplinaarsus maandub reaalses elus sellele, et matemaatikaõpetaja laseb teha õpilastele ülesande, et näete, siin on kolm afi ja neli elevanti, liitke nad kokku ja siis mul on saavutatud integratsioon keskkonnavaldkonna. Aga tegelikult seda ju ei ole. Ehk kuidas näha asju erinevate valdkondade omavahelises seoses mõnes mõttes ja ma ei taha kedagi üles kutsuda pinnapealsuse, aga see tähendab seda, et natukene aimad igast valdkonnast midagi. Aga sa oskad näha nende omavahelisi seoseid juba teatud tasanditest, kuidas nad 11 mõjutavad, kui palju nad omavahel seotud on. Seda räägitakse ka sellisest horisontaalset lõiningust sel puhul. Kui me räägime aiaülesest mõtlemisoskusest, siis eelkõige On see nii nagu ruumi ülesuski räägib sellest siis, kuidas me suudame näha ennast pikas rivis oma eelkäijate, oma esivanemate järeltulijate hulgas. Et me adume seda vastutust. Et see ei ole see, et peale mind tulgu või veeuputus vaid need on ikkagi oma lapselapselapse silmad, kes sulle sealt vastu ootavad. Ja viimaseks on kindlasti mõtlemisoskus nagu teiste liikide seisukohalt. Ja siin on hästi tugevalt siis Aarne Nessi ökoloogilisem, mina kontseptsioon sees, kuidas me tunnetame maailma läbi teiste olendite silmade ja kuidas me aru saame, et loodus just sellisel kujul, nagu ta miljoneid aastaid toiminud on, ongi äkki see tõde ja õigus, millest õppima peaks? Ma arvan, et selliste teemade lahtiharutamine on ikkagi nagu teekond ja nii, nagu ma selle loengu alguses mainisin tulevikukujundust, kui kui eraldi metoodikat, siis ka seal on öeldud seda, et kui me väga suuri ja keerukaid kompleksseid probleeme hakkama lahendama, siis me peame alustama alati väärtussüsteemide ümberhindamisest oma. Peame aru saama, et me ei saa teha selliseid väga pikki plaane teekonnast, et 10 aasta peale, kuhu me peame jõudma koos kõikide indikaatorite ja mõõdikute, aga see ei ole võimalik vaid me peame astuma seda teekonda igal sammul, piltlikult öeldes vasakule ja paremale vaadates, et kas see siht on õige, enam-vähem, kas need väärtused veel püsivad, milles me oleme kokku leppinud või laseme ennast juba varjutada mingil vastupidisel väärtusel. Ja niimoodi sammhaaval saavad asjad peoks ja sammhaaval ka iseenda elus võib-olla mingeid tänuväärseid muutuseid esile kutsuda. Head teekonda kõigile. Aitäh. Enne kui nad sinu põhiteemade juurde minna päris loengu alguses läks asi kuidagi nagu kriipima, kuna see käib teemana meil mitmest loengust läbi, siis mis sul selle e-residentsusega oli? Ei, ma ei ole lihtsalt sellest aru saanud, et kuna see loengu pealkiri oli maa ka ühe, aga siis ma mõtestan läbi enda, et ma ei ole täpselt aru saanud e-residentsuse kasust Eesti loodusele, näiteks. Kas sa ei näe kuskil tast mingit kasu peenelt loodusele? Ma ei ole täpselt aru saanud ka sellest, millist sellist kasuda tooks näiteks päästeameti töötajatele, õpetajatele. Tegelikult läks päris pikaks vastama, et ma tegelikult arvan, et natukene vist on. Mina ei ole lihtsalt aru saanud suhteliselt piiratud oma teemades. Okei, no ma sain oma vastuse, aga nüüd tulles teemade juurde tagasi, et mis need esimesed sammud siis oleks, et kui sa ütled, et peaks mõtlemist muutma, ütleme, ongi, mõtleb nii, nüüd hakkan seda mõtlemist muutma, et kust ta siis alguses peaks tegema või kas ta saab seda üldse ise teha või peaksime hoopistükkis tegelema oma oma lastega või kust otsast peaks siis alustama? Ma arvan, et päris sageli rõhutatakse, et kui, kui mingeid suuri muutuseid nagu ellu kutsuda ja noh, seda ka teadusuuringute kaudu see sõnum tuleb, et peaks alustama haridussüsteemist ja laste õpetamisest ja nii edasi. Aga ma arvan, et sõltumata vanusest on võtmetähtsusega inimese tahe. Et siin vanus nagu ei mängi rolli, loomulikult väikest last on kergem ümber kujundada, aga ma arvan, et igaühes meis kui see tahe on olemas, siis on nagu kõik võimalik. Imed on ka võimalikud, sellest peaks alustama, kas meil see tahe on, kui tahet ei ole, siis? Aga kust see tahe peaks tulema, ma ütlengi sedasama olukorra peale, et tõesti, et läheb siit meie loengusteks inimene koju, mõtleb nii. Nüüd hakkan heaks, leian selle enda eesmärki, elu eesmärgi ja vot hakkan sinnapoole minema, et et mismoodi see peaks välja nägema, et kas sa, kas oskad seda päriselt ka ette kujutada, et inimene teeks vä? Ma arvan, et iga inimene teeb seda erinevalt, et selles mõttes on nagu raske kellegi eest rääkida, aga ma võin rääkida enda eest, mina olen lihtsalt selline inimene olnud, kes on lapsest peale olnud lihtsalt niukene, korralik loomaarmastaja, mulle meeldib no metsas käia ja üldse kõik loomad õudselt meeldivad. Ja loomulikult sellega seoses hakkasin ma juba varajasest noorusest tundma nihukest ängi, näiteks kui olid mingid suured jahid meie piirkonnas seal, kus me talu oli maanteed, Tallinna inimene 21. keskkooli lõpetanud, kohe tuleb 100 aastapäeva. Ja, ja see, see äng nii-öelda nagu piinas mind või nagu häiris ka, et sellest ma ei saanud mitte midagi nagu teha selles suhtes. Ja nüüd tagantjärgi nagu seda lahti mõtestades, et ma oleks võinud selle ju maha suruda, ratsionaliseerida öelda, et noh, elu ongi selline. Aga kui sa otsid endale mingisuguse selle koha üles, mis sind nagu häirib? No minu jaoks on praegu see teema ju ka ikkagi loodusega seotud. Et kui siin mingi asi häirib, olgu siin meie arvukas kodanike liikumine siin metsa kaitseks või või olgu selleks põllumajandussektor, kus sa, mesinikuna ei saa oma mesilasi rohkem pidada, sellepärast et Nad lihtsalt surevad seal mingite mürgituste tagajärjel. Et siis need asjad ju häirivad sind. Ja siis sa hakkad ju mõtlema, et miks need asjad nii on. Ja siis me jõuame hästi kiiresti selle vana ütluse, nii et maailma ei ole mõtet muuta muutused ainult iseennast. Ja siis hakkad sa kuidagi nagu ümber mõtestama seda iseenda elu, aga sa muud ei saa teha kui iseenda elu nii-öelda õigeks elada. Ja seal on loomulikult nagu tahe ka taga, aga. Mulle tundub, et üks komistuskivi, mida oleks võimalik nagu elimineerida või on ju seesama asi, et et ma üksi ei suuda midagi. Et tegelikult, kui mõelda, et, et see inimese jumalik olemus, mis meie sees kõigis on. Et tegelikult me ei tohi nagu selle vastu ka eksida või me ei tohi sellele kurja teha sellele, nagu meie hingelis vaimsele olendile meie sees. Ja suurim heategu, mida inimene saaks teha, on ju elada oma südametunnistusega kooskõlas ja kuidagi nagu headuse poole vaadata. Et kuidagi sealt otsast võiks ju hakata midagi hargnema. Ma olen nõus, see kõik on väga ilus on ja eks ma arvan, et ikkagi keegi väga vastu ei vaidle, et tahakski olla hea ja õilis. Aga vaata, elu teeb igast korrektiivid, et näed, ikkagi läks selle nii et õhtul tõdedetajad kuidagi võta päevake ja niimoodi veeres. Mulle tundub, et vabandust, mitte mulle tundub, et mu küsimus sulle on, et kas, kas sulle ei tundu, et oleks ikkagi mõistlik tegeleda haridusega, et ehk siis mitte kasvatada oma järeltulijaid selles samas vaimus, vaid vaid püüda neid hoida avatuna maailmale kuidagi vastu võtlikumana muutustele ja kuidagi teistsugusele lähenemisele? Mulle tundub see nagu enam-vähem ainuke Absoluutselt nõus, seda enam, et ma olen ise ju haridusvaldkonnas tegutsev inimene. Aga vahel mulle tundub ma 100 protsenti nõus loomulikult, ja me tegelikult ju täna Eestis räägimegi sellest, et, et me mõtestame natukene ümber, mismoodi meie kooliharidus võiks välja näha, väga suured arutelud, reformid õppekavade ümber on ka ülikoolides, aga mõnikord mul on endal see sisemine tunne, et ega meil ei ole ju väga palju aega jäänud kuidagi see aja ma mõtlen noh, nii-öelda kosmilises, mõtlesin. Me ei saa ka veeretada seda vastutust nüüd meie laste peale, et reformime selle hariduse ära ja vot just õige õige. Et las tema teeb korda, las tema, need, eks ole siis, kui meil on see pensioniiga käes, et paluks siis nüüd neid lahendusena. Et tegelikult et me oleme ise suutelised ju ka või mitte, ma ei tea. Minul on selline kommentaar, mulle jäi kõrva see, et sa ütlesid, et kohe seal oma loengu alguses, et küll sorteerime prügi, aga kui palju sellest kasu on? Sellised väikesed asjad minu silmis tegelikult muudavad seda inimese mõttemaailma päris palju, et kui üks inimene meist jälle mõtleb, et ah, mis vahet seal on siis seesama inimene ju tegelikult kui tal on lapsed ka, siis tema lapsed mõtlevad täpselt sama moodi, et mis vahet seal siis on, et Ma siis nii palju muid probleeme on maailmas. Et kui siin haridust vaadata, siis tegelikult Meie oleme ju eelkäijaks nendele, kes siin samamoodi häält praegu teevad, on ju, et 20 aasta pärast istub tema kuskil loengusaalis ja võib-olla siis on juba välja töötatud mingisuguseid innovaatilised lahendused. Aga see kõik eeldab seda, et meie peame tegema võimalikult palju eeltööd selle nimel. Tema suudaks mõelda niipidi, et miks me paneme kolme või nelja erinevasse kasti prügionju. Ma olen täiesti nõus ja selle lause, mis ma sinna algusesse ütlesin, ütlesin ma tegelikult nagu, võib-olla poolikuna või ma ei taha öelda Rovotseerimiseks, eks ole, seal oleks publiku alandamine. Aga selles mõistes või see mõte seal taga on selles, et loomulikult prügi on vaja sorteerida absoluutselt, ega, ega siin ei ole kahtlust. Aga lihtsalt sageli meil see aur läheb selle prügisorteerimise teema juurde, et hästi innukalt mõtleme järjest neid värvilisi kaste juurde, kuidas me hästi tublilt kõik ära sorteerima, aga mul lihtsalt vahel tekib see küsimus, et tegelikult me peaksime küsima hoopis teistes, miks me selle prügi üldse koju veame, kust see tuleb? Seal on probleem, sest kui me vaatame statistikat, ma olen numbritel kohutavalt halb mäluma, julgen numbreid peast öelda, aga need suurus olgu, mis on, ütleme olmeprügi, kui palju inimesed toodavad ja see, kui palju visata takse erinevaid saasteaineid ära nagu tööstustest, ilma et meie nii-öelda näpud seal küljes on, on, on kordades ja kordades suurem. Et pigem oli see minu lause mõte just see, et me nagu seal vahepeal jutuks ka oli, et me kuidagi nagu selle ühe nagu tagajärjega tegeleme, aga see põhjustest räägime kuidagi harvemini. Et selles mõttes on sul absoluutselt õigus ja lastele sellise eeskuju andmine ka väikestes asjades, nagu ma tegelikult ju ütlesin ka, et, et me ainult ise saame oma igapäevases elus on neid muudatusi teha ja, ja tõepoolest prügi sorteerimine on üks, üks võimalus, et selles mõttes täiesti nõus, aga nagu natuke teise nurga alt tahtsin seda võib-olla ebaõnnestunult natuke avada. Aitäh. Aitäh mul ei ole niivõrd küsimus, kui tähelepanek. Kui te rääkisite filosoof psühholoog nässist, siis te mainisite, et nimetatud psühholoog on teinud suure-suure-suure töö ära, et pöörata aega natukenegi tagasi. Ma saan aru, et see on tegelikult lapsus või noh, see ei ole ilmselt päris see, mis öelda tahtsite. Aga see, kui, kui te juba rääkinud seda asjade tähenduste sõnade tähendusest, et sõnad loovad maailmu, siis selline tähelepanek minu jaoks isiklikult ei usaldama ühtegi visionääri, ühtegi psühholoogi ega ühtegi filosoofiliste vaba aega tagasi keerata. Ja, ja ma, ma ei usu ka, et on olemas olnud Ma ilmselt ebaõnnestunud kuidagi midagi, ütlesin siis praeguseni aega aja tagasipööramise nagu lauset. Pööramise kuivõrd just see, et, et selline selline mõtteviis, et, et kunagi oleks olnud nagu üks parem aeg mille juurde tagasi pöörduda, see ei vii kuigi kaugele, see minu arvates ainult õõnsustesse emotsioneerimise. Jah kommenteerin väga hästi, selles mõttes on see õige tähelepanek ja, ja minu arust nende nende küsimuste esitamine aitabki selgitada seda, et kui niimoodi võib-olla mõnevõrra kiirustades, eks ole, räägib mingeid mõtteid, et, et midagi võib ju jääda ka segaseks või mina olen tuntud, väga halvasti enda väljendada ju. Aga võib-olla oli see see mõte, mitte aegade tagasipöördumist, parim aeg on see, kus meie elame. Kas te olete nõus? Aga see, millest räägib, on, on pigem see mainisin seda ürgsust, midagi ürgset ja vana, mis meie sees on ja see ei tähenda tagasipöördumist minevikku vaid see tegelikult tähendaks selle ürgse mõtestamist tänapäevases kontekstis, et ta tuleb nagu spiraalina üles tänasesse ilma, aga me tegelikult kasutame mingeid põhimõtteid, mis võivad olla aastatuhandeid vana. Sisuliselt. No ma toon näiteks sellesama näite, et kui me teame, et loodusesse sama mitmekesisuse printsiip hoiab elu üleval, eks kui me nüüd vaatame ühiskondade arengusse, siis ajalukku ka tagasi. Probleeme tekitavad suured tsentraliseerimised näiteks kas või haldusreformist, räägime tsentraliseerimine, mitmekesisus looduses, need on tegelikult sarnased printsiip, üks asi tegelikult erinevas kontekstis. Pigem on see õppimine nendest ürgsetest põhimõtetest ja arusaamine, et need kehtivad ka inimesele, et me tuletame selles mõttes nagu seda midagi vana meelde. Aga mitte mingil juhul ma tänan, selle küsimuse eest, ei tahaks ma nagu, nagu seda mõtet, et väljendada, et hakkame siis nüüd tagasi ikkagi koopasse minema või midagi sarnast on ja et ikka pigem siis käsitsi kududa endale kampsuneid ja nii edasi ja nii edasi. Aga mitte päris seda, aitäh. Ma sain ka, pigem täiendaks seda sinu mõtete, seda eelmist mõtet. Et ma nagu üks päev ka mõtlesin, et kõik meil siin maakodudes niidavad muru ja seda mitmekesisust seal väga palju ei ole. Aga, aga mis siis nagu tänapäeva inimene nagu, nagu teeb, kui, kui ta selle muru muru nagu enam niita ei saa, et ühel päeval nagu ma ei tea, kas bensiini ei ole, elektrit ei ole või et ega ta enam selle vikatiga ikka nagu väga hästi ei oska ka, et et ilmselt siis loodus paneb selle ise paika ja siis tekitab sellise keskkonna nagu, nagu sinna tekib, et inimene käib siis oma seda killukest rada pidi, mis tal vaja käia on, et eksis, tikivad rajad, et me tegelikult ma tahtsin öelda sellega seda, et me ei oska seda uut mudelit ikka päris hästi nagu ette näha, et mis selle praeguse pildi asemel nagu looduses tekib. Väga õige, sest tegelikult seesama dünaamilisuse printsiip, mis siin korra, aga ka ekraanil oli tegelikult see arusaam, et ega me ju ei tea, võiks öelda, et isegi inimkond ei olegi sellises situatsioonis on, nagu me täna oleme. Me võime ju siin kõik vastastikku üks targem kui teine erinevaid lahendusi pakkuda ja öelda, et ringmajanduse kaudu päästanegi selle maailma ära, et püüame siis hästi palju ringmajandust edendada, aga tegelikult me ju ei tea. Ja, ja sellepärast Nende printsiipide koos vaatamine on ka sellepärast oluline, et kui me mingeid muudatusi algatame, siis, kui me neid teeme väikeses skaalas ja midagi ebaõnnestub, siis ei juhtu midagi hullu. Ehk selliseid katsetusi ja, ja proovimisi nagu lokaalsel tasandil tuleb kindlasti teha ja mitte arvata, et siis mingisuguse ühe mudeliga tõesti suudame maailma päästasest. See, mis ühest geograafilisest punktist toimib ühes kogukonnas, ei pruugi näiteks teises kogukonnas toimida. Et neid lahendusi võib olla musttuhat. Aga kindlasti jah, et see, see, et me ei tea, mismoodi mingid lahendused lõppevad, see ei tähenda, et me siis nagu käed rüpes peaksime pealt, vaat kuskilt peaks midagi tegema. Hästi oletame, et et me kõik parandama meelt ja hakkame täie innuga maailma parandama. Mis sinu arvamus on meie üks oluline teema kogu seal loengusarja taustal on elu 25 aasta pärast, et kas 25 aasta pärast, kas Ökoriik Eesti tuleb või ei tule? Ütlesin, et ma ei taha ennustada, aga kui ma kujundan tulevikku, siis mina igapäevaselt tegelen selle nimel, et see tuleks. Ja ma suudaks argumenteerida, miks on hea, sest need vahendid ja võimalused, mida selleks täpselt peab tegema? Ta on kindlasti tohutult palju. Aga mina lähtun sellest, et inimese tervise ja keskkonna tervist saavad toimida. Kui me tahame ise olla terved, siis me peame garanteerima selle, et meie keskkond on terve. Ja ma leian, et inimlik geniaalsus ilmutab ennast just siis, kui on võimatu olukord, kui tundub, et noh, lahendust ei leia. Mina usun, et inimeste hulgas on selliseid geeniused ikka veel selliseid innovaatoreid, kes just sellistes olukordades leiavad parimad lahendused. Aga ma võin öelda, et mind toetab ka ÜRO selles küsimuses sest juba aastal 2013 andis ta välja terve globaalse suure pataka aruannet ja suuniseid, kus on lausa sõnastuses kirjas selline sõna nagu radikaalne. Ehk me peame intensiivpõllumajanduse radikaalselt ümber korraldama, orgaanilisemaks väiksemaks mitmekesisemaks loobuma intensiivpõllumajandusest oli selle sõnumi meeletu armee teadlased, uurijaid, kes selle siis Kokkolid pannud. Nüüd praegu on meil juba 2018 võttis Hollandi põllumeeste assotsiatsioon vastu põhimõttelise strateegilise otsuse, et aastaks 2030 nad roll kaalselt vähendavad erinevate taimekaitsevahendite, põllumajandusmürkide ja väetiste kasutamist, sest muud ei jää enam üle. Ja kui juba põllumajanduse näide sai toodud, siis oli üks päev võimalus ühe väga innovaatilise suurepärase piima töösturiga rääkida Saaremaa piimatööstusest, kes ütles, et et meie, see majanduskasvu mantra on viinud siis selleni, et sisuliselt pigistame lehmadelt välja mingi paari laktatsiooniperioodi jooksul tohutud kogused, eks ole, tonni piima aastas. Aga selle tulemusena on viimastel paaril aastal nagu ta ütles, on, on täiesti radikaalselt kukkunud piimavalgu ja rasvasisaldus. Ja ta ütles, et, et noh, piltlikult öeldes nemad kui tööstus, eks ole, transpordivad vett ühest Eesti otsast teise, eks ole, see valk ja rasv, mida neil on vaja küll, või, või hapukoore tootmiseks, et seda on järjest vähem. Ja see on see koht, kus nagu paistabki silma sellel lehma heaolu ja keskkonna heaolu on seotud ka majandusega ja lõpuks ka meie tervisega, eks ole, et kui me näeme seda seost siis nagu kuidagi nagu pilt läheb teistsuguseks, et et selles mõttes see mõtet, et olgem egoistid, mõelgem oma ja oma laste tervise peale, et sealt nagu hakkab väga palju asju hargnema, kui me tunneme huvi, mida me sööme mis meie ümber on just noored emad, on süüdlased selles, miks viimastel aastatel on Eestis läinud käima kõik need tagurpidi Lavkad ja Ott võrgustikud selle pärast, kes võitleb tervise eest kõige rohkem. Surmani on ema. Ja sellega juba ei vaidle absoluutselt. Ongi küsimus nii-öelda toiduteema kohta, et kas teie hinnangul võiks maailma äkki liikuda taimetoitluse suunas. Milline on teie seisukoht, kas liha söömine on eetiline, kui mõelda just nii-öelda tööstusliku loomakasvatuse peale? Aitäh. Minu isiklik arvamus on see, et tööstusliku loomakasvatus sellisel kujul, nagu ta täna on absoluutselt keelustamise väärt ja seda on rääkinud ka mitme strateegid ja teadlased ja poliitikud selles osas, nagu ma ei esinda kainelt oma arvamust. Küll, aga kui rääkida taime toitlusest, siis loomulikult neid arvutusi on ju ka väga palju tehtud, mis mis ütlevad, et see, kui palju me põllumaad nii-öelda raiskame loomasööda kasvatamiseks, et et tegelikult sedasama põllumaad võiks kasutada ju inimesele toidutaimede kasvatamiseks. Palju vähem põllupinda läheks meil, kuidas öelda kuluks, eks ole. Et tegelikult see tööstuslik loomakasvatus sellisel kujul ma rõhutan, nagu ta täna on, on taunimisväärt kindlasti. Mina ise ütleme, olen ka selline pooltaimetoitlane, aga Ma arvan, et ei tohiks ka piitsutada seda talumeest, kes oma maheveist seal-Läänemaal niitudel kasvatan. Mul on üks teine niisugune nagu loengusari, mis toetab hästi palju sellistele nagu ürgsetel tõdedele või vanasõnadele või või nagu sellistele Eesti talurahva tõekspidamistele. Ja tegelikult kui sa mõtled, milles siis häda on häda selle looma ebainimlikus kohtlemises, jälestusväärses kohtlemises on kõige hullem probleem minu arvates. Et kui me vaatame, kuidas ikka mõistlik Eesti taluinimene oma looma kohtlas, kelle taga lõpuks ära sõi või või kuidas ta käis küttimas, eks ole, siis Need, vanad traditsioonid ja kombed, kuidas nagu austusega vahetad oma elu tema elu vastu, eks ole, kui sa teda toiduks tarbid või, või palud tema hinge käest andeks või lepitata hinge või kõik need erinevad kombed, eks ole, on võimalik näha looma surmas ka austusväärsust mingis hetkes. No minu jaoks tegelikult on pigem see tõe kriteerium on see, et kes ise suudab ikka noa kõrri lüüa, selle lambale, see andku minna, söögu, aga ise ei suuda, siis äkki võiks mõelda. Rea aitäh loengu eest, tahaks selliseid konkreetseid vastuseid, et kui me räägime kolmest mõõtmest, indiviid kui näiteks kõik, kes me oleme siin täna saalis lähme koju, mis on need kolm asja, mida me saaks teha, muuta oma elus reaalsed, praktilised asjad, et siis maailm läheks paremaks jätkusuutlikumaks siis mis oleks need kolm asja, mida meie valitsejad, meie riik peaks tegema, kohe on ju valimised, kõik tahavad ju lubada, mida nad kõik hakkavad tegema, on ju. Ja mis siis oleks need kolm asja, mida pead kas maailmas globaalselt, et kõik koos kohe päriselt ära tegema, et meil oleks reaalne võimalus siin planeedil edasi elada, liigina säilida, tervelt elada, ehk siis indiviid Eesti ja maailm. Sest me räägime siin ju elust 25 aasta pärast ja tore oleks ju siis elus olla, et mis need sellised praktilised reaalsed konkreetsed soovitused, muutused on, mida võiks teha? Kuna õhtune aeg, siis ma pean natuke nalja ka teha, ehk selles mõttes, et klassikalisele küsimusele peaks tulema klassikaline vastus. Kallis Ingrid, kui mina seda teaks, siis ma oleks geenius ja nii edasi ja nii edasi, aga tegelikult ma saan aru, miks sa seda küsid. See vastus on ikkagi väga individuaalne, igaühe oma nägemuse, mina saan esitada ainult ju enda arusaama. Ja ma arvan, et, et nii nagu minu jaoks on oluline alustada nagu, nagu sellest vundamendist või võisüsteemist, mis on vale, eks ole, või, või endale tundub, et on vale. Et siis tuleks nagu sellistest fundamentaalsetest küsimustest alustada nii enda kui oma rahva kui oma riigi jaoks ja ka globaalsel tasandil. Ja ma olen seda praktiseerinud oma tudengite õpilastega. Ja ma ei tea, kas see on äkki liiga naljakas, võib-olla see on liiga lihtne. Aga Ma olen alustanud meie nagu kooskulgemist nendega sellise küsimusega, et mis su elu mõte on. Siis on hästi naljakas tegelikult. Kas keegi täpselt ei tea, mis elu mõtte, tõstke käsi, kes teab, kest, mis ta elu mõtlen. Ja siis ma tavaliselt küsinud, mis mõttetut elu elad, tegime seal muidugi naljaga küsitud, aga tegelikult on see, et, et minu arvates tõsiselt ja reaalselt toob kvalitatiivse muutuse kaasa, kui me mõtleme nende asjade peale, miks me siin elame, kas see, mida me teeme, on õige, ilus ja hea. Ja sellest räägitakse järjest rohkem ka haridussüsteemist, millest siin ennem oli küsimus, et kas võiks haridussüsteemist alustada. Novembris on Tampere ülikoolis üks suur rahvusvaheline konverents, mille pealkiri on ilu ja headus kasvatuses. Ehk mis on see, mida me oma lastele edasi anname, milliseks me tahame seda maailma kujundada? See kindlasti saab olla igaühe individuaalne küsimus. Ja see võib olla keeruline, segane ja mitte väga konkreetne küsimus. Aga riigi tasandil tulevad meil valimised ja mina arvan, et parteide süsteem on oma aja ära elanud sellisel kujul, nagu ta on. Ja mina arvan, et valimisseadust tuleb absoluutselt kohe muuta juba enne valimisi. Sest ma arvan, et meie head Eesti inimesed on saanud mitu korda petta erinevate valimiste ajal. Sellest, kuidas kerkivad esile kõik täiesti siirad ja tublid uued poliitilised jõud ja lubavad kõike head ja paremat ja siis nad sisenevad sellesse süsteemi, mis on tegelikult loodud selliseks. Et see nagu ei võimaldagi seda Ilusate head. Ma ei taha kiruda valitsust, sest see on meie valitsus aga ma arvan, et väga tõsist diskussiooni nõuab meie valimisseadus. Et tegelikult on meil targad pead ju isegi selle välja öelnud, mis muutmist vajaks, nii et kui me räägime Eesti kontekstis, siis, siis paratamatult inimesed peavad saama otsustada seda, mis on õige ja hea. Ja seda vastuolu, see on kurb vaadata, kuidas me ikka ju kogu aeg räägime, kuidas, kuidas valitsuse ja rahva vahel on lõhe ja ei kuulata ja kuidagi peaks selle lõhe ju ületama ja mina arvan, et seda saab ületada nii, kui inimestele anda rohkem otsustusõigust ja võimalust oma häält, et välja tuua. Aga mis puudutab globaalset tasandit, siis mina usun seda, et meil on ka kollektiivne teadvus. Kui piisavalt palju selliseid klinkivaid majakaid igas maailma nurgas järjest juurde tuleb. Kes tahavad seda maailma hoida ja on nõus kasvõi selle ühe sammu, olgu selleks prügi sorteerimine või oma hinge sisse vaatamine ära tegema. Et siis kuidagi ühel hetkel, teate, kui te olete kõik vist lapsepõlves selle veekausi peale pannud, neid värvilaike on ja siis tagurpidi paber sinna peale, siis tuleb hästi äge pilt on ju, et kui te panete need värvilaigud sinna vee peale, siis ühel hetkel nad ju kõik sulanduvad kokku. Mina usun küll, et sulanduma kokku ka selles selles headuses ja selles maailmahoidmises. Ma ei tea, kas oli konkreetne, piisavalt. Ma ma võin teelt välja pakkuda täitsa konkreetse praktika, mida ma ise järgin, on see, et õhtul enne magama jääd, paned silmad kinni, püüad meenutada kolme sihukest ilusat hetke päevas. Esimesed päevad tundub, et nagu ei olnud, siis hakkad neid järsku nägema ja vaata siis, kui sa seda tõesti iga päev teed järjest, siis ühel hetkel märkab nagu päris päevas ka neid. Kohe maailm lähebki täitsa palju helgemaks. Jah, see on, ma arvan, väga hea nipp ja kõik meditatsioonitehnikat sinna juurde kindlasti hea soovitus. Me peaksime siin nendest otsad kokku tõmbama ja sõsarakadeemiast, Tarmo Soomere on meil nagu ikka lõpukommentaariga siin meie ees. Väga raske on kommenteerida loengut põhimõtetega mõisa nõus olen. Me ju teame, et ikka, et teisi mutta tampida, kuhjenda mõtted erinevad, meie omadest on niisugune hea ja lihtne. Aga ma lähen reaga absoluutselt nõus, et puu kasvab kõige paremini oma esiisade maal. Aga et ma siis õige natuke siiski kommenteeriksin. Ja lähtudes Nikolai batuurimine mõtted aastat, kui tahad teada, kuhu edasi minna, pead teadma, kus sa oled. Sest kui me lepime kokku, et saame homme kokku ükskõik kus, no siis me ei saa kokku siia valgmärkusena paar Kalevi kulli mõtet. Ja tema arvab, et inimene kui tsivilisatsiooni tekitav liik muidugi loodusõnnetus. Sellisena äärmus, äärmuste uurimine ongi sotsiaalses mõttes huvitav, mis sellest keskpärasusest ikka vaatad, see ju ei muutu kavatsegi muutuda. Ja evolutsiooniveduriks on ju arvamuste paljusus. Jälle Kalevi kulli mõtet, et erinevad arvamused ja omavahel vastuolus olevat seisukohad kahe inimese mõtteis, kui sa ikka ei suuda meenutada, mis sa head tegid päevas mõtlemise halba tädid, mina tülitsesime oma prouaga täna hommikul väga inetu ja see piinab mind praeguseni. Aga erinevad arvamused on vajalikud ja möödapääsmatult selleks, et üldse oleks võimalik valida ja vaba tahte üldse mõtlemiseelduseks arvab Kalevi kull on väidete vastuolu võimalikkus põhimõtteliselt sedasama. Julgarea rõhutas mitmel moel, rääkides transja interja nii edasi distsiplinaarsust. Võib-olla kõige lihtsamalt on seda mõtet väljendanud Martin Heidegger, kes on öelnud, et selleks, et, et me üldse õppima mõtlema siis kui Moskva vähemalt kaht keelt olgu see siis mind inimkeel või võhiloomade keel. Teistmoodi ei saa aru, sõnad tähendavad eri keeltes eri kontekstis äärmiselt erinevaid asju. Ja siis me oleme seisundis veel, millest ka rea rääkis, väga kenasti. Et aeg läheb edasi. Iirlased ütlevad, et kui jumal lõi aja, lõi ta seda kuradima palju. Seda me tunneme, eriti siis, kui konverents venib. Ja kõige lihtsam muidugi, relatiivsusteooria tõestus on ju selles, et kui erinevalt voolab aeg, sõltuvalt sellest kumbal pool tualeti ust, te olete. Aga et asjad ja ajad muutuvad, see paneb meile teatava koorma. Ja tsivilisatsioon ju on elusorganism, situatsioone mõtlen konkreetses isolatsioonina, see sünnib, kasvab, saavutab täiuse, hakkab siis mõranema ja enamasti kaob. Et Arnold Donby kas ju paljudele mitmetele ajaloolaste põlvkondadele on ikooniline kuju on öelnud, et tsivilisatsioon on põhimõtteliselt liikumine mitteseisund ja see on teekond või seiklus aga mitte mingil juhul paikne sadam või pelgupaik. Nii et kuigi me oleme inimene, tsivilisatsiooni tekitavad Liivina loodusõnnetus sellisena äärmus ah ega siis meie maa otsa ei lõpe sellest, et inimkond siit pealt peaks ära kaduma. Inimkond kaob kunagi kindlasti ära hiljemalt siis, kui päike plahvatab. Ja tuleviku ennustamine selle kohta Nils pooljuht öelnud, et ennustamine on üldse äärmiselt raske, eriti tuleviku ennustamine. Ja ma tahaksin ära klaarida veel paar definitsiooni. Sõna innovatsioon on tõepoolest saanud täiesti sisutuks nii nagu jätkusuutlik areng. Aga nendel sõnadel on täiesti selge, ühemõtteline sisu olemas. Peter Drucker üks möödunud sajandi suuremaid mõtlejaid, kes uuris organisatsioonide toimimist, tema lõi selle terminit teadmustöötaja või noh, see inimene, kes elab sellest, et tal on teadmised, akendab, näid ta jagas teaduse rakendamise kahte suurde kategooriasse. Mõeldes teaduse all uusi ja olulisi fakte. Et rakendame teaduslikke tulemusi tuntud ülesande lahendamiseks siis me saame tootmise efektiivsemaks ja sisemajanduse kogutoodangu suuremaks. Aga innovatsioon on see, kui me kasutame tippteaduse lahendusi põhimõtteliselt uute ülesannete lahendamiseks. Ja siis on täiesti õige viide Alda tainstandile, kes jah, ütles, et praeguse paradigma raames tekkinud probleeme ei saa lahendada selle paradigma raames. Ma olen nõus, et iga inimese panus näiteks püüdisoteerimisse on kaduvväike. No võtame näiteks selle, et pesin, püüame vähendada Euroopa tööstusemissioone, kasvuhoonegaasid gaaside mõttes. Paari nädala eest tuli välja neidžefräänatseensin. Siis Netcher tütar, ajakiri kliimamuutustele pühendatud, et ainuüksi Indoneesias kuivendatud soodest pihkuvate kasvuhoonegaaside hulk on suurem kui kogu Euroopa tööstusheide. Ja samal ajal, kui kõik üksikinimese panuseks mõttetu jõuaks Achilleus kilpkonnale kunagi järgi. Me oleme matemaatikas nii kaugele, me oskame kokku liita lõpmata väikese suurusi. Ja see kunst tekkis ligi 300 aastat tagasi. Tõsi küll, kolleegid, kes tegid Nord Streami analüüsi, ei osanud seda veel. Me oleme oma mõtlemises ja seda rea hästi rõhutas mingis mõttes sügavalt antroppa tsentristlikule positsioonil rääkides inimesest ja loodusest kui kahest natukene erinevast asjast. Oodake, kui me tahame tulevikule mõelda, kuidas Johanna Liiv kirjelduseks minevikku ei mäleta, elab tulevikuta meie Euroopa puutumatut loodust olemas see ökosüsteem, mis meil on Euroopas välja arvatud natuke kõrgmäestikku ja Belovežje ürgmetsa on inimese looming. Ja see ei ole see situatsioon, et kui inimkond kaob, et et siis kannatavad parasiidid ja koduloomad. Ei, kui inimene kaob ja ei hoolda enam seda ökosüsteemi, mida on Euroopas loonud siis me seame iseennast väga tõsisesse olukorda. Eesti puisniidud on pea kadunud rannaniite ja lihaveiseid, sa meenutasid, meie ilusad metsad on paarisaja aasta pikkuse metsahoolduse tulemus. Nad ei ole ise kasvanud. Puutumatut kohta, kuhu inimese jalg pole astunud, ei ole tõenäoliselt Eestimaal üldse olemas. Ja see on meie hool, et me ei tohiks ei vastanduda loodusele ega kaugeneda loodusest ega loota, et kui me laseme loodusel omaette areneda, lähevad asjad paremini. See ei ole lihtsalt õige ja pigem on see oleks äärmiselt ohtlik lähenemine. Me oleme tõsi küll. Situatsioonis, kus me teame tohutult palju võrreldes vanade aegadega, kui faktid olid sellised, et need tuli ära poleerida ja panna klaaskupli alla. Et jumala pärast isegi ükski tolmukübe peale ei langeks, nagu tehti Al-kilogrammiga, mis on siia pahani Pariisi katakombidesse öelda hoole all. Et me praegu situatsioonis, kus faktidega seonduvad. Mõnda asja me ei saa ega tohi teada, see on universumi struktuuri osa, sellest on natuke selles loengus juttu olnud aga märksa keerukam on see, et meil on konkureerivad väärtuste süsteemid. Üks süsteem kipub ikka teise süsteemi kahtluse alla seada, kui vähegi võimalik on. Ja samal ajal on panused kõrged, kui ikka tõepoolest nanoplastikute bana plastikuosakeste jaoks peen, isegi nahkela tõlkeks täiesti takistamatult tungida läbi rakumembraani, jõuda meie ajusse. Et siis plastiku paiskamine keskkonda, eriti nanoplastiku tasemel võib oluliselt õõnestada meie tsivilisatsiooni võimekust. Mõelda tuleviku üle. Ja kõige lõpuks on on ju aega hirmus vähe. Kuigi iirlased arvavad teistmoodi. Aga et tahaks end õpetada siiski väga positiivsel noodil ja ka see on rea ettekande võib-olla kvintessents. Et miski, mida sa suudad kujutleda, ei ole võimatu. Aga ma lisaksin siis sõsarakadeemia poolt juurde, et asi pole mitte selles mõttes, tead, kui me seda tõestada suudad. Aitäh. Elu pärast Google'it saatesari toob teieni Von Krahli teatri vikerraadio ja Eesti Teaduste Akadeemia koostöös sündinud loengusarja, mis pakub visioone elust Eestis ja maailmas 25 aasta pärast. Toimetajad Kristin Kalamees, Peeter Jalakas, Ingrid Peek, helioperaatorid Algis Pauliukaitis, Aili Jõeleht, Priit Karinud, Virgo mäe helirežissöör, maris Tombak, helilooja Hendrik Kaljujärv. Teksti loeb Taavi Eelma. Kuulake saateid ja täispikkuses loenguid elu pärast Google'it koos publiku küsimuste ja Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere kommentaariga vikerraadio kodulehelt ja mobiiliäpist sealtsamast leiatega tulevikuvisioonide saatesarja, raadio jäik. Vaadake ka kodulehte Jaik poee. Kohtumiseni järgmisel laupäeval pärast kella viieseid uudiseid vikerraadios. Elu pärast Google'it.